22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/99

—

võttes arvesse nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (edaspidi „joogiveedirektiiv“) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (edaspidi „veepoliitika raamdirektiiv“) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2012. aasta teatist „Euroopa veevarude kaitsmise kava“ (COM(2012)0673),

—

võttes arvesse komisjoni 19. märtsi 2014. aasta teatist Euroopa kodanikualgatuse „Vesi ja kanalisatsioon on inimõigus! Vesi on avalik hüve, mitte kaup!“ („Right2Water“) kohta (COM(2014)0177) (edaspidi „teatis“),

—

võttes arvesse komisjoni kokkuvõtvat aruannet joogivee kvaliteedi kohta ELis, milles käsitletakse direktiivi 98/83/EÜ kohaseid liikmesriikide aruandeid ajavahemiku 2008–2010 kohta (COM(2014)0363),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust eespool nimetatud komisjoni 19. märtsi 2014. aasta teatise kohta (5),

—

võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruannet „Euroopa keskkond – seisund ja väljavaated 2015. aastal“,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 28. juuli 2010. aasta resolutsiooni inimõiguse kohta veele ja kanalisatsioonile (6) ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2013. aasta resolutsiooni inimõiguse kohta puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile (7);

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu vastu võetud kõiki resolutsioone inimõiguse kohta puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile,

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus (8),

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi veealaste õigusaktide rakendamise kohta enne Euroopas veega seotud probleemide osas üldise lähenemisviisi väljatöötamist (9),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta (10),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0228/2015),

A.

arvestades, et „Right2Water“ on esimene Euroopa kodanikualgatus, mis vastab kodanikualgatust käsitlevas määruses (EL) nr 211/2011 kehtestatud nõuetele ja mille parlament kuulamisele võttis, kui peaaegu 1,9 miljonit kodanikku oli sellele allkirja andnud;

B.

arvestades, et inimõigus veele ja kanalisatsioonile hõlmab kättesaadavuse, juurdepääsetavuse, vastuvõetavuse, taskukohasuse ja kvaliteedi mõõdet;

C.

arvestades, et on eluliselt vajalik täielikult rakendada inimõigust veele ja kanalisatsioonile, mida tunnustab ÜRO ja toetavad ELi liikmesriigid, ja arvestades, et veevarude nõuetekohane majandamine on säästva veekasutuse tagamiseks ja maailma looduskapitali kaitsmiseks otsustavalt tähtis; arvestades, et inimtegevuse ja kliimamuutuste koosmõju on kaasa toonud selle, et kogu ELi Vahemere piirkond ja mõned Kesk-Euroopa piirkonnad liigitatakse nüüd veepuuduse all kannatavateks poolkõrbe piirkondadeks;

D.

arvestades, et vastavalt Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandele keskkonnaseisundi kohta ulatuvad torude lekkimisest tingitud veekao määrad Euroopas praegu 10–40 %ni;

E.

arvestades, et juurdepääs veele on üks peamisi viise jätkusuutliku arengu saavutamiseks; arvestades, et arenguabi suunamine eelkõige joogiveega varustatuse ja kanalisatsiooni parandamisele on tõhus viis peamiste vaesuse kaotamise eesmärkide saavutamiseks, samuti sotsiaalse võrdsuse, rahvatervise, toiduga kindlustatuse ja majanduskasvu edendamiseks;

F.

arvestades, et vähemalt 748 miljonil inimesel ei ole püsivat juurdepääsu puhtale joogiveele ning maailma elanikkonnast kolmandikul puudub ligipääs elementaarsetele sanitaartingimustele; arvestades, et seetõttu on ohus õigus tervisele ning levivad haigused, põhjustades kannatusi ja surma ning takistades suurel määral arengut; arvestades, et iga päev sureb umbes 4 000 last veega levivate haiguste pärast või puuduliku veevarustuse, kanalisatsiooni ja hügieeni tõttu; arvestades, et joogiveele juurdepääsu puudumise tõttu sureb rohkem lapsi kui AIDSi, malaaria ja rõugete pärast kokku; arvestades, et samas on nende näitajate puhul märgata selget langustrendi ning et nende vähenemist saab ja tuleb kiirendada;

G.

arvestades, et juurdepääsul veele on ka julgeolekumõõde, mis nõuab paremat piirkondlikku koostööd;

H.

arvestades, et vee ja kanalisatsiooni puudumine mõjutab muude inimõiguste kasutamist; arvestades, et veega seotud probleemid mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi, sest paljudes arengumaades vastutavad tavapäraselt just nemad koduse veevarustuse eest; arvestades, naised ja tütarlapsed kannatavad kõige rohkem piisavate ja korralike sanitaartingimuste puudumise pärast, mis sageli piirab nende juurdepääsu haridusele ning muudab nad haigustele vastuvõtlikumaks;

I.

arvestades, et iga aasta sureb veega levivate haiguste tõttu kolm ja pool miljonit inimest;

J.

arvestades, et 2013. aastal jõustunud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolliga loodi kaebuste käsitlemise mehhanism, mis võimaldab üksikisikutel või rühmadel esitada ametlikke kaebusi lisaks muude õiguste rikkumisele ka vee ja kanalisatsiooniga seotud inimõiguse rikkumiste kohta;

K.

arvestades, et arengumaades ja tärkava turumajandusega riikides suureneb kõikide sektorite nõudlus vee järele, eelkõige energia ja põllumajanduse valdkonnas; arvestades, et kliimamuutused, linnastumine ja demograafilised arengusuundumused võivad tõsiselt ohustada vee kättesaadavust paljudes arengumaades, ja et eeldatavasti elab kaks kolmandikku maailma elanikkonnast 2025. aastal veepuuduse all kannatavates riikides;

L.

arvestades, et EL on suurim abiandja veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja hügieenisektoris, kusjuures 25 % ELi iga-aastasest ülemaailmsest humanitaarabist on pühendatud üksnes arengupartnerite toetamisele kõnealuses valdkonnas; arvestades siiski, et Euroopa Kontrollikoja 2012. aasta eriaruandes „Euroopa Liidu arenguabi Sahara-taguse Aafrika joogiveega varustamisele ja sanitaarvaldkonnale“ juhiti tähelepanu vajadusele parandada abi tõhusust ja ELi toetatavate projektide jätkusuutlikkust;

M.

arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee sedastas, et „juurdepääsu veele tuleb tunnustada kui põhilist inimõigust, sest see on vajalik eluks Maal ja vesi on ressurss, mida inimkond peab jagama“;

N.

arvestades, et Sahara-taguses Aafrikas 1990. aastatel toimunud kommunaalteenuste erastamine on muu hulgas takistanud aastatuhande arengueesmärkide saavutamist nii veevarustuse kui ka sanitaarvaldkonnas, sest investorid on keskendunud kulude tagasiteenimisele, mis muu seas on süvendanud ebavõrdsust niisuguste teenuste osutamisel madala sissetulekuga kodumajapidamiste arvelt; arvestades, et veemajanduse erastamise läbikukkumist silmas pidades on kõikjal maailmas märgata üha suurenevat suundumust anda veega seotud teenuste osutamine eraettevõtetelt üle kohalikele ametiasutustele;

O.

