18.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/28

Raportöör:

Carmelo CEDRONE

1.1.

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee leiab, et komisjoni teatis majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta võib pakkuda suurepärase võimaluse käivitada arutelu nii poliitilisel kui kodanikuühiskonna tasandil, et selgitada välja tõde kõigi euroalaga seonduvate teemade kohta, unustamata seejuures seda, mis on toimunud alates Maastrichti lepingust ning pärast finants- ja majanduskriisi, mis on mõjutanud eelkõige euroala. Seega oleks eesmärgiks leida lahendused, mis ulatuksid kaugemale käesolevas teatises sisalduvatest ettepanekutest. Põhipunktid on järgmised.

1.2.

Euroopa poolaasta: kasulikum oleks teha ettepanek Euroopa poolaasta jaoks üldise majandusjuhtimise kokkuleppe raames, mis läheb senistest meetmetest kaugemale – alates makromajanduslike tingimuste muutmisest ja parlamentidevahelise konverentsi rolli tugevdamisest, nagu komitee on juba soovitanud.

1.3.

Majandusjuhtimine: euroala üldine majandusjuhtimine (makromajandus, mikromajandus, rahandus jms) peab ulatuma palju kaugemale komisjoni ettepanekust. Praeguseid majanduse paradigmasid on tarvis radikaalselt muuta. Eelkõige peaksid riiklikud konkurentsivõime komiteed võtma arvesse ka ühtekuuluvuspoliitikat ning kriisi tõttu liikmesriikidevahelise veelgi suurenenud ebavõrduse ja erinevuste sotsiaalseid ja tööhõivealaseid tagajärgi (1). Euroopa Komisjon ja riiklikud konkurentsivõime komiteed peaksid võtma arvesse ka uusi tegureid ja parameetreid, mis toetavad praegu ja edaspidi konkurentsivõimet ja konkurentsi maailma peamiste majandusblokkide vahel. Nõuandev Euroopa Eelarvenõukogu peaks järgima läbipaistvamat ja demokraatlikumat menetlust nii oma liikmete määramisel kui ka oma soovituste kasutamisel, mida ohustab igasuguse demokraatliku kontrolli puudumine.

1.4.

Euroala välisesindatus: see on ühtaegu tarvilik ja õigustatud ettepank, kuid lisaks pikkadele tähtaegadele tekitab see probleeme, mis seonduvad selle funktsiooni demokraatliku kontrolli ning õiguslike muudatustega, mis on vajalikud Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) rolli tunnustamiseks euroala puudutavates küsimustes (2).

1.5.

Rahandusliit: ettepanek on tervitatav, kuigi on kaotanud poliitilise hoo ja ajakohasuse. See on kõige tähtsam otsus, kuid tingimusel, et see viiakse kiiresti ellu ja et kavandatud mehhanismide – ühtse kriisilahenduse ja hoiuste tagamise skeemi (3) – ning kapitaliturgude liidu (4) abil rakendatakse lähitulevikus täielikult Euroopa ühiste eeskirjade süsteemi. Siinkohal oleks väga suur abi sellest, kui Euroopa Komisjon esitaks ettepaneku (mille komitee on juba sõnastanud) (5) avaliku ja erasektori võla küsimuses, et vähendada euroala finantssüsteemiga seonduvaid ohte ja spekulatsioone.

1.6.

Demokraatlik legitiimsus: see on teatise nõrgim punkt, vähemalt selle praegusel kujul, st 2. etapi eel. Sellest räägitakse väga pealiskaudselt ja ebamääraselt, kuigi tegemist on põhiküsimusega Euroopa avaliku arutelu ja probleemide keskmes, eriti viimastel kuudel: sellest sõltub nii euroala kui ELi tulevik. Demokraatliku kontrolli küsimust ei käsitleta põhjalikult üheski komisjoni esitatud tegevusettepanekus, nagu varem mainitud.

1.6.1.

Kõnealuses küsimuses võib olla abiks kolmepoolne sotsiaaldialoog, tingimusel, et see viiakse läbi struktureeritult ning et muutub kohustuslikuks partnerite vahel saavutatud kokkulepete rakendamine.

