15.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 12/75

Raportöör:

Armands Krauze

1.1.

Komitee tervitab komisjoni seadusandlikku ettepanekut ja kavatsust edendada mahepõllumajanduse arengut Euroopas paralleelselt nõudluse arenguga ning peab vajalikuks kõrvaldada praeguse süsteemi puudused. Komisjon peaks edendama nii mahepõllumajanduse arengut kui ka tarbijate usaldust mahepõllumajanduslike toodete vastu.

1.2

Komitee on siiski mures selle pärast, et komisjoni mõjuanalüüsis ei hinnata asjakohaselt uue eeskirja mõju mahepõllumajanduse edasisele arengule Euroopas. Samuti ei kaaluta mõju mahepõllumajandustootjatele ega kõnealuse määruse mõju tootmise kestvusele.

1.3

Komitee toetab komisjoni soovi julgustada väikesi põllumajandusettevõtteid tegelema mahepõllumajandusega ja vähendada halduskoormust mahepõllumajanduslike toodete sektoris tervikuna.

1.4

EL on mahepõllumajanduslike toodete netoimportija, ent järjest suurenevad ja Euroopa põllumajandustootjaid koormavad tootmiskulud ja halduskoormus ei võimalda sektoril mahepõllumajanduslikku tootmist ELi liikmesriikides asjakohaselt arendada, et vastata tarbijate kasvavale nõudlusele.

1.5

Komitee toetab üldjoontes komisjoni ettepanekut minna senistelt segatüüpi põllumajandusettevõtetelt täielikult üle mahepõllumajandusele, ent tingimusel, et teatud erijuhtudeks nähakse ette erandid. Selleks et lihtsustada põllumajandusettevõtete üleminekut 100 %liselt mahepõllumajandusele, tuleb võtta täiendavaid toetusmeetmeid.

1.6

Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama määruse ettepanekut taimse paljundusmaterjali ja seemnete osas, sest mahepõllumajandustootjatel oleks raske jõuda selleni, et 2021. aastal oleks mahepõllumajanduslike seemnete kasutusmäär 100 %.

1.7

Komitee loodab, et läbirääkimised Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) ja teiste sõlmitavate lepingute üle ei põhjusta ELi mahepõllumajanduslike standardtite kahjustamist ega mahepõllumajanduslikele toodetele kohaldatavate tootmis-, müügi- ja sertifitseerimistingimuste vaidlustamist või muutmist.

1.8

Mahepõllumajandusettevõtted peavad paljudel tasanditel kohaldama kõrgemaid loomade heaolu standardeid kui tavapõllumajandusettevõtted; ent teatud juhtudel võib mahepõllumajanduslike tootjate jaoks olla kõrgete standardite täitmine keeruline. Komitee soovitab komisjonil hoolikalt analüüsida võimalikke erandeid ja need kindlaks määrata, sest tegemist on loomade heaolust tulenevate erinõuetega mahepõllumajanduses, mille eesmärk on säilitada traditsioonilised loomakasvatusviisid ja -meetodid, mida kohalike liikide puhul on juba pikka aega kasutatud.

1.9

Komitee kutsub komisjoni üles uurima ja võtma arvesse erinevusi ELi liikmesriikide ja piirkondade traditsioonides, ajaloos ja kliimas, samuti iga riigi tootmise iseärasusi, tagades teatava paindlikkuse erandite kohaldamisel, samal ajal peaks olema tagatud teatav ühtlustamise tase.

1.10

Mahepõllumajandustootjatel peab olema võimalik pidada kinni võetud kohustustest ja seepärast tuleb pärast uue määruse jõustumist, maaelu arengu rahastamise perioodi 2014–2020 keskel anda tootjatele võimalus otsustada, kas nad jätkavad oma eelnevate kohustuste täitmist või hakkavad järgima uut määrust. Tuleb tagada, et kehtivas õigusraamistikus jooksva lepinguperioodi ajal tehtavate muudatustega ei kaasne tagasiulatuvad sanktsioonid nendele põllumajandustootjatele, kes ei suuda muudetud nõuetega kohaneda.

1.11

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma arvesse Euroopa äärepoolseimate piirkondade eripära, et neis saaks arendada kohalikku mahepõllumajandust (seemnete kättesaadavus, varustuse ebapiisav mitmekesisus, tervishoiuga seotud probleemid).

1.12

Komitee palub Euroopa Komisjonil selgitada mesilaspiima, õietolmu ja meevaha staatust, lisades need mahepõllumajandust reguleeriva määruse ettepaneku I lisas toodud muude toodete loetellu.

