Aruanne järelmeetmete kohta, mis on võetud seoses Euroopa Parlamendi eelarve täitmisele heakskiidu andmise resolutsioonides ja nõukogu eelarve täitmisele heakskiidu andmise soovituses 2012. eelarveaasta kohta esitatud ettepanekutega

Sissejuhatavad märkused

Käesolev komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2012. eelarveaastat käsitlevate Euroopa Parlamendi eelarve täitmisele heakskiidu andmise resolutsioonide[1] ja nõukogu soovituse[2] järelmeetmete kohta on koostatud vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 319 lõikele 3, finantsmääruse artiklile 166 ja Euroopa Arengufondide suhtes kohaldatava finantsmääruse artikli 119 lõikele 5.

Aruandes on keskendutud siduvatele kohustustele, mida Euroopa Parlament rõhutas üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise resolutsioonides. Aruandele on lisatud kaks komisjoni talituste töödokumenti, mis sisaldavad vastuseid Euroopa Parlamendi 353 ja nõukogu 77 (kokku 79, kuid 2 neist on suunatud Kontrollikojale) konkreetsele tähelepanekule (8 Euroopa Parlamendilt) ja ettepanekule, mis esitati seoses eelarve täitmisele heakskiidu andmisega.

Komisjon nõustub algatama uusi meetmeid 139 ettepaneku põhjal (105 Euroopa Parlamendilt ja 34 nõukogult). Komisjon leiab, et 240 ettepaneku puhul (199 Euroopa Parlamendilt ja 41 nõukogult) on nõutavad meetmed juba võetud või on nende rakendamine pooleli, kuigi mõnel juhul tuleb veel hinnata meetmete tulemusi. Komisjon ei saa kehtiva õigus- ja eelarveraamistiku või oma institutsionaalse rolli või eelisõigustega seotud põhjustel nõustuda 40 ettepanekuga (38 Euroopa Parlamendilt[3] ja kaks nõukogult[4]). Üksikasjalikud põhjendused on esitatud kahes lisatud komisjoni talituste töödokumendis.

1.           Siduvad kohustused

Oma resolutsioonis 2012. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta juhib Euroopa Parlament konkreetselt tähelepanu suurele hulgale õigusküsimuste, auditi, institutsioonide, vastutuse ja finantsvaldkonnaga seotud siduvale kohustusele. Neid ettepanekuid on eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse käigus eelkõige raportööri ja eelarvekontrollikomisjoni liikmetega põhjalikult arutatud. President Barroso (26.11.2013)[5] ja volinik Ṧemeta (10.3.2014)[6] kirjad kinnitasid, et komisjon on võtnud endale ametliku kohustuse rakendada täielikult ja aegsalt mitut tegevust ja meedet, mis on seotud kõnealustes siduvates kohustustes kindlaks tehtud küsimustega.

Käesolevas teatises on arvesse võetud kahes eelnimetatud kirjas antud lubadusi ja vajaduse korral on esitatud olukorrast ajakohane ülevaade, kui praeguseks on võetud täiendavaid meetmeid.

1.1. Peadirektoraatide iga-aastaste tegevusaruannete reservatsioonides tõstatatud probleemide käsitlemine (punktid 25–26, 33, 39, 196 ja 223)

Seoses mitme peadirektoraadi iga-aastases tegevusaruandes esitatud reservatsioonidega peab Euroopa Parlament esmatähtsaks seda, et komisjon tõestaks, et ta on võtnud vajalikud meetmed lahendamaks probleemid seoses nende reservatsioonidega, mille Euroopa Parlament on konkreetselt kinnitanud. Peale selle kavatseb Euroopa Parlament kasutada reservatsioonide järelmeetmeid eelarve kontrollimise vahendina, et teostada järelevalvet nende meetmete üle.

Nagu on selgitatud eelnimetatud kirjades, on komisjon juba võtnud mitu põhimõttelist meedet ja praegune volinike kolleegium võttis Euroopa Parlamendi viimase koosseisu ees ametliku kohustuse võtta lisameetmeid, mis võimaldas Euroopa Parlamendil anda heakskiit komisjoni eelarve täitmisele.

Komisjon teatab ELi eelarve täitmisel kindlaks tehtud olulistest puudustest komisjoni peadirektoraatide iga-aastastes tegevusaruannetes esitatavate reservatsioonide kaudu ja kirjeldab neist tulenevaid ohte ELi eelarvele. Reservatsiooniga kaasneb alati selge tegevuskava ELi rahaliste vahendite haldamisel kindlakstehtud probleemi lahendamiseks ja kui regulatiivsed tingimused on täidetud, võib komisjon vastavad maksed katkestada või peatada. Komisjon võtab reservatsioonide ja nendega seotud tegevuskavade suhtes järelmeetmeid, jälgides nende rakendamiseks tehtava töö edenemist. Reservatsioon tühistatakse üksnes juhul, kui komisjon on saanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et liikmesriigid on asjakohaseid meetmeid rakendades puudused kõrvaldanud, et algatatud on piisavad parandusmeetmed ja et uue süsteemi usaldusväärsus on praktikas tõestust leidnud. Iga-aastased tegevusaruanded näitavad läbipaistvalt, kuidas komisjon täidab oma kohustust tagada liikmesriikide ja programmide (ühtekuuluvuspoliitika puhul) või makseasutuste (põllumajanduspoliitika puhul) tasandil seaduslikkus ja korrektsus nendes poliitikavaldkondades, kus eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega. Peale selle esitab komisjon makseasutuste, meetmete või programmide kohta prognoositud veamäärad ja jääkriskid ning liikmesriikidel on ülevaade pärast parandusmeetmete võtmist jäänud tegelikust riskist. See on samuti vahend, mis aitab eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutaval institutsioonil olukorda üksikasjalikumalt hinnata.

