I.          Sissejuhatus

Õigus Euroopa Liidus vabalt liikuda ja elada on üks neljast ELi õiguses sätestatud põhivabadusest ning Euroopa integratsiooni nurgakivi. Selle õiguse edendamine ja tugevdamine on üks Euroopa Liidu peamistest eesmärkidest.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid tõdevad, et on oluline tagada pereelu kaitse, et saaks takistusteta kasutada inimeste vaba liikumise õiguses seisnevat põhivabadust. Kui ELi kodanik ei saaks vastuvõtvas ELi riigis elada normaalselt koos oma perega, piiraks see oluliselt tema põhivabadust.

ELi kodanikud, kes kasutavad ELi õigusega tagatud liikumisõigust heauskselt, on ELi õigusnormidega täielikult kaitstud. Kuid nii nagu mis tahes õigusvaldkonnas, on ka siin juhtumeid, kus inimesed püüavad liikumisvabadust kuritarvitada, et hiilida mööda liikmesriikide õigusnormidest, mis reguleerivad sisserännet. Liikumisvabaduse kuritarvitamine kahjustab seda ELi kodanike põhiõigust. Seepärast on selle õiguse tagamiseks äärmiselt oluline kuritarvitustega tõhusalt võidelda.

Justiits- ja siseküsimuste nõukogu kiitis 26. ja 27. aprillil 2012 toimunud kohtumisel heaks tegevuskava „ELi meetmed seoses rändesurvega – strateegiline reaktsioon”, milles nimetatakse fiktiivabielu kui vahendit, mida kasutatakse selleks, et hõlbustada kolmandate riikide kodanike ebaseaduslikult ELi sisenemist ja seal viibimist. Tegevuskavas on loetletud mitmed meetmed, mida komisjonil ja/või liikmesriikidel tuleb võtta, et saada paremini aru kolmandate riikide kodanike poolsest vaba liikumise kuritarvitamisest ja organiseeritud kuritegevusest, mille eesmärk on hõlbustada ebaseaduslikku sisserännet. Üheks meetmeks on koostada „fiktiivabielusid käsitlev käsiraamat, milles esitatakse fiktiivabielude tuvastamise indikatiivsed kriteeriumid”.

Komisjon selgitas 25. novembri 2013. aasta teatises „Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas”[1] ELi kodanike õigusi ja kohustusi, mis tulenevad vaba liikumist käsitlevatest ELi õigusnormidest, ja esitas viis meedet, millega aidata liikmesriikide ametiasutustel neid norme kohapeal tõhusalt rakendada. Teatises tuletati meelde, et ELi õigus sisaldab rida rangeid kaitsenorme, mille abil liikmesriigid saavad võidelda kuritarvituste vastu. Üks konkreetsetest meetmetest aidata ametiasutustel neid kaitsenorme täie potentsiaaliga rakendada oli koostöös liikmesriikidega fiktiivabielusid käsitleva käsiraamatu koostamine.

Vastuseks eespool nimetatud liikmesriikide taotlusele koostasid komisjoni talitused seepärast tihedas koostöös liikmesriikidega käsiraamatu, milles käsitletakse ELi kodanike ja kolmandate riikide kodanike vaheliste väidetavate fiktiivabielude probleemi ELi kodanike liikumisvabadusega seotud ELi õiguse kontekstis. Käsiraamat on lisatud käesolevale teatisele talituste töödokumendina. Selle eesmärk on aidata liikmesriikide ametiasutustel tõhusalt lahendada fiktiivabielude kujul esineva kuritarvitamise üksikjuhtumeid, ohustamata seejuures peamist eesmärki, milleks on kaitsta ja hõlbustada selliste ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumist, kes kasutavad oma õigust heauskselt.

