22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/212

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide meetmete kohta, millega ohjata Süüria konfliktist tingitud põgenikevoolu (1),

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni rändevoogude kohta Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal (2),

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta (3),

—

võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 13. mail 2015 esitatud Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240),

—

võttes arvesse 20. aprillil 2015. aastal toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil heaks kiidetud kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava,

—

võttes arvesse 23. aprillil 2015. aastal toimunud Vahemere pagulaskriisi teemalise Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) 2012. aasta aprillis avaldatud aruannet Vahemerel hukkunute kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse ELi – Aafrika Sarve piirkonna rändeteede algatust ehk Hartumi protsessi, mille võtsid 28. novembril 2014. aastal vastu Aafrika Liit ning ELi liikmesriigid ja institutsioonid,

—

võttes arvesse rändajate inimõiguste küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri aastaaruandeid, eriti 2015. aasta mais avaldatud aruannet „Banking on mobility over a generation: follow-up to the regional study on the management of the external borders of the European Union and its impact on the human rights of migrants“,

—

võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2014. aasta aruannet varjupaigaküsimuste olukorra kohta Euroopa Liidus,

—

võttes arvesse parlamendis 9. septembril 2015 toimunud arutelu rände ja pagulaste kohta Euroopas,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et pidevate konfliktide, piirkondliku ebastabiilsuse ja inimõiguste rikkumiste tagajärjel otsib enneolematult suur hulk inimesi kaitset EList; arvestades, et lapsi puudutavate varjupaigataotluste arv on eelmisest aastast saadik kasvanud 75 %; arvestades, et lõppenud suvi on jälle näidanud, et ränne ei ole ajutine nähtus ja et pagulaste hulk suureneb tõenäoliselt veelgi, mis tõstab veel kord esile kiireloomulist vajadust teha kõik võimalik, et päästa nende inimeste elu, kes põgenevad oma kodumaalt ja kes on hädaohus, ning asjaolu, et liikmesriikidel tuleb järgida oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas merepäästekohustusi;

B.

arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on 2015. aastal teel Euroopasse hukkunud või kadunuks jäänud juba 2 800 varjupaika otsinud meest, naist ja last; arvestades, et pagulasi ja rändajaid hukkub ka Euroopas teel olles;

C.

arvestades, et inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajad ja inimkaubitsejad kasutavad ebaseaduslikku rännet ära ja seavad oma rahalise kasu eesmärgil ohtu sisserändajate elu, vastutavad tuhandete surmajuhtumite eest ning kujutavad endast ELile ja liikmesriikidele tõsist probleemi; arvestades, et inimkaubitsejad teenivad oma kriminaalse tegevusega hinnanguliselt 20 miljardit eurot kasumit aastas; arvestades, et Europoli andmetel on organiseeritud kuritegelikud rühmitused, kes korraldavad ebaseaduslike rändajate transporti üle Vahemere, otseselt seotud inimkaubanduse, uimastite, tulirelvade ja terrorismiga;

D.

arvestades, et Frontexi andmetel on 2015. aastal kõige rohkem varjupaigataotlejaid tulnud Süüriast, Afganistanist, Eritreast ja Iraagist; arvestades, et Eurostati andmetel antakse valdavale enamikule neist riikidest Euroopasse põgenenud inimestele kaitset;

E.

arvestades, et piirkondlik ebastabiilsus ja konfliktid ning ISISe/Da’eshi esilekerkimine naaberriikides asuvates konfliktipiirkondades mõjutavad rändajate massilist sissevoolu ja ümberasujate voogusid ning seega ELi jõuda püüdvate isikute arvu;

F.

arvestades, et viimasel, 25. ja 26. juunil 2015 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning 20. juulil 2015 toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil ei jõutud pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohustusliku mehhanismi osas kokkuleppele, vaid otsustati vabatahtliku mehhanismi kasuks; arvestades, et liikmesriigid ei saavutanud kokkulepet 40 000 pagulase Itaaliast ja Kreekast teistesse riikidesse ümberpaigutamise kohta ning kohad kindlustati vaid 32 256 pagulasele;

G.

arvestades, et 3. septembril 2015 esitas Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk nõude jaotada ümber vähemalt 100 000 pagulast;

H.

