Ühendused on oluline osa energialiidust

Viimase aastakümne jooksul on Euroopa Liit aktiivselt tegutsenud, et luua kõige paremini ühendatud, konkurentsivõimelisem ja kestlikum ühtne energiaturg maailmas.

ELi energiaturgude ühendamine on andnud konkreetseid tulemusi: elektri hulgimüügihinnad on vähenenud kolmandiku võrra,[1] tarbijatel on rohkem valikuid, sest energiatarnijad konkureerivad, et pakkuda madalamaid hindu ja paremaid teenuseid, ning õigusraamistikuga on parandatud konkurentsi sektoris.

Siiski on veel palju teha. Sõltuvus impordist, vananenud taristu ja investeeringute vähesus, jaeturg, mis ei toimi täielikult, kõrged energiahinnad kodanikele ja ettevõtetele, mis kahjustavad meie ettevõtete konkurentsivõimet, vajadus minna üle vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele, et võidelda kliimamuutustega, ja väljakutsed meie tehnoloogilisele juhtpositsioonile tähendavad vaid üht: EL peab vähendama oma riiklike turgude killustatust. Euroopa Liit peab muutma energia tootmise, transportimise ja tarbimise viise. Euroopa energiapoliitika peab liikuma õiges suunas: energialiidu suunas.

Seetõttu on Euroopa Komisjon võtnud vastu paindliku energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia. Käesolev teatis käsitleb elektrivõrkude ühendamise 10 % eesmärki: üht konkreetset sammu selles suunas.

Ühendatud Euroopa energiavõrk on määrava tähtsusega Euroopa energiajulgeoleku seisukohast ning selleks, et suurendada konkurentsi siseturul, mis tooks kaasa konkurentsivõimelisemad hinnad. Samuti soovitakse saavutada süsinikdioksiidiheite vähendamise ja kliimapoliitika eesmärgid, millele Euroopa Liit on pühendunud. Ühendatud võrk aitab saavutada energialiidu lõppeesmärki: tagada taskukohane, turvaline ja säästev energia; samuti edendab see majanduskasvu ja aitab luua töökohti kogu ELis.

Mitu riiki ei ole praegu teistega hästi ühendatud. Ühenduste rajamiseks tuleb kiiremas korras mobiliseerida jõupingutused kõikidel tasanditel, et saavutada ühine eesmärk: täielikult toimiv ja ühendatud energia siseturg.

Euroopa energia tegevuskavas on energiataristu olnud olulisel kohal. 2014. aasta oktoobris toimunud Euroopa Ülemkogu kutsus kõiki liikmesriike üles rakendama kiiresti kõiki meetmeid, et saavutada vähemalt 10 % olemasoleva elektritootmisvõimsuse ühendamine. Käesolev teatis[2] on vastus sellele üleskutsele ning selles esitatakse strateegia, et tagada elektrienergia siseturu täielik ühendamine asjakohaste ühendustega, mis moodustavad ka energialiidu lahutamatu osa.

Ühtsest energiasüsteemist tulenev kasu

Eraldatud riiklike elektrienergia süsteemide ühendamine ja tõelise Euroopa elektrisüsteemi rajamine toob olulist kasu Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele.

Elektrivõrkude ühendamine suurendab Euroopa varustuskindlust. Sellega parandatakse elektrisüsteemi töökindlust ja teenuste kvaliteeti ning vähendatakse elektrikatkestusi ja tootlikkuse langust kaubanduse ja tööstuse sektorites. Ulatuslik elektrivõrkude ühendamine aitab vähendada Euroopa sõltuvust, kuna süsteemi optimeerimine toob kaasa kütuseimpordi vähenemise, luues Euroopale rohkem võimalusi seoses investeeringute, majanduskasvu ja töökohtade loomisega. Lisaks aitavad ühendused kaasa põhivõrguettevõtjate kiirele abile, parandades nende vahel koostööd ja suurendades solidaarsust.

Ühendatud võrk võimaldab taskukohasemaid hindu siseturul suurema konkurentsi ja parema tõhususe tõttu, lisaks kasutatakse paremini ja kulutõhusamalt olemasolevaid ressursse. Ühendused tähendavad Euroopa turu suuremat integreeritust ning toovad kaasa turu suurenemise ja konkurentsi tihenemise, samuti suurema turutõhususe. Allpool esitatud joonisel on näha, et piiriülesed energiaülekanded on märkimisväärselt suurenenud alates 1990. aastate algusest, kui turge hakati avama.

Ühenduste kaudu integreeritum turg vähendab vajadust investeerida tippkoormuse tootmisvõimsusse ja salvestamisse, sest iga riigi elektrijaamu ei vajataks ühel ja samal ajal. See tooks liikmesriikides kaasa märkimisväärse majandusliku ja poliitilise kasu kapitaliinvesteeringute vähenemise tõttu. Samuti väheneks mõju keskkonnale, sest ei oleks vaja ehitada uusi elektrijaamu. Süsteemi tasakaalustamisteenuste suurenemine vähendab ka süsteemi lühemaajalisi tegevuskulusid. Ühendamisega kaasnevad vähenenud tootmiskulud ja/või väiksemad investeeringud ja kütusekulu toovad kaasa konkurentsivõimelisemad elektrihinnad ettevõtjatele ja kodumajapidamistele. Piisavalt ühendatud Euroopa energiavõrk toob turult saadava kasu Euroopa kodanikele lähemale, sest tarbijad võiksid 2030. aastaks säästa 12–40 miljardit eurot aastas[3].

