KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE ühenduse kodanikukaitse mehhanismi ja kodanikukaitse rahastamisvahendi perioodi 2007–2013 järelhindamise kohta

1. ARUANDE ULATUS JA EESMÄRK

Euroopa kodanikukaitse mehhanism (edaspidi „mehhanism”) loodi 2001. aastal[1] selleks, et soodustada tugevdatud koostööd kodanikukaitse abimissioonidel. Komisjon tegi 2006. aasta jaanuaris ettepaneku vaadata mehhanism saadud kogemuste alusel läbi ja koostada sobiv õiguslik alus tuleviku jaoks. Nõukogu otsus 2007/779/EÜ, Euratom[2] (edaspidi „mehhanismi otsus”) koostati selleks, et tulla toime loodus- ja inimtegevuse tagajärjel juhtuvate õnnetuste suureneva sageduse ja tõsidusega. Peale selle võimaldati nõukogu otsusega 2007/162/EÜ, Euratom[3] (edaspidi „rahastamisvahendi otsus”) rahastada meetmeid, mille eesmärk on ennetamine, valmisolek ja tõhusam reageerimine, eriti neid, mis võetakse liikmesriikide koostöös ja viiakse läbi mehhanismi raames. Meetmete rahastamise kogusummaks rahastamisvahendi otsuse alusel kinnitati ajavahemikuks 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 189,8 miljonit eurot. Mehhanismi ja rahastamisvahendi otsus tunnistati kehtetuks alates liidu kodanikukaitse mehhanismi otsuse[4] (edaspidi „2013. aasta otsus”) jõustumisest 1. jaanuaril 2014.

rahastamisvahendi otsuse artikli 15 lõike 2 punktis d nõutakse, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule järelhindamise aruande mehhanismi nende kodanikukaitse valdkonna meetmete kohta, mis said finantsabi ajavahemikus 2007–2013. Peale selle nõutakse mehhanismi otsuse artiklis 14, et komisjon hindaks otsuse kohaldamist ja edastaks hindamistulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Komisjon viis juba läbi mehhanismi meetmete vahehindamise, mis hõlmas ajavahemikku 2007–2009.Selle tulemused edastati Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2011. aasta lõpus komisjoni aruandes,[5] millele oli lisatud komisjoni talituste töödokument[6] (edaspidi koos „hindamise vahearuanne”).

Nimetatud aruandes on esitatud kõigi mehhanismi meetmete järelhindamise leiud ajavahemikust 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013. Mehhanismi meetmete sõltumatuks hindamiseks kasutati väliseid konsultante. Hindamine põhines dokumentide ulatuslikul ja igakülgsel läbivaatamisel, meetmete jälgimisel, juhtumiuuringutel ja ulatuslikul konsulteerimisel sidusrühmadega (osalevad riigid, rahvusvahelised partnerid, komisjoni talitused) intervjuude ja internetiküsitluste teel.

Üldiselt oli väline hindamine hästi üles ehitatud ja selles kasutati metoodilist lähenemisviisi. Hindamisel toetuti usaldusväärsetest allikatest ekstrapoleeritud andmete suurele hulgale; ometi võinuks kvantitatiivsete andmete kasutamine olla ulatuslikum. Kokkuvõttes olid erinevate meetoditega kogutud andmed tervikuna tasakaalustatud. Peale osalevate riikide esitasid ka muud sidusrühmad oma tähelepanekud , mille abil saab mehhanismi võrrelda muude samalaadsete rahvusvaheliste süsteemidega (näiteks rahvusvaheliste partnerite, komisjoni mõne talitusega). Need tähelepanekud on hästi esindatud ja see suurendab leidude usaldusväärsust. Mõnel konkreetsel juhul tugineti hindamisel uuringute ja intervjuude tulemustele, mistõttu saadud järeldused tunduvad teataval määral subjektiivsed. Sellegipoolest on leiud, võttes arvesse andmete ja analüüsi piiranguid, usaldusväärsed ja järeldused tasakaalustatud, tulenevad loogiliselt leidudest ning on seostatavad faktide ja andmetega. Täieliku ülevaate välisest hindamisest koos üksikasjalike kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete tõenditega leiate aadressil http://ec.europa.eu/echo/en/funding-evaluations/evaluations/thematic-evaluations.

Käesolevas aruandes on esitatud komisjoni seisukoht välise hindamise peamiste järelduste ja soovituste kohta. Järgnevates peatükkides antakse ülevaade hindamise peamistest leidudest, millele on antud hinnang mehhanismi (perioodi 1. jaanuar 2007 kuni 31. detsember 2013) meetmete asjakohasuse, ühtsuse, tulemuslikkuse, tõhususe ja ELi lisaväärtuse seisukohast, ja sellele järgneb komisjoni järeldus.

2. MEHHANISMI MEETMETE TAUST AJAVAHEMIKUL 2007–2013

2.1.    Muudatused ELi institutsioonides

Enne Lissaboni lepingu jõustumist 2009. aastal põhinesid ELi kodanikukaitse meetmed ja õigusaktid, k.a mehhanismi ja rahastamisvahendi otsused, EÜ asutamislepingu artikli 308 üldklauslil, mis volitab nõukogu vajaduse korral toimima (ühehäälselt) aluslepingu eesmärgi saavutamiseks nendes valdkondades, kus EÜ asutamislepingus ei olnud muud õiguslikku alust ette nähtud. Kui Lissaboni lepingusse lisati uus kodanikukaitset käsitlev artikkel 196, tunnistati kodanikukaitse ametlikult iseseisvaks poliitikavaldkonnaks.

Kuni 2010. aasta alguseni kuulus kodanikukaitse keskkonna eest vastutava voliniku vastutusalasse. Seejärel anti see üle komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadile (edaspidi „DG ECHO”), et kasutada paremini ära koostoimeid ja tugevdada ELi katastroofidele reageerimise ühtsust.

2.2.    Ülevaade mehhanismist

Mehhanism toetab hädaabi kasutuselevõtmist – loodus- ja inimtegevuse tagajärjel juhtuvate – suurõnnetuste korral nii ELis kui ka väljaspool. 2013. aasta lõpus osales mehhanismis 32 riiki: kõik 28 Euroopa Liidu liikmesriiki, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Island, Liechtenstein ja Norra (edaspidi koos „osalevad riigid”).

Esmane vastutus õnnetuse vahetute tagajärgede kõrvaldamise eest lasub osalevatel riikidel või riigil, kus õnnetus juhtus. Kui aga õnnetuse ulatus ületab riiklikud reageerimisvõimalused, võib riik, keda õnnetus tabas, taotleda ja saada osalevate riikide kodanikukaitse vahendeid ja töötajaid. Ühendades osalevate riikide kodanikukaitse suutlikkuse, suudab mehhanism tagada peamiselt inimeste, aga ka keskkonna ja vara, sh kultuuripärandi parema kaitse.

Mehhanismi teine põhieesmärk on toetada ja täiendada osalevate riikide jõupingutusi valmisoleku saavutamiseks. See hõlmab laia valikut valmisolekumeetmeid nagu väljaõppekursused, ekspertide vahetamine, simulatsiooniharjutused ja mitut liiki koostööprojektid. Ajavahemikul 2007–2013 valmisolekumeetmed lisandusid.

