KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamine Euroopa elektrivõrgu tugevdamine 2020. aastaks /* COM/2015/082 final */
Ühendused
on oluline osa energialiidust
Viimase
aastakümne jooksul on Euroopa Liit aktiivselt tegutsenud, et luua kõige
paremini ühendatud, konkurentsivõimelisem ja kestlikum ühtne energiaturg
maailmas. ELi
energiaturgude ühendamine on andnud konkreetseid tulemusi: elektri
hulgimüügihinnad on vähenenud kolmandiku võrra,[1]
tarbijatel on rohkem valikuid, sest energiatarnijad konkureerivad, et
pakkuda madalamaid hindu ja paremaid teenuseid, ning õigusraamistikuga on
parandatud konkurentsi sektoris. Siiski on veel
palju teha. Sõltuvus impordist, vananenud taristu ja investeeringute vähesus,
jaeturg, mis ei toimi täielikult, kõrged energiahinnad kodanikele ja
ettevõtetele, mis kahjustavad meie ettevõtete konkurentsivõimet, vajadus minna
üle vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele, et võidelda kliimamuutustega,
ja väljakutsed meie tehnoloogilisele juhtpositsioonile tähendavad vaid üht: EL
peab vähendama oma riiklike turgude killustatust. Euroopa Liit peab muutma
energia tootmise, transportimise ja tarbimise viise. Euroopa energiapoliitika
peab liikuma õiges suunas: energialiidu suunas. Seetõttu on
Euroopa Komisjon võtnud vastu paindliku energialiidu ja tulevikku suunatud
kliimamuutuste poliitika raamstrateegia. Käesolev teatis käsitleb
elektrivõrkude ühendamise 10 % eesmärki: üht konkreetset sammu selles
suunas. Ühendatud
Euroopa energiavõrk on määrava tähtsusega Euroopa energiajulgeoleku seisukohast
ning selleks, et suurendada konkurentsi siseturul, mis tooks kaasa
konkurentsivõimelisemad hinnad. Samuti soovitakse saavutada
süsinikdioksiidiheite vähendamise ja kliimapoliitika eesmärgid, millele Euroopa
Liit on pühendunud. Ühendatud võrk aitab saavutada energialiidu lõppeesmärki:
tagada taskukohane, turvaline ja säästev energia; samuti
edendab see majanduskasvu ja aitab luua töökohti kogu ELis. Mitu
riiki ei ole praegu teistega hästi ühendatud. Ühenduste rajamiseks tuleb
kiiremas korras mobiliseerida jõupingutused kõikidel tasanditel, et saavutada
ühine eesmärk: täielikult toimiv ja ühendatud energia siseturg. Euroopa energia
tegevuskavas on energiataristu olnud olulisel kohal. 2014. aasta oktoobris
toimunud Euroopa Ülemkogu kutsus kõiki liikmesriike üles rakendama kiiresti
kõiki meetmeid, et saavutada vähemalt 10 % olemasoleva
elektritootmisvõimsuse ühendamine. Käesolev teatis[2]
on vastus sellele üleskutsele ning selles esitatakse strateegia, et tagada
elektrienergia siseturu täielik ühendamine asjakohaste ühendustega, mis
moodustavad ka energialiidu lahutamatu osa.
Ühtsest
energiasüsteemist tulenev kasu
Eraldatud
riiklike elektrienergia süsteemide ühendamine ja tõelise Euroopa
elektrisüsteemi rajamine toob olulist kasu Euroopa Liidule ja selle
liikmesriikidele. Elektrivõrkude
ühendamine suurendab Euroopa varustuskindlust. Sellega
parandatakse elektrisüsteemi töökindlust ja teenuste kvaliteeti ning
vähendatakse elektrikatkestusi ja tootlikkuse langust kaubanduse ja tööstuse
sektorites. Ulatuslik elektrivõrkude ühendamine aitab vähendada Euroopa
sõltuvust, kuna süsteemi optimeerimine toob kaasa kütuseimpordi vähenemise,
luues Euroopale rohkem võimalusi seoses investeeringute, majanduskasvu ja
töökohtade loomisega. Lisaks aitavad ühendused kaasa põhivõrguettevõtjate
kiirele abile, parandades nende vahel koostööd ja suurendades solidaarsust. Ühendatud võrk
võimaldab taskukohasemaid hindu siseturul suurema konkurentsi ja
parema tõhususe tõttu, lisaks kasutatakse paremini ja kulutõhusamalt
olemasolevaid ressursse. Ühendused tähendavad Euroopa turu suuremat
integreeritust ning toovad kaasa turu suurenemise ja konkurentsi tihenemise,
samuti suurema turutõhususe. Allpool esitatud joonisel on näha, et piiriülesed
energiaülekanded on märkimisväärselt suurenenud alates 1990. aastate algusest,
kui turge hakati avama. Ühenduste kaudu
integreeritum turg vähendab vajadust investeerida tippkoormuse tootmisvõimsusse
ja salvestamisse, sest iga riigi elektrijaamu ei vajataks ühel ja samal ajal.
See tooks liikmesriikides kaasa märkimisväärse majandusliku ja poliitilise kasu
kapitaliinvesteeringute vähenemise tõttu. Samuti väheneks mõju keskkonnale,
sest ei oleks vaja ehitada uusi elektrijaamu. Süsteemi tasakaalustamisteenuste
suurenemine vähendab ka süsteemi lühemaajalisi tegevuskulusid. Ühendamisega
kaasnevad vähenenud tootmiskulud ja/või väiksemad investeeringud ja kütusekulu toovad
kaasa konkurentsivõimelisemad elektrihinnad ettevõtjatele ja
kodumajapidamistele. Piisavalt ühendatud Euroopa energiavõrk toob turult
saadava kasu Euroopa kodanikele lähemale, sest tarbijad võiksid 2030. aastaks
säästa 12–40 miljardit eurot aastas[3]. Hästi ühendatud
võrk on ülimalt oluline säästva arengu ja energiatootmise CO2-heite
vähendamise jaoks, sest võimaldab suurendada erinevate taastuvate
energiaallikate kasutamist turvalisemal ja kulutõhusamal viisil. Suurem
taastuvatele energiaallikate osa elektritootmises aitab kaasa ELi
kliimaeesmärkide saavutamisele, vähendades CO2-heidet ning suurendab
ühtlasi energiavarustuskindlust. Parem ühendatus on samuti oluline, et
saavutada ELi eesmärk olla maailmas juhtival kohal taastuvenergia valdkonnas,
mis ei ole seotud üksnes vastutustundliku kliimamuutuste poliitikaga, vaid ka
hädavajalik tööstuspoliitika seisukohast. Euroopa taastuvenergia ja
-tehnoloogia sektori ettevõtted on oluline tööstusharu, mis 2012. aastal andis
tööd ligikaudu 1,2 miljonile inimesele, luues stabiilseid töökohti kohalikul ja
piirkondlikul tasandil ning jätkusuutlikku majanduskasvu. Kokkuvõtteks
võib öelda, et parem ühendatus toob pikas perspektiivis kaasa taskukohasemad
elektrihinnad tänu suuremale turutõhususele. Elektrienergia varustuskindlus,
usaldusväärsus ja kvaliteet on aga olulised sotsiaalse ja majandusliku
tegevuse jaoks, tagades samal ajal keskkonnakaitse kõrge taseme.
