KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Suunised püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahelise tasakaalu analüüsiks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (ühise kalanduspoliitika kohta)[1] artikliga 22.

1. Sissejuhatus

Selliste laevastike olemasolu, mille võimsus ei ole tasakaalus nende poolt kasutatavate varudega, on olnud kalavarude varasema ülepüügi oluliseks põhjuseks Euroopa vetes. Uues ühises kalanduspoliitikas kinnitatakse, et on vaja võtta meetmed püügivõimsuse haldamiseks: liikmesriigid peavad võtma meetmed oma laevastike püügivõimsuse kohandamiseks püügivõimalustega aja jooksul. Laevastiku ja selle poolt kasutatavate kalavarude vahelist tasakaalu analüüsib ja hindab iga liikmesriik vastavalt käesolevatele ühistele suunistele, mille on välja töötanud komisjon[2]. Neid suuniseid tuleks kasutada ka aruandes, mille komisjon koostab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule liikmesriikide laevastike püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahelise tasakaalu kohta[3].

Euroopa Komisjoni väljatöötatud ühistel suunistel on alates 2014. aastast oluline roll ka otsese seose loomisel iga liikmesriigi laevastikuaruande ja laevastiku suhtes uue Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF)[4] raames võetavate meetmete vahel; EMKF võimaldab ka edaspidi avaliku sektori toetuse andmist kalalaevade püügitegevuse püsivaks lõpetamiseks ajavahemikul 2014–2020[5]. On kehtestatud konkreetsed laevastikuaruandega seotud eeltingimused, millel võib olla otsene mõju uue EMKFi konkreetsete eesmärkide saavutamisele[6]. EMKFi eeskirjade kohaselt on kalapüügitegevuse alatiseks lõpetamiseks antavad toetused piiratud ning need on suunatud selliste juhtumite lahendamisele, kus laevastikuosa ei ole tasakaalus sellele osale kättesaadavate kalapüügivõimalustega[7].

Käesolevas dokumendis esitatud uutes laevastikuaruande koostamise suunistes on sätestatud ühine lähenemisviis püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahel aja jooksul saavutatava tasakaalu hindamiseks. Arvesse tuleb võtta nii olemasolevaid püügivõimalusi kui ka laevastike mõju neile. Selleks on soovitatav iga laevastikuosa puhul hinnata, mil määral see tugineb kalavarudele, mille püük ületab sihtmäära, ning samuti hinnata seda, kui paljud nende püügist märkimisväärse osa moodustavad kalavarud on bioloogiliselt ohustatud väikese arvukuse tõttu ja oluliselt mõjutatud laevastiku poolt. See võimaldab hinnata iga laevastikuosa ja selle püütavate kalavarude vahelist tasakaalustamatust. Järeldusi tasakaalustamatuse kohta võib teha ka muude näitajate alusel. Näiteks võib laevastikuosa kahjum või alakasutus viidata sellele, et see laevastikuosa ei ole kalavarudega tasakaalus. Kui mingi kalalaevastikuosa paljud laevad on korduvalt või püsivalt jäetud seisma sadamasse ja on passiivsed või kui paljud laevad veedavad kalapüügil vähem aega, kui nad võiksid, siis võib asjaomane laevastikuosa olla liiga suur kasutatavate kalavarude kohta, eriti kui selle majandustulemused on viletsad.

2. Eesmärk ja põhimõtted

Käesolevate suuniste eesmärk on anda ühine hindamismetoodika laevastiku püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahelise tasakaalu hindamiseks laevastikuosade tasandil aja jooksul.

Käesolevate suuniste eesmärk on:

kasutada eri laevastikuosade võrdlemisel standardseid meetodeid, et tagada võrdsed võimalused;

järgida parimaid võimalikke teaduslikke, tehnilisi ja majanduslikke tavasid[8] ning tagada kooskõla standardsete bioloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsetele hinnangutega;

kasutada andmeid, mis on kogutud andmete kogumise raamistiku alusel, et hõlbustada võrdlemist ja vältida töö dubleerimist.

Laevastikuosa hindamine peaks olema kokkuvõtlik hindamine, mis põhineb eespool nimetatud komponentidel. Järgnevalt on kirjeldatud igale laevastikuosale üldhinnangu andmiseks kasutatavat standardset metoodikat.

3. Näitajate mõõtmine

Liikmesriikidel palutakse igal aastal välja arvutada väike arv bioloogilisi, majanduslikke ja tehnilisi näitajaid ning võrrelda tulemusi standardväärtustega. Selleks et hoida töökoormus hallatav ja analüüsid standardsed, tuleks need näitajad arvutada andmete kogumise raamistiku[9] alusel kogutud andmete põhjal.

Bioloogilised näitajad on kavandatud selleks, et näidata, mil määral iga laevastikuosa suurus ei ole tasakaalus tema kasutatavate kalavarudega. Võimaluse ja olemasolu korral saab nende näitajate abil kindlaks teha, kus esineb tasakaalustamatust.

Samuti tuleks välja arvutada lühi- ja pikaajalise kasumlikkuse näitajad ja laevade kasutamise näitajad. Need näitajad annavad teavet kalalaevastikuosa majandus- ja ekspluatatsioonilise seisundi kohta, mis võib olla informatiivne tasakaalu analüüsimisel, kuid ka liikmesriigi tasandil võetavate muude operatiivsete otsuste langetamisel.

