KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ (millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded) kohaldamise kohta

2013. aastal avastati ELis 386 230 ebaseaduslikult riigis viibivat kolmandate riikide kodanikku, mis oli vähem kui 2008. aastal (608 870 isikut)[1]. Langust saab osaliselt põhjendada sellega, et majanduskriis raskendas paljudes ELi liikmesriikides töö leidmist. Ebaseaduslikku sisserännet on aga selle olemuse tõttu raske täpselt mõõta, sest enamik ebaseaduslikke sisserändajaid jäävad avastamata ja töö leidmise võimalus kujutab endast jätkuvalt olulist ajendit ebaseaduslikuks sisserändeks ELi.

Ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamine tuleneb paremat elu otsivate sisserändajate olemasolust ja tööandjate soovist kasutada ära töötajaid, kes on valmis tegema madalat kvalifikatsiooni nõudvat ja vähetasustatud tööd sellistes tööjõumahukates sektorites nagu ehitus, põllumajandus, koristusteenused ning majutus/toitlustus.

Ebaseaduslik töötamine tekitab mitmesugust kahju, sest see toob kaasa maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete alalaekumise riigieelarvesse ning seaduslikult tööle võetud töötajate asendamise või nende töölevõtmisest loobumise ning sunnib töötajaid töötama ohtlikes tingimustes ilma kindlustuseta.

Kuna töö leidmise võimalus meelitab ebaseaduslikke sisserändajaid ELi, püütakse 18. juunil 2009 vastu võetud direktiiviga 2009/52/EÜ[2] seda takistada. Direktiiviga karmistatakse ebaseadusliku töötamise eest ette nähtud karistusi ja parandatakse mehhanisme selle avastamiseks, sätestades samal ajal kaitsemeetmed ebaseaduslike sisserändajate ebaõiglase kohtlemise heastamiseks.

Direktiiv on üks meetmetest, mille EL on võtnud, et tõhusalt tegeleda ebaseadusliku sisserändega. Muude meetmete hulka kuuluvad tihedam koostöö kolmandate riikidega,[3] integreeritud piirihaldus, tõhus tagasisaatmispoliitika[4] ja inimkaubandusevastast võitlust käsitlevate õigusaktide tugevdamine[5]. Ühtlasi täiendatakse direktiiviga hiljutisi seadusliku sisserände valdkonna algatusi, mille kõige värskem näide on hooajatöötajate direktiiv,[6] millega EL loob võimaluse üldjuhul põllumajanduse ja turismi alal töötava madala kvalifikatsiooniga tööjõu seaduslikuks sisserändeks.

Liikmesriigid pidid direktiivi 2009/52/EÜ siseriiklikusse õigusesse üle võtma 20. juuliks 2011[7]. Komisjon algatas rikkumismenetluse[8] 20 liikmesriigi[9] suhtes, kes ei võtnud direktiivi õigeks ajaks üle, kuid praeguseks on kõik rikkumismenetlused lõpetatud.

Itaalia ja Luksemburg andsid enne direktiivi ülevõtmist tööandjatele aega, et nad saaksid deklareerida ebaseaduslikult riigis viibivad sisserändajad, kes nende tarbeks töötavad, ning võimaldasid trahvi tasumise ja teatavate tingimuste täitmise korral töötamise seadustada.

Ebaseaduslike sisserändajate töötamine on nüüd kõikides direktiiviga seotud liikmesriikides[10] keelatud ja vaid mõnes liikmesriigis on lubatud teha sellest erand väljasaatmise edasilükkumise korral[11]. Mitu liikmesriiki on otsustanud direktiivi ulatust[12] laiendada, kohaldades seda ka nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes viibivad riigis seaduslikult, kuid kelle elamisluba ei võimalda osaleda majandustegevuses.

Käesoleva teatise[13] avaldamisega täidab komisjon oma kohustuse anda Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru tööandjate karistuste direktiivi kohaldamisest[14]. Kõigepealt antakse teatises ülevaade ELi liikmesriikides nii otsestele kui ka kaudsetele tööandjatele töötajate ebaseadusliku töölevõtmise eest ette nähtud rahalistest ja kriminaalkaristustest (I punkt). Seejärel kirjeldatakse, kuidas on liikmesriigid siseriiklikus õiguses jõustanud ebaseaduslikult töötavate sisserändajate kaitsemeetmed (II punkt). Lõpuks võetakse kokku, kuidas on liikmesriigid võtnud üle direktiivis sätestatud mehhanismid ebaseadusliku töötamise avastamiseks ja selle eest karistamiseks, ning hinnatakse kontrolle käsitlevaid liikmesriikide aruandeid (III punkt).

I.            Ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamise eest nii otseste kui ka kaudsete tööandjate suhtes kohaldatavad karistused

I.1.         Ülevaade liikmesriikides kehtivatest rahalistest ja kriminaalkaristustest

a)           rahalised karistused (artikkel 5)

Artiklis 5 on sätestatud, et ebaseadusliku töötamise eest kohaldatavad karistused hõlmavad rahalisi karistusi, mis suurenevad vastavalt ebaseaduslikult töötavate kolmandate riikide kodanike arvule.

Direktiivi ülevõtmise raames tuli ainult Belgial, Bulgaarial, Luksemburgil, Soomel ja Lätil lisada sellised rahalised karistused oma siseriiklikusse õigusesse, sest ülejäänud direktiiviga seotud 19 liikmesriiki olid need juba ette näinud. Seitse liikmesriiki[15] on siiski vahepeal muutnud oma õigusaktides trahvi arvutamise meetodit ja/või suurendanud selle summat.

Üksnes Küpros, Soome, Ungari, Madalmaad ja Poola on kasutanud artikli 5 lõikes 3 ette nähtud võimalust kergendada rahalisi karistusi, kui tööandja on füüsiline isik (s.t üksikisik), töö toimub tema isiklikuks tarbeks ning tegemist ei ole eriti orjastavate töötingimustega.

Kõik liikmesriigid peale Rootsi ja Itaalia, kelle rahalised karistused sisaldavad juba keskmist tagasisaatmiskulu, nõuavad tööandjalt lisaks rahalisele karistusele tagasisaatmiskulude maksmist.

