KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT

MÕJUHINNANGU KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

Lisatud dokumendile:

ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Läänemere tursa-, räime- ja kiluvarude majandamise ja nende varude püügi mitmeaastane kava, muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2187/2005 ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1098/2007

Käesolevas dokumendis käsitletakse Läänemere tursa-, räime- ja kiluvarude majandamise ja püügi mitmeaastase kava ettepaneku mõjuhinnangut. Mitmeaastased majandamiskavad on osutunud kalavarude säästval majandamisel väga väärtuslikuks. Kalavarude kasutamiseks eeskirjade kehtestamise ja kalanduse juhtimiseks vajalike kaasnevate meetmete võtmise kaudu tagavad majandamiskavad stabiilsuse ja prognoositavuse, pidades silmas konkreetseid eesmärke, samas tagades, et kalavarusid kasutatakse kokkulepitud piirides.

Euroopa kalavarude püük ja majandamine põhineb ettevaatusprintsiibil ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY) põhimõttel. Ettevaatusprintsiibiga soovitakse tagada, et iga kalavaru hoitakse tema minimaalsest suurusest kõrgemal tasemel, mis on teatud kui ennetuslik biomass. Kui kalavaru suurus langeb kõnealusest tasemest madalamale, suureneb oht, et selle kalavaru taastootmisvõime väheneb. Ettevaatusprintsiibi raames võib kalavarude majandamist käsitada toimingutena, mida tehakse selleks, et kalavaru ei satuks seisukorda, mida me talle ei soovi. Erinevalt sellest on jätkusuutlikul saagikusel põhineva lähenemisviisi puhul tähtis see, millises seisukorras me soovime kalavaru näha, ning sellele vastav tegutsemine. ELis määratletakse maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tavaliselt kui saagina väljapüütud kalade osakaalu, mis on teatud kui kalastussuremus ehk F. Hoides kalastussuremuse taseme sihtväärtuse lähedal (sageli teatud kui F-MSY), on võimalik tagada, et üldine keskmine saak asjaomasest kalavarust on lähedal maksimaalsele saagile, mida võib saada ilma kalavaru kahjustamata. Seda teatakse kui maksimaalset jätkusuutlikku saagikust.

Peamised Läänemerest püütavad liigid on tursk, räim ja kilu. Läänemere ida- ja lääneosa tursavarusid käsitatakse kahe eri kalavaruna. Räimevarusid on Läänemeres mitu, neist peamine paikneb mere idaosas. Väiksemad räimevarud on Botnia meres, Liivi lahes ja Läänemere lääneosas. Viimati mainitud räimevaru koeb Läänemere lääneosas, seejärel rändab toituma Skagerraki väina ja Põhjamere idaossa. Kiluvarusid on Läänemeres ainult üks. Seitsmest siin käsitletud Läänemere kalavarust kasutatakse praegu ainult kolme räimevaru maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastaval tasemel: Läänemere keskosa, Liivi lahe ja Botnia mere räimevaru.

Praegu kehtib tursavarude suhtes pikaajaline majandamiskava, mis ei vasta enam nende varude tegelikule seisukorrale. Kavas kehtestatud eesmärgid ei ole enam kooskõlas maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhineva lähenemisviisiga. Selle kavaga kehtestati kalavarude majandamise paralleelne süsteem, piirates püügikoormust, mille kohta teadlased hiljuti väitsid, et see ei ole vajalik. Pelaagiliste liikide majandamise peamine vahend on nõukogu kehtestatud iga-aastased püügi piirnormid. Lubatud kogupüügid ja kvoodid põhinevad nõukogu iga-aastastel poliitilistel kokkulepetel ning neis võib olla aastast aastasse suuri kõikumisi. Seepärast on väga raske tagada, et aastaks 2015 on kalastussuremus maksimaalsele jätkusuutliku saagikusele vastaval tasemel. Tulevaste kalapüügivõimaluste prognoosimatus muudab tööstusel keeruliseks plaanide tegemise, mistõttu on oht, et tekivad täiendavad kohandamiskulud. Liiga kõrged või piirmäära ületavad lubatud kogupüügid on suurendanud kalastussuremust, mis on jäänud sihtväärtustest suuremaks ning toob kaasa saagi ja sissetuleku vähenemise.

