SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kehtestada liidu seisukoht seoses 2006. aasta meretöönormide konventsiooni seadustiku muudatustega, mis käsitlevad laevaomanike vastutust seoses a) hüvitise maksmisega surma ja vigastuste korral ning b) meremeeste hülgamisega.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2006. aasta meretöönormide konventsiooni (edaspidi „meretöönormide konventsioon” või „konventsioon”) seadustiku muudatuste arutamine on kolmepoolse erikomitee (edaspidi „komitee”) esimese koosoleku päevakorras.

Meretöönormide konventsiooniga kehtestatakse töö- ja elutingimusi käsitlevad miinimumstandardid kõigi meremeeste jaoks, kes töötavad konventsiooni ratifitseerinud riikide lipu all sõitvate laevade pardal[1]. Komitee koosolekul arutatavad muudatused käsitlevad meretöönormide konventsiooni seadustikku, mis on seotud konventsiooni artiklite ja eeskirjade rakendamise viisiga ning mis sisaldab nii standardeid kui ka suuniseid[2].

1.1.        Meretöönormide konventsiooni seadustiku muudatuste arutamine ja võimalik vastuvõtmine kolmepoolse erikomitee esimesel koosolekul 7.–11. aprillil 2014.

Komiteele on tehtud ülesandeks arutada ettepanekuid meretöönormide konventsiooni seadustiku muutmiseks vastavalt konventsiooni artiklile XV. ILO juhtorgan moodustas komitee 2013. aasta juunis oma 318. istungil. 2013. aasta oktoobris toimunud 319. istungil otsustas juhtorgan kutsuda 7.–11. aprillil 2014. aastal Genfis kokku komitee esimese koosoleku ja võttis vastu komitee päevakorra, mis hõlmab 2006. aasta meretöönormide konventsiooni seadustiku muutmise ettepanekute arutamist.

Vastutust ja hüvitise maksmist käsitleva ILO ja IMO[3] ühise ajutise eksperdirühma 2009. aasta koosolekul[4] määrati kindlaks veel kaks küsimust, millega seoses tuleks seadustikus muudatusi teha. Asjaomane koosolek toimus järelmeetmena resolutsioonile, mis võeti vastu Rahvusvahelise Töökonverentsi 94. (merendusalasel) istungil samaaegselt meretöönormide konventsiooni vastuvõtmisega[5]: laevaomanike vastutus seoses hüvitise maksmisega surma ja vigastuste korral ning seoses meremeeste hülgamisega. Ettevalmistuskomitee, mille ILO juhtorgan asutas 2010. aastal, määratles need kaks küsimust kiireloomuliste küsimustena, mida tuleks komitee esimesel koosolekul arutada.

Meretöönormide konventsiooni artikli XV lõike 2 kohaselt esitasid laevaomanike rühm ja meremeeste rühm 2013. aasta oktoobris komitee raames ühiselt kaks ettepanekute kogumit meretöönormide konventsiooni seadustiku muutmiseks seoses nende küsimustega[6].

Meretöönormide konventsiooni artikli XV lõikega 3 konventsiooni seadustiku muutmiseks ette nähtud lihtsustatud menetluse raames edastas ILO peadirektor 2013. aasta oktoobris muudatusettepanekud kõigile ILO liikmesriikidele koos üleskutsega edastada tähelepanekud ja soovitused[7]. 2013. aasta detsembris tehti muudatusettepanekud lisaks kättesaadavaks ka Euroopa Liidule[8].

Komitee arutab neid kaht muudatusettepanekute kogumit oma 2014. aasta aprilli koosolekul. Selleks et komitee saaks need muudatusettepanekud vastu võtta, peavad koosolekul olema esindatud vähemalt pooled meretöönormide konventsiooni ratifitseerinud liikmesriikidest ning vaja on komitee liikmete kahekolmandikulist häälteenamust, kusjuures poolt peavad hääletama pooled nii valitsuste, laevaomanike kui ka meremeeste esindajatest.

1.2.        Meretöönormide konventsiooni seadustiku muudatuste võimalik heakskiitmine Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil (28. mai–12. juuni 2014) ja jõustumine

Kui komitee on meretöönormide konventsiooni seadustiku muudatused vastu võtnud, peab need heaks kiitma Rahvusvaheline Töökonverents kohalviibivate saadikute kahekolmandikulise häälteenamusega. Seejärel edastatakse asjaomased muudatused arutamiseks meretöönormide konventsiooni ratifitseerinud ILO liikmetele. Eeldatavasti arutatakse kõnealuseid muudatusi Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil, mis toimub 28. maist 12. juunini 2014.

Selle menetluse raames heaks kiidetud muudatused jõustuvad tavaliselt kahe aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui oluline osa konventsiooni ratifitseerinud liikmetest[9] on ametlikult väljendanud oma mittenõustumist nende muudatustega.

1.3.        Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2014. aasta koosolekutel arutatavate, meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatuste sisu.

Kaks meretöönormide konventsiooni seadustiku muutmise ettepanekute kogumit, mida arutatakse ILO 2014. aasta koosolekutel, käsitlevad konventsiooni seadustiku standardeid (A osa) ja suuniseid (B osa), mis on seotud töötingimusi käsitlevas 2. jaotises esitatud eeskirjaga 2.5 (tagasisõit kodumaale) ning tervisekaitset, arstiabi, heaolu ja sotsiaalkindlustuskaitset käsitlevas 4. jaotises esitatud eeskirjaga 4.2 (laevaomanike vastutus)[10].