1.7.

Etapp 2 – majandus- ja rahaliidu lõpuleviimine: see on esmase tähtsusega etapp, et tagada teiste juba esitatud ettepanekute usaldusväärsus. Kahjuks põhineb see etapp peamiselt valge raamatu esitamisel 2017. aasta lõpus. Arvestades teatise olulist ja keskset teemat, milleks on demokraatia ja euroala poliitilise samba rajamine, ei piisa komitee arvates 2. etapi eel vaid valge raamatu ootamisest, viies läbi konsultatsioone ja kodanikega peetavaid dialooge (seejuures jääb nende olemus segaseks ning ei kaasata komiteed).

1.8.

Komitee leiab muu hulgas, et komisjoni esitatud tegevuskava ei ole piisav käsitletavate küsimuste tähtsust ja kiireloomulisust silmas pidades (pidev edasilükkamine ja täpsustamata tähtajad). Siiski koostab komitee oma varem välja töötatud tegevuskava põhjal oma kava 2. etapi kohta, võimaluse korral koos komisjoniga, et analüüsida neid küsimusi liikmesriikides, alustades euroala riikidega.

1.9.

Ettepanekud: komitee on mõnedes arvamustes, mis on koostatud pärast kriisi puhkemist, teinud ettepanekuid finantskriisi eri aspektide ja ELi poolt rakendatud majanduspoliitika piirangute kohta. Komitee on ka mitmes omaalgatuslikus arvamuses esitanud konkreetseid ettepanekuid, nt EMU majandus-, finants- ja rahanduse juhtimise kohta, ning väljendanud seisukohta euroala poliitilise juhtimise teemal, ennetades nii oluliselt ka Euroopa komisjoni. Seoses raamettepanekutega kõnealuses teatises käsitletavate teemade kohta viitab komitee juba koostatud arvamustele (6) ja neile, mida komisjoni konkreetsete ettepanekute (7) kohta alles koostatakse.

2.1.

Käesolevas arvamuses soovitakse anda hinnang komisjoni teatisele, milles käsitletakse euroala. Konkreetseid aspekte käsitletakse komitee teistes arvamustes.

2.2.

Komisjoni teatis põhineb vajadusel rakendada EMU viie juhi teist aruannet, kuna esimene ei pälvinud Barroso komisjonis mingit tähelepanu. Mõlema aruande eesmärk oli parandada olukorda EMU kitsaskohtade osas, mille finants- ja majanduskriis, nagu teada, päevavalgele tõi ja millele ta tähelepanu juhtis nii Euroopas kui mujal. Need kitsaskohad, mis on hõlbustanud ja mõjutanud euroga spekuleerimist, olid ja on kriisi tekkimise ja püsimise peamine põhjus euroalal.

2.3.

Seesama põhjus ajendas komiteed tegema kõnealuses valdkonnas enne komisjoni ja teisi ELi organeid konkreetseid ettepanekuid, mis on alles hiljuti leidnud vastukaja ning pälvinud tähelepanu ja tunnustust, mida nad väärivad (8). Sellega seoses tervitab ja rõhutab komitee tunnustust, mida komisjon on väljendanud ühes järelaruandes komitee mitme äsjase arvamuse kohta, eelkõige asjaolu, et komisjon tänab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed selle põhjaliku ja tervikliku arvamuse eest majandus- ja rahaliidu poliitilise samba kohta, milles ei analüüsita üksnes EMU hetkeolukorda ja nõrkusi, vaid esitatakse ka väga huvitavaid ettepanekuid selle lõpuleviimiseks.

2.4.

Teine viie juhi aruanne ja seega ka komisjoni teatis, millega seda peaks ellu rakendama, on nõrgem ja mitte nii ambitsioonikas kui esimene, mis oli juba puudulik, võib-olla euroala kriisi leevenemisest tingitud pinge languse tõttu või liikmesriikide raskuste tõttu suveräänsuse jagamisel. Selle üle ei ole põhjust rõõmu tunda.

