23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/48

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ja artikli 6 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 53 ja 151–157,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 5, 15, 16, 27, 31, 34 ja 35,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalharta (muudetud) artikleid 1, 2, 3, 4, 11, 12, 13, 19 ja 23,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 102 (1952) sotsiaalkindlustuse miinimumstandardite kohta,

—

võttes arvesse ILO konventsiooni nr 117 (1962) sotsiaalpoliitika kohta (põhieesmärgid ja -normid),

—

võttes arvesse ILO konventsiooni nr 121 (1964) töövigastustoetuse kohta; konventsiooni nr 128 (1967) invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotustoetuste kohta; konventsiooni nr 130 (1969) arstiabi ja haigustoetuste kohta; konventsiooni nr 168 (1988) tööhõive edendamise ja töötuse vastase kaitse kohta ning konventsiooni nr 183 (2000) emaduse kaitse konventsiooni muutmise kohta,

—

võttes arvesse ILO 2012. aasta soovitust sotsiaalkaitse riikliku miinimumtaseme kohta,

—

võttes arvesse ILO ülemaailmset sotsiaalkindlustuse raportit (2010/11) „Providing coverage in times of crisis and beyond“ (Kaitse kriisi ajal ja edaspidi) (1),

—

võttes arvesse ILO 2003. aasta novembri raportit „Social protection: A life cycle continuum investment for social justice, poverty reduction and development“ (Sotsiaalkaitse: pidev investeering sotsiaalsesse õiglusesse, vaesuse vähendamisse ja arengusse) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (4),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (5),

—

võttes arvesse nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitust piisavate vahendite ja toetuste ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkindlustussüsteemides (92/441/EMÜ) (6),

—

võttes arvesse nõukogu 27. juuli 1992. aasta soovitust sotsiaalkaitse eesmärkide ja poliitika lähendamise kohta (92/442/EMÜ) (7),

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 1999. aasta järeldusi koostöö tugevdamise kohta sotsiaalkaitse ajakohastamiseks ja täiustamiseks (8),

—

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 10. veebruari 2011. aasta raportit „Sotsiaalkaitsekomitee hinnang Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalsele mõõtmele“ (9),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2012. aasta teatist „Valge raamat. Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava“ (COM(2012)0055),

—

võttes arvesse komisjoni 8. jaanuari 2013. aasta ülevaadet „Euroopa 2012. aasta tööhõive ja sotsiaalareng“ (10),

—

võttes arvesse komisjoni 20. augusti 2012. aasta teatist „Sotsiaalkaitse Euroopa Liidu arengukoostöös“ (COM(2012)0446),

—

võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2006. aasta rohelist raamatut tööõiguse ajakohastamise kohta 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel (COM(2006)0708),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. aprilli 2010. aasta arvamust „Füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued suundumused: majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö erijuhtum“ (11),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. märtsi 2013. aasta arvamust „Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamine“ (12),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist, milles käsitletakse komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (COM(2008)0639), ja oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (13),

—

võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2009. aasta teatist (COM(2009)0545) ja oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta majanduse elavnemise kontekstis (14),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni ebatüüpiliste lepingute, kaitstud töökarjääri, turvalise paindlikkuse ja sotsiaalse dialoogi uute vormide kohta (15),

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse hõlvamise kohta (16),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas (17),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni noorte tööpuuduse vastase võitluse ja võimalike väljapääsuteede kohta (18),

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni deklareerimata töö vastase võitluse tõhustamise kohta (19),

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (20),

—

võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni tööõiguse ajakohastamise kohta 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel (21),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (22),

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (23),

—

võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava kohta (24),

—

võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ kohta (25),

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni 2013. aasta mai uuringut „Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate õigus sotsiaalkaitsele“ (26),

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) 2013. aasta kohandatud aruannet „Self-employed or not self-employed? Working conditions of ‘economically dependent workers’“ (Füüsilisest isikust ettevõtja või mitte? „Majanduslikult sõltuvate töötajate“ töötingimused) (27),