Kodumaale tagasisõitu käsitleva eeskirjaga 2.5 seotud muudatusettepanek (vt lisa) käsitleb meremeeste hülgamist. Hülgamisega on tegemist juhul, kui laevaomanik ei kata meremehe kodumaale tagasisõidu kulusid või kui ta on jätnud meremehe ilma vajalikust ülalpidamisest ja toetusest või on muul moel ühepoolselt lõpetanud meremehega töösuhte, sealhulgas jätnud talle maksmata lepingujärgse palga vähemalt kahe kuu eest. Kavandatud muudatustega kehtestatakse nõuded sellise kiire ja tõhusa finantstagatissüsteemi sisseseadmiseks, millega aidata hülgamise korral meremehi, kes töötavad ILO liikme lipu all sõitva laeva pardal või on sellise laeva pardale mis tahes ülesannetes tööle võetud. Sellise süsteemi abil kaetakse saadaolevad palgad ja muud tasud kuni nelja kuu ulatuses, kodumaale tagasisõidu kulud, vajalikud ülalpidamiskulud, mis hõlmavad piisava toitlustuse, riietuse, majutuse ja vajaliku arstiabiga seotud kulusid, ning muud mõistlikud kulud või tasud, mis tulenevad hülgamisest. Ettepaneku kohaselt peab iga liige täiendavalt nõudma, et tema lipu all sõitev laev esitaks finantstagatise andja väljastatud dokumentaalsed tõendid finantstagatise olemasolu kohta. Kavandatud suunised käsitlevad kohese abi andmist juhul, kui on vaja aega meremehe taotluse teatavate aspektide paikapidavuse kontrollimiseks; samuti käsitlevad need finantstagatise tõendamise üksikasju.

Laevaomanike vastutust käsitleva eeskirja 4.2 kohta esitatud muudatusettepanek (vt lisa) käsitleb hüvitise maksmist surma korral või tööõnnetusest, kutsehaigusest või ametialasest ohust tingitud pikaajalise töövõimetuse korral. Sellega nähakse ette miinimumnõuded finantstagatissüsteemi jaoks, mille alusel makstakse sellist hüvitist seoses lepinguliste nõuetega – need on määratletud kui nõuded, mis on seotud haigus-, vigastus- või surmajuhtumiga, mis esinevad ajal, mil meremees töötab meremeeste töölepingu alusel, või nõuded, mis tulenevad sellise lepingu alusel töötamisest. Kehtestatud peab olema tõhus kord hüvitisega seotud lepinguliste nõuete vastuvõtmiseks, läbivaatamiseks ja erapooletuks lahendamiseks kiire ja õiglase menetluse abil. Lubatud ei ole viivitamine, surve avaldamine lepingujärgsest summast väiksema maksega nõustumiseks ja vahemaksete tegemiseks juhul, kui lõpliku hüvitise summat on raske hinnanguliselt kindlaks määrata. Lisaks ei tohi sellega piirata muid seaduslikke õigusi, kuid hüvitised tasaarveldatakse kahjudega. Ettepaneku kohaselt peab iga liige täiendavalt nõudma, et tema lipu all sõitev laev esitaks dokumentaalseid tõendeid finantstagatise olemasolu kohta või et laevaomanik teavitaks lipuriiki ja meremehi tagatise tühistamisest. Kavandatud suunised käsitlevad finantstagatise olemasolu tõendamise üksikasju ja sisaldavad makse vastuvõtmise ja kohustustest vabastamise akti näidisvorme lepinguliste nõuete rahuldamise eesmärgil maksete tegemiseks.

1.4.        Liidu õigus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2014. aasta koosolekutel arutatavate, meretöönormide konventsiooni seadustiku muudatustega hõlmatud valdkonnas

Meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatused kuuluvad suures osas aluslepingutega liidule antud pädevusse. Lisaks käsitlevad paljud muudatuste osad liidu õiguse neid valdkondi, mille reguleerimine ELi tasandil on juba väga ulatuslik. Peale selle volitati liikmesriike nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsusega 2007/431/EÜ ratifitseerima meretöönormide konventsiooni liidu huvides.

Meretöönormide konventsiooni kavandatud muudatused on keskendatud küsimustele, mida käsitletakse direktiivis 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepe meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ. Kõnealuse direktiiviga lisatakse meretöönormide konventsiooni asjakohased sätted ELi õigusesse, kehtestades vastavates valdkondades miinimumnõuded Euroopa asjaomase sektori sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud kokkuleppe alusel, nagu on ette nähtud sotsiaalpoliitikat käsitlevate aluslepingu sätetega[11].

Kuigi meremeeste hülgamist direktiivis 2009/13/EÜ eraldi ei käsitleta, on see küsimus siiski reguleeritud standardiga A2.5, milles sätestatakse järgmist: „Iga liikmesriik tagab, et tema lipu all sõitvatel laevadel on meremeestel õigus kodumaale tagasi sõita (...), kui meremehed ei ole enam võimelised oma töölepingust tulenevaid ülesandeid täitma või neilt ei või eeldada ülesannete täitmist eriasjaoludel.” Sarnaselt sätestatakse standardis A4.2 järgmist seoses laevaomanike vastutuse küsimusega: „Iga liikmesriik võtab vastu õigus- ja haldusnormid, mis nõuavad, et tema lipu all sõitvate laevade omanikud vastutavad kõikide laeva pardal töötavate meremeeste tervisekaitse ja arstiabi eest kooskõlas järgmiste miinimumstandarditega: (...) laevaomanikud annavad finantstagatise, millega vastavalt riigi õigusele, meremeeste töölepingule või kollektiivkokkuleppele on tagatud hüvitis meremehe tööõnnetusest, kutsehaigusest või kutsealasest ohust tingitud surma või pikaajalise töövõimetuse korral.” Mõlemal juhul kehtestatakse meretöönormide konventsiooni tehtavate muudatustega erinõuded finantstagatissüsteemide jaoks ja dokumentaalsete tõendite esitamiseks neis valdkondades.

Samuti tuleb märkida, et Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) vahel meretöönormide konventsiooni kohta sõlmitud ja direktiiviga 2009/13/EÜ rakendatud kokkuleppe lõppsätetes öeldakse, et kõnealuse kokkuleppe kohaldamine vaadatakse läbi pärast meretöönormide konventsiooni mis tahes sätete iga muutmist ja juhul, kui seda nõuab ükskõik kumb kokkuleppeosaline.