arvestades, et praeguste ajutiste otsuste asemel on vaja välja töötada pikemaajaline rände- ja varjupaigaküsimuste käsitus;

I.

arvestades, et paljud kodanikud ilmutavad erakordselt suurt solidaarsust pagulastega – võtavad neid südamlikult vastu ja osutavad neile väga suurt abi; arvestades, et sellega näitavad Euroopa kodanikud, et hädasolevate ja kaastunnet väärivate inimeste kaitse on püsivalt Euroopa üks tõelisi väärtusi;

J.

arvestades, et praegune olukord näitab riikide valitsuste poolset kahetsusväärset solidaarsuse puudumist varjupaigataotlejate suhtes ning ebapiisavalt koordineeritud ja kooskõlastatud tegutsemist; arvestades, et selline olukord tekitab kaose ja viib inimõiguste rikkumisteni; arvestades, et eri liikmesriikide üksteisest erinevad seisukohad peegeldavad jätkuvalt tõsiasja, et ELi rändepoliitika on killustunud 28 erinevaks rändepoliitikaks; arvestades, et ühtsete varjupaigamenetluste ja –standardite puudumise tõttu on liikmeriikide pakutav kaitsetase riigiti erinev ning teatavatel juhtudel on varjupaigataotlejatele antavad tagatised koguni ebapiisavad;

K.

arvestades, et osa liikmeriike ja nende juhid on võtnud proaktiivse hoiaku, näidanud valmisolekut ja head tahet pagulasi vastu võtta ning seada sisse alaline ja kohustuslik mehhanism pagulaste jagamiseks liikmesriikide vahel; arvestades, et teised liikmesriigid peaksid seda head eeskuju järgima;

L.

arvestades, et kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon käsitleb oma strateegilises raportis tervikliku rändekäsituse kohta ELi rände- ja varjupaigapoliitikat tervikuna;

M.

arvestades, et 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kohaselt võivad inimesed taotleda varjupaika olenemata oma päritoluriigist, kui nad kardavad põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast;

1.

väljendab sügavat kahetsust ja kurbust selle üle, et ELis varjupaika otsivad inimesed sageli traagiliselt elu kaotavad; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et hoida ära uusi hukkumisi merel ja maal;

2.

väljendab solidaarsust arvukate pagulaste ja rändajatega, kes on konfliktide, raskete inimõiguste rikkumiste, ilmsete juhtimisvigade ja julmade repressioonide ohvrid;

3.

avaldab tunnustust kodanikuühiskonna rühmadele ja üksikisikutele kõikjal Euroopas, kes on arvukalt tegutsema hakanud, et pagulasi ja rändajaid vastu võtta ja abistada; kutsub Euroopa kodanikke üles jätkuvalt toetama pagulaskriisi humanitaarset lahendamist ja selles aktiivselt osalema; on veendunud, et niisugune tegevus näitab Euroopa väärtustele kindlaksjäämist ja annab lootust Euroopa tuleviku suhtes;

4.

avaldab veelkord toetust oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsioonile Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta; kordab, et EL peab praeguse pagulaste olukorra tõttu viivitamata tegutsema, lähtudes solidaarsusest ja vastutuse jagamisest, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80, ning terviklikust käsitusest, milles võetakse arvesse turvalist ja seaduslikku rännet ning põhiõiguste ja -väärtuste täielikku järgimist;

5.

kinnitab oma kohustust hoida Schengeni alas piirid avatuna, tagades samal ajal välispiiride tulemusliku haldamise; rõhutab, et isikute vaba liikumine Schengeni alal on olnud üks Euroopa integratsiooni suuremaid saavutusi;

6.

kiidab heaks komisjoni algatused pagulaste ümberpaigutamiseks ja ümberasustamiseks, sealhulgas uue ettepaneku, mis käsitleb suurema arvu Kreekalt, Itaalialt ja Ungarilt rahvusvahelist kaitset otsivate varjupaigataotlejate hädaolukorras ümberpaigutamist; kiidab heaks komisjoni teadaande Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikel 2 põhineva pagulaste alalise ümberpaigutamise mehhanismi kohta, mis aktiveeritakse hädaolukorras ja mille puhul võetakse arvesse liikmesriigis viibivate pagulaste arvu; on omalt poolt valmis uue hädaolukorras pagulaste ümberpaigutamise kavaga tegelema kiirmenetluse korras ning kinnitab, et kavatseb samal ajal jätkata kõigi muude komisjoni meetmete käsitlemist tagamaks, et liikmesriigid ei viivita püsiva ümberpaigutamise kava rakendamisega; tuletab nõukogule meelde, et parlament pooldab kindlalt siduvat ümberpaigutamismehhanismi, mis võtab võimalikult suures ulatuses arvesse pagulaste eelistusi;