2.3.    Mehhanismi peamised meetmed

Ajavahemikul 2007–2013 koosnes mehhanism reast allpool loetletud elementidest, mille eesmärk oli lihtsustada piisavat ennetamist ja valmisolekut ning tulemuslikku reageerimist õnnetustele ELi tasandil. Enamikku neist rahastati rahastamisvahendi otsuse alusel. Mõnda neist rahastati Euroopa Parlamendi ja nõukogu antud täiendavate vahendite[7] või muude ELi rahastamisvahenditega, nagu Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument.

Järelevalve- ja teabekeskus (edaspidi „MIC”) oli mehhanismi operatiivkeskus, millel oli kolm olulist rolli: i) järelevalve (lähenevate õnnetuste kohta häirete ja varase hoiatamise teabe vahendamine, mida hõlbustasid varase hoiatamise süsteemid[8] (edaspidi „EWS”)); ii) teabe jagamine avalikkusele ja osalevatele riikidele ühise hädaolukordade side- ja infosüsteemi (edaspidi „CECIS”) kaudu ning iii) mehhanismi kaudu antava abi koordineerimine[9]. Alates 15. maist 2013 asendati MIC hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskusega (edaspidi „ERCC”), mis on taganud sellest ajast peale ööpäevaringse seire ja viivitamatu reageerimisele õnnetustele kogu maailmas. Ajavahemikus 2007–2013 haldasid MIC/ERCC 223 mehhanismi aktiveerimist, millest 132 väljaspool osalevaid riike – kokku 69 riigis. Samuti koordineerisid nad 72 missiooni ja lähetasid nende missioonide käigus 246 eksperti ja 64 MIC/ERCC kontaktisikut.

Väljaõppekursustest, simulatsiooniharjutustest ja ekspertide vahetamise süsteemist koosnev väljaõppeprogramm loodi selleks, et saavutada ühine arusaam koostööst kodanikukaitse missioonidel ja et kiirendada reageerimist suurõnnetustele. Ajavahemikul 2007–2013 osales väljaõppekursustel 4 657 eksperti, 882 eksperti 29 osalevast riigist võttis osa ekspertide vahetuse programmist ning 2007–2013 konkursikutsete raames valiti 58 laekunud ettepaneku hulgast välja 31 simulatsiooniharjutust.

Moodulid ja tehnilise abi ja toe meeskonnad (edaspidi „TAST”) olid eelnevalt moodustatud, eriotstarbelised ja koostalitlusvõimelised kiirreageerimisüksused. Osalevad riigid registreerisid 2013. aasta lõpus CECISes 150 moodulit ja kümme TASTi. Rahastati ka konkreetseid õppuste tsükleid, mis keskendusid tõelistes hädaolukordades vajalikke oskusi vahendatavatele väljaõppemoodulitele.

Ennetus- ja valmisolekuprojektid olid suunatud teadlikkuse parandamisele ja osalevate riikide tihedamale koostööle kodanikukaitse valdkonnas. Ajavahemikul 2007–2013 määratleti ennetus- ja valmisolekuprojektide prioriteedid ning määrati aastate lõikes konkursikutsete eesmärgid (v.a 2007, mil ei olnud valmisolekuprojekte, olid üksnes ennetamisprojektid). Kokku valiti 2007–2013 konkursikutsete raames 371 laekunud ettepaneku hulgast välja 76 ennetus- ja valmisolekuprojekti.

Ennetamispoliitika raamistik töötati välja ELi õnnetustele reageerimise ja valmisoleku valdkonna poliitikate täienduseks. Komisjoni 2009. aasta teatises „Ühenduse lähenemisviisi kohta loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisel” nimetatud meetmete elluviimiseks algatati ja rakendati mitmesuguseid ennetusmeetmeid.

Osalevad riigid said taotleda toetust ja kaasrahastamist kodanikukaitse abi transpordile õnnetusest mõjustatud riiki. Komisjon vastutas osalevate riikide toetamise eest: i) vabatahtlikult kasutamiseks antud transpordivahendite jagamisel ja ühiskasutamisel; ii) kommertsturul või muudest allikatest (transporditeenuse pakkujalt) kättesaadavate transpordivahendite kindlakstegemisel ning iii) ELi vahendite kasutamisel (toetused või transporditeenuse pakkuja) vajalike transpordivahendite eest tasumiseks. Ajavahemikul 2007–2013 anti kokku 122 transporditoetust, milles komisjoni kogutoetus ulatus umbes 10,9 miljoni euroni. Samal ajavahemikul kasutati 12 korral transporditeenuse vahendaja teeneid: üheksal korral eraldiseisva lahendusena ja kolmel korral kombineerituna toetusega.

Merereostusega seotud meetmed olid samuti oluline osa mehhanismi meetmete hulgas. Komisjon tegi selles valdkonnas tihedat koostööd Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga (edaspidi „EMSA”). MIC/ERCC aktiveeriti ajavahemikul 2007–2013 seoses merereostusega üheksal korral, millest nelja käigus lähetati kokku 13 eksperti ja kolm MIC/ERCC kontaktametnikku; viit merereostusega seotud valmisoleku- ja kahte ennetusprojekti kaasrahastati, samuti ühte merereostuse simulatsiooniharjutust.

Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed toimusid ajavahemikul 2008–2010 ning neid rahastati Euroopa Parlamendi ja nõukogu eraldatud täiendavatest vahenditest. Ettevalmistavad meetmed loodi selleks, et katsetada ELi õnnetustele reageerimise võime parandamise uusi viise: 2008. aasta konkursikutsele laekus 15 pakkumist ja neist valiti välja viis, kaasrahastusega kogusummas umbes 3,1 miljonit eurot; 2009. aasta konkursikutsele laekus 15 pakkumist, millest seitse projekti kiideti heaks ja nende rahastamiseks eraldati umbes 6 miljonit eurot; 2010. aasta konkursikutsele laekus 14 pakkumist, millest viis projekti kiideti heaks ja nende rahastamiseks eraldati kokku umbes 7 miljonit eurot. Katseprojekt ELi metsatulekahjude vastu võitlemise taktikaline reserv (EUFFTR) hõlmas kahte tuletõrjelennukit – täiendavat vahendit ELi tuletõrjevõimekuse tugevdamiseks – ja seda kasutati 2009. aastal üheksast kuue metsatulekahju korral.

Koos kolmandate riikidega võetavad meetmed ehitati üles nii, et tagada osalevate ja kolmandate riikide vaheliste õnnetuste ennetamise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise meetmete parem koordineeritus. Nende hulka kuulusid: i) kandidaat- ja võimalike kandidaatriikidega võetud meetmed, (ühinemiseelse abi rahastamisvahendi esimene kodanikukaitse koostööprogramm) mis toimusid 2010. aasta detsembrist 2012. aasta novembrini ning koosnesid väljaõppest, ekspertide vahetamisest, harjutustest ja seminaridest; ii) Euroopa naaberriikidega võetud meetmed, milles ELi tegi nende riikidega koostööd loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise programmi (PPRD South ja PPRD East) raames, ning iii) meetmed muude kolmandate riikidega, nagu need, kellega on sõlmitud koostöölepingud, samuti ASEANi ja Hiinaga.

