24.11.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 399/190

—

võttes arvesse läbivaadatud Cotonou lepingut,

—

võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha rahu ja leppimise lepingut Burundi kohta,

—

võttes arvesse Burundi põhiseadust, eriti selle artiklit 96,

—

võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning rahvusvahelise koostöö ja arengu voliniku Neven Mimica 13. detsembri 2015. aasta ühisavaldust halveneva olukorra kohta Burundis,

—

võttes arvesse 8. detsembril 2015 vastu võetud nõukogu järeldusi Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate ELi ja Burundi nõupidamiste kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2248 (2015) olukorra kohta Burundis,

—

võttes arvesse ÜRO asepeasekretäri Jan Eliassoni, Aafrika Liidu esimehe Nkosazana Dlamini-Zuma ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini 12. novembri 2015. aasta ühisavaldust Burundi kohta,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 13. juuni, 17. oktoobri ja 13. novembri 2015. aasta otsuseid olukorra kohta Burundis,

—

võttes arvesse Ida-Aafrika Ühenduse 31. mai ja 6. juuli 2015. aasta avaldusi olukorra kohta Burundis,

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 9. detsembri 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Burundis,

—

võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) 2015/1755 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Burundis,

—

võttes arvesse nõukogu 16. märtsi, 18. mai, 22. juuni ja 16. novembri 2015. aasta järeldusi Burundi kohta,

—

võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Burundis (1),

—

võttes arvesse kirja, mille nõukogu 26. oktoobril 2015. aastal heaks kiitis ja milles taotletakse Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate nõupidamiste alustamist Burundi ametivõimudega,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri Fatou Bensouda 6. novembril 2015 tehtud avaldust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et julgeolekuolukord Burundis on pärast Bujumbura kolmes sõjaväelaagris toimunud rünnakuid viimase paari päevaga tõsiselt halvenenud; arvestades, et Burundi julgeolekujõud tapsid 11. ja 12. detsembril 2015 vähemalt 87 inimest; arvestades, et paljud neist tapmistest näivad olevat juhuhukkamised;

B.

arvestades, et Burundi põhiseaduse artiklis 96 ning Arusha rahu ja leppimise lepingu II protokolli artikli 7 lõikes 3 on sätestatud, et president võib ametis olla ainult kaks ametiaega; arvestades, et president Pierre Nkurunziza on olnud ametis alates 2005. aastast ja ta valiti tagasi 2010. aastal;

C.

arvestades, et Burundis toimusid 29. juunil 2015 parlamendi- ja kohalikud valimised ning 21. juulil 2015 presidendivalimised; arvestades, et rahvusvahelise kogukonna hinnangul ei olnud need valimised läbipaistvad, kaasavad, vabad ja usaldusväärsed; arvestades, et sel põhjusel keeldus Aafrika Liit saatmast oma vaatlejaid valimisi jälgima, EL peatas oma valimisvaatlusmissiooni Burundis ja suur osa Burundi opositsioonist otsustas valimisi boikoteerida;

D.

arvestades, et president Nkurunziza kandideerimine kolmandaks ametiajaks ja tema taasvalimine presidendiks 21. juulil 2015. aastal toimunud valimistel on paisanud riigi kõige sügavamasse poliitilisse kriisi pärast kodusõja lõppemist;

E.

arvestades, et Burundi valitsus eiras otsuseid ja soovitusi, mille Aafrika Liit ja Ida-Aafrika Ühendus võtsid vastu vastavalt 13. juunil 2015. aastal ja 6. juulil 2015. aastal ning mille täielik rakendamine oleks sillutanud teed usaldusväärsete ja kaasavate valimiste korraldamisele;

F.

arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja muude inimõiguste organisatsioonide hinnangul on riigis nii enne valimisi kui ka valimistejärgsel perioodil toime pandud poliitiliselt motiveeritud inimõiguste rikkumisi ja vägivallategusid, mille sihtmärgiks on opositsiooniaktivistid, inimõiguste kaitsjad ja eelkõige ajakirjanikud, sealhulgas Pierre Claver Mbonimpa, kelle poeg leiti surnult pärast seda, kui politsei oli ta vahistanud, Marguerite Barankitse, Antoine Kaburahe ja Bob Rugurika; arvestades, et laialt on levinud arvamus, et need teod on enamikel juhtudel seotud riiklike institutsioonidega, kuid mitte ainult nendega; arvestades, et esmane vastutus julgeoleku tagamise eest Burundis ning Burundi elanikkonna kaitsmisel, järgides õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, lasub Burundi valitsusel;

