11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/110

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 8 ja 21,

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 4. märtsi 2015. aasta ühist konsultatsioonidokumenti „Teel uue Euroopa naabruspoliitika poole“ (1),

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 8. märtsil 2011 avaldatud ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel“ (COM(2011)0200) (2) ning 25. mail 2011 avaldatud teatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele“ (COM(2011)0303) (3),

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Laiem Euroopa – naabrus: uus raamistik meie suhetele ida- ja lõunanaabritega“ (COM(2003)0104) (4),

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta (5) ja 20. aprilli 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika kohta, nimelt 20. novembri 2003. aasta resolutsiooni suhete kohta ida- ja lõunanaabritega (6), 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni laiema Euroopa ja uue naabruspoliitika kohta (7), 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta (8), 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (9), 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (10), 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (11), 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (12), 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika partnerluse tugevdamise vahendi kohta: Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta (13) ning 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi ja idapartnerluse riikide vaheliste suhete hindamise ja prioriteetide määramise kohta (14),

—

võttes arvesse 22. mai 2015. aasta idapartnerluse tippkohtumise Riia deklaratsiooni,

—

võttes arvesse tuleviku energiaühenduse kõrgetasemelise analüüsirühma aruannet,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0194/2015),

A.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) loodi eesmärgiga süvendada ja tugevdada ELi partnerlussuhteid naaberriikidega ja edendada nendega koostööd, et luua ühise stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu piirkond, nagu on rõhutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 8; arvestades, et see eesmärk on jäänud samaks;

B.

arvestades, et naabruses toimuvad praegu muutused, mis on tingitud suurenevast hulgast pikaajalistest ja tekkivatest julgeolekuprobleemidest, ning see on vähem stabiilne, vähem turvaline ja silmitsi sügavama majanduskriisiga kui ENP algatamise ajal;

C.

arvestades, et läbivaadatud poliitika peaks põhinema vastastikusel aruandekohustusel ja ühisel pühendumisel ELi väärtustele ja põhimõtetele, mis hõlmavad demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ning tõhusaid, usaldusväärseid ja läbipaistvaid riigiasutusi, ja arvestades, et stabiilsuse, julgeoleku ja jõukuse mõttes on see samavõrd naaberühiskondade kui meie endi huvides; arvestades, et vaatamata keerukusele ja raskele elluviidavusele peab EL vankumatult edasi toetama kõigi riikide üleminekuprotsesse, samuti demokratiseerimist, inimõiguste austamist ja õigusriiki;

D.

arvestades, et suurt osa naabruskonnast mõjutavad jätkuvalt relvastatud või külmutatud konfliktid ja kriisid; arvestades, et partnerriigid peavad püüdlema olemasolevate konfliktide rahumeelse lahendamise poole; arvestades, et konfliktid, sh külmutatud või pikaleveninud konfliktid, takistavad majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist ümberkujundamist ning piirkondlikku koostööd, stabiilsust ja julgeolekut; arvestades, et EL peaks olemasolevate konfliktide rahumeelsel lahendamisel aktiivsem olema;

E.

arvestades, et need konfliktid õõnestavad ENP tõelise ja tõhusa mitmepoolse mõõtme väljaarendamist; arvestades, et rahu ja stabiilsus on ENP põhielemendid; arvestades, et partnerriigid peavad neist põhimõtetest kinni pidama;

F.

arvestades, et EL mõistab kindlalt hukka igasugused inimõiguste rikkumised, kaasa arvatud vägivalla naiste ja tüdrukute vastu, vägistamise, orjanduse, aumõrvad, sundabielud, lapstööjõu kasutamise ja naiste suguelundite moonutamise;

G.

arvestades, et alates 2004. aastast, kuid eeskätt viimasel paaril aastal piirkonnas toimunud sündmused on näidanud, et ENP ei suuda kiiresti muutuvatele ja probleemsetele tingimustele asjakohaselt ja õigeaegselt reageerida;

H.

arvestades, et ENP jääb ELi välispoliitika strateegiliseks prioriteediks; arvestades, et ENP läbivaatamisel tuleb juhinduda selle tugevdamise eesmärgist ning see peab toimuma pideva edasiliikumisena ELi tervikliku ja tulemusliku välis- ja julgeolekupoliitika poole;

I.

arvestades, et komisjon ja Euroopa välisteenistus koos nõukogu ja parlamendiga on püüdnud ENPd puuduste parandamiseks ümber kujundada ja seda muutunud riigisiseste ja rahvusvaheliste tingimustega kohandada, eriti pärast araabia kevadet; arvestades, et seda peeti silmas ajavahemikuks 2014–2020 ettenähtud uues ENP finantseerimisinstrumendis (Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend); arvestades, et praeguseid probleeme, mida põhjustavad kriis Ida-Ukrainas, Krimmi okupeerimine ja Da'esh, tuleks ENP läbivaatamisel arvesse võtta;

J.

arvestades, et ebakindlus, ebastabiilsus ja ebasoodsad sotsiaalmajanduslikud tingimused naaberriikides võivad mõjuda negatiivselt ning anda tagasikäigu senistele demokraatlikele suundumustele;

K.

arvestades, et alates uue lähenemisviisi rakendamisest 2011. aastal on naabruses aset leidnud poliitiline areng näidanud, et EL peab oma suhted naaberriikidega ümber kujundama, võttes arvesse eri liidusiseseid ja -väliseid asjaolusid; arvestades, et EL peab tegelema naabruses esilekerkinud uute probleemidega ning kohandama oma strateegiat, analüüsides oma huvisid ja prioriteete ning hinnates oma poliitikavahendeid, stiimuleid ja olemasolevaid ressursse ning nende ligitõmbavust partnerite jaoks;

L.

arvestades, et ENP läbivaatamisel 2011. aastal kinnitati, et uus lähenemisviis peaks põhinema vastastikusel vastutusel ja ühistel kohustustel seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi universaalsete väärtustega;

M.

arvestades, et EL peaks olema aktiivsem, lahendades rahumeelselt olemasolevaid, eriti külmutatud ja pikaleveninud konflikte, mis on praegu ületamatuks takistuseks ENP täielikul väljaarendamisel nii idas kui ka lõunas ning takistavad heanaaberlikke suhteid ja piirkondlikku koostööd;