Meretöönormide konventsiooni kavandatud muudatuste jõustamine hõlmab transpordivaldkonda[12]: sadamariigi kontrolli käsitlev direktiiv 2009/16/EÜ, mida on muudetud 12. augusti 2013. aasta direktiiviga 2013/38/EL, et lisada meretöönormide konventsioon selliste konventsioonide hulka nagu SOLASe konventsioon,[13] MARPOL[14] ja STCW konventsioon,[15] samuti lipuriiki käsitlev 20. novembri 2013. aasta direktiiv 2013/54/EL, millega jõustatakse direktiivi 2009/13/EÜ lisa. Direktiivi 2009/16/EÜ kohaldatakse kõigi ELi sadamates peatuvate laevade suhtes olenemata meremeeste kodakondsusest ning direktiivi 2013/54/EL eesmärk on tagada, et ELi liikmesriigid täidavad lipuriikidena oma kohustusi seoses direktiiviga 2009/13/EÜ ja selle lisaga, ning seda kohaldatakse ELi lipu all sõitvate laevade kõigi meremeeste suhtes. Muudatusettepanekutega ette nähtud dokumentaalsete tõendite esitamise kohustus on eelkõige hõlmatud direktiiviga 2009/16/EÜ muudetud kujul.

Kavandatud muudatused hõlmavad veel sotsiaalpoliitika valdkonna[16] aspekte; selles valdkonnas on direktiiviga 89/391/EMÜ (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta) kehtestatud miinimumnõuded eelkõige seoses töötervishoiu ja tööohutusega.

Peale selle on kavandatud muudatused seotud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimisega, mida ELi kodanike puhul käsitletakse määruses (EÜ) nr 883/2004 ja rakendusmääruses (EÜ) nr 987/2009 ning ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike, nende pereliikmete ja toitja kaotanud isikute puhul käsitletakse piiriüleste juhtumite korral määruses (EL) nr 1231/2010[17]. Need määrused võeti vastu töötajate vaba liikumise ja rände valdkondades[18].

Kavandatud muudatused võivad hõlmata ELi õigusnorme tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, eelkõige määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades[19].

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Ei kohaldata.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil kiidetakse tõenäoliselt heaks eespool nimetatud ettepanekud meretöönormide konventsiooni seadustiku muutmiseks. Kõigi poolte jaoks, kes ei teata kahe aasta jooksul[20] ametlikult eriarvamusele jäämisest, jõustuvad sellised muudatused konventsiooni artikli XV kohaselt kuus kuud pärast nimetatud perioodi lõppu, välja arvatud juhul, kui üle 40 % pooltest, kes samal ajal esindavad vähemalt 40 % nende laevade kogumahutavusest, on teatanud mittenõustumisest Rahvusvahelisel Töökonverentsil heaks kiidetud muudatustega.

Sellest tulenevalt kujutavad meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatused endast rahvusvahelise kokkuleppe alusel loodud organi akti, millel on õiguslikud tagajärjed.

ILO liikmeteks saavad olla ainult riigid ja ainult nemad saavad hääletada meretöönormide konventsiooni seadustiku muudatuste heakskiitmise üle Rahvusvahelisel Töökonverentsil, kuhu liit on kutsutud osalema vaatlejana.

Eespool esitatut arvesse võttes ja kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikega 9 on vaja, et nõukogu võtaks vastu otsuse, millega kehtestatakse liidu nimel võetav seisukoht ja millega samal ajal volitatakse liikmesriike tegutsema ühiselt liidu huvides.

Tehakse ettepanek toetada meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatuste heakskiitmist.

Tuginedes ettepanekule, mille esitasid komitee raames ühiselt laevaomanike rühm ja meremeeste rühm, näib praeguses etapis tõepoolest, et kavandatud muudatustega taotletavate üldpõhimõtete ja liidu õiguse vahel ei ole vastuolu ning et kavandatud muudatused on kooskõlas liidu acquis’ga. Eelkõige puudub vastuolu meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatuste puhul ja liidu sotsiaalvaldkonna acquis’ kohaste miinimumnõuete puhul kasutatud lähenemisviiside vahel. See tähendab, et liidu meetmed võivad olla rangemad ILO standarditest ja vastupidi,[21] sest ILO põhikirja artikli 19 lõikest 8 tuleneb, et ILO konventsioonid – näiteks meretöönormide konventsioon – sisaldavad miinimumstandardeid. Samuti ei ole meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatused vastuolus sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitleva liidu acquis’ või liidu transpordivaldkonna acquis’ kohaste eeskirjadega.

Varasematele kogemustele tuginedes võib eeldada, et meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatuste teksti ei muudeta olulisel määral laevaomanike rühma ja meremeeste rühma kokkulepitud kavandiga võrreldes enne selle teksti heakskiitmist Rahvusvahelisel Töökonverentsil. Selleks et liikmesriikidel oleks ILO organite raames võimalik tõhusal ja tulemuslikul viisil võtta vastu akte liidu huvides, on siiski vaja ette näha, et liikmesriigid võivad heaks kiita seadustiku muudatuste teksti, millesse on tehtud mitteolemuslikke muudatusi võrreldes laevaomanike rühma ja meremeeste rühma kokkulepitud tekstiga.

2014/0088 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS,

mis käsitleb Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil Euroopa Liidu nimel vastu võetavat seisukohta seoses meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatustega

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 153 ja artikli 218 lõiget 9,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)       Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2006. aasta meretöönormide konventsiooniga (edaspidi „konventsioon”) kehtestatakse töö- ja elutingimusi käsitlevad miinimumstandardid kõigi meremeeste jaoks, kes töötavad konventsiooni ratifitseerinud riikide lipu all sõitvate laevade pardal.

(2)       Konventsiooni seadustikku käsitlevaid muudatusettepanekuid on kavas arutada ja need võimaluse korral vastu võtta konventsiooni alusel loodud kolmepoolse komitee (edaspidi „komitee”) esimesel koosolekul, mis toimub 7.–11. aprillil 2014. aastal. Vastuvõetud muudatused tuleb esitada heakskiitmiseks Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungile, mis toimub 28. maist 12. juunini 2014.

(3)       Muudatusettepanekud käsitlevad laevaomanike vastutust seoses hüvitise maksmisega surma ja vigastuste korral ning seoses meremeeste hülgamisega. Need ettepanekud esitasid ühiselt laevaomanike rühm ja meremeeste rühm 2013. aasta oktoobris komitee raames vastavalt konventsiooni artikli XV lõikele 2 (edaspidi „kavandatud muudatused”).