4. Tasakaalu hindamine

Need näitajad on mõeldud kasutamiseks kombineerituna, et teha järeldusi tasakaalustamatuse kohta iga laevastikuosa puhul eraldi. Ühes liikmesriigis mitut liiki kalapüüki hõlmavad koondanalüüsid ei ole kasulikud.

Üldiselt on sellised laevastikuosad, mis tuginevad hea tervise juures olevate kalavarude püügile ja on kasumlikud nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis, tõenäoliselt tasakaalus.

Laevastikuosi, mis ei ole tasakaalus kasutatavate püügivõimalustega, loetakse tasakaalustamatuks, isegi kui majandusnäitajad osutavad lühi- ja pikaajalisele kasumlikkusele. Ühises kalanduspoliitikas osutatakse tasakaalule (ja tasakaalustamatusele) ajavahemiku jooksul, seega on asjakohane vaadelda mitte üht, vaid pigem mitut aastat.

Kuna märkimisväärse hulga kalavarude puhul takistas bioloogiliste näitajate arvutamist varude täieliku hindamise puudumine, on võib-olla vaja valida või välja töötada alternatiivseid näitajaid. Kui bioloogiline näitaja ei ole kättesaadav, kuna väärtused F ja Fmsy puuduvad rohkem kui 60 % varude puhul, millest saak koosneb, siis ei saa laevastikuosa tasakaalu või tasakaalutuse hindamiseks mõistlikult kasutada säästva püügimäära näitajat. Sellisel juhul peaksid liikmesriigid, selleks et aidata hinnata tasakaalustamatust, kasutama kättesaadavat hindamisteavet ühe või mitme sellise liigi kohta, mida võib varasema arvukuse või järjepidevuse põhjal pidada näitajaks, mis viitab kalapüügi mõjule kasutatavas ökosüsteemis.

Halbade majandustulemustega laevastikuosad, kes püüavad hea tervise juures olevaid kalavarusid, võivad olla madala tasuvusega muudel põhjustel (nt madal müügihind, kõrged tootmiskulud, tarbijate eelistused, madal nõudlus, kütusehindade tõus, impordi või asendamise suur mõju), mis ei ole tingimata seotud püügivõimsuse ja olemasolevate kalavarude vahelise tasakaaluga. Riiklikud asutused peavad sellises olukorras olevaid laevastikuosi hoolikalt jälgima, et vältida selle tulemusena negatiivset mõju kalavarudele keskpikas ja pikas perspektiivis.

Kui laeva kasutamise näitajad on väljaspool piirmäärasid, võib see selgete bioloogiliste ja majandusnäitajate puudumise korral samuti viidata tasakaalustamatusele.

Iga juhtumi puhul tuleks olukorda analüüsida standardsete parameetrite suhtes, et teha järeldusi ühisel alusel. Asjakohased väärtused on esitatud punktis 7. Kui näitajad osutavad tasakaalutusele, kuid liikmesriik leiab, et asjaomane laevastikuosa on siiski kalavarudega tasakaalus (või vastupidi), eeldab komisjon, et tehakse täiendav analüüs.

5. Järkjärguline rakendamine

Üldine eesmärk peaks olema, et liikmesriigid saavutavad aja jooksul stabiilse ja kestva tasakaalu oma laevastike püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahel. Kuigi kalapüügivõimalused ei sobi alati kokku maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga, on esimene bioloogiline näitaja välja töötatud seda üldist eesmärki silmas pidades.

Kui on käimas järkjärguline üleminek maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele, siis võivad iga-aastased püügivõimalused üleminekul maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele ületada kogused, mis tuleneksid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse viivitamatust rakendamisest. Sellistes olukordades on tõenäoline, et bioloogiliste näitajate väärtused ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikusega seotud piirväärtused. Ei oleks siiski otstarbekas teha järeldust, et laevastikuosa on tingimata tasakaalustamata, kui on käimas püügivõimaluste kohandamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga, nagu on sätestatud ühises kalanduspoliitikas. Sarnaseid asjaolusid võiksid liikmesriigid selgitada aastaaruannetes.

6. Tegevuskava

Laevastikuosade jaoks, mille puhul on selgelt näha tasakaalustamatus, koostab asjaomane liikmesriik tegevuskava ja lisab selle püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahelise tasakaalu aruandesse, milles esitatakse kohandamise eesmärgid ja vahendid tasakaalu saavutamiseks ning selge ajakava selle rakendamiseks. Kavas tuleks määrata kindlaks tasakaalustamatuse põhjused ning eelkõige, kas sellel on bioloogiline, majanduslik või tehniline taust, nagu on arvutatud kooskõlas punktiga 7.

7. Näitajad

7.1 Bioloogilised näitajad

Selleks et hinnata, kas laevade tegevus sõltub ülepüütud kalavarudest või kas nad on seotud ammendatud kalavarule suure bioloogilise ohu tekitamisega, kasutatakse kaht näitajat. Näitajate kirjeldus ja nende arvutamise meetodid on esitatud punktis 10.

Säästva püügimäära näitaja võimaldab mõõta, kui suurel määral sõltub kalalaevastiku osa ülepüütud kalavarudest. Siin hinnatakse „ülepüüki” viitega Fmsy väärtustele ajavahemiku jooksul, ning arvutatakse sõltuvus majanduslikes näitajates. Kui Fmsy on määratletud vahemikuna, siis tõlgendatakse vahemiku ülemise piiri ületamist ülepüügina.