arvestades, et veevarustus on loomulik monopol ja veemajandustsüklist saadav tulu peaks katma ja tuleks alati sihtotstarbeliselt eraldada nii veega seotud teenuste kuludeks kui ka kaitseks ning veemajandustsükli parandamiseks, tingimusel et kaitstakse avalikku huvi;

P.

arvestades, et nõuetekohase veevarustuse ja kanalisatsiooni puudumine avaldab tõsist mõju tervisele ja sotsiaalsele arengule, eriti laste puhul; arvestades, et veevarude saastumine on üks peamine diarröa põhjus, tähtsuselt teine laste surmapõhjus arengumaades ning viib muude raskemate haigusteni, nagu koolera, skistosomiaas ja trahhoom;

Q.

arvestades, et veel on sotsiaalne, majanduslik ja ökoloogiline funktsioon ning veetsükli õige majandamine kõigi hüvanguks kaitseb selle pidevat ja kindlat kättesaadavust praeguses kliimamuutuste kontekstis;

R.

arvestades, et Euroopa on kliimamuutuste suhtes eriti tundlik, ja arvestades, et veesektor on üks esimesi sektoreid, mida kliimamuutused mõjutavad;

S.

arvestades, et Euroopa kodanikualgatus loodi osalusdemokraatia mehhanismina, et ergutada arutelu ELi tasandil ja kodanike vahetut osalemist ELi otsuste tegemisel, ning see annab ELi institutsioonidele suurepärase võimaluse kodanikega taas tihedamalt suhelda;

T.

arvestades, et Eurobaromeetri viimaste aastate uuringute järgi tunnevad kodanikud ELi vastu väga vähe usaldust;

1.

on seisukohal, et Euroopa kodanikualgatus kujutab endast ainulaadset demokraatlikku mehhanismi, mis võib aidata märgatavalt vähendada lõhet Euroopa ja liikmesriikide sotsiaalsete ja kodanikuühiskonna liikumiste vahel ning edendada ELi tasandi osalusdemokraatiat; on siiski veendunud, et asjaomase demokraatliku mehhanismi täiendava arendamise võimaldamiseks tuleb tingimata hinnata varasemaid kogemusi ja reformida kodanikualgatust, ning komisjoni meetmed, mis võivad asjakohasel juhul hõlmata võimalust lisada seadusandlikesse muudatustesse või uutesse seadusandlikesse ettepanekutesse sobivaid elemente, peavad paremini kajastama Euroopa kodanikualgatuse nõudmisi, kui need kuuluvad tema pädevusalasse ja eriti juhul, kui nendega väljendatakse inimõigustealaseid probleeme;

2.

rõhutab, et komisjon peaks tagama kahekuulise analüüsietapi jooksul äärmise läbipaistvuse, edukas kodanikualgatus peaks saama komisjonilt nõuetekohast õiguslikku tuge ja nõustamist ja see tuleks nõuetekohaselt avalikustada ning edendajaid ja toetajaid tuleks kogu kodanikualgatuse protsessi vältel hoida ajakohase teabega täielikult kursis;

3.

nõuab, et komisjon rakendaks Euroopa kodanikualgatuse määrust tulemuslikult ja jätkaks kogu halduskoormuse kõrvaldamist, millega kodanikud Euroopa kodanikualgatust esitades või toetades kokku puutuvad, ning nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks ühise Euroopa kodanikualgatuse registreerimissüsteemi rakendamist kõikides liikmesriikides;

4.

väljendab heameelt asjaolu üle, et toetus, mida asjaomasele Euroopa kodanikualgatusele avaldas peaaegu 1,9 miljonit liidu kodanikku kõigist liikmesriikidest, on kooskõlas komisjoni otsusega vee- ja kanalisatsiooniteenused kontsessioonide direktiivist välja jätta;

5.

kutsub komisjoni üles jääma kindlaks vee- ja kanalisatsiooniteenuste väljajätmisele kontsessioonide direktiivist ja selle direktiivi mis tahes tulevasest läbivaatamisest ning seda kinnitama;

6.

peab kahetsusväärseks, et teatises puuduvad eesmärgid, selles ei järgita Euroopa kodanikualgatuses esitatud konkreetseid nõudmisi ja piirdutakse üksnes varasemate lubaduste kordamisega; rõhutab, et komisjoni antud vastus Euroopa kodanikualgatusele „Right2Water“ ei ole piisav, kuna selles ei esitata värskeid ettepanekuid ega nähta ette kõiki meetmeid, mis võiksid aidata eesmärke saavutada; palub komisjonil seoses selle konkreetse Euroopa kodanikualgatusega korraldada ulatuslik teabekampaania meetmete kohta, mis on veepoliitika valdkonnas juba võetud, ja selle kohta, kuidas need meetmed võiksid kaasa aidata Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“ eesmärkide saavutamisele;

7.

on seisukohal, et paljud veekvaliteeti ja -majandust käsitlevad petitsioonid tulevad liikmesriikidest, mis ei ole 2014. aasta juunis käivitatud kogu ELi hõlmavas avalikus konsultatsioonis korralikult esindatud, ja rõhutab seetõttu, et avaliku konsultatsiooni tulemuste ja petitsioonides esile tõstetud olukorra vahel võib esineda vastuolusid;

8.

loodab komisjonilt ja jätkusuutlikkuse eest vastutavalt asepresidendilt selget poliitilist tahet tagada, et Euroopa kodanikualgatusega tõstatatud mureküsimused saaksid sobiva vastuse;

9.

kinnitab petitsioonikomisjoni võetud kohustust muuta petitsioonide esitajad põhiõigusi puudutavates küsimustes kuuldavaks, ja tuletab meelde, et Euroopa kodanikualgatust „Right2Water“ käsitlevate petitsioonide esitajad on väljendanud nõusolekut käsitleda vett ELi tasandil tagatud inimõigusena;

10.

kutsub komisjoni üles esitama kooskõlas Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“ peamise eesmärgiga seadusandlikud ettepanekud ning asjakohasel juhul vaatama läbi veepoliitika raamdirektiivi, et tunnustada üldist juurdepääsu ja inimõigust veele, soovitab lisaks, et üldist juurdepääsu puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile tunnustataks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

11.

rõhutab, et kui komisjon heidab kõrvale edukad ja ulatusliku toetuse pälvinud Euroopa kodanikualgatused Lissaboni lepinguga loodud demokraatliku mehhanismi raames, kaotab EL tervikuna kodanike silmis usaldusväärsuse;

12.

kutsub komisjoni üles kehtestama ELi tasandil teavitus- ja haridusmeetmeid, et edendada käsitust veest kui ühisest hüvest, meetmeid teadlikkuse suurendamiseks ja üksikisikute arvestavama käitumise edendamiseks (vee säästmiseks) ning meetmeid, mis on seotud loodusvarade majandamise poliitika teadliku väljatöötamisega ja avaliku, osaluspõhise ja läbipaistva majandamise toetamisega;

13.

leiab, et on vaja töötada välja veepoliitika, millega soodustatakse veevarude ratsionaalset kasutamist, ringlussevõttu ja korduskasutamist, kuna need on ülimalt olulised küsimused integreeritud majandamise jaoks; on veendunud, et see võimaldab vähendada kulusid, aitab säästa asjaomast loodusvara ja tagada õige keskkonnajuhtimise;

14.

kutsub komisjoni üles hoidma ära vee hõivamist ja hüdrolõhkumist ning kohaldama nende suhtes keskkonnamõju uuringuid;

