15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/97

Raportöör:

Volker PETERSEN

1.1.

Ühist põllumajanduspoliitikat on hinna- ja turupoliitika osas vägagi liberaliseeritud. Euroopa Liidu põllumajandusturg on avatud ja moodustab osa ülemaailmsest turgude toimimisest, mida juhivad nõudlus ja pakkumine. Turgude avamise käigus on ELi põllumajandustoodetega kauplemine kolmandate riikidega viimase kümne aasta jooksul väga dünaamiliselt arenenud.

1.2.

Seda arengut silmas pidades märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et põllumajandustoodetega kauplemine on põllumajanduse ja toiduainetetööstuse ning maapiirkondade jaoks väga olulise majandusliku tähtsusega. Komitee tunneb muret, et erinevalt teistest majandusharudest, nagu nt auto- või keemiatööstus, suhtutakse põllumajandustoodetega kauplemisse ühiskondlikes aruteludes mõnikord kriitiliselt.

1.3.

Põllumajandustoodetega kauplemisel on nälja või kvantitatiivse ja kvalitatiivse alatoitumuse all kannatavas maailmas kahtlemata eriline vastutus. Sellest vastutusest on komitee väga teadlik. Kasvava rahvastikuga maailmas, kus paljudes riikides sissetulekud suurenevad ja teistes valitseb vaesus, on ühelt poolt vaja rahuldada maksejõulist nõudlust ning teiselt poolt pakkuda abi ja toetust seal, kus nälga ja puudust oma jõududega kõrvaldada ei suudeta.

1.4.

Komitee tervitab märgatavalt arenenud sidusust ELi põllumajandus- ja arengupoliitika juhtimises. See on komitee arvates eeldus sellele, et põllumajandustoodetega kauplemise ja arendustegevuse juhtimine ning ülesannete täitmine kulgeksid säästlikult.

1.5.

Komitee pooldab seda, et ELi põllumajandus- ja toiduainetööstust toetataks jätkusuutlikult edukal osalemisel kasvavas põllumajandustoodete maailmakaubanduses. Põllumajandustoodetega kauplemine annab olulise panuse majanduslike struktuuride kindlustamisse ELi maapiirkondades. Lisaks tagab põllumajandustoodetega kauplemine toiduainete mitmeastmelises väärtusahelas ELis 40 miljonit kvalifikatsiooni nõudvat töökohta, mida kriis mõjutab vähem kui teiste sektorite töökohti.

1.6.

ELi kahepoolsed vabakaubanduslepingud võivad anda olulise panuse mittetariifsete kaubandustõkete kaotamisse. Seejuures jäävad mõlemal poolel alles teatud eeskirjad, mille üle läbirääkimisi ei peeta. Seetõttu tuleb nendes valdkondades kasutada eeskirju kaubanduse lihtsustamiseks väljaspool ühtlustamise raamistikku.

1.7.

VKEd etendavad olulist rolli põllumajandustoodetega kauplemisel ELis. Rahvusvahelises keskkonnas sõltuvad nad eelkõige jätkusuutlikust haldusabist turgude arendamisel kolmandates riikides. Abi peaksid pakkuma ELi vastavad teenistused.

1.8.

Komitee tervitab arenguriikidega sõlmitud partnerluslepingute edasist laiendamist, mille alusel arenevad avatud ja õiglase kaubanduse positiivsed mõjud, tulles kasuks kõnealustele riikidele. Nende lepingute eesmärk peaks seisnema selles, et toetada teataval määral kõnealuste riikide isemajandamist põllumajandustoodetega. Põllumajandustoodetega kauplemine võib täita täiendavat rolli kohalikus tootmises.

2.1.

Põllumajandustoodete ja töödeldud toiduainetega kauplemine on ajalooliselt alati olnud erilise tähtsusega. 20. sajandil, mida on mõjutanud kaks maailmasõda, domineerisid rahvusvahelises põllumajandustoodetega kauplemises kaua väga ettekirjutavad eeskirjad. Isegi pärast Teist maailmasõda sõlmitud üldises tolli- ja kaubanduskokkuleppes (GATT) oli põllumajandustoodetega kauplemine veel eriolukorras, vastavalt millele jäeti see välja kaubanduse liberaliseerimise alt. Alles GATTi Uruguay voorus 1993. aastal sõlmitud lepinguga kaasati põllumajandustoodetega kauplemine tugevamini GATTi eeskirjadesse. Omamaiste toetuste vähendamine, tollimaksude kaotamine ja eksporditoetuste vähendamine olid kohustused, mis EL tookord võttis. Selle tagajärjel on põllumajandustoodetega kauplemine ELis pärast tariifsete imporditõkete ja eksporditoetuste vähendamist nüüdseks vaatamata mõnele erandile vägagi liberaliseeritud. Kuid rahvusvaheline põllumajandustoodetega kauplemine on ikka veel suhteliselt tugevasti reguleeritud, eelkõige mittetariifsete standarditega.

