EUROOPA KOMISJON

Brüssel,18.11.2015

COM(2015) 574 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikli 24 lõike 3 kohane hinnang liikmesriikide edusammude kohta 2020. aastaks seatud riiklike energiatõhususe eesmärkide täitmisel ja energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL rakendamisel

{SWD(2015) 245 final}

Sisukord

1.    Sissejuhatus    

2.    Edusammud ELi 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgi täitmisel    

3.    Riiklikud eesmärgid    

4.    Suundumused energiatarbimises ja riiklike meetmete sektoripõhine hindamine    

4.1.    Tööstussektor    

4.2.    Eluasemesektor    

4.3.    Teenustesektor    

4.4.    Avalik sektor    

4.5.    Transpordisektor    

4.6.    Energeetikasektor    

4.7.    Energiatõhususe direktiivi ülevõtmise edenemine    

4.8.    Rahastamine    

4.9.    Energiateenuste direktiivis 2006/32/EÜ nõutud lõppenergia sääst aastal 2016    

5.    KOKKUVÕTE    

I lisa    

II lisa    

1.Sissejuhatus

Energialiidu strateegias 1 kutsutakse üles energiatõhususe olemust põhjalikult ümber hindama ning käsitlema seda omaette energiaallikana, mille näol väljendatakse energiasäästu suurust. Energiatõhususele kui energianõudluse vähendamise viisile keskendumine teenib varustuskindluse, konkurentsivõime ja säästlikkusega seotud eesmärke ning toob kaasa kulude vähenemise tarbijate jaoks ja tööstuses.

Energialiidu strateegias kinnitatakse eesmärki suurendada energiatõhusust 2020. aastaks 20 %, mis tähendab tarbimist koguses, mis jääb lõppenergia puhul alla 1086 miljoni nafta ekvivalenttonni ja primaarenergia puhul alla 1483 miljoni nafta ekvivalenttonni. See on lähtepunkt, millest liigutakse edasi energiatõhususe suurendamiseni vähemalt 27 % aastaks 2030; selle määra läbivaatamisel 2020. aastaks peetakse silmas eesmärki 30 %.

Komisjon jõudis 2014. aastal oma teatises energiatõhususe kohta (COM(2014) 520 (final)) järeldusele, et EL saavutab aastaks 2020 umbes 18–19 % suuruse energiasäästu. Liikmesriigid on sellest ajast saadik suurendanud oma jõupingutusi energiatõhusust käsitlevate ELi õigusaktide rakendamisel ja seadnud endale kõrgema energiatõhususe eesmärgi (praeguseks on primaarenergia eeldatav summaarne sääst 2020. aastaks 17,6 %, samas kui eelmisel aastal oli see vaid 16,4 %). Sellest tulenevalt jääb komisjon optimistlikule seisukohale, et eesmärk saavutada 20 % suurune sääst täidetakse, kui olemasolevaid ELi õigusnorme rakendatakse täies ulatuses, liikmesriigid seavad endale kõrgemad eesmärgid ja energiatõhususse investeerimise tingimused paranevad jätkuvalt kõikjal Euroopas.

Käesolevas aruandes hinnatakse edusamme nimetatud eesmärgi täitmisel ja energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL rakendamist. Aruandes esitatakse mõned soovitused liikmesriikidele 2 ning see põhineb liikmesriikide aastaaruannetel ja riiklikel energiatõhususe tegevuskavadel. Käesolevale aruandele on lisatud komisjoni talituste töödokument 3 , mis sisaldab kasutatud tulemusnäitajate üksikasjalikku kirjeldust.

2.Edusammud ELi 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgi täitmisel

Energiatarbimise vähendamiseks ELi tasandil on tehtud olulisi edusamme. Lõppenergia tarbimine vähenes perioodil 2005–2013 kokku 7 %. Primaarenergia tarbimine vähenes samal perioodil 8 % ning esialgse hinnangu kohaselt see suundumus jätkus ja tõi 2014. aastal kaasa tarbimise vähenemise 1516 miljoni nafta ekvivalenttonnini 4 .

Lõppenergia tarbimine 5 ELi 28 liikmesriigis vähenes 1186 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 1102 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2012. aastal, kuid suurenes 2013. aastal 1105 miljoni nafta ekvivalenttonnini. Tarbimise suurenemine 2013. aastal oli peamiselt tingitud suuremast tarbimisest Austrias, Belgias, Iirimaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Saksamaal, Slovakkias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris ja Ühendkuningriigis 6 .