Lävi: kui näitaja väärtus on suurem kui 1, näitab see, et keskmiselt sõltub laevastikuosa sissetulek kalapüügivõimalustest, mis on kehtestatud struktuurselt suuremana kui see, mis vastab maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele. See võib viidata tasakaalustamatusele, kui seda on juhtunud kolmel järjestikusel aastal. Väikeste pelaagiliste liikide puhul tuleks kaaluda lühema ajavahemikuga arvestamist.

Ohustatud kalavarude näitaja näitab, kui paljusid bioloogiliselt ohustatud kalavarusid mõjutab asjaomase laevastikuosa tegevus, teisisõnu – peetakse silmas selliseid kalavarusid , mille arvukus on madalal tasemel ja on oht, et nad ei ole võimelised end taastootma, ning need kalavarud moodustavad olulise osa selle laevastikuosa saagist, või kui see laevastikuosa on asjaomase kalavaru oluline üldine mõjutaja. Kui laevastikuosa mõjutab üht või mitut bioloogiliselt väga ohustatud kalavaru, näitab see võimsuse võimalikku tasakaalustamatust.

Lävi: kui laevastikuosa saab rohkem kui 10 % oma saagist ohustatud kalavarudest, võib see olla märgiks tasakaalustamatusest.

7.2 Majanduslikud näitajad

Selleks et hinnata, kas laevastikuosa on majanduslikult jätkusuutlik pikemas perspektiivis (võimaldavad kapitaliinvesteeringuid) ja on võimeline katma oma kulud lühikeses perspektiivis, kasutatakse kaht näitajat. Tehniline alus nende näitajate arvutamiseks on esitatud punktis 11.

Esimene näitaja (investeeringutasuvus) võrdleb kalalaevastikuosa pikaajalist kasumlikkust muude võimalike investeeringutega. Kui see väärtus on väiksem kui muud madala riskitasemega pikaajalised intressimäärad, siis võib see tähendada laevastikuosa ülekapitaliseeritust.

Lävi: kui investeeringutasuvus (ROI)[10] on väiksem kui null ja väiksem kui parim võimalik pikaajaline riskivaba intressimäär, näitab see pikaajalist majanduslikku ebatõhusust, mis võib viidata tasakaalustamatusele.

Teine näitaja on tegeliku tulu ja tasuvusläve suhtarv. Sellega mõõdetakse laevastikuosa majanduslikku suutlikkust jätkata igapäevast kalapüüki: kas tulu katab meeskonna palgad, laeva kütuse ja jooksvad kulud? Kui see nii ei ole, võib tegemist olla tasakaalustamatusega.

Lävi: kui tegeliku tulu ja tasuvusläve suhtarv on väiksem kui üks, näitab see lühiajalist majanduslikku ebatõhusust, mis võib viidata tasakaalustamatusele.

7.3 Laeva kasutamise näitajad

Need näitajad kirjeldavad, kui intensiivselt asjaomase laevastikuosa laevu kasutatakse. Nende näitajate arvutamist on kirjeldatud punktis 12.

Esimene näitaja näitab, kui suurt osa laevadest tegelikult üldse ei kasutata (st mis ei ole aastas kordagi kala püüdnud).

Teine näitaja näitab nende laevade keskmist tegevustaset, mis on tegelenud kalapüügiga vähemalt üks kord aastas, võttes arvesse kalapüügi hooajalisust ja muid piiranguid. Tavatingimustes võib eeldada, et 10 % või vähem laevastikuosa laevadest peaksid olema passiivsed, mis võib olla tingitud kapitaalremondist, seadmete vahetamisest või peatsest müügist ja üleandmisest.

Lävi: kui rohkem kui 20 % laevastikuosast on korduvalt passiivne või kui laevade keskmine kasutamistase selles laevastikuosas on vähem kui 70 % sarnaste laevade võimalikust tegevusest, võib see näidata tehnilist ebatõhusust, mis võib viidata tasakaalustamatusele, välja arvatud juhul, kui seda saab seletada muude asjaoludega, nagu ootamatud kliimatingimused või inimtegevusest tingitud ootamatud sündmused või erakorralised meetmed, nagu on ette nähtud ühises kalanduspoliitikas.

8. Töömeetodid ja andmete kasutamine

Selleks et vältida töö dubleerimist ja tagada vastavus teiste majanduslike ja bioloogiliste andmetega, tuleb siin kirjeldatud hindamisel võtta arvutamisel aluseks andmed, mis on kogutud ja struktureeritud kehtivas andmete kogumise raamistikus. Loomulikult tuleks teha kõik võimalik kooskõlas liikmesriikide kohustustega ühise kalanduspoliitika raames, et tagada kalandusandmete kogumise raamistiku kaudu saadud andmete täielikkus.

Oluline on hinnata laevastiku osade näitajaid eraldi, sest iga liikmesriigi laevastiku osad võivad olla väga erinevad.

Kuna bioloogilised ja majanduslikud näitajad muutuvad aja jooksul, on soovitatav, et liikmesriigid võtaksid tasakaalu arvutamisel arvesse vähemalt kolme aasta pikkust vahemikku.

On võimalik, et järjepidevuse probleemid siiski jäävad, eelkõige majandusandmete ja -näitajate osas. Kui laevastikuosade majandustulemused ei ole järjepidevad, peavad liikmesriigid kontrollima, kas ootamatud lühiajalised vapustused on mõjutanud sissetulekuid või kulusid.