2.2.

Komitee on üldiste kaubandusküsimuste kohta mitmel korral oma seisukohti väljendanud (1). Seejuures on komitee rõhutanud kaubanduse tähendust pideva majanduskasvu ja seega sotsiaalse turumajanduse eduka arengu jaoks. Komitee on alati pooldanud avatud ja õiglast kaubandust. Järeldusena leitakse, et ainult nii toob turgude globaliseerumise ja rahvusvahelistumise jätkuv protsess maailma riikidele hüved ja võimalused vastavalt nende majanduslikule potentsiaalile.

2.3.

Komitee on oma senistes kaubandusküsimusi käsitlevates arvamustes alati võtnud arvesse ka arenguriikide vajadusi ja pööranud neile suurt tähelepanu. Komitee on alati pooldanud seda, et kaubandus ja kaubanduspoliitika peavad globaliseeruvas maailmas andma panuse erineval arengutasemel olevate riikide majanduskasvu ja arengusse.

2.4.

Erilises pingeväljas toimub arutelu põllumajandustoodetega kauplemise rolli üle. Viimastel aastatel on kogu maailmas positiivselt arenenud maksejõuline nõudlus põllumajandustoodete ja toiduainete järele, nt tärkava turumajandusega riikides, kus suureneb rahvastik ja tõusevad sissetulekud. Põllumajandustoodetega kauplemine ei suutnud siiski tagada igasuguse toidupuuduse lõppemist. Eelkõige seoses ostujõu puudumisega kannatavad kogu maailmas ca 800 miljonit inimest nälga.

2.5.

Käesoleva arvamusega soovib komitee leida võimalusi, mida kasvav põllumajandustoodete maailmakaubandus pakub ELi põllumajandusele ja põllumajanduslikule tootmisele. Seejuures ei tohi tähelepanuta jätta vastutust, mida ka EL peab võtma arenguriikide suhtes.

3.1.

ELi põllumajandustoodete eksport oli 2014. aastal umbes 125 miljardit eurot, moodustades 7 % ELi koguekspordist. Nii 2,2 % suurune kasv eelmise aastaga võrreldes kui ka 8 % suurune muutus ajavahemikus 2005–2014 näitavad, et põllumajandustoodete ekspordi dünaamika on oluliselt suurem kui ekspordi kogumahu oma, mis 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga isegi 2 % võrra langes (5,5 % iga-aastane kasv aastatel 2005–2014).

Olukord on sarnane põllumajandustoodete impordi puhul, mis ulatus 2014. aastal 104 miljardi euroni ja moodustas 6,2 % ELi impordimahust (vt lisast tabelid A-1 kuni A-3).

3.2.

ELi põllumajandustoodete eksport on ELi väliskaubanduse stabiilne sammas. Võrreldes teiste sektoritega asub see masinate, keemiatoodete ja ravimite järel neljandal kohal. Kaubanduse varasema liberaliseerimise käigus on EL arenenud netoimportijast netoeksportijaks ja saavutanud alates 2010. aastast positiivse saldo põllumajandustoodetega kauplemise bilansis, mis 2014. aastal moodustas ca 21 miljardit eurot.

3.3.

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse jaoks on erilise tähtsusega asjaolu, et põllumajandustoodetega kauplemise osa kogu ELi väliskaubanduses oli 2014. aastal oluliselt suurem (7 %) kui kogu põllumajandus- ja toiduainetööstuse osa SKPs. Viimane on ELis 3,5 %.

3.4.

See märgatav erinevus sektori makromajandusliku tähtsuse ja põllumajandustoodetega kauplemise tähtsuse vahel väliskaubanduse jaoks rõhutab selle viimastel aastatel suurenevat tähendust. Põllumajandus- ja toiduainetööstuse kasv tuleneb üha enam ekspordist.