3. MEHHANISMI MEETMETE ASJAKOHASUS AJAVAHEMIKUL 2007–2013

Sõltumatu välise hindamise tulemusel juhiti seoses mehhanismi üksikmeetmete asjakohasusega tähelepanu eriti järgmistele punktidele:

Kõik sidusrühmad, kellega välishindamise käigus konsulteeriti, pidasid MIC/ERCCd ja sellega seotud vahendeid (CECIS ja EWS) asjakohaseks ning jäid järelevalve, teabehalduse ja koordineerimisega rahule. Osalevad riigid lugesid MIC/ERCC äärmiselt oluliseks, et tagada: tulemuslik, tõhus ja kiire reageerimine õnnetuste korral; ELi kodanikukaitse rühmade tulemuslik kasutamine ning õnnetuste korral ELi sekkumise ning liikmesriikide ja rahvusvahelise reageerimise vastastikune täiendavus. MICi üht peamist puudust – ööpäevaringse valve puudumist – millele juhiti tähelepanu ka vahehindamises, käsitleti üleminekul MICilt ERCCle. Enamik osalevaid riike arvas, et väljaõppekursused vastavad nende riiklike kodanikukaitseorganisatsioonide vajadustele. Väljaõppekursuste täituvus oli ajavahemikul 2007–2013 kõrge, keskmiselt oli täidetud 88,6 % kõigist kohtadest. Siiski juhiti välishindamise tulemusel tähelepanu ka sellele, et ei hinnatud selliste ekspertide optimaalset arvu, keda on vaja välja õpetada, et tulla toime lähetuste mahuga mehhanismi raames. Tegelikult lähetatud väljaõppinud ekspertide määraks oli hinnanguliselt veidi üle 10 %. simulatsiooniharjutused hõlmasid laia valikut stsenaariumidest, mis olid osalevate riikide jaoks äärmiselt olulised. Harjutustest võttis osa enamik osalevaid riike (kõik peale nelja) – neist 18 juhtivate korraldajatena – mis rõhutab veelgi harjutuste asjakohasust. Siiski kõikus laekunud pakkumiste ja kaasrahastatud simulatsiooniharjutuste arv ajavahemikul 2007–2013 ning üldsuundumusena see vähenes: 2008. laekus rekordiline arv pakkumisi – 18, võrreldes 2013. aasta (hindamisperioodi lõpp) viiega; 2007. ja 2008. aasta konkursikutsete raames kaasrahastati 8 simulatsiooniharjutust, võrreldes kahega 2013. aastal. Ekspertide vahetamise programmis osalejate seas läbi viidud internetipõhine uuring näitas, et 99 % uuringus osalenuist oli seisukohal, et nende teadmised ja oskused suurenesid tänu vahetusele. Suur enamik osalejaist ja korraldajaist ütles, et programmide juhid olid abivalmid ning väljendusid selgelt ja olid pädevad vahetuste korraldamise üksikasjadest teavitamisel. Mõned sidusrühmad pidasid vahetuse ulatust ebapiisavaks ning arvasid, et programmil peaks olema vahendeid rohkemate vahetuste rahastamiseks. Peale selle oli osalevate riikide aktiivsus programmis osalemisel väga erinev. Mooduleid ja TASTi kasutati mitme õnnetuse korral nii ELis kui ka väljaspool, üksnes 2013. aastal kasutati 12 moodulit. Enamik osalevaid riike nõustus, et ajavahemikul 2007–2013 töötati koostöös sidusrühmadega välja asjakohased juhised ja moodulite standardne töökord, kuid konsultatsioonid muude sidusrühmadega ja juhtumiuuring näitasid vajadust rahvusvahelisemate ja ühtsemate juhiste ning moodulite loomise, tegevuse ja ühiste menetluste normide järele. Paljud sidusrühmad pidasid moodulharjutusi oluliseks ja asjakohaseks puuduste tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks moodulite töös, mis tõstavad koostöö taset muude moodulitega ja parandavad abi koordineerimist. 2007–2013 konkursikutsete raames välja valitud ennetus- ja valmisolekuprojektid olid kooskõlas konkursikutsetes määratletud erieesmärkidega ning neid peeti mehhanismi üldeesmärkide jaoks asjakohaseks. Valikuprotsessi peeti piisavaks, ehkki märgiti, et seda saanuks kiiremini läbi viia. Samuti peeti projektide järelevalveprotsessi läbipaistvaks ning arusaadavaks. Osalevad riigid, Euroopa Parlament ja nõukogu kutsusid korduvalt üles ennetamisele, seepärast vastasid võetud ennetuspoliitika raamistiku väljatöötamismeetmed selgesti sidusrühmade vajadustele. Vahearuandes märgiti, et ELi ennetuspoliitika raamistik peaks suutma lahendada erinevaid ennetusega seotud küsimusi erinevates ELi poliitikavaldkondades ning hõlbustada osalevate riikide jätkuvat koostööd. Kogutud tõendid näitasid, et kodanikukaitse on integreeritud ELi 13 muu poliitikavaldkonnaga ja et koostööle aitas kaasa rida ekspertide kohtumisi, mis tagasid heade tavade jagamise. Seega on soovitusi järgitud. Sellegipoolest jäi ennetamine sidusrühmade jaoks prioriteetseks, sest ennetuspoliitika raamistik töötati välja hiljuti ning seepärast vajab see küpsemisaega. Äärmiselt oluline oli transporditoetust võimaldava õigusraamistiku väljatöötamine, sest see vastas varem kindlaks tehtud vajadusele. Ehkki kasutuselevõtmine läks hindamisperioodi alguses visalt, näitas hindamisperioodi jooksul suurenenud transpordiabi andmine, et see on muutunud hästi juurdunud meetmeks. See näitas ka seda, et komisjon järgib vahehindamise soovitusi, et muuta menetlused sujuvamaks ja nõudmised dokumentidele lihtsamaks. Tõendid viitasid, et transpordiabi mõjutas positiivselt otsust anda kodanikukaitseabi. Mehhanismi sekkumine merereostuse juhtumitesse nõudis tihedat koostööd EMSAga. Välise hindamise järelduste kohaselt aitasid merereostuse vastased meetmed kaasa mehhanismi kolme peamise eesmärgi saavutamisele: MIC/ERCC koordineeris ajavahemikul 2007–2013 üheksal korral ELi reageerimist merereostusele; MIC/ERCC lihtsustas ka abi andmist õnnetusest mõjutatud riikidele, tehes seda sageli koostöös EMSAga, kes pakkus oskusteavet ja logistilist toetust; kõnealused operatsioonid aitasid kaitsta inimelusid ja keskkonda. Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed aitasid tugevdada ELi reageerimisvõimet, reageerides suurõnnetustest tekkivatele kriitilistele vajadustele. Sidusrühmad, kellega konsulteeriti, teatasid, et katseprojekti osaks olnud Canadairi lennukite kättesaadavusest ja valmisolekust oli suur kasu võitluses metsatulekahjudega. Ettevalmistavad meetmed aitasid katsetada uuenduslikke meetmeid ja töötada välja uusi mooduleid, mis hiljem mehhanismi raames kasutusele võeti. Meetmed kolmandates riikides vastasid nii abi saavate kolmandate riikide kui ka osalevate riikide huvidele. Kolmandate riikide jaoks aitasid meetmed suurendada nende õnnetustele reageerimise võimet ning mõista paremini mehhanismi ja selle võimalusi. Osalevate riikide jaoks võis kolmandate riikide, eelkõige naaberriikide suutlikkuse arendamine vähendada vajadust mehhanismi abi järele tulevikus, takistades teatavat tüüpi õnnetuste (piiriülest) levimist või kiirendades reageerimist õnnetusjuhtumitele.