7.

peab õigeks n-ö rinderiikidele, nagu Itaalia, Kreeka ja Ungari, komisjoni poolt operatiivtoe andmist kriisikolde süsteemide kaudu, kasutades selliste ELi ametite nagu Frontex, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) ja Euroopa Politseiamet (Europol) eksperte, et aidata nendel liikmeriikidel saabuvaid inimesi registreerida; tuletab liikmesriikidele meelde, et niisuguste registreerimiskeskuste edukus sõltub liikmesriikide valmisolekust pagulasi kriisikolletest oma territooriumile ümber paigutada; on seisukohal, et sellise lähenemisega tuleks selgelt ette näha tulemuslike mehhanismide loomine erivajadustega isikute registreerimiseks ja neile edasiste teenuste osutamiseks;

8.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku tugevdada varjupaigamenetluste direktiivi „turvalist päritoluriiki“ käsitlevat sätet, koostades turvaliste päritoluriikide ühise ELi loetelu; mõistab, et see lähenemine võib piirata nende riikide kodanike menetlusõigusi; tuletab meelde, et varjupaigataotluste heakskiitmise määr on liikmesriigiti väga erinev, seda ka konkreetsete päritoluriikide puhul; nõuab selle tagamist, et sellise lähenemisega ei rikuta tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning üksikisikute õigust varjupaigale, eriti kaitsetutesse rühmadesse kuuluvate isikute puhul;

9.

kordab oma nõudmist komisjonile muuta kehtivat Dublini määrust, et lisada sellele alaline ja siduv süsteem varjupaigataotlejate jagamiseks 28 liikmesriigi vahel, kasutades selleks õiglast siduvat kvooti ning võttes arvesse integreerumise väljavaateid ning varjupaigataotlejate vajadusi ja konkreetset olukorda;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oluliselt suurendama eelarvelist liikumisruumi ja valmisolekut 2016. aasta eelarve ja mitmeaastase finantsraamistiku eraldistes, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit ja liikmesriike saaks kiiremini ja tugevamalt toetada pagulaste vastuvõtmise ja integreerimise meetmetes, muu hulgas pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise kavade raames;

11.

nõuab, et kõik osalevad liikmesriigid võtaksid kiiresti ja täielikult üle Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ning rakendaksid seda tõhusalt; kutsub komisjoni üles kindlustama, et kõik liikmesriigid kohaldaksid nõuetekohaselt ELi õigusakte, et tagada ühiste, tõhusate, järjepidevate ja inimlike standardite kohaldamine kogu ELis, arvestades lapse huve;

12.

on veendunud, et tagasisaatmisdirektiivi rakendamine käib käsikäes nende menetluste ja normide järgimisega, mis võimaldavad Euroopal tagada tagasipöördujatele inimliku ja väärika kohtlemise kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega; tuletab meelde, et vabatahtlikke tagasipöördumisi tuleks eelistada sunniviisilistele tagasisaatmistele;

13.

tuletab meelde, et kaitset vajavate inimeste võimalused seaduslikult ELi siseneda on äärmiselt piiratud, ning peab taunitavaks asjaolu, et need inimesed on muude võimaluste puudumisel sunnitud kasutama kuritegelike inimesi salaja üle piiri toimetajate teenuseid ja ohtlikke marsruute, et Euroopast kaitset otsida, mille tagajärjeks on muude tegurite hulgas tõkete ehitamine ja välispiiride sulgemine; peab seetõttu esmatähtsaks, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid pagulastele turvalised ja seaduslikud sisenemisvõimalused, näiteks humanitaarkoridorid ja humanitaarviisad; rõhutab, et lisaks kohustuslikule ümberasustamisprogrammile peaksid liikmesriigid kokku leppima ka muude vahendite kasutamise võimalustes, nagu tõhustatud perekonna taasühinemine, erasponsorluse programmid ja paindlik viisakord, sh õppe- ja tööviisad; on veendunud viisaeeskirja muutmise vajaduses, et lisada sellesse konkreetsemaid ühissätteid humanitaarviisade kohta; kutsub liikmesriike üles võimaldama varjupaitaotluste esitamist oma saatkondades ja konsulaatides;

