23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/9

1.1.

Selleks et rakendada ellu strateegiat „Euroopa 2020” ja kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökava sellistes valdkondades nagu naiste juurdepääs tööle ja sisserändajate integreerimine, ning arvestades asjaolu, et Euroopa vajab sisserändajaid – hoolimata vaenulikest kõnedest, mille levik on murettekitav ja mis kahjustavad pikas perspektiivis Euroopa elanike huve –, kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi institutsioone üles:

1.2.

Lisaks meetmetele, mis peaksid kehtima kõigile sisserändajatele – nii naistele kui meestele –, kutsub komitee liikmesriike üles:

1.3.

Lõpetuseks kutsub komitee sotsiaalpartnereid üles:

2.1.

Viimastel aastakümnetel on suurenenud naiste osakaal sisserändes. Naised saabuvad Euroopasse oma perekonnaga taasühinemiseks või nad on pagulased ja taotlevad varjupaika. Paljud neist tulevad, et teenida elatist, jättes pere oma päritoluriiki ning nii saavad neist pere peamised ülalpidajad.

2.2.

Nad saabuvad kas elamisloaga või ilma ning neil on väga erinev haridustase. Nad tulevad vabatahtlikult või on selleks sunnitud ning mõned neist on inimkaubanduse ohvrid. On selge, et see elanikkonnarühm on suur ja mitmekesine.

2.3.

Arvestades elanikkonna vananemist, sündimuse vähenemist ja vajadust kvalifitseeritud töötajate järele paljudes valdkondades, seisab Euroopa silmitsi ulatusliku väljakutsega tööturul.

2.4.

Kõnealuses kontekstis tähendavad sisserändajatest naised praegu alakasutatud allikat oskuste ja kreatiivsuse valdkonnas. Nende kaasamine tööturule on esmatähtis. See aitab täielikult ära kasutada rände potentsiaali nii sisserändajatest naiste kui ka ELi seisukohast. Samuti tugevdab see integratsiooni ning aitab kaasa majanduskasvule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele.

2.5.

Komitee on juba mitmel korral väljendanud oma seisukohti rände ja integratsiooni küsimustes ning avaldanud hulgaliselt soovitusi, mis puudutavad nii mehi kui naisi (4). Käesolevas arvamuses ei hakata neid soovitusi kordama.

2.6.

Kuid komitee ei ole senini teinud sisserändajatest naisi puudutavaid ettepanekuid. Kuna kusagil maailmas ei ole veel saavutatud meeste ja naiste võrdõiguslikkust ning üles on kerkinud naisi puudutavad konkreetsed küsimused, mida ei saa lahendada üldisest seisukohast lähtudes, on käesolev arvamus pühendatud sisserännanud naiste tööturule kaasamise küsimusele.

3.1.

Naiste ja sisserändajate tööhõivemäära suurendamine on ELi üks prioriteete, nagu on toodud strateegias „Euroopa 2020”, kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökavas (5) ning Euroopa Ülemkogu mitmeaastastes programmides (6).

3.2.

Strateegias „Euroopa 2020” on seatud eesmärk suurendada 2020. aastaks tööhõivemäära 75 %-le ning seetõttu on oluline parandada sisserändajatest naiste kaasamist tööturule. Kõnealuses kontekstis võib Euroopa poolaasta olla väärtuslikuks abivahendiks. Liikmesriigid peaksid esitama meetmeid, mis on suunatud sisserändajatest naiste integreerimisele, ning komisjon peaks koostama konkreetsed soovitused kõnealuses valdkonnas.

3.3.

Sisserändajatest naiste erilisele olukorrale tuleks pöörata rohkem tähelepanu ka 2015. aasta järgse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse uue strateegia ettevalmistamisel. See strateegia peaks aitama parandada sisserändajatest naiste positsiooni tööturul, tugevdades muu hulgas ka ettevõtlust.

3.4.

ELi tasandil on sisserändajatest naiste olukord väga erinev sõltuvalt neile kohaldatavast direktiivist.

3.5.

Sinist kaarti (7) omavatel naistel on lihtsam pääseda kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele, samuti on sinist kaarti omavate meeste abikaasadel õigus automaatsele ja viivitamatule juurdepääsule tööturule neid vastuvõtvas riigis.

3.6.