Võttes arvesse oma kollektiivset kogemust mehhanismiga ja selle positiivset arengut, nõustub komisjon sõltumatu hindamise tulemustega, et mehhanismi meetmed olid asjakohased selles poliitikas, mis aitab täiustada riiklikke kodanikukaitse süsteeme õnnetustele reageerimiseks Euroopas ja mujal. Neid järeldusi toetavad ka kvantitatiivsed andmed,[10] mis kinnitavad näiteks mehhanismi aktiveerimiste, transpordi kaasrahastamise taotluste, moodulite kasutuselevõtmiste arvu suurenemist, harjutustes, väljaõppel ja ekspertide vahetamises osalemise kõrget taset.

4. MEHHANISMI MEETMETE ÜHTSUS AJAVAHEMIKUL 2007–2013

Sõltumatu välise hindamise tulemusel juhiti tähelepanu eelkõige järgmistele punktidele:

94 % internetipõhisele küsitlusele vastanud osalevatest riikidest arvas, et MIC/ERCC parandas sekkumiste ajal kodanikukaitseabi koordineerimist ELi ja liikmesriikide vahel. See on selge märk, et komisjon on järginud vahehindamise soovitust, et oleks soovitav parandada MIC/ERCC, osalevate riikide ja rahvusvaheliste partnerite vahelise koordineerimist. ELi tasandil osales MIC/ERCC iga liiki õnnetustele reageerimise koordineerimises ning tagas komisjoni talituste ja ELi institutsioonide meetmete täieliku ühtsuse õnnetuste korral (näiteks koostöö tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadiga Haitil, energeetika peadirektoraadiga Jaapanis, Euroopa välisteenistusega Pakistanis ja EMSAga USAs). Kõik intervjueeritud rahvusvahelised partnerid pidasid MIC/ERCCd usaldusväärseks partneriks, kes suudab anda teavet ja suunata abi. MIC/ERCC tegi ajavahemikul 2007–2013 rohkem kui 60 korral intensiivset koostööd komisjoni muude talituste ja rahvusvaheliste partneritega. Väljaõppekursuste vahelised seosed olid ülesehituselt asjakohased, kuna kursused käsitlesid sissejuhatavaid, operatiivseid ja juhtimisteemasid ning olid omavahel seotud. Mõned väiksemad märkused puudutasid konkreetseid valdkondi (näiteks meedia juhtimine), mida saaks ühtsel viisil lisada erinevate kursuste kavva. Simulatsiooniharjutused olid kooskõlas mehhanismi muude meetmetega, eelkõige väljaõppekursuste ja moodulharjutustega, mille eesmärgid ja toimimisviisid olid erinevad ja andsid täiendavaid tulemusi. Rida simulatsiooniharjutusi võimaldas, sõltuvalt stsenaariumist, kolmandate riikide kaasamist, mis mehhanismi välist ühtsust veelgi suurendas. Sellegipoolest väideti juba vahehindamises, et simulatsiooniharjutuste asjakohasust saaks parandada simulatsiooniharjutuste programmi üldstrateegia või raamistiku koostamisega. Tänu 2013. aasta otsuses kehtestatud nõuetele käib selle soovituse rakendamine. Osalevad riigid käsitasid ekspertide vahetamise programmi mõnikord pigem väljaõppekursuste alternatiivi kui täiendava meetme ning teadmiste ja heade tavade vahetamise platvormina. Programmi käsitati siiski mehhanismi rolli parema tundmaõppimise võimalusena ja tegeliku õnnetuse korral olulise võrgutöö võimaluste pakkujana. Kindlaksmääratud ja koostoimivad moodulid kujutasid täiendavat suutlikkust, mida saaks kiiresti rakendada ja mis on seega oluline saavutamaks mehhanismi eesmärk – hõlbustada kodanikukaitse alast koostööd. Moodulharjutused olid asjakohased, kuivõrd nad pakkusid põhilist väljaõpet ning suutlikkuse testimist ja väga realistlike hädaolukorra stsenaariumidega menetlusi. Valitud ennetamis- ja valmisolekuprojektid olid kooskõlas iga-aastaste konkursikutsete väljakuulutatud prioriteetidega. Valitud projektide raames võetud meetmed olid kooskõlas ka muude ELi rahastamisvahendite kaudu rahastatud meetmetega. Siiski viidati, et konkursikutse raames määratletud ennetamis- ja valmisolekuprojektide prioriteedid olid üsna laiad: täpsemate prioriteetide määratlemine võiks mehhanismi tulemuslikumalt aidata ja võimalikku jõupingutuste dubleerimise ohtu ELi rahastamisvahenditega. Jätkus ennetuspoliitika raamistiku kaasamine ELi muudesse poliitikavaldkondadesse ja see raamistik oli ka kooskõlas rahvusvaheliste riskijuhtimispoliitikate ja -kavadega. Viidati, et lisaks käimasolevatele jõupingutustele võiks ette näha täiendavaid meetmeid ennetusmeetmete jätkuvaks kaasamiseks riiklikesse kodanikukaitsepoliitikatesse, sidudes ennetamise valmisoleku ja reageerimisega. Transpordiabi protsessi erinevad komponendid (s.o ühiskasutuse faas, transpordivõimaluste kindlakstegemine kommertsturul ja kaasrahastamine) aitasid otseselt kaasa mehhanismi põhieesmärkide saavutamisele ehk abi andmisele vajaduse korral ja abi andmise koordineerimisele. Seoses merereostusega määratleti rida ühiseid eesmärke EMSA ja komisjoni (DG ECHO) koostöö jaoks ning loodi mitmesugused mehhanismid, et tagada ülesannete selge jaotus ja hea koordineerimine. Komisjon tegi aktiivset koostööd ka ELi merepiirkondi käsitleva nelja piirkondliku lepingu raames. Seda koostööd hinnati välise hindamise raames väga tugevaks ja hästikorraldatuks. Peale selle osales komisjon piirkondlike lepingute sekretariaatide, komisjoni ja EMSA vahelistel kohtumistel. Need leiud kinnitavad ka, et komisjon on võtnud edukalt asjakohaseid meetmeid vahehindamises esitatud soovituste rakendamiseks, nimelt et on vaja parandada koordineerimist EMSAga. Ettevalmistavate meetmete projektide üks peamisi eesmärke oli seadmete ja muude ressursside kättesaadavaks tegemine õnnetustele reageerimiseks. Seda mitmel juhul ka tehti (näiteks Haiti maavärin). Katseprojekt aitas tugevdada ELi üldist tuletõrjesuutlikkust. Katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete tulemusi peeti vahehindamises seepärast nende eesmärkidega kooskõlas olevaks, s.o olemasolevaid puudusi järjekindlalt kõrvaldavaks. Kolmandate riikidega võetud meetmete välise hindamise osana läbi viidud dokumentaaluuringu ja sidusrühmadega tehtud intervjuude järelduseks oli, et meetmete edukas rakendamine ühinemiseelse abi rahastamisvahendi, programmide PPRD South ja PPRD East raames aitas tihendada ELi koostööd kandidaat- ja võimalike kandidaatriikidega ning naaberriikidega, edendades sellega koostööd ennetamis-, valmisolek- ja reageerimismeetmete valdkonnas.