Üldiselt komisjon tervitab asjaolu, et Euroopa Parlament kinnitas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektori ning regionaal- ja linnapoliitika peadirektori tehtud reservatsioonid. Euroopa Parlamendi ettepanek kõiki rakenduskavasid programmitöö perioodi jooksul vähemalt üks kord auditeerida ei ole aga kooskõlas ühtse auditi põhimõttega, mille kohta Euroopa Kontrollikoda tegi ettepaneku 2004. aastal, ning on vastuolus Euroopa Parlamendi nõudmisega kasutada piiratud auditiressursse kulutõhusamalt, keskendudes auditites suure riskiastmega programmidele.

1.2. Määruste ja normide parem määratlemine ja kohaldamine liikmesriikide ametiasutustes

→ Liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise valdkonnas nõudis Euroopa Parlament, et ühissätete määruse delegeeritud õigusaktis esitatakse üksikasjalikud normid, millega nähakse ette „suure puuduse” määratlus ning juhtimis- ja kontrollisüsteemide peamiste nõuete hindamine (punkti 56 neljas taane, punktid 216 ja 223).

Komisjon on võtnud vastu delegeeritud õigusaktid nende valdkondade reguleerimiseks, mille puhul uue mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 alusel toimub eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega. Ühissätete määrusel põhinevas delegeeritud õigusaktis on sätestatud üksikasjalikud normid, mis võimaldavad finantskorrektsioonide mehhanismi tõhusat toimimist, määratledes kriteeriumid selliste suurte puuduste kindlakstegemiseks, mille põhjal algatatakse netofinantskorrektsioonide menetlus (vt komisjoni 3. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 480/2014 artikkel 30).

 → Euroopa Parlament nõudis järk-järgult suurendatava maksete vähendamise ja haldussanktsioonide kohaldamist, kui otsemakseid või maaelu arengu toetust saav lõplik toetusesaaja ei ole täitnud abikõlblikkuse kriteeriume või kui põldude identifitseerimise süsteemis esineb korduvaid puudusi (punkt 44, punkti 56 viies taane).

Kehtiva õigusraamistikuga on juba ette nähtud järk-järgult suurendatav maksete vähendamine ja maksete välistamine juhul, kui on piisavalt tõendeid selle kohta, et püsivad puudused (kui toetusesaajad ei täida toetuskõlblikkuse tingimusi) suurendavad finantsriski ELi eelarvele.[7] Komisjon on teinud ettepaneku jätkata kõnealuse maksete vähendamise, neist keeldumise ja nende tühistamise ning karistuste süsteemiga lõplike toetusesaajate tasandil.[8] Liikmesriigid peaksid kohaldama kõnealuseid sätteid ilma, et see piiraks finantskorrektsioone, mida komisjon võib kehtestada liikmesriikide tasandil.

→ Euroopa Parlament nõudis ELi eelarve ennetavaks kaitsmiseks peatamismehhanismi kasutamist (punkt 42, punkti 56 kuues taane).

Määruse (EL) nr 1306/2013 artikliga 41 on põllumajanduse valdkonnas ette nähtud uus peatamismehhanism, mida saab kasutada ennetava vahendina ELi eelarve kaitsmiseks liikmesriikide kontrollisüsteemis esinevate nõrkuste eest. Põllumajanduse valdkonnas peatatakse maksed kõikidel juhtudel, kui liikmesriigid ei võta kindlakstehtud suurte puuduste kõrvaldamiseks nõuetekohaselt ja õigeaegselt parandusmeetmeid.

1.3. Ajavahemikuks 2014–2020 tõhusamate kontrolli- ja auditistrateegiate koostamine ja rakendamine

Seoses regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadiga nõudis Euroopa Parlament järgmist.

→ Komisjon peaks suurendama juhuvalimil põhinevate kohapealsete auditite arvu ja kasutama süstemaatilisemalt netofinantskorrektsioone (punktid 13, 38 ja punkti 56 kolmas taane).

Komisjon teostab oma auditeid kulutõhusal viisil otse suure riskiastmega korraldusasutuste ning vahendusasutuste ja toetusesaajate tasandil. Seda küsimust on käsitletud ka iga-aastastes tegevusaruannetes, auditistrateegias ja auditeerimispuudujääkide kõrvaldamiseks tehtava kontrolli ülevaatlikus aruandes.

→ Ettepaneku esitamine asendusprojektide piiramise, kui mitte koguni nende keelustamise kohta (punktid 15, 54, punkti 56 kolmeteistkümnes taane, punkt 215).

Selle taotluse täitmiseks tuleb vaadata läbi õigusakt, mille Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid vastu 2013. aasta detsembris ning mis käsitleb ajavahemikku 2014–2020[9]. Programmitöö perioodiks 2014–2020 on kehtestatud oluline muudatus, millega kaotatakse teatavatel tingimustel liikmesriikide võimalus vältida netokorrektsioone nendega nõustumise teel, millele järgnevalt neil on õigus vastavat summat uuesti kasutada. Komisjoni seisukohast on liikmesriikide võimalus asendada eeskirju eiravad projektid, mille nad on ise kindlaks teinud enne 15. veebruari aastal N+1, liikmesriikide jaoks jätkuvalt oluline stiimul eeskirjade eiramise avastamiseks ja parandamiseks liikmesriikide tasandil. Seepärast ei esitata kõnealust ettepanekut enne, kui on hinnatud uute vahendite tõhusust.

→ Esmatasandi kontrollide suurendamine ja oluline karmistamine (punkt 46).

Kõnealune taotlus on suunatud liikmesriikidele ning see on kooskõlas komisjoni algatuste ja Euroopa Kontrollikoja soovitustega. Komisjon õhutab liikmesriike pidevalt oma kontrolle tugevdama. Programmitöö perioodiks 2014–2020 vastu võetud määrused sisaldavad teatavaid sätteid, mille tagajärjel peaks paranema liikmesriikide tasandi kontrollide tõhusus; muu hulgas kehtestatakse netofinantskorrektsioonid, mille eesmärk on luua liikmesriikidele stiimul rakendada tõhusaid juhtimis- ja kontrollisüsteeme, ja kasutatakse jõulisemalt lihtsustamist, eelkõige seoses kulude lihtsustamise võimalustega, mis peaks kaasa tooma vigade arvu vähenemise.