Rahalisi karistusi käsitlevast tabelist 1 nähtub, et liikmesriigid jagunevad trahvi arvutamise meetodi poolest kahte rühma. 16 liikmesriigis[16] on rahatrahvi summa võrdelises seoses ebaseaduslikult töötavate kolmandate riikide kodanike arvuga. Nendes liikmesriikides kõigub rahalise karistuse minimaalne või fikseeritud summa ebaseaduslikult töötava sisserändaja kohta 300 eurost Belgias kuni 10 001 euroni Hispaanias. Enamik liikmesriike on sätestanud ka maksimaalse trahvisumma, mis ulatub füüsilise isiku puhul 854 eurost Küprosel kuni 100 000 euroni Hispaanias. Ülejäänud kaheksa liikmesriiki[17] on oma õiguses sätestanud trahvi üldsumma, kuid täpse summa määrab kohtunik vastavalt ebaseaduslikult töötavate sisserändajate arvule. Nendes liikmesriikides kõigub maksimaalne trahvisumma 500 eurost Lätis kuni 500 000 euroni Saksamaal.

Nagu näha, varieeruvad trahvisummad liikmesriigiti märkimisväärselt ja võib tekkida kahtlus, et rahaliste karistuste tase ei ületa alati ebaseaduslike sisserändajate töölevõtmisest saadavat kasu. Kuna karistuste mõju kohta ei ole terviklikke empiirilisi andmeid, võib karistuste hoiatavusele ja proportsionaalsusele esialgse hinnangu andmiseks võrrelda karistusi lisaks muudele teguritele[18] miinimumpalgaga.

Näiteks Luksemburgis on maksimaalne karistus 1,3 kuu miinimumpalka ebaseaduslikult töötava sisserändaja kohta. Läti on üks liikmesriikidest, kes on kehtestanud trahvi üldsumma, ning seal võrdub maksimaalne rahaline karistus 1,7 kuu miinimumpalgaga. Need arvud erinevad kardinaalselt näiteks Bulgaariast, kus maksimumtrahv on 24,2 kuu miinimumpalka ebaseaduslikult töötava sisserändaja kohta, ja Tšehhi Vabariigist, kus trahvi maksimaalne üldsumma on füüsilise isiku puhul 584 kuu miinimumpalka[19].

b)           kriminaalkaristused (artiklid 9 ja 10)

Artiklis 9 on sätestatud kriminaalkaristused järgmiste eriti raskete ebaseadusliku töötamise juhtumite korral:

(i) rikkumine kordub pidevalt;

(ii) hõlmatud on suur arv kolmandate riikide kodanikke;

(iii) töö toimub eriti orjastavates tingimustes;

(iv) tööandja kasutab teadlikult inimkaubanduse ohvri tööd;

(v) ebaseaduslik töötaja on alaealine.

Enne direktiivi jõustumist käsitati ebaseaduslike sisserändajate töölevõtmist kriminaalkuriteona kümnes liikmesriigis[20]. Seega tuli 14 liikmesriigil[21] kehtestada oma õiguses kriminaalkaristused eespool kirjeldatud viisil toimuva ebaseadusliku töötamise eest. Austria, Saksamaa, Kreeka ja Itaalia on olemasolevaid õigusakte muutnud, et pikendada vabadusekaotuse pikkust või enamikul juhtudel suurendada trahvide taset.

Belgias, Soomes, Prantsusmaal, Itaalias, Maltal, Madalmaades ja Rootsis kujutab ebaseaduslik töölevõtmine endast kriminaalkuritegu ka juhul, kui tegu ei ole artikli 9 lõikes 1 loetletud olukordadega. Nimetatud olukordi käsitatakse raskendavate asjaoludena.

Ülejäänud liikmesriikides karistatakse ebaseaduslikku töölevõtmist kriminaalkorras üldiselt artiklis 9 kirjeldatud juhtudel. Mõni liikmesriik ei ole eraldi osutanud, et ebaseaduslikku töölevõtmist karistatakse kriminaalkorras juhul, kui töö toimub eriti orjastavates tingimustes[22] või tööandja teab, et ta kasutab inimkaubanduse ohvri tööd[23]. Seda põhjendatakse enamasti asjaoluga, et nimetatud viisil toimuvat ebaseaduslikku tööd peetakse kaetuks inimkaubandust käsitlevate siseriiklike õigusaktidega.

Nagu ilmneb tabelist 2, varieerub kriminaalkaristuste raskusaste oluliselt. Mõne liikmesriigi puhul võib kahelda karistuste hoiatavas mõjus. Näiteks Lätis ja Austrias karistatakse ebaseaduslikku tööd mõnel artikli 9 lõikes 1 loetletud juhul kuni kolme- või kuuekuulise vabadusekaotusega, samal ajal kui ülejäänud liikmesriikides sätestatud maksimaalne vabadusekaotus ulatub ühest kuni viie aastani. Kümnes liikmesriigis saab vabadusekaotuse liita või asendada trahviga, mille suurus kõigub füüsilise isiku puhul 600 eurost Belgias kuni 240 000 euroni Portugalis.

c)           Juriidiliste isikute suhtes kohaldatavad kriminaalkaristused (artiklid 11 ja 12) ja muud meetmed (artikkel 7)

Vastavalt artikli 12 lõikele 1 on kõik liikmesriigid näinud artiklis 9 osutatud ebaseadusliku töötamise eest vastutavatele juriidilistele isikutele ette kriminaalkaristused, näiteks rahatrahvi, likvideerimise, õiguste piiramise või vara konfiskeerimise. Lisaks on kõik liikmesriigid peale Bulgaaria, Eesti, Soome, Ungari ja Madalmaade kaasanud juriidiliste isikute suhtes kohaldatavate kriminaalkaristuste hulka direktiivi artikli 7 lõikes 1 loetletud meetmed.

