15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/161

Raportöör:

Wolfgang GREIF

Kaasraportöör:

Hannes LEO

1.1.

Digiteerimine muudab ühiskonna ja majanduse kõiki valdkondi ning seega on loogiline, et see mõjutab ka tööd ja tööhõivet. Digitehnoloogia võib suurendada jõukust enneolematule tasemele ning tõsta töö kvaliteeti ja hoogustada tööhõivet Euroopas. Ent need võimalused on seotud riskidega, mida võib näha kõigis majandussektorites, sealhulgas ka erateenuste sektoris (1).

1.2.

Ühest küljest võimaldavad digiteerimise pakutavad uuenduslikud teenused ja ärimudelid suurendada teenuste tootlikkust määral, mis varem oli kujuteldamatu, ning avardada tarbijate valikuvõimalusi (2). Teisalt on neil märkimisväärne mõju tööturule ja töökorraldusele, nt sissetulekute ebavõrdsuse suurenemisele ja sotsiaalkindlustussüsteemile juurdepääsu piiramisele, mis võib teatavate töötajarühmade jaoks osutuda negatiivseks, kui sellega nõuetekohaselt ei tegeleta.

1.3.

Teenuste digiteerimise mõju tööhõivele väärib seega poliitilist tähelepanu ja juhtimist. Ennetava poliitikakujundamisega ELi ja riiklikul tasandil võib ja peabki tagama digiteerimise ilmse potentsiaali ärakasutamise, vältides samal ajal selle puudusi. Oma digitaalarengu tegevuskava ja digitaalse ühtse turu algatusega on ELil digitaalse poliitika valdkonnas aktiivne roll. Siiski on enamik digiteerimise mõjudest tööhõivele jäänud tähelepanuta ja seega praktiliselt puuduvad neile suunatud meetmed.

1.4.

Digiteerimine on vaieldamatult üks meie aja kõige dünaamilisemaid arenguid, milles võimalused ja ohud on tihedalt ühte põimunud. Edasised arengud on tõenäoliselt keerukad – traditsiooniliste ettevõtjate ja sektorite kõrvale ilmuvad idufirmad, väikeettevõtjad ja paindlikud töömeetodid. Seni ei ole selliste arengute mõju tööhõivele veel täiesti selge ega täpselt prognoositav. Seepärast kasvab hirm, et tööhõive määrad võivad väheneda, samal ajal kui ELi tööturul püsib oskuste nõudlusele mittevastavus. Selles olukorras on määrav tähtsus konstruktiivsel koostööl ja teadlikkuse suurendamisel peamiste osalejate, st valitsuste ja sotsiaalpartnerite seas. Sotsiaalmajanduslike struktuuride mitmekesisus ja majandusarengu erinevused ELis võivad nõuda spetsiifilisi analüüse ja lähenemisviise, et hallata digitaliseerimise mõju tööturgudele ja tööhõivele.

1.5.

Komitee tõstab esile teenindussektori tööhõive valdkonna selged väljakutsed, mis tulenevad digiteerimisest, ja esitab nende poliitiliseks käsitlemiseks järgmised soovitused.

1.5.1.

Selleks, et tagada ELi tööjõule digitaalajastul vajalikud oskused, tuleb edendada avaliku ja erasektori investeeringuid kutseharidusse ning kaaluda, kas on tarvis Euroopa tasandi meetmeid, et üldistada liikmesriikide häid kogemusi õppepuhkuse valdkonnas kogu Euroopa Liidus.

1.5.2.

Laiaulatusliku dialoogi käigus tuleks täpsemalt kaaluda, kas üldse ja millisel määral vajab töötajate eraelu kõikjal kättesaadava digitaalse mobiilside ajastul täiendavat kaitset ning millised oleksid asjaomasel juhul mõistlikud riigi ja Euroopa tasandi meetmed pideva valmisoleku ja kättesaadavuse piiramiseks. Samuti tuleb kaaluda ka arukate meetmete võtmist, et selles osas parandada kasvava hulga füüsilisest isikust ettevõtjate positsiooni.

1.5.3.

