Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine

2013/C 153/09

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta  (2)

„STAKLIŠKĖS”

EÜ nr: LT-PGI-0005-0819-27.07.2010

KGT ( X ) KPN ( )

1.   Nimetus

„Stakliškės”

2.   Liikmesriik või kolmas riik

Leedu

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus

3.1.   Toote liik

3.2.   Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab

Mõdu „Stakliškės” on heleda merevaigu värvusega, maitsetaimi (humalat, pärnaõit, kadakamarja) sisaldav ning mõduvirdest traditsiooniliselt loomuliku kääritamise teel toodetud alkoholisisaldusega jook. Mesi, maitsetaimed ning vürtsid annavad joogile iseloomulikult tugeva, kuid samas kergelt magushapuka meemaitse ning terava aroomi. Mõdus sisalduv etanool saadakse loomuliku käärimisprotsessi tulemusel. Mõdu tootmisel ei kasutata suhkrut ega magusainet ning mitte ühtegi tehislikku värv, maitse- ega säilitusainet; mõdu alkoholisisaldust ei ole etanooliga korrigeeritud.

Mõdu „Stakliškės” füüsikalis-keemilised näitajad:

3.3.   Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)

Toorained:

Mõdu „Stakliškės” valmistamisel kasutatakse võrdses vahekorras (kaalu alusel) mett ja vett (üks osa mett ja üks osa vett).

3.4.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul)

—

3.5.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas

3.6.   Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta

Mõdu „Stakliškės” tuleb kohe pärast laagerdumist ja filtreerimist valada klaasist, keraamikast või muust analoogsest materjalist erineva kuju ning suurusega suveniirpakenditesse, sest õhu juurdepääs tootele selle transpordi või ladustamise käigus võib suurendada oksüdeerumisriski ning muuta toote spetsiifilisi organoleptilisi omadusi. Kontakt õhuga võib põhjustada ka äädikhappebakterite ning teiste mikroorganismide juurdepääsu ja tekitada tootes mittevajaliku käärimisprotsessi.

3.7.   Erieeskirjad märgistamise kohta

—

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus

Geograafiline piirkond hõlmab Stakliškėsi haldusüksust.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga

5.1.   Geograafilise piirkonna eripära

Geograafiline tähis „Stakliškės” on saanud endale nime linna järgi, kus mõdu toodetakse. Linn asub mägede ning metsadega ümbritsetud madalikul. Asukoht on soodne mesindamiseks ning teiste mõdu valmistamisel kasutatavate toorainete tootmiseks, 60 % piirkonnast moodustab nimelt põllumajandusmaa, 23 % on kaetud metsadega ning 17 % veega, mida kasutatakse teisel otstarbel.

Ajalugu

Stakliškėsi linna nime, mis on tuletatud sõnast Stokielyšek, mainitakse esmakordselt 1375. aastal Teutooni ordu kroonikates. Legendi kohaselt olevat härrased vaielnud jahil olles selle üle, kes neist suudab juua sada klaasi mõdu. Üks neist sai sellega hakkama ning suutmata seda ka ise uskuda, hüüatas: „Stokielyšek!” (Sada klaasi!). Sel viisil saigi linn endale nime Stokielyček või Stakliškės.

Kõige vanem Baltimaades mõdu tarbimist käsitlev kirjalik allikas on umbes 890. aastast pärit Wulfsani reisikiri. Wulfsan oli rändkaupmees, kes külastas erinevaid piirkondi Balti mere kallastel ning avastas, et sealkandis leidub rohkelt mett, mida kasutatakse teatava joogi valmistamiseks. Kui kuningad ning aadlikud tarbisid märapiima, siis vaene orjarahvas jõi mõdu. Kuna mõdu leidus küllaldaselt, siis aestii nime kandvad hõimud õlut pruulima ei pidanud. Teutooni ordu kroonikate üks autoritest Petrus de Dusburg kirjutas 14. sajandi alguses, et leedukate esivanemad jõid vett, meeveini, mida kutsuti mõduks, ning märapiima, kuid olles joogi alati enne õnnistanud.

Mõdu omandas lausa legendaarse tuntuse ning selle tootmist püüti 20. sajandi lõpus tulutult taaselustada. Õnnestus see alles Stakliškėsi mõduvabriku inseneril Aleksandras Sinkevičiusel pärast Teist maailmasõda, mil ta taasavastas muistse (15. kuni 18. sajandini kasutusel olnud) retsepti meest, maitsetaimedest ja vürtsidest mõdu valmistamiseks ning lükkas uuesti hoo sisse traditsioonilise mittealkohoolse mõdu tootmisele; seda sorti mõdu ei toodetud omal ajal enam ei Leedus ega naaberriikides.

