23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/15

Raportöör:

Kaul NURM

1.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse nii globaalsel kui ka ELi tasandil maade hõivamist, sh maade koondumist, mis kujutab endast ohtu peretaludele.

1.2.

Põllumajandusmaa on toidu tootmise fundamentaalne alus ja seega eeldus toiduga kindlustamisele vastavalt ÜRO majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste konventsiooni artiklile 11 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 25.

1.3.

Maade hõivamise protsessi käivitajateks on järgmised tegurid: järjest enam globaliseeruv maailm ja sellega seotud kapitali vaba liikumise põhimõtted, rahvastiku juurdekasv ja linnastumine, toidu ja bioenergia nõudluse jätkuv kasv, kasvav vajadus looduslike toormaterjalide järele, rakendatud põllumajandus- ja keskkonnapoliitika varjuküljed, võimalus spekuleerida maa väärtuse tõusuga.

1.4.

EMSK näeb tõsist ohtu maade suuremahulises koondumises mittepõllumajanduslike ettevõtete ja suurte agrotööstuskontsernide kätte, mis puudutab muu hulgas Euroopa Liidu mõningaid piirkondi. See on vastuolus euroopaliku, valdavalt peretaludel põhineva jätkusuutliku ja multifunktsionaalse põllumajanduse mudeliga ja seab ohtu aluslepingute artiklites 39 ja 191 nimetatud eesmärkide täitmise. See töötab vastu põllumajandusliku omandi hajutatusele, kahjustab pöördumatult maapiirkondade majandust ja viib põllumajanduse industrialiseerituseni, mida ühiskond ei soovi.

1.5.

Tööstusliku põllumajanduse tulemusena suurenevad toiduohutuse ja muldade vaesumisega seotud riskid ja väheneb toiduga kindlustatus.

1.6.

Põllumajanduslikul pereettevõttel on lisaks toidu tootmisele veel mitmeid ühiskonna ja keskkonna jaoks olulisi funktsioone, mida tööstuslik ja korporatiivne põllumajandusmudel ei suuda pakkuda. Selleks et peretalud oleksid elujõuline alternatiiv tööstuslikule põllumajandusele ja maade hõivamisele, mida see kehastab, tuleb võtta aktiivseid meetmeid peretalude kaitseks.

1.7.

Maa ei ole tavaline kaup, mida saab juurde toota. See on piiratud ressurss, seega ei peaks kehtima maa puhul tavapärased turureeglid. Maa omandisuhteid ja kasutust on vaja reguleerida senisest jõulisemalt. Ilmnenud soovimatute arengute tõttu peab EMSK vajalikuks sõnastada nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil üheselt selge põllumajandusstruktuuride juhtmudel. Selle põhjal tuleb teha järeldused maakasutuse ja maaseaduse kohta.

1.8.

Põllumajandusmaa turg on Euroopa Liidu liikmesriikides väga erinevalt reguleeritud. Piirangute olemasolu ühes riigis ja puudumine teises riigis tekitab ise ebavõrdse olukorra liikmesriikide vahel.

1.9.

Kuigi maapoliitika on liikmesriikide pädevuses, seab aluslepingutes sätestatud kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõte sellele piiranguid. Seetõttu kutsub EMSK Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles vahetama mõtteid selle üle, kas kapitali vaba liikumine peab olema tagatud põllumajandusmaade ja põllumajandusettevõtjate ostu-müügi tehingute puhul, seda eelkõige suhetes kolmandate riikidega, kuid ka ELi sees.

1.10.

EMSK kutsub liikmesriike üles juhtima maakasutust, kasutades olemasolevaid võimalusi, nagu maksud, toetused ja ÜPP, et kindlustada peretaludel põhinev põllumajandusmudel kogu ELi territooriumil.

1.11.

Liikmesriikidel tuleb lubada kehtestada maade ostmisel ülempiir ning kasutada ostueelistuste süsteemi nende suhtes, kellele kuulub sellest ülempiirist vähem maad.

1.12.

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni ja parlamenti üles korraldama ühtse metoodika alusel ulatuslikke uuringuid eri riikides rakendatud poliitikavaldkondade mõju (toetused ja piirangud) kohta põllumajandusmaade ja põllumajandustootmise koondumisele. Samuti tuleks uurida koondumise riske toiduga kindlustatusele, tööhõivele, keskkonnale, mulla kvaliteedile ja maaelu arengule.