15.

tuletab meelde, et ÜRO kinnitab, et inimõigus veele ja kanalisatsioonile annab igaühele õiguse kasutada isiklikuks ja majapidamise tarbeks vett, mis on hea kvaliteediga, ohutu, füüsiliselt kättesaadav, taskukohane, piisav ja vastuvõetav; juhib tähelepanu sellele, et ÜRO täiendavas soovituses nähakse ette, et kui vee eest nõutakse tasu, ei tohiks see ületada 3 % kodumajapidamise sissetulekust;

16.

toetab ÜRO eriraportööri puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguse küsimuses ning rõhutab eriraportööri ja tema eelkäija töö olulisust selle õiguse tunnustamise valdkonnas;

17.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et maailma vee hindamise programmi (WWAP) kohaselt on ELi 28 liikmesriigis endiselt üle miljoni inimese, kellel puudub juurdepääs ohutu ja puhta joogiveega varustamisele, ja ligi 2 % elanikest ei oma juurdepääsu kanalisatsioonile, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks viivitamatult meetmeid;

18.

kutsub komisjoni üles tunnistama, et inimõigus veele ja kanalisatsioonile ning vesi kui avalik hüve ja põhiväärtus, mitte kui kaup, on kõigi ELi kodanike jaoks tähtis; väljendab muret asjaolu pärast, et alates 2008. aastast on finants- ja majanduskriisi ning kokkuhoiupoliitika tõttu, mis on suurendanud Euroopas vaesust ja madala sissetulekuga kodumajapidamiste arvu, üha suuremal hulgal inimestel olnud raskusi oma veearvete tasumisega ja taskukohasus on muutumas aina tõsisemaks probleemiks; on vastu veekatkestustele ja veevarustuse sunniviisilistele väljalülitamistele ja palub liikmesriikidel viivitamatult lõpetada sellised olukorrad, kui need on tingitud sotsiaal-majanduslikest teguritest madala sissetulekuga kodumajapidamiste puhul; väljendab heameelt asjaolu üle, et mõnes liikmesriigis kasutatakse nn veepankasid või vee miinimumkvoote, et aidata kõige haavatavamaid seoses nende kommunaalkuludega, et tagada veega varustamine kui põhiõiguste lahutamatu osa;

19.

palub komisjonil hiljutise majanduskriisi mõju silmas pidades teha koostööd liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutustega, et viia läbi uuring veepuuduse ning sealhulgas juurdepääsetavuse ja taskukohasuse küsimustes; nõuab tungivalt, et komisjon veelgi toetaks ja soodustaks koostööd vee-ettevõtjate vahel eesmärgiga aidata vähem arenenud ja maapiirkondades olevaid inimesi, et edendada kõigi nendes piirkondades elavate kodanike juurdepääsu hea kvaliteediga veele;

20.

kutsub komisjoni üles tegema kindlaks piirkonnad, kus veenappus on praegune või võimalik probleem, ja aitama asjaomastel liikmesriikidel, piirkondadel ja aladel, eelkõige maapiirkondadel ja mahajäänud linnapiirkondadel selle probleemiga nõuetekohaselt tegeleda;

21.

rõhutab, et komisjoni väidetav erapooletus seoses vee omandiõiguse ja majandamisega on vastuolus troika poolt mõnedele liikmesriikidele kehtestatud erastamisprogrammidega;

22.

tunnistab, et nagu on märgitud veepoliitika raamdirektiivis, ei ole vesi kaup, vaid inimelu ja -väärikuse seisukohast hädavajalik avalik hüve, ning tuletab komisjonile meelde, et aluslepingust tulenevate nõuete kohaselt peab EL jääma vee-ettevõtjate omandi õiguslikku režiimi käsitlevate riigisiseste otsuste puhul neutraalseks, ja seetõttu ei tohiks liit mingil juhul edendada vee-ettevõtjate erastamist majandusliku kohandamisprogrammi või mis tahes muu majanduspoliitika koordineerimise ELi menetluse raames; pidades silmas asjaolu, et tegemist on üldhuviteenustega ja neid osutatakse seega peamiselt avalikes huvides, kutsub komisjoni üles jätma veevarustuse ja kanalisatsiooni ning reoveekäitluse püsivalt välja siseturu eeskirjadest ja kõigist kaubanduslepingutest ning osutama neid teenuseid taskukohaste hindadega, ühtlasi kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles tagama, et nende tehniline, finantsiline ja haldusjuhtimine on tõhus, tulemuslik ja läbipaistev;

23.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles vaatama läbi veepoliitika juhtimise ja kehtestama selle uuesti, tuginedes aktiivsele osalusele, st otsustusprotsessi läbipaistvusele ja avatusele kodanike suhtes;

24.

on seisukohal, et seoses reguleerimise ja kontrolliga tuleb kaitsta vee hoidmist avalikus omandis, soodustades avalikke, läbipaistvaid ja osaluspõhiseid majandamismudeleid, mille puhul (üksnes kindlatel juhtudel) omandiõigusega avalik asutus saaks delegeerida mõned haldusülesanded eraalgatustele rangelt reguleeritud tingimustel ja kindlustades alati õiguse asjaomasele ressursile ja nõuetekohasele kanalisatsioonile;

25.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama tervikliku veevarustuse, mida iseloomustavad taskukohased hinnad, kõrge kvaliteet ja õiglased töötingimused ning mille suhtes kohaldatakse demokraatlikku kontrolli;

26.

kutsub liikmesriike üles toetama kodanikele suunatud haridus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate edendamist, et säilitada ja säästa veevarusid ja tagada suurem kodanikuosalus;

27.

kutsub liikmesriike üles tagama, et veeteenustele juurdepääsuga seoses ei diskrimineeritaks, ja kindlustama teenuste osutamise kõigile, sealhulgas tõrjutud kasutajarühmadele;

28.

kutsub komisjoni, Euroopa Investeerimispanka ja liikmesriike üles toetama ELi omavalitsusüksusi, millel puudub vajalik kapital, et pääseda juurde tehnilisele abile, olemasolevale ELi rahastamisele ja pikaajalistele soodsa intressimääraga laenudele, eelkõige veeinfrastruktuuri hooldamiseks ja uuendamiseks, et tagada kvaliteetse veega varustamine ja laiendada vee- ja kanalisatsiooniteenuseid kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele, sealhulgas vaestele ning äärepoolseimate ja kõrvaliste piirkondade elanikele; rõhutab avatud, demokraatliku ja osaluspõhise juhtimise olulisust, et tagada kõige kulutõhusamate lahenduste rakendamine seoses veevarude majandamisega ühiskonna kui terviku hüvanguks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama läbipaistvuse seoses veemajandustsüklist saadavate rahaliste vahenditega;

29.

tunnistab, et vee- ja kanalisatsiooniteenused on üldhuviteenused ja vesi ei ole kaup vaid ühine hüve, ning seetõttu tuleks asjaomaseid teenuseid osutada taskukohaste hindadega, mille puhul järgitakse inimeste õigust vee miinimumkvaliteedile ja nähakse ette progressiivse tasu kohaldamine; palub liikmesriikidel tagada, et kohaldatakse ausat, õiglast, läbipaistvat ja nõuetekohast vee- ja kanalisatsioonitasude süsteemi, et kõigile kodanikele oleks kindlustatud juurdepääs kvaliteetsetele teenustele hoolimata nende sissetulekust;

