EUROOPA KOMISJON
Brüssel,17.12.2015
COM(2015) 660 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE
14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) rakendamise kohta
Ohtlike jäätmete ja muude jäätmete tekitamine, töötlemine ja riikidevaheline vedu Euroopa Liidu liikmesriikides 2010–2012
{SWD(2015) 291 final}
SISUKORD
1. Sissejuhatus
2. Liikmesriikide aruandlus
3. Ohtlike jäätmete tekitamine
4. Jäätmesaadetised liikmesriikidest
5. Jäätmesaadetised liikmesriikidesse
6. Ebaseaduslikud jäätmesaadetised, kontrollimine ja täitemeetmed
7. Üldised järeldused
8. Edasised sammud
Ohtlike jäätmete ja muude jäätmete tekitamise, töötlemise ja veo suundumused ELi liikmesriikides 2010–2012
1.Sissejuhatus
Ohtlike jäätmete riikidevahelist vedu ja nende kõrvaldamise kontrolli reguleeritakse 22. märtsil 1989 vastu võetud ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsiooniga, mille osaline on ka Euroopa Liit. Konventsiooni üldeesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda ohtlike jäätmete kahjuliku mõju eest.
EL on koostöös Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikide, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikide ning konventsiooni osalisteks olevate muude kolmandate riikidega kehtestanud jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli süsteemi ELi piires. Konventsioon on liidu õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta 1 (edaspidi „määrus”). Määrust, mis on liikmesriikides vahetult kohaldatav, muudeti 2014. aastal määrusega (EL) nr 660/2014 2 .
Liikmesriigid esitavad konventsiooni sekretariaadile igal aastal eelmise kalendriaasta kohta aruande, milles on käsitletud keskkonnakaitse õigusnorme, rakendamist ja meetmeid 3 . Aruanne tuleb saata ka komisjonile koos täiendava teabega rakendamist käsitleva küsimustiku 4 vastuste vormis. Vastavalt määruse artikli 51 lõikele 4 koostab komisjon iga kolme aasta järel rakendusaruande, mis põhineb liikmesriikide saadetud vastustel. Käesoleval juhul pidid liikmesriigid saatma Eurostatile teabe 2010.–2012. aasta kohta 18. juuniks 2014.
Käesolev on neljas rakendusaruanne, mis hõlmab aastaid 2010–2012. Kolmas aruanne, mis hõlmas ajavahemikku 2007–2009, avaldati 2012. aasta augustis. Üksikasjalikku teavet, mis põhineb liikmesriikide poolt Baseli konventsiooni sekretariaadile esitatud aruannetel 2010.–2012. aasta kohta, saab käesolevale aruandele lisatud töödokumendi A ja B jaost. Lisaks on töödokumendi E jaos esitatud liikmesriikide vastused rakendamisküsimustikule ajavahemiku 2010–2012 kohta. Tabelites ja graafikutes kokku võetud kvantitatiivsed andmed ja arvnäitajad jäätmete tekitamise, töötlemise ja veo kohta on esitatud töödokumendi A jaos. Peamised määratlused on esitatud töödokumendi A liite punktis 1.0.
Käesolevas rakendusaruandes võrreldakse ka 27 liikmesriigi 5 vastuseid aastate 2010–2012 kohta ajavahemiku 2007–2009 kohta antud vastustega. Mõned käesolevas aruandes esitatud arvnäitajad ajavahemiku 2007–2009 kohta erinevad aastaid 2007–2009 käsitlevas aruandes esitatud näitajatest, sest arvesse on võetud ka liikmesriikide vahepeal esitatud vastuseid.
Baseli konventsioonis on termineid „import” ja „eksport” kasutatud iga jäätmesaadetise kohta, mida veetakse konventsiooniosalisse riiki või sealt välja. ELi õiguse kohaselt kohaldatakse kõnealuseid termineid üksnes ELi kui tervikusse sisse või sealt välja veetavate jäätmesaadetiste kohta. Käesolevas dokumendis tuleb mõlemat terminit jutumärkides esitatuna mõista siiski selles tähenduses, milles neid kasutatakse Baseli konventsioonis, st et need hõlmavad nii ELi-välist kui ka ELi liikmesriikide vahelist saadetiste vedu.