Liikmesriigid esitasid hiljuti andmed fiktiivabielude kohta, mis on avastatud kolmandate riikide kodanike ja ELi kodanike vahel, kes kasutavad õigust ELis vabalt liikuda. Nendest andmetest nähtub, et selline nähtus esineb, kuid selle ulatus on liikmesriigiti väga erinev[2]. Kuigi selliseid juhtusid ei ole palju, on muret tekitav, et nendesse on segatud organiseeritud kuritegevuse võrgustikud, nagu tõdetakse hiljutistes Europoli aruannetes.

ELi ja rahvusvaheline õigusraamistik, mida liikmesriikide ametiasutustel tuleb kuritarvitustega võitlemisel järgida, hõlmab ELi õigusnorme ELi kodanike ja nende pereliikmete liikumisvabaduse kohta, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õigusi ja kaitsemeetmeid ning muid olulisi rahvusvahelise õiguse akte, nagu Euroopa inimõiguste konventsioon.

Lisaks komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatises suuniste kohta direktiivi 2004/38/EÜ ülevõtmise ja kohaldamise parandamiseks[3] („komisjoni 2009. aasta suunised”) liikmesriikidele antud juhistele, kuidas lahendada fiktiivabielu vormis kuritarvituste probleemi, on käsiraamatus see õigusraamistik lahti seletatud. Selles on selgitatud, mida tähendab nende õigusnormide rakendamine praktikas, andes riikide ametiasutustele suuniseid, et aidata neil kahtlustatavaid fiktiivabielujuhtusid tõhusalt avastada ja uurida. Käsiraamatus antud juhiste ja teabe arvestamine peaks tagama, et riikide pädevate asutuste tavad kogu liidus põhinevad samadel faktilistel ja õiguslikel kriteeriumidel, ning aitama saavutada kooskõla ELi õigusega.

Käsiraamat ei ole õiguslikult siduv ega ammendav. See ei piira kehtiva ELi õiguse kohaldamist ega selle edasist arengut. Käsiraamat ei piira ka ELi õiguse siduvat tõlgendust, mille võib ELi õigusele anda Euroopa Kohus.

Käesolevas teatises on esitatud käsiraamatu sisu kokkuvõte neljas osas: „Sissejuhatus”, „Mõisted”, „Kohaldatav õigusraamistik” ja „Liikmesriikide pädevusse kuuluvad operatiivmeetmed”.

II.        Käsiraamatu põhisisu

1.         „Sissejuhatuse” osa

Selles osas selgitatakse, et käsiraamatus käsitletakse ainult fiktiivabielusid ELi kodaniku ja kolmanda riigi kodaniku vahel, mille puhul esimene on teostanud liikumisvabadust, asudes elama teise liikmesriiki. Seega jäävad abielud kahe ELi kodaniku vahel käsiraamatu kohaldamisalast välja. Selles on samuti selgitatud, et meetmed, mida võtavad riikide ametiasutused kuritarvituste ära hoidmiseks, peavad täielikult vastama ELi õiguse põhieeskirjadele ja aluspõhimõtetele ning et vaba liikumise õigus on esmase õiguse õigusnorm, millest võib erandeid teha ainult erandkorras üksikjuhtudel, kui see on põhjendatud tõendatud kuritarvituse tõttu.

2.         „Mõistete” osa

Käsiraamatus antud suunised on keskendunud fiktiivabieludele direktiivi 2004/38/EÜ[4] („direktiiv”) tähenduses, s.t abieludele, mis on sõlmitud üksnes selleks, et kasutada direktiivi alusel vaba liikumise ja elamise õigust, mida isikul muidu ei oleks. Direktiivi artikliga 35 on liikmesriikidel lubatud õiguste kuritarvitamise või pettuse, näiteks fiktiivabielude korral vastu võtta vajalikud meetmed direktiivist tulenevate õiguste lõpetamiseks, kehtetuks tunnistamiseks või nendest keeldumiseks. Komisjoni 2009. aasta suunistes on selgitatud kuritarvituse ja fiktiivabielu mõisteid liikumisvabadust käsitlevates ELi õigusnormides.