3.5.

Toiduainete väärtusahela makromajanduslik tähtsus.

3.6.

Käesoleva arvamuse keskmes on ELi põllumajandustoodetega kauplemine kolmandate riikidega. Kiire pilk heidetakse ka ühendusesisesele põllumajandustoodetega kauplemisele. ELi sisekaubandusel on liikmesriikide jaoks jätkuvalt oluliselt suurem tähtsus kui ELi väliskaubandusel. 2014. aastal läks peaaegu 73 % kõigi liikmesriikide põllumajandustoodete ekspordist teistesse ELi riikidesse. Seega on ühisturg aidanud kaasa kaubanduse intensiivistumisele ja seeläbi heaolu tõusule ELis. See, mis kehtib ühendusesisesele kaubandusele, on liberaliseeritud rahvusvahelises keskkonnas ülekantav ka kaubandusele kolmandate riikidega.

3.7.

EL on alates 2013. aastast olnud põllumajandustoodete maailmakaubanduses esikohal ning ta on viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärselt panustanud oma positiivsesse arengusse. Alates 2000. aastast suureneb ELi eksport kolmandatesse riikidesse ligikaudu 8 % aastas. Kuid ELi põllumajandustoodete ekspordi positiivse kasvu taustal suutsid teised riigid oma eksporti veelgi enam suurendada. ELi osa põllumajandustoodete maailmakaubanduses vähenes peaaegu 13 %-lt 2000. aastal 10,3 %-le 2012. aastal (vt lisa tabel A-4).

4.1.

Minevikus oli Euroopa Liit rahvusvahelise kriitika all oma põllumajandustoodete ekspordi tõttu, näiteks GATTi/WTO läbirääkimisvoorudes. See olukord on alates aastatuhande vahetusest põhjalikult muutunud.

4.2.

ELi turukorralduslikke hindu on ühise põllumajanduspoliitika paljude reformide käigus oluliselt vähendatud. ELi turuhinnad määravad ülemaailmsed pakkumise ja nõudluse muutused ning need hinnad kalduvad seetõttu järgima maailmaturuhindu. Ühine turukorraldus pakub ELi põllumajandusele veel vaid turvavõrku, mis aitaks ulatusliku rahvusvahelise hinnalanguse korral. Eksporditoetused, mis 1992. aastal ulatusid veel 3 miljardi euroni, on kaotanud nüüdseks oma tähenduse.

4.3.

ELil kui maailma suurimal põllumajandustoodete eksportijal USA, Brasiilia, Hiina ja Kanada ees ning maailma suurimal põllumajandustoodete importijal USA, Hiina, Jaapani ja Venemaa ees on kahekordne ja suurenev vastutus ülemaailmsete toitumistingimuste ning toiduga kindlustatuse eest. Arvestades seda vastutust, tuleb ühise põllumajanduspoliitika välismõõdet oluliselt tugevdada ja nihutada see ettepoole kõnealuse poliitika prioriteetide nimekirjas.

4.4.

Komitee märgib, et ühise põllumajanduspoliitika ja arengupoliitika vahelises sidususes on juba saavutatud suuri edusamme. Põllumajandustoodete eksport toimub ilma toetusteta ja ei esine turumoonutusi; impordi poolel on EL nüüdseks üks avatumaid turge, eriti arenguriikide jaoks. Import 48st vähim arenenud riigist moodustas ajavahemikul 2011–2013 keskmiselt napilt 3 % ELi põllumajandustoodete impordist; see summa oli neli korda nii palju kui Kanada, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa importisid kokku nendest riikidest.

5.1.

Maailmas, kus paljudes riikides, eelkõige Aafrikas ja Aasias, on ikka veel lahendamata enam kui 800 miljoni inimese näljaprobleem, peab toitumise parandamine nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes olema põllumajandus- ja kaubanduspoliitika üks prioriteetsemaid valdkondi.

5.2.

Neid probleeme arvestades on põllumajandustoodetega kauplemine oma erilise vastutuse tõttu toiduga kindlustatuse eest sageli kodanikuühiskonnas vastuoluliste vaidluste teemaks. See on tingitud ka sellest, et põllumajandustoodetega kauplemisel võib olla väga erinev mõju, mis võib kaasa aidata toidunappuse kõrvaldamisele, kuid põhjustada ka soovimatuid sõltuvusi.