30.

märgib, et vett tuleb käsitada ökosotsiaalse hüvena, mitte üksnes tootmiselemendina;

31.

tuletab meelde, et vee kättesaadavus on põllumajanduses äärmiselt oluline, et viia ellu õigust piisavale toidule;

32.

palub komisjonil jõuliselt toetada liikmesriikide jõupingutusi niisutus-, reovee- ja joogiveega varustamise teenustele juurdepääsu võimaldava infrastruktuuri arendamisel ning ajakohastamisel;

33.

on seisukohal, et joogiveedirektiiv on suuresti kaasa aidanud kvaliteetse joogivee kättesaadavusele kogu ELis, ning nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid otsustavaid meetmeid, et saada kasu keskkonna- ja tervisealastest eelistest, mis kaasnevad kraanivee tarbimise soodustamisega;

34.

tuletab liikmesriikidele meelde nende vastutust ELi õigusaktide rakendamisel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult joogiveedirektiivi ja kõiki sellega seotud õigusakte; tuletab neile meelde, et nad määraksid kindlaks oma kulutuste prioriteedid ja kasutaksid täielikult ära võimalusi, mida pakub ELi rahaline toetus veesektorile uuel finantsplaneerimise perioodil (2014–2020), seades investeerimisprioriteediks eelkõige konkreetselt veemajanduse;

35.

tuletab meelde ELi veepoliitika eesmärkide integreerimist ühisesse põllumajanduspoliitikasse käsitleva Euroopa Kontrollikoja eriaruande järeldusi, mille kohaselt „praegu ÜPP-s veealaste probleemide lahendamiseks kasutatavate vahenditega ei ole siiani nende kaugeleulatuvate veealaste poliitiliste eesmärkide täitmiseks piisavat edasiminekut toimunud“; on veendunud, et veepoliitika parem integreerimine teiste poliitikavaldkondadega, näiteks põllumajandusega, on hädavajalik veekvaliteedi parandamiseks kogu Euroopas;

36.

toonitab, et on oluline täielikult ja tulemuslikult rakendada veepoliitika raamdirektiivi, põhjaveedirektiivi, joogiveedirektiivi ja asulareovee direktiivi, ning peab hädavajalikuks paremini kooskõlastada nende rakendamist merekeskkonda, bioloogilist mitmekesisust ja üleujutuste vastu kindlustamist käsitlevate direktiivide rakendamisega; tunneb muret asjaolu pärast, et liidu valdkondlikud poliitikavahendid ei aita piisavalt kaasa keskkonnakvaliteedi standardite saavutamisele prioriteetsete ainete puhul ning prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimise, heidete ja kao järkjärgulise kõrvaldamise eesmärgile kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 puntiga a ja artikli 16 lõikega 6; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama meeles, et veemajandus tuleb lisada valdkonnaülese tegurina õigusaktidesse, mis käsitlevad teisi, selle seisukohast äärmiselt olulisi valdkondi, nagu energia, põllumajandus, kalandus, turism jne, et hoida ära reostust näiteks ebaseaduslike ja reguleerimata ohtlike jäätmete hoidlate või naftatootmise või -uuringute tõttu; tuletab meelde, et ühise põllumajanduspoliitikaga ette nähtud nõuetele vastavusest tulenevad kohustuslikud majandamisnõuded, mis põhinevad põllumajandustootjate jaoks asjakohastel kehtivatel ELi õigusaktidel ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste normidel, sealhulgas vee kohta; tuletab meelde, et täielike ÜPP maksete saamiseks peavad põllumajandustootjad neid norme järgima;

37.

palub liikmesriikidel:

38.

peab vajalikuks kehtestada säästva veekasutuse tähtsusjärjekord või hierarhia; palub komisjonil esitada analüüsi ja asjakohased ettepanekud;

39.

rõhutab, et ÜRO deklaratsiooni toetamise kaudu on liikmesriigid võtnud endale kohustuse järgida inimõigust veele ning seda õigust toetab enamik ELi kodanikke ja ettevõtjaid;

40.

rõhutab, et toetust Euroopa kodanikualgatusele „Right2Water“ ja selle eesmärkidele on väljendanud veel suur hulk Saksamaa, Austria, Belgia, Slovakkia, Sloveenia, Kreeka, Soome, Hispaania, Luksemburgi, Itaalia ja Iirimaa kodanikke, kes on sõna võtnud vee ja sellega seotud omandiõiguse ning veega varustamise teemadel;

41.

märgib, et petitsioonikomisjon on alates 1988. aastast saanud ELi kodanikelt paljudest liikmesriikidest märkimisväärse hulga petitsioone, milles väljendatakse muret veevarustuse ja -kvaliteedi ning reovee käitlemise pärast; juhib tähelepanu mitmetele petitsioonide esitajate poolt taunitud negatiivsetele teguritele – näiteks prügilad, ametiasutuste suutmatus kontrollida vee kvaliteeti tulemuslikult, nõuetele mittevastav või ebaseaduslik põllumajanduslik või tööstuslik tegevus –, mis on vee halva kvaliteedi põhjuseks ja mõjutavad seetõttu keskkonda ning inimeste ja loomade tervist; leiab, et need petitsioonid näitavad kodanike tõelist huvi säästvate veega seonduvate ELi õigusaktide põhjaliku jõustamise tagamise ja täiendava arendamise vastu;

42.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kodanike sellistes petitsioonides väljendatud muret ja hoiatusi tõsiselt ning tegutseks vastavalt, arvestades eelkõige tungivat vajadust tegeleda liigse kasutamise ja kliimamuutuste tagajärjel toimuva veevarude vähenemise probleemiga, kui veel on aega vältida reostust ja majandamisvigasid; väljendab muret veekvaliteedi ja veemajandusega seotud rikkumismenetluste arvu pärast;

43.

palub liikmesriikidel viia kiiremas korras ja veepoliitika raamdirektiivi täitmise tagamise keskse osana lõpule oma veemajanduskavade koostamine ja neid nõuetekohaselt rakendada, pidades seejuures täielikult kinni ülekaalukatest ökoloogilistest kriteeriumitest; juhib tähelepanu asjaolule, et teatud liikmesriigid seisavad üha enam silmitsi hävitavate üleujutustega, millel on ränk mõju kohalikule elanikkonnale; juhib tähelepanu sellele, et veepoliitika raamdirektiivil põhinevad veemajanduskavad ja üleujutusi käsitleval direktiivil põhinevad üleujutusriski maandamise kavad on väga hea võimalus kasutada ära nende õigusaktide koosmõju, aidates nii saavutada piisava koguse puhta veega varustamine ja vähendades samal ajal üleujutusriski; tuletab lisaks meelde, et igal liikmesriigil peaks olema veepoliitika raamdirektiivi rakendamise kohta teabe edastamiseks keskne veebisait, et hõlbustada veekvaliteedist ja veemajandusest ülevaate saamist;

44.