Hästi ühendatud võrk on ülimalt oluline säästva arengu ja energiatootmise CO2-heite vähendamise jaoks, sest võimaldab suurendada erinevate taastuvate energiaallikate kasutamist turvalisemal ja kulutõhusamal viisil. Suurem taastuvatele energiaallikate osa elektritootmises aitab kaasa ELi kliimaeesmärkide saavutamisele, vähendades CO2-heidet ning suurendab ühtlasi energiavarustuskindlust. Parem ühendatus on samuti oluline, et saavutada ELi eesmärk olla maailmas juhtival kohal taastuvenergia valdkonnas, mis ei ole seotud üksnes vastutustundliku kliimamuutuste poliitikaga, vaid ka hädavajalik tööstuspoliitika seisukohast. Euroopa taastuvenergia ja -tehnoloogia sektori ettevõtted on oluline tööstusharu, mis 2012. aastal andis tööd ligikaudu 1,2 miljonile inimesele, luues stabiilseid töökohti kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning jätkusuutlikku majanduskasvu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et parem ühendatus toob pikas perspektiivis kaasa taskukohasemad elektrihinnad tänu suuremale turutõhususele. Elektrienergia varustuskindlus, usaldusväärsus ja kvaliteet on aga olulised sotsiaalse ja majandusliku tegevuse jaoks, tagades samal ajal keskkonnakaitse kõrge taseme. Kõnealune areng aitab vähendada ka meie energiasõltuvust, sest väheneb imporditud kütuste tarbimine. Samuti toob see uusi investeeringuid Euroopasse, kuna elektrienergia hinnad on konkurentsivõimelisemad, ja tihendab konkurentsi Euroopa tööstuses. Elektrivõrkude suurem ühendatus vähendab ka mõju keskkonnale, kuna elektrijaamu tuleb ehitada vähem ning väheneb CO2-heide ja suureneb suutlikkus ühendada taastuvenergiat. See vallandab Euroopa taastuvenergiatööstuse suurema kasvupotentsiaali ja tagab Euroopa juhtpositsiooni taastuvenergia valdkonnas, võimaldab töökohtade loomist kõnealuses tööstusharus ja toob kaasa töökohtade netoarvu suurenemise Euroopas.

Nimetatud põhjustel peab elektrituru ühendamine olema järgnevatel aastatel Euroopa Liidu poliitiline prioriteet kõikidel tasanditel.

ELi energiataristu poliitika põhjalik ajakohastamine

Olles teadlikud energiavõrkude ühendamise kasulikkusest on liikmesriigid suurendanud oma ülekandevõimsusi viimaste aastakümnete jooksul. Kuid kaksteist liikmesriiki, eelkõige ELi äärealadel, ei täida elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärki ning on seega eraldatud elektrienergia siseturust.

Võrkude ühendatus 2014. aastal

Liikmesriik || ||

Liikmesriigid, kelle ühendatus on üle 10 %

AT || || 29 %

BE || || 17 %

BG || || 11 %

CZ || || 17 %

DE || || 10 %

DK || || 44 %

FI || || 30 %

FR || || 10 %

GR || || 11 %

HR || || 69 %

HU || || 29 %

LU || || 245 %

NL || || 17 %

SI || || 65 %

SE || || 26 %

SK || || 61 %

Liikmesriigid, kelle ühendatus on alla 10 %

IE || || 9 %

IT || || 7 %

RO || || 7 %

PT || || 7 %

EE[4] || || 4 %

LT4 || || 4 %

LV4 || || 4 %

UK || || 6 %

ES || || 3 %

PL || || 2 %

CY || || 0 %

MT || || 0 %

|| Allikas: ENTSO-E, Scenario Outlook and Adequacy Forecast 2014 ||

Sellega seoses on Euroopa Liit end järk-järgult varustanud õigete poliitiliste vahenditega, et võimaldada vajalikke investeeringuid võrgutaristusse, millest investeeringud võrkudevahelistesse ühendustesse on kõige olulisemad.

Pärast majanduskriisi on Euroopa Komisjon esitanud Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava (EEPR), millega muu hulgas sooviti teha kindlaks võrkude ühendamise projektid kogu ELis ja kasutada ELi rahalisi vahendeid. See programm on aidanud realiseerida mitmeid ühendusprojekte liikmesriikide vahel, mida varem ei saanud rahaliste vahendite puudumise tõttu teostada. Euroopa majanduse elavdamise energeetikakavaga eraldati ligikaudu 650 miljonit eurot elektrivõrkude ühendamiseks (1. lisa).

Energeetikakavast toetatud ühenduste kaart

2013. aastal vastu võetud üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlev määrus[5] koos Euroopa ühendamise rahastuga (CEF),[6] loob stabiilse Euroopa vahendi, mille eesmärk on määrata kindlaks Euroopale olulised projektid ja tagada nende õigeaegne rakendamine 12 prioriteetses koridoris ja piirkonnas. Need vahendid ning ka ühishuviprojektid, reguleerimise parandamine ja lubade andmise kiirendamine on suur samm edasi.

Euroopa Ülemkogu on rõhutanud, et ühendatuse eesmärk tuleks eelkõige saavutada ühishuviprojektide rakendamise kaudu. Esimene ELi ühishuviprojektide nimekiri võeti vastu 2013. aastal. See koosneb 248 projektist, millest 137 on seotud elektriga, sealhulgas 52 elektrivõrkude ühendamisega ja üks projekt ennetavate investeeringutega, mis võimaldab tulevasi ühendusi. 37 projekti hõlmavad liikmesriike, mille ühendatus on praegu alla 10 %.

Kaart esimeste ühishuviprojektide kohta elektriühenduste puhul liikmesriikides, kus see on alla 10 %

Ühishuviprojektide nimekiri on paindlik ning seda ajakohastatakse iga kahe aasta järel. Töö on praegu käimas teise nimekirjaga piirkondlikus raamistikus, mis kehtestati üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) määrusega. Nimekiri soovitakse vastu võtta 2015. aasta sügisel. Erilist tähelepanu pööratakse projektidele, mis aitavad märkimisväärselt suurendada praegust ülekandevõimsust seal, kus see on alla kehtestatud 10 % eesmärgi, eriti kui seda eesmärki on äärmiselt raske saavutada.

Ühishuviprojekte kavandavad ja rakendavad nii põhivõrguettevõtjad kui ka erasektori projektide elluviijad. Käimasolevad projektid on erinevates arenguetappides: mõned ühendused on ehitamisel, kuid paljud on veel ettevalmistamise varajases etapis. Umbes 75 % kõigist ELi esimese ühishuviprojektide nimekirja projektidest on kavas lõpetada 2020. aastaks.

Järgnevalt on esitatud mõned Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava (EEPR) projektide ja ühishuviprojektide näited, mis valmimise korral aitaksid liikmesriikidel saavutada 10 % eesmärgi mõnel juhul juba lähikuudel, teistel juhtudel keskpikas perspektiivis.

· Projekt, mis ühendab Baixast (Prantsusmaa) Santa-Llogaiaga (Hispaania), on saanud toetust EEPRist. Pärast selle käivitamist 2015. aasta veebruaris kahekordistub ülekandevõimsus Prantsusmaa ja Pürenee poolsaare vahel. Ühishuviprojekt Akvitaania (Prantsusmaa) ja Baskimaa (Hispaania) vahel on praegu üksikasjalike uuringute etapis, millele antakse ELi toetust. Ka see projekt kahekordistaks ülekandevõimsuse. Tehakse kõik jõupingutused, et viia projekt lõpule 2020. aastaks, millega jõutaks lähemale 10 % eesmärgi saavutamisele.