Aleksandras Sinkevičiusel tuli läbida mitu takistust, enne kui ta sai valitsevalt režiimilt 1957. aastal loa mõdu toota. 8. septembril 1958 keedeti Stakliškėsi pruulikoja vanas katlamajas esimesed 700 liitrit mõdu. Sellest ajast alates sai alguse mõdu „Stakliškės” tööstuslik tootmine. Edule vaatamata kirjutas Aivaras Ragauskas oma raamatus „Aleksandras Sinkevičius (1908–1989). Trečdalis gyvenimo paskirto lietuviškam midui” (Aleksandras Sinkevičius (1908–1989). Üks kolmandik elust pühendatud Leedu mõdule), (Vilnius, 2008) järgmist: „Raske oli plaanist kinni pidada. Näiteks viidi 1964. aastal planeeritud toodangumahust ellu vaid 91 %. Laboratooriumi, kindlate tootmisaluste ning eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puudusel oli raske läbivalt tagada toote head kvaliteeti.” Teadmistepuuduse tagajärjel kannatas mõdutootmine 1963. aastal suure kahjumi käes. Vaid pärast retsepti ja tootmisprotsessi kohandamise ning maitsetaimede ja vürtside koguste suhte ümberarvestamise pikka protseduuri 12. jaanuaril 1967 kirjutas Aleksandras Sinkevičius oma kirjas nr 24 LTSR (Stakliškėsi mõdutootmise arhiiv) prokurör Viktoras Galinaitisele ja teistele ametnikele: „Ma suutsin nendes ääretult algelistes tingimustes toota mõdu, mida ei ole võimalik toota isegi mehhaniseeritud tehastes mitte, kuid seda parem oli selle kvaliteet.”

Esimene mõdutootmise tehniline käsiraamat koostati 18. jaanuaril 1967. Selles kirjeldatakse toormaterjali ning tootmisprotsessi tervikuna. 1968. aastast pärineb toote spetsifikaat, millest endiselt lähtutakse ka tänapäeval.

Mõdu tuntust kinnitab ka asjaolu, et nõudlus selle järele aina kasvas: kui 1977. aastal toodeti 60 000 liitrit mõdu, siis 1987. aastal tõusis tootmismaht 80 000 liitrile. 1989. aastal eksporditi esimesed mõdupartiid Ühendkuningriiki ja Ameerika Ühendriikidesse. Tänapäeval eksporditakse mõdu Poolasse, Belgiasse, Lätti, Hiinasse, Iisraeli ja teistesse riikidesse.

Kuni tänase päevani kantakse mõdu „Stakliškės” traditsioonilist tootmismeetodit ning selle valmistamisalast oskusteavet edasi põlvest põlve, tagades sel viisil pika laagerdumisaja, hõrgu maitse ning aroomiga joogi autentsuse. Mõdu „Stakliškės” autentsust näitab ka asjaolu, et Leedu kulinaarse pärandi fond omistas sellele 2002. aastal kulinaarse pärandi staatuse ning kinnitas, et toode sisaldab naturaalseid koostisosi ning hoiab au sees traditsiooni. Põllumajandusministeerium andis 2010. aastal tootele rahvuspärandi diplomi, mis kinnitab, et toote valmistamisel, selle koostise määramisel ning autentsete tunnuste välja kujundamisel on aluseks võetud esivanematelt päranduseks saadud traditsioon.

5.2.   Toote eripära

Mõdule „Stakliškės” annavad iseloomuliku, veidi magushapuka maitse ning terava lõhna selles sisalduv mesi, suhkrute-hapete tasakaalustatud vahekord, traditsiooniline pika loomuliku käärimisprotsessi (kuni 90 päeva) ja pika laagerdumisajaga (vähemalt üheksa kuud) tootmismeetod ning muistne retsept, mille järgi valmistatakse mõdu üksnes looduslikust meest, maitsetaimedest ja vürtsidest (humalast, pärnaõitest, kadakamarjast). Mõdu „Stakliškės” erineb teistest naaberriikides toodetud mõdudest selle poolest, et selle etanoolisisaldus on saadud loomuliku käärimisprotsessi tulemusel ja mitte etanooli lisamise tagajärjel, ning et mesi ei ole asendatav ei suhkru, magusainete ega mee destillaadiga.