Käsiraamatus on esitatud üksikasjalikult nende mõistete komponentide tähendus ja antud täiendavaid juhiseid, kuidas teha vahet heauskse abielu ja fiktiivabielu vahel: selles on kirjeldatud põhijoontes i) tõeliste abielude liike, mida mõnikord peetakse ebaõigesti fiktiivabieludeks (nt korraldatud abielud, esindaja kaudu sõlmitud abielud või konsulaarabielud), ja ii) mittetõeliste abielude liike (nt fiktiivabielud, pettusabielud, sundabielud või mugavusabielud) ning viidatud ELi õigusnormidele, mis on kohaldatavad juhtudel, kus fiktiivabielud sisaldavad inimestega kaubitsemise elemente[5].

3.         „Kohaldatava õigusraamistiku” osa

Käsiraamatus on üldiselt esitatud eeskirjad, mida riikide ametiasutused peavad arvesse võtma kuritarvituste ära hoidmiseks või selle probleemi lahendamiseks meetmete võtmisel, eelkõige ELi õigusnormid vaba liikumise ja põhiõiguste kohta, ning toodud näiteid selle kohta, mida need õigusnormid praktikas tähendavad.

3.1       ELi kodanike vaba liikumist käsitlevad ELi õigusnormid ja põhimõtted

Direktiivi artikli 35 suhtes, milles on sätestatud, et fiktiivabielude korral võetavad meetmed direktiivist tulenevate õiguste lõpetamiseks, kehtetuks tunnistamiseks või nendest keeldumiseks „peavad olema proportsionaalsed ja nende suhtes peab saama kohaldada artiklites 30 ja 31 sätestatud menetluslikke tagatisi”, on käsiraamatus üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas tuleb kohaldada ELi üldist proportsionaalsuse põhimõtet selles küsimuses tehtavate otsuste kontekstis. Selles on samuti rõhutatud, et vajadust tagada, et selline meede vastaks olulistele proportsionaalsuse kaitse meetmetele, nagu on väljendatud direktiivi artiklis 35, kajastatakse täiendavalt selliste meetmete suhtes kohaldatavates menetluslikes tagatistes, mis on sätestatud direktiivi artiklites 30 ja 31.

3.2       Euroopa ja rahvusvahelise õiguse laiem kontekst

Käsiraamatus on meelde tuletatud Euroopa ja rahvusvahelise õiguse aktides sätestatud põhiõigusi, mida tuleb fiktiivabielude avastamisel, uurimisel ja karistamisel arvesse võtta. Eriti oluline on õigus abielluda, õigus era- ja perekonnaelu austamisele ning lapse õigused, nagu ka diskrimineerimiskeeld, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigus kaitsele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas („harta”).

Kuna hartas sätestatud õiguste ja Euroopa inimõiguste konventsioonis[6] („konventsioon”) tagatud õiguste tähendus ja ulatus peaksid olema samad, on käsiraamatus kokku võetud konventsiooni asjaomaste sätete põhielemendid ja nendega seonduv Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika, et anda suunised nende tõlgendamiseks.

Harta artiklis 9 ja konventsiooni artiklis 12 sätestatud õiguse kohta abielluda ja luua perekond on käsiraamatus märgitud, et viimati nimetatud artikliga antakse riikide ametiasutustele teatud kaalutlusõigus otsustada, kuidas reguleerida abiellumise õiguse teostamist riigis, kuid neile antud otsustusvabadus on piiratud. Samuti on käsiraamatus esitatud asjaomane Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika[7].

Seoses harta artiklis 7 ja konventsiooni artiklis 8 sätestatud õigusega perekonnaelu austamisele on käsiraamatus viidatud Euroopa Inimõiguste Koht kohtupraktikale,[8] milles on sedastatud tegurid, mida tuleb fiktiivabieludega seoses arvesse võtta, et hinnata, kas otsust piirata õigust riiki siseneda ja riigis elada võib pidada demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks ja proportsionaalseks õiguspärase taotletava eesmärgiga, nii et see ei häiriks õigust perekonnaelule.