Kõnealune areng aitab vähendada ka meie energiasõltuvust, sest väheneb
imporditud kütuste tarbimine. Samuti toob see uusi investeeringuid Euroopasse,
kuna elektrienergia hinnad on konkurentsivõimelisemad, ja tihendab konkurentsi
Euroopa tööstuses. Elektrivõrkude suurem ühendatus vähendab ka mõju
keskkonnale, kuna elektrijaamu tuleb ehitada vähem ning väheneb CO2-heide
ja suureneb suutlikkus ühendada taastuvenergiat. See vallandab Euroopa
taastuvenergiatööstuse suurema kasvupotentsiaali ja tagab Euroopa
juhtpositsiooni taastuvenergia valdkonnas, võimaldab töökohtade loomist
kõnealuses tööstusharus ja toob kaasa töökohtade netoarvu suurenemise Euroopas. Nimetatud
põhjustel peab elektrituru ühendamine olema järgnevatel aastatel Euroopa Liidu
poliitiline prioriteet kõikidel tasanditel.
ELi
energiataristu poliitika põhjalik ajakohastamine
Olles teadlikud
energiavõrkude ühendamise kasulikkusest on liikmesriigid suurendanud oma
ülekandevõimsusi viimaste aastakümnete jooksul. Kuid kaksteist liikmesriiki,
eelkõige ELi äärealadel, ei täida elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärki
ning on seega eraldatud elektrienergia siseturust. Võrkude
ühendatus 2014. aastal Liikmesriik || || Liikmesriigid, kelle ühendatus on üle 10 % AT || || 29 % BE || || 17 % BG || || 11 % CZ || || 17 % DE || || 10 % DK || || 44 % FI || || 30 % FR || || 10 % GR || || 11 % HR || || 69 % HU || || 29 % LU || || 245 % NL || || 17 % SI || || 65 % SE || || 26 % SK || || 61 % Liikmesriigid, kelle ühendatus on alla 10 % IE || || 9 % IT || || 7 % RO || || 7 % PT || || 7 % EE[4] || || 4 % LT4 || || 4 % LV4 || || 4 % UK || || 6 % ES || || 3 % PL || || 2 % CY || || 0 % MT || || 0 % || Allikas: ENTSO-E, Scenario Outlook and Adequacy Forecast 2014 || Sellega seoses
on Euroopa Liit end järk-järgult varustanud õigete poliitiliste vahenditega,
et võimaldada vajalikke investeeringuid võrgutaristusse, millest investeeringud
võrkudevahelistesse ühendustesse on kõige olulisemad. Pärast
majanduskriisi on Euroopa Komisjon esitanud Euroopa majanduse elavdamise
energeetikakava (EEPR), millega muu hulgas sooviti teha kindlaks võrkude
ühendamise projektid kogu ELis ja kasutada ELi rahalisi vahendeid. See programm
on aidanud realiseerida mitmeid ühendusprojekte liikmesriikide vahel, mida varem
ei saanud rahaliste vahendite puudumise tõttu teostada. Euroopa majanduse
elavdamise energeetikakavaga eraldati ligikaudu 650 miljonit eurot
elektrivõrkude ühendamiseks (1. lisa). Energeetikakavast
toetatud ühenduste kaart 2013. aastal
vastu võetud üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlev määrus[5]
koos Euroopa ühendamise rahastuga (CEF),[6] loob
stabiilse Euroopa vahendi, mille eesmärk on määrata kindlaks Euroopale olulised
projektid ja tagada nende õigeaegne rakendamine 12 prioriteetses koridoris
ja piirkonnas. Need vahendid ning ka ühishuviprojektid, reguleerimise
parandamine ja lubade andmise kiirendamine on suur samm edasi. Euroopa
Ülemkogu on rõhutanud, et ühendatuse eesmärk tuleks eelkõige saavutada
ühishuviprojektide rakendamise kaudu. Esimene
ELi ühishuviprojektide nimekiri võeti vastu
2013. aastal. See koosneb 248 projektist, millest 137 on seotud elektriga,
sealhulgas 52 elektrivõrkude ühendamisega ja üks projekt ennetavate
investeeringutega, mis võimaldab tulevasi ühendusi. 37 projekti hõlmavad
liikmesriike, mille ühendatus on praegu alla 10 %. Kaart esimeste ühishuviprojektide kohta
elektriühenduste puhul liikmesriikides, kus see on alla 10 % Ühishuviprojektide
nimekiri on paindlik ning seda ajakohastatakse iga kahe aasta järel. Töö on praegu
käimas teise nimekirjaga piirkondlikus raamistikus, mis kehtestati
üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) määrusega. Nimekiri soovitakse vastu
võtta 2015. aasta sügisel. Erilist tähelepanu pööratakse projektidele,
mis aitavad märkimisväärselt suurendada praegust ülekandevõimsust seal, kus see
on alla kehtestatud 10 % eesmärgi, eriti kui seda eesmärki on
äärmiselt raske saavutada. Ühishuviprojekte
kavandavad ja rakendavad nii põhivõrguettevõtjad kui ka erasektori projektide
elluviijad. Käimasolevad projektid on erinevates arenguetappides: mõned
ühendused on ehitamisel, kuid paljud on veel ettevalmistamise varajases etapis.
Umbes 75 % kõigist ELi esimese ühishuviprojektide nimekirja projektidest
on kavas lõpetada 2020. aastaks. Järgnevalt on
esitatud mõned Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava (EEPR) projektide
ja ühishuviprojektide näited, mis valmimise korral aitaksid liikmesriikidel
saavutada 10 % eesmärgi mõnel juhul juba lähikuudel, teistel juhtudel keskpikas
perspektiivis. ·
Projekt, mis ühendab Baixast
(Prantsusmaa) Santa-Llogaiaga (Hispaania), on saanud toetust EEPRist. Pärast selle käivitamist 2015. aasta veebruaris
kahekordistub ülekandevõimsus Prantsusmaa ja Pürenee poolsaare vahel.