Tööstussektoris vähenes energiatarbimine absoluutarvudes 327 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 275 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2012. aastal (16 %). Üldiselt aitasid sellele langustendentsile oluliselt kaasa majanduskriis, Euroopa riikide majanduse ümberkorraldamine ja energiatõhususe meetmed. Aastal 2013 aga suurenes energiatarbimine tööstussektoris 277 miljoni nafta ekvivalenttonnini. See tulenes tarbimise suurenemisest mitmes tööstuse allsektoris, kus suurimat tõusu – 6 % – täheldati mäetööstuses.

Eluasemesektoris vähenes lõppenergia tarbimine 2013. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes 3 %.

Teenustesektoris suurenes perioodil 2005–2013 lõppenergia tarbimine 6 %, kuid selles sektoris loodud lisandväärtus kasvas samal perioodil 11 % ja seega energiamahukus vähenes.

Transpordisektoris vähenes lõppenergia tarbimine kõnealusel perioodil 6 %. Aastal 2013 oli transpordi osakaal lõppenergia tarbimises kõige suurem (32 %). Sellele järgnesid eluasemesektor 27 protsendiga, tööstussektor 25 protsendiga ja teenustesektor 14 protsendiga. Ülejäänud 2 % langes muude sektorite arvele.

Primaarenergia tarbimine 7 ELi 28 liikmesriigis vähenes 1709 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 1567 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal. Esialgse hinnangu kohaselt vähenes primaarenergia tarbimine 2014. aastal jätkuvalt 1516 miljoni nafta ekvivalenttonnini 8 . Siiski suurenes primaarenergia tarbimine 2013. aastal 2012. aastaga võrrelduna Belgias, Eestis, Poolas, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal, Slovakkias ja Taanis.

Kokkuvõttes oli primaarenergia tarbimise vähenemine ELi 28 liikmesriigis perioodil 2005–2013 tingitud peamiselt lõppenergia tarbimise vähenemisest ning samuti mõjutasid seda elektritootmissektoris toimunud struktuurimuutused taastuvenergia osakaalu suurendamiseks. Energeetikasektoris vähenes energiatarbimine sel perioodil 13 % ja jaotuskaod vähenesid 8 %.

Elektri ja soojuse koostootmisjaamades toodetud soojusenergia kogus vähenes ELi 28 liikmesriigis 9 % ehk 46 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 42 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal.

3.Riiklikud eesmärgid

Liikmesriigid määrasid 2013. aastal kindlaks oma esialgse riikliku eesmärgi seoses energiatõhususega 9 . Pärast seda on Austria, Bulgaaria, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Slovakkia ja Ungari näinud oma 2014. aasta riiklikus energiatõhususe tegevuskavas ette kõrgema eesmärgi seoses lõppenergia tarbimisega, keskendudes nõudluse tõhusamale vähendamisele eluaseme-, teenuste-, tööstus- ja transpordisektoris. Ainult Malta ja Poola on teatanud komisjonile madalamast lõppenergia tarbimisega seotud eesmärgist. Energiatõhususe suurendamisega soovitakse energiatarbimine majanduskasvust lahti siduda. Sellest seisukohast ei ole Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küprose, Portugali, Rumeenia ja Soome püstitatud eesmärk piisavalt kõrge, kuna prognoositav lõppenergia tarbimise kasv on suurem kui eeldatav SKP kasv aastatel 2014–2020 10 .

Seoses primaarenergia tarbimisega on oma algeesmärgiga võrreldes püstitanud 2014. aasta riiklikus energiatõhususe tegevuskavas kõrgema esialgse eesmärgi Hispaania, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Malta, Prantsusmaa, Rootsi ja Ungari. Eriti kõrge eesmärgi on endale seadnud Austria, Belgia, Madalmaad, Malta, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Ühendkuningriik, kui võtta arvesse nende SKP eeldatavat kasvu aastatel 2014–2020. Bulgaaria, Horvaatia ja Slovakkia on oma ambitsiooni vähendanud. Horvaatia, Kreeka, Rumeenia ja Soome puhul lubab 2020. aastaks püstitatud esialgne primaarenergia tarbimisega seotud eesmärk suurendada primaarenergia tarbimist kiiremas tempos, kui on nende riikide SKP eeldatav keskmine kasv aastatel 2014–2020 11 .