N.

arvestades, et ENP hõlmab erinevaid naabruskondi, kuhu kuuluvad erinevate huvide, püüdluste ja suutlikkusega riigid;

O.

arvestades, et vaja on diferentseeritud lähenemisviisi ja igaks üksikjuhuks kujundatud poliitikat, eriti kuna ELi naabrus on killustunum kui kunagi varem ning riigid erinevad mitmetes aspektides, sealhulgas oma ELiga seotud püüdlustes ja ootustes, probleemide poolest, mida neil lahendada tuleb, ning väliselt keskkonnalt; arvestades, et ELi kahepoolsed suhted ENP riikidega on eri arengujärkudes; arvestades, et põhimõtte „rohkema eest rohkem“ tulemuslik kasutamine on partnerriikidega suhete kujundamisel ja eristamisel põhjapanevalt tähtis; arvestades, et Euroopa Liit peaks n-ö premeerima riike, kus on näha tõhusamat koostööd ELiga ja edu Euroopa väärtuste saavutamisel, pidades silmas nii ressursse kui ka muid stiimuleid ENP raamistikus; arvestades, et ELi naabrid peaksid saama määrata oma tulevikku ilma välise surveta;

P.

arvestades, et edusamme ENP riikide vaheliste konfliktide ja vastuolude lahendamisel tuleks käsitleda kriteeriumina, mida hinnatakse iga-aastastes eduaruannetes;

Q.

arvestades, et suveräänsete riikide territoriaalse terviklikkuse austamine on suhetes Euroopa naaberriikidega aluspõhimõte ning ühe riigi territooriumi okupeerimine teise poolt on lubamatu;

R.

arvestades, et ressursid, mis on ELi kui ülemaailmse osaleja tegevuse jaoks kuni 2020. aastani mitmeaastase finantsraamistiku raames kättesaadavad, moodustavad üksnes 6 % kogueelarvest ja hõlmavad kõiki seonduvaid programme, sealhulgas arengu- ja koostööabi;

S.

arvestades, et ENP on kaasa aidanud ELi ühtse hääle selgele väljendamisele kogu naabruses; arvestades, et liikmesriigid peaksid täitma Euroopa naabruses olulist rolli, kooskõlastades oma jõupingutused ja suurendades ELi usaldusväärsust ja võimet tegutseda, rääkides ühel häälel;

T.

arvestades, et komisjoni ja Euroopa välisteenistuse korraldatav konsultatsiooniprotsess peaks olema põhjalik ja kaasav, et tagada kõikide oluliste sidusrühmadega konsulteerimine; arvestades, et tuleks rõhutada, kui tähtis on julgustada naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioone selles konsultatsiooniprotsessis osalema; arvestades, et tuleks teha suuremaid jõupingutusi, et muuta ENP partnerriikide avalikkusele nähtavamaks ja suurendada avalikkuse sellealast teadlikkust;

U.

arvestades, et ida- ja lõunapartnerluse probleemid on erinevad ja nende edukaks lahendamiseks on vaja, et ENP oleks paindlik ja kohandatav iga regiooni konkreetsete vajaduste ja probleemidega;

1.

rõhutab ENP läbivaatamise olulisust, vajalikkust ja õigeaegsust; toonitab, et läbivaadatud ENP peaks suutma reageerida kiiresti, paindlikult ja asjakohaselt kohapealsele olukorrale ning sisaldama ulatuslikku strateegilist kava suhete arendamiseks naaberriikidega nii kahe- kui ka mitmepoolses raamistikus, pidades silmas oma kohustust edendada põhiväärtusi, millele ENP tugineb;

2.

rõhutab, et ENP on ELi välispoliitika oluline osa ning peab jääma ühtseks poliitikaks; leiab, et Euroopa naabruspoliitika moodustab osa ELi välistegevusest, mille potentsiaal ja ainulaadsus seisneb mitmesugustes diplomaatia, julgeoleku, riigikaitse, majanduse, kaubanduse, arengu ja humanitaarvaldkonna vahendites, mida on võimalik rakendada; rõhutab, et tõhus Euroopa naabruspoliitika on väga oluline, et parandada ELi välispoliitika usaldusväärsust ja positsiooni maailmas ning et ENP peab näitama ELi tõelist juhtrolli liidu naabruses ja suhetes ülemaailmsete partneritega;

3.

on veendunud, et ENP esialgne eesmärk – luua heaolu, stabiilsuse, julgeoleku ja heanaaberlikkuse ala, mis tugineb liidu põhiväärtustele ja põhimõtetele, pakkudes toetust ja stiimuleid naaberriikide põhjalikeks struktuurseteks reformideks, mille nad teostavad omal vastutusel ja mis on ELiga kooskõlastatud, võimaldades tugevamat seotust liiduga – ei ole oma väärtust kaotanud; rõhutab seepärast vajadust saadud kogemused arvesse võtta, minna tagasi põhiküsimuste juurde ja seada need eesmärgid uuesti tegevuskava eesotsa;

4.

rõhutab ENP strateegilist tähtsust, sest see on poliitika, mis loob ELi ja tema naabruses asuvate partnerite vahel mitmetasandilised suhted ja tugeva omavahelise sõltuvuse; rõhutab, et ENP peamine ülesanne on partnerriikide kodanike olukorra käegakatsutav ja konkreetne parandamine; leiab, et ENP peaks muutuma tugevamaks, poliitilisemaks ja tõhusamaks poliitikaks, mis saavutatakse muu hulgas selle positiivsete aspektide tugevdamisega, milleks on suurem keskendatus partnerlusele ühiskonnaga, diferentseeritus ja põhimõte „rohkema eest rohkem“;

5.

rõhutab, et ELi aluseks olevate inimõiguste, õigusriigi, demokraatia, vabaduse, võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse üldiste põhiväärtuste austamine peab jääma läbivaadatud poliitika keskmesse, nagu on sätestatud ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitud assotsieerimislepingute artiklis 2; kordab, et õigusriigi tugevdamine ning demokraatia ja inimõiguste toetamine on partnerriikide huvides, ning nõuab kindlamate tingimuste seadmist seoses nende ühiste põhiväärtuste austamisega; rõhutab sellega seoses ELi inimõiguste eriesindaja ja Euroopa demokraatia rahastu osa;