Ühishuviprojekt Akvitaania (Prantsusmaa) ja Baskimaa (Hispaania) vahel on
praegu üksikasjalike uuringute etapis, millele antakse ELi toetust. Ka see projekt kahekordistaks ülekandevõimsuse.
Tehakse kõik jõupingutused, et viia projekt lõpule 2020. aastaks, millega
jõutaks lähemale 10 % eesmärgi saavutamisele. ·
Esimesse ühishuviprojektide nimekirja
kuuluv ühendus Portugali (Vila Fria – Vila do Conde – Recarei) ja Hispaania
(Beariz – Fontefría) vahel suurendab ülekandevõimsust, mis praegu on Portugali
ja Hispaania vahel 7 %, 2016. aastaks Portugali puhul üle 10 % eesmärgi.
·
Kuigi Eesti, Läti ja Leedu on omavahel
hästi ühendatud, oli kõigi kolme liikmesriigi ühendatus ELi elektrituruga 2011.
aastal vaid 4 %. Olukord on siiski kiiresti paranemas. 2015. aastaks
saavutasid Balti riigid 10 % ühendatuse ELi elektrienergiaturuga Soome kaudu
tänu EEPRi projektile Estlink 2. Ühendus Rootsi (Nybro) ja Leedu (Klaipeda)
vahel (EEPRist rahastatav Nordbalt 1) parandaks veelgi energiaturu ühendatust
Balti riikide ja Nord Pool Spoti vahel 2016. aasta keskpaigaks. ·
Kui ühishuviprojekt Leedu ja Poola
vahelise ühenduse (LitPol Link) väljaehitamiseks lõpule viiakse, siis suureneks
Poola ühendatus 2015. aasta lõpuks 4 %-le. Samuti paraneks Balti võrkude
sünkronisatsioon Euroopa mandriosa võrkudega. Veel üks ühishuviprojekt, ühendus
Vierradeni (Saksamaa) ja Krajniki (Poola) vahel, suurendaks Poola ühendatuse
2020. aastaks üle 10 %. ·
Tänu ühishuviprojektidele
Ühendkuningriigis, mis hõlmavad siseliine ning ühendusi Belgia, Prantsusmaa,
Iirimaa ja Norraga, saavutaks Ühendkuningriik 10 % eesmärgi ja tema
ühendused oleksid vähem ülekoormatud. ·
Mitmed Itaalia ühishuviprojektid,
peamiselt ühendused Itaalia ning Prantsusmaa, Šveitsi ja Austria vahel ning
vajalikud sisemised tugevdused viiksid Itaalia ülekandevõimuse naabritega umbes
12 %ni, kui need 2020. aastaks valmis saavad. Seega oleks elektrivarustuse
usaldusväärsus Itaalias paremini tagatud ja ülekoormuse oht palju väiksem. ·
Ka Iirimaa võib märkimisväärselt
suurendada oma ülekandevõimsust tänu mitmetele ühishuviprojektidele, mis
sisalduvad esimeses nimekirjas. Iirimaa ühendatuse tase oli 2011. aastal
3 %. See tõusis 2013. aastal 7 %ni tänu EEPRi raames rahastatud
projektile, mis ühendab Iirimaa Ühendkuningriigiga. Iirimaa ühendatus võib
2020. aastaks ületada 15 %, kui kavandatud ühishuviprojektid, mis
ühendavad Iirimaad Ühendkuningriigi (Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia) ja
võimalusel ka Prantsusmaaga, valmis ehitatakse. ·
Rumeenia ühendatuse tase suureneks
praeguselt 7 %-lt rohkem kui 9 %ni, jõudes seega eesmärgile lähemale
Serbiaga ühenduse loomise kaudu 2017. aastaks. ·
Küpros on energiasaar, mis suuresti
sõltub naftast ja seetõttu on seal kõrged elektrihinnad. Tulevane ühendus, nn
Euroaasia ühendus, on praegu teostatavusuuringu eelses etapis, kuid lisati
esimesse liidu ühishuviprojektide nimekirja. Projekti võimsus on 2 000 MW
ning Küprose ühendatuse tase tõuseks rohkem kui 100 %ni, kui projekt 2023.
aastal lõpule jõuab. ·
Tänu EEPRi toetusele tõuseks Malta
ühendatuse tase praeguselt 0 %-lt ligikaudu 35 %ni kõrgepingeliini
kasutuselevõtu tõttu Itaaliaga (Sitsiiliaga) 2015. aastal. Ühishuviprojektide
rakendamine aitab saavutada 10 % elektrivõrkude ühendatuse eesmärki
liikmesriikide vahel, kui kavandatud projektid lõpetatakse 2020. aastal[7] (vt
kaarti allpool). Jõupingutusi on vaja suurendada nende riikide puhul, kes on
10 % eesmärgi saavutamisest 2020. aastaks maas (peamiselt Hispaania ja Küpros),
kasutades kooskõlastatumat lähenemisviisi ja kõiki olemasolevaid vahendeid. Ühendatus
2020. aastal pärast praeguste ühishuviprojektide rakendamist
Euroopa
reguleerivat raamistikku tuleb täielikult rakendada ja kohaldada
Kindel
reguleeriv raamistik on eeltingimus vajalike taristuinvesteeringute tegemiseks.
Alates 2013. aastast on Euroopa Liit võtnud vastu taristu kavandamise ja
rakendamise tervikliku käsitluse. Üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) määrus
keskendub esimest korda piiriülestele projektidele ja projektidele, millel on
mõju piiriülestele energiavoogudele. Üleeuroopalisi
energiavõrkusid (TEN-E) käsitlevas määruses nenditakse, et kõnealused projektid
vajavad erieeskirju, ja tehakse ettepanek, et kulude-tulude analüüs näitaks
selgelt nende piiriülest kasu. Samuti antakse võimalus kulude jaotamiseks
piiriüleselt, võttes aluseks tekkiva kasu asjaomastes liikmesriikides. TEN-E
määruses on ka sätestatud, et riiklikud reguleerivad asutused peaksid pakkuma
regulatiivseid stiimuleid, et kompenseerida selliste projektidega seotud riski.