Juhtudel, kus fiktiivabieludesse on kaasatud lapsed (enamikul juhtudel abikaasade varasematest suhetest), on käsiraamatus märgitud vajadust võtta nõuetekohaselt arvesse laste õigusi kooskõlas harta artikliga 24 ja konventsiooni artikliga 8, mis on samuti kohaldatav. Kuna harta artikkel 24 põhineb ÜRO lapse õiguste konventsioonil, konkreetselt selle artiklitel 3, 9, 12 ja 13, antakse käsiraamatus nende artiklite kohaldamise kohta praktilisemat nõu, mis sisaldub 2008. aasta mai ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistes lapse parimate huvide kindlaksmääramise kohta[9]. Käsiraamatus on eelkõige täpsustatud, et fiktiivabielu korral, kus ühel või mõlemal lapsevanemal on vanemlik vastutus lapse eest, tuleb selle üle otsustamisel, kas vanemliku vastutusega isik(ud) tuleks riigist välja saata, anda piisavalt kaalu lapse heaolule.

Käsiraamatus tuletatakse samuti meelde, et kui kaasatud lapsed on vastuvõtva ELi riigi kodanikud, saavad nad täiendava kaitse siseriiklike seaduste ja rahvusvahelise õiguse alusel, millega on keelatud oma kodanike väljasaatmine. Erandjuhtudel, kui fiktiivabiellu astunud kolmanda riigi kodanikust lapsevanema riigist väljasaatmise tõttu oleks laps sunnitud lahkuma vastuvõtvast ELi riigist[10] või kogu EList,[11] kohaldatakse liidu kodakondsust käsitlevat Euroopa Liidu Kohtu praktikat.

Veel on käsiraamatus rõhutatud, et võimaliku kuritarvituse probleemi lahendamiseks meetmete võtmisel ei tohi riikide ametiasutused kohelda asjaomaseid isikud alandavalt ega diskrimineerida neid soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, kodakondsuse, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu, sest sellised meetmed rikuksid harta artiklit 4 (ja konventsiooni artiklit 3) ja harta artiklit 21 (ja võimalik, et ka konventsiooni artiklit 14).

3.3       Tõendamiskohustus ja tõendamiskoormis      

Käsiraamatus on rõhutatud, et kõik meetmed, mida riikide ametiasutused võtavad kahtlustatavate fiktiivabielude uurimiseks ja tõendite kogumiseks, peavad vastama kõikidele riigi ja ELi õigusega kehtestatud oluliste menetluslike tagatiste nõuetele. Abielu tohib uurida üksnes siis, kui on mõistlikke kahtlusi selle tõelisuse suhtes. Kuigi sellised mõistlikud kahtlused on piisav alus uurimise algatamiseks, võib siis, kui uurimine on toimunud ja viinud järeldusele, et abielu on fiktiivne, vaba liikumise õigusnormidest tulenevaid õigusi keelata üksnes juhul, kui riigi ametiasutused on seda nõuetekohaselt tõendanud, kooskõlas asjaomase tõendamisstandardiga[12].

Tõendamiskoormise suhtes on käsiraamatus selgitatud lisaks komisjoni 2009. aasta suunistes antud juhistele, kuidas see praktikas toimib. Selles on konkreetselt täpsustatud, et kuna tõendamiskoormis on riigi ametiasutustel, ei saa abielupaare üldjuhul kohustada tõendama, et nende abielu ei ole fiktiivne. Kui riigi ametiasutustel on põhjendatult alust konkreetse abielu tõelisuses kahelda ja see on põhjendatud tõenditega (näiteks vasturääkivused abikaasade antud teabes), võivad nad paluda paaril esitada täiendavalt asjaomaseid tõendavaid dokumente.