9. Täiendav teave, mis tuleb lisada riikide laevastikuaruannetesse

 Riigi aruanded kalalaevastiku kohta peaksid sisaldama ka järgmist teavet:

a) kalalaevastiku osade kirjeldus seoses kalapüügiga: areng eelmisel aastal, sealhulgas mitmeaastase majandamis- või taastamiskavadega hõlmatud kalapüügi kohta;

b) mitmeaastaste majandamis- või taastamiskavade raames või vajaduse korral riiklike kavade raames vastuvõetud püügikoormuse vähendamise süsteemi mõju püügivõimsusele;

c) teave laevastiku koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kava järgimise kohta;

d) koondaruanne laevastiku haldamise süsteemi tugevate ja nõrkade külgede kohta koos täiustamiskavaga ja üldine teave laevastikupoliitika meetmete järgimise taseme kohta;

e) kogu teave halduskorra muudatustest, mis on seotud laevastiku haldamisega.

Neid punkte võib käsitleda viidates muudele dokumentidele, mis on avalikkusele kättesaadavad.

f) selliste laevastikuosade puhul, mille tasakaalustamatus on tõendatud, tuleb lisada tegevuskava, milles sätestatakse kohandamise eesmärgid ja vahendid tasakaalu saavutamiseks ning selge ajakava selle rakendamiseks.

10. Bioloogilise jätkusuutlikkuse näitajad

10.1 Säästva püügimäära näitaja

See näitaja kajastab seda, kui suurel määral sõltub laevastikuosa ülepüütud kalavarudest. Siin tähendab „ülepüütud” seda, et kalavaru püük ületab Fmsy, kalastussuremuse, mis vastab maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele.

Andmenõuded on järgmised: püütava kalavaru täielik bioloogiline hinnang, st kui tegelik kalastussuremus on kindlaks määratud; hinnanguline Fmsy või selle asendajad (Fmax või F0.1) ja igast püütavast kalavarust saadud saagi väärtus.

Kui laevastikuosa püüab vaid üht kalavaru, arvutatakse näitaja lihtsalt järgmiselt:

F on kõige uuemate kättesaadavate teaduslike hinnangute (nt ICESi ja STECFi nõuanded) kohane kalastussuremus. See näitaja on väga sarnane eelmisele näitajale F/Ft, ainus erinevus on see, et nüüd kasutatakse näitajat Fmsy standardeesmärgina läbi kogu ühise kalanduspoliitika.

Seda näitajat on laiendatud, et hõlmata (aasta jooksul) erineva püügiga tegelevaid laevastikke ja olukorda, kus tegeldakse mitme liigi püügiga. Kui laevastikuosa püüab mitut liiki (n), siis on väljendab näitaja eespool osutatud näitaja keskmist iga kalavaru puhul (i), mida kaalutakse selle kalavaru lossimiskoguste Vi väärtusega[11]. Seetõttu on näitaja

See näitaja toimib samamoodi, olenemata sellest, kas asjaomase laevastikuosa saak on püütud erinevatest kalavarudest sama püügioperatsiooni käigus või kas see püütakse erinevate sihtpüükide käigus samal püügiaastal.

Kuna selle näitaja arvutamine nõuab mõningat ettevalmistust ja andmebaasi arvutusi, siis korraldab komisjon nii, et need väärtused edastatakse liikmesriikidele ja need põhinevad kalandusandmete kogumise raamistiku kaudu saadud andmetel ning ICESi ja STECFi hinnangutel.

Näitaja arvutamine sõltub sellest, kas asjaomase kalavaru kohta on olemas kvantitatiivne teaduslik nõuanne[12].

Bioloogiliste näitajate arvutamist püügiühiku kohta (cpue) püütud saagi või biomassi indeksi põhjal üldiselt ei soovitata, kuna enamasti need ei ole informatiivsed.

10.2 Ohustatud kalavarude näitaja

Punktis 7.1 kirjeldatud ohustatud kalavarude näitaja ei aita kindlaks teha juhtusid, kus kasutatakse suures bioloogilises ohus olevaid kalavarusid.

Täiendava näitajana sellise olukorra kindlakstegemiseks palutakse liikmesriikidel loendada nende kalavarude arv, mida asjaomased laevastikud kasutavad ja mis praeguse hinnangu kohaselt on suures bioloogilises ohus. Selles kontekstis tähendab „kasutamine” seda, et suures ohus kalavaru moodustab rohkem kui 10 % laevastiku saagist või et laevastik püüab rohkem kui 10 % sellest kalavarust.

Selle arvutuse jaoks on suures bioloogilises ohus kalavaru selline varu, mis on kas:

a) hinnangu kohaselt alla Blim bioloogilist taset; või

b) selle kohta kehtib soovitus püük lõpetada, sihtpüük keelata, et vähendada kalapüüki võimalikult madala tasemeni, või rahvusvahelise nõuandva organi samalaadne soovitus, isegi juhul kui selline nõuanne on esitatud piiratud andmete põhjal; või

c) püügivõimaluste määruse kohaselt tuleb see kala vigastamata merre tagasi lasta või on selle lossimine keelatud; või

d) see on kalavaru, mis on kantud IUCNi punasesse raamatusse või on kantud CITESi nimekirja.