Artikli 7 lõike 1 kohaselt karistatakse ebaseadusliku töötamise eest vastutavaid juriidilisi isikuid lisaks järgmiste meetmetega:

(i) mõne või kõigi riiklike hüvitiste saamise õigusest ilmajätmine kuni viieks aastaks;

(ii) riigihankemenetlustes osalemise õigusest ilmajätmine kuni viieks aastaks;

(iii) kuni 12 kuu jooksul enne ebaseadusliku töötamise avastamist tööandjale antud mõne või kõigi riiklike hüvitiste tagasinõudmine;

(iv) rikkumise toimepanekuks kasutatud asutuste ajutine või alaline sulgemine.

Kuigi nendel meetmetel võib olla märkimisväärne hoiatav mõju, ei ole kõik liikmesriigid neid veel täielikult üle võtnud[24]. Ainult Austria, Küpros ja Slovakkia on kasutanud artikli 12 lõikega 2 ette nähtud võimalust avalikustada nimekirja artiklis 9 osutatud kuriteo toime pannud tööandjatest, kellel on juriidilise isiku staatus.

I.2.        Nii otseste kui ka kaudsete tööandjate vastutus (artikli 2 punkt c, artikkel 8, artikli 9 lõige 2 ja artikkel 11)

Ebaseadusliku töötamise keelu tõhususe tagamiseks kasutavad kõik liikmesriigid artikli 2 punktis c sätestatud töötamise laia määratlust, mis hõlmab mis tahes tasustatud või tasustamisele kuuluvat tegevust tööandja tarbeks, tema juhtimisel ja/või järelevalve all, olenemata õiguslikust suhtest.

Lisaks peavad artikli 8 kohaselt nii otsesed kui ka kaudsed tööandjad vastutama artikliga 5 ette nähtud rahaliste karistuste kandmise eest, sest mõnes valdkonnas, eriti nendes, mida ebaseaduslik töötamine mõjutab, kasutatakse sageli alltöövõttu.

Kõik liikmesriigid peale Eesti ja Leedu on vastavalt artikli 8 lõike 1 punktile a oma õigusaktides sätestanud, et töövõtjat, kelle tööandja on vahetu alltöövõtja, võib kohustada lisaks tööandjale või tema asemel kandma artikli 5 alusel määratud rahalist karistust. Samuti tagavad enamik liikmesriike[25] vastavalt artikli 8 lõikele 2, et juhul kui tööandja on alltöövõtja, võib peatöövõtjat ja iga vahealltöövõtjat, kes olid teadlikud sellest, et tööandjast alltöövõtja võttis tööle ebaseaduslikult töötavaid sisserändajaid, kohustada maksma trahvi.

Selleks et hõlbustada nende sätete jõustamist ja tagada töövõtjate jaoks õiguskindlus, on artikli 8 lõikes 3 sätestatud, et töövõtjat, kes on järginud vajaliku hoolsuse kohustust, ei võeta selle artikli lõike 1 või 2 kohaselt vastutusele. Paljude liikmesriikide[26] õiguses ei ole siiski vajaliku hoolsuse kohustust määratletud. Sel juhul viidatakse sageli lepingu-/tsiviilõiguse üldsätetele.

Vastavalt artikli 9 lõikele 2 on kõik liikmesriigid taganud, et ebaseaduslike sisserändajate teadlikule töölevõtmisele kihutamine, kaasaaitamine ja õhutamine on samuti kriminaalkorras karistatav tegu. Ühtlasi on liikmesriigid artikli 11 kohaselt taganud, et juriidilisi isikuid võib võtta vastutusele artiklis 9 nimetatud kuritegude eest, mis pandi toime puuduliku järelevalve tagajärjel[27] või mille on nende kasuks toime pannud isik, kellel on juriidilises isikus juhtiv koht ning kes tegutses iseseisvalt või juriidilise isiku organi liikmena.

Tänu direktiivi ülevõtmisele saab kõiki ebaseaduslikust töötamisest kasu saavaid isikuid enamikus liikmesriikidest asjakohaselt karistada. See on ülimalt oluline ebaseadusliku töötamisega võitlemiseks, kuid hädavajalik ka selleks, et ebaseaduslikud sisserändajad saaksid lihtsamini kasutada neile direktiiviga antud õigusi.

II.          Ebaseaduslikult töötavate kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed

II.1.      Maksmata jäänud töötasu ja maksude maksmine (artikli 6 lõige 1 ja artikkel 8)

Liikmesriigid on võtnud õigesti üle artikli 6 lõike 1 punkti a, mille kohaselt ebaseaduslikel sisserändajatel on õigus tasule tehtud töö eest, ja artikli 6 lõike 1 punkti b, mille kohaselt tööandja peab maksma kõik maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed, mis ta oleks tasunud, kui kolmanda riigi kodanik oleks töötanud seaduslikult.

Maksmisele kuuluvate summade arvutamisel eeldatakse vastavalt artikli 6 lõikele 3, et töösuhe on kestnud vähemalt kolm kuud, välja arvatud juhul, kui tööandja või töötaja suudab tõendada teisiti. Kõik liikmesriigid peale Eesti, Hispaania ja Rumeenia lähtuvad oma õiguses sellest eeldusest ning Madalmaades võetakse aluseks isegi kuus kuud.

 Kõik liikmesriigid kohustavad artikli 6 lõike 1 punkti c kohaselt tööandjat põhimõtteliselt kandma kõik kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud kolmanda riigi kodanikule maksmata jäänud töötasu saatmisega riiki, kuhu ta on tagasi pöördunud või tagasi saadetud.

Ühtlasi on liikmesriigid üldjuhul[28] vastavalt artiklile 8 sätestanud, et peale tööandja võib kohustada ka peatöövõtjat ja vahealltöövõtjat kohustada tasuma mis tahes maksmata jäänud töötasu ja makse.

II.2.      Õiguskaitsevahendite kättesaadavus ja kaebuste esitamise lihtsustamine (artikli 6 lõiked 2–5 ning artikkel 13)

Põhilised kaitsemeetmed, mis on eespool kirjeldatud sätete jõustamiseks direktiivis ette nähtud, on õiguskaitsevahendite kättesaadavuse tagamine ja kaebuste esitamise lihtsustamine, mille eesmärk on heastada ebaseaduslike sisserändajate ebaõiglane kohtlemine. Samal ajal tekitab just selle direktiivi osa ülevõtmine muret, sest liikmesriikides ebaseaduslike sisserändajate õiguste kohtulikuks kaitsmiseks loodud mehhanismid on nõrgad või puuduvad üldse.