→ Liikmesriikidega koostöös toimuvat vahendite haldamist käsitlevas teatises kolme kõige suuremate veamääradega ja finantskorrektsioonidega liikmesriigi nimetamine (punkt 53).

Finantskorrektsioone on käsitletud iga aasta septembris vastuvõetavas teatises ELi eelarve kaitsmise kohta ning liikmesriikide veamäärad teatatakse iga-aastastes tegevusaruannetes.

→ Liidu vahendite riikliku haldaja kinnituse vormi kasutuselevõtmine ja sellealaste soovituste esitamine (punkti 56 kaheteistkümnes taane, punkt 60).

Seda küsimust on käsitlenud 16. detsembril 2013 tegevust alustanud institutsioonidevaheline töörühm, kes viis oma töö lõpule 2014. aasta juuni lõpuks. Töörühma tegevuse tulemused edastatakse Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Kontrollikojale ja liikmesriikide parlamentidele 2014. aasta sügisel.

Seoses põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadiga ja eelkõige põldude identifitseerimise süsteemi puudustega nõudis Euroopa Parlament järgmist.

→ Tegevuskavade kiire elluviimine ja tegevuskavades esitatud tähtaegade eiramise korral vastavuskontrolli menetluse raames proportsionaalsete netofinantskorrektsioonide tegemine (punkt 42).

Praeguse menetluse kohaselt palutakse liikmesriikidel koostada ja rakendada tegevuskava, kui nende põldude identifitseerimise süsteemis on kindlaks tehtud suuri puudusi. Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat teostab hoolsat järelevalvet kõnealuse tegevuskava rakendamise üle asjaomases liikmesriigis ning selle kohta antakse aru põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi iga-aastases tegevusaruandes. Peale selle peavad liikmesriigid igal aastal hindama oma põldude identifitseerimise süsteemi kvaliteeti ja võtma vajaduse korral vastu parandusmeetmed.

Seoses vastavuskontrolli menetlusega toob iga kindlakstehtud risk ELi eelarvele süstemaatiliselt kaasa netofinantskorrektsiooni, mida kohaldatakse proportsionaalselt ELi eelarve suhtes esineva riskiga. Kui vajalike parandusmeetmete võtmisel esineb mis tahes viivitusi, kestab kindlakstehtud alusetute maksete tegemise oht kauem ning seega toob see süstemaatiliselt kaasa suuremad netofinantskorrektsioonid püsivate puuduste eest. Ühtlasi võimaldab uus õigusraamistik[10] maksed peatada, kui komisjon jõuab järeldusele, et asjaomane liikmesriik ei suuda võtta vajalikke parandusmeetmeid kooskõlas selgetel edunäitajatel põhineva tegevuskavaga.

→ 2006. aastal kontrollikoja poolt Prantsusmaal ja Portugalis avastatud vigadest tuleneva finantsriski katmine netokorrektsioonidega (punkt 31).

Nagu on märgitud põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi 2013. aasta tegevusaruandes, kaitstakse ELi eelarvet vastavuskontrolli menetluste kaudu. Portugali puhul tagati vastavuskontrolli menetlusega finantskorrektsioonidena rohkem kui 100 miljoni euro tagastamine taotlusaastate 2006–2008 kohta. Järgnevate taotlusaastate vastavuskontroll on veel käimas. Prantsusmaa puhul ei avastatud enne 2008. aastat suuri rikkumisi, mis oleksid toonud kaasa reservatsiooni, tegevuskava või olulise finantskorrektsiooni. Majandusaastate 2008–2010 kohta on tehtud mitme finantskorrektsiooni ettepanek; kõnealuste aastate kontrollimise ja heakskiitmise otsuse tegemise menetlus on lõpusirgel. Käimas on ka järgnevate aastate vastavuskontrolli menetlused.

→ Prantsusmaa ja Portugali kohta laiaulatuslike tegevuskavade koostamine, mis hõlmavad muu hulgas ka nende põldude identifitseerimise süsteemide ajakohastamist (punkt 44, punkti 56 üheteistkümnes taane, punkt 192), ning 30. juuniks 2014 nende kavade täitmise kohta aruannete esitamine (punkt 43).

Laiaulatuslikud tegevskavad on juba koostatud: Portugali puhul koostati see 2010. aastal ja viidi ellu 2013. aastal, samal ajal kui Prantsusmaa puhul eeldatakse, et põldude identifitseerimise süsteemi ajakohastamine ja lõpuleviimine on täielikult teostatud 2016. taotlusaastaks, pärast seda, kui kogu põllumajandusmaa toetuskõlblikku pindala on uuesti hinnatud. Seni kaitstakse ELi finantshuve netofinantskorrektsioonidega. Komisjon jälgib seda pingsalt ning finantsrisk on käimasolevate vastavuskontrolli menetlustega täielikult kaetud (vt eespool). Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat esitas kõnealuste tegevuskavade rakendamise kohta teavet oma 2013. aasta tegevusaruandes, mis avaldati 2014. aasta juunis.

→ Komisjoni ettepanek põldude identifitseerimise süsteemi korduvate puuduste kõrvaldamiseks, kohaldades järk-järgult suurenevaid sanktsioneerivaid korrektsioone, mis on senistest netokorrektsioonidest ja kindla määraga korrektsioonidest tunduvalt ulatuslikumad (punkt 44).