2.Liikmesriikide aruandlus
Käesoleva aruande ettevalmistamise ajal oli enamik liikmesriike vastanud nii Baseli konventsiooni sekretariaadi kui komisjoni küsimustikule aastate 2010–2012 kohta 6 . Kuigi kõik 2012. aasta aruanded pidid olema komisjonile esitatud 31. detsembriks 2013, anti nende esitamiseks lisaaega. Baseli konventsiooni kohastes aruannetes sisalduvate kvantitatiivsete andmete analüüsi koostamise lõppkuupäev oli 18. juuni 2014. Iirimaa, Leedu, Luksemburg ja Hispaania esitasid Baseli aruande 2012. aasta kohta pärast nimetatud tähtpäeva ning seetõttu ei olnud võimalik neid töödokumendi A jao koostamisel arvesse võtta.
Liikmesriikide vaheliste jäätmesaadetiste üldkoguseid käsitlevates andmetes oli mitmeid lahknevusi „eksportivate” ja „importivate” riikide esitatud kogustes. Kõige ebatäpsemad olid 2011. aasta aruanded, kus „imporditud” ohtlike jäätmete kogus oli 17 % suurem kui „eksporditud” kogus. Kõigi selliste jäätmete veo puhul, mille suhtes kohaldatakse kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust (edaspidi „teatatud jäätmesaadetised”), oli see erinevus 5 %. Ohtlike jäätmete puhul oli nimetatud erinevus 2012. aastal 10 % (1 % kõigist teatatud jäätmesaadetistest) ning 2010. aastal 12 % (2 % kõigist teatatud jäätmesaadetistest). Need suured lahknevused näitavad selgelt, et on vaja kogu ELi hõlmavat elektroonilist andmevahetussüsteemi, mida kasutaksid kõigi liikmesriikide pädevad asutused.
Luksemburg on üks liikmesriik, kes teatas väljaveetud jäätmete puhul tegelikust kogusest ilmselt märkimisväärselt väiksema koguse. 2011. aastal teatas Luksemburg, et „eksportis” 103 000 tonni kõigist teatatud jäätmesaadetistest Saksamaale, kuid Saksamaa teatas, et „importis” samal aastal Luksemburgist 498 000 tonni. Samasugust suundumust võib näha Belgia ja Luksemburgi vahel.
2009. aastal aga oli „imporditud” ohtlike jäätmete koguse näitaja vaid 0,3 % väiksem kui „eksporditud” koguse näitaja. 2008. aastal oli see 20 % väiksem. Kõigi 2009. aastal teatatud jäätmesaadetiste puhul oli see näitaja 9 % suurem.
Üks võimalik seletus täheldatud vasturääkivustele on see, et liikmesriigid ei pruugi jäätmesaadetistest teatada samal viisil. Jäätmete „importijad” ja „eksportijad” peavad koostama teatise ja saatekirja, mis on sätestatud määruse IA ja IB lisas. Teatises tuleb esitada veetavate jäätmete „kogu kavandatav kogus”, saatekirjas aga nende „tegelik kogus”. Kui liikmesriigid esitavad nende kahe näitaja kohta eri arvud, võib see põhjustada täheldatud vastuolude tekke.
3.Ohtlike jäätmete tekitamine
Ohtlikud jäätmed on määratletud vastavalt jäätmevoogude ja/või jäätmete koostisosade loetelule (konventsioonis esitatud kategooriad Y1–Y18 ja Y19–Y45) ning teatavate ohtlike omaduste järgi. Kui siseriiklikus õigusaktis peetakse jäätmeid ohtlikeks, loetakse neid ohtlikeks ka konventsiooni tähenduses. „Muud jäätmed” tähendab selles kontekstis kodumajapidamistest kogutud jäätmeid ja olmejäätmete põletamise jääke; samuti hõlmab see kaht jäätmekategooriat, mis nõuavad eritähelepanu ja mida kontrollitakse samamoodi nagu muid Baseli konventsiooni kohaselt ohtlikke jäätmeid (kategooriad Y46 ja Y47). Täielik loetelu konventsiooni Y-koodidest on esitatud töödokumendi D jaos 7 .
Käesoleva aruande ettevalmistamise ajal olid andmed tekitatud ohtlike jäätmete üldkoguse kohta ebatäielikud mitme liikmesriigi puhul, kes ei olnud mingit teavet esitanud 8 . Nimetatud andmelünkade täitmiseks kasutati eelmiste aastate andmetel põhinevaid hinnangulisi näitajaid.