(4)       Konventsioonikohased eeskirjad ja kavandatud muudatused kuuluvad suures osas aluslepingutega liidule antud pädevusse. Lisaks mõjutavad kavandatud muudatused kehtivat acquis’d sotsiaalpoliitika,[22] transpordi ja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise valdkonnas[23]. Eelkõige kuulub enamik konventsiooni sätteid direktiivi 2009/13/EÜ (millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ) reguleerimisalasse. Konventsiooni rakendamine liidus on lisaks tagatud sadamariigi kontrolli käsitleva 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/16/EÜ, mida on muudetud 12. augusti 2013. aasta direktiiviga 2013/38/EL, ja lipuriiki käsitleva 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/54/EL, millega jõustatakse 16. veebruari 2009. aasta direktiivi 2009/13/EÜ lisa.

(5)       Kõigi poolte jaoks, kes ei teata tavaliselt kahe aasta jooksul ametlikult eriarvamusele jäämisest, jõustuvad seadustikku tehtud ja Rahvusvahelisel Töökonverentsil heakskiidetud muudatused konventsiooni artikli XV kohaselt kuus kuud pärast nimetatud perioodi lõppu, välja arvatud juhul, kui üle 40 % pooltest, kes samal ajal esindavad vähemalt 40 % nende laevade kogumahutavusest, on teatanud kõnealuste muudatustega mittenõustumisest. Sellest tulenevalt kujutavad meretöönormide konventsiooni seadustikku kavandatud muudatused endast rahvusvahelise kokkuleppe alusel loodud organi akti, millel on õiguslikud tagajärjed.

(6)       Eespool esitatut arvesse võttes ja kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikega 9 on vaja, et nõukogu võtaks vastu otsuse, millega kehtestatakse liidu nimel võetav seisukoht ja millega samal ajal volitatakse liikmesriike tegutsema ühiselt liidu huvides, kusjuures liit ei ole ILO liige[24].

(7)       Võttes arvesse, et praeguses etapis ei ole kavandatud muudatused veel saanud kõigi sidusrühmade heakskiitu ja et neid muudatusettepanekuid võidakse enne nende Rahvusvahelisel Töökonverentsil heakskiitmist siiski veel teataval määral muuta, on vaja ette näha, et ühiselt liidu huvides toimivad liikmesriigid võivad muudatuste teksti, millesse on tehtud mitteolemuslikke muudatusi võrreldes laevaomanike rühma ja meremeeste rühma kokkulepitud tekstiga,     

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

1.           Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil võetav liidu seisukoht on toetada konventsiooni seadustikku kavandatud muudatuste heakskiitmist praegu laevaomanike rühma ja meremeeste rühma poolt komitee raames ühiselt esitatud kujul (edaspidi „kavandatud muudatused”). Kavandatud muudatuste tekst on lisatud käesolevale otsusele.

2.           Lõikes 1 osutatud liidu seisukoha võtavad liikmesriigid, kes toimivad Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil konventsiooni seadustiku muudatuste heakskiitmisel ühiselt liidu huvides.

3.           Ühiselt liidu huvides toimivad liikmesriigid võivad ILO organite raames heaks kiita kõnealusesse seisukohta tehtavad mitteolemuslikud muudatused ilma nõukogu täiendava otsuseta.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

                                                                       Nõukogu nimel

                                                                       eesistuja

[1]               http://www.ilo.org/global/standards/maritime-labour-convention/lang--en/index.htm.

[2]               Meretöönormide konventsioon koosneb kolmest põhilisest osast. Kõigepealt on esitatud artiklid, milles sätestatakse üldpõhimõtted ja kohustused. Artiklitele järgnevad eeskirjad ja seadustik, milles käsitletakse meremeeste töö- ja elutingimustega seotud ja konventsiooniga hõlmatud valdkondi ning kontrolli ja nõuetele vastavust. Eeskirjad on sõnastatud väga üldiselt ja neid täiendatakse üksikasjalikuma seadustikuga. Nimetatud seadustik koosneb kahest osast: A osa sisaldab standardeid ja B osa suuniseid. Meretöönormide konventsiooni ratifitseerinud riigid peavad vastu võtma siseriiklikud õigusnormid või võtma muud meetmed selle tagamiseks, et eeskirjades esitatud põhimõtteid ja õigusi rakendatakse seadustiku A osas toodud standardites kirjeldatud viisil (või põhimõtteliselt samaväärsel viisil). Oma siseriiklikke õigusnorme või muid rakendusmeetmeid käsitlevate üksikasjade üle otsustamisel peavad konventsiooni ratifitseerinud riigid nõuetekohaselt kaaluma seadustiku B osas esitatud suuniste järgimist.

[3]               Rahvusvaheline Mereorganisatsioon.

[4]               ILO–IMO–WGPS/9/2009/10, lõpparuanne, IMO ja ILO ühine ajutine eksperdirühm, mis käsitleb vastutust ja hüvitise maksmist surma ja vigastuste korral ning meremeeste hülgamist, üheksas istung.

[5]               Resolutsioon IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma kohta, mis käsitleb vastutust ja hüvitise maksmist surma ja vigastuste korral ning meremeeste hülgamist, Rahvusvahelise Töökonverentsi 94. (merendusalase) istungi esialgne protokoll nr 3-1(Rev.), Genf, 2006, lk 3-1/16. Vt http://www.ilo.org/global/standards/maritime-labour-convention/WCMS_088130/lang--en/index.htm.

[6]               http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_norm/---normes/documents/genericdocument/wcms_229695.pdf, vt soovitatud otsuse lisa.

[7]               http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_norm/---normes/documents/genericdocument/wcms_229694.pdf.

[8]               Kutse osaleda komitee töös sisaldas viidet veebilehele http://www.ilo.org/global/standards/maritime-labour-convention/WCMS_228789/lang--en/index.htm, mida ajakohastati 2013. aasta novembris.

[9]               40 % meretöönormide konventsiooni ratifitseerinud liikmetest, kes esindavad 40 % konventsiooni ratifitseerinud liikmete laevade kogumahutavusest.

[10]             http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_norm/---normes/documents/genericdocument/wcms_229695.pdf.