Toote erilisus ning tuntus avaldub 2007. aastal turu-uuringute ameti UAB RAIT poolt läbi viidud analüüsis, milles selgub, et mõdu „Stakliškės” erineb teistest samalaadsetest toodetest kõrge kvaliteedi (70 % vastajate arvates), peene maitse (59 % vastajate arvates) ning väga meeldiva aroomi (51 % vastajate arvates) poolest. Kvaliteediomadused, mida tootega veel tihtipeale seostatakse, on järgmised: tugev maitse (39 % vastajate arvates), pilkupüüdev pakend (36 % vastajate arvates), eelkõige vanemale põlvkonnale suunatus (36 % vastajate arvates), kõrge hind (40 % vastajate arvates).

5.3.   Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel

Kaitstud geograafilise tähisega mõdu „Stakliškės” tootmine põhineb punktis 5.2 esitatud tunnustega toote ajalool ning inimeste põlvest põlve edasi kantavatel oskustel säilitada toote eripära ning tagada selle tuntus.

Mõdu „Stakliškės” võlgneb oma tuntuse traditsioonilistele omadustele. 1969. aastal avaldatud raamatus „Lietuviškas midus” (Leedu mõdu), (Kaunas, 1969) kirjeldatakse mõdu „Stakliškės” kui „tüüpilist rahvusjooki, mida valmistati juba kauges minevikus”. Tegemist on kerge alkoholisisaldusega ning kergelt hapuka, kuid väga aromaatse ja hõrgu joogiga, mis on rikas vitamiinide poolest ning mis kannab linna nime, kus seda toodetakse. Jook on heleda merevaigu karva. Klaasi kallatuna on tunda aromaatset lilleaasa lõhna.

Mõdule tõi tuntust juurde rahvusvahelisel näitusel AgroBalt'98 võidetud kuldmedal ning 2004. aastal Leedu põllumajandustoodete ja toidu tururegulatsiooni agentuuri poolt korraldatud Leedu toiduainete ning jookide degustatsioonil Degustalitil välja teenitud parima joogi diplom.

Mõdu „Stakliškės” tuntust ning hinnatust kinnitavad omalt poolt veel riiklikus ning piirkondlikus ajakirjanduses regulaarselt ilmuvad artiklid ning erinevates väljaannetes või netilehel avaldatud järgnev teave: „Stakliškių midus” (Mõdu „Stakliškės”), Mūsų sodai, 1964, nr 5; „Kur Stakliškių auksas ir sidabras” (Kus on Stakliškėsi kuld ja hõbe?), Švyturys, 1968, nr 24; „Stakliškių midus” (Mõdu „Stakliškės”), Laisvė, 25. november 1983; „Metai, kaip lietuviškas midus” (Aasta nagu Leedu mõdu), Kooperatininkas, 1988, nr 9; „Stakliškės”, Šiaurės Atėnai, 2003, nr 646; „AgroBalt: pirmoji lietuviškų maisto produktų ir gėrimų degustacija” (AgroBalt: Leedu toiduainete ja jookide esmakordne degustatsioon), Elta, 9. juuni 2004; „„Ida Basar“ Europos Parlamente išlaikė pirmąjį lietuviškų vaišių egzaminą” („Ida Basar” läbib Euroopa Parlamendis Leedu spetsialiteetide konkursi esimese vooru), meniu.lt, 11. oktoober 2004; „„Lietuviškas midus“ degtinės gaminti nesirengia” („Lietuviškas midus” vodkat tootma ei hakka), BNS, 14. aprill 2006.

Linna Stakliškėsi nimi seostub leedukatel vaid mõduga. Mõdu „Stakliškės” andis nõukogude ajal oma panuse leedu identiteedi püsima jäämisse. Tänapäeval täidab see väljaspool Leedut laitmatult Leedu suursaadiku ülesandeid – mõdu esindab riiki. Mõdu on lisaks merevaigule ja šakotisele (Leedu traditsioonilisele koogile) üks enim Leedust suveniiri või kingina kaasa toodavatest esemetest. Alates 2011. aastast organiseerib UAB Lietuviškas midus giidiekskursioone, mille käigus saavad osalised tutvuda mõdutootmise traditsioonilise tootmismeetodiga, mekkida nii mõdu kui ka paljusid teisi jooke ning anda neile oma hinnang. Külastajad eelistavad reeglina mõdu „Stakliškės”, kuna see maitseb hästi ning selle nimi seostub külastatava kohaga. Mõdu „Stakliškės” tuntus aina kasvab: 2011. aastal käis tootega tutvumas 1 040 külastajat ning 2012. aastal on number tõusnud 1 800-ni.

Viide spetsifikaadi avaldamisele

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 (3) artikli 5 lõige 7)

http://www.zum.lt/l.php?tmpl_into=middle&tmpl_id=2702

(1)  ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.

(2)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Asendatud määrusega (EL) nr 1151/2012.

(3)  Vt joonealust märkust 2.