Komisjon ettepaneku puhul oleks vaja uuesti arutada määrust, mille kaasseadusandjad ühise põllumajanduspoliitika reformi raames äsja vastu võtsid. ELi normide korduvate rikkumiste eest kehtestatavate finantskorrektsioonide suurenemine on aga juba sätestatud ÜPP finantsjuhtimist käsitlevas delegeeritud õigusaktis ning seda kohaldatakse kõikide juhtumite suhtes, mille puhul on piisavalt tõendeid selle kohta, et püsivad puudused suurendavad finantsriski ELi eelarvele (vt ka punkt 1.2).

→ Nendes makseasutustes, kelle allesjäänud veamäär ületab olulisuse läve (2 %), esinevate probleemide lahendamine, pöörates tähelepanu eelkõige Prantsusmaale, Bulgaariale, Rumeeniale, Portugalile ja Lätile (punkt 41).

Kui eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, lasub liikmesriikidel peamine vastutus eelarvest rahastatavate meetmete õige ja normikohase rakendamise tagamise eest. Komisjon roll on pigem teostada üldist järelevalvet, kontrollides vastavuskontrolli menetluse kaudu liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhusat toimimist ning kohaldades ELi eelarve kaitsmiseks netofinantskorrektsioone.

Oma 2013. aasta tegevusaruandes hindas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, kas makseasutuste puhul, kelle korrigeeritud allesjäänud veamäär jäi vahemikku 2–5 %, oli risk leevendavate teguritega piisavalt kaetud ja kas sellest tulenevalt oli vajalik finantsreservatsioon. Selle raames võeti arvesse, kas käimas on asjaomaseid kulusid hõlmav vastavuskontrolli menetlus ja kas asjaomased liikmesriigid on võtnud vajalikke parandusmeetmeid. Makseasutuste suhtes, kelle korrigeeritud allesjäänud veamäär ületas 5 %, tehti automaatselt reservatsioon. Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat tegi 62 reservatsiooni: 11 meetme tasandi reservatsiooni turumeetmete valdkonnas, 20 makseasutuse tasandi reservatsiooni otsetoetuste valdkonnas ja 31 makseasutuse tasandi reservatsiooni maaelu arengu valdkonnas.

Peale selle juhindub põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat oma audititegevuses kesksest riskianalüüsist, milles käsitletakse kõiki ÜPP kulutusi kõikides liikmesriikides, st esmajärjekorras auditeeritakse neid liikmesriike, meetmeid ja programme, mille puhul esinevad suuremad riskid.

→ Vastavuskontrolli menetluste lõpuleviimine üldjuhul kahe aasta jooksul (punkt 40, punkti 56 kümnes taane, punkt 158).

Põllumajanduspoliitikat käsitleva uue õigusraamistiku kaudu (rakendusakt vastu võetud 6.8.2014) võtab komisjon meetmeid, mille eesmärk on muuta kogu menetlus sujuvamaks ja piirata tarbetute viivituste esinemise ohtu. Eelkõige ühendatakse teatavad ärakuulamismenetluse etapid, kehtestatakse nii komisjoni kui ka liikmesriikide jaoks iga etapi kohta tähtajad ning kui liikmesriik ei esita nõutavat teavet õigeaegselt, on komisjonil võimalik algatada järgmine etapp olemasoleva teabe põhjal. Komisjon püüab piirata terve vastavuskontrolli menetluse maksimaalset kestust selleks rangelt vajalikuga, järgides samal ajal asjaomaste määrustega nõutavaid vastavuskontrolli menetluse eri etappe (st ärakuulamine ja lepitamine); üldjuhul viiakse menetlus lõpule maksimaalselt kahe aastaga.

Seoses regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadiga, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadiga ning põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadiga nõudis Euroopa Parlament järgmist.

→ Asjaomased peadirektoraadid peaksid looma uue ja tugevdatud auditistrateegia, mille abil kõrvaldada teatavates liikmesriikides tuvastatud puudused, sealhulgas tõhustades liikmesriikide auditi- ja kontrolliaruannete kvaliteedikontrolle ning komisjoni enda suuniseid auditite kohta (mis esitatakse 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse osana) (punktid 45, 49–50, punkti 56 esimene ja teine taane).

Komisjon kinnitab uute ja tugevdatud auditistrateegiate koostamist nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka põllumajanduse valdkonnas, mida on üksikasjalikult kirjeldatud volinik Ṧemeta kirjas.

Auditeid käsitlevate suuniste all mõeldakse komisjoni auditistrateegiat aastateks 2014–2020, mis edastatakse peatselt Euroopa Parlamendile. Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat võttis oma 2008. aasta tegevuskavas kohustuse viia finantskorrektsioonidega seotud ärakuulamismenetlused lõpule maksimaalselt 24 kuu jooksul pärast auditit. Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat täidab seda eesmärki.

Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat on ressursside eraldamisel alati lähtunud kõige suurema riskiastmega programmidest ja/või kõige kehvemate tulemustega liikmesriikidest, et käsitleda konkreetselt probleemseid küsimusi. Peadirektoraat jälgib pidevalt auditeerimisasutuste tulemuslikkust ja audititegevuse usaldusväärsust. Sellega seoses tuleb märkida, et tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi iga-aastases tegevusaruandes kindlakstehtud veamäär on kolmel järjestikusel aastal vastanud kontrollikoja määratud veamäärale. Seega võib järeldada, et tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadis kasutatavad auditeerimis- ja järelevalvesüsteemid toimivad tõhusalt.

Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat võttis 2014. aasta märtsis vastu uue mitmeaastase auditistrateegia. Auditistrateegiaga kinnitatakse riski- ja süsteemipõhist lähenemisviisi, mille eesmärk on eelkõige saavutada parem tasakaal auditis käsitletavate riskide katvuse ja geograafilise katvuse vahel. Alates 2014. aasta juulist kohaldatakse pikendatavat kolmeaastast auditiprogrammi. See vaadatakse korrapäraselt läbi, et võtta arvesse ÜPP reformi ja ka täiendavat tõendusmaterjali, mis on alates 2016. aastast kättesaadav tänu sertifitseerimisasutuste uutele ülesannetele seaduslikkuse ja korrektsuse küsimuses. Strateegia sisaldab olulisi tulemuslikkuse näitajaid geograafilise katvuse, kulutuste katvuse ja riskide katvuse kohta. Nende üle teostatakse järelevalvet ja antakse aru tulevastes iga-aastastes tegevusaruannetes alates 2014. aasta tegevusaruandest.