1.13.

EMSK kutsub kõiki ELi liikmesriike üles rakendama omandi vastutustundlikku haldamist käsitlevaid vabatahtlikke suuniseid ning andma Euroopa Komisjonile ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile teada kõnealuste suuniste kasutamisest ja kohaldamisest oma maa haldamise poliitikas.

1.14.

Tuleb rakendada poliitikat, mis toetaks maade koondumise asemel tööstuslike suurtootjate üleminekut väiksematele tootmisüksustele põllumajandusliku pereettevõtluse mudeli tugevdamise kaudu ning mis tagaks toidusõltumatuse.

1.15.

EMSK jälgib ka tulevikus tähelepanelikult maade koondumise kulgu, uurib selle mõju ja osaleb protsesse pidurdavate ettepanekute väljatöötamises.

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse maade hõivamist ja maade koondumist, mille tulemusena seatakse ohtu peretalude eksistents.

2.2.

Rahvusvaheliselt tunnustatud ühtset definitsiooni maade hõivamise kohta ei ole. Üldiselt mõistetakse maade hõivamise all suuremahulist maa omandamise protsessi, mis on läbi viidud kohaliku kogukonnaga konsulteerimata või nende nõusolekuta. Selle tulemusel vähenevad kohaliku kogukonna võimalused iseseisvaks talupidamiseks ja toiduga varustamiseks. Ka ressursikasutuse (maa, vesi, mets) õigus ja tulu ressursi kasutamisest koondub selle omanikule. Võib kaasneda olukord, kus senine põllumajanduslik maakasutus muutub mittepõllumajanduslikuks.

2.3.

Põllumajandusmaa ja vee kättesaadavus on toidu tootmise alus. Riikide toiduga isevarustamise võime sõltub mitmetest teguritest, kuid selle peamine eeldus on piisava põllumajandusmaa olemasolu ja riigi õigus reguleerida põllumajandusmaa omandi- ja kasutussuhteid.

2.4.

Kui jagada maailmas leiduv haritav maa inimeste arvuga planeedil, saame iga inimese kohta keskmiselt 2  000 m2. Põllumajanduseks sobiva maa jaotumine elaniku kohta maailma eri riikides on siiski väga erinev ning seetõttu püüavad mitmed riigid oma põllumajanduslikuks tootmiseks sobivat maad laiendada teistes riikides maade hõivamise kaudu.

2.5.

Maade hõivamise protsessi käivitajad on alljärgnevad tegurid.

2.5.1.

Järjest enam globaliseeruv maailm ja sellega seotud kapitali vaba liikumise põhimõtted;

2.5.2.

rahvastiku juurdekasv ja linnastumine;

2.5.3.

toidu nõudluse jätkuv kasv;

2.5.4.

bioenergia nõudluse kasv;

2.5.5.

kasvav vajadus looduslike toormaterjalide (kiud ja muud puidutooted) järele;

2.5.6.

rakendatud põllumajandus- ja keskkonnapoliitika varjuküljed;

2.5.7.

võimalus spekuleerida toidukaupadega rahvusvahelisel või vähemalt Euroopa turul;

2.5.8.

võimalus spekuleerida maa väärtuse tõusu ja tulevaste toetuste arvelt;

2.5.9.

suurinvestorite soov paigutada 2008. aasta finantskriisi järgselt tekkinud vaba raha põllumajandusmaasse kui stabiilsemasse investeerimisobjekti.

2.6.

Maade hõivamine on toimunud suures ulatuses Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja teistes piirkondades, sh Euroopa neis piirkondades, kus maa hind on suhteliselt odavam kui arenenud riikides ja maailmas keskmiselt.

2.7.

Usaldusväärsete andmete leidmine maade hõivamise ulatuse kohta on raske, kuna kõik maatehingud pole alati registreeritud ning juriidiliste maaomanike omavahelised tehingud pole sageli piisavalt läbipaistvad, nagu näiteks maade ostmine läbi tütar- ja sidusettevõtete. Siiski on uurimistööd teinud mitmed valitsusvälised organisatsioonid ja uurimisinstituudid. Aastatel 2008–2009 langes Maailmapanga hinnangul maade hõivamise subjektiks maailma eri piirkondades 45 miljonit hektarit põllumaad. Land Matrixi aruandes (1) on kirjeldatud suuremahulisi maatehinguid arengumaades 1  217 juhtumil 83,2 miljoni hektari ulatuses, mis moodustab 1,7 % maailma põllumajandusmaast.