märgib, et paljudes ELi riikides, kelle seas on Hispaania, Portugal, Kreeka, Iirimaa, Saksamaa ja Itaalia, on veeteenuste võimalik või tegelik edasine mittekuulumine avalikku omandisse kujunenud kodanikele tõsiseks mureküsimuseks; tuletab meelde, et veemajanduse meetodi valik põhineb subsidiaarsuse põhimõttel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja protokollis (nr 26) üldhuviteenuste kohta, milles tõstetakse esile avalike teenuste erilist tähtsust liidu sotsiaalse ja territoriaalse sidususe jaoks; tuletab meelde, et veega varustamisega ja reoveega tegelevad ettevõtted osutavad üldhuviteenuseid ning nende üldeesmärk on tagada kogu elanikkonna varustamine kvaliteetse veega sotsiaalselt vastuvõetava hinnaga ja viia miinimumini reovee kahjulik keskkonnamõju;

45.

toonitab, et kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega peaks komisjon jääma erapooletuks veeteenuste omandiküsimust puudutavate liikmesriikide otsuste puhul ja ei peaks edendama veeteenuste erastamist ei õigusaktide kaudu ega muul viisil;

46.

tuletab meelde, et veeteenuste tagasi munitsipaaltasandile viimise võimalus tuleks ka edaspidi tagada ilma piiranguteta ning nende haldamine võib jääda kohalikule tasandile, kui pädevad riigiasutused nii otsustavad; tuletab meelde, et vesi on põhiline inimõigus, mis peaks olema kättesaadav ja taskukohane kõigile; rõhutab liikmesriikide kohustust hoolitseda selle eest, et vesi on tagatud kõigile hoolimata teenusepakkujast, tagades samal ajal, et teenusepakkujad kindlustavad ohutu joogivee ja tõhustatud kanalisatsiooniteenuse;

47.

toonitab, et vee- ja kanalisatsiooniteenuste eripära, näiteks tootmise, jaotuse ja käitlemise tõttu on äärmiselt oluline jätta need välja kõigist kaubanduslepingutest, mille üle ELi läbirääkimisi peab või mille sõlmimist ta kaalub; nõuab tungivalt, et komisjon teeks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) ning teenustekaubanduse lepingu käimasolevatel läbirääkimistel veeteenuste, kanalisatsiooniteenuste ja reovee käitlemise teenuste suhtes õiguslikult siduva erandi; toonitab, et kõik tulevased kaubandus- ja investeerimislepingud peaksid hõlmama klausleid tegeliku juurdepääsu tagamise kohta joogiveele selle kolmanda riigi kodanikele, mille suhtes lepingut kohaldatakse kooskõlas liidu pikaajalise pühendumusega jätkusuutlikule arengule ja inimõigustele, ning tegeliku juurdepääsu tagamine joogiveele selle kolmanda riigi kodanikele, mille suhtes lepingut kohaldatakse, peab olema kõigi tulevaste vabakaubanduslepingute eeltingimus;

48.

tuletab meelde suurt hulka petitsioone, milles väljendatakse vastuseisu selliste põhiliste avalike teenuste nagu veevarustus ja kanalisatsioon kaasamisele TTIP läbirääkimistesse; kutsub komisjoni üles suurendama veega varustajate vastutust;

49.

kutsub komisjoni üles tegutsema vahendajana, et edendada koostööd vee-ettevõtjate vahel parimate reguleerimis- ja muude tavade ning algatuste jagamise, vastastikuse õppe ja ühiste kogemuste kaudu ning toetades vabatahtlikke võrdlusanalüüse; väljendab heameelt komisjoni teatises esitatud üleskutse üle suurendada veesektoris läbipaistvust ning tunnustab seni tehtud jõupingutusi, märkides samas, et kõik võrdlusanalüüsid peaksid olema vabatahtlikud, võttes arvesse veeteenuste ning piirkondlike ja kohalike eripärade suurt mitmekesisust Euroopas; märgib lisaks, et selliseid analüüse, mis hõlmavad üksnes finantsnäitajaid, ei peaks käsitama samaväärsena läbipaistvusmeetmetega, ning käsitleda tuleks ka teisi kodanike jaoks väga olulisi kriteeriume, nagu veekvaliteet, taskukohasuse probleemide leevendamise meetmed ja teave selle kohta, kui suurel osal elanikkonnast on juurdepääs piisavatele veevarudele ja milline on üldsuse osalemise määr veemajanduse juhtimises, kusjuures see peaks olema esitatud nii kodanikele kui ka reguleerivatele asutustele arusaadaval viisil;

50.

rõhutab, et riiklikel reguleerivatel asutustel on tähtis roll teenuseosutajate vahel ausa ja avatud konkurentsi tagamisel, innovaatiliste lahenduste ja tehniliste edusammude kiirema rakendamise soodustamisel, veeteenuste tõhususe ja kvaliteedi edendamisel ning tarbijate huvide kaitsmise tagamisel; kutsub komisjoni üles toetama algatusi regulatiivseks koostööks ELis, et kiirendada võrdlusanalüüse, vastastikust õpet ja parimate reguleerimistavade vahetamist;

51.

on seisukohal, et Euroopa vee- ja kanalisatsiooniprojekte ja -programme tuleks hinnata inimõiguste seisukohast, et töötada välja asjakohased poliitikameetmed, suunised ja tavad; palub komisjonil luua võrdlusanalüüsi süsteemi (veekvaliteedi, taskukohasuse, jätkusuutlikkuse, hõlmatuse jne kohta), et parandada avalike veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuste kvaliteeti kogu liidus ning võimestada kodanikke;

52.

tuletab meelde, et vee- ja kanalisatsiooniteenuste kontsessioonide suhtes kehtivad aluslepingus sätestatud põhimõtteid ning seetõttu tuleb neid anda kooskõlas läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetega;

53.

rõhutab, et tootmine, jaotus ja käitlemine vee- ja kanalisatsiooniteenuste puhul peab jääma välja kontsessioonide direktiivist ja ka selle mis tahes tulevasest läbivaatamisest;

54.

tuletab meelde, et direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul kohtas kodanikuühiskonna tugevat vastuseisu paljudes aspektides, sealhulgas küsimustes seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, nagu veejaotuse ja -varustuse teenused ning reovee käitlemine;

55.

toonitab, kui oluline on, et avaliku sektori sisesed partnerlused ja avaliku ja erasektori partnerlused vahetaksid parimaid tavasid vee-ettevõtjate vahelise mittetulundusliku koostöö põhjal, ja väljendab heameelt selle üle, et komisjoni teatises tunnustatakse esimest korda avaliku sektori partnerluste tähtsust;

56.

väljendab heameelt selle üle, et mõned omavalitsusüksused on edukalt suurendanud avaliku sektori osalemist veeteenuste pakkumise parandamisel ja veevarude kaitsmisel, ning tuletab meelde, et kohalikel asutustel on oluline roll veemajandust käsitlevas otsustusprotsessis;

57.

kutsub Regioonide Komiteed üles kõnealuses Euroopa kodanikualgatuses rohkem osalema, et julgustada piirkondlikke ametiasutusi selle küsimusega rohkem tegelema;

58.