G.

arvestades, et poliitilise olukorra halvenemise tõttu Burundis on rohkem kui 200 000 isikut riigisiseselt põgenenud või otsinud naaberriikides varjupaika; arvestades, et 2015. aasta juulis suurendas EL oma humanitaarabi ja eraldas täiendavalt 4,5 miljonit eurot sisepõgenike abistamiseks;

H.

arvestades, et Burundi on üks vähim arenenud riike maailmas; arvestades, et ligikaudu pool (45 %) Burundi 10,6 miljonist elanikust on 15-aastased või nooremad (kusjuures alla 5-aastased lapsed moodustavad 19,9 % elanikkonnast); arvestades, et Burundi on ülemaailmse näljaindeksi tabelis esimesel kohal ja et viiest lapsest kolm kannatavad kasvupeetuse all; arvestades, et ajavahemikus 2013–2014 langes Burundi ÜRO inimarengu indeksis kaks kohta (178. kohalt 180. kohale), arvestades, et viiest inimesest neli elab Burundis vähem kui 1,25 USA dollariga päevas, ja arvestades, et 66,9 % rahvastikust elab allpool vaesuspiiri;

I.

arvestades, et EL taotles 26. oktoobril 2015. aastal Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate nõupidamiste alustamist, et uurida lepingu oluliste osade, eelkõige inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi põhimõtte mittejärgimist; arvestades, et nende nõupidamistega alustati 8. detsembril 2015;

J.

arvestades, et EL leidis 8. detsembril 2015, et seisukohad, mida Burundi väljendas Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate nõupidamiste käigus, ei võimalda Burundil parandada tema ELi partnerluse olemuslike elementide järgimata jätmisest tingitud olukorda; arvestades, et EL leidis samuti, et Burundi väljendatud seisukohad ei võimalda nõuetekohast reageerimist Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 17. oktoobri ja 13. novembri 2015. aasta otsustele, eelkõige seoses vajadusega luua Arusha lepingu alusel viivitamatult tegelik ja kaasav dialoog;

K.

arvestades, et poliitiline ummikseis Burundis, mida iseloomustab puudulik dialoog Burundi sidusrühmade vahel, ning selle põhjustatud julgeoleku- ja majandusliku olukorra halvenemine avaldab elanikkonnale tõsist mõju ja seab tõsiselt ohtu stabiilsuse kogu piirkonnas, kus järgmiseks kaheks aastaks on kavandatud mitmeid valimisi (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik, Rwanda);

L.

arvestades, et rahvusvaheline kogukond täidab Arusha kokkulepete tagajana piirkonnas olulist rolli; arvestades, et siiani ei ole suudetud ühegi piirkondliku ja allpiirkondliku jõupingutusega leida positiivset lahendust kriisile ja dialoogi taastamisele kõigi poliitiliste jõudude vahel;

M.

arvestades, et 1. augustil 2015. aastal kogunes poliitiline opositsioon ja kodanikuühiskond Addis Abebas, et asutada Arusha kokkulepete ja õigusriigi põhimõtte taastamise riiklik nõukogu;

N.

arvestades, et 23. septembril 2015 kirjutas president alla dekreedile, millega luuakse Burundi-sisese dialoogi riiklik komisjon, kes juhib läbirääkimisi kuus kuud; arvestades, et kodanikuühiskond on väljendanud tugevat kahtlust selle komisjoni võimalike saavutuste suhtes, sest enamikku president Nkurunziza kolmanda ametiaja vastu olevaid opositsiooni või kodanikuühiskonna tegelasi jälitatakse, süüdistatuna mässus ning 13. ja 14. mai 2015. aasta riigipöördekatsele kaasa aitamises; arvestades, et uue Rahvuskogu spiiker Pascal Nyabenda on teatanud, et riigipöördekatse korraldamises ja läbiviimises osalenud isikutega dialoogi ei peeta;

O.

arvestades, et Aafrika Liit, EL ja USA on kehtestanud vara külmutamise ja reisikeelu selliste valitsus- ja opositsioonijuhtide suhtes, kelle tegevus ja sõnavõtud aitavad kaasa vägivalla püsimisele ning takistavad poliitilise lahenduse leidmist Burundi kriisile;

P.

arvestades, et USA ja paljud teised riigid on soovitanud oma kodanikel halveneva julgeolekuolukorra tõttu Burundist viivitamatult lahkuda;

Q.