· Esimesse ühishuviprojektide nimekirja kuuluv ühendus Portugali (Vila Fria – Vila do Conde – Recarei) ja Hispaania (Beariz – Fontefría) vahel suurendab ülekandevõimsust, mis praegu on Portugali ja Hispaania vahel 7 %, 2016. aastaks Portugali puhul üle 10 % eesmärgi.

· Kuigi Eesti, Läti ja Leedu on omavahel hästi ühendatud, oli kõigi kolme liikmesriigi ühendatus ELi elektrituruga 2011. aastal vaid 4 %. Olukord on siiski kiiresti paranemas. 2015. aastaks saavutasid Balti riigid 10 % ühendatuse ELi elektrienergiaturuga Soome kaudu tänu EEPRi projektile Estlink 2. Ühendus Rootsi (Nybro) ja Leedu (Klaipeda) vahel (EEPRist rahastatav Nordbalt 1) parandaks veelgi energiaturu ühendatust Balti riikide ja Nord Pool Spoti vahel 2016. aasta keskpaigaks.

· Kui ühishuviprojekt Leedu ja Poola vahelise ühenduse (LitPol Link) väljaehitamiseks lõpule viiakse, siis suureneks Poola ühendatus 2015. aasta lõpuks 4 %-le. Samuti paraneks Balti võrkude sünkronisatsioon Euroopa mandriosa võrkudega. Veel üks ühishuviprojekt, ühendus Vierradeni (Saksamaa) ja Krajniki (Poola) vahel, suurendaks Poola ühendatuse 2020. aastaks üle 10 %.

· Tänu ühishuviprojektidele Ühendkuningriigis, mis hõlmavad siseliine ning ühendusi Belgia, Prantsusmaa, Iirimaa ja Norraga, saavutaks Ühendkuningriik 10 % eesmärgi ja tema ühendused oleksid vähem ülekoormatud.

· Mitmed Itaalia ühishuviprojektid, peamiselt ühendused Itaalia ning Prantsusmaa, Šveitsi ja Austria vahel ning vajalikud sisemised tugevdused viiksid Itaalia ülekandevõimuse naabritega umbes 12 %ni, kui need 2020. aastaks valmis saavad. Seega oleks elektrivarustuse usaldusväärsus Itaalias paremini tagatud ja ülekoormuse oht palju väiksem.

· Ka Iirimaa võib märkimisväärselt suurendada oma ülekandevõimsust tänu mitmetele ühishuviprojektidele, mis sisalduvad esimeses nimekirjas. Iirimaa ühendatuse tase oli 2011. aastal 3 %. See tõusis 2013. aastal 7 %ni tänu EEPRi raames rahastatud projektile, mis ühendab Iirimaa Ühendkuningriigiga. Iirimaa ühendatus võib 2020. aastaks ületada 15 %, kui kavandatud ühishuviprojektid, mis ühendavad Iirimaad Ühendkuningriigi (Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia) ja võimalusel ka Prantsusmaaga, valmis ehitatakse.

· Rumeenia ühendatuse tase suureneks praeguselt 7 %-lt rohkem kui 9 %ni, jõudes seega eesmärgile lähemale Serbiaga ühenduse loomise kaudu 2017. aastaks.

· Küpros on energiasaar, mis suuresti sõltub naftast ja seetõttu on seal kõrged elektrihinnad. Tulevane ühendus, nn Euroaasia ühendus, on praegu teostatavusuuringu eelses etapis, kuid lisati esimesse liidu ühishuviprojektide nimekirja. Projekti võimsus on 2 000 MW ning Küprose ühendatuse tase tõuseks rohkem kui 100 %ni, kui projekt 2023. aastal lõpule jõuab.

· Tänu EEPRi toetusele tõuseks Malta ühendatuse tase praeguselt 0 %-lt ligikaudu 35 %ni kõrgepingeliini kasutuselevõtu tõttu Itaaliaga (Sitsiiliaga) 2015. aastal.

Ühishuviprojektide rakendamine aitab saavutada 10 % elektrivõrkude ühendatuse eesmärki liikmesriikide vahel, kui kavandatud projektid lõpetatakse 2020. aastal[7] (vt kaarti allpool). Jõupingutusi on vaja suurendada nende riikide puhul, kes on 10 % eesmärgi saavutamisest 2020. aastaks maas (peamiselt Hispaania ja Küpros), kasutades kooskõlastatumat lähenemisviisi ja kõiki olemasolevaid vahendeid.

Ühendatus 2020. aastal pärast praeguste ühishuviprojektide rakendamist

                                                                                                                                                                               

                                                                                                                                                                                       

Euroopa reguleerivat raamistikku tuleb täielikult rakendada ja kohaldada

Kindel reguleeriv raamistik on eeltingimus vajalike taristuinvesteeringute tegemiseks. Alates 2013. aastast on Euroopa Liit võtnud vastu taristu kavandamise ja rakendamise tervikliku käsitluse. Üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) määrus keskendub esimest korda piiriülestele projektidele ja projektidele, millel on mõju piiriülestele energiavoogudele.

Üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlevas määruses nenditakse, et kõnealused projektid vajavad erieeskirju, ja tehakse ettepanek, et kulude-tulude analüüs näitaks selgelt nende piiriülest kasu. Samuti antakse võimalus kulude jaotamiseks piiriüleselt, võttes aluseks tekkiva kasu asjaomastes liikmesriikides. TEN-E määruses on ka sätestatud, et riiklikud reguleerivad asutused peaksid pakkuma regulatiivseid stiimuleid, et kompenseerida selliste projektidega seotud riski. See tähendab, et taristu kasutamise tasude puhul võetakse arvesse asjakohast aega investeeringute tagasiteenimiseks, arvestatakse amortisatsiooni, ennetavaid investeeringuid jne.

Enamikku projektidest juhivad põhivõrguettevõtjad, kuid reguleerivad asutused kehtestavad tariifid või kiidavad need heaks. Lisaks sellele on ka projekte, sealhulgas mõned ühishuviprojektid, mida juhivad eraõiguslikud isikud: nn kommertsliinid. Nende kulud teenitakse üldiselt tagasi hinnaerinevustest liini kahes otsas. Riskid on seetõttu väga erinevad. Ehkki kohaldatakse TEN-E määruse lubade andmise sätteid, saavad need liinid sageli kasutada reguleeriva raamistiku erandeid, näiteks neid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu ja ülekoormustasude kasutamist.