Teisalt peavad perekonna taasühinemise õiguse (8) alla kuuluvad abikaasad mõnikord ootama aasta (selle perioodi võib kehtestada liikmesriik), enne kui neile võimaldatakse õigus töötada või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana. See ooteaeg tähendab, et naine on abikaasast sõltuv, kaugeneb tööturust ning võib kaotada osa oma kutseoskustest. Olukorra parandamiseks peaks komisjon kaaluma perekonna taasühinemise õigust käsitleva direktiivi läbivaatamist, selle asemel et lihtsalt jälgida selle rakendamist liikmesriikides.

3.7.

Varjupaigataotlejate puhul tähendab töötamise keelustamine mitteametliku töö soodustamist. Seetõttu tuleks kõrvaldada juriidilised tõkked nende juurdepääsule tööturule. Lisaks peaks töökoha omamine võimaldama riigis viibimise seaduslikuks muutmist. See on juba toonud positiivseid tulemusi liikmesriikides, kus on läbi viidud ulatuslikud seadustamised.

3.8.

Kokkuvõttes tuleb mainida, et Euroopa vahendid on tarvis ühtlustada, tagamaks, et kõigil Euroopa territooriumil seaduslikult elavatel isikutel oleks vahetu juurdepääs tööhõivele ja isiklik elamisõigus, sõltumata nende perekonnaseisust.

4.

4.1.1.

Tööturg ei soosi naisi, olgu nad siis eurooplased või sisserändajad. ELi õigusraamistikust hoolimata on pere- ja tööelu ühitamine, juurdepääs sotsiaalsetele õigustele ja vastutavatele töökohtadele ning osalemine avalikus elus naiste jaoks jätkuvalt keerulisem kui meeste jaoks.

4.1.2.

Naised on koondunud teatud sektoritesse (9) (tervishoid, haridus, avalik haldus, majutus ja toitlustus, peredele suunatud teenused, majapidamistööd jne). Nad töötavad sagedamini osalise tööajaga, samuti on naised enamuses ebakindla lühikese töölepinguga töökohtadel. 2014. aastal oli meeste ja naiste keskmise palga lõhe ELis ikka veel 16,4 % (10) ning pensionite puhul on see erinevus veelgi suurem.

4.1.3.

Sisserändajatest naiste puhul on olukord veelgi murettekitavam: nende tööhõive määr on madalam kui põliselanikest naistel. Enamik neist on koondunud üksikutesse sektoritesse. Samuti saavad neile enam osaks ebakindlad töösuhted ja osalise ajaga töö, madal töötasu ja halvad töötingimused. Kultuurilised takistused nende peres või kogukonnas võivad muuta keeruliseks nende juurdepääsu tööle. Lisaks võidakse neid diskrimineerida tööturule juurdepääsul.

4.2.1.

Eelnimetatut silmas pidades on vajalikud positiivsed meetmed. Eelkõige tuleb nende meetmete puhul arvesse võtta naiste olukorda, nende kvalifikatsioonitaset, neid vastuvõtva riigi keele oskust ning seda, kas nad on esimese või järgneva põlvkonna sisserändajad.

4.2.2.

Teatud pere- ja tööelu ühitamisega seotud meetmed ühtivad põliselanikest naistele kohaldatavate meetmega. Juurdepääs kvaliteetsetele lastehoiuteenustele, mis on kättesaadavad nii rahalisest kui ka geograafilisest vaatepunktist, on sisserändajatest naiste jaoks keskse tähtsusega, kuna reeglina puudub neil kohapeal perekond, kes neid aitaks.

4.2.3.

Teised meetmed on konkreetsemalt suunatud sisserändajatest naistele: rassismivastane võitlus; parem juurdepääs eluasemele, tervishoiu- ja sotsiaalteenustele; võitlus sundabielude ja polügaamia vastu jne. Soov elada inimõigusi järgivas ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust austavas Euroopas, põgeneda naistevastase vägivalla ja ebavõrdse olukorra eest on põhjused, mis sunnivad naisi nende kodumaalt lahkuma. Nad ei peaks Euroopas samade väljakutsetega silmitsi seisma, siiski eksisteerib probleeme ka siin ja need puudutavad isegi sisserändajate teist põlvkonda, takistades nende juurdepääsu tööhõivele.

4.2.4.