6.

rõhutab, et uuendatud poliitika peab olema strateegilisem, keskendatum, paindlikum, sidusam ja poliitiliselt suunatud; palub ELil sõnastada ENP selge poliitiline perspektiiv ning pöörata erilist tähelepanu oma poliitilistele prioriteetidele ida- ja lõunanaabruses, võttes arvesse iga piirkonna riikide erinevaid probleeme, püüdlusi ja poliitilisi eesmärke; rõhutab, et idapartnerlus ja partnerlus Vahemere riikidega on otsustavalt tähtsad; nõuab, et ida- ja lõunapoolse naabruse jaoks nimetataks ametisse erisaadikud, kelle ülesanne on läbivaadatud poliitikat poliitiliselt koordineerida ja osaleda kõikides naabruses võetavates ELi meetmetes;

7.

rõhutab, et sidusa ELi poliitika kujundamisel on tähtis roll liikmesriikidel, nende teadmistel ja kahepoolsetel suhetel ENP riikidega; rõhutab, et jõupingutuste kattumise vältimiseks on vaja, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi, Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku, ELi delegatsioonide ja ELi eriesindajate tegevus oleks nõuetekohaselt kooskõlastatud; rõhutab sellega seoses, et ELi delegatsioonidel on oluline roll ENP elluviimisel;

8.

palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil välja töötada ettepanekud Euroopa Majanduspiirkonna mudelil põhinevaks koostööks selleks valmisolevate Euroopa naaberriikidega, mis võiks olla järgmine samm nende väljavaadetes saada ELi liikmeks, põhineks vabadusi ja täielikku ühisturgu integreeritust silmas pidades suuremal kaasatusel ELi piirkonda ning hõlmaks ühtlasi tihedamat koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) alal;

9.

nõuab tungivalt, et määratletaks lühiajalised, keskpikad ja pikaajalised prioriteedid ja strateegilised eesmärgid, arvestades, et ENP eesmärk peaks olema algatada diferentseeritud lähenemisviis, et edendada eri valdkondades koostööd ENP riikide vahel ja koos nendega; rõhutab, et oma lähenemisviisi määratlemisel peaks EL analüüsima enda ja asjaomaste riikide huvisid ja prioriteete ning riikide arengutaset, võttes arvesse ühiskondade huvisid ja püüdlusi, poliitilisi sihte ja geopoliitilist keskkonda;

10.

rõhutab, et kohalik omavastutus, läbipaistvus, vastastikune aruandekohustus ja kaasavus peaksid olema uue lähenemisviisi põhiaspektid eesmärgiga tagada, et ENPst tulenev kasu jõuab kogukondade ja ühiskonna kõikide tasanditeni kogu riigis, mitte ei koondu vaid teatud rühmade kätte;

11.

on kindlalt veendunud, et partnerriikide endi arengupotentsiaali tugevdamiseks tuleb ENPd praegu iseloomustav dialoog asendada laiema sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise dialoogiga, mis hõlmab partnerriikide kogu poliitilist, sotsiaalset, etnilist ja kultuurilist mitmekesisust; rõhutab väärtuslikke edusamme, mis on saavutatud territoriaalses koostöös kohalike ametiasutuste otsesel osavõtul;

12.

peab kahetsusväärseks piiratud ressursse, mis on eraldatud ELi koostööks naabruses asuvate partneritega, eeskätt võrreldes märkimisväärselt suuremate ressurssidega, mida investeerivad ENP riikidesse kolmandate riikide sidusrühmad; märgib, et see vähendab ELi võimet edendada ja rakendada poliitikasuundi, mis vastavad tema strateegilistele huvidele naabruses; rõhutab vajadust ühtlustada toetust ja suurendada vahendeid, et tõhusalt premeerida ja toetada partnerriike, kes on tõeliselt pühendunud reformidele, demokratiseerimisele ja inimõiguste austamisele ning teevad selles suunas konkreetseid edusamme;

13.

rõhutab vajadust tugevdada partnerriikides vastutustundlikkuse ja läbipaistvuse mehhanisme, et tagada nende suutlikkus vahendeid tõhusalt vastu võtta ja mõttekalt kulutada; nõuab seetõttu, et komisjon tagaks tõhusad jälgimis- ja järelevalvemehhanismid ELi toetuse kasutamisele ENP riikides, sealhulgas ka kodanikuühiskonna kontrolli abil;

14.

nõuab tungivalt, et EL parandaks oma koordineeritust muude rahastajatega ja rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, kaasa arvatud algatuse AMICI kaudu, kooskõlas oma püüdlusega saada vastutustundlikumaks, lugupeetumaks ja tõhusamaks ülemaailmseks osalejaks, ning rõhutab vajadust ühise kavandamise järele liikmesriikidega ja liikmesriikide vahel; rõhutab, et parem koordineerimine liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutustega on vajalik, et taotleda ELi ja naaberriikide koostöö lühiajaliste ja keskmise ajavahemiku eesmärkide suhtes ühist, sidusat ja tulemuslikku arusaama ning see saavutada, ja nõuab, et nõukoguga algatataks selles küsimuses arutelu;

15.

rõhutab, et ELi püüdlustele on suurendada oma kohalolekut naabruses tuleks lisada ka piisav rahastamine; on seisukohal, et välisrahastamisvahendite vahekokkuvõtte tegemisel tuleks võtta arvesse ka muudetud poliitikat, ning et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendis tuleks seega arvestada püüdlust muuta ENP tõhusamaks ja tagada ELi ja partnerite koostöö prognoositavus ja jätkusuutlikkus ning menetluste piisav paindlikkus; nõuab ühtlasi ELi välisrahastamisvahendite suuremat sidusust ja järjepidevust;

16.

rõhutab sel alal Euroopa demokraatia rahastu abistavat rolli, mis täiendab ELi vahendeid uue, paindlikuma ja tundlikuma, lünki täitva ja rahanduslikult tõhusa lähenemisviisiga; palub komisjonil eraldada Euroopa demokraatia rahastule rohkem vahendeid;

17.