TEN-E määruses käsitletakse ka esimest korda pikaldase loamenetluse küsimust ja üldsuse heakskiitu, mis on peamised taristu arendamise takistused, eelkõige õhuliinide puhul. Kõnealuse määrusega kehtestatakse loa andmiseks siduv üldine tähtaeg 3,5 aastat, mis peaks oluliselt vähendama praegust 10–13 aasta pikkust keskmist. Loa andmine tuleb koondada ühe pädeva asutuse juurde (kontaktpunkt). Pärast komisjoni tugevat survet, hakkab see kõikides liikmesriikides toimima 2015. aasta kevadel[8]. Samuti võetakse kasutusele uued tõhusama konsulteerimise ja läbipaistvuse eeskirjad, et kaasata kodanikke paremini planeerimisse. Eesmärk on muuta protsess tõhusamaks, kaitstes samas ELi kõrgeid keskkonnakaitsestandardeid[9].

On äärmiselt oluline, et liikmesriigid rakendaksid ja kohaldaksid täielikult üleeuroopalisi energiavõrkusid käsitleva määruse sätteid, et vältida viivitusi vajalike projektide rakendamisel. Komisjon tagab täieliku rakendamise ja range jõustamise.

Kõikide olemasolevate rahastamisvahendite, CEFi, ESIFi ja EFSI, kasutamine täiel määral

Komisjoni hinnangul on kuni aastani 2020 vaja ligikaudu 200 miljardit eurot, et luua vajalik taristu ühendamaks piisavalt kõiki ELi liikmesriike, mis aitab tagada varustuskindluse ja suurendab säästvust. Elektrienergia projektidele on tarvis ligikaudu 105 miljardit eurot, millest umbes 35 miljardit eurot läheb ühendustele, mis on omandanud ühishuviprojekti staatuse ja on vajalikud 10 % eesmärgi saavutamiseks kogu ELis.

Ühendatud võrgu olulisus kajastub selgelt ka ELi mitmeaastases eelarves aastateks 2014–2020. Euroopa ühendamise rahastust (CEF), mis hõlmab kolme sektorit – transporti, energeetikat ja telekommunikatsiooni – läheb energeetikale umbes 30 miljardi euro suurusest kogusummast 5,35 miljardit eurot[10]. Kuigi CEFi vahendid moodustavad vaid ligikaudu 3 % vajalikest investeeringutest kuni aastani 2020, saab sellega võimendada muid finantsinstrumente, näiteks projektivõlakirju, mida juba katseetapis 2012–2013 prooviti. Oluline osa CEFi vahenditest rakendataksegi seetõttu selliste instrumentide abil.

Et CEFi toetustest kasu oleks, peavad need olema suunatud vähestele tähtsatele projektidele ning sellega peavad olema seotud reguleerivate asutuste jõupingutused rahastada projekte võrgutariifidest ja muudest rahastamisallikatest. Liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel kasutada ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde. Esialgsete hinnangute kohaselt eraldatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) umbes 2 miljardit eurot suurtele elektri- ja gaasitaristutele. Näiteks Tšehhi Vabariik (hinnanguliselt umbes 200 miljonit eurot) ja Leedu (hinnanguliselt umbes 69,5 miljonit eurot) kavatsevad kasutada seda võimalust ja rahastada ERFi kaudu arukaid kõrgepingevõrkusid.

Komisjon tegi 13. jaanuaril 2015 ettepaneku luua Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI), et märkimisväärselt parandada ELi investeerimisprojektide juurdepääsu pikaajalisele rahastamisele. Kõnealuse rahastamisvahendiga võib rahastada esitatud ühishuviprojekte või muid ühendusprojekte ning seega kiirendada ja täiendada ühishuviprojektide ja muude projektide toetamise praegust struktuuri. Uusi võimalusi kommertsrahastamiseks pakub EFSI, mis asutatakse tihedas koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP). Kõnealune fond on komisjoni majanduskasvu, tööhõive ja investeeringute paketis kesksel kohal. EFSI kaasab vähemalt 315 miljardit eurot avaliku ja erasektori investeeringuid kogu ELis, millele lisandub ELi eelarvest eraldatud 16 miljardit eurot ning EIP toetust 5 miljardit eurot. EFSI kordistav mõju on hinnanguliselt vähemalt 15.

Energia kuulub selgelt fondi prioriteetide hulka. Fondi investeerimistegevus peab olema kooskõlas liidu poliitikaga ja toetama üldeesmärke, nagu taristu arendamine, sealhulgas energeetika ja eelkõige energia ühenduste valdkonnas.

Lisaks Euroopa ühendamise rahastule on nüüd ka EFSI tõenäoliselt oluline vahend, et toetada ühishuviprojekte ja nende projektide elluviijaid. Loodud on investeeringute portaal, mille eesmärk on suurendada ELi investeerimisprojektide läbipaistvust ja teha teave potentsiaalsetele investoritele kättesaadavaks. EFSI ühendab projektide elluviijaid ja investoreid ning tagab suurema toetuse finantsriskide korral. Kuna enamik taristuprojekte põhinevad äriloogikal, võib EFSI mängida olulist rolli, võimendades vajalikke investeeringuid koos muude investeerimis- ja kommertspankadega. EFSI rahastamisele juurdepääsuks on projekti kiire ja õigeaegne ettevalmistamine äärmiselt oluline. Ühishuviprojektides osalevatel piirkondlikel rühmadel on siinkohal oluline roll.

Tuginedes olemasolevatele EIP ja komisjoni nõustamisteenustele annab Euroopa investeerimisnõustamise keskus (EIAH) nõuandvat toetust investeerimisprojektide kindlakstegemiseks, ettevalmistamiseks ja arendamiseks ning tegutseb ühtse projektide rahastamise tehnilise nõustamise (sealhulgas õigusküsimustes) keskusena liidus. See hõlmab toetust tehnilise abi kasutamiseks projekti koostamisel, uudsete rahastamisvahendite kasutamiseks ning avaliku ja erasektori partnerluse kasutamiseks. EIAH ei järgi ainult EFSId, vaid annab ka nõu taristuprojektide muude olemasolevate rahastamisvõimaluste kasutamise kohta, sealhulgas CEF ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid.