2012. aastal tekitati EL 27 riikides 76 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid. 2011. aastal oli see kogus 75 miljonit tonni ja 2010. aastal 76 miljonit tonni. 2007.–2009. aasta ja 2010.–2012. aasta võrdluses vähenes tekitatud ohtlike jäätmete üldkogus 4 %. Seda kinnitab asjaolu, et aastatel 2007–2009 oli keskmine tekitatud kogus aastas 79 miljonit tonni, aastatel 2010–2012 aga 75 miljonit tonni. Kui vaadata pikaajalisemat arengut aastatel 2000–2012, on tekitatud ohtlike jäätmete kogus aasta kohta suurenenud 26 % võrra.
Käesoleval aruandeperioodil oli aastane tekitatud ohtlike jäätmete üldkogus inimese kohta EL 27 riikides 2012. aastal 151 kg, 2011. aastal 149 kg ja 2010. aastal 151 kg. Need arvud näitavad, et see näitaja on võrreldes 2007.–2009. aasta keskmisega, mis oli 158 kg, vähenenud, kuid alates 2000. aastast 22 % võrra suurenenud. Üks võimalik seletus sellele suundumusele on, et finants- ja majanduskriisi tõttu tekitati vähem jäätmeid.
Nagu 2007.–2009. aastal, tekitas ka 2010.–2012. aastal kõige rohkem ohtlikke jäätmeid Saksamaa, kelle puhul oli vastav kogus 2012. aastal 17 miljonit tonni. Saksamaale järgnesid Itaalia ja Prantsusmaa kumbki 11 miljoni tonniga. Kõige vähem ohtlikke jäätmeid – 27 000 tonni – tekitas 2012. aastal Malta, kellele järgnesid Sloveenia ja Läti vastavalt 78 000 ja 85 000 tonniga. Kõige suuremat kasvu näitas Küpros, kes tekitas 2011. aastal 84 000 tonni ohtlikke jäätmeid, 2012. aastal aga 480 000 tonni. Koguseid vähendas enim Bulgaaria, tekitades 2010. aastal 647 000 tonni ohtlikke jäätmeid, kuid 2012. aastal vaid 160 000 tonni. Liikmesriigid ei anna nende muutuste kohta ühtegi selgitust.
Tekitatud ohtlike jäätmete kogus inimese kohta ajavahemikul 2010–2012, samuti aastatel 2007–2009 oli kõige suurem Eestis – keskmiselt 6 902 kilogrammi inimese kohta. Kõige väiksem oli see näitaja 2010.–2012. aastal Rumeenias – keskmiselt kümme kilogrammi inimese kohta. Rumeeniale järgnes Kreeka 22 kilogrammiga inimese kohta. Rumeenias oli kõnealune näitaja madalaim ka aastatel 2007–2009 (kuus kilogrammi inimese kohta).
4.Jäätmesaadetised liikmesriikidest
Vastavalt liikmesriikide esitatud ametlikele andmetele oli 2012. aastal EL 27 riikidest väljaveetud teatatud jäätmesaadetiste kogus 14 miljonit tonni, millest viis miljonit tonni olid ohtlikud jäätmed (st umbes 7 % kõigist 2012. aastal tekitatud ohtlikest jäätmetest). 2011. ja 2010. aastal oli see näitaja vastavalt 15 ja 12 miljonit tonni (mõlemal aastal olid kuus miljonit tonni sellest ohtlikud jäätmed). 2007.–2009. aastal oli väljaveetud teatatud jäätmesaadetiste keskmine kogus aastas 11 miljonit tonni, millest kaheksa miljonit tonni olid ohtlikud jäätmed (st umbes 10 % kõigist 2012. aastal tekitatud ohtlikest jäätmetest).
Ajavahemikul 2001–2011 suurenes liikmesriikidest välja veetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogus 126 %. 2012. aastal see suundumus muutus, kuna „eksporditud” jäätmete hulk vähenes 2011. aastaga võrreldes pisut, st 2 %. Ajavahemikul 2001–2007 suurenes liikmesriikidest välja veetud ohtlike jäätmete kogus oluliselt (154 %). Aastatel 2007–2012 aga liikmesriikidest välja veetud ohtlike jäätmete kogus vähenes 32 %.
2007.–2009. aastal oli kõigi teatatud jäätmesaadetiste puhul suurim „eksportija” Madalmaad (2012. aastal kolm miljonit tonni). Teine suurim „eksportija” oli Saksamaa, kes vedas 2012. aastal välja kaks miljonit tonni. Samal ajavahemikul oli väikseim „eksportija” Eesti (2012. aastal 3 000 tonni).
