19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/116

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008”

[COM(2015) 636 final – 2015/0289 (COD)]

(2016/C 303/16)

Raportöör:

Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRE

17. detsembril 2015 otsustas Euroopa Parlament ja 22. detsembril 2015 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008”

[COM(2015) 636 final – 2015/0289 (COD)].

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 11. mail 2016.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 517. istungjärgul 25.–26. mail 2016 (25. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab eesmärke, mida Euroopa Komisjon soovib nimetatud ettepanekuga saavutada, ning peab seetõttu vajalikuks kehtiva määruse läbivaatamist, et soodustada lihtsustamist, suurendada läbipaistvust, parandada valitsemistava, tagada tõhus kontroll eeskirjade rakendamise üle, kinnitada vastastikkust kolmandate riikidega ja säilitada tuhande aasta vanune kalapüügikultuur, tagades selle jätkusuutlikkuse.

1.2

Siiski leiab komitee, et ettepanek selle praegusel kujul võib tekitada liiga suure bürokraatliku ja haldusalase koormuse Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ja käitajate jaoks, mis võiks vajalike tehniliste, materiaalsete ja inimressursside puudumisel õõnestada lihtsustamise vallas tehtavaid jõupingutusi ning põhjustada kalandussektori ettevõtjate ja töötajate jaoks negatiivseid sotsiaal-majanduslikke tagajärgi.

1.3

Komitee palub, et nii Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadis kõnealuse valdkonna eest vastutavale osakonnale kui ka liikmesriikide järelevalveasutustele eraldataks nende töö nõuetekohaseks tegemiseks piisavalt eelarvevahendeid ja inimressursse.

1.4

Komitee pooldab seda, et kalapüügilubade menetlemine kuulub liikmesriikide vastutusalasse, võimaldades Euroopa Komisjonil kontrollida loa kehtivust kõlblikkuskriteeriumide alusel. Aluslepingute järelevalvajana tagab komisjon seeläbi, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi.

1.5

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni, ELi kalandusministrite nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles võtma arvesse käesolevas arvamuses esitatud üldiseid ja konkreetseid märkusi.

2.   Taust

2.1

Ühine kalanduspoliitika hõlmab mere bioloogiliste ressursside kaitsmist ning kalavarude ja neid ressursse kasutava laevastiku majandamist. Selle alla kuulub nii liidu vetes toimuv püügitegevus kui ka liidu kalalaevade püügitegevus liidu vetest väljaspool. Ühist kalanduspoliitikat muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1380/2013.

2.2

Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1006/2008 reguleeritakse lubade andmist liidu laevadele liidu vetest väljaspool toimuvaks püügitegevuseks ning kolmandate riikide kalalaevadele liidu vetes toimuvaks püügitegevuseks.

2.3

Komisjon on seisukohal, et kehtivat kalapüügilube käsitlevat määrust tuleb muuta, et lisada sellesse asjakohaselt uue ühise kalanduspoliitika eesmärgid ja tagada sidusus nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüük) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, ning nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks.

2.4

Samuti rõhutab komisjon Euroopa Liidu rahvusvahelisi kohustusi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni lepingupoolena ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kokkuleppega ühinemise kaudu, millega ergutatakse avamerel tegutsevaid kalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju, ning FAO rahvusvahelise kava kaudu ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

2.5

Ettepanekuga laiendatakse kohaldamisala sellistele küsimustele nagu otseste lubade väljastamine juhtudel, kui asjaomase kolmanda riigiga puudub kehtiv säästva kalapüügi partnerlusleping, lubade väljastamine kalalaevade abilaevadele ja nende teavitamine, laevade teise riigi lipu alla ümberregistreerimise kontroll, kasutamata kalapüügivõimaluste ümberjaotamine ja vajadus kehtestada õigusraamistik, mis aitab ELil paremini jälgida liidule kuuluvate prahitud kalalaevade tegevust, võttes aluseks asjaomase piirkondliku kalandusorganisatsiooni vastuvõetud eeskirjad.