arvestades, et 17. oktoobril 2015. aastal nõudis Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu erandolukorra plaani koostamist, mis näeks ette juhul, kui olukord seda nõuab, Burundisse Aafrika juhitava missiooni saatmist, et hoida riigis ära vägivalda, ning nõustus inimõiguste rikkumiste ja Burundi elanikkonna vastaste muude rikkumiste põhjaliku uurimise algatamisega;

R.

arvestades, et 30. novembril 2015 esitas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon julgeolekunõukogule kolm ettepanekut, milles soovitas ÜRO Burundis viibimise mandaadi olukorra arengust lähtuvalt läbi vaadata, mis loob võimaluse viimase abinõuna rahuvalvemissiooni käivitamiseks, kui kriis peaks süvenema;

S.

arvestades, et riiki saadetakse ÜRO tugirühm, et toetada Burundi-sisest dialoogi, anda valitsusele nõu õigusriigi institutsioonide tugevdamise ja desarmeerimise küsimustes, koordineerida tööd piirkondlike osalistega, jälgida olukorda kohapeal ja anda selle kohta aru ning hõlbustada ÜRO plaanide koostamist suuremaks kohaloluks Burundis;

T.

arvestades, et Aafrika Liit ja teised rahvusvahelised osalised on korduvalt nõudnud tegeliku ja kaasava dialoogi pidamist kõigi sidusrühmadega, võttes aluseks Arusha lepingu ja Burundi põhiseaduse, et leida Burundi konfliktile üksmeelne lahendus; arvestades, et EL ja ÜRO toetavad seda seisukohta;

U.

arvestades, et vahendamistegevus jätkub Aafrika Liidu, ELi ja ÜRO täielikul toetusel, et edendada Burundi-sisese dialoogi pidamist, et leida Burundi kriisile konsensuslik ja rahumeelne lahendus;

V.

arvestades, et EL panustab märkimisväärselt Burundi aastaeelarvesse, millest umbes pool tuleb rahvusvahelisest abist, ning eraldas hiljuti Euroopa Arengufondi (2014–2020) kaudu Burundile 432 miljonit eurot;

W.

arvestades, et Burundi ametivõimud peatasid dekreedi 530/1597 abil kümne inimõigusorganisatsiooni, täpsemalt organisatsioonide ACAT-Burundi, APRODH, AMINA, FOCODE, FORSC, Fontaine-ISOKO, Maison Shalon, PARCEM, RCP ja SPPDF tegevuse ning blokeerisid nende pangaarved;

1.

väljendab sügavat muret väga tõsise julgeoleku- ja poliitilise olukorra pärast Burundis, kiiresti halveneva humanitaarolukorra pärast ja tagajärgede pärast, mida see võib avaldada kogu allpiirkonna julgeolekule ja stabiilsusele;

2.

mõistab teravalt hukka hiljutised vägivaldsed rünnakud ning inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste arvu suurenemise, sealhulgas tapmised, kohtuvälised hukkamised, isikute füüsilise puutumatuse rikkumised, piinamised ning muu julma, ebainimliku ja/või alandava kohtlemise, meelevaldsed vahistamised ja ebaseaduslikud kinnipidamised, sh laste puhul, ning koolide okupeerimise sõjaväe ja politsei poolt, ajakirjandus- ja sõnavabaduse rikkumised ning karistamatuse laia leviku; nõuab tapmiste ja kuritarvituste põhjalikku ja sõltumatut uurimist ning nende toimepanijate kohtulikule vastutusele võtmist;

3.

nõuab vägivalla, inimõiguste rikkumise ja vastaste poliitilise hirmutamise viivitamatut lõpetamist ning erakondadega seotud kõikide relvastatud rühmituste viivitamatut relvitustamist ranges kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja inimõigustega;

4.

nõuab tungivalt, et kõik osalised looksid usalduse taastamiseks ning rahvusliku ühtsuse tugevdamiseks vajalikud tingimused, ning nõuab valitsuse, opositsioonierakondade ja kodanikuühiskonna esindajate osalusel toimuva kaasava ja läbipaistva rahvusliku dialoogi taasalustamist;

5.

rõhutab, et selline dialoog, mis on suunatud Burundi kodanike huvides püsiva rahu, julgeoleku ja stabiilsuse saavutamisele ning demokraatia ja õigusriigi taastamisele, peaks põhinema Arusha lepingul ja Burundi põhiseadusel, mis kohustab järgima rahvusvahelisi õigusakte ja lepinguid;

6.