—

võttes arvesse Eurofoundi 2. märtsi 2009. aasta aruannet „Self-employed workers: industrial relations and working conditions“(Füüsilisest isikust ettevõtjad: töösuhted ja töötingimused) (28),

—

võttes arvesse Eurofoundi 2013. aasta aprilli võrdlevat aruannet „Social partners’ involvement in unemployment benefit regimes in Europe“ (Euroopa sotsiaalpartnerite kaasatus töötutoetusrežiimi) (29),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0459/2013),

A.

arvestades, et sotsiaalkindlustuse kättesaadavus on põhiõigus, mis on ühenduse õiguse ja siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt Euroopa sotsiaalmudeli peamine osa; arvestades, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) on võtnud vastu soovitused sotsiaalkaitse riiklike alammäärade kohta eesmärgiga kaitsta iga üksikisiku õigust sotsiaalkindlustusele ja rahuldavale elatustasemele;

B.

arvestades, et sotsiaalkindlustus kuulub liikmesriikide pädevusse, mida kooskõlastatakse ELi tasandil;

C.

arvestades, et sotsiaalkaitse lihtsustab kohanemist tööturu muutustega, aitab võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, tagada tööturule integreerumise ning on investeering inimressurssi; arvestades, et sotsiaalkindlustusel on majandust stabiliseeriv mõju ja antitsükliline ülesanne, mis võib stimuleerida siseturul nõudlust ja tarbimist;

D.

arvestades, et teatavad liikmesriigid on kriisi vastu võitlemiseks avaliku sektori kulutusi järsult kärpinud ning samas on tööpuuduse kasvuga kaasnenud suurem nõudlus sotsiaalkaitse järele; arvestades, et liikmesriikide eelarvetest sotsiaalkindlustuseks tehtavad eraldised on veelgi suurema surve all, kuna laiaulatusliku töökohtade kadumise ja palgakärbete tõttu on vähenenud sotsiaalmaksu laekumine, mis omakorda ohustab tõsiselt Euroopa sotsiaalset mudelit;

E.

arvestades, et sotsiaalkaitse on teatavates liikmesriikides ebapiisav ja seda võiks parandada; arvestades, et endiselt esineb ELis ohustatud töötajate kuritarvitamise juhtumeid;

F.

arvestades, et kuna enamik traditsioonilisi sotsiaalkaitse mudeleid ja iseäranis sotsiaalkindlustuse ja tööõiguse süsteemid on kujundatud kaitsma palgatöötajate sotsiaalseid ja tööalaseid õigused, tekib oht, et tekkivate uute tööhõiveliikide ja füüsilisest isikust ettevõtjate arvukuse suurenemise korral võib uute töötajate rühmade sotsiaalne kaitse väheneda;

G.

arvestades, et meestest sagedamini nimetavad ettevõtjaks hakata otsustanud naised oma otsuse peamise põhjusena töö ja eraelu paremat tasakaalu ja/või majanduslikku vajadust;

H.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjate hulgas on naised vähemuses, kuid neil on suurem tõenäosus langeda vaesusesse;

I.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu puudumine asjakohastele pensioniõigustele, haigushüvitisele, tasustatavale puhkusele ja muudele sotsiaalkindlustuse vormidele süvendab naiste ja meeste palgaerinevusi naissoost füüsilisest isikust ettevõtjate kahjuks, eriti pärast nende pensionile jäämist;

J.

arvestades, et aina rohkem füüsilisest isikust ettevõtjaid või need, kellel on vähe tööd või madalapalgaline töö, eelkõige naised, elavad allpool vaesuspiiri, kuid nad ei ole ametlikult registreeritud töötuna;

K.

arvestades, et võiks olla kasulik selgelt määratleda fiktiivne töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana ja tõkestada kuritarvitamised selles osas, et hoida ära töötajate sotsiaalsete õiguste rikkumine, konkurentsimoonutused ja sotsiaalse dumpingu oht;