tuletab meelde kohustust tagada õigus pöörduda keskkonnaküsimustes kohtusse ja õigus keskkonnainfole ning üldsuse osalemine otsustamises, nagu nähakse ette Århusi konventsioonis; palub komisjonil, liikmesriikidel ning nende piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel seetõttu Århusi konventsioonis sätestatud põhimõtteid ja õigusi järgida; tuletab meelde, et kodanike teadlikkus oma õigustest on peamise tähtsusega nende võimalikult suure osalemise saavutamisel otsustusprotsessis; nõuab seetõttu, et komisjon alustaks ennetavalt kampaaniat, et teavitada ELi kodanikke Århusi konventsiooni saavutustest läbipaistvuse valdkonnas ja juba kodanike käsutuses olevatest tõhusatest vahenditest, ning täidaks ELi institutsioonidele viitavad sätted; palub, et komisjon töötaks veeteenuste tulemuslikkuse, jätkusuutlikkuse ja kulutõhususe parandamise vahendina välja läbipaistvuse, vastutuse ja osalemise kriteeriumid;

59.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused liiguksid tõelise vett käsitleva sotsiaalkokkuleppe suunas eesmärgiga tagada selle ressursi kättesaadavus, kindlus ja ohutu majandamine eelkõige selliste meetmete rakendamise teel nagu veevarustuse solidaarsusfondide loomine ja muud sotsiaalmeetmete mehhanismid nende inimeste toetamiseks, kellel ei ole rahaliselt võimalik vee- ja kanalisatsiooniteenuseid kasutada, et vastata varustuskindluse nõuetele ja mitte seada ohtu inimõigust veele; julgustab kõiki liikmesriike kehtestama selliseid sotsiaalmeetmete mehhanisme nagu juba on olemas mõnes ELi liikmesriigis, et tagada tõelistes raskustes olevate kodanike joogiveega varustamine;

60.

kutsub komisjoni üles korraldama liikmesriikide vahel kogemuste jagamise veepoliitika sotsiaalsete aspektide küsimuses;

61.

mõistab hukka asjaolu, et mõnes liikmesriigis kasutatakse ebasoodsas olukorras olevate ja haavatavate kogukondade vee- ja kanalisatsiooniteenustest ilmajätmist surve avaldamise vahendina; rõhutab veel kord, et mõnes liikmesriigis on kõige haavatavamate rühmade veele juurdepääsu raskendanud asjaolu, et ametiasutused on sulgenud avalikud kaevud;

62.

märgib, et liikmesriigid peaksid pöörama erilist tähelepanu ühiskonna haavatavate rühmade vajadustele ning tagama taskukohase ja kvaliteetse vee kättesaadavuse ka hädasolijatele;

63.

kutsub iga liikmesriiki üles nimetama ametisse veeteenuste ombudsmani, et tagada veega seotud küsimuste, nagu veeteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust käsitlevate kaebuste ja ettepanekute menetlemine sõltumatu asutuse poolt;

64.

julgustab vee-ettevõtjaid reinvesteerima veemajandustsüklist saadava majandusliku tulu veeteenuste jätkamisse ja täiustamisse ning veevarude kaitsesse; tuletab meelde, et veeteenuste kulude katmise põhimõte hõlmab keskkonna- ja ressursikulusid, järgides samas nii õiglust, läbipaistvust ja inimõigust veele käsitlevaid põhimõtteid kui ka liikmesriikide kohustusi rakendada oma kulude katmise kohustusi parimal võimalikul viisil, tingimusel et see ei sea ohtu veepoliitika raamdirektiivi mõtet ja selles sätestatud eesmärkide saavutamist; soovitab lõpetada tegevuse, mille puhul majandusressursid suunatakse veesektorist ümber teiste poliitikavaldkondade rahastamiseks, sealhulgas juhul, kui veearved sisaldavad kontsessiooni tasusid, mida ei ole veeinfrastruktuuri jaoks sihtotstarbeliselt eraldatud; tuletab meelde infrastruktuuri murettekitavat olukorda mõnes liikmesriigis, kus vett raisatakse sobimatutest ja vananenud jaotusvõrkudest tingitud lekete tõttu, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid investeerimist infrastruktuuri täiustamisse ja ka muudesse veeteenustusse eeldusena kindlustada tulevikus inimõigus veele;

65.

kutsub komisjoni üles tagama, et pädevad asutused teevad asjaomastele kodanikele kergesti ligipääsetaval ja arusaadaval kujul kättesaadavaks veekvaliteeti ja veemajandust puudutava teabe ning et kodanikke teavitatakse kõigist veemajandusprojektidest õigeaegselt ja täielikult ja nendega konsulteeritakse; märgib lisaks, et 80 % komisjoni korraldatud avalikus konsultatsioonis osalejatest pidas väga oluliseks veekvaliteedi seire läbipaistvuse parandamist;

66.

palub komisjonil hoolikalt jälgida ELi otseste ja kaudsete rahaliste vahendite kasutamist veemajandusprojektides ning tagada, et vahendeid kasutataks ainult projektideks, mille jaoks need on ette nähtud, võttes samuti arvesse, et juurdepääs veele on keskse tähtsusega ELi kodanike vahelise ebavõrdsuse vähendamisel ning liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe tugevdamisel; palub selleks Euroopa Kontrollikojal jälgida, et tõhususe ja jätkusuutlikkuse kriteeriumeid täidetaks nõuetekohaselt;

67.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse praegust investeeringute nappust tasakaalustatud veemajandusse, pidades silmas, et vesi on üks ELi kodanike ühishüvedest;

68.

kutsub seetõttu üles suurendama vee-ettevõtjate tegevuse läbipaistvust, eelkõige ELi vee-ettevõtjate era- ja avaliku halduse eeskirja koostamise teel; on seisukohal, et selle eeskirja aluseks peaks olema tõhususe põhimõte ning selle suhtes peaksid alati kehtima veepoliitika raamdirektiivi keskkonna-, majandus-, infrastruktuuri- ja üldsuse osalemise sätted; nõuab ühtlasi riikliku reguleeriva asutuse loomist;

69.

kutsub komisjoni üles järgima subsidiaarsuse põhimõtet ning veega seotud volitusi ja kohustusi nii erinevate valitsemistasandite kui ka veeteenuseid haldavate kohalike veeühenduste puhul (allikad ja nende hooldus);

70.

peab kahetsusväärseks, et asulareovee käitlemise direktiivi ei rakendata liikmesriikides ikka veel täielikult; nõuab, et liidu rahaliste vahendite kasutamisel seataks esmatähtsale kohale piirkonnad, kus ei järgita ELi keskkonnaalaseid õigusakte, sealhulgas reovee käitlemise kohta; märgib, et järgimise määr on olnud kõrgem seal, kus kulud kaeti ja on rakendatud põhimõtet „saastaja maksab“, ning nõuab, et komisjon vaataks läbi kehtivate õigusaktide asjakohasuse, et saavutada kõrgetasemeline kaitse ja parandada keskkonna kvaliteeti;

71.

juhib tähelepanu asjaolule, et vee puhul pakub teenustesektor tohutut potentsiaali töökohtade loomiseks keskkonnaküsimuste integreerimise kaudu ja innovatsiooni soodustamiseks sektoritevahelise tehnosiirde ning kogu veetsükli suhtes kohaldatava teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kaudu; nõuab seetõttu, et pöörataks erilist tähelepanu vee kui taastuva energiaallika säästva kasutamise edendamisele;

72.

ergutab komisjoni töötama välja Euroopa õigusraamistikku puhastatud heitvee taaskasutamise kohta, eelkõige tundlike tegevusalade ja piirkondade kaitseks; kutsub komisjoni lisaks üles edendama kogemuste jagamist liikmesriikide tervishoiuasutuste vahel;