Väga vähesed liikmesriigid[29] on võtnud üle sätte, millega ebaseaduslikult töötavale sisserändajale antakse selge sõnaga õigus esitada taotlus tööandjalt maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, sealhulgas juhtudel, kui sisserändaja on tagasi pöördunud või tagasi saadetud[30]. Enamik liikmesriike piirduvad viitega üldsätetele, milles käsitletakse õigust esitada hagi tsiviilkohtule või töövaidluskomisjonile. Vähesed liikmesriigid[31] on kehtestanud artikli 6 lõike 2 esimese lõigu punkiga b ette nähtud võimaluse algatada menetlus maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, ilma et kolmanda riigi kodanikul oleks vaja esitada sellekohane taotlus.

Vastavalt artikli 13 lõikele 1 peavad liikmesriigid tagama tõhusad mehhanismid, mille kaudu ebaseaduslikel sisserändajatel on võimalik esitada kaebus oma tööandja kohta, sealhulgas kolmanda isiku kaudu. Samuti peavad liikmesriigid artikli 13 lõike 2 kohaselt sätestama, et kolmandad isikud, kellel on õigustatud huvi tagamaks, et käesolevat direktiivi järgitakse, võivad tegutseda kas kolmanda riigi kodaniku nimel või tema toetuseks mis tahes haldus- ja/või tsiviilmenetlustes, mis on algatatud tema õiguste kaitseks. Mitmes liikmesriigis võivad ebaseaduslike sisserändajate nimel kaebusi esitada ja neid siseriiklikes menetlustes esindada ametiühingud[32]. Harvematel juhtudel on see ülesanne antud võõrtöötajate organisatsioonidele[33] või kontrollivolitustega ametiasutustele[34]. Luksemburg, Malta ja Madalmaad ei ole oma õiguses selliseid kolmandaid isikuid veel kindlaks määranud.

Vaid neli liikmesriiki[35] on loonud mehhanismid, mis võimaldavad ebaseaduslikul sisserändajal saada maksmata jäänud töötasu, sealhulgas ka juhul, kui ta on tagasi pöördunud või kui ta on tagasi saadetud (artikli 6 lõige 4). Näiteks Prantsusmaa sisserände ja integratsiooni amet saab anda välja täitekorraldusi, et raha ebaseaduslikult töötanud sisserändaja nimel välja nõuda ja seejärel see talle üle anda. Teised liikmesriigid toetuvad selleks kohtuotsuste täitmisele pööramist käsitlevatele üldsätetele.

Direktiivi kohaselt tuleb ebaseaduslikult töötavaid sisserändajaid nende õigustest „süstemaatiliselt ja objektiivselt” teavitada. Mitu liikmesriiki[36] ei ole seda oma õiguses ette näinud ja mõned liikmesriigid[37] leiavad, et piisab üldistest haldusjuhistest ja haldusmenetluse subjekti teabeõigust käsitlevatest eeskirjadest. See võib tegelikkuses tähendada, et liikmesriik on esitanud teabe veebisaitidel, mille olemasolust ebaseaduslikud sisserändajad ei ole tõenäoliselt teadlikud või millele neil ei ole juurdepääsu.

Ainult mõned liikmesriigid[38] on selge sõnaga võtnud üle artikli 6 lõike 5 ja artikli 13 lõike 4, mis kohustab neid andma artikli 9 lõike 1 punktides c ja e osutatud kuritegude suhtes algatatud kriminaalmenetlustega seotud kolmandate riikide kodanikele piiratud ajavahemikuks elamislube vastavalt sellise menetluse pikkusele ning määrama kindlaks tingimused nimetatud lubade pikendamiseks, kuni ebaseaduslik sisserändaja on talle välja maksmata summad kätte saanud.

Asjaolu, et paljudes liikmesriikides puuduvad menetlused õiguskaitsevahendite kättesaadavamaks tegemiseks ebaseaduslikele sisserändajatele ja nende abistamiseks nende õiguste kohtulikul kaitsmisel, võib kokkuvõttes raskendada võitlust ebaseadusliku töötamisega. Tööandja vastu suunatud kaebuste esitamise hõlbustamisega saavad liikmesriigid oluliselt toetada oma ebaseadusliku töötamise avastamise strateegiaid.

III.       Ebaseadusliku töötamise avastamine ja ebaseadusliku töötamise keelu jõustamine

III.1.    Ennetusmeetmed: tööandja kohustused (artikkel 4)

Tööandjate teadlikkuse suurendamiseks ja kontrollide hõlbustamiseks on kõik liikmesriigid võtnud üle direktiivis 4 sätestatud ennetusmeetmed. Nende kohaselt peab kolmanda riigi kodanikul olema kehtiv elamisluba või muu riigis viibimise luba ning tal tuleb see esitada. Tööandja peab säilitama vähemalt töötamise ajal kõnealuse dokumendi koopiat või registreerima selle sisu kontrollimiseks ning teavitama sätestatud tähtaja jooksul pädevaid asutusi kolmanda riigi kodaniku tööle võtmisest.

Enamikus liikmesriikides[39] tuleb kirjeldatud menetlus lõpule viia mõni päev enne töötamise algust või lepingu sõlmimist,[40] kuid hiljemalt esimesel tööpäeval[41]. Teistes liikmesriikides võib teavitamine toimuda alles mitu päeva[42] või nädalat pärast töötamise algust[43]. Kui tööandja on järginud menetlust, vabastatakse ta vastutusest, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et dokumendid olid võltsitud[44].

Ainult vähesed liikmesriigid on kasutanud võimalust näha ette lihtsustatud teavitamismenetlus juhul, kui tööandja on füüsiline isik ja töötatakse tema isiklikuks tarbeks (Saksamaa, Itaalia ja Luksemburg), ja/või vabastada tööandja teavitamise kohustusest, kui tööle võetud kolmanda riigi kodanikul on pikaajalise elaniku staatus (Austria, Küpros ja Eesti).