tunnistab, et naaberriikide suhtumisel Euroopasse ja ELi on konfliktidele reaalne mõju, lükkab aga tagasi igasuguse kaasosaluse naaberriikides toime pandud repressioonides ja inimõiguste rikkumistes, mis tulenevad ekslikust lühiajalise stabiilsuse taotlemisest;

18.

rõhutab vajadust kujundada ENP ümber, et rajada ENP riikidega tugevad, strateegilised ja kestvad partnerlussuhted, mille aluseks on ELi väärtuste säilitamine ja kooskõla nendega ning vastastikuste huvide edendamine; nõuab, et poliitika tehnilisi aspekte toetaks selge poliitiline perspektiiv;

19.

märgib, et ENP peaks võtma kasutusele oma metoodika ja vahendid, mis peaksid vastama püüdluste tasandile ning vajadustele ja eesmärkidele, mida ENP riigid ja EL püüavad täita;

20.

palub komisjonil ühiste huvide alusel keskenduda koos partneritega kindlaks tehtud valdkondadele, kus on võimalik teha edusamme ja saavutada üldist lisaväärtust, ning edusammude ja püüdluste alusel koostööd järk-järgult laiendada, et eelkõige aidata kaasa majanduskasvule ja inimarengule, keskendudes uutele põlvkondadele; rõhutab, et majandusreformid peavad toimuma koos poliitiliste reformidega ning head valitsemistava võib saavutada üksnes demokraatlikele institutsioonidele tugineva avatud, vastutustundliku ja läbipaistva otsustusprotsessi kaudu;

21.

rõhutab, et laienemis- ja naabruspoliitika on eri eesmärkidega eraldi poliitikavaldkonnad, kordab siiski, et ENPga hõlmatud Euroopa riigid, nagu kõik Euroopa riigid, võivad taotleda ELi liikme staatust, kui nad ELi lepingu artikli 49 kohaselt vastavad kõlblikkus- ja vastuvõtukriteeriumidele ja -tingimustele; möönab, et esmalt peavad teoks saama reformid ja üleminek, ning soovimata tekitada ebarealistlikke ootusi, leiab siiski, et kõigile sobivatele riikidele, kes on selgelt väljendanud Euroopa-suunalisi püüdlusi, tuleb stiimulina alles hoida liikmesuse väljavaade;

22.

peab demokraatia, õigusriigi, hea valitsemistava, riigi ülesehitamise, inimõiguste ja põhivabaduste toetamist ENP keskseks osaks; rõhutab, et ENP raamesse ei tohiks kuuluda ühtki poliitikasuunda, mis neid põhiväärtusi ohustab; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid pakkuma stiimuleid ja oskusteavet demokraatlike reformide teostamiseks ja toetamiseks ning poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks;

23.

rõhutab jätkuvat vajadust keskenduda demokraatia, õigusriigi, hea valitsemistava, kohtusüsteemi sõltumatuse, korruptsioonivastase võitluse, mitmekesisuse ja vähemuste, sealhulgas usurühmituste, LGBTI inimeste, puuetega inimeste ning etnilistesse vähemustesse kuulujate õiguste austamise tugevdamisele ja kindlustamisele; toonitab, et suutlikkuse suurendamine riigiasutustes, sealhulgas esinduskogudes, ning kodanikuühiskonna, demokraatiat toetavate rühmituste ja erakondade toetamine parandab poliitilist dialoogi ja mitmekesisust;

24.

rõhutab, et naiste õigused, sooline võrdõiguslikkus ja õigus mittediskrimineerimisele on põhiõigused ja ELi välistegevuse aluspõhimõtted; toonitab, et ELi naabruses kaasavate, jõukate ja stabiilsete ühiskondade kujundamiseks on tähtis edendada laste ja noorte õigusi, soolist võrdõiguslikkust ning naiste majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu suurendamist;

25.

on seisukohal, et läbivaadatud ENPga tuleks tugevdada põhivabaduste edendamist ENP riikides, suurendades sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadust, ajakirjandus- ja meediavabadust kui majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste teostamist võimaldavaid õigusi;

26.

rõhutab, kui oluline on arendada ENP sotsiaalset mõõdet, võideldes koos partneritega vaesuse ja tõrjutuse vastu, ergutades naabruses tööhõivet ja õiglast majanduskasvu, hõlbustades häid töösuhteid ning edendades haridust ja inimväärset tööd, võideldes seega ka mõnede ebaseadusliku rände algpõhjuste vastu;

27.

tunnistab, kui oluline on kultuuriline dialoog ELi ja naaberriikide vahel sellistes valdkondades nagu konfliktide ennetamine ja rahu kindlustamine, loomemajanduse arendamine, väljendusvabaduse tugevdamine, sotsiaalse ja majandusliku arengu toetamine, dialoogi tugevdamine kodanikuühiskonnaga ning kultuuride ja religioonide vahelise dialoogi tugevdamine, muuhulgas selleks, et vähendada vähemus- ja usurühmituste laienevat diskrimineerimist ja tagakiusamist; nõuab kultuuriliste suhete raamistike tugevdamist, mis võimaldab välja töötada liikuvuse, koolituse ja suutlikkuse suurendamise programme ning arendada kultuuri- ja haridusvahetust;

28.

toonitab, et ühiskondade partnerlusele tuginevaid meetmeid tuleks tugevdada ja edendada; nõuab tungivalt, et ühiste huvide ja poliitika eesmärkide määratlemisel konsulteeritaks kõikide ühiskonna sidusrühmadega, mitte üksnes ametiasutustega;

29.

rõhutab, kui oluline on sotsiaalpartnereid ja ettevõtluskogukonda hõlmava eduka ja aktiivse kodanikuühiskonna loomine ümberkujundamise ja demokratiseerimise protsessides; kutsub üles veelgi toetama kodanikuühiskonda, kohalikke VKEsid ja muid valitsusväliseid osalejaid, sest nemad on reformide liikumapanev jõud, samuti kutsub üles aktiivsemale dialoogile ja partnerlusele ELi ja ENP raamistikku kuuluvate naaberriikide kodanikuühiskonna osaliste ning sektorite vahel; rõhutab Euroopa ettevõtete olulisust ja nende rolli ettevõtluse rahvusvaheliste standardite, sealhulgas ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisel ja levitamisel;

30.