Samuti on oluline rõhutada erainvestorite panust, kas EFSI või muude turupõhiste vahendite kaudu, nagu Euroopa pikaajalised investeerimisfondid, mis võivad suunata erasektori rahastamise pikaajalistesse investeeringutesse, nt energiataristusse.

TEN-E poliitika on andnud esimesi tulemusi, kuid teha tuleb veelgi rohkem. Kiirendamaks ühendamise eesmärgi saavutamist, kavatseb komisjon tugevdada TEN-E määruse raames loodud piirkondlike rühmade tööd, et jälgida ühishuviprojektide arengut ning esitada vajaduse korral korrigeerivaid ja ennetavaid meetmeid, eelkõige nendes liikmesriikides, kes on kõige kaugemal 10 % eesmärgist. Komisjon tõhustab ka oma toetust esmatähtsatele projektidele, kasutades selleks sihipäraseid meetmeid. Komisjon hindab projekte ükshaaval, et avastada mis tahes takistused ja ohud, mis võiksid ehitamist edasi lükata, ja võtta järgmisi meetmeid:

- tuua kokku projektide elluviijad, et leida lahendusi tehnilistele ning planeerimise, kavandamise ja rakendamisega seotud küsimustele ning soodustada sidemeid EIP ja teiste pankadega;

- võimaldada juurdepääs tehnilisele abile, et projekti paremini kujundada ja pankade nõuetele vastavaks teha;

- teha koostööd Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga (ACER) ja riiklike reguleerivate asutustega, et leida parimad stiimulid;

- tagada vastavus TEN-E määrusele ja algatada asjakohased menetlused, kui sätteid ei ole veel rakendatud, näiteks lubade andmise puhul;

- hõlbustada liikmesriikide vahelise kokkuleppe saavutamist, et lahendada poliitilisi küsimusi.

Piirkondlikku koostööd tuleb tugevdada

Olulised ühishuviprojektid ja eelkõige ühendused on peamiselt suuremahulised projektid, mis on oma olemuselt keerulised ja võivad tekitada viivitusi. Projektide elluviijad on andnud teada, et loa andmise menetlused ja üldsuse vastuseis on peamised riskitegurid, mis takistavad kiiret rakendamist. Seega on rakendamise kiirendamiseks vaja kooskõlastatud tegevust kõikidelt asjaosalistelt, sealhulgas liikmesriigid, põhivõrguettevõtjad ja projektide elluviijad ning reguleerivad asutused ja planeerimisasutused.

Kõik ühishuviprojektid vajavad lähenemisviisi, mis ei piirdu üksikute projektide tasandiga. Tugev piirkondlik koostöö TEN-E piirkondlike rühmade raames on rakendamise seisukohast ülioluline.

Neli elektriga seotud piirkondlikku rühma (Põhjamere elektrivõrk, Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP), põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Lääne-Euroopas ning põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Ida-Euroopa kesk- ja lõunaosas) võtavad vastu piirkondlikud ühishuviprojektide nimekirjad, mida kasutatakse kogu ELi hõlmava nimekirja koostamisel. Rühmad jälgivad ühishuviprojektide rakendamist oma piirkonnas, teatavad võimalikest raskustest ja võivad esitada parandusmeetmeid.

Piirkondliku rühma tegevus ei pruugi aga alati olla piisav. Eelkõige tuleb suurendada piirkondlikku koostööd ja tõsta see kõrgemale tasemele, et tegelda laiemate poliitiliste prioriteetidega, mis lähevad kaugemale konkreetsete projektide kavandamise ja rakendamise küsimustest. Need küsimused on seotud näiteks vajadusega leida innovaatilisi tehnilisi lahendusi, viia võrgu planeerimine kooskõlla tootmise planeerimisega, kiiresti tegeleda ohtudega varustuskindlusele sünkroniseeritud regulatiivsete ja taristuga seotud meetmete abil, või teha tihedamat koostööd, et leida vastuvõetavad ja säästvad lahendused ökoloogiliselt tundlikes piirkondades.

Komisjon leiab, et TEN-E piirkondlike rühmade tööd tuleb tõhustada järgmistes valdkondades:

- Läänemere piirkonnas on praegune tõhustatud piirkondlik koostöö BEMIPi raames vilja kandmas ja piirkond saab nii elektrienergia kui ka gaasi puhul hästi ühendatud 2020. aastaks. Komisjon vaatab koos asjaomaste liikmesriikidega praegu läbi BEMIPi struktuurid, et tõhustada ja keskendada meetmeid seni lahendamata probleemidele, sealhulgas eelkõige elektrivõrkude sünkroniseerimisele Balti riikide ja Mandri-Euroopa vahel, taastuvate energiaallikate lõimimisele ja energiatõhususe parandamise meetmetele. Läbivaatamisprotsess peaks tipnema uue vastastikuse mõistmise memorandumi alla kirjutamisega Läti ELi eesistumise ajal.

- Teine piirkond, mis 2014. aasta oktoobri Euroopa Ülemkogu järeldustes esile toodi, on Pürenee poolsaar. Poolsaare ühendamine on viimasel ajal edenenud, sest Hispaania, Prantsusmaa ja Portugali põhivõrguettevõtjad kirjutasid 2015. aasta jaanuaris alla ühisele strateegiadokumendile ühenduse loomiseks. Ühises strateegiadokumendis on loetletud ühised eesmärgid ja mõned võimalused projektide elluviimiseks. Komisjon on aktiivselt soodustanud seda koostööd ja loob uue kõrgetasemelise töörühma, et muuta koostöö konkreetseks. Kõnealuse töö toetamiseks on komisjon algatanud uuringu, milles käsitletakse kasu, kulusid ja tehnilisi võimalusi Pürenee poolsaare veelgi paremaks ühendamiseks ülejäänud ELiga. 2015. aasta märtsis toimub kolme riigi riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumine. Komisjon on veendunud, et selline tippkohtumine annab uue tõuke kõnealusele protsessile ja toetab vastavalt mis tahes uute kohustuste võtmist.