III.2.    Kontrollkäigud (artikkel 14)

Vastavalt artiklile 14 tuleb liikmesriikidel oma õigusaktides selleks, et oleks võimalik jõustada ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamise keeld, kohustada pädevaid ametiasutusi korraldama kontrollkäike tegevusvaldkondades, mille puhul riski hinnatakse kõige suuremaks.

Tõhus ja piisav kontrollimine on hädavajalik, et võidelda ebaseadusliku töötamisega ja võimaldada ebaseaduslikel sisserändajatel kasutada oma õigusi. Kui puudub nõuetekohane kontroll, võib ka karistuse oht jääda teoreetiliseks.

Kontrollkäike käsitlevate aruannete ettenähtust hilisem esitamine komisjonile ja mõnede aruannete kvaliteet valmistavad siiski muret. 2012. aastal esitasid 2011. aastal korraldatud kontrollkäikude kohta aruande ainult neli liikmesriiki (Saksamaa, Prantsusmaa, Läti ja Slovakkia). 2013. aastal esitasid ainult üheksa liikmesriiki oma aruande õigeaegselt (Soome, Prantsusmaa, Ungari, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia). Seetõttu saatis komisjon 10. oktoobril 2013 ülejäänud 15 liikmesriigile kirja, et meenutada neile enne rikkumismenetluse algatamist nende kohustusi. Pärast seda edastasid kõik liikmesriigid oma aruande.

Üldiselt on aruannetel veel arenguruumi. Osa teabest ei ole täielik, põhineb erinevatel arvutusmeetoditel ja määratlustel ja/või ei vasta direktiivis sätestatud aruandlusnõuetele. Kontrollkäike käsitlev teave on seega piiratud ning terviklikku ülevaadet kogu ELis teostatud kontrollkäikudest ja nende tulemustest on raske anda. Aruandluse lihtsustamiseks edastas komisjon juba 2010. aastal liikmesriikidele aruandlusvormi. Aruandlusvormi on hiljuti ajakohastatud, et saada liikmesriikidelt võrreldavaid andmeid ja teavet, mis võimaldaks komisjonil hinnata direktiivi jõustamise tulemuslikkust.

Selleks et kontrollkäikudest oleks abi võitluses ebaseadusliku töötamisega, on oluline kindlaks teha kõige suurema riskiga tegevusvaldkonnad. Mõni liikmesriik (Tšehhi Vabariik, Eesti, Leedu, Malta ja Rumeenia) ei ole märkinud, kas ja kuidas ta on kõige suurema riskiga tegevusvaldkonnad kindlaks teinud. Teiste liikmesriikide aruannetest nähtub siiski, et enamasti on ebaseadusliku töötamise oht kõige suurem ühtedes ja samades valdkondades: ehitus, põllumajandus ja aiandus, majapidamistööd/koristusteenused ning toitlustamine ja majutus.

Liikmesriikidelt saadud teave ohustatud tegevusvaldkondades korraldatud kontrollkäikude kohta on esitatud tabelis 3. Vajaduse korral on seda täiendatud Eurostati ametlike andmetega tööandjate ja töötajate arvu kohta. Tabelist selgub, et mõnes liikmesriigis teostatud kontrollkäikude arv ei ole tõenäoliselt piisav, et tööandjad lõpetaksid ebaseaduslike sisserändajate töölevõtmise. Bulgaarias, Eestis, Poolas, Rumeenias ja Rootsis kontrolliti 2012. aastal alla 1 % tööandjaid, samal ajal kui näiteks Austrias oli see näitaja 16,98 %, Itaalias 17,33 % ja Sloveenias 28,93 %[45]. Sellest võib järeldada, et liikmesriikide meetmed erinevad märgatavalt, mistõttu seadust rikkuva tööandja avastamine ja talle süüdistuse esitamine võib olla mõnes liikmesriigis vähem tõenäoline.

IV.       Kokkuvõte ja edasised sammud

Direktiivi 2009/52/EÜ ülevõtmise tulemusena on ebaseaduslike sisserändajate töötamine kõikides liikmesriikides keelatud ning nende tööandjatele määratakse rahalisi, haldus- ja kriminaalkaristusi. Liikmesriikide õigusaktides sätestatud karistuste raskusaste varieerub siiski märkimisväärselt. Kuna see sunnib kahtlema, kas karistused on alati tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, tuleks olukorda täiendavalt hinnata.

Mõni liikmesriik ei ole direktiiviga ette nähtud kaitsemeetmeid veel piisavalt rakendanud. Arenguruumi on kõikides valdkondades, mis seonduvad kaitse pakkumisega ebaseaduslikele sisserändajatele: nõude esitamine tööandja vastu ja tulemuslikud mehhanismid selle võimaldamiseks või sedavõrd elementaarne nõue nagu sisserändajate süstemaatiline ja objektiivne teavitamine nende õigustest.

Osa liikmesriikidest peab tõenäoliselt astuma olulisi samme, et parandada mitte ainult oma aruandlust, vaid ka kontrollkäike ning kehtestama suurema riskiga tegevusvaldkondade süstemaatilise kindlakstegemise kaudu selgemad prioriteedid. 2012. aasta kohta kogutud teave näitab, et tõhusa ja piisava kontrollkäikude süsteemi tagamiseks tuleb veel teha palju tööd. Sellise süsteemi puudumine seab suure kahtluse alla ebaseadusliku töötamise keelu tulemusliku jõustamise ja liikmesriikide jõupingutused direktiivi jõustamisel esinevate erinevuste vähendamiseks.

Liikmesriigid on kohustatud esitama igal aastal enne 1. juulit kontrollkäike käsitleva aruande ning seepärast jälgib komisjon ka edaspidi liikmesriikide tegevust selles valdkonnas ja võtab vajaduse korral meetmeid. Selleks et suurendada liikmesriikide teadlikkust juba nimetatud ja tekkida võivatest probleemidest direktiivi ülevõtmisel, suhtleb komisjon iga liikmesriigiga eraldi ning algatab vajaduse korral süsteemi EU Pilot kaudu menetluse.