Prantsusmaa ja Itaalia olid aastatel 2010–2012 suurimad ohtlike jäätmete „eksportijad”, vedades 2012. aastal välja vastavalt 985 ja 977 tonni. 2007.–2009. aastal oli suurim „eksportija” Madalmaad, kuid 2010. aastal vähenes riigist välja veetud ohtlike jäätmete kogus 73 %. Bulgaaria, Küpros, Eesti, Rumeenia ja Slovakkia väljaveetud ohtlike jäätmete kogused olid aastatel 2010–2012 kõige väiksemad.
2009. aastal veeti kõige rohkem välja jäätmerühma Y1–Y18 kuuluvaid jäätmeid, mis moodustasid 37 % kõigist EL 27 riikidest välja veetud teatatud jäätmesaadetistest. Kategooria Y19–Y45 osa oli ligikaudu 13 % ja kategooria Y46–Y47 osa 12 %. Kui jäätmerühmade Y19–Y45 (13–15 %) ja Y46–Y47 (9–14 %) osakaal oli aastatel 2010–2012 üldjoontes sama, siis jäätmerühma Y1–Y18 osakaal EL 27 riikidest välja veetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogusest vähenes jätkuvalt – 37 %-lt 2009. aastal 16 %-le 2012. aastal. Selle põhjus on suurem kogus jäätmeid, mida liigitati Y-koodide asemel ELi või riiklike koodidega. 2009. aastal liigitati 34 % EList välja veetud jäätmesaadetistest ELi või riiklike koodide alusel, 2012. aastal aga 55 %.
2012. aasta jäätmesaadetistest oli vaid 1 % ja 2011. aasta saadetistest 0 % liigitamata. See on varasemate aastatega võrreldes oluline vähenemine: 2009. aastal oli jäätmesaadetistest liigitamata 3 % ja 2010. aastal 4 %. Veelgi tuntavam on see vähenemine võrreldes aastatega 2005–2008, mil vastav näitaja oli 7 % – 14 %. Ainsad liikmesriigid, kellel oli 2012. aastal liigitamata jäätmesaadetisi, olid Prantsusmaa, Kreeka ja Luksemburg.
2012. aastal töödeldi 94 % ELi ohtlikest jäätmetest nende päritoluriigis 9 . Suurem osa liikmesriikidest välja veetud ohtlikest jäätmetest suunati taaskasutustoimingutesse. 2012. ja 2011. aastal oli see näitaja 70 % ja 2010. aastal 73 %. Ajavahemikus 2007–2009 oli taaskasutamiseks ettenähtud „eksporditud” ohtlike jäätmete osakaal veel suurem: 2009., 2008. ja 2007. aastal vastavalt 72 %, 73 % ja 78 % 10 .
2012. aastal oli EL 27 riikidest taaskasutuseks välja veetud ohtlikest jäätmetest 24 % pärit Prantsusmaalt. Taaskasutatavate ohtlike jäätmete peamised eksportijad olid veel Belgia (16 %) ja Madalmaad (14 %). 2009. aastal aga oli EL 27 riikidest taaskasutuseks välja veetud ohtlikest jäätmetest 39 % pärit Madalmaadest.
OECD-välistesse riikidesse eksporditud teatatud jäätmesaadetiste koguse erakordselt suur kasv 2011. aastal tulenes sellest, et Soome eksportis tol aastal Hiinasse suures koguses raudoksiide. Nimetatud jäätmeid ei liigitatud hiljem jäätmeteks ja Soome ametiasutused nendest enam ei teavitanud.
5.Jäätmesaadetised liikmesriikidesse
2012. aastal oli EL 27 riikidesse veetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogus 17 miljonit tonni, millest seitse miljonit tonni olid ohtlikud jäätmed. 2011. aastal oli see näitaja 16 miljonit tonni (millest üheksa miljonit tonni olid ohtlikud jäätmed) ja 2010. aastal 14 miljonit tonni (millest kaheksa miljonit tonni olid ohtlikud jäätmed). Kõigi teatatud jäätmesaadetiste keskmine kogus aasta kohta on suurenenud 13 miljonilt tonnilt 2007.–2009. aastal 16 miljoni tonnini 2010.–2012. aastal (mõlemal ajavahemikul oli ohtlikke jäätmeid kaheksa miljonit tonni).
Ajavahemikul 2001–2012 suurenes liikmesriikidesse veetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogus 129 %. Samal ajavahemikul kasvas liikmesriikidesse veetud ohtlike jäätmete kogus 127 %, kuigi 2012. aastal vähenes see võrreldes 2011. aastaga 23 %.