See tähendab, et taristu kasutamise tasude puhul võetakse arvesse asjakohast
aega investeeringute tagasiteenimiseks, arvestatakse amortisatsiooni,
ennetavaid investeeringuid jne. Enamikku
projektidest juhivad põhivõrguettevõtjad, kuid reguleerivad asutused
kehtestavad tariifid või kiidavad need heaks. Lisaks sellele on ka projekte,
sealhulgas mõned ühishuviprojektid, mida juhivad eraõiguslikud isikud: nn
kommertsliinid. Nende kulud teenitakse üldiselt tagasi hinnaerinevustest liini
kahes otsas. Riskid on seetõttu väga erinevad. Ehkki kohaldatakse TEN-E määruse
lubade andmise sätteid, saavad need liinid sageli kasutada reguleeriva
raamistiku erandeid, näiteks neid, mis käsitlevad kolmandate isikute
juurdepääsu ja ülekoormustasude kasutamist. TEN-E määruses
käsitletakse ka esimest korda pikaldase loamenetluse küsimust ja
üldsuse heakskiitu, mis on peamised taristu arendamise takistused, eelkõige
õhuliinide puhul. Kõnealuse määrusega kehtestatakse loa andmiseks siduv üldine
tähtaeg 3,5 aastat, mis peaks oluliselt vähendama praegust 10–13 aasta pikkust
keskmist. Loa andmine tuleb koondada ühe pädeva asutuse juurde (kontaktpunkt).
Pärast komisjoni tugevat survet, hakkab see kõikides liikmesriikides toimima
2015. aasta kevadel[8].
Samuti võetakse kasutusele uued tõhusama konsulteerimise ja läbipaistvuse
eeskirjad, et kaasata kodanikke paremini planeerimisse. Eesmärk on muuta protsess
tõhusamaks, kaitstes samas ELi kõrgeid keskkonnakaitsestandardeid[9]. On
äärmiselt oluline, et liikmesriigid rakendaksid ja kohaldaksid täielikult
üleeuroopalisi energiavõrkusid käsitleva määruse sätteid, et vältida viivitusi
vajalike projektide rakendamisel. Komisjon tagab
täieliku rakendamise ja range jõustamise.
Kõikide
olemasolevate rahastamisvahendite, CEFi, ESIFi ja EFSI, kasutamine täiel
määral
Komisjoni
hinnangul on kuni aastani 2020 vaja ligikaudu 200 miljardit eurot, et luua
vajalik taristu ühendamaks piisavalt kõiki ELi liikmesriike, mis aitab tagada
varustuskindluse ja suurendab säästvust. Elektrienergia projektidele on tarvis
ligikaudu 105 miljardit eurot, millest umbes 35 miljardit eurot läheb
ühendustele, mis on omandanud ühishuviprojekti staatuse ja on vajalikud
10 % eesmärgi saavutamiseks kogu ELis. Ühendatud võrgu
olulisus kajastub selgelt ka ELi mitmeaastases eelarves aastateks 2014–2020. Euroopa
ühendamise rahastust (CEF), mis hõlmab kolme sektorit – transporti,
energeetikat ja telekommunikatsiooni – läheb energeetikale umbes 30 miljardi
euro suurusest kogusummast 5,35 miljardit eurot[10].
Kuigi CEFi vahendid moodustavad vaid ligikaudu 3 % vajalikest
investeeringutest kuni aastani 2020, saab sellega võimendada muid
finantsinstrumente, näiteks projektivõlakirju, mida juba katseetapis 2012–2013
prooviti. Oluline osa CEFi vahenditest rakendataksegi seetõttu selliste
instrumentide abil. Et CEFi
toetustest kasu oleks, peavad need olema suunatud vähestele tähtsatele
projektidele ning sellega peavad olema seotud reguleerivate asutuste
jõupingutused rahastada projekte võrgutariifidest ja muudest
rahastamisallikatest. Liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel kasutada ka Euroopa
struktuuri- ja investeerimisfonde. Esialgsete hinnangute kohaselt
eraldatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) umbes 2 miljardit eurot
suurtele elektri- ja gaasitaristutele. Näiteks Tšehhi Vabariik (hinnanguliselt
umbes 200 miljonit eurot) ja Leedu (hinnanguliselt umbes 69,5 miljonit eurot)
kavatsevad kasutada seda võimalust ja rahastada ERFi kaudu arukaid
kõrgepingevõrkusid. Komisjon tegi
13. jaanuaril 2015 ettepaneku luua Euroopa Strateegiliste Investeeringute
Fond (EFSI), et märkimisväärselt parandada ELi investeerimisprojektide
juurdepääsu pikaajalisele rahastamisele. Kõnealuse rahastamisvahendiga võib
rahastada esitatud ühishuviprojekte või muid ühendusprojekte ning
seega kiirendada ja täiendada ühishuviprojektide ja muude projektide toetamise
praegust struktuuri. Uusi võimalusi kommertsrahastamiseks pakub EFSI,
mis asutatakse tihedas koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP). Kõnealune
fond on komisjoni majanduskasvu, tööhõive ja investeeringute paketis kesksel
kohal. EFSI kaasab vähemalt 315 miljardit eurot avaliku ja erasektori
investeeringuid kogu ELis, millele lisandub ELi eelarvest eraldatud 16
miljardit eurot ning EIP toetust 5 miljardit eurot. EFSI kordistav mõju on
hinnanguliselt vähemalt 15. Energia kuulub
selgelt fondi prioriteetide hulka. Fondi investeerimistegevus peab olema
kooskõlas liidu poliitikaga ja toetama üldeesmärke, nagu taristu arendamine,
sealhulgas energeetika ja eelkõige energia ühenduste valdkonnas. Lisaks Euroopa
ühendamise rahastule on nüüd ka EFSI tõenäoliselt oluline vahend, et toetada
ühishuviprojekte ja nende projektide elluviijaid. Loodud on investeeringute
portaal, mille eesmärk on suurendada ELi investeerimisprojektide läbipaistvust
ja teha teave potentsiaalsetele investoritele kättesaadavaks. EFSI ühendab
projektide elluviijaid ja investoreid ning tagab suurema toetuse finantsriskide
korral. Kuna enamik taristuprojekte põhinevad äriloogikal, võib EFSI mängida
olulist rolli, võimendades vajalikke investeeringuid koos muude investeerimis-
ja kommertspankadega. EFSI rahastamisele juurdepääsuks on projekti kiire ja
õigeaegne ettevalmistamine äärmiselt oluline. Ühishuviprojektides osalevatel
piirkondlikel rühmadel on siinkohal oluline roll. Tuginedes
olemasolevatele EIP ja komisjoni nõustamisteenustele annab Euroopa
investeerimisnõustamise keskus (EIAH) nõuandvat toetust investeerimisprojektide
kindlakstegemiseks, ettevalmistamiseks ja arendamiseks ning tegutseb ühtse
projektide rahastamise tehnilise nõustamise (sealhulgas õigusküsimustes)