Teenustemajanduses on vaja paremat statistikat ja uuringuid (maailma ja Euroopa tasandil), et koostada põhjalikumaid prognoose tööturu arengu kohta ning töö, tööhõive ja sissetulekute polariseerumise kohta. Seega tuleks programmi „Horisont 2020” raames eraldada piisavalt rahalisi vahendeid uuringuteks teenustemajanduse tööhõive valdkonnas. Lisaks sellele on tungivalt vaja üksikasjalikku ja sageli ajakohastatavat statistikat, mis näitaks tööhõive mittestandardsete vormide levikut ja kasvu, sealhulgas andmeid niisugustest tavadest nagu rahvahange.

1.5.4.

Selleks et võidelda sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise vastu, mis on osaliselt tingitud digiteerimisest, tuleks kollektiivläbirääkimisi edendada kõigil tasanditel, eelkõige neis sektorites ja ettevõtetes, mida digiteerimine puudutab. Nii saab tagada, et digiteeritud töökorralduse uued vormid parandavad, mitte ei halvenda töökoha kvaliteeti.

1.5.5.

On vaja kindlaid sätteid töötajate isikuandmete kaitse kohta, et tagada tööalast privaatsust käsitlevad kehtestatud standardid. Euroopa andmekaitsealased õigusaktid peaksid seadma kõrged miinimumstandardid ega tohiks takistada liikmesriike neid veelgi täiendamast. Praegu läbiräägitav ELi andmekaitsemäärus peaks seega sisaldama nn avavat klauslit, mis võimaldab liikmesriikidel ELi miinimumstandarditest kaugemale minna.

1.5.6.

EL ja liikmesriigid peaksid dialoogis sotsiaalpartneritega kaaluma strateegiad sotsiaalsete ja tööõiguse kaitse normide kohaldamisala kohandamiseks selliselt, et need peegeldaksid digiteeritud töömaailma tingimusi.

1.5.7.

Uus tööstustsükkel tööstus 4.0 ja digiteerimine avaldavad mõju kogu ühiskonnale. Tarvis on konstruktiivset dialoogi sotsiaalpartnerite, liikmesriikide ja ELi vahel, et arutada selle tagajärgi tööturu jaoks ning võimalikke ja vajalikke kohandusi sotsiaal- ja tööõiguse valdkonnas. Viimasel ajal on käivitatud paljulubavaid valitsuste ja sotsiaalpartnerite algatusi nt Saksamaal, Madalmaades ja Austrias. Kõigil juhtudel tuleb arvesse võtta riigi arengusuundade iseloomulike jooni ja võimalusi. Parimaid tavasid tuleks levitada.

1.5.8.

EL, liikmesriikide valitsused ja sotsiaalpartnerid peaksid algatama arutelud, et määrata kindlaks poliitilised meetmed ja õigusnormid, millega tagada mõistlikul tasemel kohustuslik sotsiaalkaitse kõigile töötajatele – sealhulgas mittestandardses töösuhtes töötajatele.

1.5.9.

Makromajanduslikud raamitingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Makromajanduslikud raamitingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Selleks et vähenevast tööjõunõudlusest hoolimata toetada tööhõivet, tuleb dialoogis kõigi sidusrühmadega tuvastada võimalikud probleemid ja töötada vastavalt konkreetsete liikmesriikide vajadustele välja sobivad lahendusstrateegiad (muu hulgas näiteks avaliku sektorite investeeringute, töökohti loova innovatsioonitegevuse, töö jagamise ja tööaja lühendamise valdkonnas).

1.5.10.

Maksusüsteemide reformid tuleb hoolikalt läbi mõelda, et tagada kõigi sissetulekute ühesugune maksustamine, olgu need saadud tavapärast töökorraldust rakendavates sektorites või ühistarbimises. Et tagada ka tulevikus sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkus ja vähendada töö maksustamist, võiks kaaluda ka ühe osa „digiteerimise dividendide” kasutamist sellel eesmärgil.

2.1.

Viimastel aastatel on digitaaltehnoloogia arengus toimunud suured läbimurded. Digitaaltehnoloogia uus ja äärmiselt võimas potentsiaal võimaldab aina rohkemate ülesannete ja tegevuste automatiseerimist (nt isesõitev auto, asjade internet, tööstus 4.0). Lisaks toob digitaaltehnoloogia kaasa otsingu- ja tehingukulude järsu vähenemise ning teeb seega võimalikuks teenuste valdkonna täiesti uute ja väga laiendamiskõlblike ärimudelite arengu teenuste valdkonnas (nt internetiturud ja -platvormid, sealhulgas nn ühistarbimine, Uber, Airbnb). See soodustab ärimudelite ja -protsesside digiteerimist paljudes majandussektorites. Mõnda neist mudelitest on juba käsitletud komitee varasemates arvamustes (3).