[11]             ELi toimimise lepingu artiklid 153 ja 155.

[12]             ELi toimimise lepingu artikkel 100.

[13]             Rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel.

[14]             Rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsioon.

[15]             Meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon.

[16]             ELi toimimise lepingu artiklid 153 ja 155.

[17]             Taani või Ühendkuningriigi puhul määrus (EÜ) nr 859/2003.

[18]             ELi toimimise lepingu artikkel 48 ja artikli 79 lõike 2 punkt b.

[19]             ELi toimimise lepingu artikli 67 lõige 4 ning artikli 81 lõike 2 punktid a, c ja e.

[20]             Või muu sellise perioodi jooksul, mille konverents määrab kindlaks pärast seda, kui ILO peadirektor on muudatustest teatanud konventsiooni ratifitseerinud liikmetele.

[21]             Euroopa Kohtu arvamus 2/91, punkt 18.

[22]               Hõlmab töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiivi 89/391/EMÜ.

[23]               Hõlmab ELi kodanike puhul määrust (EÜ) nr 883/2004 ja rakendusmäärust (EÜ) nr 987/2009 ning piiriüleste juhtumite korral ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike, nende pereliikmete ja toitja kaotanud isikute puhul määrust (EL) nr 1231/2010 või määrust (EÜ) nr 859/2003.

[24]               Euroopa Kohtu 19. märtsi 1993. aasta arvamus 2/91 (EKL 1993, lk I-1061, punkt 26).

LISA

I. Esimene ühiste ettepanekute kogum: ettepanek 2006. aasta meretöönormide konventsiooni seadustikku eeskirjaga 2.5 seoses tehtavate muudatuste kohta

Käesolev ettepanek kajastab põhimõtteid, mis võeti vastu  IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma üheksandal istungil (2.–6. märts 2009)[1]; eksperdirühm kutsuti kokku selleks, et käsitleda vastutust ja hüvitise maksmist surma ja vigastuste korral ning meremeeste hülgamist. Joonealused märkused on käesolevasse ettepanekusse lisatud üksnes teavitamise eesmärgil ja need ei ole osa muudatusettepanekute tekstist.      

A. Ettepanekud seoses standardiga A2.5

1. Standardi praeguses pealkirjas „Standard A2.5 – Tagasisõit kodumaale” asendatakse tähis „A2.5” tähisega „A2.5.1”.

2. Praeguse standardi A2.5 punkti 9 järele lisatakse järgmine pealkiri ja tekst:

„Standard A2.5.2 – Finantstagatis[2]

1. Eeskirja 2.5 punkti 2 rakendamiseks kehtestatakse käesoleva standardiga nõuded sellise kiire ja tõhusa finantstagatissüsteemi kättesaadavuse tagamiseks, millega aidata meremehi nende hülgamise korral.

2. Käesoleva standardi rakendamisel loetaks meremees hüljatuks, kui käesoleva konventsiooni nõudeid või meremeeste töölepingu tingimusi rikkudes teeb laevaomanik järgmist:

a) ei kata meremehe kodumaale tagasisõidu kulusid või

b) on jätnud meremehe ilma vajalikust ülalpidamisest ja toetusest või

c) on muul moel ühepoolselt lõpetanud meremehega töösuhte, sealhulgas jätnud talle maksmata lepingujärgse palga vähemalt kahe kuu eest.

3. Iga liikmesriik tagab, et tema lipu all sõitvate laevade jaoks on kehtestatud käesoleva standardi nõuetele vastav finantstagatissüsteem. Finantstagatissüsteem võib olla kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemi või kindlustuse või riikliku fondi või muu sarnase korra vormis. Asjakohase vormi määrab kindlaks liikmesriik pärast konsulteerimist asjaomaste laevaomanike ja meremeeste organisatsioonidega.

4. Finantstagatissüsteemi kaudu antakse kooskõlas käesoleva standardiga otsene juurdepääs abile, tagatakse piisav kaitse ja pakutakse kiirendatud korras rahalist abi kõigile hüljatud meremeestele, kes töötasid ILO liikme lipu all sõitva laeva pardal või olid sellise laeva pardale mis tahes ülesannetes tööle võetud.

5. Käesoleva standardi rakendamisel hõlmab meremeeste vajalik ülalpidamine ja toetus järgmist: piisava toitlustuse, riietuse, majutuse ja vajaliku raviga seotud kulud ning muud mõistlikud kulud või tasud, mis tulenevad hülgamisest.

6. Iga liige peab nõudma, et tema lipu all sõitvad laevad, mille suhtes kohaldatakse eeskirja 5.1.3 punkti 1 või 2, esitaksid finantstagatise andja väljastatud dokumentaalsed tõendid finantstagatise olemasolu kohta[3]. Dokumentaalsed tõendid paigutatakse nähtavale kohale meremeeste majutuskohas. Kui kaitset pakub rohkem kui üks finantstagatise andja, peab laeva pardal olema iga tagatiseandja väljastatud dokument.

7. Dokumentaalsed tõendid finantstagatise olemasolu kohta peavad sisaldama liite A2-I kohaselt nõutud teavet. Dokumendid peavad olema koostatud inglise keeles või neile peab olema lisatud tõlge inglise keelde.

8. Finantstagatissüsteemi kaudu antakse abi viivitamatult asjaomase meremehe taotluse või tema nimel esitatud taotluse alusel. Taotluses tuleb põhjendada õigust abi saamiseks vastavalt punktile 2.

9. Võttes arvesse eeskirju 2.2 ja 2.5, peab finantstagatissüsteemi kaudu antav abi olema piisav järgmiste kulude katmiseks:

a) saamata palk ja muud tasud, mida meremehel on õigus laevaomanikult saada töölepingu alusel, asjakohase kollektiivlepingu alusel või lipuriigi siseriiklike õigusnormide kohaselt kuni nelja kuu eest sellise saada oleva palga puhul ja kuni nelja kuu eest mis tahes saada olevate tasude puhul;

b) kõik meremehele kaasnenud mõistlikud kulud, sealhulgas punktis 10 osutatud kodumaale tagasisõidu kulud; ning

c) kuni meremehe koju jõudmiseni kõik vajaliku ülalpidamise ja toetusega seotud kulud, mis tulenevad laevaomaniku tegevusest või tegevusetusest, mida saab käsitada hülgamisena.