Kõnealuse probleemi lahendamiseks käsitatakse siin kolme poliitikavalikut. Need on praegune majandamiskord ja kaks lähenemisviisi majandamiskava kehtestamiseks. Lähenemisviiside vahelised erinevused hõlmavad peamisi kalavarusid, mis avaldavad üksteisele vastastikust bioloogilist mõju, s.o Läänemere idaosa tursavarud, kiluvaru ja Läänemere keskosa räimevaru. Erinevused on nende kalavarude puhul kasutatavas kalastussuremuse sihtväärtuses; lähenemisviisi A puhul on kalastussuremuse sihtväärtus suhteliselt väike, peaaegu sama, mis praegune sihtväärtus ühe liigi puhul. Lähenemisviisi B puhul on kalastussuremuse sihtväärtused veidi suuremad ja neid võib pidada mitme liigi põhise lähenemisviisiga rohkem kooskõlas olevaks. Mõlemal juhul tuleks teist ja kolmandat võimalust käsitada pigem laiahaardelisema lähenemisviisina majandamiskavadele kui konkreetse kavana. On vaja edasisi teadusuuringuid ja konsulteerimist, et määrata kindlaks neil valikutel põhinevate majandamiskavade üksikasjad.

Kõigi asjaomaste kalavarude kaasamisel majandamiskavasse on selged eelised, mis väljenduvad saakide stabiilsuse ja prognoositavusena, suureneb tõenäosus täita rahvusvaheline kohustus saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus 2015. aastaks, samuti lisaväärtus, mida majandamiskava võib anda. Sel põhjusel kaaluvad teine ja kolmas võimalus esimese võimaluse üles.

ELi rahvusvaheline kohustus tagada asjaomaste kalavarude säästlik püük maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel 2015. aastaks tähendab saavutada keskkonnakasu. Kalapüügi võimalik üldine vähendamine toob kaasa ka laevamootoritest pärinevate heitkoguste vähenemise.

Räime- ja kiluvarude käsitlemine ühes majandamiskavas annaks süstemaatilise aluse iga-aastase lubatud kogupüügi kehtestamiseks viisil, mis tagaks saagi prognoositavuse pelaagilise püügi sektoris, mis omakorda aitaks toetada majandustegevuse planeerimist ja tarnete stabiilsust. See lisaks väärtust, kuna majandamiskavad on tavaliselt eeltingimus näiteks Merehoolduse Nõukogult (Marine Stewardship Council) kalavarule sertifikaadi saamiseks. Sertifitseeritud kalapüügi käigus püütud kala eest võib turul kõrgemat hinda küsida.

Kalapüügivõimaluste vähendamine võib kaasa tuua kasumi kerge lühiajalise vähenemise kaluritele ja töötlevale tööstusele ning lühiajaliselt võib see negatiivselt mõjutada tarbijaid, kuid kalavarude seisundi taastamine tagab pikaajalise kasu säästva kalapüügi ja kasumi aspektist. Lisaks tähendab ajutine kvootide vähendamine tavaliselt kõnealuse kalavaru hinna tõusu.

Püügikoormuse reguleerimise süsteemi ja ühtse kalapüügipiirkonna nõude kaotamine lihtsustab õiguskeskkonda ning vähendab liikmesriikide ja tööstusharu halduskoormust.

Kahest võimalikust majandamiskavast eelistatakse teist võimalust (lähenemisviis A: mõne kalavaru puhul kalastussuremuse sihtväärtus väiksem) kolmandale (lähenemisviis B: mõne kalavaru puhul kalastussuremuse sihtväärtus suurem). Nimetatud kahe variandi mõju erinevused on suhteliselt väikesed, kuid kolmanda võimaluse puhul on kahjulike keskkonnamõjude oht suurem. Lisaks on STECFi nõuande kohaselt teise võimaluse korral kasutatavad kalavarude kalastussuremuse sihtmärgid piisavalt kindlad, et võtta need kasutusele majandamiskavas, kuid mis tahes suurema väärtuse korral (nagu kolmanda võimaluse puhul) on vaja teha täiendavat tööd kaasnevate ohtude hindamiseks. Seega esindaks teine võimalus üht liiki hõlmavate majandamiskavade paketti ning kolmas tähendaks sammu mitut liiki hõlmava majandamiskava suunas. Praegu ei ole teadus selle sammu tegemiseks veel vajalikul tasemel, ehkki teadlased on märkinud, et nad suudaksid leida lahenduse lähemas tulevikus.

Vastutuse välistamine Käesolev kokkuvõte kohustab ainult selle koostamisega seotud komisjoni talitusi ega mõjuta komisjoni ühegi otsuse lõplikku vormi.