2.5.

Lisaks on sisserändajate, pagulaste ja turvalisuse küsimus islamistide terrorirünnakute järel tekitanud paanikat Euroopa kodanike ja poliitikute seas ning toonud kaasa suurenenud arvamuserinevused liikmesriikide vahel, natsionalismi naasmise ning põhjustanud piiride sulgemist jne. Seega on EMU lõpuleviimine kaotanud oma kiireloomulisuse ja jäänud tagaplaanile. See ei ole enam teemaks poliitilistes aruteludes ja meedias – võib-olla paljude poliitikute ja mitte üksnes ELi vastaste suureks kergenduseks, et „oht” on möödas.

2.6.

Seeläbi on komitee arvates saanud selgeks, et tarvis on tegutseda ja et veelgi pakilisemalt kui varem tuleb käivitada algatus muutmaks Euroopa paremaks, väärtustades ELi põhimõtteid ja väärtusi (sh rahu, heaolu, sotsiaalne ühtekuuluvus), mis on aluslepingus kirja pandud. See kõik on ühistes ja igaühe huvides, kuna Euroopa riigid ja nende kodanikud peavad pöörduma tagasi ühise vastutustunde juurde, taastama vastastikuse usalduse. Nad ei saa lubada endale eraldumist, nii nagu varem on kogu aeg olnud. See oleks ohtlik areng.

3.1.

Teatises lähtutakse praegu nii keele kui ettepanekute osas kahjuks praegusest olukorrast. Nagu on varem korduvalt juhtunud, võib see jääda üksnes heade kavatsuste avalduseks, mis bumerangina tagasi pöördub. Suures osas lähtub teksti sisu kriisijärgselt ellu viidud poliitikatemeetmetest, nõudes nende konsolideerimist, teades seejuures, et mõned neist meetmetest on põhjustanud majandusliku ja sotsiaalse olukorra halvenemist paljudes EMU riikides. Ignoreeritakse põhjusi, miks on ebaõnnestunud kõik siiani tehtud katsed saavutada tõeline majandus- ja rahaliit (alates 1970. aasta Werneri aruandest kuni 2012. aasta nelja juhi aruandeni). Kõik need katsetused – nagu ka käesolev – põhinevad bürokraatlikul astmelisel lähenemisviisil.

3.2.1.

Positiivne on see, et komisjon on vaatamata viie juhi aruande puudustele, kusjuures puudub ka korralik tegevuskava, otsustanud alustada tegevust ja selle rakendamist ajal, kui paljud liikmesriigid on sellele praktiliselt vastu. Selline komisjonipoolne ohtlik suhtumine sunnib komiteed pöörduma liikmesriikide, eelkõige euroala riikide poole üleskutsega muuta suhtumist ja toetada komisjoni algatust, parandades puudused, mis on ära toodud käesolevas arvamuses, vastavalt varasemates arvamustes sisalduvatele ettepanekutele.

3.2.2.

Positiivne on ka tähelepanu, mida komisjoni dokumendis pööratakse rahandusliidule selle erinevates seostes. See on kindlasti kõige olulisem valik koos pangandusliidu lõpuleviimisega, mida tingis kriis. Kuid tingimuseks on, et see viiakse kiiresti lõpule ning et kavandatud mehhanismide – ühtse kriisilahenduse ja hoiuste tagamise süsteemi – ning kapitaliturgude liidu abil rakendatakse lähitulevikus täielikult Euroopa ühiseeskirjade süsteemi, mis vähendab hoiustajate/kontoomanike ja maksumaksjate riske rahastada pangandussektori laenusid ning investorite ja ettevõtete riski jätkuvalt tegutseda väheläbipaistvatel ja piiratud rahastamisallikatega finantsturgudel. Kõnealuses kontekstis oleks olnud asjakohane ette näha, nagu soovitas komitee, kommertspankade eristamine investeerimispankadest (nähes samal ajal ette nn rämpspanga varasemate olukordade lahendamiseks).