Komisjoni kogemused mehhanismi operatsioonidega ning asjaomaste osaliste operatsioonide/harjutuste/väljaõppe järgne tagasiside ja teabeürituste järeldused toetavad välise hindamise tulemusi, mille kohaselt mehhanismi meetmed täiendasid üksteist ja muid meetmeid riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil. Sellegipoolest on komisjon seisukohal, et on nõudlus mehhanismi kõigi meetmete igakülgsema raamistiku ja meetmeteülese õppe võimaluste laiendamise järele ning püüab seda saavutada, luues üldise väljaõppe, harjutuste ja omandatud kogemuste strateegilise raamistiku. Komisjoni eri talituste vahelise pideva koordineerimise tulemused ning kontaktid asjaomaste sidusrühmadega toetavad välise hindamise järeldust, et mehhanismi rakendamine oli üldiselt kooskõlas sellega seotud ELi ja rahvusvaheliste meetmete ja programmidega.

5. MEHHANISMI MEETMETE TULEMUSLIKKUS AJAVAHEMIKUL 2007–2013

Sõltumatu välise hindamise tulemusel juhiti tähelepanu eelkõige järgmistele punktidele:

MIC/ERCCd peeti tõhusaks, oma eesmärkide saavutamiseks ja funktsioonide täitmiseks asjakohaste omaduste ja piisavate ressurssidega platvormiks. Kõik internetipõhisele küsitlusele vastanud osalevad riigid olid seisukohal, et MIC/ERCC tagas edukalt teabe liikumise ELi tasandi ja osalevate riikide vahel, ning peaaegu kõik leidsid, et MIC/ERCC oli kogu aeg kättesaadav ja reageerimisvõimeline. Erinevad sidusrühmad märkisid, et aeg, mida MIC/ERCC vajas ELi abi koordineerimiseks ja väljasaatmiseks, on aastate jooksul lühenenud. Väiksem rühm osalevaid riike ja sidusrühmi kritiseeris: i) õnnetuspaikadesse lähetatavate riiklike ekspertide valikut (oldi seisukohal, et MIC/ERCC peaks mängima suuremat rolli ekspertide valimisel, et siduda oskused paremini tegelike vajadustega kohapeal) ning ii) kohapealsete kogemuste puudumist MIC/ERCC töötajatel. Väljaõppekursused saavutasid oma eesmärgid parandada ekspertide üksikuid oskusi ja pädevusi ning saavutada ühine arusaamine koostööks sekkumistel kodanikukaitse valdkonnas. Hindamine viitab, et sidet kohapeal vajalike oskuste ja mehhanismi kasutamisel saadud kogemuste ning väljaõppekursuste vahel saaks tugevdada ning seda protsessi saaks muuta süstemaatilisemaks. Simulatsiooniharjutused on üldiselt saavutanud oma eesmärgid, eelkõige parema koordineerimise ja lühema reageerimisaja edendamine, ning arendanud mehhanismi. Simulatsiooniharjutustega saavutati ka mitmeid laiemaid eesmärke, näiteks ÜRO katastroofide hindamise ja koordineerimise missiooni ja ELi kodanikukaitse rühmade koostöö võimaluste uurimine ning humanitaarabi ja kodanikukaitse strateegilise koostöö arendamine riiklikul ja ELi tasandil. Ekspertide vahetamise programmi peeti sel määral tulemuslikuks, kuivõrd see täitis osalejate eesmärgid. Palju eksperdid teatasid, et olid arendanud otseselt kohaldatavaid erioskusi. Siiski ei läinud täide paljude ekspertide ootus saada vahetuse järel lähetatud ELi kodanikukaitse rühmadesse. Ehkki nii osalejad kui ka korraldajaorganisatsioonid hindasid programmi üldiselt kõrgelt, saaks täiustada tagasisideprotsessi, kuna see on oluline programmi tulemuslikkuse mõõtmiseks. Vahehindamisel soovitati, et moodulite kontseptsiooni tuleks edasi arendada, sh sihtotstarbeliste harjutuste ja standardse töökorra väljatöötamise kaudu. Need soovitused rakendati täielikult ellu. Ajavahemikul 2007–2013 suurenes CECISe andmebaasis registreeritud moodulite ja TASTide arv, ulatuses 2013. aasta lõpuks kokku 150 moodulini. Registreeriti 16 erinevat liiki moodulit 17 määratletust. Selleks et suurendada registreeritud moodulite tulemuslikkust, soovitasid sidusrühmad arendada edasi moodulite miinimumnõudeid ja juhiseid. Enamik uuringus osalenud osalevaid riike oli seisukohal, et moodulharjutused saavutasid oma eesmärgid niivõrd, kui need innustasid kodanikukaitse valdkonna töötajaid võtma arvesse omandatud kogemusi ja tegema moodulite töös täiustusi. Sellegipoolest viidati, et juhul, kui mooduleid saaks sagedamini kasutada, isegi väiksemas ulatuses ja lihtsamalt, aitaks see omandatud oskuste mõttes kaasa nende jätkusuutlikkusele. Ennetamise ja valmisoleku projektide tulemused vastasid iga-aastastes tööprogrammides püstitatud eesmärkidele ja nende tulemusel võeti konkreetseid meetmeid, nagu õnnetuste ennetamise strateegia arendamise toetamine ja teadlikkuse parandamine konkreetsetes küsimustes. Sellegipoolest jäid ennetamis- ja valmisolekuprojektide mõju ja jätkusuutlikus liiga piiratuks: eelkõige oli tulemuste rakendamine riiklikul tasandil veidi puudulik, tulemusi ei edendatud süstemaatiliselt ega muudetud nähtavaks ning ülekandmine muudesse osalevatesse riikidesse ei täitnud ootusi. Mitmesugused väljatöötatud ja rakendatud ennetamise meetmed aitasid saavutada komisjoni 2009. aasta teatises ja nõukogu ennetamise alastes järeldustes püstitatud eesmärke. Eelkõige aitasid need meetmed kaasa teadmistepõhisema õnnetuste ennetamise poliitika väljatöötamisele, ennetustöös osalejate ja ennetamispoliitika sidumisele vastavate valmisolekus ja reageerimises osalejatega ning õnnetuste ennetamise kaalutluste kaasamisele olemasolevatesse ELi rahastamis- ja õiguslikesse vahenditesse. 77 % uuritud osalevatest riikidest leidis, et transpordiabi andmine toetuste kaudu aitas kaasa õnnetustele reageerimise täiustamisele. Mitmed sidusrühmad väitsid, et transporditeenuse vahendaja oli kohandunud olukordadele, mis nõuavad suurt paindlikkust, ning et transpordiabi kasutamist saaks märgatavalt täiustada. Peale selle näitas teatavate õnnetuste kogemused, et kui ELi kaasrahastust piirati 50 %-ga, vähendas see rahastamisvahendi tulemuslikkust. See meenutab vahehindamise üht soovitust – uurida erinevate kaasrahastamise tasemete potentsiaali. Komisjon on saavutanud selles aspektis edu, olles võtnud 2013. aasta otsusega kasutusele uued, kõrgemad kaasrahastamise määrad. Merereostuse alaste meetmete tulemuslikkus sõltus otseselt heast koostööst EMSAga. Kõigi EMSA osalusel toimunud operatsioonide puhul peeti seda koostööd tulemuslikuks. Samuti peeti väga tulemuslikeks merereostuse ennetamise ja selleks valmisoleku projekte, mis andsid tulemusi, mis ei olnuks ilma komisjoni (DG ECHO) finantstoetuseta võimalikud. Kuna komisjonil ja EMSA-l olid erinevad vaated selle tulemuslikkusele, osutus merereostuse simulatsiooniharjutuse hindamine ebaveenvaks. Enamik uuritud osalevaid riike leidis, et katseprojekt ja ettevalmistavad meetmed aitasid tõhustada õnnetustele reageerimist, pigem täiendades olemasolevat suutlikkust kui dubleerides varasemaid jõupingutusi ja tulemusi. Näiteks pakkus katseprojekt, võrreldes üksikute osalevate riikide lahendustega, ülitähtsat toetust haruldastel kuid rasketel juhtudel, kui samaaegselt on mitu suurt metsatulekahju. Ettevalmistavate meetmete projektide tulemuslikkus oli piiratud, kuivõrd tulemusi oleks võinud laiemalt levitada. Üldiselt näitasid kogutud andmed, et kolmandate riikidega võetud meetmete, nimelt ühinemiseelse abi rahastamisvahendi programmi ning programmide PPRD South ja PPRD East tulemused saavutati. Mõned sidusrühmad rõhutasid vajadust keskenduda tulevikus, kooskõlas mehhanismi arenguga, rohkem ennetusmeetmetele.