2.8.

Kõige enam on maade hõivamist toimunud Aafrikas (56,2 mln ha ehk 4,8 % Aafrika põllumajandusmaast), Aasias (17,7 mln ha) ja Ladina-Ameerikas (7 mln ha), kusjuures eelistatud on hea asukoha ja ligipääsuga, veega varustatud ja suure saagipotentsiaaliga teravilja- ja köögiviljakasvatuseks sobivad maad. Investorite huviobjektiks on ka metsaga kaetud alad. Geograafiliselt pärinevad investeeringud põhiliselt Hiinast, Indiast, Koreast, Egiptusest, Pärsia lahe riikidest, Brasiiliast ja Lõuna-Aafrikast, kuid ka USAst ja Euroopa Liidu riikidest. Riigid, kus maa hind on kõrge, on väljaspool maade haarajate huvivälja. Neis maades toimub pigem maade koondumine, kus suuremad põllumajanduslikud majapidamised ostavad üles väikepõllumajandustootjate maa.

2.9.

Vastavalt Madariaga raportile (2)10. juulist 2013 mõjutavad mitmed ELi poliitikavaldkonnad otseselt või kaudselt maade hõivamist nii globaalsel kui ka ELi tasandil, sh näiteks biomajandus-, kaubandus- ja põllumajanduspoliitika. Oma osa mängib ka liberaalne maapoliitika ja üldiselt aktsepteeritud kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõte.

2.10.

Põhiliselt tuuakse esile ELi poolt kehtestatud biokütuste osakaalu suurendamise nõuet, samuti tariifi- ja kvoodivaba suhkrukaubanduse võimaldamist, mis käivitasid mitmed maade hõivamisega seotud projektid Aasias ja Aafrikas.

3.1.

Euroopa on osa globaalsetest protsessidest ja seetõttu leiavad need protsessid aset ka Euroopas, kusjuures mõnes piirkonnas silmnähtavalt ja teistes hiilivalt. Maade hõivamine Euroopas on toimunud põhiliselt Ida- ja Kesk-Euroopa riikides.

3.2.

Lisaks klassikalisele maade omandamisele toimub maaressursi üle kontrolli saavutamine nende ettevõtete ülesostmise või selles osaluse omandamise kaudu, kellel on maaomand või rendilepingud maade kasutamiseks. Tulemuseks on maaressursi koondumine järjest väiksema arvu suuremate ettevõtjate kätte ja tööstusliku põllumajanduse domineerimine mitmes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis.

3.3.

Samal ajal kui kogu põllumajandusmaa hulk Euroopas väheneb, koondub see järjest suuremateks maavaldusteks üksikute suurte äriettevõtete kätte. 1 % põllumajandusettevõtetest kontrollib 20 % ELi põllumajanduslikku maad. 3 % põllumajandusettevõtetest kontrollib 50 % ELi põllumajanduslikku maad. Samas kontrollib 80 % põllumajandusettevõtetest 14,5 % maast.

3.4.

Euroopas on seos põllumajanduslike tootmisüksuste arvu vähenemise ja põllumajanduses hõivatute arvu vähenemise vahel. Näiteks vähenes aastatel 2005–2010 Ida-Euroopa riikides, eriti Balti riikides (Eestis, Lätis ja Leedus), tootmisüksuste arv kõige suuremal määral ja samas piirkonnas on ka tööjõuvajadus vähenenud kõige suuremal määral (Bulgaarias ja Rumeenias 8,9 % aastas ja Balti riikides 8,3 % aastas). Iirimaal ja Maltal on talude arv suurenenud ja seoses sellega on suurenenud ka tööjõuvajadus põllumajandussektoris.

3.5.

Maade kokkuost ja koondumine toimub põhiliselt kolme investorite rühma poolt. Need on kolmandate riikide, ELi liikmesriikide ning riigisisesed investorid.

3.6.

Maade koondumisest Euroopas, sh Euroopa Liidus, annab kõige põhjalikuma ülevaate raport „Concentration, land grabbing and people’s struggles in Europe”  (3), mille koostasid Via Campesina ja võrgustik Hands off the Land 2013. aasta aprillis. Raporti kohaselt toimub Euroopa Liidus hiiliv maade hõivamise protsess ja maaomandi koondumine, mis avaldab mõju inimõigustele ja eriti õigusele piisavale toidule. Kõige laiaulatuslikum on maade hõivamine olnud Ungaris ja Rumeenias. See protsess toimub ka teistes Ida- ja Kesk-Euroopa maades.