2.2.

Digiteerimine toob kaasa suure muutuste ja restruktureerimisprotsessi peaaegu kõigis teenindussektorites (4), mida alles väga hiljuti peeti tehnoloogilise ratsionaliseerimise suhtes immuunseks. Pikka aega nähti teenindussektoris majanduse muude osade (nt põllumajandus, kaevandamine, tootmine ja ehitus), kodumajapidamiste ja tarbijate toetajat ning uue tehnoloogia enamasti passiivset kasutajat. Interneti tulek koos telekommunikatsiooniteenuste liberaliseerimisega on teenuste rolli aga oluliselt muutnud.

2.3.

Nende suundumuste mõju asjaomaste sektorite tööhõivele on kujunenud välja aeglaselt viimaste aastakümnete vältel, kuid on praegu hoogustumas. Digiteerimise mõju teenindussektori tööhõivele võib osalt juba näha. See on järgmine:

2.4.

Digiteerimine tõotab praegu suurendada tootlikkuse enneolematule tasemele, millega kaasneksid nn digiteerimise dividendid. Samas on medali teine külg see, et oluliselt väheneks nõudlus tööjõu, eelkõige keskmise kvalifikatsiooniga töötajate järele. See käib käsikäes kasvava tööpuudusega, keskklassi kahanemise ja sissetulekute ebavõrdsuse jätkuva suurenemisega (7).

2.5.

Praegu domineerivad digitaalmajanduses Ameerika Ühendriikide ettevõtted, samas kui Euroopa on digitaaltehnoloogia arendamises suuresti tagaplaanile sattunud. Samuti tundub, et Euroopa on halvasti ette valmistatud digiteerimisest tulenevateks põhjalikeks muutusteks, mis mõjutavad meie majandust ja ühiskonda (st juba nimetatud suur tootlikkuse kasv ning oht tekitada tasakaalustamatust, mis võib teatud kategooria töötajate hulgas põhjustada suure tööpuuduse ja ühiskonna veelgi suurema polariseerumise), mis on murettekitav.

2.6.

Kuigi tehnoloogiast tingitud muutuste tulemust on nii suures mastaabis võimatu prognoosida, on ilmselgelt vajalik kutsuda ELi üles neid arengusuundi aktiivselt kujundama ning tegelema tööhõivele ja ühiskonnale avalduva mõjuga – eriti kuna tegelikkuses ollakse niisugusest aktiivsest rollist praegu väga kaugel (8). Käesoleva arvamusega püütakse olukorda parandada, arutades digiteerimise mõju teenindussektori tööhõivele ja esitades asjakohaseid poliitikasoovitusi.

3.1.

Digiteerimise loogilise tagajärjena võetakse digitaaltehnoloogia kasutusele aina rohkemates teenustemajanduse töökohtades. Näiteks teatab peaaegu 60 % pangandussektori töötajatest, et viimase kolme aasta jooksul on nende töökohtades võetud kasutusele uusi tehnoloogiaid (9). Niisuguste tehnoloogiatega toimetulekuks on töötajatel vaja konkreetseid pädevusi, st digitaaloskusi. Selleks tuleb kutsehariduse ja -koolituse õppekavad vastavalt ajakohastada ja rakendada seonduvaid koolitusmeetmeid.

3.2.

Komisjoni ametlikud andmed osutavad aga suurtele kitsaskohtadele oskuste omandamisel, hinnates piisavate digitaaloskusteta ELi töötajate osakaalu 47 % – kuigi riikide vahel täheldatakse erinevusi (10). Lisaks töökohtade loomise võimaluste kasutamata jätmisele võib probleemi lahendamata jäämise korral selline oskuste nõudlusele mittevastavus takistada digitaalmajanduse arengut ja kahjustada seega ELi konkurentsivõimet.

3.3.