Tervikuna ei ole liikmesriigid suutnud püstitada piisavalt kõrgeid riiklikke energiatõhususe eesmärke, et nende kaudu saavutada ELi tasandi eesmärki suurendada energiatõhusust 20 %. Esialgsetele riiklikele eesmärkidele vastav saavutatav summaarne primaarenergia sääst on 2020. aastaks prognoositud tarbimistasemega võrreldes 17,6 %. Ehkki see on algselt teatatud eesmärkidega võrreldes tervitatav edasiminek, ei piisa sellest siiski, et täita ELi eesmärk saavutada 20 % suurune primaarenergia sääst, võrrelduna 2020. aastaks prognoositud tasemega. Andmed hiljutiste edusammude kohta võimaldavad siiski teha optimistlikuma järelduse.

4.Suundumused energiatarbimises ja riiklike meetmete sektoripõhine hindamine

Et hinnata liikmesriikide edusamme esialgse energiatõhususe eesmärgi täitmisel, analüüsis komisjon nende riiklikke energiatõhususe tegevuskavasid, aastaaruandeid ja teatavaid näitajaid, mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud lisatud komisjoni talituste töödokumendis 12 . Sellest analüüsist nähtub, et enamikus liikmesriikides vähenes primaarenergia ja lõppenergia tarbimine aastatel 2005–2013 kiiremini, kui olnuks vaja perioodil 2005–2020, et täita neis riikides primaarenergia ja lõppenergia tarbimisega seotud eesmärgid aastaks 2020. Erandiks on primaarenergia tarbimisega seoses Belgia, Eesti, Madalmaad, Poola, Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa ning lõppenergia tarbimisega seoses Austria, Belgia, Eesti, Malta, Leedu, Prantsusmaa, Saksamaa ja Slovakkia 13 .

Primaarenergiamahukus 14 vähenes majanduses tervikuna aastate 2005–2013 keskmisena kõikides liikmesriikides peale Eesti.

4.1.Tööstussektor

Lõppenergia tarbimine vähenes tööstussektoris absoluutarvudes 327 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 277 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal (–15 %). Selle näitaja vähenemine perioodil 2008–2012 on seletatav aktiivsuse vähenemise ja struktuurimuutustega tööstussektoris. Kõnealusele positiivsele suundumusele aitas siiski kõige rohkem kaasa energiatõhususe kasv, mille mõju oli peaaegu kolm kord suurem 15 .

Kuna enamikus liikmesriikides on järgmistel aastatel oodata majanduskasvu, tuleb teha rohkem jõupingutusi, et tagada energiatarbimise lahtisidumine majanduskasvust. Peale selle võib kõrge nafta ja gaasi hind vähendada stiimulit investeerida selles sektoris energiatõhususse, sest tasuvusaeg pikeneb.

Eri liikmesriikides on energiamahukus tööstussektoris väga erinev: kõige energiamahukama tööstusega liikmesriigi Bulgaaria ning kõige vähem energiamahuka tööstusega liikmesriikide Iirimaa ja Taani vaheline erinevus on seitsmekordne. Enamikus liikmesriikides vähenes aastatel 2005–2013 energiamahukus tööstus- ja ehitussektoris; erandiks on Iirimaa, Kreeka, Läti ja Ungari.

Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem on olnud oluline liikumapanev tegur energiamahukates tööstusharudes energiatõhususse investeerimisel. Peale selle toetab enamik liikmesriike tööstuse energiatõhusust rahaliste stiimulite ja maksumeetmete kaudu. Vabatahtlikud kokkulepped on tööstussektori puhul samuti üks levinud poliitikameede. Sellised kokkulepped tööstussektoris osalejatega on sõlminud üheksa liikmesriiki: Belgia, Iirimaa, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Rootsi, Soome, Taani ja Ühendkuningriik. Energiasäästu tööstussektoris aitavad saavutada ka turupõhised vahendid, näiteks valgete sertifikaatide süsteem Itaalias ja energiasäästukohustuste süsteem Taanis.

Energiatõhususe direktiivi artikli 8 lõike 4 rakendamine, millega kohustatakse suuri äriühinguid viima alates 2015. aastas läbi energiaauditeid, võib aidata kindlaks teha kulutõhusaid energiasäästumeetmeid tööstussektoris. Umbes pooled liikmesriigid ei ole siiski veel teatanud komisjonile riiklikest õigusaktidest, millega kõnealune energiatõhususe direktiivi nõue on üle võetud, ning seepärast on komisjon algatanud nende riikide vastu rikkumismenetlused.