1.13

Komitee kutsub komisjoni üles eraldama asjakohast abi innovatsioonile ja koolitusele mahepõllumajanduse valdkonnas, omistades seejuures erilise tähtsuse noorte kutseõppele ja juba tegutsevate tootjate pidevõppele.

1.14

Komitee palub komisjonil töötada välja määruse ettepaneku, millega edendatakse mahepõllumajanduslike toodete otsemüügi ja lühikeste turustuskanalite kasutust.

1.15

Komitee kutsub komisjoni üles looma määrusega vajalikud mehhanismid, et edendada koolides, haiglates ja teistes avaliku sektori asutustes mahetoiduainete kollektiivset ostmist avaliku sektori vahenditest.

2.1

Mahepõllumajandus on terviklik tootmissüsteem, mis põhineb loodusvarade majandamisel ning kehtestab ranged piirangud keemiliste ja sünteetiliste vahendite kasutamisele, näeb ette mineraalväetistest loobumise ja keelab geneetiliselt muundatud organismide kasutamise.

2.2

Mahepõllumajandus ei ole ainuüksi teatud toodete teatav tootmis- või töötlemisviis, see viis on hõlmatud laiemasse kontseptsiooni. Mahepõllumajanduses võetakse arvesse nii füüsilist keskkonda, milles põllumajandustegevus aset leiab, kui ka selle sotsiaalseid tingimusi. Tegemist on palju ulatuslikumale visioonile tugineva tootmisviisiga, mille puhul arvestatakse ka sotsiaal-majanduslikku, poliitilist ja sotsiaal-kultuurilist mõõdet.

2.3

Mahepõllumajandusettevõtetes on elurikkus üldiselt suurem, mittemahepõllumajanduslike ettevõtetega võrreldes leidub seal rohkem taime- ja putukaliike. Mahepõllumajandusettevõtetes on mullas rikkalikumalt elusorganisme, kes aitavad säilitada selle struktuuri, ja orgaanilist ainet, mis parandab selle õhustust ja äravoolu.

2.4

Nende ettevõtete ümbruse vee kvaliteet on kõrgem, sest mahepõllumajanduslikud tootjad ei kasuta pestitsiide ega kahjulikke sünteetilisi mineraalväetisi. Õige külvikord aitab suurendada mullaviljakust ja toitainete tõhusust. Ettevõtete võrdlusest nähtub, et nitraatide leostumine hektari kohta jääb mahepõllumajanduslikes ettevõtetes alla 57 %.

2.5

Mahepõllumajandus soodustab nn roheliste töökohtade loomist. 2011. aastal Ühendkuningriigis ja Iirimaal tehtud uuringust, mis käsitles tööhõivetaset mahepõllumajandusettevõtetes, ilmnes, et neis ettevõtetes on tavaettevõtetega võrreldes 135 % rohkem täisajaga töökohti (1).

2.6

Komisjoni 2013. aastal algatatud veebipõhise konsulteerimise käigus rõhutasid sidusrühmade organisatsioonid, et selle valdkonna õigusaktide läbivaatamisel tuleks lähtuda kehtivate õigusaktide edukusest ja võimaldada ELil mahepõllumajanduslikku tootmist edendada. Komisjoni väljapakutud stsenaariumide hulgast toetas enamik sidusrühmi poliitikavalikut säilitada senine olukord parandatud kujul, s.t seniseid õigusakte paremini rakendada ja kohandada.

2.7

Hoolimata arvamusest, mida sidusrühmade organisatsioonid ja kodanikuühiskond avaldasid uue õigusakti suhtes, valmistas Euroopa Komisjon ette ja esitas seadusandliku algatuse, millega tehakse olulisi muudatusi.

2.8

Komisjoni ettepanek keskendub kolmele suurele eesmärgile: hoida tarbijate usaldust, säilitada tootjate usaldus ja lihtsustada põllumajandustootjate mahepõllumajandusettevõtjateks muutumist.

2.9

Komisjon soovitab tugevdada ja ühtlustada nii Euroopa Liidus kohaldatavaid kui ka imporditud tooteid puudutavaid eeskirju, jättes välja suure osa tootmist ja kontrollimist puuduvatest praegustest eranditest, samuti paremini hallata mahepõllumajanduslike toodetega kauplemise rahvusvahelist mõõdet, lisades uusi ekspordialaseid sätteid, ning tugevdada kontrollisüsteemi ja muuta kontrollimine riskipõhiseks.