EL 12 riikidesse 11 veetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogus kasvas käesoleval aruandeperioodil järsult: 172 000 tonnilt 2010. aastal 679 000 tonnini 2011. aastal ja 692 000 tonnini 2012. aastal. See oli suures osas tingitud asjaolust, et Läti ja Slovakkia teatasid suuremast kogusest „imporditud” ja taaskasutamistoimingutes töödeldud jäätmetest. Läti puhul olid „imporditud” jäätmeteks peamiselt taaskasutatav prügikütus (RDF). Slovakkia „importis” 147 000 tonni „muid jäätmeid”, millest 95 % veeti sisse Austriast taaskasutamise eesmärgil.
Teatatud jäätmesaadetiste üldkoguse puhul oli käesoleval aruandeperioodil (nagu ka 2007–2009. aastal) suurim „importija” Saksamaa, kes vedas 2012. aastal sisse kuus miljonit tonni. Prantsusmaa oli samal ajavahemikul teisel kohal, „importides” 2012. aastal kaks miljoni tonni. Nimetatud kaks riiki olid mõlemal aruandeperioodil ka suurimad ohtlike jäätmete „importijad”, vedades 2012. aastal sisse vastavalt kolm miljonit ja üks miljon tonni. Malta seevastu ei ole kolme aasta jooksul (2007–2009) üldse jäätmeid sisse vedanud. Teisel kohal kõige väiksema sisseveetud jäätmete hulga poolest on Portugal, kes „importis” 2012. aastal vaid 1 000 tonni jäätmeid, mis kõik olid ohtlikud.
Sarnaselt EL 27 riikidest välja veetud jäätmesaadetistega veeti kõige rohkem sisse rühma Y1–Y18 kuuluvaid jäätmeid, mis moodustasid 2012. aastal 20 % EL 27 riikidesse veetud kõigist teatatud jäätmesaadetistest. Kategooria Y19–Y45 osa samal aastal oli 11 % ja kategooria Y46–Y47 osa 7 %. 2010. aastal seevastu olid kõnealused näitajad vastavalt 26 %, 14 % ja 8 %. Sellise vähenemise põhjus on sama mis „ekspordi” puhul: suurenenud on nende jäätmete kogus, mida liigitatakse Baseli konventsiooni Y-koodide asemel ELi või riiklike koodidega. 2010. aastal liigitati 44 % ELi veetud jäätmesaadetistest ELi või riiklike koodide alusel, 2012. aastal aga 61 %. Tuleb märkida, et 2009. aasta andmed ei olnud analüüsimiseks kättesaadavad.
2012. aastal oli EL 27 riikidesse veetud jäätmesaadetisest liigitamata 1 % ja 2011. aastal 0 %. 2010. aastal aga oli see näitaja 9 % ja 2009. aastal 13 %. 2012. aastal olid ainsad riigid, kes jätsid osa jäätmetest liigitamata, Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Läti ja Slovakkia. Kõige rohkem liigitamata jäätmeid – 55 000 tonni – veeti Prantsusmaale.
Enamik ELi liikmesriikidesse veetud ohtlikest jäätmetest töödeldi taaskasutustoimingus. Viimastel aastatel on taaskasutuse osa siiski vähenenud. Kui 2003. aastal töödeldi taaskasutustoimingus 89 % EL 27 riikidesse veetud ohtlikest jäätmetest, siis 2012. aastal oli taaskasutuse osakaal 69 %, mis tähendab, et suurem kogus ohtlikke jäätmeid saadeti kõrvaldamisrajatistesse.
Saksamaa „importis” 2012. aastal 41 % kõigist ohtlikest jäätmetest, mis veeti EL 27 riikidesse taaskasutamise eesmärgil. Taaskasutatavate ohtlike jäätmete sisseveo osakaal oli suur veel Prantsusmaal (13 %) ja Madalmaadel (12 %). Need kolm riiki olid taaskasutatavate ohtlike jäätmete suurimad „importijad” ka 2009. aastal.
Nagu ka eelmisel aruandeperioodil, veeti 2010.2012. aastal peaaegu kõik ohtlike jäätmete ja muude teatatud jäätmete saadetised liikmesriikidesse teistest liikmesriikidest või EFTA riikidest (97 % ohtlikest jäätmetest ja 98 % kõigist teatatud jäätmesaadetistest). OECD-välistest riikidest pärinevate jäätmete osa nii ohtlike jäätmete kui ka kõigi teatatud jäätmete voogude puhul aastatel 2010–2012 oli minimaalne (3 % või vähem).