10. Kodumaale tagasisõidu kulud hõlmavad reisimist asjakohasel ja kiirel viisil, tavaliselt lennukiga, ning samuti meremeestele toidu ja majutuse tagamist alates nende laeva pardalt lahkumisest kuni koju jõudmiseni, vajalikku arstiabi, isiklike esemete edastamist ja vedu ning mis tahes muid mõistlikke kulusid või tasusid, mis tulenevad hülgamisest.

11. Kui kindlustusandja või muu finantstagatise andja on teinud meremehele makse käesoleva standardi alusel, omandab kõnealune makse tegija väljamakstud summa ulatuses regressi või loovutamise korras või muul viisil kõik õigused, mis oleksid olnud meremehel.

12. Miski käesolevas standardis ei mõjuta kindlustusandja või finantstagatise andja tagasinõudeõiguseid kolmandate isikute vastu.

13. Käesoleva standardi sätted ei ole ainuõiguslikud ja nendega ei mõjutata mis tahes muid õiguseid, nõudeõiguseid või õiguskaitsevahendeid, mis võivad samuti olla kättesaadavad hüljatud meremeestele hüvitise maksmiseks. Siseriiklike õigusnormidega võib ette näha, et käesoleva standardi alusel maksmisele kuuluvatest mis tahes summadest võib maha arvata muudest allikatest saadud summad, mis tulenevad mis tahes sellistest õigustest, nõudeõigustest või õiguskaitsevahenditest, millega seoses on õigus saada hüvitist käesoleva standardi alusel.” 

B. Ettepanekud seoses suunisega B2.5

Praeguse suunise B2.5 lõppu lisatakse järgmine pealkiri ja tekst:      

„Suunis B2.5.3 – Finantstagatis

1. Kui standardi A2.5.2 punkti 8 rakendamisel on vaja aega meremehe taotluse teatavate aspektide paikapidavuse kontrollimiseks, ei tohi selline kontrollimine takistada meremehel või tema esindajal taotletud abi saamist koheselt selles ulatuses, mida peetakse põhjendatuks.”

C. Ettepanek uue liite kohta

Liite A5-I ette lisatakse järgmine liide:          

„LIIDE A2-I

Tõendid eeskirja 2.5 punkti 2 kohase finantstagatise kohta

Standardi A2.5.2 punktis 7 osutatud sertifikaat või[4] muu dokumentaalne tõend peab sisaldama järgmist teavet:

a) laeva nimi;

b) laeva registreerimissadam;

c) laeva kutsungsignaal;

d) laeva IMO number;

e) finantstagatise andja nimi ja aadress;

f) meremeeste abitaotlustega tegelemise eest vastutava isiku või üksuse kontaktandmed;

g) laevaomaniku nimi;

h) finantstagatise kehtivusaeg ning

i) kinnitus, et finantstagatis vastab standardi A2.5.2 nõuetele.”        

D. Ettepanekud seoses liidetega A5-I, A5-II ja A5-III[5]

1. Liite A5-I lõppu lisatakse järgmine loetelu element:         

„Kodumaale tagasisõiduks antav finantstagatis.”   

2. Liitesse A5-II lisatakse pealkirja „Meretöö nõuete järgimist tõendav deklaratsioon – I osa” alla punkti 14 järele järgmine punkt:          

„15. Kodumaale tagasisõiduks antav finantstagatis (eeskiri 2.5).” 

3. Liitesse A5‑II lisatakse pealkirja „Meretöö nõuete järgimist tõendav deklaratsioon – II osa” alla punkti 14 järele järgmine punkt:          

„15. Kodumaale tagasisõiduks antav finantstagatis (eeskiri 2.5).” 

4. Liite A5-III lõppu lisatakse järgmine valdkond:   

„Kodumaale tagasisõiduks antav finantstagatis.”   

II. Teine ühiste ettepanekute kogum: ettepanek 2006. aasta meretöönormide konventsiooni seadustikku eeskirjaga 4.2 seoses tehtavate muudatuste kohta

Käesolev ettepanek kajastab põhimõtteid, mis võeti vastu IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma üheksandal istungil (2.–6. märts 2009)[6]; eksperdirühm kutsuti kokku selleks, et käsitleda vastutust ja hüvitise maksmist surma ja vigastuste korral ning meremeeste hülgamist. Joonealused märkused on käesolevasse ettepanekusse lisatud üksnes teavitamise eesmärgil ja need ei ole osa muudatusettepanekute tekstist.      

A. Ettepanekud seoses standardiga A4.2

1. Standardi praeguses pealkirjas „Standard A4.2 – Laevaomanike vastutus” asendatakse tähis „A4.2” tähisega „A4.2.1”.

2. Praeguse standardi A4.2 punkti 7 järele lisatakse järgmine tekst: 

„8. Siseriiklikes õigusnormides sätestatakse, et finantstagatissüsteem, mida kasutatakse käesoleva standardi punkti 1 alapunktis b sätestatud hüvitise maksmise tagamiseks standardis A4.2.2 määratletud lepinguliste nõuete korral, peab vastama järgmistele miinimumnõuetele:

a) ilma et see piiraks punkti c sätteid, tuleb lepinguline hüvitis, mis on ette nähtud meremehe töölepinguga, maksta välja täies mahus ja viivitamatult;

b) ei ole lubatud avaldada survet lepingulisest summast väiksema maksega nõustumiseks;

c) kui meremehe pikaajalise töövõimetuse laadist tulenevalt on raske hinnanguliselt kindlaks määrata täielik hüvitis, millele meremehel võib õigus olla, tehakse meremehele vahemakse või -maksed, et vältida põhjendamatute raskuste tekitamist;

d) vastavalt eeskirja 4.2 punktile 2 tehakse meremehele makse ilma, et see piiraks muude õigushüvede kasutamist, kuid laevaomanik võib sellisest maksest maha arvata mis tahes kahju, mis tuleneb mis tahes muust nõudest, mille meremees on laevaomaniku vastu esitanud ja mis tuleneb samast juhtumist;

e) lepingulise hüvitise nõude võib esitada otse asjaomane meremees või tema lähim sugulane või meremehe esindaja või kindlaksmääratud soodustatud isik[7].