Liikmesriigid peaksid samuti käsitlema oma poliitikameetmetes väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, et kõrvaldada turutõkked ja võimaldada neil ära kasutada olemasolevaid energiasäästuvõimalusi.

4.2.Eluasemesektor

Lõppenergia tarbimine eluasemesektoris vähenes absoluutarvudes 306 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 296 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal (–3 %), ehkki suurenes veidi ajavahemikul 2012–2013. See üldine vähenemine toimus peamiselt tänu energiatõhususe meetmetele, eelkõige seoses energia tarbimisega ruumide kütmiseks 16 .

Energiatarbimine ruutmeetri kohta vähenes aastatel 2005–2013 kõikides liikmesriikides peale Itaalia, kus see suurenes 10 %, ja Eesti, kus see jäi samaks 17 . Väiksem energiatarbimine ruutmeetri kohta võib tuleneda hooneid, seadmeid ja küttetehnoloogiat käsitlevatest rangematest energiatõhususe nõuetest, mis on osaliselt tingitud hoonete energiatõhususe direktiivi järkjärgulisest rakendamisest.

Liikmesriigid koostasid energiatõhususe direktiivi artikli 4 nõuete kohaselt hiljuti esimese pikaajalise hoonete renoveerimise strateegia, mis hõlmab kogu nende hoonefondi 18 . Ehkki mõne strateegia puhul puudus teatav osa teabest, näiteks mitteeluhoonete, investeerimiskulude ja rahastamisallikate kohta, võib eeldada, et kõnealuste pikaajaliste renoveerimisstrateegiate kvaliteet paraneb järgmise ajakohastamisega, mis võetakse ette 2017. aastal.

Renoveerimise kvaliteedi parandamiseks tuleb paigaldajaid ja oskustöölisi koolitada ning parandada nende oskusi selliste uute ja tõhusamate tehnoloogiliste lahenduste kasutamisel, mis võiksid asendada ehituses ja renoveerimises praegu kasutusel olevaid seadmeid ja protsesse. Aastal 2013 ja 2014 on 21 liikmesriigis juba alustatud ELi projekti „BUILD UP Skills” raames välja töötatud, kvalifikatsiooni ja koolitust käsitleva riikliku tegevuskava rakendamist 19 . Peale selle on riiklikes energiatõhususe tegevuskavades kirjeldatud muid riiklikke koolitusmeetmeid, kuid selles valdkonnas on vaja teha täiendavaid konkreetse suunitlusega jõupingutusi.

Energiatõhusust eluasemesektoris toetatakse paljude poliitikameetmetega, näiteks regulatiivsete, finants- ja maksumeetmetega, samuti teabe ja teavitamise tõhustamise meetmete, vabatahtlike kokkulepete, taristuinvesteeringute (arukate arvestite kasutuselevõtt), turupõhiste vahendite ja muude meetmetega. Regulatiivsed meetmed on valdavalt seotud hoonete energiatõhususe direktiivi rakendamisega, sealhulgas energiatõhususe miinimumnõuetega, uute ja olemasolevate hoonete sertifikaatidega ning boilerite ja kliimaseadmete kontrollimisega, ning samuti ökodisaini direktiivi rakendamisega, sealhulgas aparaatide ja seadmete energiatõhususe standarditega.

Energiatõhususe suurendamist toetavad finants- ja maksumeetmed hõlmavad toetusi ja subsiidiume. Mõni liikmesriik (Kreeka, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa ja Saksamaa) rakendab laenuprogramme. Maksusoodustuste kohaldamisest majapidamiste energiatõhususe suurendamise puhul on teatanud Itaalia, Kreeka, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome ja Taani. Kuus liikmesriiki (Austria, Eesti, Madalmaad, Rootsi, Saksamaa ja Taani) on kehtestanud energiamaksud, mille eesmärk on muuta käitumisharjumusi ja energiatõhususse investeerimist. Eluasemesektoris pakutakse tarbijatele arukaid arvesteid Austrias, Iirimaal, Lätis, Maltal, Kreekas, Küprosel, Prantsusmaal, Soomes, Taanis ja Ühendkuningriigis.