L.

arvestades, et fiktiivne töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana kujutab endast põhimõtteliselt osalist kõrvalehoidumist sotsiaalmaksetest, mida on raske kindlaks teha ja mis kahjustab pensionisüsteemide jätkusuutlikkust ja piisavust ning jätab need vajalike vahenditeta;

M.

arvestades, et väga kõrge töötuse määr paljudes liikmesriikides ning pidev surve vähendada tööjõukulusid (ühiku kohta) toovad riikide tööturgudele sellised suundumused ja tavad, mis soodustavad fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate nähtuse veelgi ulatuslikumat levikut ja võimendumist;

N.

arvestades, et majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimused ei erine oluliselt palgatöötajate töötingimustest ja seetõttu peaksid nende sotsiaalkindlustuse ja tööalased õigused palgatöötajate omadega rohkem sarnanema, kui see on asjakohane;

O.

arvestades, et puudub usaldusväärne, täpne ja võrreldav teave ning andmed füüsilisest isikust ettevõtjate olukorra, töötingimuste ning sotsiaalkindlustuskorra kohta töö ja hooldamise ühitamise puhul;

P.

arvestades, et 2012. aastal moodustasid füüsilisest isikust ettevõtjad üle 15 % kõigist töötajatest ELis, kusjuures paljudel juhtudel ei ole füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine asjaomase isiku eelistatud valik, vaid paratamatus, sest puuduvad muud töövõimalused või piisavalt paindlik töökorraldus töötamise ja ülalpeetavate eest hoolitsemise ühitamiseks; arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjatel on paljudes liikmesriikides keeruline omandada piisavad pensioniõigused, millega suureneb asjaomaste isikute edaspidine vaesusrisk; arvestades, et majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad ei ole tavaliselt organiseerunud ametiühingutesse või nende poolt esindatud, isegi kui nendega seoses esineb rohkem tööajaga seotud ja muud kuritarvitamist;

1.

toonitab, et kõigile usaldusväärse, jätkusuutliku ja piisava sotsiaalkaitse tagamiseks tuleb sotsiaalkaitsesüsteeme liikmesriikide tasandil pidevalt optimeerida ja ajakohastada, et need põhineksid üldise juurdepääsu ja mittediskrimineerimise põhimõtetel ning paindlikul reageerimisvõimel demograafilistele muutustele ja tööturu arengutele;

2.

kutsub liikmesriike üles tagama iseäranis majanduskriisi tingimustes sotsiaalkindlustussüsteemide vastutustundlik ja jätkusuutlik pikaajaline rahastamine ning arendama edasi sotsiaalkindlustussüsteemide ennetavat osa ja panema suuremat rõhku aktiviseerimismeetmetele, jätmata seejuures kahe silma vahele asjaolu, et üks sotsiaalsete investeeringute olulisemaid külgi on võimalus sobitada sotsiaalsed ja majanduslikud eesmärgid ja see, et need võivad aidata pikas plaanis kaasa majandustaseme säilitamisele ja majanduse arendamisele; on seetõttu seisukohal, et sotsiaalsetes investeeringutes tuleks näha just seda külge – investeeringuid, mitte kulu;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis võivad vananev elanikkond, vähene sündimus ja muutuv tööturg võimendada sotsiaalkindlustussüsteemide, sealhulgas pensionite reformimise vajaduse kiireloomulisust, et tagada nende kestlikkus; rõhutab, et naised teevad laste ja muude ülalpeetavate isikute hooldamise tõttu sagedamini karjääripause ja töötavad sagedamini osalise tööajaga kui mehed, mis võib negatiivselt mõjutada nende pensioneid ja panna nad suuremasse vaesuse ohtu; kutsub liikmesriike seetõttu üles arvestama töökatkestusperioode pensioniõiguste kindlaksmääramisel ja väljaarvutamisel kindlustusarvestusse mineva ajana; rõhutab asjaolu, et reformidesse tuleks kaasata siseriikliku õiguse ja tavade kohaselt sotsiaalpartnerid ja asjaomased sidusrühmad ning nendest tuleks kodanikke nõuetekohaselt teavitada;