Komisjon on seisukohal et, nagu näitavad komisjoni kogemused paljude edukate ennetusmeetmete, valmisolekumeetmete, näiteks harjutuste, läbiviimisel ja toetamisel ning ulatuslik tagasiside, ning ajavahemikul 2007–2013 läbiviidud tõrjeoperatsioonid, saavutati täielikult mehhanismi üldine poliitikaeesmärk tervikuna, s.o tugevama koostöö hõlbustamine. Nende meetmete edukus on mõnel juhul kohe nähtav, näiteks katseprojekti puhul, mis suutis toetada osalevaid riike võitluses metsatulekahjudega, kui puudusid muud reageerimisvõimalused. Samas mõnikord ei ole tulemused nii ilmsed ning kujutavad endast näiteks rühmi, kes õpivad üksteisega koos töötama, et oleks võimalik teha koostööd tegeliku õnnetuse korral. Komisjoni seisukohta toetavad välise hindamise tulemused, mille kohaselt mehhanismi meetmed olid tulemuslikud, kuivõrd kõik mehhanismi meetmed saavutasid oma konkreetsed poliitilised eesmärgid.

6. MEHHANISMI MEETMETE TÕHUSUS AJAVAHEMIKUL 2007–2013

Sõltumatu välise hindamise tulemusel juhiti tähelepanu eelkõige järgmistele punktidele:

1. Ajavahemiku 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides eraldati MIC/ERCC erinevate funktsioonide, k.a MIC/ERCC, CECISe ja EWSi hooldamise ja edasiarendamise ning kasutamise rahastamiseks kokku umbes 20 miljonit eurot. Hindamises märgiti, et MIC/ERCC oli eriti tõhus abi koordineeritud andmise hõlbustamisel, mis võimaldas ressursse tõhusalt kasutada. Üleminek MICilt ERCC-le, millel olid oma töötajad ja mis oli seega kogu aeg paremini kättesaadav, oli veel üks oluline tõhususe kasvu tegur, eelkõige seoses õnnetustele kiire reageerimise ja selle kavandamisega. Üks vahehindamise järeldus oli, et EWSi tegevuses on täiustamisruumi. Seejärel on tehtud EWSi märkimisväärseid investeeringuid. EWSi eelarve on suurenenud 0,7 miljonilt eurolt 2009. aastal 1,6 miljonile eurole 2013. aastal ning seda kasutati peaaegu reaalajas toimiva EWSi mitut loodusõnnetustest lähtuvat ohtu arvestava süsteemi väljatöötamiseks.

2. Kokku umbes 29 miljonit eurot eraldati ajavahemiku 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides väljaõppekursustele. Ajavahemikul 2009–2010 kahekordistus pakutud väljaõppekursuste arv kuuelt kaheteistkümnele. Ajavahemikul 2010–2013 väljaõppekursustel osalenute arv aina kasvas, samal ajal kui investeeritud rahaliste vahendite summa jäi samaks. Väljaõppel osalenud kinnitasid, et osalemine andus neile ühise arusaamise mehhanismist, mis omakorda suurendas tõhusust, tagades koordineeritud ja seega tulemuslikuma reageerimise.

3. Aastatel 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides simulatsiooniharjutustele eraldatud eelarve oli kokku rohkem kui 20 miljonit eurot. Sõltuvalt stsenaariumi ulatusest ja keerukusest erinesid üksikeelarved üksteisest suurel määral. Iga stsenaariumi konkreetsete omaduste tõttu oli simulatsiooniharjutuste tõhusust rakse võrrelda. Siiski peeti iga simulatsiooniharjutuse eelarvet vastavalt välise hindamise käigus vaadeldud kolmandate osapoolte finants- ja auditiaruannetele nende individuaalsete eesmärkide seisukohast asjakohaseks ja proportsionaalseks.

4. Aastate 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides ekspertide vahetamiseks eraldatud summa moodustas kokku 1,75 miljonit eurot. Välise hindamise tulemused näitavad, et mõned osalevad riigid pidasid programmi üldist võimekust piiratuks, märkides ära pikad ooteajad vahetuste jaoks ekspertide määramisel. Eksperdid hindasid vahetuste tegeliku haldamise heaks ning valikuprotsessi asjakohaseks ja programmi eesmärke saavutamisele kaasa aitavaks.

5. Aastate 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides eraldati moodulite jaoks kokku rohkem kui 13 miljonit eurot. Vastavalt välisele hindamisele, ehkki mooduleid hinnati üldiselt positiivselt, ei olnud mõned sidusrühmad kindlad, kas investeerimine nii suure hulga moodulite ettevalmistamisse oli tõhus, kui tegelikult käivitatud moodulite osatähtsus mehhanismi raames jäi viimastel aastatel suhteliselt väikseks. Peale selle arvati, et moodulid ei hõlmanud kõiki mooduliliike võrdselt, vaid keskendusid mõnele liigile.

6. Ajavahemikul 2007–2013 oli ennetusmeetmete eelarve umbes 14 miljonit eurot ja valmisolekuprojektide eelarve umbes 10,5 miljonit eurot. Enamik uuritud osalevaid riike pidas eelarve suurust sobivaks ja proportsionaalseks projektide eesmärkidega. Enamiku lõpuleviidud projektide eelarveid olid proportsionaalsed saavutatud väljunditega.

7. Osalevad riigid olid üksmeelel, et ennetamine on kulutõhus ja legitiimne viis vähendada õnnetustest tulenevat inimelude kaotust ja majanduslikku kahju. Siiski märgiti, et jäi ebaselgeks, kas ennetusmeetmed andsid täie panuse õnnetuste haldamise suutlikkuse suurendamisse ELi tasandil, ning kuidas ennetusmeetmed toimisid koos mehhanismi muude meetmetega.