- Põhjamere äärsed riigid ei ole praegu piisavalt ühendatud, et kasutada optimaalselt olemasolevaid ja kavandatud tootmisvõimsusi maismaal ja avamerel. Põhjameri pakub ainulaadset võimalust kasutada märkimisväärset hulka vähese süsinikdioksiidiheitega kohalikku energiat, mis on toodetud mõnede kõige energiamahukamate Euroopa piirkondade läheduses. Põhjamere elektritootmise potentsiaal võib moodustada 4–12 % ELi elektritarbimisest 2030. aastaks. Eesmärk on saavutada selle piirkonna parem ühendatus, et lihtsustada turu ühendamist ja kaupade liikumist ning suures mahus avamere taastuvenergia, eelkõige tuuleenergia, tootmise lõimimist. Piirkonnas on kub ka häid võimalusi arendada uudseid tehnilisi lahendusi, nagu näiteks süsihappegaasi kogumine ja talletamine, energia salvestamine ja elektrienergia abil gaasi tootmine. Komisjon toetab aktiivselt ja edendab veelgi kõnealuse piirkondliku rühma tööd ja tegevuskava väljatöötamist.

- Komisjon on algatanud tugevdatud koostöö taristu arendamise prioriteetide valdkonnas Ida-Euroopa keskosas ja Kagu-Euroopas. Elektrienergia turgu tuleb kõnealuses piirkonnas paremini ühendada ja ajakohastada, et võimaldada kasutusele võtta oluline taastuvenergia potentsiaal. See on eriti oluline ajal, kui piirkonna ees seisab eriti raske olukord gaasiga pärast South Streamist loobumist. Seetõttu loodi 2015. aasta jaanuaris kõrgetasemeline rühm ja selle esimene koosolek toimus 9. veebruaril Sofias.

Komisjon teeb tihedat koostööd asjaomaste liikmesriikidega iga kõnealuse piirkondliku koostöövormi tõhustamiseks piirkondliku strateegiaga, et lahendada kõige pakilisemaid probleeme ja võtta meetmeid. Nelja piirkonna jaoks töötatakse välja tegevuskavad koos konkreetsete rakendamise eesmärkidega, sealhulgas konkreetsed ühendamise ettepanekud, et saavutada ELi tasandil kokku lepitud 10 % eesmärk. Nendel konkreetsetele juhtudel, kus 10 % on raskem saavutada, on komisjon teadlik mitmest esitatud ettepanekust (nt Balti riikide jaoks LitPol Linki uus etapp või Pürenee poolsaare ja Prantsusmaa vahelised ühendused Navarra-Bordeaux', Sabiñanigo-Marsilloni või Monzóni-Cazarili vahel). Sellistel juhtudel annab komisjon huvitatud pooltele abi ja nõu, et lisada uued projektid vastavatesse tegevuskavadesse.

Komisjon jälgib tähelepanelikult tegevuskavade rakendamist. Nii palju kui võimalik toetab komisjon kooskõlastamist erinevate piirkondlike rühmade töötavade vahel.

Komisjon teeb ka tihedat koostööd Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikuga tagamaks, et liiduülese võrgu kümneaastase arengukava, mis on ainus vahend ühishuviprojektide väljavalimiseks, reguleerimisala laiendatakse ja määratakse selgelt kindlaks projektid, et saavutada elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärk, pakkudes välja konkreetsed meetmed, sealhulgas võimalus täiendada vajaduse korral liiduülese võrgu kümneaastast arengukava.

Komisjon esitab igal aastal aruande Euroopa Ülemkogule ühishuviprojektide rakendamise ja edusammude kohta 10 %ni jõudmisel, mis on oluline element iga-aastasest põhjalikust hindamisest, mis on ette nähtud energialiidu strateegilises raamistikus. Komisjon tagab, et piirkondlike rühmade töö saab kasu asjakohasest sünergiast EFSIga, kui see luuakse. Komisjon juhib ka piirkondlike rühmade arutelu muude pakiliste küsimuste üle, nagu võrkude moderniseerimine.

2015. aasta lõpus korraldab komisjon (vajaduse korral koos naaberriikidega) esimese energiataristu foorumi, et arutada ja leida lahendusi küsimustele, mis on ühised kõigile piirkondadele kogu Euroopas.

Vaade 2030. aastani

2014. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu üleskutsel tegi komisjon 2014. aasta mais ettepaneku suurendada kehtivat elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärki 15 %ni aastaks 2030. Samas võetakse arvesse kulukusega seotud aspekte ja ärilisi võimalusi kõnealustes piirkondades. 2014 toimunud Euroopa Ülemkogu volitas komisjoni andma Euroopa Ülemkogule regulaarselt aru, et saavutada 2030. aastaks 15 % eesmärk. Seda eesmärki püütakse saavutada peamiselt ühishuviprojektide rakendamise kaudu.

ELi energiapoliitika 2020. ja 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine ei ole võimalik ilma täielikult ühendatud Euroopa elektrivõrguta, millel on rohkem liikmesriikidevahelisi võrguühendusi, suurem salvestuspotentsiaal ja arukad võrgud nõudluse haldamiseks ning millega tagatakse kindel energiavarustus süsteemis, kus on suurem osakaal erinevatel taastuvatel energiaallikatel. Sellega seoses on ülimalt oluline üleeuroopaliste elektrikiirteede järkjärguline ehitamine. 2014. aasta jaanuaris teatas komisjon oma kavatsusest jälgida arukate võrkude ja liikmesriikide vaheliste võrguühenduste loomist, eriti nende vahel, kes on kõige kaugemal kokkulepitud eesmärgist: 10 % olemasolevast tootmisvõimsusest.

Elektrienergia siseturu väljakujundamine, eelkõige energiasaarte eraldatuse lõpetamine, energia varustuskindluse tagamine kõigile tarbijatele ning taastuvatest allikatest elektritootmise suurema osakaalu saavutamine vajab rohkem kui 10 % ülekandevõimsust ning ELi ja liikmesriikide jõupingutused peaks olema suunatud sellele, et kõikides liikmesriikides saavutataks 2030. aastaks vähemalt 15 % ülekandevõimsus. Samal ajal on liikmesriikide vahel erinevused seoses geograafilise asendi ning energiaallikate ja -varustuse struktuuriga, mistõttu on vajalik juhtumipõhine lähenemisviis, mis põhineb kitsaskohtade põhjalikul hindamisel, võttes arvesse kulusid. Piirkondliku koostöö struktuurid on olulised, et arutada ja leppida kokku edasised sammud. Komisjon kasutab neid tugevdatud piirkondliku koostöö vorme ka 15 % eesmärgi saavutamiseks.

Kokkuvõte

Euroopa Liit peab viima oma elektrivõrkude ühendatuse taseme 2020. aastaks 10 %ni, kui ta soovib luua vastupidava energialiidu koos tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitikaga. On selge, et Euroopa peab suurendama oma jõupingutusi, et lahendada energia- ja kliimapoliitika väljakutsed.