4.

kutsub liikmesriike üles tagama riiklik sotsiaalkaitse, millega tagatakse igas riigis kehtestatav inimväärne sissetulek ja põhiliste sotsiaaltoetuste kättesaadavus, eriti haiguse, töötuse, emaduse, puude, pensionile mineku jne korral, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu liikmesriikides; ergutab liikmesriike koostama ILO ettepanekutele vastavad sotsiaalkindlustuse arengustrateegiad;

5.

toonitab asjaolu, et piisavalt kõrge kvaliteediga mõjus sotsiaalkaitse peaks tuginema meetmetele, millega edendatakse tööhõives osalemist, mis aitab parandada töötervishoidu ja tööohutust ning suurendada tootlikkust, mis on oluline konkurentsieelis; toonitab, et sotsiaalkaitse taseme alandamises ei tohiks näha lahendust, mis aitab suurendada tööhõivet;

6.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et kõigil töötajatel ja füüsilisest isikust ettevõtjatel oleks juurdepääs elukestvale õppele, jagades olemasolevad ELi ja liikmesriikide rahalised vahendid ümber, nii et need hõlmaksid ainult püsilepingutega töötajate asemel kõiki töötajaid, sõltumata nende töölepingu liigist, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid;

7.

kutsub liikmesriike üles püüdma rakendada rohkem struktuurireforme ja meetmeid, et luua töökohti noortele ja tagada see, et noori töötajaid ei diskrimineeritaks nende sotsiaalkindlustusõiguste piiramise kaudu; kutsub liikmesriike ühtlasi üles tagama koostöös komisjoniga piisav sotsiaalkaitse noortele, kes osalevad töökogemuste omandamise eesmärgil praktika- ja tööpraktika programmides;

8.

toonitab, et eakad ei ole majandusele ja ühiskonnale koormaks, vaid on tänu elu jooksul talletatud kogemustele ja teadmistele väärtuslikud; teeb ettepaneku, et üle 60-aastaseid töötajaid tuleks põlvkondadevahelise solidaarsuse raames julgustada tööturule jääma eesmärgiga anda järgmistele põlvkondadele edasi teadmisi ja kogemusi;

9.

kutsub liikmesriike üles tagama mõistliku hinnaga lastehoiu- ja haridusteenuste kättesaadavus ja see, et füüsilisest isikust ettevõtjad saaksid kasutada avalikke teenuseid ja lastehoiuteenuseid puudutavaid asjakohaseid maksu- ja sotsiaalsoodustusi;

10.

kutsub liikmesriike üles lihtsustama selle võimaluse kasutamist kõikide töötajate, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende tegevuses osalevate abikaasade või elukaaslaste jaoks, et ühitada töö ja hooldamisega seotud kohustused, sealhulgas 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL artiklite 7 ja 8 kohaldamise kiirendamise abil, ning võimaldades töötajatele nende taotluse alusel töötamist paindliku tööajaga, kaugtööd ja osalise tööajaga tööd, et nad saaksid hoolitseda alaealiste ja muude ülalpeetavate isikute eest;

11.

rõhutab täiendus- ja ümberõppe võimaluste andmise vajadust töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja neile, kes lõpetavad töösuhte ning asuvad tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana; kutsub liikmesriike seetõttu üles kõrvaldama täiendus- ja ümberõppe takistused ning edendama elukestvat õpet kõikide jaoks;

12.

kutsub liikmesriike üles edendama ja hõlbustama füüsilisest isikust ettevõtjate, eelkõige naiste iseorganiseerumist, et suurendada nende suutlikkust kaitsta oma ühishuve;