2.6

Ühtlasi reguleeritakse ettepanekuga mitmeid muid küsimusi, nagu elektrooniline andmevahetus liikmesriikide ja komisjoni vahel, ELi kalapüügilubade elektroonilise registri loomine, ELi vetes tegutsevatele kolmandate riikide laevadele, sealhulgas nende püügiandmetele kehtivad eeskirjad, mis vastavad liidu kalapüügilaevadele kehtivatele eeskirjadele, ning komisjoni võimalus võtta vastu delegeeritud õigusakte ja vajaduse korral kohe kohaldatavaid rakendusakte.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee toetab eesmärke, mida Euroopa Komisjon kõnealuse ettepanekuga taotleb, st tugevdada ELi võimekust kontrollida oma laevastikku, mis kalastab ELi vetest väljaspool, sõltumata selle tegevuse toimumise raamistikust, võttes arvesse vajadust luua tasakaal liidu laevastiku järelevalve parandamise ning riiklike ja ELi ametiasutuste töökoormuse vähendamise vahel. Komitee peab vajalikuks praegu kehtiva määruse läbivaatamist, et soodustada lihtsustamist, suurendada läbipaistvust, parandada valitsemistava, tagada tõhus kontroll normide rakendamise üle, kinnitada vastastikkust kolmandate riikidega ja säilitada tuhande aasta vanune kalapüügikultuur, tagades selle jätkusuutlikkuse.

3.2

Siiski leiab komitee, et ettepanek selle praegusel kujul, kui ei täpsustata süsteemi lihtsustamiseks asjakohaseid vahendeid, võib tekitada liiga suure bürokraatliku ja haldusalase koormuse, mis vajalike tehniliste, materiaalsete ja inimressursside puudumisel õõnestaks lihtsustamise vallas tehtavaid jõupingutusi. Tuleb kehtestada selline lubade väljastamise menetlus, mis on tulemuslik ja tagab nende seaduslikkuse, kuid on samas lihtne ja kiire. Vastasel juhul mõjutaks see tõsiselt ELi käitajaid, kes kannataksid lubade väljastamise viivitustest tulenevate tagajärgede all ning kaotaksid kalapüügipäevi ja saaksid negatiivse sotsiaal-majandusliku mõju osaliseks.

3.3

Komitee on teadlik töötajate puudusest nii Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadis kõnealuse valdkonna eest vastutavas osakonnas kui ka liikmesriikide oma järelevalveasutustes. Seepärast taotleb komitee, et neile eraldataks nende töö nõuetekohaseks tegemiseks piisavalt eelarvevahendeid ja inimressursse.

3.4

Kinnitades Euroopa Komisjoni olulist rolli kõnealuses protsessis, pooldab komitee, et kalapüügilubade menetlemise kohustus lasub liikmesriikidel, võimaldades Euroopa Komisjonil kontrollida loa kehtivust kõlblikkuskriteeriumide alusel.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komitee arvates peaks „vaatlejate programmi” määratlus artikli 3 punkti f tähenduses hõlmama lisaks piirkondliku kalandusorganisatsiooni raamistiku hallatavale kavale ka liikmesriikide kavasid ja seda mitte ainult selleks, et kontrollida laeva eeskirjadele vastavust, vaid ka teabe kogumiseks.

4.2

Artikli 5 lõike 1 punktis d on sätestatud, et lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa püügitegevuseks üksnes juhul, kui käitajale ja kalalaevale ei ole kalapüügiloa taotlemisele eelneva 12 kuu jooksul määratud karistust tõsise rikkumise eest. Komitee on seisukohal, et see kõlblikkuskriteerium tuleks kaotada, sest see võib tekitada ebaproportsionaalse ja diskrimineeriva kahekordse karistuse. Komitee leiab, et määrustes (EÜ) nr 1224/2009 (kontrollisüsteemi kohta) ja (EÜ) nr 1005/2008 (ETR-kalapüügi kohta) juba sätestatakse nii ELi vetes kui ka väljaspool toime pandud tõsiste rikkumiste korral ette nähtud menetlus ja karistused.