→ Sagedasema järelevalve teostamine riiklike auditeerimisasutuste sertifitseerimisprotsessi üle liikmesriikides, kus korduvalt esinevad kõrged veamäärad, ja sellekohase teatise ja seadusandlike ettepanekute esitamine (punkt 61).

Struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi puhul ei ole veamäära suurus seotud auditeerimisasutuste usaldusväärsusega. Kõrgetest veamääradest võivad teatada nii usaldusväärsed kui ka mitteusaldusväärsed auditeerimisasutused. Sama kehtib madalate veamäärade puhul. Komisjon teostab järelevalvet kõikide auditeerimisasutuste üle ning kontrollib eelkõige nende sõltumatust (ühissätete määruse tingimus), kuid ühissätete määruse alusel ei kohaldata auditeerimisasutuste suhtes ametlikult sertifitseerimisprotsessi. Vajadus seadusandliku ettepaneku järele puudub.

Nagu on sätestatud finantsmääruses (EL) nr 966/2012 ja määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 9, peavad sertifitseerimisasutused alates 2014. taotlusaastast kontrollima põllumajanduse valdkonnas makseasutuste kohapealsete kontrollide tulemusi, tuginedes tehingute representatiivsele valimile lõplike toetusesaajate tasandil, ning esitama arvamuse komisjonile deklareeritud kulutuste seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat kontrollib kõnealuse sertifitseerimisasutuste arvamuse usaldusväärsust ning kasutab seda kinnituste konsolideerimiseks ja riskianalüüsi täpsustamiseks.

→ Finantsmääruse artikli 32 lõike 5 kohaldamine (punkt 62).

Komisjon kohaldabki finantsmääruse sätteid ja on seda teinud programmitöö perioodi 2014–2020 rakendussüsteemi korraldusega.

→ Teatise esitamine aruandlusnõuete ja kontrollide tiheduse vähendamise kohta liikmesriikide puhul, mille tegevust iseloomustavad pidevalt väga madalad veamäärad (punkt 63).

Ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas on komisjon seisukohal, et süsteemide toimimise hindamiseks ja selle üle otsustamiseks, millisesse valdkonda audititegevust suunata, on teatatud veamäärade usaldusväärsus sama tähtis kui teatatud veamäärad ise.

Põllumajanduse puhul ei saa aruandlusnõudeid küll vähendada, kuid kontrollide tiheduse vähendamise nõue on juba täidetud: 6. augustil 2014 vastu võetud rakendusakti artikkel 41, milles on üksikasjalikult täpsustatud määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 5 sätestatud norme, sisaldab kumulatiivseid tingimusi, mis peavad olema täidetud kohapealsete kontrollide arvu vähendamiseks.

Seega ei ole selles küsimuses vaja koostada täiendavat seadusandlikku ettepanekut ega komisjoni määrust.

→ Komisjon peaks kontrollima liikmesriikidega koostöös toimuvat eelarve täitmist oma struktuuris ning esitama Euroopa Parlamendile soovitused liidu ametnike määramise kohta liikmesriigi makse-, korraldus- ja auditeerimisasutuste juhtideks, kes vastutaksid liidu vahendite eraldamise eest (punkt 65).

Liikmesriikide ametiasutuste juhtide määramisega tegelevad liikmesriigid. See ettepanek rikuks liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise ja subsidiaarsuse põhimõtet ning sellega sekkutaks liikmesriikide avalike haldusasutuste autonoomiasse.

Regionaalpoliitika puhul loodi juba töörühm Kreeka ja Portugali haldusasutuste abistamiseks. Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat korraldab liikmesriikide ametiasutustele ka programmitöö perioodi 2014–2020 käsitlevaid finantsjuhtimise ja -kontrolli seminare. Samuti korraldatakse pettuste- ja korruptsioonivastast võitlust käsitlevaid seminare, mis on suunatud eelkõige teatavatele liikmesriikidele. Veel ühe algatusena esitatakse suunised kõige levinumate avalike hangetega seotud vigade vältimise kohta.

Põllumajanduse valdkonnas kohtuvad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi talitused korrapäraselt makseasutuste ja koordineerimisasutuste direktorite õppevõrgustiku esindajatega, et uurida mitmesuguseid ÜPP vahendite juhtimise ja kontrolliga seotud tehnilisi aspekte. Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi korraldataval iga-aastasel makseasutuste direktorite konverentsil annavad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi audiitorid teada enda teostatud auditite kõige tavapärasematest järeldustest ja tutvustavad kontrollikoja järeldusi. Kõnealuseid esitlusi tehakse ka sarnastel konverentsidel, mida eesistujariik korraldab kaks korda aastas. Peale selle korraldab põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi nõustaja makseasutustes korrapäraselt pettustevastaseid küsimusi käsitlevaid seminare. 2014. aastal loodi põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis lisaks sellele uus spetsiaalne üksus, mis pakub liikmesriikidele nõu ja abi otsetoetuskavade rakendamisel.

→ Luua tuleks register kõikide liidu vahendite jaoks, mis liikmesriikides struktuurifondidest või põllumajandusfondidest, sealhulgas maaelu arengu vahendid, meediasse suunatakse (punkt 58), ning keskenduda sellega seoses haavatavatele või silmatorkavatele liikmesriikidele (punkt 59).