3.6.1.

Erinevate allikate kohaselt on Rumeenia põllumajanduslikust maast läinud kuni 10 % kolmandatest riikidest pärit investorite ja 20–30 % Euroopa Liidust pärit investorite kontrolli alla. Ungaris on salalepingute kaudu läinud 1 miljon hektarit maad peamiselt ELi liikmesriikidest pärit kapitali kontrolli alla. Kuigi Poolas ei ole välismaalastel lubatud kuni 2016. aasta maini maad osta, on teada, et 2 00  000 ha maad on ostnud ära välismaised ettevõtjad, peamiselt ELi liikmesriikidest. Prantsusmaa Bordeaux’ piirkonnas on Hiina investorid kokku ostnud ligikaudu 100 veinimõisa. Saksamaa ühendamise järgselt asendati endised Saksa DV põllumajandustootmiskooperatiivid nii peretalude kui ka juriidiliste isikutega. Sestsaadik on seal näha suurenevat trendi, et juriidilised isikud on haavatavad mittepõllumajanduslike investorite poolt.

3.7.

Koondumise ulatust ettevõtetes ilmestavad järgmised näited: Rumeenias on suurima põllumajandusettevõtte kasutuses ligikaudu 65  000 ha, Saksamaal 38  000 ha maad. Eesti suurimas piimafarmis on 2  200 lehma ja seda arvu planeeritakse suurendada 3  300 ni.

3.8.

Euroopas on maade koondumise üheks põhjustajaks ÜPP esimese samba ühtne pindalatoetus, kuna see annab suurtootjatele suurema finantsvõimenduse, seega eelised ja rohkem vaba kapitali maade juurdeostmiseks. EL-15 riikides kasutatakse peamiselt ühtseid otsemakseid ja EL-12 riikides peamiselt ühtset pindalatoetust. Samas on maade koondumise tempo EL-15 riikides oluliselt madalam kui EL-12 riikides.

3.9.

Põllumajandusmaa koondumine toob omakorda kaasa ka ÜPP toetuste koondumise. Näiteks said 2009. aastal 2 % põllumajandusettevõtetest 32 % ELi ÜPP toetustest. Erinevus on Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel. Näiteks said 2009. aastal suured põllumajandusettevõtted, kes moodustavad Bulgaarias kokku 2,8 % kõikidest ettevõtetest, 66,6 % toetustest. Eestis on vastavad arvud 3 % ja 53 %, Taanis aga 3 % ja 25 % ning Austrias 5,5 % ja 25 %.

4.1.

Neis riikides, kus toimub maade koondumine ja hõivamine, asendub peretaludel põhinev Euroopa multifunktsionaalne põllumajandusmudel suurtootmisel põhineva tööstusliku põllumajandusega.

4.2.

Olemasolevate uuringute põhjal võib väita, et hõivatud maadel toodetud toit või muud toiduks kasutatavad kultuurid veetakse valdavas osas välja nendesse riikidesse, kust pärinevad investeeringud. Üksnes marginaalne osa sellest jääb kohalikule turule. See vähendab sõltuvalt maade hõivamise ulatusest proportsionaalselt kohalikku toiduga kindlustatust.

4.3.

Maade hõivamise ja koondumise tulemusel jäävad maakasutusest eemale seda seni harinud talumajapidamised. Selle tagajärg on töö- ja elukohtade kadumine maapiirkonnas. See protsess on üldjuhul pöördumatu, kuna väiketootjatel või uutel alustajatel (sh noortel) on väga raske maad omandada ja sellesse tegevusvaldkonda siseneda, kuna neil ei ole piisavalt kapitali.

4.4.

Kuigi Maailmapank on püüdnud esile tuua maade hõivamise positiivset poolt, nagu tõhususe kasv, innovatsioon ja areng, kritiseerivad maade hõivamist paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja liikumised. Viimaste arvates on selle tagajärjeks kahju keskkonnale, muldade degradeerumine ja maaelu hääbumine ning säästva põllumajanduse üldise arengu asemel monokultuuridel põhinev laiaulatuslik põllumajandustööstus.