4.3

Artikli 7 lõikes 5 on sätestatud, et komisjoni nõudmise korral keeldub lipuliikmesriik loa väljastamisest, peatab või tühistab selle, kui seda tingivad kaalukad poliitilised põhjused [---]. Komitee arvates on see sõnastus liiga ebamäärane ja võib tekitada käitajate jaoks õiguslikku ebakindlust sõltuvalt sellest, mida Euroopa Komisjon peab igal konkreetsel juhul „kaalukateks poliitilisteks põhjusteks”. Artiklis tuleks selgitada, et loa väljastamisest keeldutakse, see peatatakse või tühistatakse komisjoni nõudmisel, kui ta näeb selles tõsist võimaliku rikkumise ohtu.

4.4

Artiklis 8 on sätestatud, et liidu kalalaev tohib tegeleda kalapüügiga kolmanda riigi vetes üksnes juhul, kui asjaomane riik on piirkondliku kalandusorganisatsiooni lepinguosaline või koostööd tegev mitteosaline. Komitee juhib tähelepanu Guinea-Bissau olukorrale: ELil on selle riigiga sõlmitud säästva kalapüügi partnerlusleping, kuid see riik ei ole Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) lepinguosaline ega koostööd tegev mitteosaline. Seetõttu on komitee seisukohal, et EL ei peaks tegelema küsimustega, mis puudutavad kolmandate riikide suveräänsust. Teisest küljest paneks selline nõue ELi laevastiku ebasoodsasse konkurentsiolukorda võrreldes kolmandate riikide laevastikega, mis ei pea nimetatud nõuet täitma. Igal juhul innustab komitee Euroopa Komisjoni jätkama jõupingutusi kalandusalase partnerluslepingu sõlmimiseks, et Guinea-Bissau hakkaks osalema ICCATi töös, eesmärgiga saavutada ressursside säästev kasutamine.

4.5

Seoses artikli 12 lõigetega 3 ja 4 teeb komiteele muret asjaolu, et Euroopa Komisjon võib aeglustada kalapüügilubade andmise menetlust.

4.6

Seoses artiklitega 13 ja 14, milles käsitletakse kasutamata kalapüügivõimaluste ümberjaotamist säästva kalapüügi partnerluslepingute raames, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kohaldama ümberjaotamist nii, et sellega tagatakse sidusus kalapüügivõimaluste ümberjaotamisel nii ELi vetes kui ka kahepoolsetes kalapüügilepingutes kolmandate riikidega, näiteks Norraga.

4.7

Artikli 18 punktis c on sätestatud, et lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa üksnes juhul, kui käitaja on esitanud tõendid kavandatava püügitegevuse jätkusuutlikkuse kohta, tuginedes järgmisele: kolmanda riigi ja/või piirkondliku kalandusorganisatsiooni teaduslik hinnang ning nimetatud hinnangu kontroll lipuliikmesriigis sealse riikliku teadusinstituudi arvamuse põhjal. Komitee leiab, et viimati nimetatud kontroll lipuliikmesriigis tuleks ära jätta.

4.8

Artikli 19 lõikes 2 on sätestatud, et Euroopa Komisjonil on 15 päeva, et liikmesriikide esitatud dokumentatsioon läbi vaadata, ja asjaomast kalalaeva (laeva ja/või varustust) puudutava probleemi korral kaks kuud, et loa andmine keelata. Selle lõike kohaldamine võiks tuua kaasa märkimisväärseid viivitusi otseste kalapüügilubade väljastamises.

4.9

Artiklis 27 on sätestatud, et lipuliikmesriik teavitab komisjoni kalapüügiloast hiljemalt 15 kalendripäeva enne kavandatava kalapüügitegevuse algust avamerel. Kooskõlas eelnevalt mainituga tuleks komitee hinnangul 15-päevane tähtaeg kaotada ning lihtsalt sätestada, et Euroopa Komisjoni tuleb teavitada „enne” kalapüügitegevuse alustamist.