Oskuste nõudlusele mittevastavuse probleemi käsitlemiseks õppekavades on tarvis usaldusväärseid teadmisi selle kohta, milliseid oskusi vajatakse ja kus on oskused puudlikud. EL tegutseb selles valdkonnas juba aktiivselt, eeskätt niisuguste ametite kaudu nagu Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop). Sotsiaalpartneritele oskuste kohta niisuguse teabe kogumisel juhtrolli andmine, näiteks valdkondlike oskuste nõukogude kujul, on juba praegu osutunud edukaks. Sel taustal on kahetsusväärne, et komisjon kaalub nende rolli nõrgendamist, asendades sotsiaalpartnerite oskuste nõukogud mitme sidusrühma oskuste ühendustega. Kuna aga oskuste nõudlusele mittevastavuse probleem püsib oskuste kohta olemasolevast teabest hoolimata, näib põhiprobleem seisnevat strateegilise rakendamise ja investeerimisvalmiduse puudumises.

3.4.

Kutsehariduse ja -koolituse valdkonda tehtavate avaliku ja erasektori investeeringute edendamine on kõige võti. Mõnes liikmesriigis tagatakse minimaalsed õigused palgalisele õppepuhkusele. Tuleks kaaluda, kas see on töötajate ja tööandjate jaoks kasulik vahend oskuste kohandamiseks vajadustele ning kas selliste kogemuste üldistamiseks kogu Euroopa Liidus on tarvis Euroopa tasandi meetmeid.

4.1.

Muutuvad vajadused oskuste järele on tihedalt seotud töökorralduse ümberkujundamisega, st muutuvad töötajate täidetavad tööülesanded ja nende täitmise viis. Selles valdkonnas toob digiteerimine praegu kaasa teenindussektori tööhõive järkjärgulise polariseerumise iseseisvalt töötamise võimaluse ja töötasude osas, mis tähendab, et teenindussektori töökohad asuvad palga ja võimaldatava iseseisvuse jaotumise poolest suurema tõenäosusega kas skaala kõrgemas või madalamas osas, kusjuures kahe äärmuse vahele jäävate töökohtade hulk jääb aina väiksemaks. Samal ajal on märgata ka uusi suundumusi, mis tulenevad tööturu spontaansest kohandumisest.

4.2.

Digiteeritud teenustemajandus tekitab nõudluse sellise tööjõu järele, kes täidab teadmistepõhiseid ülesandeid, eeskätt kutse- ja tehniliste teenustega seotud töökohtadel, näiteks IT-võrkude haldamisel. Niisuguste spetsialistide ülesandeid saab tavaliselt mobiilseid digiseadmeid kasutades täita kaugelt ja mis tahes ajal.

4.3.

Selline paindlik töökorraldus pakub tavaliselt töötajatele suurt iseseisva töötamise võimalust ning võib parandada töökoha kvaliteeti, suurendada ning hõlbustada töö- ja pereelu ühitamist. Siiski tekitavad niisugused paindlikud töövormid ka ohte, kui töötajaid kohustatakse või nad ise tunnevad end kohustatuna kogu aeg töö jaoks kättesaadavad olema. Niisugune nn piirideta töö võib põhjustada stressi või läbipõlemist.

4.4.

Laiaulatusliku dialoogi käigus tuleks täpsemalt kaaluda, kas üldse ja millisel määral vajab töötajate eraelu kõikjal kättesaadava digitaalse mobiilside ajastul täiendavat kaitset ning millised oleksid asjaomasel juhul mõistlikud riigi ja Euroopa tasandi meetmed pideva valmisoleku ja kättesaadavuse piiramiseks. Samuti tuleb kaaluda ka arukate meetmete võtmist, et selles osas parandada kasvava hulga füüsilisest isikust ettevõtjate positsiooni.

4.5.

Muudes valdkondades on iseseisvalt töötamise võimalus teenuste digiteerimise tõttu vähenemas. Nii on see näiteks e-kaubanduse logistikakeskuses, kus luuakse väga rutiinseid töökohti. Töökorralduse niisuguste vormide puhul antakse töötajatele tavaliselt digiseadmete kaudu üksikasjalikud juhised nt selle kohta, missugune toode missugusesse kasti pakkida.

4.6.

Oma standardsuse ja suhtelise lihtsuse tõttu loovad niisugused rutiinsed tegevused kättesaadavaid töövõimalusi madala kvalifikatsiooniga töötajatele ja alles tööturule tulijatele. Niisuguse tegevuse kvaliteeti tajutakse aga sageli madalana, sest töötajad tunnevad, et nende oskusi ja võimeid ei rakendata täiel määral.

4.7.