8. Aastate 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides eraldati transpordiabile kokku 62,9 miljonit eurot, mille tulemusena oli komisjoni panus transpordiabisse sel ajavahemikul umbes 11 miljonit eurot. Välise hindamise käigus tehti kaks peamist tähelepanekut: arvati, et õigusraamistikuga lubatud transpordi ühiskasutuse faas tagab tõhusa ühiskasutuse ja kombineeritud transpordioperatsioonid, kuid võttes arvesse ühiskasutuse tegelikke tulemusi, ei olnud ühiskasutuse faasi vajalikkus kindel, ning ehkki transporditeenuse vahendaja kasutamine oli kavandatud nii, et see tagaks kulutõhususe, oli selle kasutamine sellegipoolest minimaalne.

9. Aastate 2007–2013 iga-aastastes tööprogrammides ei eraldatud merereostusega seotud meetmetele eraldi vahendeid. Kuna merereostus kaasati mehhanismi erinevatesse meetmetesse, siis kaasati see erinevatesse eelarveridadesse ja seda hinnati nende osana.

10. ELi eelarvepädevad institutsioonid nägid ajavahemikuks 2008–2010 katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete jaoks ette kokku 22,5 miljonit eurot. Välise hindamise käigus märgiti, et kasutada olnud eelarve oli kavandatud meetmete jaoks piisav ning et seda kasutati konkreetsete väljundite saavutamiseks, k.a reageerimisvõime suurendamine, harjutuste ja/või moodulite, väljaõppeprogrammide ja teavitamise kavandamine.

11. Meetmeid kolmandate riikidega rahastati mitmesuguste rahastamisvahendite kaudu. Ühinemiseelse abi rahastamisvahendi esimest kodanikukaitse koostööprogrammi rahastati aastate 2010–2012 ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu. PPRD South eelarvega 5 miljonit eurot kestis 2009. aastast 2012. aastani, PPRD East eelarvega 6 miljonit eurot hõlmas ajavahemikku 2010–2014. Peale selle käivitati 2012. aastal ELi ja Hiina katastroofiohu haldamise projekt kogueelarvega 6 miljonit eurot, mida rahastati arengukoostöö rahastamisvahendist. Välise hindamise käigus märgiti, et kolmandate riikidega võetud meetmete mitmekesisuse ja erineva rahastamismehhanismi tõttu võis kolmandate riikidega võetud meetmete tõhusus väheneda, kuna puudus üldine raamistik.

Komisjon üldiselt nõustub välise hindamise järeldustega, et mehhanismi meetmed olid kavandatud olema kulutõhusad (näiteks väljaõppekursuste puhul jäi ajavahemikul 2010–2013 stabiilseks, kuid kursustel osalenute arv kasvas) ja need rakendati üldiselt tõhusalt. Jättes kõrvale kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete välise hindamise, annavad komisjoni kogemused mehhanismiga mitmekesisema pildi. Näiteks oli investeeringute suurendamine EWSi suhteliselt väike võrreldes mehhanismi muudele meetmetele eraldatud eelarvega, kuid mehhanism sai sellest märkimisväärset kasu. Samuti oli väljaõppesse investeerimise tulemuseks suur hulk eksperte, kes olid välja õpetatud, kuid keda ei pruugitud mehhanismi meetmetes kasutada; see järeldus alahindab märkimisväärset eelist, mida annab mehhanismi raames välja õpetatud ekspertide olemasolu riiklikes operatsioonides ja võimalus, et nad levitavad oma teadmisi.

7. MEHHANISMI MEETMETE ELi LISAVÄÄRTUS AJAVAHEMIKUL 2007–2013

Sõltumatu välise hindamise tulemusel juhiti tähelepanu eelkõige järgmistele punktidele:

MIC/ERCC lisaväärtus oli mitmekesine. Osalevate riikide jaoks oli MIC/ERCC õnnetustele reageerimise ühtne kontaktpunkt, millel on kahepoolse reageerimisega võrreldes ilmne lisaväärtus. CECISt pidasid kõik sidusrühmad ilmse lisaväärtusega kasulikuks tsentraliseeritud teabejagamisplatvormiks. Kolmandatel riikidel ja rahvusvahelistel partneritel võimaldas MIC/ERCC paluda abi ühtse platvormi kaudu, mis lihtsustas koostööd. EWS võimaldas osalevatel riikidele juurdepääsu kogu ohuskaalat hõlmavatele tipptasemel hoiatussüsteemidele, samuti innovatsiooni võimaldavale tugevale teaduslikule/operatiivsele liidesele. Väljaõppekursused näitasid tugevat ELi lisaväärtust, tänu millele ei saanud üksnes osalejad oskusi ja teadmisi mehhanismi kohta, vaid tugevnes kodanikukaitse professionaalide võrgustikku. Väline hindamine väitis, et see võrgustike moodustamise mehhanism kergendas koostööd ja sekkumisi. Tuginedes intervjuudele ei oleks simulatsiooniharjutused viiel juhul kuuest ilma ELi kaasrahastamiseta toimunud. Kogemuste vahetamine ja õppimine parimatest tavadest oli üks peamisi tulemusi ja see pakkus ka tugevat ELi lisaväärtust. Peale selle võimaldasid harjutused hädaolukorrastsenaariumide simuleerimist ja täiendasid sidusrühmade arvates väljaõppekursusi. Kogemuste vahetamine ja õppimine parimatest tavadest oli ekspertide vahetamise programmi üks peamisi tulemusi. Programmi tulemusena edendati tugevaid sidemeid riiklikul ja Euroopa tasandil, mis muutis koostöö palju kergemaks. Leiti, et ilma ELi rahalise abita oleks sellised vahetused vaevalt toimunud. Moodulite ja moodulharjutuste ELi lisaväärtus on ilmne, kuna need toetasid otseselt riiklikku reageerimist õnnetustele mõjustatud riikides. Oskuste ja menetluste katsetamine moodulharjutuste käigus lõi ühise arusaamise koordineeritud abi jaoks. Ennetamis- ja valmisolekuprojektid saavutasid tulemusi, mida osalevad riigid ei oleks suutnud üksi saavutada. Enamikus projektides osales mitu partnerit erinevatest osalevatest riikidest, mis parandas vastastikust tundmist ja aitas luua usaldust osalevate riikide vahel. Ennetamise meetmed näitasid ELi lisaväärtust: enne ELi tasandi ennetamispoliitika väljatöötamist ei olnud kõigil osalevatel riikidel hästi väljatöötatud õnnetuste ennetamise poliitikat – ELi tasandil võetud meetmed stimuleerisid neid osalevaid riike tegema täiendavaid jõupingutusi selliste poliitikate väljatöötamiseks. Osalevad riigid said kasu ka parimate tavade vahetamisest ja ekspertide kohtumistest ELi tasandil. Mehhanismi pakutav transpordiabi tõi ELi lisaväärtust, toetades otseselt abi andmist õnnetustest mõjustatud riikides. Konkreetsete näidete hulka kuulus kulusääst osalevate riikide ja ELi tasandil, mis saavutati toetades transpordivahendite ühiskasutust ja paindlikkust, kui olukord kohapeal seda õigustas. Leiti, et mehhanism pakkus ELi lisaväärtust merereostuse valdkonnas, peamiselt merereostuse ja kodanikukaitse kogukondade lähendamise ning koostöö toetamise teel, kui seda oli vaja. Juhiti tähelepanu merereostuse ennetamise ja selleks valmisoleku projektidele kui olulistele lisaväärtust pakkuvatele algatustele. Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed aitasid kaasa täiendava suutlikkuse arendamisele/kättesaadavusele, mida osalevad riigid ei oleks vastasel juhul arendanud/kättesaadavaks teinud. Lisaks tugevdati osalevate riikide vahelist koostööd. Mõnel juhul viisid ettevalmistavate meetmete tulemused suutlikkusvajaduste üldise hindamise ja standardmenetluste kasutamiseni. Kõik sidusrühmad kinnitasid kolmandate riikidega võetud meetmete ELi lisaväärtust. Kõige olulisem teatatud tulemus oli õnnetuste mõju vähendamine, mis saavutati kodanikukaitse suutlikkuse suurendamisega. Arvati, et osalemisel kolmanda riigi meetmetes mõjub samuti positiivselt riikide poliitikale. Enamikul intervjueeritud kolmandate riikide sidusrühmadel oli ka isiklik mehhanismi kasutuselevõtmise kogemus ja nad tunnistasid nende ELi lisaväärtust kolmandates riikides.