Hiljuti loodud reguleeriv ja finantsraamistik on andmas esimesi tulemusi. Eesmärkide täitmiseks on nüüd vaja liikmesriikide ja kõigi teiste osaliste poliitilist tahet. See tähendab TEN-E määrusega loodud piirkondlike rühmade töö tõhustamist, samas kui komisjon jätkab algatuste tegemist piirkondliku koostöö süvendamiseks.

Euroopa Ülemkogul lepiti kokku, et arendatakse välja töökindel ja läbipaistev juhtimissüsteem ilma tarbetu halduskoormuseta, aitamaks ELil tagada oma poliitilisi eesmärkide täitmine. See hõlmab ka praeguste aruandlusnõuete ühtlustamist.

Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teabe alusel aruande. Kõnealune aruanne, mis on oluline element iga-aastasest põhjalikust hindamisest, mis on ette nähtud energialiidu strateegilises raamistikus, sisaldab täielikku ülevaadet kõikide ühishuviprojektide olukorrast. Antakse ka soovitusi projektide kiirendamiseks ja ühishuviprojektide nimekirja paindlikumaks muutmiseks, kui 10 % ülekandevõimsuse eesmärki 2020. aastaks ei täideta. Vajaduse korral teeb komisjon ettepaneku uuteks meetmeteks, et kõnealune eesmärk saavutada.

Nagu on näidanud positiivne poliitiline koostöö Läänemere piirkonnas ja Pürenee poolsaarel, on toetus kõrgeimal tasandil väga oluline, et teha edusamme nende suurte projektide puhul.

[1] Ajavahemikul 2008–2012; vt COM(2014) 21/2.

[2] Kooskõlas Euroopa Ülemkogu volitustega keskendutakse käesolevas teatises elektrile. Gaasiga seotud ühendamise eesmärki ei ole püstitatud, sest varustuskindluse tagamiseks on liikmesriigid juba kohustatud valmistuma olukordadeks, kui nende peamine gaasitaristu element ei tööta (nn N-1 norm). Vt määrus (EL) nr 994/2010.

[3] Uuring: Benefits of an integrated European energy market, July 2013, Booz & Co.

[4] Kolme Balti riigi – Eesti, Läti ja Leedu – elektrivõrk ei ole veel Euroopa elektrivõrguga sünkroniseeritud ja seetõttu on neid vaja käsitada ühe üksusena. Kuigi kolm Balti riiki on omavahel täielikult ühendatud, on nende ühendatus Euroopa elektrienergia siseturuga 4 % (Soome kaudu) Selline oli seis 2014. aasta alguses, enne kui Estlink 2 võeti kasutusele. Projekti lõpuleviimisega suurenes Balti riikide elektrivõrkude ühendatus ligikaudu 10 %ni.

[5] Määrus (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta, ELT L 115, 25.4.2013.

[6] Määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, ELT L 348, 20.12.2013.

[7] 2. lisas on esitatud ülevaade nende liikmesriikide projektidest, kelle ülekandevõimsus jääb alla 10 %.

[8] Tähtaeg oli 2013. aasta sügis, nagu on sätestatud TEN-E määruses.

[9] Lisaks on komisjoni talitused koostanud juhendi, et lihtsustada keskkonnamõju hindamise menetlust energiataristu ühishuviprojektide puhul.

[10] Nende arvude puhul võetakse arvesse komisjoni hiljutist ettepanekut luua Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI).

1. LISA

Projektid, mida kaasrahastatakse Euroopa majanduse elavdamise energeetikakavast (EEPR)

Ø EstLink 2 on teine kõrgepinge-alalissvooluühendus Soome ja Eesti vahel, mis suurendab kahe riigi vahelist ülekandevõimsust 1 000 MWni.

Ø NordBalt on uus ühendus Rootsi ja Leedu vahel, mille ülekandevõimsus on 700 MW.

Ø Austria – Ungari ühendus (Wien – Györ), võimsusega 1 100 MVA, parandas Austria ja Ungari elektrivõrkude koostalitlusvõimet.

Ø Hispaania – Prantsusmaa ühendus (Sta. Llogaia – Baixas) on maa-alune kaabel võimsusega on 1 400–1 800 MW, mis ületab Püreneede mäeaheliku spetsiaalse tunneli kaudu.

Ø Malta – Itaalia ühendus (Pembroke – Marina di Ragusa) on merealune HVAC-kaabel võimsusega 250 MVA, mis lõpetab Malta elektrivõrgu isolatsiooni ülejäänud Euroopast.

Ø Ühendkuningriigi – Iirimaa ühendus (Deeside – Meath) on kõrgepinge-alalisvoolukaabel võimsusega 500 MW. Projekt oli esimene Iirimaa ja Ühendkuningriigi elektrivõrkude ühendus.

Ø Projekt, mis koosnes neljast õhuliinist Tunesi ja Tavira (PT), Tunesi ja Estói (PT), Tavira (PT) ja Alcoutimi (PT) ning Ourique ja Estói (PT) vahel, aitas uuendada ja laiendada Portugali elektrivõrku.

Ø Elektrivõrgu tugevdamine Douro piirkonna (PT) ja Hispaania Aldeadavila piiripunkti vahel viidi lõpule 2011. aasta sügisel.

               

2. LISA

Ühishuviprojektid, millega suurendatakse ülekandevõimsust liikmesriikides, kus see on alla 10 %

Prioriteetne koridor || Ühishuviprojekt || Kasutuselevõtmise kuupäev ja projekti etapp[1]

Prioriteetne koridor: Põhjamere elektrivõrk (NSOG) || 1.1.1. Zeebrugge (BE) ja Richborough’ lähiümbruse (UK) võrkude ühendus || 2018 Loamenetlus

1.2 Ühishuviprojekt Belgia – kaks võrguvalmis avameresõlme, mis on ühendatud mandril Zeebrugges (BE) asuva alajaamaga, koos ennetavate investeeringutega, mis võimaldavad tulevasi ühendusi Prantsusmaa ja/või Ühendkuningriigiga[2] || 2018 Loamenetlus

1.6 Ühishuviprojekt Prantsusmaa – Iirimaa, La Martyre’i (FR) ja Great Islandi või Knockraha (IE) võrkude ühendamine || 2025 Uuringute etapp