Komisjon toetab liikmesriike, et tagada direktiivi piisav rakendamine kogu ELis. Alates direktiivi vastuvõtmisest 2009. aastal on komisjon pidevalt kutsunud liikmesriike üles arutama selle mitme olulisema sätte ülevõtmist ja rakendamist ning sama üleskutse kehtib ka eelseisvateks kohtumisteks. Vajaduse korral on võimalik koostada praktilised suunised direktiivi rakendamiseks, sealhulgas sisserändajate õiguste kohtulikuks kaitsmiseks.

Praegu ei ole komisjonil kavas esitada ühtegi ettepanekut direktiivi muutmiseks. Aja jooksul hindab komisjon, kas ülevõtmismeetmed on piisavad ebaseadusliku töötamise vähendamiseks ja ajendavad kasutama võimalusi seaduslikuks sisserändeks, millest oleks kasu nii sisserändajatele kui ka tööandjatele ja liikmesriikidele.

Tabel 1.             Rahalised karistused

Riik || Isik1 || Rahalise karistuse summa || Artikli 5 lõige 32 || Võrdlus enne direktiivi ülevõtmist kehtinud õigusnormidega

Miinimum || Fikseeritud || Maksimum

Rahaline karistus iga ebaseaduslikult töötava sisserändaja kohta

AT || F/J || EUR 1 000/4 000 || || EUR 10 000/50 000 || EI || →

BE || F/J || EUR 300 || || EUR 3 000 || EI || Varem õigusnormid puudusid

BG || F || BGN 750/1 500 (EUR 383/767) || || BGN 7 500/15 000 (EUR 3 834/7 669) || EI || Varem õigusnormid puudusid

J || BGN 3 000/6 000 (EUR 1 534/3 068) || || BGN 30 000/60 000 (EUR 15 338/30 677)

CY || F/J || || || CYP 500/2 000 (EUR 854/3 417) || JAH || →

EE || F || || || EUR 1 200 || EI || →

J || || || EUR 3 200

EL || F/J || || EUR 5 000/10 000 || || EI || ↑

ES || F/J || EUR 10 001 || || EUR 100 000 || EI || ↑

FR || F/J || EUR 6 980 || || EUR 52 350 || EI || ↑

HU || F/J || || HUF 500 000 (EUR 1 630) || || JAH || →

IT || F || EUR 1 950 || || EUR 15 600 || EI || ↑

LT || F/J || || LTL 3 000/10 000 (EUR 869/2 896) || LTL 10 000/20 000 (EUR 2 896/5 792) || EI || →

LU || F/J || || EUR 2 500 || || EI || Varem õigusnormid puudusid

NL || F || || || EUR 11 250 || JAH || ↑

J || || || EUR 45 000

RO || F/J || RON 3 000 (EUR 662) || || RON 4 000 (EUR 883) || EI || ↑

SE || F/J || || || SEK 22 200/44 400 (EUR 2 477/4 954) || EI || →

SI || F || EUR 2 000 || || EUR 5 000 || EI || →

J || EUR 4 000 || || EUR 12 000

Ebaseaduslikult töötavate sisserändajate arvu võetakse trahvi arvutamisel arvesse

CZ || F || || || CZK 5 000 000 (EUR 182 305) || EI || ↑

J || CZK 250 000 (EUR 9 115) || || CZK 10 000 000 (EUR 364 606)

DE || F/J || || || EUR 500 000 || EI || →

FI || F/J || EUR 1 000 || || EUR 30 000 || JAH || Varem õigusnormid puudusid

LV || F || EUR 210 || || EUR 500 || EI || Varem õigusnormid puudusid

MT || F/J || || || EUR 11 646,87 || EI || →

PL || F/J || PLN 3 000 (EUR 720) || || || JAH || →

PT || F/J || EUR 2 000 || || EUR 90 000 || EI || →

SK || F/J || EUR 2 000 || || EUR 200 000 || EI || →

1 F = füüsiline isik, J = juriidiline isik. 2 Kas on kasutatud direktiivi 2009/52/EÜ artikli 5 lõikega 3 ette nähtud võimalust („Liikmesriigid võivad kehtestada kergemad rahalised karistused, kui tööandja on füüsiline isik, kes võtab ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööle oma isiklikuks tarbeks ning kui tegemist ei ole olnud eriti orjastavate töötingimustega”). (Vahetuskursid 4. aprilli 2014. aasta seisuga: 1 BGN = EUR 0,511281; 1 CYP = EUR 1,70860; 1 CZK = EUR 0,0364632; 1 HUF = EUR 0,00326012; 1 LTL = EUR 0,289620; 1 PLN = EUR 0,240083; 1 ROL = EUR 0,224388; 1 SEK = EUR 0,111573)

Tabel 2. Kriminaalkaristused

Riik || Kriminaalkaristus (vastavalt vajadusele vabadusekaotuse pikkus ja trahvisumma) || Võrdlus enne direktiivi ülevõtmist kehtinud õigusnormidega

Art 9 lg 1 punkt a || Art 9 lg 1 punkt b || Art 9 lg 1 punkt c || Art 9 lg 1 punkt d || Art 9 lg 1 punkt e

AT || Vabadusekaotus kuni 6 kuud || Vabadusekaotus kuni 6 kuud või trahv || Vabadusekaotus kuni 2 aastat || Vabadusekaotus kuni 2 aastat || Vabadusekaotus kuni 6 kuud või trahv ||  ↓

BE || Vabadusekaotus 6 kuud kuni 3 aastat ja/või trahv 600–6 000 eurot || Varem õigusnormid puudusid

BG || Vabadusekaotus 1–5 aastat ja trahv 5 000–50 000 leevi (2 554–25 564 eurot) || Vabadusekaotus kuni 4 aastat ja trahv 2 000–20 000 leevi (1 022–10 225 eurot) || Vabadusekaotus 1–5 aastat ja trahv 5 000–50 000 leevi (2 554–25 564 eurot) || Vabadusekaotus kuni 4 aastat ja trahv 2 000–20 000 leevi (1 022–10 225 eurot) || Vabadusekaotus 1–5 aastat ja trahv 5 000–50 000 leevi (2 554–25 564 eurot) || Varem õigusnormid puudusid