6.Ebaseaduslikud jäätmesaadetised, kontrollimine ja täitemeetmed
Aruandeperioodil 2010–2012 teatasid EL 27 riigid rohkem kui 2 500 ebaseadusliku jäätmesaadetise juhtumist ning selliste juhtumite arv suureneb aasta-aastalt (ligikaudu 700, 800 ja 1000 juhtumit vastavalt 2010., 2011. ja 2012. aastal) 12 . 2009. aastal seevastu oli selliseid juhtumeid ligikaudu 400. Ebaseaduslike jäätmesaadetiste kogust tonnides ei olnud võimalik teatada, sest liikmesriigid kasutasid erinevaid ühikuid. Näiteks arvestati ebaseaduslikult veetud jäätmeid mitmes riigis konteinerites või koormates, mitte tonnides.
Ebaseaduslikest jäätmesaadetistest teatas enamik liikmesriike; vaid Malta ja Hispaania ei teatanud aruandeperioodi kohta ühestki juhtumist ning Rumeenia teatas ainult ühest. Kõige suuremast arvust juhtumitest 2010.–2012. aastal teatas Belgia ning koos Saksamaa ja Madalmaade teatatud juhtumitega moodustas see peaaegu 60 % juhtumitest kõnealusel perioodil. See teave on kokkuvõtlikult esitatud töödokumendi A liite punktis 2.0.
Ebaseaduslike jäätmesaadetiste teatatud juhtumite arv võib viidata ebaseaduslike saadetiste arvu märkimisväärsele suurenemisele võrreldes eelmise aruandeperioodiga. Samas võib see olla märk liikmesriikide paremast aruandlusest või tulemuslikumatest kontrollimeetmetest (nt kohapealsete kontrollide arvu suurendamine). IMPELi 13 2012. aasta aruande kohaselt oli rikkumiste keskmine osakaal füüsiliste kontrollide puhul 25 %. See näitab, et on vaja tõhustada liikmesriikide täitemeetmeid ja et hoolimata teatatud juhtumite arvu kasvust jääb suur osa ebaseaduslikest jäätmesaadetistest ikka veel avastamata 14 . Eespool kirjeldatu põhjal võib oletada, et ebaseaduslike saadetiste tegelik arv aastatel 2010–2012 oli märgatavalt suurem kui ametlikult esitatud ebaseaduslike saadetiste arv, kuigi on raske hinnata, millises ulatuses see nii on.
Liikmesriikide aruandlus kohapealsete kontrollide arvu kohta oli üldiselt puudulik ja väga erinev. Mõnel juhul esitati kontrollide üldarv, teistel juhtudel oli see näitaja liigendatud näiteks halduskontrollide arvu, füüsiliste kontrollide arvu või kontrolli teostanud asutuste alusel. Need lahknevused olid tingitud asjaolust, et liikmesriigid määratlevad kohapealseid kontrolle erinevalt. Näiteks Belgia käsitles kohapealset kontrolli ühe füüsilise kontrollina, samas kui teised (nt Luksemburg) pidasid seda laiemaks toiminguks, mis võib hõlmata mitut füüsilist kontrolli. Lisaks on mõned riigid esitanud kontrollide täpse arvu, teised aga lihtsalt märkinud, et kontrollid toimusid, täpsustamata, kui sageli. IMPELi raames tuleks haldus- ja füüsilisi kontrolle arvestada eraldi ning seejärel kontrollide koguarvu saamiseks kokku liita.
Näide liikmesriigist, kes esitas kohapealsete kontrollide arvu kohta kvaliteetsed andmed, on Poola. Poola teatas 2011. aastal 3 200 kohapealsest kontrollist, millest 122 olid rajatiste kontrollid ja 2 900 veoste kontrollid. Poola vedas 2011. aastal sisse 77 000 tonni ohtlikke jäätmeid ja välja 14 000 tonni. See tähendab, et 1 000 tonni veetud jäätmete kohta tehti 35 kohapealset kontrolli. Selleks et kehtestada ELi kui terviku jaoks parima tava kohane näitaja, mis hõlmab kohapealsete kontrollide arvu 1 000 tonni veetud jäätmete kohta, on siiski vaja põhjalikumaid andmeid (kui seda üldse teha saab).
Sarnaselt 2007.–2009. aastaga olid ebaseaduslikkuse kõige tavalisemad põhjused pädevatele asutustele jäätmesaadetisest teatamata jätmine või määruses sätestatud keelu vastane jäätmevedu. Tavalised vastumeetmed hõlmasid jäätmete sihtriiki tagasisaatmist ning trahvi määramist.