73.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks veepoliitika raamdirektiivi läbivaatamisel, et vee taskukohasuse probleemide kvantitatiivne hindamine muutuks kohustuslikuks nõudeks veepoliitika raamdirektiivi rakendamist käsitleva liikmesriikide aruandluse raames;

74.

palub komisjonil uurida võimalust, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (Eurofound) jälgiks ja annaks teada kõigist vee taskukohasuse probleemidest 28 liikmesriigis;

75.

märgib, et nõuetekohane veemajandus on järgmistel aastakümnetel nii ökoloogilisest kui ka keskkonna seisukohast üks kõige olulisemaid küsimusi, kuna see peab vastama energeetika, põllumajanduse, majanduse ja ühiskonna vajadustele;

76.

tuletab meelde, et veearvete kaudu kannavad ELi kodanikud vee puhastamise ja käitlemise kulusid, ning toonitab, et sellise poliitika jõustamine, milles on veevarude kaitsmise eesmärgid tõhusalt ühendatud ja vastavusse viidud kulude kokkuhoiuga, nagu nn allikakontrolli lähenemisviis, on tõhusam ja rahaliselt eelistatav; tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandele keskkonnaseisundi kohta mõjutab enam kui 40 % jõgesid ja rannikuvett põllumajanduse põhjustatud hajureostus, samas kui 20–25 % puhul on reostuse põhjuseks punktallikad, nagu tööstusstruktuurid, kanalisatsioonivõrgud ja reovee käitlemise võrgud; toonitab, kui oluline on veepoliitika raamdirektiivi ja joogiveedirektiivi tulemuslik rakendamine, nende rakendamise parem kooskõlastamine, suurem sidusus õigusaktide koostamisel ja rohkemate ennetavate meetmete väljatöötamine veevarude säästmiseks ning veekasutuse tõhususe märkimisväärne suurendamine kõigis sektorites (tööstus, kodumajapidamised, põllumajandus, jaotusvõrgud); tuletab meelde, et looduslike alade, nagu mageveeökosüsteemide jätkusuutliku kaitse tagamine on samuti otsustava tähtsusega arengu jaoks ja hädavajalik joogiveevarude kindlustamiseks, ühtlasi vähendab see kodanike ja ettevõtjate kulusid;

77.

rõhutab, et ELi arengupoliitika peaks täielikult hõlmama üldist juurdepääsu veele ja kanalisatsioonile, edendades avaliku sektori siseseid partnerlusi ja avaliku ja erasektori partnerlusi ning eri riikide vee-ettevõtjate ja töötajate solidaarsust, ning kasutama mitmeid vahendeid parimate tavade edendamiseks teadmiste jagamise kaudu, samuti asjaomase sektori arengu- ja koostööprogramme; kordab, et liikmesriikide arengupoliitikas tuleks tunnustada puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguste mõõdet ning õigustel põhinev lähenemisviis nõuab tuge õigusraamistike, rahastamise ja kodanikuühiskonna hääle kuuldavamaks tegemise jaoks, et neid õigusi ellu viia;

78.

kinnitab uuesti, et piisavalt kvaliteetse ja piisavas koguses joogivee kättesaadavus on põhiline inimõigus, ning on arvamusel, et riikide valitsuste ülesanne on seda kohustust täita;

79.

toonitab kooskõlas kehtivate ELi õigusaktide ja nendes sätestatud nõuetega, et on oluline korrapäraselt hinnata vee ja veevarude kvaliteeti, puhtust ja ohutust nii ELis kui ka väljaspool;

80.

rõhutab, et puhta joogivee ja kanalisatsiooni alane abi peaks ELi vahendite eraldamisel ja abi kavandamisel olema esmatähtis; kutsub komisjoni üles tagama piisava rahalise toetuse suutlikkuse suurendamise meetmetele veevaldkonnas, tuginedes olemasolevatele rahvusvahelistele platvormidele ja algatustele ning tehes nendega koostööd;

81.

toonitab, et arengumaade veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja hügieenisektor tuleks seada esmatähtsale kohale nii ametlikus arenguabis kui ka riiklikes eelarvetes; tuletab meelde, et veemajandus kuulub kollektiivse vastutuse alla; pooldab erinevate abi andmise viiside puhul avatust, kuid samas arengualase mõjususe põhimõtete ning poliitikavaldkondade arengusidususe ranget järgimist ja vankumatut keskendumist vaesuse kaotamisele ja arengualase mõju suurendamisele; toetab sellega seoses kohalike kogukondade kaasamist projektide elluviimisesse arengumaades, samuti kogukonna omaluse põhimõtet;

82.

rõhutab, et kuigi puhast joogivett käsitleva aastatuhande arengueesmärgi täitmine kulgeb plaanipäraselt, puudub 748 miljonil inimesel maailmas juurdepääs paremale veevarustusele ja hinnangute kohaselt tarbib vähemalt 1,8 miljardit inimest vett, mis on väljaheitega saastunud, ning kanalisatsiooni käsitlev eemärk ei ole kaugeltki saavutatud;

83.

tuletab meelde, et põhjavee jätkusuutliku majandamise tagamine on vältimatu vaesuse vähendamise ja ühise heaolu jaoks, sest põhjavesi võib olla paremaks joogivee allikaks miljonitele vaestele linna- ja maaelanikele;

84.

palub komisjonil lisada vesi koos säästva põllumajandusega muutuste kava elementide hulka;

85.

on seisukohal, et vesi peaks olema kesksel kohal seoses ettevalmistava tööga 2015. aastal toimuvaks kaheks olulise rahvusvaheliseks ürituseks, täpsemalt 2015. aasta järgset tegevuskava käsitlev tippkohtumine ja kliimamuutusi käsitlev ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverents (COP 21); toetab sellega seoses kindalt seda, et 2015. aasta septembris võetakse vastu ka vett ja kanalisatsiooni käsitlevad kõrged ja kaugeleulatuvad eesmärgid, nagu aastaks 2030 esildatud säästva arengu eesmärk 6 (vee ja kanalisatsiooni kättesaadavuse ja jätkusuutliku majandamise tagamine kõigile); kordab, et vaesuse kaotamine 2015. aasta järgse protsessi teel on võimalik vaid juhul, kui tagame, et kõigil oleks kõikjal juurdepääs puhtale veele, elementaarsetele sanitaartingimustele ja hügieenile; rõhutab, et kõikide säästva arengu eesmärkide täitmiseks on vaja arengumeetmete tarvis kasutusele võtta praegusest palju enam vahendeid, nii arenenud kui ka arengumaadest; nõuab ülemaailmse järelevalvemehhanismi loomist, et jälgida edusamme, mida tehakse üldise juurdepääsu saavutamisel puhtale joogiveele, veevarude jätkusuutlikul kasutamisel ja arendamisel ning võrdse, osaluspõhise ja vastutustundliku veemajanduse juhtimise tugevdamisel kõikides riikides; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks abi tõhusa kasutamise ning et see oleks 2015. aasta järgse arengukava seisukohast paremini suunatud veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja hügieenisektorile;

86.