Liikmesriikidega koostöös toimuva eelarve täitmise korral puuduvad komisjonil projektide tasandi andmeid. Kõrgete veamääradega liikmesriike juba käsitletakse iga-aastastes tegevusaruannetes, kus esitatakse muu hulgas reservatsioone liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide ning teatavate rakenduskavade kohta. Lähtudes igal aastal läbiviidavast põhjalikust riskihinnangust, pöörab komisjon oma auditite teostamisel tähelepanu kõige suurema riskiastmega korraldus- ja auditeerimisasutustele. Kui avastatakse puudusi, millest võivad teatada ka liikmesriikide ametiasutused, katkestab või peatab komisjon maksed.

1.4. Iga-aastaste tegevusaruannete täiendav parandamine

Euroopa Parlament nõudis komisjonilt järgmist.

→ Anda aru selle kohta, millises ulatuses on uuritud, kontrollitud ja kinnitatud liikmesriikide kontrollistatistikat või auditiaruandeid (punkt 47).

Seda juba tehakse ja andmed avalikustatakse iga-aastastes tegevusaruannetes.

→ Näidata, kuidas komisjoni enda riskianalüüsid on mõjutanud tema auditeerimissuutlikkuse kasutamist, ning teostada rohkem liikmesriikide abi andvatelt asutustelt ja lõplikelt toetusesaajatelt võetud juhuvalimite otseseid auditeid (punkt 48).

Kuigi valdav osa liikmesriikide auditiaruandeid on usaldusväärsed, ei tugine komisjon kõhklematult nende tulemustele, vaid hindab alati riske enne järelduste tegemist selle kohta, kui kindel võib nende peale olla.

Mis puudutab ettepanekut korraldada rohkem auditeid, siis komisjon teostab oma auditeid otse kõrge riskiastmega korraldusasutuste/vahendusasutuste ja toetusesaajate tasandil. Peaaegu kõigi 2010. aasta novembrist kuni 2013. aasta lõpuni läbi viidud 77 süsteemiauditi järel koostas regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat tegevuskavad ning peatas maksed. Ajavahemikul 2009–2013 teostas tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat 87 süsteemiauditit, keskendudes kõige kõrgema riskiastmega rakenduskavadele.

Põllumajanduse valdkonnas algatab komisjon igal aastal ligikaudu 250 auditit makseasutuste juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhususe kohta ning korraldab seoses ELi normide täitmisega ligikaudu 120 auditilähetust. Audititegevuses lähtutakse kesksest riskianalüüsist (st kõrgema riskiastmega liikmesriikidele, meetmetele ja programmidele on suunatud rohkem auditeid), milles käsitletakse kõiki ÜPP kulutusi kõikides liikmesriikides.

Lisapersonal, keda on vaja juhuvalimitel põhinevate otseste auditite teostamiseks sellises ulatuses, mis võimaldaks tulemusi ekstrapoleerida, ületaks kaugelt nende töötajate arvu, keda oleks võimalik ümber paigutada ja/või vabastada väiksemate veamääradega liikmesriikides korraldatavate auditite arvu vähendamise teel.

→ Esitada teavet reservatsioonide kohta, mis on seotud liidu eelarvet ohustavate riskidega, kusjuures need reservatsioonid tuleks tagasi võtta ainult siis, kui liikmesriigid on puuduste kõrvaldamiseks meetmeid võtnud; iga-aastased tegevusaruanded peaksid sisaldama ka veamäärasid ja allesjäänud riskide hinnanguid, eriti kui liikmesriigid on võtnud parandusmeetmeid (punkti 56 kaheksas taane).

Seda küsimust on käsitletud punktis 1.1.

→ Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat peaks töötama välja oma kontrollistrateegia, korraldama ümber oma riskihindamise ning tagama nõuetekohase järelevalve peamiste tulemusnäitajate abil, mille avaldamist iga-aastastes tegevusaruannetes tuleks parandada (punkt 45).

Seda küsimust on käsitletud punktis 1.3.

1.5. Vajalike kaitsemeetmete võtmine

Euroopa Parlament nõudis järgmist.

→ Netofinantskorrektsioonide tegemisele või maksete katkestamisele eelnevate ärakuulamismenetluste lühendamine ja sellekohase aruande esitamine enne 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist (punktid 51 ja 210).

Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat võttis oma 2008. aasta tegevuskavas kohustuse viia finantskorrektsioonidega seotud ärakuulamismenetlused lõpule 24 kuu jooksul pärast auditit. Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat täidab seda eesmärki. Seda küsimust võetakse nõuetekohaselt arvesse delegeeritud õigusaktides. Maksete katkestamise suhtes ärakuulamismenetlust ei kohaldata.

Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi puhul on rakendusakti eelnõuga ette nähtud vastavuskontrolli menetluse täiendav kiirendamine, eelkõige ärakuulamismenetluse etapi sujuvamaks muutmise (st erinevate etappide ühendamise, nii liikmesriikide kui ka Euroopa Komisjoni jaoks tähtaegade kehtestamise jms) teel. Tavajuhtumite puhul piirdub menetlus maksimaalselt kahe aastaga (vt ka punkt 1.3).

→ Maksete katkestamise, peatamise, finantskorrektsioonide ja sissenõudmise kasutamise üksikasjalik kirjeldamine järgmises liidu eelarve kaitsmist käsitlevas aruandes, eelkõige struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi kohta alates 2016. aastast koostatavates aruannetes (punkt 52, punkti 56 seitsmes taane).

Teatises esitatakse teavet maksete katkestamise, peatamise, finantskorrektsioonide ja sissenõudmise kohta. Peale selle lisab komisjon sellesse andmed netofinantskorrektsioonide kohta, mis toovad ELi eelarvesse sihtotstarbelist tulu, ja liikmesriikide võetud parandusmeetmete tulemused.

→ Koostada tuleks uus horisontaalne aruanne selle kohta, kuidas kasutatakse uusi ennetus- ja parandusvahendeid mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 alusel (punkti 56 üheksas taane).