Seda saab väljendada iga laevastikuosa puhul, mis püüab n arvu kalavarusid, järgmiselt:

kus

Ci = saak, Ct = asjaomase laevastikuosa poolt kõigist kalavarudest püütud kogusaak; Ti = kõikide laevastikuosade poolt kalavarust i püütud kogusaak n arvust kalavarudest, mis kuuluvad ühte eespool nimetatud kategooriasse a–c.

11. Majanduslikud näitajad

Majanduslikud näitajad võivad näidata laevastiku majanduslikku ala- või ülekapitaliseeritust nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.

On vaja välja arvutada kaks näitajat: investeeringutasuvus võrreldes võimaliku tuluga, mis saadaks põhivara väärtuse investeerimisest mujale (pikaajaline elujõulisus) ja praeguse tegeliku tulu ja tasuvusläve suhe (lühiajaline elujõulisus).

Mõlemad näitajad eeldavad, et liikmesriik kasutab võrdlemiseks madala riskiga pikaajaliste investeeringute intressimäära. Komisjon teeb ettepaneku kasutada ühtlustatud pikaajalisi intressimäärasid, mille Euroopa Keskpank on arvutanud lähenemise hindamiseks ja mis on kättesaadavad aadressil: http://www.ecb.int/stats/money/long/html/index.en.htmllähenemise hindamisel.

Selleks et võtta arvesse suuri erinevusi intressimäärades, mis on viimastel aastatel enamikus liikmesriikides tekkinud majanduskriisi tõttu, teeb komisjon ettepaneku kasutada viimase viie aasta aritmeetilist keskmist intressimäära. Seega tuleb 2013. aasta tasakaalu hindamisel kasutada intressimäära, mis kehtis ajavahemikul 2008–2012.

Komisjon taotleb, et STECFi teeks liikmesriikidele kättesaadavaks andmete kogumise raamistikul põhinevad 2013. aasta näitajad.

Muude näitajate puhul tuleks need parameetrid arvutada laevastikuosa põhiselt.

11.1 Investeeringutasuvus vs paremuselt teine alternatiiv

Laevastiku investeeringutasuvus (ROI) on laevastiku puhastulu (kasum pärast põhivara kulumit) jagatuna laevastiku kogu põhivara väärtusega. Saadud kalapüügiõiguste kaubanduslikku väärtust ei ole arvesse võetud. Kõik investeeringutasuvuse arvutamiseks vajalikud andmed peavad olema kättesaadavad kalandusandmete kogumise raamistikus. Andmed otseste sissetulekutoetuste kohta tuleks arvestusest välja jätta. Siiski palutakse liikmesriikidel esitada tabel, milles on näidatud igale laevastikuosale antud toetused alates 2008. aastast.

Soovitatud arvutusmeetod on järgmine:

ROI = netokasum/põhivara väärtus

Kus:

Netokasum = (lossitud saagist saadud tulu + muud tulud) – (meeskonna kulud + palgata tööjõu kulud + energiakulud + remondi- ja hoolduskulud + muud muutuvkulud + püsikulud + kulum)

ja kuis

Põhivara väärtus = laeva asendusväärtus + kalapüügiõiguste eeldatav väärtus

Ideaaljuhul peaks põhivara väärtus koosnema nii materiaalsest põhivarast (laevad, püügivahendid ja elektroonika jne) kui ka immateriaalsest varast (näiteks kalapüügiõiguste hinnanguline väärtus, nagu kvoot, litsents jne). Laevastiku põhivara väärtuse arvutamisel palutakse liikmesriikidel kaaluda võimalust kasutada pideva inventariseerimise meetodit (PIM) ja võtta arvesse PGECON[13] töörühma hiljutisi nõuandeid amortiseerunud laevade asendamise väärtuse arvutamise parimate tavade kohta.

Juhul kui andmed immateriaalse põhivara kohta ei ole kättesaadavad, tuleks selle asemel arvutada materiaalse põhivara tootlus (ROFTA), kasutades täpselt sama arvutusmeetodit, kuid jättes lisamata hinnangulise kasu kalapüügiõigustest.

Arvutatud ROI (või ROFTA) väljendab kalandussektoris investeeritud kapitali kasumlikkust ühiku kohta (protsentides).

ROId (või ROFTAt) tuleks seejärel võrrelda madala riskiga pikaajalise investeeringu intressimääraga, mis on arvutatud eespool esitatu kohaselt. See intressimäär väljendab kasumlikkust, mida seesama investeeritud kapital toodaks, kui see investeeritaks paremuselt järgmisse alternatiivi (tavaliselt pikaajalised riigivõlakirjad).

Saadav näitaja valem oleks ROI – madala riskiga pikaajalise investeeringu intressimäär.

Kui põhivara väärtus ei ole kättesaadav või seda ei ole mõne aasta kohta või see ei ole usaldusväärne mis tahes põhjusel, võiksid liikmesriigid kasutada puhaskasumit protsentides, et sooritada eespool osutatud võrdlemine. Igal juhul peavad liikmesriigid teatama, millist näitajat nad on kasutanud ning millise ajavahemiku ja laevastikuosa suhtes.