nõuab, et ENP kujundataks paremini kohandatud ja paindlikumaks poliitikaraamistikuks, mis suudab kohaneda partnerriikide mitmekesisusega, ning nõuab diferentseeritud lähenemise järjekindlat rakendamist; rõhutab, et diferentseerimine peaks toimuma ENPga hõlmatud riikide seas;

31.

toonitab vajadust rakendada reformiprotsessidega seoses tulemuslikku tingimuslikkust ning rõhutab, et EL peab kujundama oma seisukohti ja rahaliste eraldistega seotud tingimusi paremini ühitava lähenemise; rõhutab, et EL ei tohi seada ohtu oma põhiväärtusi ja -õigusi ning peaks vältima topeltstandardite tekitamist; rõhutab, et pikaajalise poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arenguni viivate reformide elluviimisel ja Euroopa poliitika järgimisel edusamme tegevatele riikidele tuleks anda rohkem ELi tähelepanu ja abi ning neid tuleks hinnata nende individuaalsete saavutuste alusel neis reformiprotsessides; toonitab, kui oluline on kohaldada täiel määral põhimõtet „rohkema eest rohkem“;

32.

rõhutab, et ELi ja tema naabrite suhetes on assotsieerimislepingud kõige eesrindlikum, ent mitte lõplik samm;

33.

on seisukohal, et EL peaks kutsuma mitteassotsieerunud partnerriike osalema valdkondlikus koostöös, mis hõlmab võimalust sõlmida uusi või uuesti kinnitada olemasolevaid valdkondlikke kokkuleppeid, nagu energiaühendus, mis hõlbustaksid niisuguste riikide integreerimist ELi nelja põhivabaduse ühtse ala konkreetsetesse valdkondlikesse sektoritesse;

34.

on seisukohal, et ENP järgimisel tuleks pöörata erilist tähelepanu majandusjuhtimisega seotud koostööle ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele ENP riikides;

35.

märgib, et julgeolek ja stabiilsus on naabruspiirkonna peamine mure ning et julgeolekukeskkond on hakanud kiiresti halvenema; nõuab ENPs tugevat julgeolekukomponenti koos asjakohaste poliitikavahenditega, mis on kahjuks siiani puudunud; rõhutab, et EL peaks keskenduma oma praeguste kriisiohjamisvahendite tõhususe ja tulemuslikkuse parandamisele, et suuta laiendada kriisiohjesekkumiste ulatust; rõhutab, et julgeolek, stabiilsus ja areng käivad käsikäes ning piirkonna julgeolekuprobleemide ning nende algpõhjustega tegelemiseks on vaja laiahaardelist käsitlusviisi;

36.

on seisukohal, et Saheli-Sahara piirkonna stabiilsust tuleks käsitleda Põhja- ja Lõuna-Aafrika kaitsetuse närvikeskusena ja et sealne piirkonna ebastabiilsus on tingitud relva-, uimasti- ja inimkaubanduse mitmekordistumisest, mis seab ohtu ka Euroopa stabiilsuse;

37.

nõuab ENP ning laiema ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tegevuse suuremat kooskõlastamist üheaegselt sise- ja välisjulgeoleku seoste tugevdamisega, kusjuures käsitletaks ENP riikide ja ELi julgeoleku eri aspekte; rõhutab, et ENP läbivaatamine tuleks läbi viia täielikus kooskõlas ja vastavuses ELi julgeolekustrateegia läbivaatamisega;

38.

rõhutab vajadust üldise poliitilise strateegia järele, tagades samas täieliku kooskõla rahvusvahelise õiguse ja kohustustega, nagu on sätestatud 1975. aastal sõlmitud Helsingi lõppaktis, tuginedes inimõiguste, vähemuste õiguste ja põhivabaduste, riikide iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse, piiride puutumatuse, võrdsete õiguste ja rahvaste enesemääramise austamisele ning konfliktide rahumeelsele lahendamisele; märgib, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) kui suurim julgeoleku eest vastutav piirkondlik organisatsioon võib täita sellega seoses olulist rolli, ning on veendunud, et vahendajarolli asudes peaks see organisatsioon saama uut mõjujõudu; toetab partnerite õigust teha välis- ja julgeolekupoliitika suhtes sõltumatuid ja suveräänseid otsuseid, allumata välisele survele ja sunnile;

39.

nõuab poliitika läbivaatamist, et aidata partnerriikidel rajada nõuetekohaseid riiklikke struktuure, et tegelda julgeolekuteemadega, nagu tulemuslik õiguskaitse, terrorism ja organiseeritud kuritegevus, luure ja julgeolek, kaasa arvatud küberjulgeolek, mille arendamisel tuleks täiel määral austada inimõigusi ning millega peaks kaasnema asjakohane parlamentaarne demokraatlik järelevalve; rõhutab, et EL peaks osalema sellistes valdkondades nagu julgeolekusektori reform, ning konfliktijärgsetes olukordades ka desarmeerimises, demobiliseerimises ja taasintegreerimises; palub ELil keskenduda partnerriikide piirikontrollisuutlikkuse suurendamisele, võttes teadmiseks, et mõned riigid juba tegutsevad selles suunas; kutsub naaberriike aitama kaasa ÜJKP missioonidele, kui see on asjakohane; kutsub ELi üles edendama naaberriikide ühiseid algatusi julgeolekuvaldkonnas, et võimaldada neil võtta suuremat vastutust ja aidata kaasa oma piirkonna julgeolekule;

40.

tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustusi, mis tulenevad nõukogu ühisest seisukohast 2008/944/ÜVJP relvaekspordi kohta, mis muu hulgas kohustab neid keelduma sõjatehnoloogia või -varustuse ekspordilitsentsi väljaandmisest naaberriikidele, kui on ilmne oht, et eksporditavat sõjatehnoloogiat või -varustust võidakse kasutada siserepressioonideks või rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiseks rikkumiseks, see võib lõppsihtriigis esile kutsuda või pikendada relvastatud konflikte või süvendada olemasolevaid pingeid või konflikte või võidakse eksporditavat sõjatehnoloogiat või -varustust kasutada agressiooniks teise riigi vastu või jõuga territoriaalsete nõudmiste esitamiseks;

41.