13.

kutsub liikmesriike üles tagama piisav sotsiaalkindlustus ka kõige kaitsetumatele elanikerühmadele, nagu töötud, puuetega inimesed, üksikvanemad, noored pered, noored, eakad ja pensionärid; kutsub ühtlasi liikmesriike üles tagama, et sotsiaalteenused oleksid kättesaadavamad kõikidele kaitsetumate elanikerühmade liikmetele ja pikaajalist hooldust vajavatele inimestele, eriti maapiirkondades ja ebasoodsates piirkondades;

14.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma vastavalt oma pädevusele meetmeid võitluseks diskrimineerimise kõigi vormide vastu tööturul, sealhulgas naiste diskrimineerimise vastu, ja võtma vastu sotsiaalkaitsemeetmed, millega tagatakse see, et naiste palk ja sotsiaaltoetused, sealhulgas pensionid, ei oleks väiksemad kui sama tööd tegevatel meestel, kaitsma ematoetusi ja võtma meetmeid, et hoida ära rasedate töötajate ebaõiglane töölt vabastamine ning kaitsta ebaõiglase töölt vabastamise eest hoolduskohustusega naisi ja mehi; kutsub ühtlasi nõukogu üles kiirendama direktiivi vastuvõtmist, milles käsitletakse meetmete rakendamist rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate töökaitse ja tervishoiu parandamiseks;

15.

rõhutab, et vastavalt direktiivile 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta peavad liikmesriigid kaotama kõik tõkked, mis takistavad naistel ja nende abikaasadel või siseriikliku õiguse alusel tunnustatud elukaaslastel saada sotsiaalkaitset, millele neil on seaduse kohaselt õigus;

16.

kutsub liikmesriike üles võtma mõjusaid meetmeid väikestes ja väga väikestes pereettevõtetes töötavate pereliikmete, sealhulgas abikaasade (elukaaslaste) sotsiaalkaitse puudumise juhtumite korral, mis on tingitud ebaselgetest ja mitteametlikest töösuhetest või sellest, et tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjatega;

17.

julgustab liikmesriike võtma vastavalt oma riiklikele tavadele, kaasa arvatud kollektiivlepingutes või siseriiklikes õigusaktides sätestatule, praktilisi meetmeid võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, nähes ette asjakohase miinimumsissetuleku ja sotsiaalkindlustussüsteemi, võttes arvesse marginaliseerunud kogukondi ja vaesuse ohus olevaid inimesi;

18.

kutsub liikmesriike üles võitlema aktiivsemalt deklareerimata ja ebakindla töö, sealhulgas fiktiivse osalise tööajaga töötamise vastu, ja tagama kõikide töötajate asjakohase sotsiaalkaitse; taunib ühtlasi mittestandardsete töölepingute kuritarvitamist töö ja sotsiaalkaitsega seotud kohustuste täitmisest kõrvalehoidmise eesmärgil;

19.

kutsub liikmesriike üles tõhustama eri asutuste (tööinspektsioonid, maksuametid, omavalitsused, sotsiaalkindlustuse) haldusalast koostööd riiklikul ja ELi tasandil, sest see aitaks ELi tööõiguse sätteid paremini rakendada, vähendada deklareerimata tööd ja lahendada tulemuslikumalt liikmesriikide tööturu eeskirjade erinevustest tulenevaid probleeme;

20.

kutsub komisjoni üles vaatama läbi õigusaktid ja jälgima sotsiaalkindlustussüsteemide rakendamist ja koordineerimist vajaduse korral subsidiaarsuse põhimõtet järgides ja juhib liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et teises liikmesriigis töötavate ELi võõrtöötajate suhtes ei tohiks kohaldada diskrimineerivaid sotsiaalkaitse eeskirju; on seisukohal, et kõigile ELi võõrtöötajatele tuleks anda teises liikmesriigis töötamise ajal piisavad sotsiaalkindlustusõigused ja sotsiaalkindlustuskaitse; tööandja peab teavitama teenuste osutamise vabaduse raames lähetatud töötajaid enne töölähetust direktiivist 96/71/EÜ tulenevatest tasustamis- ja töötingimustest;

21.