11.2 Rakendamine ja tõlgendamine

Kui ROI on positiivne ja suurem kui madala riskitasemega pikaajaline intressimäär, oleks selle tulemuseks näitaja positiivne väärtus, mis annaks tunnistust erakordsest kasumist, mis on märk majanduslikust alakapitaliseeritusest. Kui ROI on positiivne, kuid väiksem kui madala riskitasemega intressimäär, oleks see näitaja negatiivse väärtusega, mis näitab, et pikas perspektiivis oleks kasulikum investeerida mujale, mis omakorda on märk sellest, et tõenäoliselt on laevastik ülekapitaliseeritud ja seetõttu majanduslikult ebatõhus. Negatiivne ROI võib ka iseenesest viidata ülekapitaliseerimisele.

Arvutusnäide (oletades, et madala riskiga pikaajaline intressimäär on 5 %)

Väärtused kalendriaasta kohta (tuhandetes eurodes) || Laevastikuosa 1 || Laevastikuosa 2 || Laevastikuosa 3

Lossitud saagist saadud tulu + muud tulud                 || 1500 || 700 || 1000

Meeskonnakulud + palgata tööjõu kulud + kütusekulud + remondi- ja hoolduskulud + muud muutuvkulud +püsikulud || 800 || 481 || 850

Kapitalikulud (amortisatsioon + intressimaksed) || 400 || 200 || 200

Puhaskasum || 300 || 39 || -50

Laevastiku põhivara väärtus (laeva asendusväärtus + kalapüügiõiguste eeldatav väärtus) || 2000 || 1500 || 1500

ROI = netokasum/põhivara väärtus || 15 % || 2,6 % || -2,5 %

ROI – riskivaba pikaajaline intressimäär || +10 % || -2,4 % || -7,5 %

11.3 Tegeliku tulu ja tasuvusläve suhtarv

Tasuvuslävi (break-even revenue, BER) on nii püsi- kui ka muutuvkulude katmiseks vajalik tulu, mille puhul ei toodeta kahjumit ega kasumit. Tegelik tulu (current revenue, CR) on laevastikuosa koondtegevustulu, mis hõlmab lossimisest saadavat tulu ja kalapüügiga mitteseotud tulu. Kõik andmed selle arvutamiseks peaksid olema kättesaadavad liikmesriikide kalandusandmete kogumise riiklikes programmides, välja arvatud alternatiivkulud. Andmed otseste sissetulekutoetuste kohta tuleks arvestusest välja jätta. Arvutamisel tuleks arvesse võtta ka püügiõiguse rendist saadavad tulud ja kulud, kui need on kättesaadavad. Selliste andmete lisamine peab olema ära mainitud.

Tasuvusläve (BER) arvutamise valem on järgmine:

BER = (püsikulud) / (1-[muutuvkulud / tegelik tulu])

kus:

muutuvkulud =

meeskonnakulud + palgata tööjõud + energiakulud + remondi- ja hoolduskulud + muud muutuvkulud

ja kus:

püsikulud = püsikulud + kulum

ja tegelik sissetulek = lossitud saagist saadud tulu + muud tulud

 Suhtarvu arvutamiseks jagatakse tegelik tulu BERiga, st

Suhtarv = / tegelik tulu (CR) / BER

Sellisel viisil arvutatud suhtarv annab ülevaate lühiajalisest finantsilisest elujõulisusest. Kui andmed võimaldavad, võiksid liikmesriigid esitada ka majanduse pikaajalise elujõulisuse CR/BER analüüsi. Selleks oleks vaja püsikuludele lisada alternatiivkulud:

Püsikulud = püsikulud + kulum + kapitali alternatiivkulu

Kapitali alternatiivkulu = põhivara väärtus * madala riskiga põhivara pikaajaline intressimäär.

Liikmesriigid peavad märkima, millist CR/BER kontseptsiooni nad kasutavad.

11.4 Rakendamine ja tõlgendamine

Laevastiku tegeliku tulu ja tasuvusläve suhtarv näitab, kui lähedal on laevastiku tegelik tulu sellisele tulule, mis on laevastikul vaja tasuvusläve saavutamiseks lähiajal. Kui see suhtarv on suurem kui 1, siis teenitakse piisavalt tulu, et katta muutuv-, püsi- ja kapitalikulu, mis näitab, et see sektor on tulutoov, võimaliku alakapitaliseeritusega. Kui suhtarv on väiksem kui 1, siis ei teki piisavalt tulu, et katta muutuv-, püsi- ja kapitalikulu, mis näitab, et see sektor ei ole tulutoov, võimaliku ülekapitaliseeritusega. Kui CR/BER tulemus on negatiivne, siis tähendab see seda, et muutuvkulud üksi ületavad tegelikku tulu, mis näitab, et mida rohkem tulu teenitakse, seda suurem on kahjum.

Kui kulum ja kapitali alternatiivkulu näitajad arvutustest välja jätta, näitab suhtarv ainult seda, kui palju tulu on vaja tegevuskulude katmiseks ainult lühiajaliselt, arvestamata, kas saadakse erakorralist kasumit. Nende mõistete lisamine suurendab pikas perspektiivis väljavaateid laevastiku tulevasele elujõulisusele, kuid teataval määral kattub see ROI (või ROFTA) kui tasuvusnäitaja kasutamisega pikemas perspektiivis.