rõhutab vajadust edendada ja toetada aktiivselt konfliktide rahumeelset lahendamist ja konfliktijärgset leppimispoliitikat ELi naabruses, kasutades eri vahendeid ja instrumente ning tuginedes seejuures nende võimalikule lisaväärtusele; leiab, et sellised meetmed peaksid hõlmama ELi eriesindajate tööd, usalduse suurendamise programme, dialoogi taastamist, inimestevahelisi kontakte edendavat vahendamist ning ÜJKP missioone; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjoni asepresidendil ja Euroopa välisteenistusel töötada dialoogi ja leppimise toetamiseks välja uuenduslikud meetmed ja meetodid, sealhulgas avaliku teabevahetuse strateegiad ja mitteametlikud konsultatsioonid; märgib, et ELi delegatsioonidel on võtmeroll varajase hoiatamise mehhanismide loomisel, moodustades erinevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega tihedad ennetamise võrgustikud;

42.

väljendab uuesti oma toetust partnerriikide suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja poliitilisele iseseisvusele; on seisukohal, et ENP peaks neisse põhimõtetesse reaalselt panustama ja neid toetama; rõhutab, et külmutatud või pikaajalised konfliktid takistavad ENP täielikku väljaarendamist; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et alates ENP algusest ei ole konfliktide lahendamisel edu saavutatud; tuletab meelde oma seisukohta, et partnerriigi territooriumi okupeerimine on ENP aluspõhimõtete ja eesmärkidega vastuolus; rõhutab vajadust lahendada külmutatud konfliktid esimesel võimalusel rahumeelselt rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtete alusel; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles selgitama aktiivsemalt, et kahepoolsete suhete tihendamine on seotud konfliktide rahumeelse lahendamise ja rahvusvahelise õiguse järgimisega; rõhutab sellega seoses, kui oluline on jätkata põhimõttekindlat poliitikat edendada inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse kõikide rikkumiste eest vastutusele võtmist ning vältida topeltstandardeid, eelkõige kõnealuses valdkonnas;

43.

soovitab ELil tungivalt rakendada piirkondlikes konfliktides Euroopa integratsiooni ideed ja sellest protsessist tulenevaid ajaloolisi kogemusi, sest kahepoolsed probleemid tuleb lahendada rahumeelselt ning heanaaberlikud suhted ja piirkondlik koostöö on ENP põhielemendid; nõuab sellega seoses kodanike kaasamist ja avaliku sektori toimijate osalemist horisontaalsetes partnerlussuhetes ja mestimises liidu partneritega ning seotust ühiskonna ja noorema põlvkonna kui muutusi võimaldava teguriga;

44.

rõhutab ENP piirkondliku mõõtme olulisust ja vajadust edendada ja toetada piirkondlike koostöökavade abil piirkondlikku koostoimet ja integratsiooni; toonitab, et Euroopa naabruse stabiilsuse ja heaolu saavutamiseks on vaja ENP riikide vahelist tõhustatud majanduskoostööd;

45.

nõuab sellega seoses, et ELi kahepoolseid suhteid ENP riikidega täiendataks mitmepoolse mõõtmega, suurendades selliste tegevuste ja algatuste hulka, milles pööratakse erilist tähelepanu piiriüleste projektide tugevdamisele, inimestevaheliste programmide tõhustamisele, piirkondliku koostöö algatuste arendamisele ja kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi edasisele parandamisele; on seisukohal, et tulevikus peaks ENP kooskõlas oma aluspõhimõtetega pakkuma piirkondlikku kaasavat platvormi inimõiguste probleemide arutamiseks;

46.

nõuab, et kaubanduslepingute kohta ning ENP raames kavadele ja projektidele antud ELi toetuse kohta koostataks süstemaatiliselt inimõigustega seotud mõjuhinnanguid, mis hõlmaksid soolist perspektiivi;

47.

nõuab, et läbivaadatud poliitikaga tugevdataks olemasolevaid koostööplatvorme, nimelt Vahemere Liitu ja idapartnerlust, et juhul, kui partnerite kindlakstehtud prioriteedid on konkreetses poliitikavaldkonnas sarnased, piirkondlikku integratsiooni veelgi enam toetada, tegeldaks konkreetsete kohalike probleemidega, nagu liikuvus, energia või julgeolek, ning lähendataks partnereid majandusstandardite ja õigusaktide valdkonnas; usub, et Euroopa naabruspoliitika mitmepoolseid struktuure tuleks strateegilisemalt tugevdada ja arendada;

48.

rõhutab, kui olulist rolli täidavad mitmepoolsed assambleed, nagu Euronest ja Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee, kui poliitilise dialoogi foorumid ja naabruspoliitika isevastutuse edendamise vahendid, ning ergutab neid oma osalust piisavalt ja tulemuslikult suurendama;

49.

rõhutab lisaväärtust, mida pakuvad parlamentaarne diplomaatia ja Euroopa Parlamendi korraldatud korrapärased kahepoolsed parlamentidevahelised kohtumised naaberriikide partneritega kui vahend kogemuste vahetamiseks ning iga riigi ja ELi suhete olukorra hindamiseks; julgustab liikmesriikide parlamente korraldama oma kahepoolseid parlamentidevahelisi kohtumisi ENP raames, mis aitab tagada sidusa käsitlusviisi;

50.

rõhutab idapartnerluse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP) ning Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) rolli, mis võimaldab kohalikel ja piirkondlikel esindajatel astuda dialoogi ELi institutsioonidega ning arendada majanduslikku, sotsiaalset, kohalikku ja piirkondlikku koostööd;

51.

rõhutab, et selliste piirkondlike kodanikuühiskonna platvormide arendamine nagu ida- ja lõunapartnerluse kodanikuühiskonna foorumid tugevdab arvukate sidusrühmade kaasatust, mis edendab naabruspiirkonna demokratiseerimise ja majandusliku reformimise tegevuskava;

52.

rõhutab vajadust rajada naaberriikidega tugevad partnerlussuhted; rõhutab, kui oluline on tagada, et ENP oleks osa ELi laiemast välispoliitikast, ning võtta arvesse muid strateegilisi osalejaid, kes naabruskonda mõjutavad, nimelt naabrite naabreid, samuti rahvusvahelisi ja piirkondlikke organisatsioone, käsitledes muu hulgas ühist huvi pakkuvad küsimusi ja probleeme, sealhulgas piirkondlikku ja ülemaailmset julgeolekut, olemasolevate kahepoolsete raamistike või mitmepoolse dialoogi kaudu, kui seda peetakse sobivaks ja asjakohaseks;