keskusena liidus. See hõlmab toetust tehnilise abi kasutamiseks projekti
koostamisel, uudsete rahastamisvahendite kasutamiseks ning avaliku ja
erasektori partnerluse kasutamiseks. EIAH ei järgi ainult EFSId, vaid annab ka
nõu taristuprojektide muude olemasolevate rahastamisvõimaluste kasutamise
kohta, sealhulgas CEF ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid. Samuti on
oluline rõhutada erainvestorite panust, kas EFSI või muude turupõhiste
vahendite kaudu, nagu Euroopa pikaajalised investeerimisfondid, mis võivad
suunata erasektori rahastamise pikaajalistesse investeeringutesse, nt
energiataristusse. TEN-E poliitika on andnud esimesi tulemusi, kuid
teha tuleb veelgi rohkem. Kiirendamaks ühendamise eesmärgi saavutamist,
kavatseb komisjon tugevdada TEN-E määruse raames loodud piirkondlike rühmade
tööd, et jälgida ühishuviprojektide arengut ning esitada vajaduse korral
korrigeerivaid ja ennetavaid meetmeid, eelkõige nendes liikmesriikides, kes on
kõige kaugemal 10 % eesmärgist. Komisjon tõhustab ka oma toetust
esmatähtsatele projektidele, kasutades selleks sihipäraseid meetmeid. Komisjon
hindab projekte ükshaaval, et avastada mis tahes takistused ja ohud, mis
võiksid ehitamist edasi lükata, ja võtta järgmisi meetmeid: - tuua kokku projektide elluviijad, et leida
lahendusi tehnilistele ning planeerimise, kavandamise ja rakendamisega seotud
küsimustele ning soodustada sidemeid EIP ja teiste pankadega; - võimaldada juurdepääs tehnilisele abile, et
projekti paremini kujundada ja pankade nõuetele vastavaks teha; - teha koostööd Energeetikasektorit Reguleerivate
Asutuste Koostööametiga (ACER) ja riiklike reguleerivate asutustega, et leida
parimad stiimulid; - tagada vastavus TEN-E määrusele ja algatada
asjakohased menetlused, kui sätteid ei ole veel rakendatud, näiteks lubade
andmise puhul; - hõlbustada liikmesriikide vahelise kokkuleppe
saavutamist, et lahendada poliitilisi küsimusi.
Piirkondlikku koostööd tuleb
tugevdada
Olulised
ühishuviprojektid ja eelkõige ühendused on peamiselt suuremahulised projektid,
mis on oma olemuselt keerulised ja võivad tekitada viivitusi. Projektide
elluviijad on andnud teada, et loa andmise menetlused ja üldsuse vastuseis on
peamised riskitegurid, mis takistavad kiiret rakendamist. Seega on rakendamise
kiirendamiseks vaja kooskõlastatud tegevust kõikidelt asjaosalistelt,
sealhulgas liikmesriigid, põhivõrguettevõtjad ja projektide elluviijad ning
reguleerivad asutused ja planeerimisasutused. Kõik
ühishuviprojektid vajavad lähenemisviisi, mis ei piirdu üksikute projektide
tasandiga. Tugev piirkondlik koostöö TEN-E piirkondlike rühmade raames on
rakendamise seisukohast ülioluline. Neli elektriga
seotud piirkondlikku rühma (Põhjamere elektrivõrk, Läänemere energiaturu
ühendamise tegevuskava (BEMIP), põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud
Lääne-Euroopas ning põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Ida-Euroopa kesk- ja
lõunaosas) võtavad vastu piirkondlikud ühishuviprojektide nimekirjad, mida
kasutatakse kogu ELi hõlmava nimekirja koostamisel. Rühmad jälgivad
ühishuviprojektide rakendamist oma piirkonnas, teatavad võimalikest raskustest
ja võivad esitada parandusmeetmeid. Piirkondliku
rühma tegevus ei pruugi aga alati olla piisav. Eelkõige tuleb suurendada
piirkondlikku koostööd ja tõsta see kõrgemale tasemele, et tegelda
laiemate poliitiliste prioriteetidega, mis lähevad kaugemale konkreetsete
projektide kavandamise ja rakendamise küsimustest. Need küsimused on seotud
näiteks vajadusega leida innovaatilisi tehnilisi lahendusi, viia võrgu
planeerimine kooskõlla tootmise planeerimisega, kiiresti tegeleda ohtudega
varustuskindlusele sünkroniseeritud regulatiivsete ja taristuga seotud meetmete
abil, või teha tihedamat koostööd, et leida vastuvõetavad ja säästvad
lahendused ökoloogiliselt tundlikes piirkondades. Komisjon leiab,
et TEN-E piirkondlike rühmade tööd tuleb tõhustada järgmistes valdkondades: -
Läänemere piirkonnas
on praegune tõhustatud piirkondlik koostöö BEMIPi raames vilja kandmas ja
piirkond saab nii elektrienergia kui ka gaasi puhul hästi ühendatud
2020. aastaks. Komisjon vaatab koos asjaomaste liikmesriikidega praegu
läbi BEMIPi struktuurid, et tõhustada ja keskendada meetmeid seni lahendamata
probleemidele, sealhulgas eelkõige elektrivõrkude sünkroniseerimisele Balti
riikide ja Mandri-Euroopa vahel, taastuvate energiaallikate lõimimisele ja
energiatõhususe parandamise meetmetele. Läbivaatamisprotsess
peaks tipnema uue vastastikuse mõistmise memorandumi alla kirjutamisega Läti
ELi eesistumise ajal. -
Teine piirkond, mis 2014. aasta oktoobri
Euroopa Ülemkogu järeldustes esile toodi, on Pürenee poolsaar.
Poolsaare ühendamine on viimasel ajal edenenud, sest Hispaania, Prantsusmaa ja
Portugali põhivõrguettevõtjad kirjutasid 2015. aasta jaanuaris alla ühisele
strateegiadokumendile ühenduse loomiseks. Ühises strateegiadokumendis on
loetletud ühised eesmärgid ja mõned võimalused projektide elluviimiseks.
Komisjon on aktiivselt soodustanud seda koostööd ja loob uue
kõrgetasemelise töörühma, et muuta koostöö konkreetseks. Kõnealuse töö
toetamiseks on komisjon algatanud uuringu, milles käsitletakse kasu, kulusid ja
tehnilisi võimalusi Pürenee poolsaare veelgi paremaks ühendamiseks ülejäänud
ELiga. 2015. aasta märtsis toimub kolme riigi riigipeade ja valitsusjuhtide
kohtumine. Komisjon on veendunud, et selline tippkohtumine annab uue tõuke
kõnealusele protsessile ja toetab vastavalt mis tahes uute kohustuste võtmist. -
Põhjamere äärsed riigid ei ole praegu piisavalt ühendatud, et kasutada
optimaalselt olemasolevaid ja kavandatud tootmisvõimsusi maismaal ja avamerel.