CY || Vabadusekaotus kuni 5 aastat ja/või trahv kuni 20 000 eurot || Varem õigusnormid puudusid

CZ || Vabadusekaotus 6 kuud kuni 5 aastat ||  - || Vabadusekaotus 6 kuud kuni 5 aastat || →

DE || Vabadusekaotus kuni 1 aasta või trahv || Vabadusekaotus kuni 1 aasta või trahv || Vabadusekaotus kuni 3 aastat või trahv (rasketel juhtudel 6 kuud kuni 5 aastat) || Vabadusekaotus kuni 3 aastat või trahv || Vabadusekaotus kuni 1 aasta või trahv || ↑

EE || Trahv 30–500 päevamäära (96–1 600 eurot) või vabadusekaotus kuni 3 aastat || Varem õigusnormid puudusid

EL || Vabadusekaotus vähemalt 5 kuud || Vabadusekaotus vähemalt 6 kuud || Vabadusekaotus vähemalt 6 kuud || ↑

ES ||  - || Vabadusekaotus 6 kuud kuni 6 aastat ja/või trahv 6–12 kuu päevamäära || Vabadusekaotus 2–5 aastat ja/või trahv 6–12 kuu päevamäära ||  - ||  - || →

FI || Trahv või vabadusekaotus kuni 1 aasta || →

FR || Vabadusekaotus kuni 5 aastat ja trahv kuni 15 000 eurot || →

HU || Vabadusekaotus kuni 2 aastat || Vabadusekaotus kuni 2 aastat || Vabadusekaotus 1–5 aastat || Vabadusekaotus 1–5 aastat || Vabadusekaotus 1–5 aastat || Varem õigusnormid puudusid

Riik || Kriminaalkaristus (vastavalt vajadusele vabadusekaotuse pikkus ja trahvisumma) || Võrdlus enne direktiivi ülevõtmist kehtinud õigusnormidega

Art 9 lg 1 punkt a || Art 9 lg 1 punkt b || Art 9 lg 1 punkt c || Art 9 lg 1 punkt d || Art 9 lg 1 punkt e

IT || Vabadusekaotus 6 kuud kuni 3 aastat ja trahv 5 000 eurot || ↑

Karistuse suurendamine kolmandiku kuni poole võrra || || Karistuse suurendamine kolmandiku kuni poole võrra

LT || Trahv või vabadusekaotus kuni 2 aastat ||  - || Trahv või vabadusekaotus kuni 2 aastat || Varem õigusnormid puudusid

LU || Vabadusekaotus 8 päeva kuni 1 aasta ja/või trahv 2 501–20 000 eurot || Varem õigusnormid puudusid

LV || Vabadusekaotus kuni 3 kuud või trahv kuni 100 kuu miinimumpalka (32 000 eurot) || Vabadusekaotus kuni 3 kuud või ühiskondlikult kasulik töö või trahv kuni 100 kuu miinimumpalka (32 000 eurot) || Vabadusekaotus kuni 3 kuud või trahv kuni 100 kuu miinimumpalka (32 000 eurot) || Varem õigusnormid puudusid

MT || Trahv kuni 11 646,87 eurot ja/või vabadusekaotus kuni 2 aastat || →

NL || Vabadusekaotus kuni 3 aastat või trahv kuni 78 000 eurot || Vabadusekaotus kuni 1 aasta või trahv kuni 78 000 eurot || →

PL || Vabadusekaotus kuni 12 kuud ja trahv || Vabadusekaotus kuni 3 aastat || Vabadusekaotus kuni 12 kuud ja trahv || Varem õigusnormid puudusid

PT || Vabadusekaotus kuni 1 aasta või trahv kuni 240 päevamäära (120 000 eurot) || Vabadusekaotus kuni 2 aastat või trahv kuni 480 päevamäära (240 000 eurot) || Vabadusekaotus 1–5 aastat || Vabadusekaotus 2–6 aastat || Vabadusekaotus kuni 2 aastat või trahv kuni 480 päevamäära (240 000 eurot) || Varem õigusnormid puudusid

RO ||  - || Vabadusekaotus kuni 1–2 aastat või trahv ||  - || Vabadusekaotus kuni 1–2 aastat või trahv || Vabadusekaotus 1–3 aastat || Varem õigusnormid puudusid

SE || Trahv või vabadusekaotus kuni 1 aasta || Varem õigusnormid puudusid

SI || Vabadusekaotus kuni 2 aastat || Vabadusekaotus kuni 3 aastat || Varem õigusnormid puudusid

SK || Vabadusekaotus kuni 2 aastat || Vabadusekaotus 6 kuud kuni 3 aastat || Varem õigusnormid puudusid

Tabel 3. 2012. aastal teostatud kontrollkäigud

Riik || DIREKTIIV 2009/52/EL || Märkused

Kontrollkäigud || Tulemused

Koguarv || Kontrollitud tööandjate osakaal kõikide tegevusvaldkondade tööandjatest (%) || Ebaseadusliku töötaja* avastamiseni viinud kontrollkäikude arv || Avastatud ebaseaduslike töötajate arv || Avastatud ebaseaduslike töötajate osakaal kõikide tegevusvald­kondade töötajatest (%)

AT || 32 765 || 16,98 || 2 948 || 4 490 || 0,11 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

BE || 14 127 || 7,86 || 1 538 || 1 826 || 0,41 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

BG || 119 || 0,12 || 1 || 1 || 0,00003 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

CY || 5 736 || 38,5 || / || 1 340 || 0,35 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

CZ || 27 914 || 17,45 || 27 || 46 || 0,00095 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

DE || 122 577 || 6,91 || / || / || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

EE || 79 || 0,36 || 0 || 0 || 0 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

EL || 8 704 || 3.35 || 30 || 49 || 0,00138 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud; andmed käsitlevad ajavahemikku 1.8.2012–31.12.2012

ES || 53 671 || 6,12 || 5 386 || 5 386 || 0,03145 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

FI || 1 800 || 1,9 || / || / || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