rõhutab kliimamuutustest tingitud suuremat veepuuduse ohtu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lisaksid COP 21 teemade hulka veevarude strateegilise majandamise ja pikaajalised kohanemiskavad eesmärgiga lisada tulevasse ülemaailmsesse kliimakokkuleppesse kliimamuutustele vastupanuvõimelist veevarustust käsitlev lähenemisviis; rõhutab, et kliimamuutustele vastupanuvõimeline veeinfrastruktuur on arenguks ja vaesuse vähendamiseks otsustava tähtsusega; kordab, et pidevate jõupingutusteta kliimamuutuste tagajärgede leevendamiseks ja veevarude tõhusama majandamiseta võivad olla ohus edusammud vaesuse vähendamise eesmärkide suunas, aastatuhande arengueesmärkide saavutamine ning jätkusuutlik areng selle majanduslikus, sotsiaalses ja keskkonnamõõtmes;

87.

märgib murega, et veele ja kanalisatsioonile juurdepääsu puudumine arengumaades võib avaldada ebaproportsionaalselt ränka mõju tütarlastele ja naistele ning eelkõige kooliealistele, kelle puhul on puudumist ja väljalangemise määra seostatud puhta, ohutu ja juurdepääsetava kanalisatsiooni puudumisega;

88.

nõuab, et liit ja liikmesriigid eraldaksid vahendeid vastavalt soovitustele, mille on esitanud ÜRO eriraportöör puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguse küsimuses, eelkõige seoses väikesemahulise infrastruktuuri eelistamisega ja rohkemate vahendite eraldamisega käitamisele ja hooldusele ning suutlikkuse ja teadlikkuse suurendamisele;

89.

märgib murelikult, et ÜRO eriraportöör puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguse küsimuses on väitnud, et slummides elavad inimesed peavad harilikult maksma rohkem kui need, kes elavad ametlikes asundustes, et saada reguleerimata ja kehva kvaliteediga teenuseid; nõuab tungivalt, et arengumaad seaksid prioriteediks eelarveeraldised ebasoodsas olukorras olevatele ja isoleeritud inimestele teenuste osutamiseks;

90.

tuletab meelde, et Maailma Terviseorganisatsiooni teatel on esialgses olukorras, võtmata kasutusele uusimaid innovaatilisi vee käitlemise ja säästmise tehnoloogiaid, ühe inimese optimaalne veetarbimine 100–200 liitrit päevas, samas kui selleks, et põhivajadused oleksid täidetud ja ei tekiks palju terviseprobleeme, on vaja 50–100 liitrit; juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt tunnustatud põhilistele inimõigustele on hädavajalik kehtestada miinimumkvoot inimese kohta, et tagada elanikkonna veega seotud põhivajaduste täitmine;

91.

toonitab, et elementaarse vee kättesaadavuse nõue peaks olema vaieldamatu põhiline inimõigus, mida otseselt ja kaudselt toetaksid rahvusvaheline õigus, deklaratsioonid ja siseriiklikud tavad;

92.

kutsub valitsusi, rahvusvahelisi abiorganisatsioone, vabaühendusi ja kohalikke kogukondi üles tegema tööd, et pakkuda kõigile inimestele elementaarse veevajaduse rahuldamist ning tagada, et vesi on inimõigus;

93.

kutsub liikmesriike üle kehtestama kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni suunistega hinnapoliitikat, milles austatakse inimeste õigust minimaalsele eluks vajalikule veekogusele ja võideldakse raiskamise vastu, nähes ette sellise progressiivse tasu kohaldamise, mis on proportsionaalne kasutatava veehulgaga;

94.

julgustab võtma meetmeid, millega tagatakse ratsionaalne veetarbimine, et vältida raiskamist;

95.

kiidab mõningaid vee-ettevõtjaid, kes investeerivad teatava protsendi oma aastakäibest arengumaade veepartnerlustesse, ning ergutab liikmesriike ja ELi looma vajalikku õigusraamistikku niisuguste partnerluste käivitamiseks;

96.

nõuab välisabi toetusel ellu viidud projektide tõhusamat järelevalvet; toonitab, et tuleb teostada järelevalvet rahastamisstrateegiate ja eelarvete üle, tagamaks, et eraldatud vahenditega vähendatakse olemasolevaid erinevusi ja ebavõrdsusi vee kättesaadavuse puhul ning järgitakse selliseid inimõiguste põhimõtteid nagu mittediskrimineerimine, teabele juurdepääs ja osalus;

97.

kutsub komisjoni üles seadma Euroopa investeerimiskavas esmatähtsale kohale vananevate joogiveevõrkude ajakohastamine, lisades need projektid liidu projektide loetellu; toonitab nende projektide võimendavat mõju mitteümberpaigutatavatele töökohtadele, aidates seega edendada Euroopa rohelist majandust;

98.

kutsub komisjoni üles edendama teadmiste jagamist, et liikmesriigid viiksid läbi uuringud võrkude olukorra kohta, mis peaks võimaldama ajakohastamistöödega alustamist raiskamise lõpetamiseks;

99.

nõuab suuremat läbipaistvust, et teavitada tarbijaid üksikasjalikumalt veest ja aidata kaasa veevarude säästvamale majandamisele; julgustab selleks komisjoni jätkama tööd liikmesriikidega, et jagada riikide kogemusi veeteabesüsteemide loomise valdkonnas;

100.

kutsub komisjoni üles uurima vajadust laiendada veevarustust ja kanalisatsiooni käsitleva rahvusvahelise koostöö valdkonnas rahalise toetuse vahendid Euroopa tasandile;

101.

toonitab, et veevarude tõhus ja õiglane majandamine sõltub kohalike valitsuste suutlikkusest teenuseid osutada; nõuab seepärast, et EL toetaks veelgi veemajanduse juhtimise ja infrastruktuuri tugevdamist arengumaades, pöörates eelkõige tähelepanu haavatava maaelanikkonna vajadustele;

102.

toetab ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) raames käivitatud ülemaailmse veealase solidaarsuse platvormi, mille eesmärk on kaasata kohalikud asutused veeprobleemidele lahenduste leidmisesse; peab samuti tervitatavaks vee ja kanalisatsiooniga seotud nn 1 % solidaarsust ja teisi algatusi, mille on osades liikmesriikides algatanud kodanikud ja ametiasutused, et toetada oma tarbimistasudest projekte arengumaades; märgib, et mitu vee-ettevõtjat on sellised algatused kasutusele võtnud; kordab oma üleskutset komisjonile, et ta julgustaks selles ja muudes valdkondades solidaarsust näitavaid meetmeid võtma, näiteks teabe levitamise, partnerluste soodustamise ja kogemuste vahetamise abil, k.a võimalik partnerlus komisjoni ja liikmesriikide vahel, mille puhul antakse selle algatuse raames ellu viidud projektidele täiendavaid ELi vahendeid; ergutab eelkõige avaliku sektori siseseid partnerlusi veerajatiste vallas arengumaades kooskõlas ÜRO Elukeskkonnaprogrammi koordineeritava ülemaailmse vee-ettevõtjate partnerluste liiduga (GWOPA);

103.

palub komisjonil käivitada uuesti veerahastu, mis osutus tulemuslikuks arengumaades veeteenustele parema juurdepääsu soodustamisel, edendades kohalike kogukondade suutlikkuse suurendamise meetmeid;

104.

väljendab heameelt selle üle, et ÜRO resolutsioon, milles käsitletakse puhtale veele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguseks tunnistamist, on leidnud Euroopas märkimisväärset toetust;

105.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.