2.10

Üks komisjoni peaeesmärke on lihtsustada väikeste põllumajandustootjate üleminekut mahepõllumajandusele, pakkudes neile võimalust liituda rühmiti sertifitseerimise süsteemiga, ning lihtsustada seadusandlust selliselt, et väheneksid põllumajandustootjaid koormavad haldustasud ja suureks läbipaistvus.

3.1

Komitee nõustub, et tuleb kõrvaldada praeguse süsteemi puudused. Näiteks on hädavajalik julgustada väikesi põllumajandusettevõtteid tegelema mahepõllumajandusega ja vähendada halduskoormust, et tagada võrdsed konkurentsitingimused ja suurendada tarbijate usaldust mahepõllumajanduse vastu.

3.2

Tõstes mahepõllumajandusliku tootmise kvaliteedistandardeid ja kehtestades rangemad tootmiseeskirjad, on võimalik suurendada tarbijate usaldust ja õigustada ka hinnaerinevust võrreldes tavatoodete hinnaga. Samas ei tohi unustada, et kui väikesed põllumajandusettevõtted soovivad standardeid järgida, on neil oht sattuda majandusraskustesse.

3.3

Komitee kutsub komisjoni üles selgelt märkima, et praegu kehtiva määruse põhipunktid võetakse üle pigem uude määrusse kui delegeeritud õigusaktidesse ja et need jäävad kehtima. Õigeaegselt ja sidusrühmadega konsulteerides tuleb analüüsida rakendusakte ja delegeeritud õigusakte nõudvaid juhte.

3.4

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et mahepõllumajandus on ühildamatu geneetiliselt muundatud toodete kasutamisega tootmisprotsessis või geneetiliselt muundatud taimede kasvatamisega mahepõllumajandusettevõtetes ja nende ümbruses.

3.5

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma arvesse tolmeldamist käsitlevaid teaduslikke uuringuid. Tolmeldamine, mis on miljonite aastate jooksul arenenud eesmärgiga õistaimi viljastada, leiab aset juhuslikult, tolmeldajate, eelkõige mesilaste (Apis Mellifera) lennukauguse piires. Praegu võivad aga tolmeldajad kanda edasi ka geneetiliselt muundatud geene sisaldavat õietolmu. Näiteks ilmneb teaduslikest uuringutest (2), et mesilane, kes on üks peamisi tolmeldajaid, võib läbida lennates kuni 14 km.

3.6

Komitee on mures, et mahepõllumajanduslike toodete jaoks eraldi piirnormide kehtestamine, nagu see on konkreetselt ette nähtud eelkõige direktiivis 2006/125/EÜ (imikutoidud), võib põhjustada märkimisväärseid lisakulusid põllumajandustootjate jaoks. See pidurdaks või takistaks sektori soodsat arengut ja puudutaks eelkõige väiksemaid mahepõllumajandustootjaid. Komitee eeldab, et mahepõllumajandustootjatele kehtivad samasugused keskkonnatingimused kui teistele põllumajandustootjatelegi. Seepärast tuleks eraldi piirnormidest loobuda. Tarbijakaitset ei tohiks kaheks jagada.

3.7

Komitee rõhutab, et mahepõllumajanduslike toodete puhul on jääkide tase üldiselt madalam kui tavapõllumajandustoodete puhul. Praegu ei ole aga jääkide piirnormid kindlaks määratud. Komitee soovitab seetõttu viia alustuseks läbi hoolika analüüsi, mis hõlmab ka mõjuanalüüsi. Lisaks rõhutab komitee, et puuduvad ELi tasandil ühtlustatud eeskirjad, millega reguleeritaks Euroopa laborite seadmeid, kasutatavaid meetodeid või sertifitseerimisorganites kehtivaid piirnorme sertifikaadi tühistamiseks. Selline ühtlustamine peaks olema eeltingimus selleks, et määrata mis tahes muus vormis kindlaks ELi piirnormid sertifikaadi tühistamiseks. Kõnealuse algatusega peab ilmtingimata kaasnema ELi hüvitamismehhanismi kehtestamine ettevõtjate jaoks, kes on kannatanud kahju juhusliku või sekundaarse saastumise tagajärjel.