Digiteerimine on vaieldamatult üks meie aja kõige dünaamilisemaid arenguid, milles võimalused ja ohud on tihedalt ühte põimunud. Edasised arengud on tõenäoliselt keerukad – traditsiooniliste ettevõtjate ja sektorite kõrvale ilmuvad idufirmad, väikeettevõtjad ja paindlikud töömeetodid. Seni ei ole selliste arengute mõju tööhõivele veel täiesti selge ega täpselt prognoositav. Seepärast kasvab hirm, et tööhõive määrad võivad väheneda, samal ajal kui ELi tööturul püsib oskuste nõudlusele mittevastavus. Selles olukorras on määrav tähtsus konstruktiivsel koostööl ja teadlikkuse suurendamisel peamiste osalejate, st valitsuste ja sotsiaalpartnerite seas. Sotsiaalmajanduslike struktuuride mitmekesisus ja majandusarengu erinevused ELis võivad nõuda spetsiifilisi analüüse ja lähenemisviise, et hallata digitaliseerimise mõju tööturgudele ja tööhõivele.

4.8.

Teenustemajanduses on vaja paremat statistikat ja uuringuid (maailma ja Euroopa tasandil), et koostada põhjalikumaid prognoose tööturu arengu kohta ning töö ja tööhõive polariseerumise kohta. Seda silmas pidades tuleks programmi „Horisont 2020” raames eraldada piisavalt vahendeid teenindussektori tööhõive uurimiseks. Uuringute tulemusi tuleb rakendada aktiivsete tööhõivemeetmetega, millega tagatakse kvaliteetsete digitaalsete töökohtade loomise võimaluste kasutamine, vältides samas ohte. Lisaks peaks töökorralduse uute vormide kasutuselevõtmine sõltuma läbirääkimistest sotsiaalpartneritega tagamaks, et digiteeritud töökorralduse uued vormid parandavad, mitte ei halvenda töökoha kvaliteeti.

4.9.

Sellised suundumused töökorraldusega seotud polariseerumise poole toovad kaasa palkade polariseerumise, nagu on juba märkinud Euroopa Parlament (11). Mõnel juhul soodustab seda kollektiivlepingute puudumine või neist möödahiilimine. Niisugune olukord tekib näiteks siis, kui digiteenuste osutajad rõhutavad oma ärimudelite eripära, et vaidlustada praeguste kollektiivlepingute kohaldatavust oma töötajate suhtes. Seepärast jääb mõni e-kaubanduse ettevõtja seisukohale, et nende töötajad ei ole jaemüügitöötajad ja seega ei ole neil õigust jaemüügisektoris kollektiivlepinguga määratud palkadele.

4.10.

Selleks et võidelda sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise vastu, mis on osaliselt tingitud digiteerimisest, tuleks kollektiivläbirääkimisi edendada kõigil tasanditel, eelkõige neis sektorites ja ettevõtetes, mida digiteerimine puudutab.

4.11.

Töökorralduse digiteeritud vormidega seotud töötajad toodavad suures mahus isikuandmeid, mis sisaldavad teavet selle kohta, kus, mida, millal ja kellega töötajad teevad. Lisaks sellele, et sujuv teabevoog loob võimalusi väga tõhusaks tööks, võimaldab see töötajaid jälgida ja sellega nende privaatsust rikkuda, mis seab ohtu tööalast privaatsust käsitlevad standardid.

4.12.

On vaja kindlaid sätteid töötajate isikuandmete kaitse kohta, et tagada tööalast privaatsust käsitlevad kehtestatud standardid. Euroopa andmekaitsealased õigusaktid peaksid seadma kõrged miinimumstandardid ega tohiks takistada liikmesriike neid veelgi täiendamast. Praegu läbiräägitav ELi andmekaitsemäärus peaks seega sisaldama nn avavat klauslit, mis võimaldab liikmesriikidel ELi miinimumstandarditest kaugemale minna.

5.1.

Kuna teavet saab väga väikeste kuludega jagada pikkade vahemaade taha ja väga paljude kasutajatega, võimaldavad digitaaltehnoloogiad ülimalt killustunud ärimudeleid. See vähendab vajadust jäikade, funktsionaalselt ja geograafiliselt terviklike ettevõttestruktuuride järele, millel on kindel töötajaskond, hierarhiad ja ruumid.

5.2.