53.

rõhutab, et EL peaks kaaluma realistlikult poliitilisi valikuid, millega tema partnerid silmitsi seisavad, ning seda, kuidas luua naabritega eri tasanditel sidemeid ja kuidas käsitleda naabruses asuvate kolmandate riikide välispoliitikat, tagades, et EL ja selle suveräänsed partnerid otsustavad ise, kuidas nad soovivad oma suhteid jätkata;

54.

kordab oma veendumust, et põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu tingimused ei põhjusta Venemaa Föderatsiooni jaoks mingeid kaubanduslikke probleeme ning et assotsieerimislepinguid ei tuleks pidada takistuseks idapartnerite headele suhetele oma naabritega;

55.

palub ELil töötada välja tõhus toetusmehhanism ENP riikide jaoks, mis järgivad laiahaardelist Euroopa tegevuskava ja kannatavad selle tagajärjel kolmandate riikide vastumeetmete, kaubandusliku sunni või otsese sõjalise kallaletungi all; kordab, et kuigi ENP ei ole suunatud ühegi muu strateegilise osaleja vastu ega tunnista ideed nullväärtusega geopoliitilisest konkurentsist naabruses, peab EL võtma usaldusväärsed kohustused ja pakkuma jõulist poliitilist toetust partneritele, kes soovivad suuremal määral liiduga joonduda;

56.

palub ELil kasutada ära piirkondlike organisatsioonide asjatundlikkust, kuhu naaberriigid kuuluvad, nt Euroopa Nõukogu, OSCE, Aafrika Liit, ÜRO asjaomased piirkondlikud bürood ja Araabia Riikide Liiga, ning kaasata nad piirkondlike konfliktide lahendamiseks aktiivselt tegevusse ja teha nendega koostööd; tuletab meelde, et need on olulised foorumid, kus kaasata partnerid reformide elluviimisse, käsitleda inimõigustega seotud ja piirkondlikke probleeme, mille suhtes nad peaksid võtma suurema vastutuse, ning edendada demokratiseerumist;

57.

nõuab, et EL uuriks ja teeks koos partneritega kindlaks, missugused on koostöö ja integratsiooni tugevdamisega seotud prioriteedid eri poliitikavaldkondades, nagu majandus- ja inimareng, konfliktide ja katastroofide ennetamine, taristu ja regionaalareng, keskkond, kaubanduskonkurentsipoliitika, VKEd, ränne, julgeolek, energia ja energiatõhusus, eesmärgiga luua heaolu, stabiilsuse ja heanaaberlikkuse ala;

58.

on seisukohal, et uues ENPs tuleks arvestada Euroopa Liidu sise- ja välispoliitika sidususe eesmärgiga ning samuti otseste ja suurenevate seostega teatavate sise- ja välispoliitiliste probleemide vahel;

59.

leiab, et suurem koostöö tulevase digitaalse ühtse turu valdkonnas, e-halduse reformide ja avatud valitsemise lahenduste toetamine aitab kodanikke kaasata;

60.

rõhutab, kui oluline on inimeste vaba liikumine, ning toetab liikuvuse edendamist naaberriikides turvalises ja hästi hallatud keskkonnas, viisakorra lihtsustamise ja viisanõude kaotamise teel, eeskätt üliõpilaste, noorte, kunstnike ja teadlaste puhul; palub komisjonil koostöös liikmesriikidega tõhustada veelgi liikuvuspartnerlust naaberriikidega ning töötada välja korduvrände võimalused, mis avaks turvalised ja seaduslikud rändeteed; palub ELil selgelt eristada tagakiusamise tõttu varjupaika taotlevaid isikuid ja majanduslikel põhjustel saabunud ebaseaduslikke sisserändajaid; mõistab hukka inimkaubanduse, kus enamik ohvreid on naised, ning rõhutab, kui oluline on teha sellega võitlemiseks partnerriikidega suuremat koostööd;

61.

kutsub komisjoni üles pöörama kutse- ja akadeemilise koolituse edendamisel ja naaberriikidega seotud korduvrände programmide raames tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse väljavaatele, et tugevdada naiste osalemist riikide majanduses;

62.

märgib, et suur töötus, eriti noorte seas, vaba juurdepääsu puudumine teabele, sotsiaalne tõrjutus ja vaesus ning vähemuste õiguste kaitsetus koos naiste vähese poliitilise ja sotsiaal-majandusliku kaasatusega, halb valitsemine ja suur korruptsioon on ebastabiilsuse peamised põhjused, ning nõuab laiemat osalemist kui üksnes põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade raames; märgib, et ainuüksi kaubanduslepingute ja vabakaubanduse väljavaade ei ole enam piisavalt tõhus hoob partnerluse tugevdamiseks naaberriikidega, eelkõige Vahemere lõunapiirkonna riikidega; märgib ära piirkondliku majanduskoostöö puudumise ELi naaberriikide vahel ning palub nendevahelise kaubavahetuse suurendamiseks teha kohalikke algatusi;

63.

rõhutab, kui oluline on investeerida noortele, naistele ja tulevastele juhtidele ette nähtud projektidesse, kasutades täielikult ära programmi Erasmus+ stipendiumivõimalusi, et edendada ENP riikide ja liikmesriikide vahelisi üliõpilaste ja õpetajate vahetusi, mille eesmärk on arendada ENP riikidest ja liikmesriikidest pärit tulevasi juhte, ning edendada lisaks teadus- ja haridusprojekte, mis on selles valdkonnas oma väärtust juba tõendanud (nt Euroopa Kolledž);

64.

palub komisjonil uurida ja pakkuda ENP riikidele võimalusi osaleda eri määral ELi poliitikas, koostöös, programmides ja ametites, nagu EUROPOLis, FRONTEXis, tollikorralduses, inimkaubanduse, majandus- ja piiriüleste kuritegude vastases võitluses ning energiaühenduses, mis eduka integratsioonilepinguna võib ENPs suuremat rolli mängida; toonitab, kui oluline on energiajulgeolek ja tihedam energiakoostöö Euroopa naabruses, et saavutada ühine eesmärk – katkestusteta, taskukohane, säästev, tõhus ja puhas energiavarustus; nõuab energialiidu järkjärgulist avamist ENP riikidele; julgustab komisjoni edendama Budapesti konventsiooni küberkuritegevusega võitlemiseks ENP riikides ning kutsuma neid riike konventsiooniga ühinema, kui nad seda veel teinud ei ole;