3.8

Komitee mõistab üldjoontes komisjoni ettepanekut minna täielikult üle mahepõllumajandusele. Siiski on praegu palju segatüüpi põllumajandusettevõtteid, kus üht osa juhitakse mahepõllumajanduslikule tootmisele kehtivaid nõudeid järgides ja teist osa tavapõllumajanduse põhimõtete järgi. Õigusakti ettepanekus nähakse ette, et segatüüpi ettevõtted kaovad järk-järgult 2017. aastaks. Komitee juhib tähelepanu sellele, et paljudel põllumajandusettevõtetel on raske kogu ettevõtet muuta. Lisaks on väga ebaselge, millised võivad olla selle põhimõtte jäiga rakendamise tagajärjed. Ettevõtete strateegiline tükeldamine või sagenev loobumine mahepõllumajanduslikust tootmisest oleksid pigem kahjuliku mõjuga. Seepärast soovitab komitee säilitada teatud juhtudel paindlikkuse.

3.9

Komitee soovitab teatavatel juhtudel erandid samaaegse viljelemise (mahe- ja tavapõllumajandustoodetega ettevõte) puhul alles jätta. Erandi mittekohaldamine võib mahepõllumajanduse arengut pidurdada. Erandid tasuks alles jätta järgmistel juhtudel: 1) teadusinstituutide puhul, mis teevad uuringuid nii mahepõllumajanduse kui ka tavapõllumajanduse valdkonnas; 2) toiduks mittekasutatavate toodete puhul, näiteks maaturismiga tegelevates mahepõllumajandusettevõtetes, kes peaksid saama pidada tavapäraseid ratsutamishobuseid; 3) eratarbimise puhul, näiteks taimekasvatusettevõtetes, kus omanikel on oma tarbeks mõned lehmad või kanad; 4) ettevõtete puhul, mis asuvad erisugustel geograafilistel aladel, näiteks, kui üks osa ettevõtte maadest ja hoonetest asub mägedes, samas kui teine osa on orus või kui kaks ettevõtet on varem ühinenud ja asuvad teineteisest mitme tosina kilomeetri kaugusel, tagades nii, et tavapõllumajandustooted ei saasta mahepõllumajanduslikke tooteid; 5) püsikultuuride, eriti puuviljakasvatuse, viinamarjakasvatuse või aromaatsete taimede jms puhul; 6) kultuuride puhul, mida ei turustata mahepõllundustoodete turul.

3.10

Mahepõllumajandusettevõtted peavad paljudel tasanditel kohaldama kõrgemaid loomade heaolu standardeid kui tavapõllumajandusettevõtted. Komitee soovitab komisjonil uurida hoolikalt mahepõllumajandustootjatele kehtestatud erinõudeid ja kaaluda võimalust teha mahepõllumajanduses loomade heaolu raames kehtivatest erikeeldudest (saba lõikamine, loomade lõa otsas hoidmine jne) erandeid. Näiteks on mitmes ELi liikmesriigis paljude aretusaastate jooksul kujunenud traditsioonilised lambatõud, kelle jaoks on saba lõikamine hädavajalik, sest muidu põhjustab pikk saba loomadele kannatust. Komitee juhib tähelepanu sellele, et mõned keelud, nagu ka erandite puudumine, võivad loomade heaolu vähendada, kui takistatakse kohalike liikide puhul pikka aega kasutatud traditsiooniliste loomakasvatusviiside ja -meetodite kohaldamist. Keelud võivad põhjustada isegi mõne tõu kadumise tootmisest, mis oleks geneetiliste ressursside seisukohast märkimisväärne kaotus.

3.11

Erand, mis võimaldas kasutada mittemahepõllumajanduslikke seemneid, kaotatakse järk-järgult 2021. aastaks. Mahepõllumajandusorganisatsioonid märgivad, et paljudes riikides ei ole teatavaid sorte kasvatavatel põllumajandustootjatel lihtne saavutada 2021. aastaks eesmärki kasutada 100 % ulatuses mahepõllumajanduslikke seemneid. Selleks, et hoida ära raskusi, millega mahepõllumajanduslikud tootjad selles valdkonnas kokku puutuvad, kutsub komitee komisjoni üles määruse ettepanekut täpsustama. Samas tuleks erandit kohaldada vaid kultuuridele, mille puhul ei ole turul kohalikule kliimale ja tingimustele kohandatud seemneid.

3.12

Komisjon peaks selle eesmärgi saavutamiseks nägema seemnete tootmise arendamiseks ette toetusmehhanisme ja lisama sätteid, mis võimaldaksid jõuda järgmise eesmärgini: kasutada üksnes mahepõllumajanduslikku päritolu seemneid ja taimset paljundusmaterjali.