Energiatõhususkohustuste süsteemi puhul keskendutakse peamiselt eluasemesektorile, et saavutada lõpptarbimise puhul igal aastal 1,5 % suurune energiasääst, nagu on nõutud energiatõhususe direktiivi artiklis 7. Energiatõhususkohustuste süsteemi on vastu võtnud või kavatsevad vastu võtta kokku 16 riiki. Enamik liikmesriike on otsustanud kohaldada lubatud erandeid, et vähendada kõnealust kohustuslikku määra maksimaalses lubatud ulatuses ehk 25 % (välja arvatud Portugal, Rootsi ja Taani) 20 . Sellega väheneb 2020. aastaks saavutatav energiasääst. Ühtlasi tunnistab komisjon, et nimetatud artikli rakendamine on mõnes riigis puudulik, kuna paljud liikmesriigid tuginevad vanadele meetmetele, teatatud meetmete rakendamine hilineb, eeldatava säästu suurust hinnatakse üle või ei võeta õigesti arvesse eri poliitikameetmete kattuvat mõju. Seepärast jälgib komisjon tähelepanelikult selle artikli edasist rakendamist.

Liikmesriigid peavad tarbijaid energiatõhususe võimalustest paremini teavitama ja parandama veelgi eratarbijate investeerimistingimusi, et kiirendada olemasoleva Euroopa hoonefondi renoveerimise tempot, mis on praegu väga aeglane. See sektor vajab suunatud meetmeid, kuna majapidamised reageerivad energiahindade tõusule vähem kui näiteks energiamahukas tööstus. Peale selle on vaja sihtotstarbelisemaid meetmeid haavatavate tarbijate jaoks, et võidelda tõhusamalt energiaostuvõimetuse vastu ja tõsta elatustaset – näiteks tooksid kasu sellised meetmed nagu intressita laenud ning keskendumine üürniku ja üürileandja vahelistele probleemidele.

4.3.Teenustesektor

Teenustesektoris suurenes lõppenergia tarbimine absoluutarvudes 144 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 153 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal (6 %). Siiski kasvas energiatarbimine sel perioodil aeglasemalt kui lisandväärtus (11 %). Kokkuvõttes vähenes energiamahukus (normaliseerituna kütte kraadpäevade alusel) ajavahemikul 2005–2013 ELi teenustesektoris 4 %, peamiselt Austrias (20 %), Iirimaal (37 %), Portugalis (21 %) ja Ungaris (26 %) – see on väga hea suundumus. Bulgaarias, Hispaanias, Horvaatias, Itaalias, Kreekas, Luksemburgis ja Soomes aga oli energiamahukus 2013. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes suurenenud.

Enamik eluasemesektoris kohaldatud regulatiivmeetmeid on kohaldatavad ka teenustesektoris.

Kuna teenustesektor eeldatavalt kasvab, peavad liikmesriigid selle valdkonna küsimustega tegelemisel võtma täiendavaid asjakohaseid meetmeid, mis võimaldaksid selle sektori energiamahukuse vähenemise positiivsel suundumusel kõikjal ELis jätkuda.

4.4.Avalik sektor

Energiatõhususe direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriikides tuleb renoveerida aastas 3 % keskvalitsuse omanduses ja kasutuses olevate köetavate ja jahutatavate hoonete üldpõrandapinnast või saavutada sellega samaväärne energiasääst. 18 liikmesriiki kohaldavad artikli 5 nõudeid alternatiivsete meetmete kaudu (näiteks meetmed, millega luuakse hoone kasutajatele stiimulid käitumise muutmiseks); ülejäänud on valinud standardse lähenemisviisi, renoveerides aastas 3 % üldpõrandapinnast. Liikmesriigid on kohustatud teatama oma aastaaruandes nende hoonete üldpõrandapinna, mis ei vasta energiatõhususe direktiivi artikli 5 lõike 1 nõuetele, ning eelmise aasta jooksul kõnealuse direktiivi artikli 5 lõigete 1 ja 6 kohaselt renoveeritud hoonete põrandapinna või saavutatud energiasäästu. Selle kohta esitas oma 2015. aasta aruandes teatavaid andmeid enamik liikmesriike; Kreeka, Madalmaad, Prantsusmaa, Sloveenia ja Ungari ei esitanud mingit sellekohast teavet 21 . Üldpõrandapinna andmed hoonete kohta, mis ei vasta artikli 5 kohastele energiatõhususe nõuetele, esitati enamikul juhtudel, kuid keskvalitsuse omanduses olevate hoonete renoveerimisega (või alternatiivsete meetmetega) saavutatud säästu käsitlevad andmed, mis on alates 1. jaanuarist 2014 kohustuslikud, olid enamikus aastaaruannetes puudu või ebaselged. Seepärast ei ole veel võimalik hinnata, kas liikmesriigid täitsid 2014. aastal oma kohustused kooskõlas energiatõhususe direktiivi artikliga 5, ent komisjon jälgib kõnealuste sätete rakendamist tähelepanelikult.