Arvutusnäide Tegeliku tulu ja tasuvusläve (CR/BER) suhtarv

|| Väärtused kalendriaasta kohta (tuhandetes eurodes) Kasutada laevastikuosa koguarve || Laevastikuosa 1 || Laevastikuosa 2

1 || Tegelik tulu (CR) = lossitud saagist saadud tulu + muud tulud || 113 000 || 115 000

2 || Püsikulud = püsikulud + kulum + kapitali alternatiivkulu || 24 000 || 28 000

3 || Muutuvkulud = meeskonna + palgata tööjõu kulud + energiakulud + remondi- ja hoolduskulud + muud muutuvkulud || 90 000 || 85 000

4 || BER = 2 / ( 1 - [ 3 / 1 ] ) || 117 913 || 107 333

5 || CR/BER = 1/4 || 0,96 || 1,07

12. Laevade kasutamise näitajad

12.1 Passiivse laevastiku näitaja

Passiivsed laevad kujutavad endast kasutamata võimsust ja need vähendavad üldist tehnilist tõhusust ja kogu laevastiku võimsuse rakendamise määra. See näitaja on arvutatud andmete kogumise raamistiku kohaste laevade pikkusklasside alusel, mitte laevastikuosade alusel, kuna teave laeva püügivahendite ja püügipiirkonna kohta ei ole kättesaadav. Tuleb esitada ka tabel, milles on näidatud passiivsete laevade osa laevade koguarvust, laevade arv, tonnaaž (GT) ja mootorivõimsus (kW).

12.2 Laevade kasutamise näitaja

Laevade kasutamise näitaja näitab iga laevastikuosa keskmist kasutamist, tegelikult kasutatava koormuse suhet maksimaalsesse püügikoormusesse, mida laevastik võiks kasutada. See näitaja põhineb andmetel, mis on eeldatavasti usaldusväärsed ja annab kiiresti arvutatava hinnangu laevastiku kasutamise kohta püügitegevuses peamiselt valitsevate asjaolude kohaselt. Sellest näitajast on olemas kaks versiooni, mis põhinevad kas täheldatud või teoreetilise maksimaalse aktiivsuse tasemel. Liikmesriigid peaksid ise otsustama, mis on asjakohasem, ja esitama komisjonile üksnes selle näitaja.

Näitaja, mis põhineb täheldatud maksimaalsel aktiivsusel, arvutatakse järgmiselt:

Laevastikuosa laeva keskmise püügikoormuse ja laeva täheldatud maksimaalse koormuse (kW-päevades või GT-päevades) suhe võrdlusaastal.

Seda näitajat saab arvutada ka püügipäevade arvu põhjal:

Keskmise merel viibitud päevade arvu ja täheldatud maksimaalse merel viibitud päevade arvu suhe laeva kohta.

Selle tehnilise näitaja teine versioon on kohaldatav juhul, kui täheldatud maksimaalset merepäevade arvu laevastikuosa kohta iga võrdlusaasta jooksul võivad piirata välised tegurid. Need võivad olla majanduslikud (nt kütusekriis), keskkonna- (nt erakorralised ilmastikutingimused) ja sotsiaalsed põhjused (nt kalapüügikeeld nädalalõpppudel), mis võivad mõjutada maksimaalset täheldatud merel viibitud päevade arvu laeva kohta teatavate aastate puhul, nii et see arv ei pruugi kajastada kogu laevastiku tegelikku tehnilist suutlikkust.

Sellistel juhtudel võivad liikmesriigid arvutada selle suhtarvu ka teoreetilise maksimaalse merepäevade arvu põhjal. Selle arvutuse jaoks asendatakse varasemates arvutustes kasutatud „laevastikuosa laeva tegelikult täheldatud maksimaalne püügikoormus” teoreetilise maksimaalse merepäevade arvuga, mille jooksul võib tegelda kalapüügiga, kui puuduvad välised piirangud (nt kui ei kohaldata püügikoormuse reguleerimise korda). Selle väärtuseks võetakse vaikimisi 220 päeva, kui andmed ei ole kättesaadavad, muul juhul tuleks hinnata vastavalt looduslikele, tehnilistele ja sotsiaalsetele tingimustele. Selle väärtuse peaks kindlaks määrama liikmesriik ise, kasutades eksperdihinnangut ja kättesaadavat teavet.

Valitud näitajat tuleks hinnata ja see esitada mitme aasta pikkuse ajavahemiku kohta, et näidata, kas suhe on aja jooksul stabiilne.

Arvutada võib kas kW-päevades või GT-päevades, nagu sobib vastava laevastikuosa puhul; nt veetavate püüniste puhul eelistada kW-päevi, kuna suuremate mootoritega laevad püüavad rohkem kui väiksemate mootoritega laevad, ning eelistada GT-päevi passiivpüüniste puhul.

12.3 Rakendamine ja tõlgendamine

Andmed (merel viibitud päevade arv laeva kohta, tonnaaž (GT) ja mootorivõimsus (kW)) on liikmesriigi tasandil kättesaadavad andmekogust vastavalt andmekogumise määrusele ja andmekogumise raamistikule. Siiski on maksimaalne merepäevade arv täiendav arvutus, mis jääb praegu välja kalandusandmete kogumise raamistikust, kuid andmete kogumise hange kõnealuse näitaja kohta avaldatakse igal aastal.

Selle näitaja arvutamisel tuleks arvesse võtta kõik laevastiku aktiivsed laevad. Aktiivne laev on selline laev, millel on luba püüda kala teataval ajal võrdlusaasta jooksul ja mis on registreerinud vähemalt ühe merel viibitud päeva võrdlusaasta jooksul. Passiivne laev on see, millel võib olla või mitte olla võrdlusaastal kalapüügiluba, kuid mis ei ole registreerinud ühtegi päeva merel ega ühtegi lossimist võrdlusaasta jooksul.