Abikaasadel on kohustus teha ametiasutustega koostööd ja neid tuleks sellest teavitada. Kui nad ei esita kahtlusi hajutavaid tõendeid, mis on mõistlike eelduste kohaselt tõelistele abielupaaridele kättesaadavad, või kui nad otsustavad tõendeid üldse mitte esitada, siis ei saa see olla ainus või otsustav põhjus järeldada, et abielu on fiktiivne. Ametiasutused võivad seda abielu olemuse hindamisel siiski arvesse võtta koos muude oluliste asjaoludega.

3.4       Menetluslikud tagatised

Käsiraamatus on üksikasjalikult esitatud menetluslikud tagatised, mida riigi ametiasutused peavad vastavalt direktiivi artiklile 35 järgima, kui nad võtavad vastu otsuseid, mis võivad fiktiivabielu tõttu vaba liikumise õigust piirata, nimelt direktiivi artiklites 30 ja 31 sätestatud tagatised, mis reguleerivad eelkõige küsimusi seoses sellistest otsustest teavitamise ja nende läbivaatamisega. Käsiraamatus on ühtlasi meelde tuletatud, et direktiivi tagatisi tuleb samuti arvestada teiste oluliste põhiõiguste kontekstis, nagu õigus tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtumõistmisele ning õigus kaitsele (vastavalt harta artiklid 47 ja 48).

4.         „Riikide pädevusse kuuluvad operatiivmeetmed” osa

Käsiraamatu selles osas kajastatakse kõikide liikmesriikide tavade põhjal kujundatud operatiivtavasid, et aidata riikide ametiasutustel kahtlustatavaid fiktiivabielusid tõhusalt avastada ja uurida. Selles on esitatud lahendusi, mis võimaldaksid liikmesriikidel välja töötada oma vajadustele kohandatud süsteemid vastavalt oma kättesaadavatele vahenditele. Need ei ole mõeldud kõikide uurimismudelite ja -protsesside alusmudeliks.

4.1       Vihjed võimalikule kuritarvitusele, mis võiksid käivitada uurimise

Võimalike uurimist käivitavate tegurite osas on käsiraamatus täpsemalt selgitatud komisjoni 2009. aasta suuniseid ja nõukogu 4. detsembri 1997. aasta resolutsiooni meetmete kohta, mis tuleb võtta fiktiivabielude vastu võitlemiseks[13]. Kirjeldatud on selliste indikatiivsete kriteeriumide, kuritarvitusele osutavate vihjetekasutamist, mis viitavad käitumisele, mis on fiktiivsete paaride puhul mõistlike eelduste kohaselt sagedasem kui tõeliste paaride puhul. Käsiraamatus kasutatud mõistet „vihjed kuritarvitusele” tuleb mõista tähenduses, et sellised riigi ametiasutustele antud vihjed ei kinnita kunagi automaatselt ja vältimatult vaatlusaluse abielu kuritarvituslikku laadi. Alati tuleb hinnata ulatuslikumalt ja neutraalselt kõiki, nii algse kuritarvituskahtluse poolt kui ka vastu rääkivaid elemente.

Kui riigi ametiasutused uurivad kuritarvituse probleemi kohapeal, võib neil ette tulla ka ebatüüpilisi, kuid tõelisi paare, kellel näib esmapilgul olevat hulk fiktiivabielu jooni. Seepärast on käsiraamatus üldjoontes kirjeldatud „topeltkinnitusmehhanismi”, mida tuleb kohaldada, et minimeerida valepositiivse tuvastamise ohtu (kus näiteks abikaasadel ei ole ühist majapidamist või ühel abikaasadest on ebasoodne sisserändelugu).