9. Iga liikme õigusnormidega tagatakse, et meremehi teavitatakse eelnevalt laevaomaniku finantstagatise kavandatavast tühistamisest ning et neid teavitatakse viivitamatult sellest, kui tagatist ei uuendata.

10. Iga liikme õigusnormidega tagatakse, et kindlustusandja teavitab lipuriiki laevaomaniku finantstagatise kavandatavast ja tegelikust tühistamisest ning uuendamata jätmisest.

11. Iga liige nõuab, et tema lipu all sõitvad laevad esitaksid finantstagatise andja väljastatud dokumentaalsed tõendid finantstagatise olemasolu kohta. Dokumentaalsed tõendid paigutatakse nähtavale kohale meremeeste majutuskohas. Kui kaitset pakub rohkem kui üks finantstagatise andja, peab laeva pardal olema iga tagatiseandja väljastatud dokument.

12. Finantstagatise alusel hüvitatakse kõik tagatisega hõlmatud lepingulised nõuded, mis esitatakse dokumendi kehtivusaja jooksul.

13. Dokumentaalsed tõendid finantstagatise olemasolu kohta peavad sisaldama liite A4-I kohaselt nõutud teavet. Dokumendid peavad olema koostatud inglise keeles või nendele peab olema lisatud tõlge inglise keelde.”

Praeguse standardi A4.2 järele lisatakse järgmine pealkiri ja tekst:   

„Standard A4.2.2 – Lepinguliste nõuete käsitlemine[8]

1. Standardi A4.2.1 ja käesoleva standardi rakendamisel tähendab mõiste „lepinguline nõue” mis tahes nõuet, mis on seotud haigus-, vigastus- või surmajuhtumiga, mis esines ajal, mil meremees töötas meremeeste töölepingu alusel, või nõuet, mis tuleneb sellise lepingu alusel töötamisest.

2. Iga liikme õigusnormidega tagatakse, et kehtestatud on tõhus kord standardis A4.2.1 osutatud hüvitisega seotud lepinguliste nõuete vastuvõtmiseks, läbivaatamiseks ja erapooletuks lahendamiseks kiire ja õiglase menetluse abil.”       

B. Ettepanekud seoses suunisega B4.2

1. Suunise praeguses pealkirjas „Suunis B4.2 – Laevaomanike vastutus” asendatakse tähis „B4.2” tähisega „B4.2.1”.

2. Praeguse suunise B4.2 punktis 1 asendatakse fraas „standard A4.2” fraasiga „standard A4.2.1” vastavas käändes.           

3. Praeguse suunise B4.2 punkti 3 järele lisatakse järgmine pealkiri ja tekst:

„Suunis B4.2.2 – Lepinguliste nõuete käsitlemine

1. Siseriiklike õigusnormidega tuleks ette näha, et lepingulise nõudega seotud makse pooled võivad kasutada liites B4-I esitatud makse vastuvõtmise ja kohustustest vabastamise akti näidisvormi.”

C. Ettepanekud uute liidete kohta

1. Liite A2-I järele lisatakse järgmine liide:   

„LIIDE A4-I

Tõendid eeskirja 2.5 punkti 2 kohase finantstagatise kohta

Standardi A4.2.1 punkti 13 kohaselt nõutavad dokumentaalsed tõendid finantstagatise olemasolu kohta peavad sisaldama järgmist teavet:

a) laeva nimi;

b) laeva registreerimissadam;

c) laeva kutsungsignaal;

d) laeva IMO number;

e) finantstagatise andja nimi või andjate nimed ja kontaktandmed;

f) finantstagatise andja või andjate tegevuskoha aadress;

g) laevaomaniku nimi;

h) finantstagatise kehtivusaeg;

i) pädeva ametiasutuse kinnitus, et finantstagatis vastab käesoleva standardi nõuetele.”     

2. Liite A4-I järele lisatakse järgmine liide:   

„LIIDE B4-I

Suunises B4.2.2 osutatud makse vastuvõtmise ja kohustustest vabastamise akti näidisvorm

Laev: ………………………………………………………………………………………….

Juhtum: ……………………….…………………………………………………………………

Meremees / tema õigusjärgne pärija ja/või ülalpeetav: ………………………….……………….………….....................................................

Laevaomanik: ………………………………………………………………………………………….

Mina, [meremehe nimi] [meremehe õigusjärgse pärija ja/või ülalpeetava nimi],* kinnitan, et olen saanud kätte lepingulise hüvitise summas [summa ja vääring], mida laevaomanik on kohustatud maksma vigastuse ja/või surma korral minu/meremehe töölepingu tingimuste kohaselt, ning käesolevaga vabastan ma laevaomaniku tema kohustustest, mis tulenevad nimetatud tingimustest.

Makse on tehtud mis tahes nõuetega seoses vastutust tunnistamata ning makse vastuvõtmine ei piira minu / meremehe õigusjärgse pärija ja/või ülalpeetava õigust esitada mis tahes hagi hooletuse eest või kahju õigusvastase tekitamise eest või õigust kasutada mis tahes muid kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid, mis tulenevad eespool nimetatud juhtumist.

Kuupäev: ………………………………………………………………………………………….

Meremees / tema õigusjärgne pärija ja/või ülalpeetav: ………………………………………………………………………………………….

Allkiri: …………………..……………………….………………………………………..........

Teatavaks tehtud järgmistele isikutele:

Laevaomanik / Laevaomaniku esindaja:

Allkiri: ……………………….…………………………………………………………............

Kindlustusandja / Kindlustusandja esindaja:

Allkiri: ……………………….…………………………………………………………............___________________

* Mittevajalik välja jätta.”   

D. Ettepanekud seoses liidetega A5-I, A5-II ja A5-III[9]     

1. Liite A5-I lõppu lisatakse järgmine loetelu element:         

„Laevaomanike vastutusega seotud finantstagatis.”           