Need näitajad näitavad, kui palju on võimalik vähendada laevastiku püügivõimsust vähendamata laevade kogutoodangut (lossimised). Seda tehnilist näitajat võib seega pidada alusnäitajaks iga laevastikuosa puhul.

Arvutatud väärtuse ja 1 marginaal näitab laevade tehnilist alakasutust. „Valgusfoori süsteemi” puhul on näitaja üle 0,9 (nt kui keskmine aktiivsus on suurem kui 90 % maksimaalsest aktiivsusest), sellist olukorda on võimalik märgata ainult sellistes laevastikuosades kus on peamiselt ühesugune tegevus ning seda võib praktikas liigitada roheliseks tuleks. Väärtusi (sõltuvalt laevastiku homogeensusest), mis jäävad alla 0,7, võib pidada märkimisväärse kasutamata tootmisvõimsuse näitajaks, ms võivad viidata tehnilisele ülevõimsusele (punane tuli).

Kui kasutatakse teoreetilist päevade maksimumarvu täheldatud maksimaalse päevade arvu asemel, võivad esineda olulised erinevused tehniliste näitajate väärtuste vahel, ning tuleb hoolt kanda, et selgitada mõjusid.

Arvutusnäide Laeva kohta tegelikult kasutatud püügikoormuse ja maksimaalse koormuse (täheldatud ja teoreetilise) suhe kolmest laevast koosnevas rühmas.

Laev || Võimsus 1) || Tegelik püügikoormus 2) || Maksimaalne püügikoormus (põhineb täheldatud maksimaalsel)3) || Teoreetiline maksimaalne püügikoormus 4) || Tehniline näitaja (täheldatud) 5) || Tehniline näitaja (teoreetiline)6)

kW || päevad || kW-päevad || päevad || kW-päevad || päevad || kW-päevad

Laev 1 || 100 || 80 || 8 000 || 150 || 15 000 || 220 || 22 000 || 0,53 || 0,36

Laev 2 || 200 || 110 || 22 000 || 150 || 30 000 || 220 || 44 000 || 0,73 || 0,50

Laev 3 || 400 || 150 || 60 000 || 150 || 60 000 || 220 || 88 000 || 1,00 || 0,68

|| || || Kokku 90 000 || || Kokku 105 000 || || Kokku 154 000 || Keskmine 0,86 || Keskmine 0,58

1) Võimsust näidatakse kõigi laevastikuosade puhul kilovattides (kW); võimaluse korral ja eelkõige passiivpüünistega laevastikuosade puhul on soovitatav kasutada ka tonnaaži (GT).

2) Selles veerus esitatakse üksiku laeva tegevuse ja püügikoormuse andmed.

3) See veerg sisaldab täheldatud maksimaalset kasutamist (150 päeva) laevastiku iga laeva kohta.

4) See veerg sisaldab teoreetilist maksimaalset kasutamist (220 päeva) laevastiku iga laeva kohta.

5) Selles veerus esitatakse arvutatud tehniline näitaja, mis on arvutatud maksimaalse kasutamise määra põhjal (2. veeru kW-päevad jagatuna 3. veeru kW-päevadega, siis laevastikuosa keskmine).

6) Selles veerus on arvutatud tehniline näitaja, mis on arvutatud maksimaalse kasutamise määra põhjal (2. veeru Kw-päevad jagatuna 4. veeru Kw-päevadega, siis laevastikuosa keskmine)

Iga liikmesriik peaks tegema valiku, milliseid tehnilisi näitajaid esitada, nagu on kirjeldatud punktis 7.3. Valikut tuleb põhjendada.

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1380/2013, 11. detsember 2013, ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354/22, 28.12.2013).

[2] Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 22 lõige 2.

[3] Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 22 lõike 4 teine lõik.

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 508/2014, 15. mai 2014, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (ELT L 149/1, 20.5.2014).

[5] Avaliku sektori abi kalapüügi alatiseks lõpetamiseks EMKFi raames on piiratud ka ajaliselt (31. detsember 2017).

[6] Määruse (EL) nr 508/2014 IV lisa.

[7] Määruse (EL) nr 508/2014 artikli 34 lõike 1 punkt b.

[8] Käesolevad suunised põhinevad STECFi nõuannetele (SGBRE 10-01, EWG 11-10 ja PLEN 10-03), mis hõlmavad nelja liikmesriigi märkusi ja milles võetakse arvesse 2013. aasta kogemusi, mis on esitatud STECFi dokumendis EWG 13-28.

[9] Nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008, 25. veebruar 2008, kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva ühenduse raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta (ELT L 60, 5.3.2008).

[10] Kogemused näitavad, et põhivara väärtus ei ole sageli kättesaadav või ei ole usaldusväärne. Sellistel juhtudel võib puhaskasu asendada ROI (või ROFTA – materiaalse põhivara tootluse).

[11] Kui väärtused ei ole teada, võib kasutada koguseid, kuid liikmesriigid peaksid osutama, kas liigid on kõrge või madala väärtusega.

[12] Juhul, kui üle 60 % saagist koosneb kalavarudest, mille väärtused F ja Fmsy ei ole kättesaadavad, loetakse kõnealune näitaja samuti kättesaamatuks.

[13] Planning Group on Economic Issues (PGECON), 16.–19. aprill 2012, Salerno (Itaalia) .