Euroopa Liidus on kodanikuühiskond, sisserändajatest naiste ühendused ja ülikoolid käivitanud kohalikul tasandil hulgaliselt tulemuslikke algatusi naiste kaasamiseks tööturule. Asjaomaseid algatusi tuleks toetada, samuti tuleks edendada parimate tavade levitamist riigi tasandil ja liikmesriikide vahel.

4.3.1.

Sisserändajatest naiste vajaduste ulatuslikumaks mõistmiseks ja kohandatud poliitikameetmete väljatöötamiseks on hädavajalik parim statistika, mis on liigendatud soo ja rahvuse või päritolu alusel nii riigi kui ka Euroopa tasandil.

4.4.1.

Edendamaks sisserändajatest naiste teadmisi vastuvõtvast ühiskonnast ja selle tööturust, tuleks neile kättesaadavaks teha teave, mis puudutab nende õigusi ja olemasolevaid teenuseid. See peab toimuma mitmes keeles ja koostöös kodanikuühiskonna ja sisserändajate võrgustikega, kelle panust tuleb tunnustada ja toetada.

4.5.1.

Integratsiooni ja tööhõivele juurdepääsu eelduseks on esmajoones vastuvõtva riigi keele oskus. Ebapiisav keeleoskus hoiab naised isolatsioonis, ei võimalda neil tundma õppida nende õigusi ega pääseda ligi avalikele teenustele, samuti mõjutab see nende laste integreerumist. Tõepoolest jäävad rändetaustaga noorte tulemused koolis alla põliselanikest eakaaslaste omadele.

4.5.2.

Seega peavad ametiasutused tagama sisserändajatest naistele keelekursused, mis on kättesaadavad oma maksumuse, asukoha ja toimumisaja poolest (kursustel käimine peab olema ühitatav kodus olevate väikelaste kasvatamisega). Sisu osas peaks kursustest kasu olema töö otsimisel ja ametiasutustega suhtlemisel.

4.6.1.

Sisserändajatest naistel on väga erinev ametiprofiil ja meetmete kujundamisel tuleb neid erinevusi arvesse võtta. Samal ajal kui teatud osal neist naistest on madal haridustase ja vähe kogemusi, võib teistel olla ülikooliharidus või märkimisväärne erialane kogemus.

4.6.2.

Paljude naiste suurimaks probleemiks on välismaal saadud kvalifikatsiooni ja kogemuste tunnustamine, mis on paradoksaalne, arvestades et Euroopa vajab kvalifitseeritud töötajaid paljudes valdkondades. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks kuluv aeg võib olla pikk ning põhjustada heitumist ja oskuste kadu, samuti võib see sundida neid naisi võtma vastu töökohti, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud. Töötud ja oma kvalifikatsioonist madalamal töökohal töötavad sisserändajatest naised on kasutamata ressurss ja inimkapitali raiskamine.

4.6.3.

Tuleks luua teenused päritoluriigis omandatud kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Ka sotsiaalpartneritel on oluline roll nende kvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamisel kollektiivlepingute kaudu.

4.6.4.

Teatud sektorid, nt koristamine, lastehoid, eakate hooldamine, toitlustus ja majutus, põllumajandus ja sotsiaalmajandus, võivad pakkuda võimalusi vähem kvalifitseeritud sisserändajatest naistele, olgu siis töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjatena. Siiski tuleks neid sektoreid professionaalseerida ja väärtustada ja naisi neis küsimustes koolitada ning tunnustada märkimisväärset panust, mille neis valdkondades töötavad naised annavad, et asjaomaste sektorite tööhõivesse saaks kaasata nii põliselanikest kui ka sisserändajatest naisi.

4.6.5.

Selline töö võib olla ka üleminekuetapp, mistõttu on oluline pakkuda koolitusi sel ajal, kui naised neis valdkondades töötavad, et nad saaksid oma karjääri arendada või siis teistesse valdkondadesse suunduda.

4.6.6.1.

Kuigi mitte kõik sisserändajatest naised ei tööta selles sektoris, on see väga sageli valdkond, millesse nad esialgu suunduvad, ühest küljest sealse suure nõudluse tõttu ja teisest küljest seepärast, et asjaomases valdkonnas on võimalik töötada mitteametlikult.

4.6.6.2.