3.13

Eritähelepanu tasuks pöörata ka mahepõllumajanduslike seemnete turu teistele aspektidele. Näiteks ei tohiks piirata põllumajandustootjate õigust omavahel seemneid vahetada. See on aga 100 % mahepõllumajanduslikku päritolu seemnete saamisel väga oluline nõue. Seemnevahetus on hädavajalik valikaretuseks, mida põllumajandustootjad kohalikul tasandil teevad. See valik võimaldab põllumajandustootjatel saada konkreetse piirkonna kohalikele kliimatingimustele kohandatud sorte ja kasvatada neid mineraalväetisi või pestitsiide kasutamata ning arvestada samas riikide ajaloo ja kliima erinevusi ning tootmise eripärasid.

3.14

Komitee juhib tähelepanu sellele, kui olulised on mahepõllumajanduslikus tootmises nende kohalike sortide ja kultuuride ökotüübid, mis ei ole sordiregistrisse kantud. Tasuks toetada põllumajandustootjate osa suurendamist seemnete tootmises ja uute sortide otsingutes. Üks peamisi mainitud argumente on mahepõllumajanduslike seemnete, eriti köögiviljaseemnete puudus. Tavapõllumajanduses pannakse rõhk maailmaturu jaoks olulistele toodetele ehk selliste hübriidsortide kasutamisele üleilmsel tasandil, mis on hargmaiste ettevõtjate omandis, mida kasvatatakse teatavasti tavapäraselt ja mida ei saa seetõttu mahepõllumajanduslikus tootmises kasutada.

3.15

ELi mahepõllumajandustootmise uus logo ei ole veel eriti tuntud. Tarbija jaoks on riikide mahepõllumajandustootmise logod olulised ja nende kasutamist tuleks jätkata. Seetõttu soovitab komitee anda liikmesriikidele võimaluse kehtestada kõrgemad nõuded ja kehtestada määrusest välja jäetud loomaliikidele (nt hirved, vutid, metssead) ja ka ühiskondlikule toitlustusele riiklikud või erastandardid.

3.16

Komitee nõustub, et kolmandatest riikidest pärit toodete puhul on vaja rangemaid kontrolle tagamaks, et need vastavad ELi nõuetele. Tänu kolmandate riikide kontrollorganite tunnustamise korra üleviimisele samaväärsuselt eeskirjade järgimisele on võimalik kontrolli impordi üle tugevdada. Samas ei ole uuritud kõiki potentsiaalseid negatiivseid tagajärgi, mida eeskirjade järgimise kasuks samaväärsusest loobumine võib ELi mahepõllumajandustoodete riiklikele turgudele tekitada. Näiteks 2001. aastal põhjustas Jaapani impordile uute eeskirjade kehtestamine mahepõllumajanduslike toodete riikliku turu languse. Seetõttu on üksikasjalikum mõjuhinnang hädavajalik.

3.17

Mis puutub kaubavahetusse ja kaubanduslepingutesse kolmandate riikidega, siis leiab komitee, et tuleks tagada, et ELi eksporditavad tooted vastaksid sama kõrgetele standarditele kui need, mis on kehtestatud mahepõllumajandustoodangule ELi tasandil. Komitee toetab usaldusväärsetel andmebaasidel põhinevate elektrooniliste sertifikaatide kasutuselevõttu toodete saadetistele, mis võimaldaks liikmesriikidel nõuete eiramise korral kiiresti reageerida ning peatada nõuetele mittevastavate toodete liikumise.

3.18

Komitee lähtub põhimõttest, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle toimuvatel läbirääkimistel ei kahjustata ELi mahepõllumajanduslikke standardeid ega vaidlustata või muudeta mahepõllumajanduslikele toodetele kohaldatavaid tootmis-, müügi- ja sertifitseerimistingimusi.

3.19

Mahepõllumajandus on tootmismeetod, mis on määratletud selle tootmisprotsessiga. Seega ei saa seda kirjeldada lõpptoodete põhjal, mis täidavad ühte või mitut nõuet. Oluline on see, et kontrollitaks eelkõige tootmisprotsessi.

3.20

Komitee toetab ettevõtetes iga-aastaste kontrollide läbiviimise jätkamist ja leiab, et kontrollid peaksid tuginema riskihindamispõhimõttele. Seda lähenemisviisi tuleks ELi tasandil ühtlustada. Kontrollimise kulu peaks olema proportsionaalne, et mitte suurendada mahepõllumajandustootjate kulusid ja tagada tarbijatele võimalus osta mahepõllumajanduslikke tooteid mõistliku hinnaga. Ent eeldusel, et riskipõhise kontrollimise lähenemisviis osutub kontrollisüsteemi jaoks ohutuks ja usaldusväärseks, võiks kohandada põllumajandusettevõtete kontrollimise ajavahemikke.