Põhjameri pakub ainulaadset võimalust kasutada märkimisväärset hulka vähese
süsinikdioksiidiheitega kohalikku energiat, mis on toodetud mõnede kõige
energiamahukamate Euroopa piirkondade läheduses. Põhjamere elektritootmise
potentsiaal võib moodustada 4–12 % ELi elektritarbimisest 2030. aastaks.
Eesmärk on saavutada selle piirkonna parem ühendatus, et lihtsustada turu
ühendamist ja kaupade liikumist ning suures mahus avamere taastuvenergia,
eelkõige tuuleenergia, tootmise lõimimist. Piirkonnas on kub ka häid võimalusi
arendada uudseid tehnilisi lahendusi, nagu näiteks süsihappegaasi kogumine ja
talletamine, energia salvestamine ja elektrienergia abil gaasi tootmine.
Komisjon toetab aktiivselt ja edendab veelgi kõnealuse piirkondliku rühma
tööd ja tegevuskava väljatöötamist. -
Komisjon on algatanud
tugevdatud koostöö taristu arendamise prioriteetide valdkonnas Ida-Euroopa
keskosas ja Kagu-Euroopas. Elektrienergia turgu tuleb kõnealuses
piirkonnas paremini ühendada ja ajakohastada, et võimaldada kasutusele võtta
oluline taastuvenergia potentsiaal. See on eriti oluline ajal, kui piirkonna
ees seisab eriti raske olukord gaasiga pärast South Streamist loobumist.
Seetõttu loodi 2015. aasta jaanuaris kõrgetasemeline rühm ja
selle esimene koosolek toimus 9. veebruaril Sofias. Komisjon teeb tihedat koostööd
asjaomaste liikmesriikidega iga kõnealuse piirkondliku koostöövormi
tõhustamiseks piirkondliku strateegiaga, et lahendada kõige pakilisemaid
probleeme ja võtta meetmeid. Nelja piirkonna jaoks töötatakse välja tegevuskavad
koos konkreetsete rakendamise eesmärkidega, sealhulgas konkreetsed ühendamise
ettepanekud, et saavutada ELi tasandil kokku lepitud 10 % eesmärk. Nendel
konkreetsetele juhtudel, kus 10 % on raskem saavutada, on komisjon teadlik
mitmest esitatud ettepanekust (nt Balti riikide jaoks LitPol Linki uus etapp
või Pürenee poolsaare ja Prantsusmaa vahelised ühendused Navarra-Bordeaux',
Sabiñanigo-Marsilloni või Monzóni-Cazarili vahel). Sellistel juhtudel annab
komisjon huvitatud pooltele abi ja nõu, et lisada uued projektid vastavatesse
tegevuskavadesse. Komisjon jälgib tähelepanelikult
tegevuskavade rakendamist. Nii palju kui võimalik toetab komisjon
kooskõlastamist erinevate piirkondlike rühmade töötavade vahel. Komisjon teeb ka tihedat koostööd
Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikuga tagamaks, et liiduülese võrgu
kümneaastase arengukava, mis on ainus vahend ühishuviprojektide väljavalimiseks,
reguleerimisala laiendatakse ja määratakse selgelt kindlaks projektid, et
saavutada elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärk, pakkudes välja
konkreetsed meetmed, sealhulgas võimalus täiendada vajaduse korral liiduülese
võrgu kümneaastast arengukava. Komisjon esitab igal aastal aruande
Euroopa Ülemkogule ühishuviprojektide rakendamise ja edusammude kohta
10 %ni jõudmisel, mis on oluline element iga-aastasest põhjalikust
hindamisest, mis on ette nähtud energialiidu strateegilises raamistikus. Komisjon
tagab, et piirkondlike rühmade töö saab kasu asjakohasest sünergiast EFSIga,
kui see luuakse. Komisjon juhib ka piirkondlike rühmade arutelu muude pakiliste
küsimuste üle, nagu võrkude moderniseerimine. 2015. aasta lõpus korraldab komisjon
(vajaduse korral koos naaberriikidega) esimese energiataristu foorumi,
et arutada ja leida lahendusi küsimustele, mis on ühised kõigile piirkondadele
kogu Euroopas.
Vaade 2030.
aastani
2014. aasta
märtsi Euroopa Ülemkogu üleskutsel tegi komisjon 2014. aasta mais ettepaneku
suurendada kehtivat elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärki 15 %ni
aastaks 2030. Samas võetakse arvesse kulukusega seotud aspekte ja ärilisi
võimalusi kõnealustes piirkondades. 2014 toimunud Euroopa Ülemkogu volitas
komisjoni andma Euroopa Ülemkogule regulaarselt aru, et saavutada 2030. aastaks
15 % eesmärk. Seda eesmärki püütakse saavutada peamiselt
ühishuviprojektide rakendamise kaudu. ELi
energiapoliitika 2020. ja 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine
ei ole võimalik ilma täielikult ühendatud Euroopa elektrivõrguta, millel on
rohkem liikmesriikidevahelisi võrguühendusi, suurem salvestuspotentsiaal ja
arukad võrgud nõudluse haldamiseks ning millega tagatakse kindel
energiavarustus süsteemis, kus on suurem osakaal erinevatel taastuvatel
energiaallikatel. Sellega seoses on ülimalt oluline üleeuroopaliste
elektrikiirteede järkjärguline ehitamine. 2014. aasta jaanuaris teatas komisjon
oma kavatsusest jälgida arukate võrkude ja liikmesriikide vaheliste
võrguühenduste loomist, eriti nende vahel, kes on kõige kaugemal kokkulepitud
eesmärgist: 10 % olemasolevast tootmisvõimsusest. Elektrienergia
siseturu väljakujundamine, eelkõige energiasaarte eraldatuse lõpetamine,
energia varustuskindluse tagamine kõigile tarbijatele ning taastuvatest allikatest
elektritootmise suurema osakaalu saavutamine vajab rohkem kui 10 %
ülekandevõimsust ning ELi ja liikmesriikide jõupingutused peaks olema suunatud
sellele, et kõikides liikmesriikides saavutataks 2030. aastaks vähemalt
15 % ülekandevõimsus. Samal ajal on liikmesriikide vahel erinevused seoses
geograafilise asendi ning energiaallikate ja -varustuse struktuuriga, mistõttu
on vajalik juhtumipõhine lähenemisviis, mis põhineb kitsaskohtade põhjalikul
hindamisel, võttes arvesse kulusid. Piirkondliku koostöö struktuurid on
olulised, et arutada ja leppida kokku edasised sammud. Komisjon kasutab neid
tugevdatud piirkondliku koostöö vorme ka 15 % eesmärgi saavutamiseks.