7.Üldised järeldused
Aruannete ja andmete kvaliteet
Aruandeperioodil 2010–2012 kasvas liikmesriikide esitatud vastuste arv võrreldes eelmise aruandeperioodiga 2007–2009.
Märkimisväärseid erinevusi täheldati „importivate” ja „eksportivate” riikide esitatud piiriüleste jäätmesaadetiste kogustes. Kõige ebatäpsemad olid 2011. aasta aruanded, kus „imporditud” ohtlike jäätmete kogus oli 17 % suurem kui „eksporditud” kogus. Kõigi teatatud jäätmesaadetiste puhul oli see erinevus 5 %. Erinevusi tulevastes aruannetes aitab eeldatavasti vähendada kõigi liikmesriikide pädevate asutuste vaheline kogu ELi hõlmav elektrooniline andmevahetus.
Käesoleval aruandeperioodil vähenes jätkuvalt liigitamata jäätmesaadetiste hulk. 2012. aasta jäätmesaadetistest oli liigitamata üksnes 1 %. 2009. aastal oli liigitamata jäätmesaadetisi seevastu 3 %. Veelgi tuntavam on see vähenemine võrreldes aastatega 2005–2008, mil vastav näitaja oli 7 % – 14 %.
IMPELi võrgustiku 2012. aastal avaldatud aruanne näitab, et ebaseaduslike saadetiste tegelik arv aastatel 2010–2012 oli märgatavalt suurem kui liikmesriikide poolt ametlikult teatatud arv.
Ohtlike jäätmete tekitamine
Ohtlike jäätmete tekitamine oli aruandeperioodil stabiilne. 2012. aastal tekitati EL 27 riikides 76 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid, 2011. aastal 75 miljonit ja 2010. aastal 76 miljonit tonni. 2007.–2009. aasta ja 2010.–2012. aasta võrdluses vähenes tekitatud ohtlike jäätmete üldkogus 4 %. Aastatel 2007–2009 oli keskmine tekitatud kogus aastas 79 miljonit tonni, aastatel 2010–2012 aga 75 miljonit tonni. Kui vaadata pikaajalisemat arengut aastatel 2000–2012, on tekitatud ohtlike jäätmete kogus aasta kohta suurenenud 26 % võrra.
Jäätmesaadetised
Aruandeperioodil täheldati EL 27 riikides teatatud jäätmesaadetiste piiriüleste vedude arvu suurenemist. 2012. aastal oli väljaveetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogus 14 miljonit tonni, 2009. aastal aga 12 miljonit tonni ja 2001. aastal 6 miljonit tonni. 2012. aastal oli EL 27 riikidesse veetud teatatud jäätmesaadetiste üldkogus 17 miljonit tonni, 2009. aastal seevastu 14 miljonit tonni ja 2001. aastal 7 miljonit tonni. Sellest võib järeldada, et EL 27 on teatatud jäätmesaadetiste netoimportija 15 .
Kuigi teatatud jäätmesaadetiste piiriüleste vedude üldarv käesoleval aruandeperioodil suurenes, vähenes ohtlike jäätmete piiriülene vedu. 2012. aastal veeti EL 27 riikidest välja viis miljonit tonni ohtlikke jäätmeid ja sisse veeti seitse miljonit tonni, mis näitab, et EL 27 võib olla kahe miljoni tonniga ohtlike jäätmete netoimportija. Lisaks sellele toimus 90 % ohtlike jäätmete piiriülestest vedudest 2012. aastal liikmesriikide vahel, mitte ELi ja kolmandate riikide vahel (2011. ja 2010. aastal oli see näitaja 86 %). See näitab ohtlike jäätmete käitlemise alase isemajandamise kõrget taset EL 27 riikides.
Päritoluriigis töödeldavate ohtlike jäätmete kogus on võrreldes eelmise aruandeperioodiga suurenenud. 2012. aastal töödeldi 94 % EL 27 riikide ohtlikest jäätmetest nende päritoluriigis. Üle 40 %-lise „ekspordi”-määraga liikmesriigid olid Iirimaa, Luksemburg, Malta ja Sloveenia. Seevastu 2009. aastal töödeldi päritoluriigis 90 % EL 27 riikide ohtlikest jäätmetest.
Enamik üle piiri veetud ohtlikest jäätmetest (69 % liikmesriikidesse veetud ja 70 % liikmesriikidest väljaveetud jäätmetest) töödeldi 2012. aastal taaskasutustoimingus. Mõlemad näitajad on alates 2009. aastast vähenenud, mis tähendab, et suurem kogus ohtlikke jäätmeid töödeldi kõrvaldamisrajatistes.