3.21

Komitee toetab komisjoni ettepanekus väikestele põllumajandusettevõtetele ette nähtud rühmana sertifitseerimise võimalust, et vähendada kontrolli- ja sertifitseerimiskulusid ja seonduvat halduskoormust ning tagada ELi põllumajandustootjatele võrdsed tingimused konkurentsis kolmandate riikide ettevõtjatega. Samas märgib komitee, et tegemist on keeruka ülesandega, mille täitmine peab toimuma järkjärguliselt.

3.22

Komitee leiab, et tuleks jätta välja säte, mis võimaldab teha erandeid jaemüüjatele, sest selle tulemusena tuleks pakendatud mahepõllumajandustooteid müüvaid kaubandusettevõtteid sertifitseerida. See nõue takistaks mahepõllumajandustoodete kaubandust, vähendaks müügipunktide arvu ja piiraks tarbijate juurdepääsu neile toodetele. Näiteks väikepoed ei pruugi tahta kulutada raha sertifikaadi saamisele, mis võimaldab mahetooteid turustada, kui neil on kavas müüa vaid mõningaid hooajalisi mahepõllumajandustooteid. Seega võib mahepõllumajandustootjatel tekkida suuri raskusi oma toodete müümisel.

3.23

Komitee rõhutab vajadust võtta ELi tasandil turujärelevalve alaseid meetmeid, et koguda teavet eri toodete kättesaadavuse kohta Euroopa turul ja turusuundumuste kohta, iseäranis mahepõllumajanduslike seemnete kättesaadavuse kohta eri liikmesriikides.

3.24

Komitee tunnustab komisjoni kavatsust koostada tegevuskava mahepõllumajandusliku tootmise arendamiseks Euroopa Liidus ja selle tegevuskava eesmärke, märkides siiski, et tegevuskava jääb liiga üldiseks ja ebatäielikuks. Meetmed, mida komisjon tegevuskavas soovitas, peavad olema määratletud selgelt ja täpselt. Näiteks mõne valdkonna puhul teeb komisjon vaid ettepanekuid, soovitab, aitab, kaalub või julgustab, samas kui põllumajandustootjad ja ühiskond ootavad konkreetset tegutsemist.

3.25

Komitee leiab, et tegevuskava üks prioriteete peaks olema mahepõllumajandustootjate, tavatootjate ja geneetiliselt muundatud taimede kasvatajate kooseksisteerimine, eesmärgiga vähendada geneetiliselt muundatud organismidega saastumise ohtu. Vaid õigeaegne inimestevaheline suhtlemine, olemasolevate probleemide arutamine ja lahenduste otsimine võimaldavad jõuda tulemusteni ning tagada eri valdkondade kooseksisteerimise. Komitee kutsub komisjoni üles nägema ette vajalikud vahendid sidusrühmade teavitamiseks ja nad otsustusprotsessi kaasama.

3.26

Mahepõllumajandustootjate konkurentsivõime või tootmismahu suurendamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et parandatakse teadlikkust tegevuskavas mahepõllumajanduse toetuseks ette nähtud ELi vahenditest. Komitee soovitab korraldada ELi rahastatud kampaania, mille abil anda rohkem teavet Euroopa mahepõllumajandusliku tootmise süsteemi kohta tervikuna ja ka mahepõllumajanduslike toodete Euroopa uue logo kohta.

3.27

Komitee leiab, et komisjon peaks rohkem toetama noorte kutseõpet, pidevõpet ja innovatsiooni mahepõllumajanduse valdkonnas, eraldades selleks maaelu arengu programmide ja muude Euroopa programmide raames vahendeid. Komitee soovitab komisjonil täiendada õigusakte ja asjaomaseid programme, nähes kutsekoolidele, kolledžitele ja muudele haridusasutustele ette võimaluse saada abi hariduse ja uuenduste pakkumiseks mahepõllumajanduse valdkonnas.

3.28

Lisaks avab mahepõllumajandus noortele ühe suurima värava põllumajandussektorisse. Uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng ning linnanoorte kaasamine mahepõllumajanduse kaudu annavad kõnealusele sektorile hea võimaluse muutuda innovatsiooni soodustajaks ebasoodsate tingimustega piirkondades.