5.3.

Seetõttu on komiteel põhjust uurida lähemalt põllumajandustoodetega kauplemise saavutusi, aga ka põllumajandustoodetega kauplemisele esitatavaid nõudeid. Proovikivideks on globaliseerumine, ELi põllumajandusturu liberaliseerimine, kasvav põllumajandustoodete maailmakaubandus, maailma rahvastiku kasv, toitumisharjumuste muutumine ja nõudluse muutused majanduskasvu tagajärjel.

5.4.

Toiduga kindlustatuse tagamisel on just väga vaeste riikide puhul soovitav saavutada põllumajandustoodetega isemajandamine teatud tasemel. Iga riigi või piirkonna täielik isemajandamine ei tohiks siiski olla ainus eesmärk. Isegi riigis, kus isemajandamine on üle 100 %, ei ole tagatud, et sealsel rahvastikul on piisav varustatus ja piisav juurdepääs toidule. Võib märgata, et ka põllumajanduse ülejääkidega riikides kannatavad paljud inimesed alatoitluse ja alatoitumise käes.

5.5.

Alatoitumist tuleb näha, mõista ja lahendada pigem vaesus- kui varustusprobleemina. Toiduga kindlustatuse tagamine peab kaasnema pigem sissetulekute loomisega, vähem määrav(ad) on isemajandamise ja/või kaubanduse olukord. Väga vaestes riikides elab suur osa rahvastikust ikka veel elatuspõllumajandusest ning neil on harva muid sissetulekuid. Seetõttu tuleb toiduga kindlustatuse parandamisel lisaks sissetulekute loomisele ja kohasele tulujaotusele keskenduda eelkõige sellistele kriteeriumidele nagu kättesaadavus, taskukohasus, juurdepääs toiduainetele ja juurdepääsu stabiilsus.

5.6.

Põllumajandustoodetega kauplemine võib sissetulekute kasvule kaasa aidata nii ekspordi poolel (sissetulekute ja töökohtade loomine) kui ka impordi poolel (odavamate toiduainete ostmine rahvusvahelistelt turgudelt ja teiste kaupade eksport). See strateegia eeldab siiski põllumajandus- ja tööstustoodete pääsu rahvusvahelistele turgudele.

6.1.

Põllumajandustootmise eripära võrreldes tööstusliku tootmisega on looduse mõjudega arvestamine. Tootmine ja pakkumine sõltuvad muutujatest, mis on raskesti ennustatavad või kontrollitavad. See puudutab ilma ning taime- ja loomahaigusi. Ülemaailmsed kliimamuutused avaldavad looduslike tegurite prognoosimatusele tugevdavat mõju. Need tabavad teisi maailmajagusid ja riike palju rängemalt kui ELi.

6.2.

ELi jaoks tähendab see seda, et ta hakkab pärast oma põllumajandusturgude ulatuslikku avamist maailma põllumajandusturgude koguste ja hindade kõikumiste mõju oluliselt tugevamini tundma. Samas kasvab ELi võrdlemisi soodsate ja stabiilsete tootmistingimuste tõttu vastutus seoses maailma toiduga kindlustatusega.

6.3.

Põllumajandustoodetega kauplemine on suurema volatiilsuse probleemi lahendamise üks osa, mitte probleemi põhjus. Ülemaailmne põllumajandustoodetega kauplemine võimaldab koguste kõikumiste tasakaalustamist ning annab sellega panuse hinnakõikumiste piiramisse. Kogemus on näidanud, et üksikute riikide eraldiseisvad turusekkumised, näiteks ekspordikeelud, -maksud või impordipiirangud, pigem võimendavad kui leevendavad probleemi.

6.4.

Mõnikord tekitavad üldised poliitilised arengud, nt Venemaa impordikeeld alates 2014. aasta augustist, häirivat mõju põllumajandustoodetega kauplemisele, nagu koges EL 2014. ja 2015. aastal. Sellised geopoliitilised mõjud võivad põllumajandus- ja toiduainetööstusele tekitada märkimisväärseid turuhäireid, kadusid ja muud majanduslikku kahju. Põllumajandustoodetega kauplemine muutub seeläbi poliitmängude mängukanniks. Sellises olukorras vajavad põllumajandustootjad ja ettevõtjad poliitilist toetust, et kompenseerida selliste kaubandussuhete varjukülgi.