1.7.1. Prantsusmaa – Ühendkuningriik, Cotentin’i (FR) ja Exeteri (UK) lähiümbruse võrkude ühendamine (praegu tuntud projektina FAB) || 2022 Uuringute etapp

1.7.2. Prantsusmaa – Ühendkuningriik, Tourbe'i (FR) ja Chillingi (UK) võrkude sidumine [praegu tuntud projektina IFA2] || 2020 Uuringute etapp

1.7.3. Prantsusmaa – Ühendkuningriik, Coquelles'i (FR) ja Folkestone'i (UK) võrkude ühendamine [praegu tuntud projektina ElecLink] || 2016 Ehitus 2015. aasta keskpaik

1.9.1. Iirimaa – Ühendkuningriik, Co. Offaly (IE), Pembroke’i ja Pentiri (UK) võrkude ühendamine || 2019 Loamenetlus

1.9.2. Iirimaa – Ühendkuningriik, Coolkeeragh' – Coleraine'i sõlmede (IE) ning Hunterstoni jaama, Islay, Argylli ja avamere tuulepargi C (UK) võrkude ühendamine || 2020 Uuringute etapp

1.9.3. Iirimaa – Ühendkuningriik, põhjasõlme, Dublini ja Codling Banki (IE) ning Trawsfynydi ja Pembroke’i (UK) võrkude ühendamine || 2020 Uuringute etapp

1.9.4. Iirimaa – Ühendkuningriik, Iiri keskmaa ja Pembroke’i (UK) võrkude ühendamine || 2017–2020 Uuringute etapp

1.9.5. Iirimaa – Ühendkuningriik, Iiri keskmaa ja Devonis asuva Alverdiscotti (UK) võrkude ühendamine || 2017–2020 Uuringute etapp

1.9.6. Iirimaa – Ühendkuningriik, Iiri ranniku ja Pembroke’i (UK) võrkude ühendamine || 2017–2020 Uuringute etapp

1.10 Ühishuviprojekt Norra ja Ühendkuningriigi võrkude ühendamine || 2020 Loamenetlus

1.11.2. Iirimaa – Ühendkuningriik, Loode-Iirimaa ja Midlandsi (UK) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus

1.11.4. Iirimaa – Ühendkuningriik, Mayos asuva Glinski (IE) ja Deeside'is asuva Connah's Quai (UK) võrkude ühendamine || 2018 Loamenetlus

Prioriteetne koridor: põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Lääne-Euroopas || 2.4 Ühishuviprojekt Prantsusmaa – Itaalia, Codrongianose (IT), Lucciana (Korsika, FR) ja Suvereto (IT) võrkude ühendamine [praegu tuntud projektina SA.CO.I. 3] || 2022 Uuringute etapp

2.5.1. Grande Ile’i (FR) ja Piossasco (IT) võrkude ühendamine (praegu tuntud projektina Savoie – Piemont) || 2019 Loamenetlus FR Ehitus IT

2.7 Ühishuviprojekt Prantsusmaa – Hispaania, Akvitaania (FR) ja Baskimaa (ES) võrkude ühendamine || 2020 Uuringute etapp

2.13.1. Iirimaa – Ühendkuningriik, Woodlandi (IE) ja Turleenani (UK – Põhja-Iirimaa) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus

2.13.2. Iirimaa – Ühendkuningriik, Srananagh’ (IE) ja Turleenani (UK – Põhja-Iirimaa) võrkude ühendamine || 2020–2025 Uuringute etapp

2.14 Ühishuviprojekt Itaalia – Šveits, Thusis/Silsi (CH) ja Verderio Inferiore (IT) võrkude ühendamine || 2018 Loamenetlus

2.15.1. Airolo (CH) ja Baggio (IT) võrkude ühendamine || 2022

2.17 Ühishuviprojekt Portugal – Hispaania, Vila Fria – Vila do Conde – Recarei (PT) ja Beariz – Fontefría (ES) võrkude ühendamine || 2016 Loamenetlus

Prioriteetne koridor: põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Ida-Euroopa kesk- ja lõunaosas || 3.2.1. Lienzi (AT) ja Veneto piirkonna (IT) võrkude ühendamine || 2022 Uuringute etapp

3.3 Ühishuviprojekt Austria – Itaalia, Naudersi (AT) ja Milano piirkonna (IT) võrkude ühendamine || 2018 Uuringute etapp

3.4 Ühishuviprojekt Austria – Itaalia, Wurmlachi (AT) ja Somplago (IT) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus

3.10.1. Hadera (IL) ja Vasilikose (CY) võrkude ühendamine || 2018 Uuringute etapp

 3.10.2. Vasilikose (CY) ja Kreetal asuva Korakia (EL) võrkude ühendamine || 2022 Uuringute etapp

3.14.1. Eisenhüttenstadti (DE) ja Plewiska (PL) võrkude ühendamine || 2022 Uuringute etapp

3.15.1. Vierradeni (DE) ja Krajniki (PL) võrkudevaheline ühendus ühendamine || 2017 Loamenetlus

3.19.1. Villanova (IT) ja Lastva (ME) võrkudevaheline ühendus || 2017 Ehitus

3.20.1. Lääne-Udine (IT) ja Okroglo (SI) võrkudevaheline ühendus || 2021 Uuringute etapp

3.21 Ühishuviprojekt Itaalia – Sloveenia, Salgareda (IT) ja Divača – Bericevo piirkonna (SI) võrkude ühendamine || 2022 Loamenetlus

3.22.1. Resita (RO) ja Pancevo (RS) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus

Prioriteetne koridor: Läänemere energiaturu elektrivõrkude ühendamise kava || 4.2.1. Kilingi-Nõmme (EE) ja Riia 2. koostootmisjaama alajaama (LV) võrkude ühendamine || 2020 Loamenetlus

4.3 Ühishuviprojekt Eesti / Läti / Leedu võrkude sünkroonne ühendus Mandri-Euroopa võrkudega || 2023–2025 Uuringute etapp

4.5.1. Alytuse (LT) ja LT/PL piiri vahelise ühenduse LT osa || 2015 Ehitus

[1] ENTSO-E kümneaastase võrgu arengukava 2014 kohaselt (kui see on kohaldatav) või projekti läbiviija komisjonile 2014. aastal esitatud teabe kohaselt.

[2] Sinisega on märgitud ühenduste projektid, mis viiakse eeldatavalt lõpule 2017/18 või kus tuleb suur töö ära teha 2017. aastaks; projektid võisid taotleda toetust EFSIst