4.10

Komitee peab väga sobivaks seda, et kogu teabevahetus komisjoni, liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel toimub elektrooniliselt. Samuti peab ta vajalikuks luua elektrooniline kalapüügilubade register.

Brüssel, 25. mai 2016

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Georges DASSIS

LISA

Sektsiooni arvamuse järgmist punkti muudeti vastavalt täiskogus vastuvõetud muudatusettepanekutele, kuid selle poolt anti siiski enam kui veerand häältest (kodukorra artikli 54 lõige 4):

Punkt 4.2

„Artikli 5 lõike 1 punktis d on sätestatud, et lipuliikmesriik tohib väljastada kalapüügiloa püügitegevuseks üksnes juhul, kui käitajale ja kalalaevale ei ole kalapüügiloa taotlemisele eelneva 12 kuu jooksul määratud karistust tõsise rikkumise eest. Komitee on seisukohal, et tõsiseid rikkumisi sooritanud käitajaid on vaja asjakohaselt karistada. Kalapüügiloa andmisest keeldumine ei ole kahekordne karistus, vaid kõlblikkuskriteeriumide kohaldamine. Samas on komitee seisukohal, et seda meedet tuleks kohaldada vajaduse korral üksnes lõplike otsuste puhul.”

Motivatsioon

See kriteerium võib põhjustada ebaproportsionaalse kahekordse karistuse, sest laeva käitajale ja kaptenile ei kohaldata mitte ainult nõukogu 20. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) artiklites 90 ja 92 ning nõukogu 29. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1005/2008 (millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks) artiklites 42 ja 47 sätestatud karistusi, vaid nad loetakse ka mittekõlblikuks kalapüügiluba saama.

Nimetatud artiklites juba sätestatakse olulised karistused tõsise rikkumise toime pannud käitajatele. Need ulatuvad rahalisest karistusest (tõsise rikkumise abil püütud kalatoodete vähemalt viiekordses väärtuses) järgmiste lisakaristusteni:

1)

rikkumises osalenud laeva sekvesteerimine;

2)

laeva ajutine peatamine;

3)

keelatud püügivahendite, saagi, kalatoodete konfiskeerimine;

4)

püügiloa peatamine või äravõtmine;

5)

kalapüügiõiguse vähendamine või tühistamine;

6)

uue kalapüügiõiguse saamise õiguse ajutine või püsiv äravõtmine;

7)

riigiabi või toetuse saamise ajutine või püsiv keeld;

8)

artikli 16 lõike 3 kohaselt antud heakskiidetud ettevõtja staatuse peatamine või tühistamine.

Samuti sätestatakse määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklis 92 tõsiste rikkumiste korral kasutatav punktisüsteem. Kui punktide koguarv on võrdne teatava arvuga või ületab selle, peatatakse kalalaevatunnistus automaatselt vähemalt kaheks kuuks. Kõnealune periood on neli kuud, kui kalalaevatunnistus peatatakse teist korda, kaheksa kuud, kui kalalaevatunnistus peatatakse kolmandat korda, ning üks aasta, kui kalalaevatunnistus peatatakse neljandat korda seetõttu, et tunnistuse omanikule on määratud teatav arv punkte. Kui omanikule määratakse teatav arv punkte viiendat korda, võetakse kalalaevatunnistus jäädavalt ära.

Samuti leiab komitee, et kõnealune kriteerium rikub mittediskrimineerimise põhimõtet, sest sama rikkumise korral ei kohaldataks ELi vetes ja väljaspool sama karistust. Sama rikkumise korral oleks ELi vetest väljaspool tegutsevatel käitajatel lisakaristus, st püügiloa saamise keeld 12 kuu jooksul. Seega tekiks sarnaste rikkumiste puhul topeltstandard.

Hääletuse tulemus:

Poolt:

92

Vastu:

50

Erapooletuid:

23