EUROOPA KOMISJON
Brüssel,15.7.2015
COM(2015) 345 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL (energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses) läbivaatamine
{SWD(2015) 143 final}
1.Aruande eesmärk
Energiamärgistuse direktiivi (2010/30/EL) 1 kohaselt peab komisjon hindama direktiivi tõhusust ja esitama sellekohase aruande 31. detsembriks 2014 Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Lisaks tuleb vastavalt direktiivile esitada aruanne volituste delegeerimise kohta hiljemalt 19. juuniks 2015 ning kokkuvõte turujärelevalve aruannetest, mille liikmesriigid peavad esitama iga nelja aasta tagant.
Ökodisaini direktiivi (2009/125/EÜ) 2 läbivaatamist käsitlevas 2012. aasta aruandes 3 jõuti järeldusele, et nimetatud direktiivi ei ole vaja kohe läbi vaadata, kuid energiamärgistuse direktiivi läbivaatamisel 2014. aastal võiks uuesti hinnata konkreetseid aspekte, mille kohta oli läbivaatamise ajal vähe teavet (näiteks rakendusmeetmete ja ühtlustatud standardite tõhusus ning tihedam koostöö kahe direktiivi rakendamisel).
Käesolevas aruandes täidetakse need nõuded.
2.Tõhususe, tulemuslikkuse, ühtsuse, ELi lisaväärtuse ja asjakohasuse hindamine
Energiamärgistuse direktiivi ja ökodisaini direktiivi eesmärgid on:
suurendada toodete energiatõhusust ja keskkonnakaitse taset;
energiamõjuga toodete vaba liikumine Euroopa Liidus;
anda tarbijatele teavet, mis võimaldab neil valida tõhusamaid tooteid.
Poliitika hindamine 4 näitab, et:
1.Kehtivad ökodisaini ja energiamärgistuse meetmed on tõhusad, sest nende abil on võimalik märkimisväärselt kokku hoida energiat ja kulusid. Alates 1990ndatest kehtivate teatavate energiamärgistuse meetmete läbivaatamise ajal tehtud järelhindamine näitas, et enamike märgistatud tooterühmade puhul toimub turul kiire üleminek tõhusamatele toodetele. Kahe kõnealuse direktiivi rakendamine aitab aastaks 2020 säästa hinnanguliselt 175 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergiat aastas (kuna umbes pooled tooterühmad on hõlmatud üksnes ökodisaini direktiiviga, säästetakse energiamärgistuse meetmetega umbes 15 %). See tähendab 19 % energiasäästu võrreldes olukorraga, kus kõnealuste tooterühmade energiakasutuse suhtes meetmeid ei võeta. Kõnealuste meetmetega saavutatakse peaaegu pool 2020. aastaks seatud eesmärgist suurendada energiatõhusust 20 %. Sõltuvus maagaasiimpordist väheneks 23 % ja kivisöeimpordist 37 %. Praegu kehtivate ökodisaini ja energiamärgistuse meetmete abil on toodete lõppkasutajatel võimalik tänu väiksematele energiaarvetele säästa 2020. aastaks hinnanguliselt 100 miljardit eurot aastas (leibkonna kohta 400–500 eurot aastas).
2.Energiamõjuga toodete vabale liikumisele Euroopa Liidu siseturul ei ole takistusi.
3.Nii ettevõtjate kui ka kogu ühiskonna jaoks kaalub saadav kasu üles kulud. Kuigi nõuete täitmise ja märgistamise kulud katab esialgu tootja, kantakse need seejärel edasi lõpptarbijaile (kodumajapidamised ja ettevõtted), kes saavutavad tänu väiksemale energiatarbimisele kulude kokkuhoiu, mis on märgatavalt suurem kui esialgsed energiaostukulud. Üksikasjalikud andmed kogu ELi kohta ei ole kättesaadavad. Ühendkuningriigis oli 2012. aastal kehtivate õigusaktide puhul kulude ja tulude suhe hinnanguliselt 3,8 5 .
4.Suur osa tarbijatest (umbes 85 %) tunneb energiamärgise ära, saab sellest aru ja kasutab seda ostuotsuste tegemisel.