6.5.

Arvestades põllumajandustoodetega kauplemise tohutult kasvavat tähtsust maailmas ja ELis, tuleb komitee arvates oluliselt tugevdada ühise põllumajanduspoliitika välismõõdet. Seda on võimalik saavutada mitmel viisil.

6.5.1.

Ülemaailmse põllumajandustoodetega kauplemise jätkuv reguleerimine tuleneb eelkõige erinevatest meetoditest tarbija- ja tervisekaitse tagamiseks eri riikides. ELi institutsioone, eriti komisjoni, kutsutakse üles ergutama riike, kus esinevad sellised tehniliselt regulatiivsed kaubandustõkked, avama kiiresti turud ning vajadusel astuma vastavatesse läbirääkimistesse.

6.5.2.

Komitee arvates on hädavajalik, et komisjon võtaks nendes küsimustes selgelt ja arusaadavalt vastutuse kogu ELi eest. Ainult nii saab ELi seisukohti tõhusalt ja kindlalt kaubanduspartnerite ees läbi suruda. Samas on liikmesriikidevahelisele õiglasele konkurentsile kahjulik, kui kokkulepped kolmandate riikidega on erinevad. Kui liikmesriigid on kehtestanud piirkondade- või riikidepõhiseid piiranguid, peaksid nad põhjendatud juhtude kohta kehtestama erieeskirjad.

6.5.3.

Komitee pooldab seda, et EL võtab üha enam avatud ja ülemaailmse konkurentsiga põllumajandusturgudel kõik tõhusad meetmed, et tugevdada ELi põllumajanduse, põllumajandus- ja toiduainetööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet ja jätkuvalt edendada põllumajandustoodetega kauplemist. Uue komisjoni välja kuulutatud eesmärk vähendada bürokraatiat näitab õigesse suunda. Samal ajal tuleks tähelepanu pöörata haldusstruktuuride tõhustamisele.

6.5.4.

Impordi puhul liitu peaksid ELi standardid olema sertifikaatide aluseks. Mis puudutab tootmistingimusi ja muid eeskirju, tuleks impordi suhtes tagada miinimumnõuded, mis võtavad mõistlikult arvesse ELi olukorda ja ei kahjusta kohalike ettevõtete konkurentsi.

6.5.5.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et ELi väga liberaliseeritud turgudel on põllumajandustoodetega kauplemise edulugu saavutatud suures osas tänu VKEdele. Komitee kutsub komisjoni üles intensiivistama haldusabi sisenemisel rahvusvahelistele põllumajandusturgudele, nagu kolmandad riigid seda juba praegu teevad. Näiteks peavad VKEd oma plaanides toetuma usaldusväärsele turuteabele.

6.6.

Maailmaturud nõuavad üleilmset turu läbipaistvust. Siia kuuluvad põhjendatud prognoosid ja teave koguste, hindade, vahetuskursside, ilma, haiguste jne arengu kohta. Komitee tervitab asjaolu, et EL võtab aktiivselt osa AMISe loomisest FAO juures. Siiski peaksid need jõupingutused olema suunatud sellele, et teave, mida AMISe raames töödeldakse, tehakse kättesaadavaks eelkõige turul tegutsevatele ettevõtjatele, et nad saaksid sellest vahetut kasu.

6.7.

ELi vabakaubandusleping on eriti tähtis. Kui mitmepoolseid läbirääkimisi WTO raames ei ole võimalik edukalt lõpule viia, tuleb lahendusi otsida kahepoolsel tasandil, et hõivata uusi turge. Kokkulepped peavad siiski olema hästi tasakaalustatud, arvestades erinevaid asjaomaseid sektoreid. Ei ole vastuvõetav, kui ELi põllumajandustoodetega kauplemise arvele langeks ebaproportsionaalsed kulud võrreldes teiste majandusvaldkondadega.

6.8.

Komitee rõhutab, kui olulised on partnerluslepingud arenguriikidega. Sooduslepingute edasise arendamise kaudu võivad nendes riikides seoses parema juurdepääsuga ELi turgudele ilmneda avatud ja õiglasest kaubandusest lähtuvate kaubandussuhete positiivsed mõjud.