ärgitab komisjoni ja liikmesriike hoidma asjakohast tasakaalu tööturu turvalisuse ja paindlikkuse vahel, nt turvalise paindlikkuse põhimõtete üldise kohaldamise kaudu, ning lahendama tööturu killustatuse küsimuse, tagades üleminekuetapis olevatele või ajutiste ja osalise tööajaga lepingute alusel töötavatele inimestele piisava sotsiaalkaitse ning ka koolitusvõimaluste kättesaadavuse; juhib tähelepanu asjaolule, et suutmatus tagada turvaline paindlikkus kahjustaks sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust, toetuste kvaliteeti, töötajate sissetulekuid ja tootlikkust, reaalmajandust ning sotsiaalset ühtekuuluvust ning seeläbi strateegias „Euroopa 2020“ sisalduvate tööhõive taseme säilitamise ja suurendamise eesmärkide täitmist;

22.

kutsub komisjoni üles korraldama tervet ELi hõlmav uuring, et selgitada välja, ega tööturu paindlikumaks muutmise eesmärgil liikmesriikide tööõiguses viimasel ajal tehtud muudatused ei ole vähendanud töötajate sotsiaalkindlustust ning ega turvalise paindlikkuse põhimõtet ei ole rikutud;

23.

toetab kindlalt ettepanekut koostada peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabel, mis võiks olla esimene samm konkreetsete sihttasemete välja selgitamiseks;

24.

nõuab, et komisjon lisaks oma ettepanekutesse vajaduse korral ILO inimväärse töö suunistes esitatud neli eesmärki ja kaaluks iga-aastases arenguaruandes ILO sotsiaalkaitse põhialuseid käsitlevas soovituses esitatud eesmärke, nii et kõikidele Euroopa töötajatele oleks tagatud sotsiaalkaitse;

25.

toonitab, et tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana tuleb tunnustada tööna, mis aitab luua töökohti ja vähendada töötust ning füüsilisest isikust ettevõtjate lisandumisega peaks kaasnema füüsilisest isikust ettevõtjate asjakohane sotsiaalkaitse, nagu on määratletud liikmesriikide õigusaktides;

26.

kutsub liikmesriike üles hõlbustama töö- ja hoolduskohustuste ühitamist, tagades töötajatele paindlikkuse töötundide ja töö asukoha osas, et vältida olukorda, kus töötajatel ei ole paindlikkuse saavutamiseks muud võimalust kui tegutseda majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtjana;

27.

toonitab, et on vaja üksikasjalikumat ja ajakohastatud statistilist teavet, et analüüsida füüsilisest isikust ettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise eri kategooriate majanduslikku tähtsust; nõuab ühtlasi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist puudutavate küsimuste lisamist Euroopa Liidu tööjõu-uuringusse;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ei ole riiklikul tasandil piisavalt selgelt määratletud, suurendab see fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ohtu ELi töötajate seas, mis võib raskendada nende juurdepääsu piisavale sotsiaalkindlustusele; märgib, et füüsilisest isikust ettevõtjate liikmesriigiti erinev staatus eeldab lahenduste leidmist, mis viivad füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustuse parema koordineerimiseni, et mitte piirata töötajate vaba liikumist;

29.

kutsub komisjoni üles edendama liikmesriikide vahelist vahetust eesmärgiga anda välja suunised ebatüüpilise tööhõive ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise eri vormide kohta, et aidata liikmesriikidel kohaldada nõuetekohaselt asjaomast tööõigust ja sotsiaalkaitsemeetmeid selliselt töötavate töötajate suhtes; peab ka vajalikuks, et liikmesriigid selgitaksid selgelt välja fiktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad ja karistaksid selliste juhtumite välja selgitamise ja tõestamise korral tööandjaid; toonitab siiski, et tööhõive staatuse kindlaksmääramine peaks jääma selle vastuvõtva liikmesriigi õiguslikuks kohustuseks, kus tööd tehakse;