4.5.

Maade hõivamisel on negatiivne mõju maakogukondade arengule. Kontsentreeritud suurtootmise negatiivne külg on töötuse suurenemine maapiirkondades, millega kaasnevad sotsiaalvaldkonna kulud.

4.6.

Minnesota Ülikooli analüütiku Willis Petersoni väitel on väiksed peretalud vähemalt sama efektiivsed kui suured tootjad. Tõele ei vasta ka väide, et maaüksuste koondumise tagajärjel tõuseb saagikus (4). FAO andmed kinnitavad vastupidist, kuna kogu maailma põllumajanduslikest majapidamistest on 90 % peretalud, nende käes on 75 % maast ja nad toodavad 80 % toidust maailmas.

4.7.

Hoiatav näide maade hõivamise tagajärjest on Šotimaalt, kus 200 aastat tagasi jaotati Hollandi suurune maa-ala 8  000 – 20  000 ha suurusteks maaüksusteks ning müüdi investoritele. Selles piirkonnas elas 1,5–2 miljonit inimest. Tänaseks on see piirkond muutunud tööstusliku põllumajanduse tagajärjel inimtühjaks. Šoti parlament tegeleb praegu selle piirkonna taasasustamisega, aga see tegevus on tunduvalt kulukam, kui oleks olnud taludel põhineva põllumajandusmudeli säilitamine.

5.1.

EMSK tunnustab ÜROd, et ta kuulutas 2014. aasta põllumajandusliku pereettevõtluse aastaks. See on aidanud järjepidevalt väärtustada ja avaliku arutelu keskmesse tõsta peretalude strateegiliselt tähtsat rolli toiduga kindlustamisel ja maaelu arengus.

5.2.

Kuna rahvusvaheliselt, samuti Euroopa Liidu tasandil puudub seni peretalu üldtunnustatud definitsioon, kutsub EMSK Euroopa Komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles sätestama peretalu mõiste. EMSK pakub välja järgmised tunnused, millele põllumajanduslik majapidamine peaks vastama, et olla peretalu.

5.2.1.

Juhtimisotsused tehakse talupere liikmete poolt;

5.2.2.

olulise osa tööst teevad pereliikmed;

5.2.3.

nii omand kui ka põhiline osa kapitalist kuulub perele või maa on kohaliku kogukonna kasutuses;

5.2.4.

kontroll majapidamise majandamise üle on perekonna käes;

5.2.5.

majapidamine antakse perekonnas edasi ühelt põlvkonnalt teisele;

5.2.6.

pere elab põllumajanduslikule majapidamisele kuuluval maa-alal või selle läheduses.

5.3.

Sotsiaalselt ja ökoloogiliselt sobivat pereettevõtetel põhinevat maaelu ja põllumajandusmudelit on valdavas osas maailmas kasutatud aastatuhandeid. Seal, kus valitseb õigusriik ja poliitiline etteaimatavus, on peretalud näidanud oma stabiilsust ja üleolekut võrreldes teiste põllumajanduslike süsteemidega.

5.4.

Põllumajanduslikul pereettevõttel on lisaks toidu tootmisele veel mitmeid ühiskonnale kasulikke funktsioone, mida tööstuslik ja korporatiivne, põhiliselt palgatööjõule orienteeritud põllumajandusmudel ei suuda pakkuda.

5.4.1.

Peretaludel ja ka põllumajandusühistutel on aktiivne osa maaelu majanduses. Nende stabiilsuse ja paindlikkuse seisukohalt on liikmesus ühistutes ja kutseorganisatsioonides äärmiselt oluline. Talud säilitavad maakultuuripärandit ja elu maapiirkondades, elavdavad maapiirkondade ühiskondlikku elu, toodavad väärtuslikke tooteid, kasutavad loodusressursse säästlikult ja tagavad laia omanikeringi maapiirkondades.

5.4.2.

Peretalud ei kurda töökohtade puuduse üle, nad loovad neid ise ning on avatud innovatsioonile.

5.4.3.

Talu on hea kasvukeskkond lastele. See võimaldab anda vajalike teadmisi ja oskusi edasi põlvest põlve ning tagab talude järjepidevuse.

5.4.4.

Peretaludel põhinev põllumajanduslik tootmine on hajutatud ja detsentraliseeritud. See tagab konkurentsi turul ning vähendab koondumisega seotud riskitegureid.

5.4.5.