14.

tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid kehtestama ranged kriminaalkaristused nii ELi-suunalise kui ka ELi piires toimuva inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise eest; kutsub liikmesriike üles võitlema inimkaubitsejate kuritegelike võrgustikega, kuid samal ajal mitte karistama rändajaid humanitaarsetel eesmärkidel abistavaid vabatahtlikke, sealhulgas pagulaste vedajaid, paludes komisjonil kaaluda nõukogu direktiivi 2001/51/EÜ läbivaatamist; võtab teadmiseks inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu suunatud Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni (EUNAVFOR MED) läbiviimise Vahemerel;

15.

peab kahetsusväärseks, et mõne liikmesriigi juhid ja paremäärmuslikud erakonnad kasutavad praegust olukorda rändevastaste meeleolude õhutamiseks ning süüdistavad ELi kriisi tekitamises ja et see põhjustab rändajatevastaste vägivallategude sagenemist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamatult meetmeid pagulaste ja rändajate vastase vägivalla ja vihakõne vastu; kutsub ELi ja liikmesriikide juhte samuti üles kaitsma selgesõnaliselt Euroopa solidaarsust ja inimväärikuse austamist;

16.

tuletab meelde, et rände puhul on tegemist globaalse ja keerulise nähtusega, mis nõuab ka pikaajalist lähenemisviisi, mille raames käsitletaks selle algpõhjuseid, nagu vaesus, ebavõrdsus, ebaõiglus, kliimamuutused, korruptsioon, puudulik valitsemine ja relvakonfliktid; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu keskenduksid 2015. aasta novembris toimuval Valletta tippkohtumisel nendele algpõhjustele; rõhutab ELi tervikliku käsituse vajalikkust, et tugevdada liidu sise- ja välispoliitika ning eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika, arengupoliitika ja rändepoliitika sidusust; seab kahtluse alla kavad siduda arenguabi suurema piirikontrollide arvuga või kolmandate riikidega tagasivõtulepingute sõlmimisega;

17.

palub, et EL, selle liikmesriigid ja teised rahvusvahelised rahastajad täidaksid viivitamata 2015. aasta juulis Addis Abebas toimunud arengu rahastamise konverentsil antud lubadused, ning rõhutab vajadust keskenduda arengupoliitikas uuesti rahumeelse ühiskonna ülesehitamisele, korruptsiooni vastu võitlemisele ja hea valitsemistava edendamisele, nagu on määratletud 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku säästva arengu 16. eesmärgis;

18.

nõuab tungivalt, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline kogukond tugevdaksid oma rolli konfliktide lahendamisel ning aitaksid eelkõige leida jätkusuutlikud poliitilised lahendused konfliktipiirkondade, näiteks Iraagi, Süüria, Liibüa ja Lähis-Ida jaoks, ning tõhustaksid kõikide inimõiguste aspektidega arvestavat poliitilist dialoogi, sealhulgas piirkondlike organisatsioonidega, et toetada kaasavaid ja demokraatlikke institutsioone ning õigusriigi põhimõtet, suurendada kohalike kogukondade vastupanuvõimet ning toetada sotsiaalset ja demokraatlikku arengut päritoluriikides ning nende elanike seas; nõuab sellega seoses koostöö suurendamist piirkonna riikidega Araabia Liiga ja Aafrika Liidu raames, et hallata kaitset vajavate isikute varjupaigamenetlust, neid ümber asustada ja anda neile varjupaik;

19.

kutsub komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles korraldama pagulaskriisi käsitlemiseks rahvusvahelist konverentsi, millel teiste hulgas osaleksid EL, selle liikmesriigid, ÜRO asutused, USA, asjaomased rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ja Araabia riigid ning mille eesmärk on koostada ühine ülemaailmne humanitaarabi strateegia;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.