3.2.3.

Oluline, kuid mitte piisavalt ulatuslik, on ettepanek viia ellu EMU „ühtne välisesindatus”, isegi kui selle rakendamine on kavas kaugemas perspektiivis, aastal 2025 (9), samal ajal kui lähitulevikus soovitakse ainult tugevdada tegevuse koordineerimise korda, mis kehtestati euroala esindajate ja Rahvusvahelise Valuutafondi vahel juba 2007. aastal.

3.3.1.

Dokumendis järgitakse sama lähenemisviisi, mida on järgitud kogu kriisi jooksul, nii et teksti lugedes tundub, et seda on loetud juba palju kordi. Tegelikult on komitee juba korduvalt väljendanud oma seisukohta kõnealuses küsimuses, tehes ettepanekuid, mis komisjoni ja liikmesriikide omadest erinevad. Sellest hoolimata ollakse endiselt veendunud ja usutakse ikka, et nt a) EMU püsimajäämise küsimus on vaid „raamatupidamise” eeskirjade järgimise küsimus, b) majanduse juhtimine on lahendatav vaid „koordineerimise” abil, c) euroala makromajanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus on vaid läbipaistvuse küsimus, d) väga tõsiseid tööpuudusega seonduvaid probleeme võib käsitleda ainult „ametlikes” ettepanekutes, nagu seda aastaid on tehtud. Komitee leiab, et nende nagu ka teiste küsimuste puhul peaks komisjon kasutama täielikult ja veenvamalt oma algatusõigust.

3.3.2.

Sama kehtib ka tõsiste sotsiaalsete tagajärgede puhul, mille on esile kutsunud töötus paljudes euroala riikides. See on küsimus, mis peaks konkurentsivõime ning majandus- ja poliitilise juhtimise kõrval kuuluma majandus- ja rahaliidu prioriteetide hulka. Tõepoolest puuduvad konkreetsed ettepanekud, ühtegi solidaarsuse meedet ei ole esitatud ja ei ole selge, mida tuleb mõista Euroopa sotsiaalõiguste samba all (võib-olla üksikutes liikmesriikides juba olemasolevaid õigusi?).

3.3.3.

Euroopa poolaasta osas võetakse aluseks see, mida on siiani otsustatud, tegemata mingeid olulisi muudatusi (ka meetodi osas mitte), nagu komitee oli lootnud, alustades makromajanduslike tingimuste muutmisest ja parlamentidevahelise konverentsi tugevdamisest.

3.3.4.

Rääkides EMU stabiliseerimisest, tuleb mainida EMU „eelarvet”, tegelikult tähendab see üksikute liikmesriikide eelarveid või nende kogusummat, millel ei ole midagi pistmist euroala reaalse eelarvega, samuti ei ole mingit viidet olemasolevale riigivõlale või võimalikule ühisele võlakohustusele või ELi maksule, mis aitaks katta sisserände, põgenike ja turvalisusega seonduvaid kulusid. Ettepanekute puudumine demokraatliku legitiimsuse osas on kogu teatise tõeliselt nõrk koht (punkt 6) (10).

3.3.5.

Ühiskonna vahendusorganeid kui konsulteerimisetapi viitepunkte ignoreeritakse täielikult, alates komitees esindatud organisatsioonidest, et mitte rääkida poliitikast, mis on täielikult olematu või mida vaevu mainitakse, nagu oleks tegemist ebaolulise aspektiga.

3.3.6.

Komitee hindab positiivselt sotsiaalpartnerite kaasamist teistesse komisjoni poolt nimetatud poliitikameetmetesse. Peab siiski vajalikuks kvaliteedihüpet poliitikameetmete ja menetluste osas, et minna formaalselt osaluselt üle sisulisele osalusele kolmepoolses sotsiaaldialoogis, mida tuleb siiski reguleerida, et muuta saavutatud kokkulepped tulemuslikumaks. See edendaks vastastikust usaldust ja suurendaks üksikisiku vastutust.

3.3.7.