Komisjon järeldab välise hindamise tulemustele toetudes, mehhanismi rohketest operatsioonidest Euroopas ja mujal saadud kogemuse ning mehhanismilt abi palunud riikide tagasiside põhjal, et mehhanism näitas ELi lisaväärtust erinevatel tasanditel, k.a tugevdades osalevate riikide vahelist koostööd, rahuldades vajadust asjakohaste ennetusmeetmete järele, hõlbustades meeskondade lähetamist ja abi ning pakkudes ühtset abipaketti, sh kodanikukaitse eksperte, mooduleid ja TASTe. Kokkuvõttes kujutab mehhanism endast edukat ELi poliitikavaldkonda, mille järele on liikmesriikide ja muude sidusrühmade hulgas üha kasvav nõudlus.

8. JÄRELDUSED

Võttes arvesse välise hindamisaruande leide ja oma kogemusi ning oma kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete hindamist, teeb komisjon üldise järelduse, et mehhanismi meetmed, mis said ajavahemikul 2007–2013 finantsabi, on toiminud äärmiselt rahuldavalt ja saavutanud oma eesmärgid. Mehhanismi rakendamise üldise hindamise käigus täheldati üldjuhul väga häid tulemusi ja need näitasid selgesti mehhanismi kui terviku ja selle üksikmeetmete asjakohasust, tulemuslikkust, tõhusust ja ELi lisaväärtust. Mehhanismi meetmed olid mitmes mõttes edukad, sealhulgas koordineerimise ja koostöö parandamisel ning osalevate riikide valmisoleku ja reageerimissuutlikkuse suurendamisel; tõhusal, kiirel ja tulemuslikul reageerimisel hädaolukordadele ning juurdepääsu pakkumisel transpordiressurssidele, et tagada kiire reageerimine.

Komisjon märgib mehhanismi olulist arengut aastatel 2007–2013, mil mindi üle MICilt ERCC-le, suurenenud tähelepanu ennetamispoliitikale ja -meetmetele ning tihenenud koostööd kolmandate riikidega. Paljud ideed, mis olid hindamisperioodi alguses eos, on nüüd mehhanismi täiemahulised meetmed, mis annavad osalevatele riikidele märkimisväärset kasu – näiteks transpordiabi ja moodulite kontseptsioon. Komisjon juhib tähelepanu ka mehhanismi märgatavale arengule vahehindamise aruande järel, tuginedes selle soovitustele, mis on kõik hindamisperioodi lõpuks arvesse võetud ja rakendatud või rakendamisel, sh 2013. aasta otsuse tulemusena.

Eespool esitatut arvestades teeb komisjon järelduse, et Euroopa koostöö ja koordineerimine kodanikukaitse valdkonnas on pärast 2007. aastat tugevasti arenenud ja loonud hea aluse positiivse arengu jätkumiseks. Väline hindamine pakub rea positiivseid näiteid mehhanismi ja ELi hädaolukordadele reageerimise koordineerimise ja eesmärkide saavutamise suutlikkuse arengu ulatuse kohta. Selleks kasutatud kodanikukaitse rahastamisvahendi poolne rahastus on loonud märkimisväärse ELi lisaväärtuse.

Ehkki väline hindamine andis positiivse hinnangu mehhanismi toimimisele ja kõigile selle meetmetele, juhtis ta tähelepanu ka arenguvõimalustele. Kõige olulisemate soovituste hulka kuulusid mehhanismi valmisolekumeetmete ühtsema raamistiku loomine, sh õppused, väljaõpe, projektid, ekspertide vahetamine ja parem planeerimine, samuti ühtsemad reageerimismenetlused ja transpordi ELi poolse kaasrahastamise kõrgemad määrad. Komisjon on nõus, et mitmes valdkonnas saaks mehhanismi täiustada ja edasi arendada ning tervitab välise hindamise soovitusi.

2013. aasta otsus pakub õiguslikku alust edasisele edule ennetamisel, valmisolekul ja reageerimisel, ning käsitleb paljusid välise hindamise käigus tuvastatud probleeme (näiteks nõutakse 2013. aasta otsuses simulatsiooniharjutuste strateegilise raamistiku loomist). Seepärast püüab komisjon võtta enamikku neist soovitustest arvesse juba 2013. aasta otsuse käimasoleva rakendamise käigus. Operatsioonidega seotud soovitusi võetakse arvesse käimasoleva menetluste (näiteks konkursikutsed) täiustamise või programmide läbiviimise osana.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma hinnangu järeldused teadmiseks.

[1] Nõukogu otsus 2001/792/EÜ, Euratom, 23. oktoober 2001, millega kehtestatakse ühenduse mehhanism tugevdatud koostöö soodustamiseks kodanikukaitse abimissioonidel (link)

[2] Nõukogu otsus 2007/779/EÜ, Euratom, 8. november 2007, millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism (uuesti sõnastatud) (link)

[3] Nõukogu otsus 2007/162/EÜ, Euratom, 5. märts 2007, kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta (link)

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus 1313/2013/EL, 17. detsember 2013, liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta (link)

[5] KOM(2011) 696 (lõplik) (link)

[6] SEK(2011) 1311 (lõplik) (link)

[7] Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed kooskõlas määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (finantsmäärus) artikli 49 lõike 6 punktidega a ja b; ELi 2008. aasta eelarve read 07 04 04 ja 07 04 05; komisjoni otsus nr K(2008)1740; ELi 2009. aasta eelarve rida 07 04 05; komisjoni otsus nr K(2009)3356; ELi 2010. aasta eelarve rida 07 04 05; komisjoni otsus nr K(2010)1206.

[8] Teadusuuringute Ühiskeskuse poolt välja töötatud EWS hõlmab ülemaailmse katastroofihoiatus- ja koordinatsioonisüsteemi (GDACS), Euroopa metsatulekahjude teabesüsteemi (EFFIS) ja Euroopa üleujutuste häiresüsteemi (EFAS).

[9] MIC/ERCC tagab ka 2012. aastal loodud Copernicuse hädaolukordade ohjamise teenuse koordineerimise, k.a selle kaardistamiskomponent ja lävimine volitatud kasutajatega.

[10] MIC/ERCC ametlik statistika; vt ka hindamisaruande lk 32–34, 53–56; 69–71, 77–78, 114–116