Ebaseaduslikud jäätmesaadetised
Ajavahemikul 2010–2012 teatasid EL 27 riigid rohkem kui 2 500 ebaseadusliku jäätmesaadetise juhtumist, kusjuures ligikaudu 1 000 juhtumist teatati 2012. aastal. 2009. aastal seevastu oli selliseid juhtumeid ligikaudu 400. Ebaseaduslikke saadetisi käsitlevate andmete halb kvaliteet ja kohapeal tehtud kontrollide erinev arv ei võimalda siiski põhjalikult analüüsida, milliseid tulemusi on EL 27 ja liikmesriigid selliste juhtumite arvu vähendamisel saavutanud.
8.Edasised sammud
Baseli konventsiooni osalisriikide konverentsi 12. istungil võeti vastu läbivaadatud aruandevorm, mida osalisriigid saavad kasutada 2016. aasta aruande ja edasiste aruannete esitamiseks 16 . Uus vorm peaks parandama aruannete kvaliteeti, eriti jäätmete liigitamise osas, kuna selle kohaselt ei ole teatavate konventsiooni VIII lisa (A-loend) ohtlike jäätmete koodide esitamine enam vabatahtlik.
1. jaanuarist 2016 hakatakse kohaldama määrusega (EL) nr 660/2014 tehtud viimaseid muudatusi. Nende muudatuste raames asendati sõna „kohapealne kontroll” üldisemat sõna „kontroll” hõlmava uue määratlusega, mis peaks muutma liikmesriikide vastused ühtlasemaks. Muudatuste kohaselt peavad liikmesriigid koostama 1. jaanuariks 2017 kontrollikava, mis sisaldab teatud miinimumelemente ja põhineb riskianalüüsil, mille eesmärk on muu hulgas määrata kindlaks nõutavate kontrollide miinimumarv. Lisaks on muudatuse eesmärk anda kontrolliasutustele suuremad volitused, mis võimaldab neil tõendite põhjal otsustada, kas veetava aine või eseme puhul on tegemist jäätmetega ja kas jäätmesaadetist võib pidada ebaseaduslikuks.
Komisjon võtab 2. detsembril 2015 vastu võetud ringmajanduse tegevuskava kohaselt täiendavaid meetmeid, mis aitavad tagada, et määrust rakendatakse nõuetekohaselt ja et erilist tähelepanu pööratakse väärtuslikele jäätmetele, nagu romusõidukid, et vältida tooraine kaotust.
ELT L 190, 12.7.2006, lk 1.
ELT L 189, 27.6.2014, lk 135.
Määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 51 lõige 1.
Määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 51 lõige 2.
V.a Horvaatia, kes ühines Euroopa Liiduga 1. juulil 2013.
Poola poolt artikli 51 lõike 2 kohaselt esitatud aruanded 2010. ja 2011. aasta kohta olid identsed.
Baseli konventsiooni Y-koodide abil on klassifitseeritud konventsiooni alusel kontrollitavad jäätmeliigid. Liikmesriigid on neid koode kasutanud erineval määral. Mõned riigid on neid kasutanud kogu aruandlusperioodi jooksul, teised ei ole neid esitanud ja mõned riigid otsustasid kasutada Euroopa jäätmenimistu koode.
Andmeid ohtlike jäätmete tekitamise kohta esitatakse vastavalt jäätmestatistika määrusele.
2012. aasta andmete puudumise tõttu tehti hinnangud varasemate andmete põhjal.
Teatavate ohtlike jäätmete puhul kasutati nn kombineeritud töötlemist (st kõrvaldamise ja taaskasutamise kombinatsioon).
Riigid, mis ühinesid ELiga alates 2004. aastast, välja arvatud Horvaatia.
On tõenäoline, et mõnest juhtumist teatati kaks korda: nii sihtriigi kui ka lähteriigi poolt.
Keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa Liidu võrgustik.
IMPEL (2012), TFS Enforcement Actions III Project Report (March–October 2012), 2012, http://impel.eu/wp-content/uploads/2013/07/IMPEL-Enforcement-Actions-III-Year-1-FINAL-Report-amended-MN-080713.pdf
Selget järeldust on raske teha seetõttu, et impordi puhul täheldati liigsete andmete esitamist.
See ei mõjuta komisjoni järgmist kolmeaastast perioodi (2013–2015) hõlmavat aruannet.