EMU lõpuleviimise 2. etapi ettevalmistamine on prioriteetne ja oluline etapp, et muuta ülejäänud ettepanekud usaldusväärseks, ning see põhineb valge raamatu esitamisel, sellele eelnevatel konsultatsioonidel ja kodanikega peetavatel dialoogidel, selgitamata seejuures elluviimise üksikasju ja jättes kõrvale ka komitees esindatud organisatsioonid. See ei ole piisav. Kaasata tuleks näiteks ka riikide parlamendid koos Euroopa Parlamendiga.

3.4.1.

Komisjoni kavatsused on kindlasti head, kuid lähenemisviis on väheusutav, isegi kui praegu veel puuduvad ettepanekud 2. etapi jaoks. Teatis ei kujuta endast tõelist pööret praeguse lepingu valguses, et taastada vähemalt osaliselt Maastrichti lepingu puudujäägid. Puudub ühisprojekt, mis ilmutaks märke muutuste kohta ning ideid euroala ja ELi kodanike tuleviku jaoks.

3.4.2.

Majandus- ja sotsiaalpoliitika vanas vaimus jätkamine tooks negatiivseid tagajärgi; tööturgu ja palkasid ei saa vaadelda ainsa muutujana süsteemis, eirates või alahinnates küsimusi, mis seonduvad sisenõudluse, makro- ja mikromajandusliku tasakaalustatuse, sotsiaalse tasakaalustatuse ja jooksevkontodega.

3.4.3.

Poliitilise tegevuskava edasilükkamine järgmisse etappi, selle asemel, et sellest alustada või tegeleda sellega vähemalt paralleelselt, lähtudes hädaolukordadest, varasematest ja uutest, annab liikmesriikide puhul tunnistust liigsetest kartustest ja poliitilistest tavadest, mis võivad Euroopa hävitada, selle asemel, et seda paremaks muuta, tulevikulootusi pakkudes.

3.4.4.

See nähtub kas või sellest, kui pealiskaudselt räägitakse Euroopa poolaasta demokraatlikust legitiimsusest, muudest EMU poliitikatest või kavandatud vahenditest. Tegemist on ainult tagasihoidlike sõnadega, arvestades eri riikide seisukohta; see on demokraatia lihtne aseaine. Võib-olla on see kõige nõrgem punkt kogu ettepanekus, vähemalt hetkeseisu arvestades, 2. etapi eel, mis tuleks rajada algatustele, mida toetavad igakülgselt kodanikuühiskond ja poliitikud.

3.4.5.

Vähem pealiskaudne ja illusoorne on mõelda, et euroala demokraatia probleemi on võimalik lahendada kodanikega peetava dialoogi abil, selgitamata rakendusega seonduvaid üksikasju, kaasamismenetlusi ning Euroopa ja riiklikul tasandil käivitatavaid vahendeid. Tuleks pigem leida konkreetsem viis avalikkuse teadlikkuse parandamiseks ja Euroopa kodanike kaasamiseks euroala lõpuleviimisega seonduvasse, suurte avalike kohtumiste kaudu kõigis linnades või ettepanekute, sh ka alternatiivsete ettepanekute hääletamisega riikide parlamentides.

3.5.1.

Kõnealuse teatise avaldamist tuleb ära kasutada kui võimalust selgitada Euroopa kodanike jaoks välja tõde, nii praeguse lepingu raames elluviimata jäänud meetmete või selle kasutamata potentsiaali kohta, kui ka selle kohta, mis on toimunud pärast euro kasutuselvõttu. Hinnata kriisiga kaasnevaid nähtusi, tehtud vigu nii ELi kui liikmesriikide tasandil, kes peaksid käivitama enam poliitikameetmeid, mille raames väärtustatakse inimesi; analüüsida kasutamata jäänud võimalusi ja tegelikke ohte, mis ähvardavad Euroopa kodanikke – mitte kujutletavat Euroopat –, kui teatud riigid jätkavad praeguste tavade rakendamist.

3.5.2.