Vastavalt energiatõhususe direktiivi artiklile 6 peavad liikmesriigid tagama, et keskvalitsus ostab ainult suure energiatõhususega tooteid, teenuseid ja hooneid. Kõik liikmesriigid on esitanud selle tagamiseks vajalikud meetmed, kuid meetmed, mis innustaksid teisi avalikke asutusi seda eeskuju järgima, puudusid Belgia, Hispaania ja Itaalia riiklikus energiatõhususe tegevuskavas. Komisjon on algatanud uuringu selle sätte tõhususe hindamiseks. Vahetulemustest nähtub, et riigihangete puhul ei saa kõik hankijad energiatõhususe nõuetest täielikult aru ja et energiatõhususe direktiivi artikli 6 ülevõtmist ei ole mõnes riigis veel lõpule viidud. Liikmesriikide hinnangul on takistuseks veel: oskuste ja praktiliste teadmiste puudumine ametiasutustes energiatõhususega seotud riigihangete valdkonnas, selgete suuniste puudumine ja praktiliste vahendite nappus ning riigihangete ebaselged hindamiskriteeriumid. Seepärast uurib komisjon võimalusi, kuidas liikmesriike selle sätte rakendamisel paremini aidata.

4.5.Transpordisektor

ELi 28 liikmesriigis vähenes lõppenergia tarbimine transpordisektoris 22 370 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 349 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal (–6 %). See kajastab tarbimise kasvu 4 % aastatel 2005–2007 ning sellele järgnevat kiiret vähenemist (–9 % aastatel 2007–2013).

Hinnangute kohaselt on umbes 40 % perioodil 2007–2013 toimunud vähenemisest tingitud majanduskriisist, kusjuures reisijatevedu püsis samal tasemel ja kaubavedu vähenes. Ülejäänud 60 % tuleneb peamiselt sõiduautode energiatõhususe paranemisest, mis on toimunud tänu rangematele süsinikdioksiidi heitenormidele ja suunatud transpordipoliitikale liikmesriikides (nendest teatati mõnel juhul ka kui energiatõhususe direktiivi artikli 7 kohastest transpordimeetmetest lõppenergia tarbimise vähendamiseks) 23 .

Kõige suuremat lõppenergia tarbimise vähenemist transpordisektoris perioodil 2005–2013 täheldati Hispaanias, Iirimaal ja Kreekas. Tarbimine suurenes veidi Horvaatias, Saksamaal ja Soomes ning olulisel määral Leedus, Maltal, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias 24 .

Aastal 2013 suurenes ühistranspordi osakaal reisijateveos pooltes liikmesriikides: Austrias, Belgias, Hispaanias, Horvaatias, Kreekas, Luksemburgis, Madalmaades, Portugalis, Rootsis, Sloveenias, Soomes, Tšehhi Vabariigis, Ungaris ja Ühendkuningriigis. Ülejäänud liikmesriikides suurenes sõiduautode osakaal 25 . Kaubaveo puhul suurenes raudtee- ja siseveetranspordi osakaal 2013. aastal 2005. aasta tasemega võrreldes Austrias, Belgias, Itaalias, Madalmaades, Portugalis, Rootsis, Rumeenias, Saksamaal, Soomes, Taanis ja Ühendkuningriigis.

Liikmesriigid toetavad energiatõhusust nii era- kui ka ühistranspordi valdkonnas sõidukite tõhususe suurendamisega, süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisega vastavalt ELi heitenormidele, keskkonnasõbralikumatele transpordiliikidele (nt raudteetranspordile või muud liiki ühistranspordile) üleminekuga ning tarbija teavitamise ja tarbijakäitumise mõjutamisega.