Talude arvukus on inimkonna kestmajäämise seisukohalt väärtus iseenesest, kuna see tagab suurema hulga inimeste oskused ja teadmised toidu tootmisest, pannes aluse vajalikele ellujäämise teadmistele ja oskustele ka kriisi olukordades hakkama saamiseks. Selleks et peretalud oleksid elujõuline alternatiiv tööstuslikule põllumajandusele ja maade hõivamisele, mida see kehastab, tuleb võtta kasutusele aktiivseid meetmeid peretalude kaitseks, sh meetmed tootjaorganisatsioonide edendamiseks ja ebaausate kauplemistavade vastu võitlemiseks. Tegevus nii ELi kui ka riikliku poliitika tasandil aitab kaasa säästliku ja sidusa peretalude sektori säilimisele (5).

6.1.

Maa on toidu tootmise fundamentaalne alus. Vastavalt ÜRO rahvusvahelise majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste konventsiooni artiklile 11 (6) ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 25 (7) on iga riik kohustatud oma jurisdiktsiooni all elavale isikule tagama miinimumhulgal toitu, mis oleks piisav ja ohutu, ning see on otseselt seotud maale juurdepääsuga.

6.2.

Kuna ELis on vähe naftat ja gaasi, siis kaasneb sellega oht toidujulgeolekule. Seetõttu on vaja säilitada säästlik põllumajandus ja peretalud.

6.3.

Maa ei ole tavaline kaup, mida saab juurde toota. See on piiratud ressurss, seega ei peaks kehtima maa puhul tavapärased turureeglid. EMSK on veendunud, et liikmesriikides ja ELis peab toimuma põhjalik arutelu üheselt selge põllumajandusstruktuuride juhtmudeli üle. Poliitilised järeldused ja meetmed võivad lähtuda ja peavadki lähtuma ainuüksi sellelt aluselt. Üks näide selle kohta on õiguslik hinnang põllumajandusettevõtete osakute omandamisele (nn share deals). Maa omandisuhteid ja kasutust on vaja reguleerida senisest jõulisemalt.

6.4.

Eri poliitilise orientatsiooniga organisatsioonid on tegelenud maaküsimuste reguleerimise ja poliitika väljatöötamisega ning on märkinud maaküsimuste hea juhtimise olulisust. FAO on töötanud välja vabatahtlikud suunised „The Voluntary Guidelines of the Responsible Governance of Tenure of Land, Fisheries and Forestry”  (8). Nende suunistega soovitakse kaasa aidata turvaliste kasutusõiguste tagamisele, et tagada võrdne juurdepääs ressurssidele (maale, kaladele, metsale), et seeläbi vähendada nälga ja vaesust ning toetada säästlikku arengut ja rikastada keskkonda. UNCTAD, FAO, IFAD ja Maailmapank on ühiselt välja töötanud vastutustundliku põllumajandusse investeerimise põhimõtted (9), mis tunnustavad õigusi, elatusvahendeid ja ressursse. OECD on välja andnud põllumajanduse investeeringute poliitilise raamistiku (Policy Framework for Investment in Agriculture (PFIA)) (10), mille eesmärk on toetada riike töötamaks välja poliitika, et mobiliseerida erainvesteeringuid põllumajandusse.

6.5.

EMSK leiab, et FAO/ÜRO maakasutusõiguste juhised on talupidajatele nagu teetähised, ja kutsub üles kõiki liikmesriike neid kehtestama ja täpselt rakendama. Ebaselge omandiõiguste süsteem on halva juhtimise tunnus ja ka maade hõivamise ajend.

6.6.

Factor Markets'i 2012. aastal avaldatud dokumendis (11) on analüüsitud põllumajandusmaa müügi regulatsioone ELi liikmesriikides ja kanditaatriikides. Sellest nähtub, et mitmed liikmesriigid kasutavad riigisiseseid regulatsioone maaomandi jõulise koondumise ja välisomandisse sattumise ärahoidmiseks, nt ostueesõiguste võimaldamine. On riike, kus kõik põllumajandusmaa müügitehingud peavad sõltumata ostja päritolumaast olema kinnitatud valitsusasutuste poolt. Nii on see näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis. Veel on riike (Ungari ja Leedu), kus on kehtestatud põllumajandusmaa maksimumpindala, mis võib olla ühe isiku omandis.

6.6.1.