Tingimata on tarvis avatud ja ausat dialoogi ning selle läbiviimisele võiks kaasa aidata asjakohane vastus kahele süvenevale nähtusele, mis ohustavad kõigi Euroopa kodanike julgeolekut, st sisserändajate-pagulaste esilekerkimine ning islamiterrorismi oht ja julgeoleku probleem.

3.5.3.

Hakata kasutama uut mõtteviisi, mis ei ole formaalne ega retooriline, vaid põhineb ühistel väärtustel (kodanike, eetilised, usulised väärtused), mis on aluseks meie identiteedile ja mida me kardame väljendada ja kaitsta: see on euroala ja/või selle kandidaatriikide taassünni reaalne alus. Lõimumise ainulaadne kogemus ei ole avatud ainult 19 liikmesriigile, vaid ka kõigile teistele ELi riikidele, sh uutele, kes soovivad olla osa sellest poliitilisest tuumikust, mille eesmärk on järk-järgult laieneda, nagu juhtus esimese Euroopa Majandusühendusega (1957), mis koosnes kuuest asutajariigist, kes tegid tolle aja kohta tõeliselt hulljulge sammu, ilma milleta me ei saaks praegu rääkida Euroopast ja meid ei oleks seal kindlasti 28!

3.5.4.

Väga kasulik võiks selleks olla ühiskonna „vahendusorganite”, eriti sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna kaasamine, soodustades sotsiaalse ja kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi taaskäivitamist Euroopas ja liikmesriikides. Need vahendajad võiksid komitee ja komisjoni kaasabil avada informatiivse arutelu praeguste riskide ja ohtude, aga ka võimaluste kohta, mida pakub mõnede ELi poliitikameetmete tõeline reformimine ja kokkujäämise vajadus, parandades sel moel meie „ühise maja” vundamenti, ehitades hoonele puuduva katuse, mitte lammutades seda, mida oleme siiani ehitanud.

4.1.

Seoses sellise nõukogu (11) loomisega, kelle ülesandeks on tagada ELi eelarveraamistiku rakendamise hindamine, eriti eelarve järelevalve valdkonnas võetavate otsuste valdkonnaülese sidususe osas, puuduvad komisjoni otsuses kasulikud viited, et selgitada põhjuseid. Euroopa nõuandekomitee loomine kujutab endast nende funktsioonide ja ülesannete kordamist, mida komisjon juba täidab uute ülesannete raames, mis on ette nähtud Euroopa valitsemistavaga.

4.2.

Tegelikult ei ole selge, milline oleks selle struktuuri lisaväärtus, mis koosneb viiest väliseksperdist, kellel palutakse läbi viia täpsem eelarvepoliitika analüüs nii riiklikul kui euroala tasandil. Jääb mulje, et tegemist on järjekordse järelevalvekomiteega, kes nõustab eelarvete osas nii ELi kui ka euroalade riikide asutusi, omamata tegelikku võimu sekkumiseks eelarvepoliitika kriteeriumide mittetäitmise või mittevastavuse korral riiklikul ja euroala tasandil.

4.3.

Komiteed üllatab nõuandekomitee liikmete nimetamise kord. Piisab, kui meenutada, et viiest liikmest kolm määrab presidendikandidaat, ilma et Euroopa Parlament oleks sellesse kaasatud, millele viimane oma resolutsioonis (12) õigustatult tähelepanu juhib. Seetõttu ei tundu, et tegu on nõukoguga, kelle ülesandeks on toetada komisjoni tema valikutes, vaid pigem nõukogu erivolinikuga, kellele usaldada ülesanne, mis praegu on delegeeritud komisjonile. See võib kaasa tuua praeguse olukorra halvenemise, mida juba täna iseloomustab väga ebakindel tasakaal.

4.4.

Komisjoni teatises viidatakse ka võimalikule seosele Euroopa eelarvepoliitika nõuandekomitee ja riiklike eelarvenõukogude vahel, selgitamata seejuures järgitavaid eesmärke, määratlemata sekkumisvaldkondi ning loetlemata nende kahe institutsiooni vastutus- ja koostöövaldkondi.