30.

kutsub Euroopa sotsiaalpartnereid, komisjoni ja liikmesriike üles uurima majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise probleemi ja leidma praktilisi lahendusi, eriti valdkondades, kus tähtis osa on piiriülesel tegevusel, ja kaitsetute elanikkonnarühmade seas, nagu koduabilised ja madalapalgalised töötajad;

31.

kutsub liikmesriike tungivalt üles tagama, et tegutsemisest füüsilisest isikust ettevõtjana ei saaks vahend, mille abil töötaja jäetakse ilma sotsiaalkindlustusest ja töökohakindlusest, või vahend, mille abil tööandjad hoiavad kõrvale tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse õigusaktide kohaldamisest; teeb ühtlasi ettepaneku, et füüsilisest isikust ettevõtjaid ei tuleks määrata samasse rühma palgatöötajatega, et säilitada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja seda liiki majandustegevuse eeliseid ning aidata arendada ettevõtlusvaimu ning teenuste kvaliteeti;

32.

kutsub liikmesriike üles arendama vajaduse korral sotsiaalkaitset seoses pensionile jäämise, puude, vanemapuhkuse ja töötusega nii, et füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitse sätted oleksid paremini kohandatud selliste töötajate vajadustega;

33.

kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama kollektiivsete kindlustuslepingute sõlmimist enda kaitsmiseks tööõnnetuste ja haiguste korral; kutsub liikmesriike üles tagama füüsilisest isikust ettevõtjatele juurdepääs kollektiivsusel ja solidaarsusel põhinevale kindlustusele ja pensioniskeemidele;

34.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõigil kodanikel oleks võimalik tutvuda teabega, mis puudutab nende õigust sotsiaalkaitsele, ja ühtlasi tegema füüsilisest isikust ettevõtjaks saada soovijatele kättesaadavaks kohane teave selle kohta, kuidas nende sotsiaalkaitse ja nende suhtes kohaldatav tööõigus nimetatud staatuse tõttu muutuvad, samuti muude nende majandustegevusega seotud õiguste ja kohustuste muutumise kohta; kutsub ka komisjoni üles tegema füüsilisest isikust ettevõtjatele ja liikuvatele töötajatele kättesaadavaks teave rände, sisserände ning piiriülese tööga seotud õiguste ja kohustuste kohta;

35.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kaasama sotsiaalpartnerid riiklike tavade kohaselt sotsiaalkaitse arendamisse ja ajakohastamisse ning arendama sotsiaalset dialoogi ELi ja riigi tasandil; kutsub sotsiaalpartnereid ühtlasi üles võtma päevakorda füüsilisest isikust ettevõtjate tööõiguste ja sotsiaalkaitsega seotud küsimused, loomaks füüsilisest isikust ettevõtjatele piisava sotsiaalkaitse raamistikku, mis tugineks vastastikkusele ja mittediskrimineerimise põhimõttele, ning analüüsima, kas ja kuidas tuleks füüsilisest isikust ettevõtjad kaasata kollektiivläbirääkimistesse, sealhulgas konkreetsed strateegiad selle kohta, kuidas käsitleda füüsilisest isikust ettevõtjate probleeme juhtudel, kui siseriiklik õigus ei näe ette, et füüsilisest isikust ettevõtjaid esindab ametiühing; julgustab sotsiaalpartnereid vahetama häid tavasid ametiühingute ja kutseliitude vahel füüsilisest isikust ettevõtjatele osutatavate teenuste kohta, fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vastase võitluse kohta ja füüsilisest isikust üksikettevõtjate organiseerumise kohta;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.