Ühistranspordi valdkonnas teatasid oma riiklikus energiatõhususe tegevuskavas raudteetranspordile suunatud meetmetest Bulgaaria, Itaalia, Läti, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Taani, Tšehhi Vabariik ja Ühendkuningriik. Taanis kehtestati taksode energiatõhususe nõuded. Metrootranspordi laiendamisest on teatanud Bulgaaria, Itaalia, Kreeka, Taani ja Tšehhi Vabariik. Teistele transpordiliikidele ülemineku edendamist ning ühistranspordi või jalgrattasõidu ja jalutamise propageerimist on maininud Belgia, Iirimaa ja Portugal. Eratranspordimeetmed hõlmavad sõidukipargi tõhususe parandamist, elektri- või vesinikuautode või kütusesäästlikumate autode kasutamise toetamist, jalgrattateede rajamist jne. Finantsstiimuleid energiatõhusate sõidukite ostmiseks pakutakse Hispaanias, Horvaatias ja Luksemburgis (elektriautode jaoks) ning Madalmaades; Taanis pakutakse maksusoodustusi elektri- ja vesinikuautode omanikele ja autoomanikele, kes vahetavad oma sõiduki väiksema kütusekuluga sõiduki vastu. Samuti on juttu käitumist mõjutavatest meetmetest Madalmaade (sõidukijuhikoolitus), Soome ja Ühendkuningriigi puhul. Ühtlasi kavatsetakse Prantsusmaal minna kaubaveo puhul üle keskkonnasõbralikumatele transpordiliikidele, näiteks raudtee-, mere- ja siseveetranspordile.

4.6.Energeetikasektor

Primaarenergia tarbimise vähenemine viimastel aastatel on tingitud lõppenergia tarbimise vähenemisest, Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamisest ja struktuurimuutustest energeetikasektoris. Eelkõige hõlmasid struktuurimuutused viimastel aastatel üleminekut soojusenergial põhinevalt elektritootmiselt taastuvenergiaallikate suuremale kasutuselevõtule.

Energiatõhusus energeetikasektoris on 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärkide saavutamisel väga tähtis. See aitab oluliselt kaasa varustuskindluse tagamisele ja süsinikdioksiidiheite vähendamisele. Peale Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi võimaldavad selles sektoris energiatõhusust suurendada sihtotstarbelised energiatõhususe meetmed, millega suurendatakse näiteks tõhusates soojuse ja elektri koostootmise jaamades toodetava soojuse ja elektri, samuti kaugkütte ja -jahutuse ning taastuvenergia osakaalu.

Liikmesriigid on viimastel aastatel suurendanud oma jõupingutusi seoses taastuvenergiaga. Aastal 2013 ulatus taastuvenergia osakaal ELis kokku 15 protsendini ja 2014. aastal oli see hinnanguliselt 15,3 %; see on aidanud kaasa primaarenergia tarbimise vähendamisele, kuna enamiku taastuvenergiaallikate puhul on muundamisefektiivsus 100 % 26 .

Energiatõhususe direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt peavad liikmesriigid esitama teabe soojuselektrijaamades, eelkõige soojuse ja elektri koostootmisjaamades toodetud soojuse ja elektri kohta. ELi 28 liikmesriigis vähenes soojuse tootmine soojuse ja elektri koostootmisjaamades 46 miljonilt nafta ekvivalenttonnilt 2005. aastal 42 miljoni nafta ekvivalenttonnini 2013. aastal ehk 9 % võrra. Liikmesriigid peavad tegema lisajõupingutusi eelkõige tõhusate soojuse ja elektri koostootmisjaamade osakaalu suurendamiseks, lähtudes sellega kaasnevast tõhususe suurenemisest ja tööstuse tootlikkuse kasvust.

Energiatõhususe artiklis 14 on sätestatud raamistik tõhusasse kaugküttesse ja -jahutusse investeerimise hoogustamiseks. Positiivset suundumust võib täheldada üheksas liikmesriigis, kus kaugküttejaamade toodang perioodil 2005–2013 keskmiselt suurenes. Siiski täheldatakse ülejäänud 12 liikmesriigis, kus kaugkütet kasutatakse, tootmise vähenemist 27 . Seepärast on energeetikasektoris energiatõhususe võimaluste täieliku ärakasutamise seisukohast väga oluline, et artiklit 14 rakendataks täies ulatuses ja liikmesriigid viiksid 2015. aasta lõpuks läbi kohustusliku põhjaliku hindamise, analüüsides oma võimalusi suure tõhususega koostootmisjaamade ning tõhusa kaugkütte ja -jahutuse kasutuselevõtuks.

Tekstikast 1. Liikmesriikide positiivsed näited