Prantsusmaal on kontroll maade ostu-müügi tehingute üle antud piirkondlike maakomisjonide kätte (Sociėtės d’Amėnagement Foncier et d’Etablissement Rural ehk SAFERs). SAFER on ametiasutus, mille ülesandeks on toetada põllumajandustootjaid, eriti noori, maade ümberkruntimisel ja tagada maaturu läbipaistvus.

6.6.2.

Rootsis on vaja luba põllumajandusmaa omandamiseks hajaasustusega aladel. Luba antakse vastavalt haridusele või varasemale kogemusele ja mõningal juhul nõutakse ka, et maaomanik elaks oma kinnisasjal. Rootsis saab põllumajandusmaad osta üksnes füüsiline isik.

6.6.3.

Leedus võib juriidiline isik maad omandada juhul, kui tema põllumajanduslikust tegevusest saadav sissetulek moodustab vähemalt 50 % kogu sissetulekust. Kodumaisele füüsilisele isikule ja ka juriidilisele isikule võib kuuluda kuni 500 ha maad.

6.6.4.

Belgias, Itaalias ja Prantsusmaal on põllumajandusmaade rentijatel maade väljaostul eelisõigus.

6.7.

Nagu eelnevast näha, on põllumajandusmaa turg reguleeritud Euroopa Liidu liikmesriikides väga erinevalt. Piirangute olemasolu ühes riigis ja puudumine teises riigis tekitab ise ebavõrdse olukorra liikmesriikide vahel. Seetõttu võib mõista Bulgaaria parlamendi otsust – tajudes otsest ohtu oma põllumajandusmaadele – pikendada 22. oktoobrini 2013 kehtinud moratooriumi põllumajandusmaa ostmisele aastani 2020, hoolimata ELi hoiatustest, kuna Bulgaarias on maa hinnad ja põllumajandustootjate ostujõud oluliselt madalamad kui rikastes riikides.

6.8.

Factor Markets’i 2012. aasta analüüsis (12) märgitakse, et suurte korporatiivsete põllumajandustootjate domineerimine maaturul häirib ka normaalset maaturu toimimist. Maid hõivavad suured korporatsioonid kasutavad oma jõudu nii kohaliku kui ka regionaalse maaturu mõjutamiseks maa hindade ja rendilepingute tingimuste osas.

6.9.

Maapoliitika on liikmesriikide pädevuses ja neil on võimalus seada tehingutele piiranguid, kui ohus on riigi energia- või toidujulgeolek ning kui piirangute seadmiseks on ülekaalukas avalik huvi. Piirangud on lubatud spekulatsiooni ennetamiseks, kohalike traditsioonide ja sobiva maakasutuse säilitamiseks. Samas on selliste piirangute seadmine aluslepingutes sätestatud kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõtte kohaselt siiski üsna piiratud. Seetõttu kutsub EMSK Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles arutama, kas kapitali vaba liikumine peab ikka olema tagatud põllumajandusmaade ja põllumajandusettevõtete ostu-müügi tehingute puhul, seda eelkõige suhetes kolmandate riikidega, kuid ka ELi sees. Siinkohal tuleb arvestada asjaoluga, et liikmesriikide põllumajandusmaa hinnad ja inimeste sissetulekud on erinevad. Tuleb leida vastus küsimusele, kas kapitali vaba liikumine ja vabaturg loovad kõikidele kodanikele ja juriidilistele isikutele võrdsed võimalused põllumajandusmaa omandamiseks.

6.10.

EMSK arvates tuleb toiduga kindlustamiseks ja muudel legitiimsetel eesmärkidel säästva põllumajandusmudeli alusel anda liikmesriikidele rohkem võimalusi reguleerida ja piirata oma maaturgu. Samas kutsub EMSK kõiki ELi liikmesriike üles kasutama seadusandluse koostamisel ära kõik neile kättesaadavad võimalused. On selge, et mõnes riigis puuduvad selged poliitilised eesmärgid või siis sisaldavad need eesmärgid diskrimineerivaid lähenemisviise.

6.11.

Kui Euroopa Parlament ja ELi Nõukogu jõuavad järeldusele, et piirangud kapitali vabale liikumisele toidujulgeoleku kindlustamise eesmärgil on põhjendatud, siis tuleb vastav arutelu viia rahvusvahelisele tasandile, kuna kapitali vaba liikumine on tagatud mitmete rahvusvaheliste kokkulepetega.