5.2010. aasta energiamärgistuse direktiiviga võeti kasutusele A+ ja kõrgemad energiaklassid, mis on vähendanud energiamärgise mõju motiveerida tarbijaid ostma energiatõhusamaid tooteid. Muudetud kujundusega energiamärgis, millel kasutatakse A-st kõrgemate energiaklasside tähistamiseks täiendavaid plussmärke, motiveerib tarbijaid energiatõhusamate toodete kasuks otsustamisel vähem kui algne energiaklasside skaala A–G. Kuigi tarbijauuring näitab, et uus märgistus on tarbijatele arusaadav, on see vähendanud tarbijate soovi energiatõhusamate toodete eest rohkem maksta, sest erinevus A+ ja A+++ märgisega toodete vahel motiveerib neid vähem kui erinevus C ja A märgisega toodete vahel 6 . Mõned muude parameetrite näitamiseks kasutatavad piktogrammid märgisel on ka raskesti mõistetavad. Näiteks lüliti logo televiisori märgisel ja kuivatamistõhusus nõudepesumasina märgisel 7 .
6.Valitseb suundumus osta suuremaid tooteid, mis on energiatõhusad ja millele määratakse kõrgem energiatõhususe klass, kuid mille absoluutne energiatarbimine on palju suurem kui väiksematel sama tüüpi seadmetel.
7.Riiklikud turujärelevalveasutused ei taga piisavalt tõhusalt nõuete täitmist, mis soodustab nõuetele mittevastavust ning vähendab kavandatud energiasäästu hinnanguliselt 10 % võrra. Vt ka punkt 3.
8.Teatavate toodetega seotud meetmed on näidanud, et eesmärgid ei ole piisavalt ambitsioonikad võrreldes sellega, mis on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.
9.Muu kasutusetapis tekkiva keskkonnamõju kui energiakulu suhtes on küll meetmeid võetud, kui sellist mõju on tulevikus võimalik veelgi vähendada. See puudutab näiteks toodete vastupidavust, parandatavust, korduskasutatavust, ringlussevõetavust ja taaskasutatavust, ringlusmaterjali, prioriteetsete materjalide kasutamist ja ohtlikke aineid.
10.Tõhusust käsitlevate eeskirjade koostamise protsess on liiga pikk (keskmiselt 49 kuud), mistõttu on eelkõige kiiresti arenevate elektroonikatoodete puhul poliitiliste otsuste vastuvõtmise ajaks tehniline ja ettevalmistav töö mõnikord iganenud.
11.Kaks kõnealust direktiivi täiendavad teineteist ja neid rakendatakse suures osas ühtsel viisil.
12.Mitme toote puhul ei ole madalamas energiaklassis üldse tooteid, sest ökodisaini meetmetega on vähetõhusad mudelid keelatud ning tootjad on läinud kaasa tehnika arenguga ja valmistavad üha energiatõhusamaid tooteid. Mitmes tootekategoorias puudutab see probleem ka kõrgemaid energiaklasse. Äärmuslik näide on pesumasinad, külmikud ja nõudepesumasinad, mille energiamärgisel on praegu esitatud klassid A+++ kuni D, kuid tegelikult võib turule lasta üksnes klassidesse A+++, A++, A+ kuuluvaid tooteid. Energiamärgis kaotab tarbija jaoks mõtte, kui toodete energiatõhusust ei saa võrrelda kogu skaalal A–G.
13.Euroopa lisaväärtus tuleneb ühtlustatud õigusraamistikust, mis vähendab tootjakulusid ja teeb EList suunanäitaja rahvusvahelistes reguleerimise ja standardimisega seotud jõupingutustes.
14.Kõnealune poliitika on ka pärast 2020. aastat jätkuvalt oluline ELi energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks. Samuti võib see aidata suurendada ressursitõhusust ja edendada ringmajandust.
15.Tarbijate teavitamine on digitaalajastul jätkuvalt oluline. Energiamärgistust käsitlevaid õigusakte on hiljuti kohandatud, et energiamärgis oleks nähtav ka internetis 8 .