juhib tähelepanu eelkõige noorte, sh alla 18-aastaste laste suurele osakaalule Burundis tegutsevates relvarühmitustes ning kutsub rahvusvahelist kogukonda üles pöörama erilist tähelepanu nende noorte taasintegreerimisele ja nende osaluse edendamisele rahumeelses poliitilises protsessis;

7.

nõuab, et kõik Burundi osalised hoiduksid tegevusest, mis seab ohtu rahu ja julgeoleku riigis; mõistab kindlalt hukka kõik avalikud sõnavõtud, mille eesmärk on õhutada vägivalda või viha Burundi eri ühiskonnarühmade vastu ja mis võib praegusi pingeid veelgi süvendada, ning kutsub kõiki osalisi üles sellistest avaldustest hoiduma;

8.

tuletab Burundi ametivõimudele meelde nende kohustust tagada oma riigi territooriumil julgeolek ning tagada inim-, kodaniku- ja poliitilised õigused ning põhivabadused, mis on sätestatud Burundi põhiseaduses, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ning muudes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigustealastes õigusaktides;

9.

tuletab sellega seoses meelde, et ELi ja Burundi partnerlust reguleerib Cotonou leping ning kõik osalised on kohustatud järgima ja rakendama nimetatud lepingu tingimusi, eelkõige seoses inimõigustest kinnipidamisega; tuletab eelkõige meelde, et Cotonou lepingu artiklis 96 kehtestatakse võimalus alustada nõupidamisi juhuks, kui ei peeta kinni inimõigustest, demokraatlikest põhimõtetest ja õigusriigi põhimõttest, ning tunneb sellega seoses heameelt ELi otsuse üle alustada selle artikli alusel peetavaid nõupidamisi;

10.

mõistab teravalt hukka asjaolu, et president Nkurunziza rikkus Arusha lepingut, lastes end kolmandaks ametiajaks presidendiks vannutada;

11.

nõuab tungivalt, et Burundi ametivõimud toetaksid tõe jaluleseadmist ajavahemikul 1962–2008 toime pandud massiliste kuritegude kohta, kasutades selleks niisuguseid kohtulikke ja kohtuväliseid meetmeid nagu tõe- ja lepituskomisjon ning eritribunalid, et edendada rahvuslikku leppimist;

12.

tunneb heameelt Ida-Aafrika Ühenduse juhitava vahendustegevuse üle, mida toetavad Aafrika Liit ja ÜRO, et hõlbustada Burundi sidusrühmade vahelist dialoogi; kutsub ka liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles seda vahendustegevust toetama; nõuab tungivalt, et Burundi valitsus ja teised asjaomased sidusrühmad teeksid vahendajaga igakülgset koostööd;

13.

väljendab sügavat muret ohvrite suure arvu ja alates kriisi algusest toime pandud tõsiste inimõiguste rikkumise juhtumite pärast; nõuab tungivalt, et pädevad ametiasutused viiksid läbi nende kuritegudega seotud asjaolude ja motiivide põhjaliku ja viivitamatu uurimise ning tagaksid süüdlaste vastutusele võtmise; kordab, et inimõiguste raskete rikkumiste eest vastutavad isikud ei tohi jääda karistuseta; palub ametivõimudel tagada, et koolides oleks turvaline õppida; palub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröril jälgida tähelepanelikult olukorda Burundis ning toetab tema 6. novembri 2015. aasta avaldust;

14.

nõuab, et tunnistataks kehtetuks dekreet 530/1597, millega ajutiselt peatati mitme inimõigusorganisatsiooni tegevus, ning nõuab nende külmutatud pangakontode viivitamatut vabastamist, et need organisatsioonid saaksid vabalt oma tegevust jätkata;

15.

nõuab paguluses viibivate ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate ohutut tagasipöördumist, 13. ja 14. mail 2015. aastal toime pandud ebaõnnestunud riigipöördekatse järel suletud ajakirjandusväljaannete taasavamist ning nurjunud riigipöördekatses otseselt või kaudselt osalemises süüdistatud ajakirjanike vastu esitatud süüdistustest loobumist;

16.

on eriti mures LGBTI inimeste äärmiselt ulatusliku diskrimineerimise ja kriminaliseerimise pärast Burundis; kordab taas, et seksuaalne sättumus on seotud üksikisiku sõnavabadusega ja õigusega eraelu puutumatusele, mis on tagatud inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega, mille kohaselt tuleb kaitsta võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet ning tagada sõnavabadus; nõuab sellega seoses, et Burundi Rahvuskogu ja valitsus tühistaksid LGBTI inimesi kahjustavad karistusseadustiku artiklid;