See topeltkinnitusmehhanism eeldab kõigepealt, et kohaldatakse rangelt põhimõtet, et vaba liikumine on esmase õiguse reegel, mida võib piirata ainult üksikutel juhtudel, kus see on kuritarvituse tõttu õigustatud. Teiseks eeldab topeltkinnitusmehhanism, et kuritarvitust uurivad riigi ametiasutused ei tohiks kaalul olevat abielu käsitlevate algsete kahtlustuste kinnituseks põhimõtteliselt keskenduda peamiselt vihjetele kuritarvitusele. Vastupidi, nad peaksid kõigepealt kaaluma „vihjeid, et tegemist ei ole kuritarvitusega” (näiteks et ollakse pikaajalises suhtes või on võetud tõsised pikaajalised seaduslikud või finantskohustused või jagatakse vanemlikku vastutust), mis kinnitaksid järeldust, et paar on tõeline ja tal on vaba liikumise ja riigis elamise õigus. Üksnes siis, kui kuritarvituse puudumise vihjete kontrollimine ei ole kinnitanud, et uuritav abielu on olemuselt tõeline, asuksid ametiasutused kontrollima, kas on „vihjeid kuritarvitusele”.

Vihjed võimalikule kuritarvitusele, mis viitavad teatud käitumisjoontele, mida esineb fiktiivsetel paaridel palju tõenäolisemalt kui tõelistel paaridel, jagunevad mitmesse rühma, mis vastavad fiktiivabielude „elutsükli” etappidele. Näited sellistest vihjetest on näitlikustamiseks esitatud allpool.

Kui tulevased abikaasad ei ole veel kohtunud: võrreldes heausksete kolmandate riikide kodanikega on kuritarvitajad suurema tõenäosusega: varem ELi riiki sisserännanud või elavad seal ebaseaduslikult; neil on varasemate fiktiivabielude või muul kujul kuritarvituste või pettuste taust; võrreldes heausksete ELi kodanikega on kuritarvitajad suurema tõenäosusega halvas finantsseisus (näiteks raskelt võlastunud).

Abielueelses etapis: võrreldes tõeliste paaridega kuritarvitajad suurema tõenäosusega: ei ole enne abiellumist varem isiklikult kohtunud; ei räägi ühist keelt, mida mõlemad mõistavad (ja ei ole ilmne, et nad pingutaksid selleks, et luua ühist suhtlemisbaasi).

Kui tulevased abikaasad teevad ettevalmistusi pulmade pidamiseks: võrreldes tõeliste paaridega kuritarvitajad suurema tõenäosusega: kasutavad pulmapaika, mis on tuntud paigana, mida saab hõlpsasti kuritarvitada või millel on sidemeid organiseeritud kuritegevusega; annavad abielu sõlmimiseks üle rahasumma või kingitusi (välja arvatud juhul, kui need antakse kaasavara kujul kultuurides, kus see on levinud tava); nende esitatud dokumentides esineb lahknevusi, mis äratavad kahtlust võltsimise suhtes või millel on märgitud vale aadress.

Kui kolmanda riigi kodanikust abikaasa taotleb pärast abiellumist riiki sisenemise viisat või riigis elamise dokumenti: võrreldes tõeliste paaridega kuritarvitajad suurema tõenäosusega: esitavad teineteise kohta vasturääkivaid või valeandmeid otsustava tähtsusega isiklikes küsimustes (nimi, sünniaeg ja vanus, kodakondsus, lähimad pereliikmed, võimalikud varasemad abielud, haridus, töökoht); teatavad vale aadressi; kolmanda riigi kodanikust abikaasa elab koos kellegi teisega.

Kui paarile on väljastatud riiki sisenemise või riigis elamise dokumendid ja ta elab vastuvõtvas liikmesriigis: võrreldes tõeliste paaridega kuritarvitajad suurema tõenäosusega: ei ela abielulist kooselu või jäävad pärast abiellumist elama eraldi ilma mõjuva põhjuseta (näiteks töö, varasematest suhetest lapsed, kes elavad välisriigis); üks abikaasadest elab kellegi teisega.

Kui abikaasad teevad samme selleks, et oma abielu ametlikult lõpetada: võrreldes tõeliste paaridega kuritarvitajad suurema tõenäosusega lahutavad varsti pärast seda, kui kolmanda riigi kodanikust abikaasa on saanud vastuvõtvas ELi riigis autonoomse elamisõiguse või kodakondsuse.