16.Kehtib nõue, mille kohaselt peavad reklaamid sisaldama viidet energiaklassile (artikli 4 punkt c). Selle nõude mõju ei ole võimalik mõõta, kuid hindamisel leiti, et nõue aitab vähendada teabepuudust turul.
17.Riigihangetega seotud nõudeid (artikli 9 lõige 1) hinnati juba 2011. aastal ning selle tulemusena jäeti need energiamärgistuse direktiivist välja ja lisati muudetud kujul energiatõhususe direktiivi 9 .
18.Viimaste aastate meediakajastuste põhjal on selge, et meetmetest saadavast kasust ei ole tarbijaid piisavalt teavitatud.
3.Turujärelevalvet käsitlev kokkuvõtlik aruanne
Liikmesriigid esitasid 2014. aastal komisjoni ettenähtud vormi põhjal komisjonile 2009.–2013. aasta turujärelevalvemeetmete aruanded.
Esitatud teabest ilmneb, et umbes kolmandik liikmesriike võttis aastatel 2009 ja 2010 energiamärgistuse ja ökodisainiga seotud turujärelevalvemeetmeid liiga vähe või ei võtnud neid üldse. Komisjon on võtnud selle küsimuse liikmesriikidega päevakorda, ja nende liikmesriikide arv, kus meetmeid piisavalt ei võeta, on vähenenud.
Kontrollide arv ja kontrollitud tootemudelite arv suurenes märkimisväärselt ajavahemikul 2009–2013, kuna nende aastate jooksul on ökodisaini ja energiamärgistuse meetmetega hõlmatud üha rohkem tooterühmi. Kui varem katsetas laborites tooteid vaid mõni liikmesriik, siis nüüd teevad seda peaaegu pooled. Kuigi toote katsetamine on ainult üks võimalus kontrollida nõuetele vastavust, on see oluline vahend, sest see on ainus viis, kuidas teha kindlaks, kas toode vastab ökodisaini miinimumnõuetele ja/või kas sellele on märgitud õige energiaklass. Üks põhjus, miks kõik liikmesriigid tooteid laborites ei katseta, on selle kulukus. See on ilmselt ka põhjus, miks suur osa katseid hõlmavad väiksemaid seadmeid, nagu välised toiteallikad ja lambid, ning ooteseisundit ja väljalülitatud seisundit käsitlevate nõuete järgimist.
Turujärelevalveasutused on kindlaks teinud, et nõuetele vastavuse tase on liikmesriigiti, toodete ja aastate kaupa erinev. Leiti, et 5–40 % tooteid pakutakse müügiks ilma energiamärgiseta või ei ole märgistus õige (nt ei ole selgelt nähtav, vale märgis, märgisel osutatu ei vasta laboris tehtud katse tulemustele). Ökodisaini nõuetele ei vasta tavaliselt 10–50 % kontrollitud ja/või katsetatud toodetest. Ametiasutuste tuvastatud mittevastavuse tase on tavaliselt siiski kõrgem kui üldine mittevastavuse tase turul, sest turujärelevalvet teostatakse selliste kaubamärkide ja kaupluste üle, mille puhul on varasemast teada või kahtlustatakse nõuete ulatuslikku rikkumist. Üldiselt on mittevastavus turul hinnanguliselt 20 %, mille tõttu säästetakse kavandatust ligikaudu 10 % vähem energiat (16 miljonit naftaekvivalenttonni (Mtoe) primaarenergiat aastas).
4.Delegeeritud volitused
Nii ökodisaini kui ka energiamärgistuse direktiiv on raamdirektiivid, milles on sätestatud üldised eeskirjad ja põhimõtted, millega volitatakse komisjoni võtma koostöös liikmesriikidega vastu üksikasjalikumaid õigusakte. Mõlemas direktiivis on sätestatud ka tingimused, mille alusel võib komisjon neid volitusi kasutada. Energiamärgistuse direktiivi kohaselt on need delegeeritud õigusaktid, 10 mida liikmesriigid arutavad eksperdirühmas. Ökodisaini direktiivi kohaselt on need rakendusmeetmed, mis võetakse vastu komiteemenetlusega regulatiivkomitees liikmesriikide häälteenamusega. Teatava toote energiamärgistust käsitlev delegeeritud õigusakt võetakse tavaliselt vastu koos ökodisaini rakendusmeetmega, milles sätestatakse sama tooterühma energiatõhususe miinimumnõuded, et tagada mõlema meetme ühtne mõju.