Niisugused suundumused võimaldavad ettevõtetel järjest enam kasutada paindlikke tööhõivevorme, näiteks füüsilisest isikust ettevõtjaid. Füüsilisest isikust ettevõtjate osakaal on viimasel ajal oluliselt kasvanud eriti teenindussektoris, näiteks IKT, meedia ning haldus- ja tugiteenuste vallas (12). Sellised vormid nagu rahvahange, st internetiplatvormid, mis võimaldavad ettevõtetel avaldada tööülesannete pakkumisi, millele vabakutselised konkureerivad, toovad eeldatavasti kaasa füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ulatuslikuma leviku. Peale selle on niisuguste rahvahankeplatvormide töövõimalustega seonduv konkurents ülemaailmne, mis tähendab nende pakkujate konkurentsieelist, kelle asukohta iseloomustab madal elukallidus, väike tulumaksumäär ja madal sotsiaalkindlustuse tase.

5.3.

Mõned töötajad hindavad paindlikkust, mida selline töökorraldus pakub. Siiski võib tööhõive mittestandardsete vormide jõuline kasv muuta väljakujunenud tööturuelemendid, nt töökaitse õigusaktid, töötervishoiu ja -ohutuse korraldus, kollektiivläbirääkimised ja sotsiaalse dialoogi struktuurid, osaliselt mõjutuks. Lisaks satuvad need elemendid tööotsijate suurema piiriülese konkurentsi tõttu – näiteks rahvahankeportaalides – konkurentsisurve alla. Riiklike sotsiaalpartnerite ja valitsuste ülesanne on töötada konstruktiivse dialoogi teel välja vastavad lahendused, et tagada digitaalse muutuse tingimustes kõigile tööhõivevormidele ka tulevikus õiglane ja kaasav tööturg.

5.4.

Selles kontekstis osutub eriti tundlikuks küsimuseks tööhõive ühistarbimise tingimustes. Paljudel juhtudel jääb töösuhe ja asjaomaste poolte õiguslik staatus ebaselgeks. Küsimus, kas internetiplatvormi kaudu palgatav erasõiduki juht on füüsilisest isikust ettevõtja või on ta palgatud kellegi alluvusse, ning kui, siis kelle – kas reisija või internetiplatvormi operaatori alluvusse –, jääb sageli ebaselgeks. Seega on õiguslikult keeruline välja selgitada, milliseid õigusakte – nii tööhõive kui ka vastutuse seisukohalt – ning kollektiivselt kokkulepitud sätteid tuleks konkreetsel juhul kohaldada. Kui ühtegi väljakujunenud õigus- ja kollektiivlepingu kategooriat ei saaks kohaldada, toimuks ühistarbimine tõepoolest õiguse hallis alas. See võib avaldada konkurentsisurvet kehtivate õigusaktide ja kollektiivlepingute raames toimivale tööhõivele ja ettevõtetele.

5.5.

Praegu puudub usaldusväärne ja ajakohane teave, mille alusel otsustada, millised tööhõivepoliitilised meetmed on ühistarbimise puhul asjakohased. Selle puuduse kõrvaldamiseks on tungivalt vaja üksikasjalikku ja korrapäraselt ajakohastatavat tööhõivestatistikat mittestandardsete ja uute tööhõivevormide kohta.

5.6.

EL ja liikmesriigid peaksid kaaluma strateegiad sotsiaalsete ja tööõiguse kaitse normide kohaldamisala kohandamiseks selliselt, et need peegeldaksid digiteeritud töömaailma tingimusi. Asjaomased algatused peaksid toimuma sotsiaalpartneritega peetava struktureeritud dialoogi vormis, et leida teostatavaid ja tõenduspõhiseid lahendusi, mis arvestavad ka teenuse kasutajate huve. Paljutõotavaid algatusi on tehtud juba Saksamaal, Madalmaades ja Austrias.

5.7.

Kuna need suundumused panevad proovile ka väljakujunenud sotsiaalse dialoogi ja kollektiivläbirääkimiste tavad, on võimalike ja vajalike kohanduste kaalumiseks tarvis sotsiaalpartneritevahelist konstruktiivset dialoogi. Euroopa Liit võib aidata dialoogi soodustada, pakkudes sotsiaalpartnerite asjakohaste projektide jaoks rahalisi vahendeid ja edendades seonduvaid uurimisprojekte programmi „Horisont 2020” raames.

5.8.