6.12.

Nii ELi kui ka liikmesriikide olemasolev õiguslik ruum ja poliitika võimaldavad maakasutuse suunamist toetuste või maksude kaudu. Põllumajanduspoliitika vahendite oskusliku juhtimise ja maapoliitika kaudu on võimalik kujundada olukord, kus tootmine oleks võimalik ja majanduslikult motiveeritud ka väiksemates põllumajanduslikes majapidamistes, mis omakorda hoiaks ära maade koondumise.

6.13.

Uuendatud ÜPP annab küll võimaluse piiranguteks, otsetoetuste mõningaseks ümbersuunamiseks esimestele hektaritele ja lihtsustatud investeeringu- ja otsetoetuste andmiseks väikepõllumajandustootjatele, kuid EMSK kahtleb, kas olemasolevatel piirangutel on oluline mõju maade koondumise ärahoidmisel ning kas neid võimalusi kasutatakse piisavalt nendes liikmesriikides, kus põllumajanduslike majapidamiste struktuursed erinevused ja maade koondumise intensiivsus on kõige suuremad. EMSK soovitab liikmesriikidel neid võimalusi jõuliselt kasutada ja kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles kehtestama jõulisem toetuste ümberjagamise mehhanism.

6.14.

Põllumajandusmaa on piiratud loodusressurss ja seega ohustab maade hõivamine aluslepingute artiklites 39 ja 191 sätestatud eesmärkide täitmist. Seega kutsub EMSK komisjoni ja parlamenti üles tegelema aktiivselt maakasutuse juhtimise küsimustega.

6.15.

EMSK soovitab kõikidel ELi liikmesriikidel kehtestada põllumajandusmaa omandamisele ülempiir nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele ning kasutada eelisostuõiguste süsteemi nende suhtes, kellele kuulub sellest ülempiirist vähem maad. Pädevad asutused võivad eelisostuõigust kasutada vaid selliste põllumajandustootjate puhul, kellele kuulub sellest ülempiirist vähem maad.

6.16.

Kohalikud kogukonnad tuleks kaasata maakasutuse otsustusprotsessi, sh andes neile suuremad õigused ja võimalused.

6.17.

Tuleks prioriseerida põllumajandusmaa kasutus toidu tootmiseks biokütuste ees.

6.18.

Tuleks rakendada poliitikat, mis toetaks maade koondumise asemel tööstuslike suurtootjate üleminekut väiksematele tootmisüksustele ning mis tagaks toidusõltumatuse. ELi riikides peaksid olema riiklikud asutused, kellel on ülevaade põllumajandusmaa omanikest ja kasutajatest. Selleks on vaja riigi tasandil koguda riiklikusse andmebaasi teave lisaks maa omanikele ka maa kasutajate kohta. Selliste andmete olemasolu võimaldaks läbi viia vajalikke uuringuid ja reageerida muutustele.

6.19.

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni ja parlamenti üles korraldama ühtse metoodika alusel ulatuslikke uuringuid erinevate riikide poliitikavaldkondade ja kasutatavate piirangute mõju kohta maade koondumisel. Samuti tuleks uurida koondumise riske toiduga kindlustatusele, tööhõivele, keskkonnale ja maaelu arengule.

6.20.

EMSK kutsub kõiki ELi liikmesriike üles andma Euroopa Komisjonile ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile teada omandi vastutustundlikku majandamist käsitlevate vabatahtlike suuniste (FAOs vastu võetud 2012. aastal) kasutamisest ja kohaldamisest oma maa haldamise poliitikas. Suunised on ülemaailmse ulatusega (artikkel 2.4), hõlmates ka Euroopat. Suunistes kutsutakse riike üles looma mitut sidusrühma hõlmavaid platvorme, kuhu oleksid kaasatud ja kus osaleksid need, keda suunised kõige otsesemalt puudutavad, et jälgida suuniste rakendamist ja viia oma poliitika nendega kooskõlla (13).

6.21.

EMSK jälgib ka tulevikus tähelepanelikult maade koondumise kulgu, uurib selle mõju ja osaleb protsesse pidurdavate ettepanekute väljatöötamises. Ühtlasi toetab EMSK ka globaalset WFAL (World Forum on Access to Land and Natural Resources) algatust ning kutsub ka Euroopa Komisjoni ja Parlamenti üles seda tegevust toetama.