2. Liitesse A5-II lisatakse pealkirja „Meretöö nõuete järgimist tõendav deklaratsioon – I osa” alla punkti 15 järele järgmine punkt:          

„16. Laevaomanike vastutusega seotud finantstagatis (eeskiri 4.2).”         

3. Liitesse A5-II lisatakse pealkirja „Meretöö nõuete järgimist tõendav deklaratsioon – II osa” alla punkti 15 järele järgmine punkt:          

„16. Laevaomanike vastutusega seotud finantstagatis (eeskiri 4.2).”         

4. Liite A5-III lõppu lisatakse järgmine valdkond:   

„Laevaomanike vastutusega seotud finantstagatis.”

[1]               ILO–IMO–WGPS/9/2009/10, lõpparuanne, IMO ja ILO ühine ajutine eksperdirühm, mis kutsuti kokku selleks, et käsitleda vastutust ja hüvitise maksmist surma ja vigastuste korral ning meremeeste hülgamist, üheksas istung. Vt http://www.ilo.org/sector/activities/sectoral-meetings/WCMS_ 161446/lang--en/index.htm. Selle töörühma tähtsust 2006. aasta meretöönormide konventsiooni vastuvõtmise ühe järelmeetmena tunnistati ka resolutsioonis, mille Rahvusvahelise Töökonverentsi 94. istung võttis vastu samal ajal 2006. aasta meretöönormide konventsiooni vastuvõtmisega. Vt resolutsioon surma ja vigastustega seotud vastutust ja hüvitise maksmist ning meremeeste hülgamist käsitleva IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma kohta, Rahvusvahelise Töökonverentsi 94. (merendusalase) istungi esialgne protokoll nr 3-1(Rev.), Genf, 2006, lk 3-1/16. Vt http://www.ilo.org/global/standards/maritime-labour-convention/WCMS_088130/lang--en/index.htm.

[2]               Kavandatud pealkirjaga luuakse seos eeskirja 2.5 punktis 2 sätestatud põhimõttega anda finantstagatis kodumaale tagasisõiduks ja hülgamise põhimõttega, nagu see on määratletud kavandatud uue standardi A2.5.2 punktis 2 (endine IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma põhimõtete punkt 5).

[3]               2009. aastal leppis IMO ja ILO ühine ajutine eksperdirühm kokku, et see punkt tuleks lisada sadamariigi kontrolliga hõlmatud valdkondade loetelusse ning et sellest tulenevalt tuleb seda tõendada laevade puhul, mida tuleb nii kontrollida kui ka sertifitseerida. Vt eespool joonealuses märkuses nr 1 osutatud lõpparuande punkt 106. Mõistet „dokumentaalsed tõendid” on kasutatud eesmärgiga kajastada seisukohtade erinevust seoses finantstagatise olemasolu tõendamiseks esitatavate dokumentide täpse vormiga. See sõnastus on kooskõlas ka käsitlusega, mida on kasutatud ILO suunistes lipuriigi kontrolli kohta, mis koostati 2008. aastal rahvusvahelisel kolmepoolsel ekspertide kohtumisel.

[4]               Nagu eespool märgitud, oldi IMO ja ILO ühises ajutises eksperdirühmas mõnevõrra erinevatel seisukohtadel seoses kõnealuse tagatise tõendamise vormiga. Paindlikkuse tagamiseks pakuti välja alternatiivi sisaldav sõnastus.

[5]               Nagu on märgitud joonealuses märkuses nr 3, leppis IMO ja ILO ühine ajutine eksperdirühm kokku, et need nõuded tuleks lisada laevade sertifitseerimise süsteemi.

[6]               ILO–IMO–WGPS/9/2009/10, lõpparuanne, IMO ja ILO ühine ajutine eksperdirühm, mis kutsuti kokku selleks, et käsitleda vastutust ja hüvitise maksmist surma ja vigastuste korral ning meremeeste hülgamist, üheksas istung. Selle töörühma tähtsust 2006. aasta meretöönormide konventsiooni vastuvõtmise ühe järelmeetmena tunnistati ka resolutsioonis, mille Rahvusvahelise Töökonverentsi 94. istung võttis vastu samal ajal 2006. aasta meretöönormide konventsiooni vastuvõtmisega. Vt resolutsioon surma ja vigastustega seotud vastutust ja hüvitise maksmist ning meremeeste hülgamist käsitleva IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma kohta, Rahvusvahelise Töökonverentsi 94. (merendusalase) istungi esialgne protokoll nr 3-1(Rev.), Genf, 2006, lk 3-1/16. Vt http://www.ilo.org/global/standards/maritime-labour-convention/WCMS_088130/lang--en/index.htm.

[7]               IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma väljapakutud põhimõtetes kasutatud sõnastust (vt joonealuses märkuses nr 6 osutatud lõpparuande punktid 149–152 ja põhimõtteid sisaldava II liite punkt 4) on kohandatud õigustekstide normitehnikast tulenevatel põhjustel. Kuigi tundub, et selle sõnastuse suhtes saavutati kokkulepe (vt punkt 152), tegi meremeeste rühma esindaja ettepaneku panna see alapunkt nurksulgusesse (vt punkt 151). Märgitakse, et ettepaneku praegune sõnastus ei sisalda nurksulge.

[8]               IMO ja ILO ühise ajutise eksperdirühma kavandatud põhimõtted hõlmasid kaht küsimust. Vt eespool joonealuses märkuses nr 6 osutatud lõpparuande punktid 133–134.

[9]               2009. aastal leppis IMO ja ILO ühine ajutine eksperdirühm kokku, et see punkt tuleks lisada sadamariigi kontrolliga hõlmatud valdkondade loetelusse ning et sellest tulenevalt tuleb seda tõendada laevade puhul, mida tuleb nii kontrollida kui ka sertifitseerida. Vt eespool joonealuses märkuses nr 1 osutatud lõpparuande punkt 126. See sõnastus on kooskõlas ka käsitlusega, mida on kasutatud ILO suunistes lipuriigi kontrolli kohta, mis koostati 2008. aastal rahvusvahelisel kolmepoolsel ekspertide kohtumisel. Vt http://www.ilo.org/global/standards/maritime-labour-convention/WCMS_101788/lang--en/ index.htm.