Digiteerimine on võimaldanud teenindussektori ärimudelite töömahukust oluliselt vähendada. Näiteks pangandussektoris on tööprotsessid osaliselt automatiseeritud ja toimuvad digitaalselt. See muudab osa töötajatest üleliigseks. Frey ja Osborne (Oxfordi ülikool) oletavad, et eriti mõjutab selline automatiseerimine keskmist sissetulekut pakkuvaid töökohti ja tegevusi, sealhulgas mõnda vaba elukutset (13). Digiteerimine mõjutab märkimisväärselt ka tööhõivet avaliku halduse ja selle asutuste valdkonnas, samuti üldhuviteenuste alal tervikuna – asjaolu, millele on seni väga vähe tähelepanu pööratud. Seepärast esitab komitee selle kohta seisukoha eraldi omaalgatuslikus arvamuses.

5.9.

Bruegeli eksperdirühma hinnangul võib digiteerimisest tingitud automatiseerimise tõttu kaduda ELi liikmesriikides järgmise 20 aasta jooksul 40–60 % töökohtadest (14). Lisaks näib, et erinevalt tööstusliku arengu varasematest etappidest ei tähenda majanduse üldise tootlikkuse suurenemine digitaalajastul enam otsest tööhõive kasvu (15). Seepärast jääb kaheldavaks, kas täielikult digiteeritud majandus tekitab piisavalt suure tööjõunõudluse, et korvata teenuste automatiseerimisest tingitud eeldatavat töökohtade kadumist. Teisest küljest valitseb kogu Euroopas ikka veel oskuste nõudlusele mittevastavus, ja prognoose on raske teha.

5.10.

Töötundide järgi hinnatud tööjõunõudluse kõikumist digiteeritud teenustemajanduses tuleb jälgida. Tööhõive toetamiseks vähenevast tööjõunõudlusest hoolimata ja sotsiaalset ühtekuuluvust ohustamata on kiiresti vaja kõigi sidusrühmade ühist dialoogi, et juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele ja töötada vastavalt konkreetsete liikmesriikide vajadustele välja lahendusstrateegiad (nt avaliku sektori investeeringute, töökohti loova innovatsioonitegevuse, töökohtade loomise, töö jagamise ja tööaja lühendamise valdkonnas).

6.1.

Teenuste digiteerimisest põhjustatud uute ja mittestandardsete tööhõivevormide jõuline levik toob kaasa olukorra, kus aina suurem hulk töötajaid on väljakujunenud sotsiaalkindlustussüsteemidest, nagu töötus-, tervise- ja pensionikindlustus, kõrvale jäetud. Mõnes liikmesriigis juba käsitletakse seda teemat sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahelistel aruteludel. Koos tööhõivemäära üldise vähenemisega võivad niisugused suundumised õõnestada väljakujunenud maksu- ja sotsiaalsüsteemide tulusid ja seega nende üldist tõhusust. Neid süsteeme rahastatakse peamiselt palkadelt maha arvatud maksudest ning tööandja ja töötaja sissemaksetest, seepärast sõltuvad need standardse tööhõive suurest osakaalust.

6.2.

Selline tõhususe vähenemine tähendaks tõsist ohtu Euroopa sotsiaalmudelile, mis tugineb riigi jõulisele osalemisele üldist huvi pakkuvate teenuste osutamises ning kõrgele sotsiaalkaitse tasemele. Siiski sõltub edukas toimetulek digiteerimise protsessiga sellest, kas suudetakse tõhusalt osutada üldist huvi pakkuvaid teenuseid, k.a nüüdisaegne haridus ja kiire internet.

6.3.

EL, liikmesriikide valitsused ja sotsiaalpartnerid peaksid algatama arutelud, et määrata kindlaks poliitilised meetmed ja õigusnormid, millega tagada mõistlikul tasemel kohustuslik sotsiaalkaitse kõigile töötajatele – ka füüsilisest isikust ettevõtjatele ning rahvahanke ja ühistarbimise raames töötajatele. Tuleb arvestada sellega, et nende rühmade sees võib olla erinevaid seisukohti.

6.4.

Samuti tuleb hoolikalt läbi mõelda maksusüsteemide reformid, et tagada kõigi sissetulekute ühesugune maksustamine, olgu need saadud tavapärast töökorraldust rakendavates sektorites või ühistarbimises. EL peaks liikmesriikide asjaomaseid reforme soodustama ja koordineerima.

6.5.

Et tagada ka tulevikus sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkus ja vähendada töö maksustamist, võiks kaaluda ka ühe osa „digiteerimise dividendide” kasutamist sellel eesmärgil.