17.

toonitab, et kriis avaldab lastele ränka mõju, ja palub komisjonil teha edasi tihedat koostööd rahvusvaheliste partneritega, et tagada tervishoiuteenuste osutamine, k.a hädavajalikud ravimid, turvaline juurdepääs haridusele ning laste kaitse kõikide vägivallavormide eest, ning tagada juurdepääs muudele sotsiaalteenustele;

18.

tunneb heameelt selle üle, et Aafrika Liit kasutab inimõiguste olukorra jälgimiseks inimõiguste vaatlejaid ja eksperte, ning rõhutab nendega tehtava koostöö tähtsust, et toetada nende mandaadi rakendamist; palub ka Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul oma pädevuse raames uurida hiljutise kriisi ajal väidetavalt toime pandud inimõiguste rikkumisi;

19.

tunneb heameelt ELi poolt heakskiidetud sihipäraste sanktsioonide üle, mis on kooskõlas Aafrika Liidu otsusega kehtestada sihipärased sanktsioonid, sealhulgas nende burundilaste reisikeeld ja varade külmutamine, kelle tegevus ja sõnavõtud aitavad kaasa vägivalla kestmisele ja takistavad kriisile rahumeelse lahenduse leidmist; kutsub ELi üles laiendama neid sanktsioone kõikide suhtes, kelle tegevus ohustab julgeolekut ja stabiilsust piirkonnas, õhutab vihkamist ja rikub Arusha lepingut;

20.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetavate avalike nõupidamiste kulgu silmas pidades, kas külmutada kogu mittehumanitaarabi andmine Burundi valitsusele, kuni valitsusväed on lõpetanud ülemäärase jõu kasutamise ja inimõiguste rikkumise, mille kohta on andmeid ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool, ja tõelise Burundi-sisese dialoogi tulemusel on leitud poliitiline lahendus, ning suunata abi ümber kodanikuühiskonna tugevdamisele; on arvamusel, et ELi abiga tuleks võidelda ebavõrdsuse, vaesuse ja kroonilise alatoitumuse algpõhjuste vastu, et saavutada hiljuti heaks kiidetud säästva arengu eesmärgid;

21.

väljendab sügavat muret põgenike jätkuva voolu pärast naaberriikidesse; kinnitab oma toetust kõikidele kohapeal tegutsevatele humanitaarorganisatsioonidele, samuti pagulasi vastu võtvatele naaberriikidele; pöördub rahvusvahelise kogukonna ja humanitaarorganisatsioonide poole palvega jätkata abi andmist kõigile, kes on konflikti tagajärjel pagulased ja sisepõgenikud; tunneb heameelt ELi pühendumuse üle finants- ja humanitaarabi suurendamisele, et täita asjaomase elanikkonna kõige pakilisemaid vajadusi;

22.

kutsub Aafrika Liitu, ÜRO-d ja ELi üles hindama tõsiselt piirkondlikku mõõdet ja hoidma ära piirkonna edasise destabiliseerumise, suurendades selleks oma kohalolekut ning säilitades eelkõige piirkonna riikide vahelise alalise dialoogi; nõuab sellega seoses tungivalt, et Aafrika Liit peaks julgeoleku- ja inimõiguste olukorra edasisel halvenemisel Burundis kaaluma koostöös ÜRO Julgeolekunõukoguga Aafrika juhitava rahuvalvemissiooni saatmist;

23.

nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Federica Mogherini jätkaks jõupingutuste tegemist, et kindlustada Richard Spiros Hagabimana viivitamatu vabastamine, kes on Burundi politseiametnik ja keda hoitakse ebaseaduslikult vangis ja piinatakse, sest ta keeldus politseinikuna 28. juulil 2015 rahva suunas tulistamast;

24.

on seisukohal, et Burundi probleemid on seotud vaidlustega, mis puudutavad kontrolli viljaka põllumaa üle, sissetulekute ebavõrdsust ja diskrimineerimist; nõuab sellega seoses vastutustundliku regulatiivse raamistiku kehtestamist, et reguleerida, kuidas äriühingute tegevus peaks olema kooskõlas inimõigustega ning vastama sotsiaalsete standardite ja keskkonnanormidega seotud kohustustele;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Burundi valitsusele ja parlamendile, AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, nõukogule, Ida-Aafrika Ühendusele ja selle liikmesriikide valitsustele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Aafrika Liidu institutsioonidele ja ÜRO peasekretärile.