Detsembris 2012 moodustas komisjon energiamärgistuse eksperdirühma, 11 millega asendati energiamärgistuse esialgse direktiivi 92/75/EMÜ alusel tegutsenud energiat tarbivate toodete energiamärgistuse regulatiivkomitee. Eksperdirühmas arutati kõiki energiamärgistuse meetmeid, mis on direktiivi 2010/30/EL alusel seni vastu võetud. Sellega tagati, et kõigi liikmesriikidega on nõuetekohaselt konsulteeritud. Praeguseks on vastu võetud 12 energiamärgistust käsitlevat delegeeritud õigusakti 12 . Pärast energiamärgistust käsitlevate delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist komisjonis ei ole ei Euroopa Parlament ega nõukogu seni esitanud nende suhtes vastuväiteid neljakuulise vastuväidete esitamise perioodi jooksul. Delegeeritud õigusaktid avaldati seejärel Euroopa Liidu Teatajas ning need jõustusid varsti pärast seda.
Komisjon on seisukohal, et volituste delegeerimine energiamärgistusega seoses aitab tõhusalt edendada vajalike üksikasjalike eeskirjade koostamist toodete ja seadmete energiamärgistuse valdkonnas. Lisaks leiab komisjon, et on kasutanud talle energiamärgistuse direktiivi alusel antud delegeeritud volitusi nõuetekohaselt.
5.Kokkuvõte
Hindamise tulemusele tuginedes on komisjon seisukohal, et energiamärgistuse direktiivi läbivaatamine on asjakohane. Käesolevale aruandele on lisatud seadusandlik ettepanek energiamärgistuse direktiivi läbivaatamiseks. Eelkõige käsitletakse selles energiamärgise vähenenud tõhusust (2. jao punktid 5 ja 12) ja nõuete täitmise ebapiisavat tagamist (2. jao punktid 5 ja 7, 3. jagu).
Ökodisaini direktiivis ei ole hindamise käigus tuvastatud probleemide lahendamiseks vaja seadusandlikke muudatusi teha. Ökodisaini meetmetega on võimalik süstemaatilisemalt käsitleda muud kasutusetapis avalduvat keskkonnamõju kui energiakulu (nt vastupidavus, ringlussevõetavus, parandatavus), ilma et oleks vaja muuta õigusraamistikku.
Selleks et energiamärgis oleks paremini mõistetav (2. jao punkt 5), kavatseb komisjon tootespetsiifiliste energiamärgistuste väljatöötamisel teha tarbijauuringud, eelkõige selle tagamiseks, et igasugune piktogramm ja märgistus tervikuna oleks arusaadav.
Selleks et tõhustada täitmise tagamist (2. jao punkt 7), kavatseb komisjon lihtsustada veelgi riiklike turujärelevalveasutuste vahelist koostööd ökodisaini ja energiamärgistuse alaste halduskoostöö rühmade ja sihtotstarbeliste ühisprojektide kaudu (nt ELi rahastatud projekt „EEpliant” 13 ).
Komisjon kavatseb 2. jaos (punkt 10) käsitletud pika õigusloomeprotsessi lühendamiseks esitada delegeeritud õigusaktide eelnõud tehniliste kaubandustõkete lepingu kohaselt liikmesriikidele ja Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO) protsessi varasemas etapis, nõuandefoorumi konsultatsioonidega samal ajal 14 .
Elektroonikatoodete puhul on vaja põhjalikult läbi vaadata aspektid, mis on seotud turu kiire arenguga (2. jao punkt 10) ning ostuhinna ja energiatõhususe vahelise selge seose puudumisega. Komisjonil on kavas need aspektid läbi vaadata 2016. aastal ELi programmi „Energy Star” hindamise raames, käsitledes ka elektroonikaseadmeid, mida programm ei hõlma.
Lisaks tõhustab komisjon tootepõhiste ökodisaini ja energiamärgistuse meetmete tutvustamist, et suurendada inimeste teadlikkust ja poolehoidu selle valdkonna meetmetele.