4.2       Fiktiivabielude uurimine

Käsiraamatus on esitletud peamised vahendid, mida riikide ametiasutused kasutavad fiktiivabielude uurimiseks, nimelt samaaegsed vestlused või küsimustikud, dokumendi- ja taustakontrollid, kontrollkäigud õiguskaitseasutuste, immigratsiooniasutuste või muude pädevate asutuste poolt ning kogukonnapõhised kontrollid, et kontrollida, kas paar elab koos ja haldab ühiselt oma majapidamist. Sellega seoses tuletatakse käsiraamatus meelde, kui oluline on austada inimeste õigust eraelu puutumatusele ja järgida kohaldatavaid tagatisi, ning on sätestatud ühised tavad, mille on välja arendanud riikide ametiasutused, et maksimeerida selliste töövahendite tõhusust.

4.3.      Piiriülene koostöö fiktiivabielude probleemi lahendamisel    

Käsiraamatus on näidatud, kuidas saab fiktiivabielude tõhusat avastamist, uurimist ja vastutusele võtmist piiriülese koostöö kaudu hõlbustada. Eelkõige on selles üksikasjalikult selgitatud, kuidas saavad riikide ametiasutusi abistada Europol, kui tegemist on organiseeritud kuritegevusega, mis seisneb inimestega kaubitsemises, ja Eurojust, nimelt seoses spetsiifiliste tegude uurimise või nende eest vastutusele võtmisega, ning kuidas koordineerida riikide ametiasutuste tegevust. Selles on samuti esile toodud, kuidas saavad Europol ja Eurojust aidata liikmesriikidel asutada ühiseid uurimismeeskondi, ja olukorrad, kus sellised meeskonnad saavad olla sobivaks ja kasulikuks vahendiks.

4.4       Eri riikide ametiasutuste rollid           

Käsiraamatu viimases osas on kaardistatud mitmesugused riigi tasandi ametiasutused, mis võivad olla kaasatud fiktiivabielude probleemi lahendamisse. Eelkõige rõhutatakse, et on vaja terviklikke poliitikameetmeid selliste abieludega tegelemiseks ja riikide eri osaliste rollide kindlaksmääramiseks. Liikmesriigid peaksid oma individuaalsetest vajadustest olenevalt samuti kaaluma, kuidas kõikide peamiste sidusrühmade tööd kõige paremini koordineerida, näiteks keskse koordineerimisasutuse või igas kaasatud teenistuses kontaktpunktide loomise teel.

[1]           KOM(2013) 837 lõplik - http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52013DC0837&rid=1.

[2]           Eespool osutatud teatis „Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas”, punkt 3.1.

[3]           KOM(2009) 313 lõplik.

[4]           Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) põhjendus 28, ELT L 158, lk 77.

[5]           Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, 5. aprill 2011, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset - http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:101:0001:0011:ET:PDF.

[6]           Harta artikli 52 lõige 3; vt ka selgitused põhiõiguste harta kohta (ELT 2007/C 303/02) harta teatavate sätete tähenduse ja ulatuse kohta võrreldes vastavate konventsiooni sätetega.

[7]           Nt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused kohtuasjas Sanders vs. Prantsusmaa (taotlus 31401/96) ja kohtuasjas Klip ja Krüger vs. Madalmaad (taotlus 33257/96).

[8]           Kohtuotsus Űner vs. Madalmaad (kohtuasi 46410/99).

[9]           http://www.unhcr.org/4566b16b2.html.

[10]          Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile lisatud protokolli nr 4 artikkel 3.

[11]          Vt eelkõige kohtuasjad C‑34/09: Ruiz Zambrano, C‑256/11: Dereci ja liidetud kohtuasjad C‑356/11 ja C‑357/11: O. ja S.

[12]          Kohaldatav tõendamisstandard võib erineda olenevalt sellest, kas kuritarvituse eest võetakse vastutusele kriminaalõiguse, sisserändeõiguse, haldusõiguse või perekonnaseisu õiguse alusel.

[13]          http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:31997Y1216(01):EN:HTML.