Need naised satuvad surnud ringi: nad saavad töötada vaid ebaseaduslikult ja ilma kaitseta. Kuna nad ei saa oma töötamist tõestada, ei saa nad oma olukorda seadustada ega ametlikku elamisluba taotleda. See asetab nad omakorda väga haavatavasse olukorda – üksi arvukate tööandjate vastu või elades üheainsa tööandja juures.

4.6.6.3.

Teatud Euroopa riigid on kehtestanud meetmeid kõnealuse ebaseadusliku töö seadustamiseks (maksustiimulid Rootsis, teenustetšekid Belgias ja Prantsusmaal jmt), mis muudavad registreerimise tööandjate jaoks lihtsamaks ja võimaldavad palgatöötajatel pääseda ligi sotsiaalsetele õigustele ja tõendada oma ametialast tegevust, luues seeläbi võimaluse nende riigis viibimine seadustada.

4.6.6.4.

Liikmesriigid peaksid ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 189 (11), millega võimaldatakse koduabilistele teiste töötajatega võrdsed õigused ja mis peaks seda sektorit struktureerima, nagu soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma arvamuses „Peredele suunatud teenuste arendamine tööhõivemäära suurendamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks töökohal” (12).

4.7.1.

Uuringud on näidanud, et sisserändajad on innovaatilisemad ja ettevõtlikumad kui põliselanikud. Paljudes riikides on nad asunud tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana või loonud uusi ettevõtteid, värvates sageli teisi sisserändajaid. Komitee on vastu võtnud arvamuse teemal „Sisserändajatest ettevõtjate panus majandusse” (13).

4.7.2.

Edu suurendamiseks vajavad need ettevõtjad toetust, mis võimaldaks neil pääseda ligi rahastamisele, omandada äriplaani koostamise oskuse ja tundma õppida vastuvõtva riigi ärikeskkonda. Arendada tuleks erialgatusi naisettevõtjate abistamiseks ja erilist tähelepanu tuleks pöörata sotsiaalsele ettevõtlusele.

4.7.3.

Sisserändajatest naistel peaks samuti olema võimalik kasu saada kogenumate ettevõtjate mentorlusest, ka tuleks toetada sisserändajatest naisettevõtjate võrgustikke. Sisserändajatest naistele tuleks samuti pakkuda ettevõtlusalast koolitust, mis tuleks välja töötada tihedas koostöös sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

4.8.1.

Samal ajal kui iseseisvalt sisserändavate ja sageli kvalifitseeritud naiste arv kasvab, muutub sisserändajatest naiste kui naiste õigusi vähe väärtustava kultuuri ohvrite sotsiaalne kuvand vaid väga aeglaselt. Sisserändajatest naistele tuleb luua positiivsem kuvand, mis võiks olla sisserännanute kogukondades eeskujuks. Kuvandi loomisele peaksid kaasa aitama teabekampaaniad.

4.9.1.

Tõhus integratsioon on saavutatav ainult kõigi asjaomaste sidusrühmade – Euroopa Liidu institutsioonid, liikmesriigid ning üleriigilised, piirkondlikud ja kohalikud osalejad – partnerluse kaudu.

4.9.2.

Organiseeritud kodanikuühiskond – ja eelkõige sisserändajatest naiste ühendused – tuleb kaasata poliitikaloome kõigisse neisse etappidesse, mis on seotud sisserändajatest naiste kaasamisega tööturule. Kõnealused sidusrühmad võivad luua tõelist lisaväärtust, kuna nad on kursis sisserändajatest naiste tegeliku elu-oluga. See võib samuti lihtsustada ühisvastutuse tunde teket, mis suurendab heakskiitu ja edendab poliitikameetmete sujuvat rakendamist.

5.1.

Osalemine tööturul on üks tõhusamaid ja konkreetsemaid viise ühiskonda integreerumiseks. Sisserändajatest naisi tuleb nende integreerumise protsessis toetada ja abistada. Neid tuleb teavitada nende õigustest ja kohustustest vastuvõtvas ühiskonnas, nad peavad saama kasutada neile kuuluvaid õigusi, neil peab olema juurepääs haridusele, nende oskusi tuleb väärtustada ja neid tuleb tunnustada panuse eest, mille nad Euroopa majandusse ja ühiskonda annavad.