FR || 1 331 || / || / || 621 || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud; andmed käsitlevad tööloata töötavaid sisserändajaid, kuid mitte seda, kas neil on elamisluba

HU || 19 080 || 9,72 || / || / || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

IT || 243 847 || 17,33 || / || 11 499 || 0,05115 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

LT || 1 453 || 5,38 || / || 0 || 0 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud; andmed käsitlevad ajavahemikku 1.8.2012–31.12.2012

LV || 2 648 || / || / || 1 || 0,00012 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud; andmed käsitlevad ajavahemikku 1.1.2012–1.5.2013

LU || 3 097 || 43,62 || / || / || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

MT || 3 831 || 53,07 || 70 || 88 || 0,05167 || Andmed käsitlevad tööloata töötavaid sisserändajaid, kuid mitte seda, kas neil on elamisluba

NL || 11 181 || / || 776 || 1 123 || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud; Eurostati andmed tööandjate ja töötajate koguarvu kohta ei ole kättesaadavad

PL || 2 776 || 0,44 || 61 || 133 || 0,00306 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

PT || 2 305 || 1,09 || / || 10 828 || 0,25 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

RO || 916 || 0,82 || / || 22 || 0,00025 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

SE || 414 || 0,25 || / || / || / || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

SI || 9 027 || 28,93 || / || 8 || 0,00088 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud

SK || 39 801 || 57,77 || / || 22 || 0,00095 || Kõik tegevusvaldkonnad hõlmatud; osa andmetest ei käsitle elamisloa olemasolu

Ebaseaduslik töötaja – ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik

[1] Eurostat, 2013. Madalmaade ja Kreeka andmed ei olnud kättesaadavad.

[2] Direktiiv 2009/52/EÜ, 18. juuni 2009, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded („tööandjate karistuste direktiiv”, ELT L 168, 30.6.2009, lk 24).

[3] Komisjoni teatis „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis”, KOM(2011) 743 (lõplik).

[4] Komisjoni teatis ELi tagasisaatmispoliitika kohta, COM(2014) 199 (final), 28.3.2013.

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, 5. aprill 2011, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).

[6] Direktiiv 2014/36/EL kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 375).

[7] Direktiivi 2009/52/EÜ artikkel 17.

[8] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 258 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 226).

[9] Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Soome ja Rootsi.

[10] Direktiiviga 2009/52/EÜ on seotud kõik liikmesriigid, välja arvatud Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik. Horvaatia puhul ei ole ühinemisest tulenevat direktiivi rakendamist veel hinnatud.

[11] Saksamaa, Kreeka, Soome, Prantsusmaa, Malta, Rumeenia ja Rootsi (direktiivi 2009/52/EÜ artikli 3 lõige 3).

[12] Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Prantsusmaa, Soome, Ungari, Leedu, Malta, Rumeenia ja Rootsi.

[13] Teatis põhineb komisjoni tellitud uurimusel.

[14] Direktiivi 2009/52/EÜ artikkel 16.

[15] Tšehhi Vabariik, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaad ja Rumeenia.

[16] Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Rumeenia, Rootsi ja Sloveenia.

[17] Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Soome, Läti, Malta, Poola, Portugal ja Slovakkia.

[18] Muude tegurite hulka kuuluvad näiteks sarnaste süütegude eest kohaldatavad karistused ja süüteo täpne koosseis asjaomase riigi õiguses. Karistuste tõhususe hindamiseks kasutatakse tegelikult kohaldatud karistuste kohta kogutud empiirilisi andmeid.

[19] Miinimumpalga andmed Eurostatilt:        http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/labour_market/earnings/main_tables.

[20] Austria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Itaalia, Malta ja Madalmaad.

[21] Belgia, Bulgaaria, Küpros, Eesti, Ungari, Leedu, Luksemburg, Läti, Poola, Portugal, Rumeenia, Rootsi, Sloveenia ja Slovakkia.

[22] Rumeenia.

[23] Tšehhi Vabariik, Hispaania ja Läti.

[24] Belgia, Kreeka, Bulgaaria, Soome, Luksemburg, Tšehhi Vabariik, Itaalia ja Eesti.

[25] Välja arvatud Eesti ja Leedu.

[26] Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Ungari, Itaalia, Leedu, Malta, Portugal, Rumeenia, Rootsi, Sloveenia ja Slovakkia.

[27] Puudulikust järelevalvest ja kontrollist tulenevat juriidiliste isikute (äriühingute) vastutusele võtmist käsitleva sätte ülevõtmisega oli probleeme ainult Luksemburgil.

[28] Välja arvatud Eesti ja Leedu.

[29] Bulgaaria, Küpros, Kreeka ja Sloveenia.

[30] Küpros, Kreeka, Poola ja Rootsi.

[31] Belgia, Prantsusmaa, Ungari, Malta ja Poola.

[32] Austria, Küpros, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Leedu, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia.

[33] Tšehhi Vabariik, Soome, Ungari, Läti ja Rootsi.

[34] Kreeka, Hispaania, Soome, Itaalia ja Leedu.

[35] Belgia, Kreeka ja Prantsusmaa.

[36] Bulgaaria, Hispaania, Itaalia, Läti, Malta, Madalmaad, Sloveenia ja Slovakkia.

[37] Belgia, Soome, Ungari ja Rumeenia.

[38] Austria, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Ungari, Itaalia, Luksemburg, Rootsi, Sloveenia ja Slovakkia.

[39] Välja arvatud Soome.

[40] Bulgaaria, Küpros, Hispaania, Prantsusmaa, Leedu, Madalmaad ja Rumeenia.

[41] Belgia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Itaalia, Läti, Malta ja Portugal.

[42] Austria, Eesti, Ungari, Luksemburg, Poola ja Slovakkia.

[43] Saksamaa, Rootsi ja Sloveenia.

[44] Välja arvatud Bulgaaria ja Itaalia.

[45] Kontrollkäikudealase teabe esitamisel on mõni liikmesriik käsitlenud ainult kõige suurema riskiga tegevusvaldkondi, teised kõiki valdkondi (üksikasjad tabelis 3).