Kokkuvõte
Euroopa Liit
peab viima oma elektrivõrkude ühendatuse taseme 2020. aastaks 10 %ni, kui
ta soovib luua vastupidava energialiidu koos tulevikku suunatud kliimamuutuste
poliitikaga. On selge, et Euroopa peab suurendama oma jõupingutusi, et
lahendada energia- ja kliimapoliitika väljakutsed. Hiljuti loodud
reguleeriv ja finantsraamistik on andmas esimesi tulemusi. Eesmärkide
täitmiseks on nüüd vaja liikmesriikide ja kõigi teiste osaliste poliitilist
tahet. See tähendab TEN-E määrusega loodud piirkondlike rühmade töö
tõhustamist, samas kui komisjon jätkab algatuste tegemist piirkondliku koostöö
süvendamiseks. Euroopa Ülemkogul lepiti kokku, et arendatakse välja
töökindel ja läbipaistev juhtimissüsteem ilma tarbetu halduskoormuseta,
aitamaks ELil tagada oma poliitilisi eesmärkide täitmine. See hõlmab ka
praeguste aruandlusnõuete ühtlustamist. Komisjon koostab
liikmesriikidelt saadud teabe alusel aruande. Kõnealune aruanne, mis on oluline
element iga-aastasest põhjalikust hindamisest, mis on ette nähtud energialiidu
strateegilises raamistikus, sisaldab täielikku ülevaadet kõikide ühishuviprojektide
olukorrast. Antakse ka soovitusi projektide kiirendamiseks ja
ühishuviprojektide nimekirja paindlikumaks muutmiseks, kui 10 %
ülekandevõimsuse eesmärki 2020. aastaks ei täideta. Vajaduse korral teeb
komisjon ettepaneku uuteks meetmeteks, et kõnealune eesmärk saavutada. Nagu on näidanud
positiivne poliitiline koostöö Läänemere piirkonnas ja Pürenee poolsaarel, on
toetus kõrgeimal tasandil väga oluline, et teha edusamme nende suurte
projektide puhul. [1]
Ajavahemikul 2008–2012; vt COM(2014) 21/2. [2] Kooskõlas
Euroopa Ülemkogu volitustega keskendutakse käesolevas teatises elektrile.
Gaasiga seotud ühendamise eesmärki ei ole püstitatud, sest varustuskindluse
tagamiseks on liikmesriigid juba kohustatud valmistuma olukordadeks, kui nende
peamine gaasitaristu element ei tööta (nn N-1 norm). Vt määrus (EL)
nr 994/2010. [3] Uuring: Benefits of an
integrated European energy market, July 2013, Booz & Co. [4] Kolme Balti riigi – Eesti, Läti ja Leedu – elektrivõrk ei ole veel
Euroopa elektrivõrguga sünkroniseeritud ja seetõttu on neid vaja käsitada ühe
üksusena. Kuigi kolm Balti riiki on omavahel täielikult ühendatud, on nende
ühendatus Euroopa elektrienergia siseturuga 4 % (Soome kaudu) Selline oli
seis 2014. aasta alguses, enne kui Estlink 2 võeti kasutusele. Projekti lõpuleviimisega
suurenes Balti riikide elektrivõrkude ühendatus ligikaudu 10 %ni. [5] Määrus (EL) nr 347/2013
üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta, ELT L 115, 25.4.2013. [6] Määrus (EL) nr
1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, ELT L 348,
20.12.2013. [7] 2.
lisas on esitatud ülevaade nende liikmesriikide projektidest, kelle
ülekandevõimsus jääb alla 10 %. [8] Tähtaeg oli 2013. aasta
sügis, nagu on sätestatud TEN-E määruses. [9] Lisaks
on komisjoni talitused koostanud juhendi, et lihtsustada keskkonnamõju
hindamise menetlust energiataristu ühishuviprojektide puhul. [10] Nende arvude puhul
võetakse arvesse komisjoni hiljutist ettepanekut luua Euroopa Strateegiliste
Investeeringute Fond (EFSI). 1.
LISA Projektid,
mida kaasrahastatakse Euroopa majanduse elavdamise energeetikakavast (EEPR) Ø EstLink
2 on teine kõrgepinge-alalissvooluühendus Soome ja
Eesti vahel, mis suurendab kahe riigi vahelist ülekandevõimsust
1 000 MWni. Ø NordBalt
on uus ühendus Rootsi ja Leedu vahel, mille ülekandevõimsus on 700 MW. Ø Austria
– Ungari ühendus (Wien – Györ), võimsusega
1 100 MVA, parandas Austria ja Ungari elektrivõrkude koostalitlusvõimet. Ø Hispaania
– Prantsusmaa ühendus (Sta. Llogaia – Baixas) on
maa-alune kaabel võimsusega on 1 400–1 800 MW, mis ületab
Püreneede mäeaheliku spetsiaalse tunneli kaudu. Ø Malta
– Itaalia ühendus (Pembroke – Marina di Ragusa) on
merealune HVAC-kaabel võimsusega 250 MVA, mis lõpetab Malta elektrivõrgu
isolatsiooni ülejäänud Euroopast. Ø Ühendkuningriigi
– Iirimaa ühendus (Deeside – Meath) on
kõrgepinge-alalisvoolukaabel võimsusega 500 MW. Projekt oli esimene
Iirimaa ja Ühendkuningriigi elektrivõrkude ühendus. Ø Projekt,
mis koosnes neljast õhuliinist Tunesi ja Tavira (PT), Tunesi ja Estói
(PT), Tavira (PT) ja Alcoutimi (PT) ning Ourique ja Estói (PT) vahel,
aitas uuendada ja laiendada Portugali elektrivõrku. Ø Elektrivõrgu
tugevdamine Douro piirkonna (PT) ja Hispaania
Aldeadavila piiripunkti vahel viidi lõpule 2011. aasta sügisel. 2.