65.

on seisukohal, et tehnilise abi programmide (nt TAIEX ja Twinning) kasutamisele tuleks panna suuremat rõhku ning et partnerid tuleks kaasata sellistesse ELi programmidesse nagu Erasmus ja Horisont 2020, mis aitavad jagada teadmisi ja luua eri tasanditel võrgustikke ning on ühise naabruspiirkonna loomise alus;

66.

on seisukohal, et poliitika parlamentaarset mõõdet tuleb tugevdada, tõhustades parlamentidevaheliste kohtumiste ja ELi lepingute alusel loodud ühiste parlamentaarsete organite ja parlamentaarsete assambleede tulemuslikkust; sellega seoses tunnustab uut lähenemisviisi, mille Euroopa Parlament on parlamentaarse demokraatia toetuseks omaks võtnud; rõhutab ENP riikide parlamentide rolli valitsuste vastutusele võtmisel ning ergutab neid oma seirevõimet tugevdama; nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks uue ENP rakendamisse ja et teda hoitaks regulaarselt kursis ja temaga konsulteeritaks seoses selle edenemisega partnerriikides; on seisukohal, et Euroopa parteidel ning liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi fraktsioonidel võib olla tähtis roll ja nad võivad võtta otsustava vastutuse edendada poliitilist kultuuri, mis tugineb täieõiguslikele demokraatlikele institutsioonidele, õigusriigile, mitmeparteilisele demokraatiale ja naiste täielikule osalemisele otsuste tegemises;

67.

rõhutab, et edu saavutamiseks peab ENP tagama ka liikmesriikide omavastutuse, laiendades ühtlasi juhtalgatusi; palub seepärast komisjonil tugevdada poliitika koordineerimist ja finantsabi ühist kavandamist ja luua mehhanismid ENP riike käsitleva teabe jagamiseks liikmesriikide ja ELi struktuuride vahel ning liikmesriikide, ELi struktuuride ja naaberriikide vahelise konsulteerimise edendamiseks; leiab, et ELi finants- ja tehniline abi peaks sõltuma reformiprotsessi käigus edukalt täidetud reaalsetest kriteeriumidest, mille alusel antakse täiendavat abi;

68.

rõhutab, et partnerriikide ametiasutustega tihedas koostöös ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerides koostatud tegevuskavades tuleks keskenduda piiratud arvu realistlike prioriteetide rakendamisele, mida tuleks korrapäraselt või asjaolude muutumisel hinnata, arvestades poliitikavalikuid, milles võiks ühiselt kokku leppida; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on arendada kriteeriumide määratlemisel välja konsulteerimisprotsess kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

69.

rõhutab, et eduaruannetes tuleks keskenduda tegevuskavades kindlakstehtud prioriteetide järgimisele ja arvestada partnerriigi osalemise määra; kordab oma nõudmist, et aruannetes hõlmatud teave tuleb seada õigesse perspektiivi, arvestades riigi konteksti ja kaasates varasemate aastate suundumused; on seisukohal, et enne aruannete kavandamist tuleks reaalselt kaasata kõik peamised ENP riikide sidusrühmad, sh kodanikuühiskond, ja nendega konsulteerida; palub teha olulised dokumendid, nagu eduaruanded, vastavatel ELi delegatsioonide veebisaitidel kohalikku keelde tõlgituna kergesti kättesaadavaks; palub ELil kasutada partnerriikide edu ulatuse mõõtmiseks rohkem kvalitatiivseid vahendeid ja rakendada tõhusad nõuetele vastavuse meetmed seoses partnerite edusammudega inimõiguste, õigusriigi ja demokraatia alal;

70.

on seisukohal, et ELi abi nähtavust tuleks suurendada, et partnerriikide ja ELi liikmesriikide elanikele saaks ilmseks ELi toetusest saadav kasu; kutsub komisjoni üles kavandama spetsiaalset mehhanismi, mille abil anda naaberriikidele ELi humanitaarabi ning mis erineks kolmandate riikide puhul ülemaailmselt kasutatavast mudelist ja tagaks muude eesmärkide seas ELi ja selle poliitilise tegevuskava suure nähtavuse; toonitab, kui oluline ja vajalik on mehhanism, millega suudetakse tagada läbipaistvus seoses ELi antava finantsabiga;

71.

kutsub ELi üles tugevdama oma suutlikkust lükata ümber liidu ja liikmesriikide vastu suunatud valeteavet ja propagandakampaaniaid, mille eesmärk on vähendada ELi ühtsust ja solidaarsust ning õõnestada selle põhiväärtusi; kutsub ELi üles suurendama oma nähtavust, et näidata selgelt ELi toetust partnerriikidele ja seotust nendega; rõhutab, kui tähtis on edendada ENP riikides objektiivset, sõltumatut ja erapooletut teabe levitamist ning meediavabadust, samuti rõhutab, kui vajalikud on muuhulgas liidu väärtusi ja eesmärke selgitavad strateegilised kommunikatsioonipüüdlused, milleks tuleb muudetud poliitika raames kujundada terviklikku, tulemuslikku ja süstemaatilist kommunikatsioonistrateegiat;

72.

kutsub ELi üles suurendama oma kohalolu partnerriikides, kasutades rohkem audiovisuaalseid vahendeid ja sotsiaalmeediat vastavas kohalikus keeles, et jõuda kogu ühiskonnani; palub komisjonil koostada selge teabevahetuse strateegia ENP riikide ühiskondade jaoks, et selgitada neile kasu, mida pakuvad assotsieerimislepingud, sealhulgas põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud kui vahend nende poliitiliste süsteemide ja majanduse ajakohastamiseks;

73.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ENP riikide valitsustele ja parlamentidele, Euronesti parlamentaarsele assambleele ja Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele, Araabia Riikide Liigale ja OSCE-le.