Koostatakse aruanne, milles analüüsitakse uute ennetus- ja parandusmeetmete kasutamist mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 alusel. Peale selle võrreldakse lünki käsitlevas hinnangus komisjoni asjaomase õigusakti algset ettepanekut ja seadusandjate muudatusi sisaldavat lõpptulemust ning tehakse kindlaks kõik võimalikud seotud riskid.

→ Täitmata kulukohustuste parem kasutamine ja eelmaksetega hõlmatud perioodi piiramine (punkti 56 neljateistkümnes taane).

Eelmaksed on vahend, mille eesmärk on anda toetusesaajatele maksevahendeid ja võimaldada neil viia ellu projektid, mille suhtes nad on kohustusi võtnud. Kui eelmaksetega hõlmatud periood oleks projektiperioodist lühem, saaksid toetusesaaja vahendid varem või hiljem otsa ja kõnealune projekt võiks lõppkokkuvõttes läbi kukkuda. Peale selle tingiks nimetatud lähenemisviis hiljuti vastuvõetud asjakohaste õigusaktide kohandamise ja iga uue individuaalse kokkuleppe muutmise.

1.6. Muud meetmed

→ Euroopa Parlament nõudis avalikes hangetes nn variisikute probleemiga tegelemist. Avaliku hanke menetluste kõik etapid tuleb avaldada internetis (punkt 64).

Selle saavutamiseks on juba meetmeid võetud, eelkõige seoses kõikide asjakohaste dokumentide elektroonilise kättesaadavusega alates menetluse algusest, dokumentide avaldamisega enne ja pärast hanget ning kohustusega avalikustada pärast lepingu sõlmimist alltöövõtjate nimed ja aadressid.

Seoses kontsessioonilepingute direktiiviga 2014/23/EL sisaldavad uued eeskirjad kohustust tagada tasuta ja piiramatu elektrooniline juurdepääs kõikidele kontsessiooni alusdokumentidele (alates kontsessiooniteate või pakkumuse esitamise ettepaneku avaldamisest).

→ Euroopa Parlament nõudis eriliselt silma jäänud liikmesriikidega Euroopa poolaasta eeskujul siduvate kahepoolsete lepingute sõlmimist (punkti 56 viieteistkümnes taane).

Nagu on märgitud president Barroso ja volinik Ṧemeta kirjades, on komisjon pühendunud liikmesriikides esinevate puuduste kõrvaldamisele. Volinik Ṧemeta kirjas on esitatud terviklik ülevaade kehtiva õigusraamistiku alusel uue finantsraamistiku kohaste rahastamisprogrammide jaoks loodud vahenditest ja meetmetest. Liikmesriikide ja komisjoni ühise eesmärgi – strateegia „Euroopa 2020” – kohta aruannete esitamiseks on kehtestatud erinevad menetlused.

2.           OLAF (punktid 284–296)

2.1.         Dalli juhtum ja sellega seotud küsimused (punktid 284–287, 289–292, 296)

Euroopa Parlament tõstatas selle juhtumi kohta mitu küsimust, mis olid seotud eeskätt Euroopa Parlamendile esitatud teabe, nii komisjoni kui ka OLAFi vastutuse, süütuse presumptsiooni järgimise, salvestuste õiguspärasuse, liikmesriikide õigusasutustega tehtava koostöö ja põhiõiguste austamisega.

Komisjon soovib esmalt juhtida tähelepanu sellele, et komisjoni president selgitas olukorda 2012. aasta novembris toimunud esimeeste konverentsil. See küsimus ei olnud täiskogu istungil kunagi päevakorras ja komisjon on alati järginud süütuse presumptsiooni. J. Dalli on vaidlustanud oma ametist lahkumise vabatahtlikkuse ja seaduslikkuse, nõudes Euroopa Liidu Üldkohtus kahjutasu kohtuasjas T-562/12, mille arutamine on veel pooleli.

Nagu tavaliselt, teevad komisjon ja OLAF kõnealustes juurdlustes liikmesriikide õigusasutustega igakülgset koostööd. Mõlemad on nõuetekohaselt vastanud kõikidele teabepäringutele ja abitaotlustele, mille nad on asjaomastelt asutustelt saanud.

Seoses vastutuse puudumise küsimusega tuletab OLAF meelde, et ta on põhjalikult ja korduvalt vastanud küsimustele määruse (EÜ) nr 1073/1999 artiklis 8 ja määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artiklis 10 sätestatud piirides.

Seoses salvestuste õiguspärasuse õigusliku analüüsiga on OLAF juba teavitanud eelarvekontrollikomisjoni, et määruse (EÜ) nr 1073/1999 artikli 4 lõike 3 teise lõigu alusel oli tal õigus hankida tema juurdlusega seotud informatsiooni. OLAF leiab, et ta tegutses kooskõlas kohaldatavate normide ja määrustega. Liikmesriikide ametiasutuste koostatud isiklike telefonikõnede salvestamise õiguspärasust käsitleva ulatusliku siseuurimise esimest versiooni on jagatud OLAFi juurdlustöötajatega ning seda täiustatakse ja ajakohastatakse pidevalt.

OLAFi järelevalvekomitee järelduste puhul juhib OLAF tähelepanu asjaolule, et ta on oma juurdlustegevuses järginud kõiki menetlusnõudeid. OLAFi järelevalvekomitee ei teinud oma tegevusaruandes asjaomaste isikute puhul kindlaks mingeid põhiõiguste või menetluslike tagatiste rikkumisi. Seepärast on tõstatatud probleemid üksnes hüpoteetilised.

Peale selle on OLAFi töötajatele suunatud juurdlusmenetlusi käsitlevate suuniste eesmärk tagada, et kõik OLAFi teostatavad juurdlused vastaksid kõrgeimatele kutsestandarditele ja et neis järgitaks täielikult asjaomaste isikute menetlusõigusi.