LISA Ühishuviprojektid,
millega suurendatakse ülekandevõimsust liikmesriikides, kus see on alla
10 % Prioriteetne koridor || Ühishuviprojekt || Kasutuselevõtmise kuupäev ja projekti etapp[1] Prioriteetne koridor: Põhjamere elektrivõrk (NSOG) || 1.1.1. Zeebrugge (BE) ja Richborough’ lähiümbruse (UK) võrkude ühendus || 2018 Loamenetlus 1.2 Ühishuviprojekt Belgia – kaks võrguvalmis avameresõlme, mis on ühendatud mandril Zeebrugges (BE) asuva alajaamaga, koos ennetavate investeeringutega, mis võimaldavad tulevasi ühendusi Prantsusmaa ja/või Ühendkuningriigiga[2] || 2018 Loamenetlus 1.6 Ühishuviprojekt Prantsusmaa – Iirimaa, La Martyre’i (FR) ja Great Islandi või Knockraha (IE) võrkude ühendamine || 2025 Uuringute etapp 1.7.1. Prantsusmaa – Ühendkuningriik, Cotentin’i (FR) ja Exeteri (UK) lähiümbruse võrkude ühendamine (praegu tuntud projektina FAB) || 2022 Uuringute etapp 1.7.2. Prantsusmaa – Ühendkuningriik, Tourbe'i (FR) ja Chillingi (UK) võrkude sidumine [praegu tuntud projektina IFA2] || 2020 Uuringute etapp 1.7.3. Prantsusmaa – Ühendkuningriik, Coquelles'i (FR) ja Folkestone'i (UK) võrkude ühendamine [praegu tuntud projektina ElecLink] || 2016 Ehitus 2015. aasta keskpaik 1.9.1. Iirimaa – Ühendkuningriik, Co. Offaly (IE), Pembroke’i ja Pentiri (UK) võrkude ühendamine || 2019 Loamenetlus 1.9.2. Iirimaa – Ühendkuningriik, Coolkeeragh' – Coleraine'i sõlmede (IE) ning Hunterstoni jaama, Islay, Argylli ja avamere tuulepargi C (UK) võrkude ühendamine || 2020 Uuringute etapp 1.9.3. Iirimaa – Ühendkuningriik, põhjasõlme, Dublini ja Codling Banki (IE) ning Trawsfynydi ja Pembroke’i (UK) võrkude ühendamine || 2020 Uuringute etapp 1.9.4. Iirimaa – Ühendkuningriik, Iiri keskmaa ja Pembroke’i (UK) võrkude ühendamine || 2017–2020 Uuringute etapp 1.9.5. Iirimaa – Ühendkuningriik, Iiri keskmaa ja Devonis asuva Alverdiscotti (UK) võrkude ühendamine || 2017–2020 Uuringute etapp 1.9.6. Iirimaa – Ühendkuningriik, Iiri ranniku ja Pembroke’i (UK) võrkude ühendamine || 2017–2020 Uuringute etapp 1.10 Ühishuviprojekt Norra ja Ühendkuningriigi võrkude ühendamine || 2020 Loamenetlus 1.11.2. Iirimaa – Ühendkuningriik, Loode-Iirimaa ja Midlandsi (UK) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus 1.11.4. Iirimaa – Ühendkuningriik, Mayos asuva Glinski (IE) ja Deeside'is asuva Connah's Quai (UK) võrkude ühendamine || 2018 Loamenetlus Prioriteetne koridor: põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Lääne-Euroopas || 2.4 Ühishuviprojekt Prantsusmaa – Itaalia, Codrongianose (IT), Lucciana (Korsika, FR) ja Suvereto (IT) võrkude ühendamine [praegu tuntud projektina SA.CO.I. 3] || 2022 Uuringute etapp 2.5.1. Grande Ile’i (FR) ja Piossasco (IT) võrkude ühendamine (praegu tuntud projektina Savoie – Piemont) || 2019 Loamenetlus FR Ehitus IT 2.7 Ühishuviprojekt Prantsusmaa – Hispaania, Akvitaania (FR) ja Baskimaa (ES) võrkude ühendamine || 2020 Uuringute etapp 2.13.1. Iirimaa – Ühendkuningriik, Woodlandi (IE) ja Turleenani (UK – Põhja-Iirimaa) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus 2.13.2. Iirimaa – Ühendkuningriik, Srananagh’ (IE) ja Turleenani (UK – Põhja-Iirimaa) võrkude ühendamine || 2020–2025 Uuringute etapp 2.14 Ühishuviprojekt Itaalia – Šveits, Thusis/Silsi (CH) ja Verderio Inferiore (IT) võrkude ühendamine || 2018 Loamenetlus 2.15.1. Airolo (CH) ja Baggio (IT) võrkude ühendamine || 2022 2.17 Ühishuviprojekt Portugal – Hispaania, Vila Fria – Vila do Conde – Recarei (PT) ja Beariz – Fontefría (ES) võrkude ühendamine || 2016 Loamenetlus Prioriteetne koridor: põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Ida-Euroopa kesk- ja lõunaosas || 3.2.1. Lienzi (AT) ja Veneto piirkonna (IT) võrkude ühendamine || 2022 Uuringute etapp 3.3 Ühishuviprojekt Austria – Itaalia, Naudersi (AT) ja Milano piirkonna (IT) võrkude ühendamine || 2018 Uuringute etapp 3.4 Ühishuviprojekt Austria – Itaalia, Wurmlachi (AT) ja Somplago (IT) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus 3.10.1. Hadera (IL) ja Vasilikose (CY) võrkude ühendamine || 2018 Uuringute etapp 3.10.2. Vasilikose (CY) ja Kreetal asuva Korakia (EL) võrkude ühendamine || 2022 Uuringute etapp 3.14.1. Eisenhüttenstadti (DE) ja Plewiska (PL) võrkude ühendamine || 2022 Uuringute etapp 3.15.1. Vierradeni (DE) ja Krajniki (PL) võrkudevaheline ühendus ühendamine || 2017 Loamenetlus 3.19.1. Villanova (IT) ja Lastva (ME) võrkudevaheline ühendus || 2017 Ehitus 3.20.1. Lääne-Udine (IT) ja Okroglo (SI) võrkudevaheline ühendus || 2021 Uuringute etapp 3.21 Ühishuviprojekt Itaalia – Sloveenia, Salgareda (IT) ja Divača – Bericevo piirkonna (SI) võrkude ühendamine || 2022 Loamenetlus 3.22.1. Resita (RO) ja Pancevo (RS) võrkude ühendamine || 2017 Loamenetlus Prioriteetne koridor: Läänemere energiaturu elektrivõrkude ühendamise kava || 4.2.1. Kilingi-Nõmme (EE) ja Riia 2. koostootmisjaama alajaama (LV) võrkude ühendamine || 2020 Loamenetlus 4.3 Ühishuviprojekt Eesti / Läti / Leedu võrkude sünkroonne ühendus Mandri-Euroopa võrkudega || 2023–2025 Uuringute etapp 4.5.1. Alytuse (LT) ja LT/PL piiri vahelise ühenduse LT osa || 2015 Ehitus [1] ENTSO-E kümneaastase
võrgu arengukava 2014 kohaselt (kui see on kohaldatav) või projekti läbiviija
komisjonile 2014. aastal esitatud teabe kohaselt. [2] Sinisega on märgitud
ühenduste projektid, mis viiakse eeldatavalt lõpule 2017/18 või kus tuleb suur
töö ära teha 2017. aastaks; projektid võisid taotleda toetust EFSIst