Seoses taotlusega esitada teavet 2012. ja 2013. aastal toimunud arvelduskoja koosolekute kohta peab komisjon rõhutama, et tulenevalt vajadusest kaitsta käimasolevat juurdlust, OLAFi sõltumatust ja asjaomaste isikute süütuse presumptsiooni, saab selle rühma menetluste kohta esitada jätkuvalt üksnes piiratud teavet. Komisjon hindab aga raamlepingu tingimuste alusel kõiki Euroopa Parlamendi täiendavaid ettepanekuid arvelduskoja kohta.

2.2.         Muud küsimused (punktid 288 ja 293–295)

Euroopa parlament väljendas muret seoses juurdluse alustamist käsitlevate finantsnäitajatega, 2012. Ja 2013. Aastal kõrvale jäetud ja komisjonile tagasi saadetud pettuse kahtluse juhtumite järelmeetmetega, OLAFi töötajate hulgas korraldatud küsitlustega ning soovi saada ELi rahaliste vahendite väärkasutust käsitleva aruande toimetamata versioon.

OLAFi 2012. ja 2013. aasta juurdlusprioriteedid hõlmasid järgmisi valikute tegemise põhimõtteid: proportsionaalsus, juurdlustegevuse ressursside tõhus kasutamine ja subsidiaarsus/lisaväärtus. Kõnealused juurdlusprioriteedid (2012, 2013) sisaldasid finantsnäitajaid. Neid näitajaid ei käsitatud ega kasutatud nn välistamiskriteeriumidena, vaid ühena mitmest kriteeriumist, mille põhjal hinnata, kas juurdlus tuleks algatada või mitte. Finantsmõju ei ole kunagi olnud juurdluse algatamise vältimatu eeltingimus.

Peadirektor otsustas 2014. aastal finantsnäitajaid juurdlusprioriteetidesse mitte lisada, leides, et OLAFi sidusrühmade hulgas on selles küsimuses seni valitsenud ja valitseb teataval määral siiani valearusaam, ning võttes arvesse seda, kui keeruline on hinnata enamiku uute juhtumite võimalikku finantsmõju. OLAF kavatseb jälgida, kas selgete finantsnäitajate puudumine valikumenetluses toob kaasa liiga suure arvu juhtumite algatamise, millega amet toime ei tule. Sel juhul kaalub peadirektor võimalust need uuesti kasutusele võtta, pidades põhjalikult nõu OLAFi sidusrühmade ja järelevalvekomiteega. Kui esineb pettuse kahtlus, ei jäta OLAF juhtumeid kõrvale ega saada neid uurimiseks tagasi komisjoni talitustele. OLAF on jätkuvalt ainuke asutus, kellel on selliste juhtumite puhul õigus teostada haldusjuurdlusi. Kui OLAF saab komisjoni muudelt talitustelt teavet pettuse kahtluse kohta, teeb ta otsuse juurdluse alustamise või juhtumi kõrvalejätmise kohta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 5 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide põhjal. OLAF teavitab teabe edastanud komisjoni talitust juhtumi kõrvalejätmise otsusest ja selle põhjustest. Nendel harvadel juhtudel, kui juhtum, mille puhul võiks juurdlus vajalikuks osutuda, jäetakse kõrvale subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte alusel, edastab OLAF juhtumi juurdluse läbiviimiseks kõige sobivamale riiklikule pädevale asutusele või distsiplinaarasutusele.

Mis puudutab eespool nimetatud dokumendi toimetamata versiooni, siis osutab komisjon asjaolule, et komisjoni 28. jaanuari 2014. aasta kirjalikus vastustes E-012041/2013 Euroopa Parlamendi liikmele Ingeborg Gräßle’le oli märgitud: „Seoses dokumendi D/000955 toimetamata versiooniga hindab komisjon kõiki Euroopa Parlamendi taotlusi Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise raamkokkuleppe tingimuste alusel.” Euroopa Parlament ei ole eespool nimetatud kokkuleppe alusel OLAFile seni mingeid taotlusi esitanud.

* * *

[1]               2012. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmine, Euroopa Kontrollikoja eriaruanded seoses komisjoni eelarve täitmisele heakskiidu andmisega, Euroopa Arengufondi eelarve täitmisele heakskiidu andmine, ametite eelarve täitmisele heakskiidu andmine. Dokumentide viited on vastavalt P7_TA(2014)0287, P7_TA-PROV(2014)0288, P7_TA-PROV(2014)0290 ja P7_TA-PROV(2014)0299), kättesaadavad aadressil:

                http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&reference=20140403&secondRef=TOC&language=et.

[2]               Dokumentide viited 5848/14, 5848/14 ADD1, 5850/14 ja 5850/14 ADD 1, avaldatud aadressil: http://www.europarl.europa.eu/committees/en/cont/publications.html?id=CONT00006#menuzone.

[3]              Kuigi mõnesid neist ettepanekutest on osaliselt või kaudselt resolutsiooni teistes osades nimetatud. Vt EP resolutsioone käsitleva komisjoni talituste töödokumendi punktid 6, 11, 15, 17, 20, 24, 46-49, 51, 53, 55, 59, 65, 67, 70, 73, 81, 88, 90, 117, 120, 128, 137-139, 141, 149, 176-180, 183, 205, 253, 258, 260-261, 264, 270, 272, 282, 302, 314, 318-319, 323, 326-327, 332-333, 335, 343.

[4]               Vt nõukogu soovitust käsitleva komisjoni talituste töödokumendi punktid 19, 22, 61, 77.

[5]               Ares(2013)3567754

[6]               Ares(2014)654055

[7] Komisjoni määrused (EÜ) nr 1122/2009 (otsetoetused) ja (EÜ) nr 65/2011 (maaelu areng).

[8] Eelnõu: komisjoni rakendusmäärus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega.

[9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1303/2013, 17. detsember 2013, ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

[10] Määrus (EL) nr 1306/2013, nn ühise põllumajanduspoliitika horisontaalne määrus.