KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT MÕJUHINNANGU KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE Lisatud dokumendile: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse esialgset tasuta õigusabi kahtlustatavatele või süüdistatavatele, kellelt on võetud vabadus, ning tasuta õigusabi Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses /* SWD/2013/0477 final */
KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT MÕJUHINNANGU KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE Lisatud dokumendile: Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv, milles käsitletakse esialgset tasuta
õigusabi kahtlustatavatele või süüdistatavatele, kellelt on võetud vabadus,
ning tasuta õigusabi Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses
1. Probleemi määratlus Käesolevas mõjuhinnangus käsitletaval üldisel
probleemil on kaks tahku: a) kahtlustatavate ja süüdistatavate põhiõigused
ei ole ELis piisavalt kaitstud ning b) tasuta õigusabi käsitlevate puudulike
nõuete tõttu on vaja suurendada liikmesriikidevahelist usaldust. Praegu ei ole olemas ühtki ELi õigusakti, kus
oleks sätestatud kahtlustatavate ja süüdistatavate õigus saada
kriminaalmenetluses tasuta õigusabi. Hoolimata Euroopa tasandil kehtestatud
ühistest nõuetest[1]
ja asjaolust, et kõikidel liikmesriikidel on olemas õigusabisüsteem, on
liikmesriikide õigusabisüsteemides nii seaduste kui ka praktika seisukohalt
suuri erinevusi. See põhjustab vajakajäämisi õiglase kohtuliku arutamise õiguse
kaitsmises. Mõnes liikmesriigis esinev piiratud õigus tasuta õigusabile võib
kahjustada vastastikust usaldust ja õigusalast koostööd kriminaalmenetluste
valdkonnas ning jätta arvestamata Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi
„ELi põhiõiguste harta”) sätestatud õiguse õiglasele kohtuliku arutamisele. Õigus tasuta õigusabile on tihedalt seotud õigusega kaitsjale. Isikute
puhul, kellel puuduvad vahendid, ja teatud olukordades (nt kui isikult on
võetud vabadus) ei saa õigust kaitsjale reaalselt kasutada, ilma et riik annaks
konkreetset ja rahalist abi, mille abil tagada tasuta õigusabi saamine. Ehkki
ametlikku vastuvõtmist ootavas kavandatud ELi direktiivis, mis käsitleb õigust
kaitsjale,[2]
nähakse ette sisuline õigus kaitsjale, ei sisalda see ühtki sätet selle kohta,
kes kaitsja eest tasub või tema kohaloleku kindlustab. Seega on oht, et ilma
ELi sekkumiseta, millega kehtestatakse tasuta õigusabi kohta ühised
miinimumnõuded, ei pruugi kõnealuses direktiivis sätestatud õigus kaitsjale
olla rakendatav ega tõhus. Tasuta õigusabi käsitlevate piisavate nõuete puudumine mõjutab
õigusasutuste vastastikust usaldust ja õõnestab liikmesriikidevahelist
õigusalast koostööd. See kahjustab õigusasutuste otsuste ja kohtuotsuste
vastastikust tunnustamist ning muid liikmesriikide õigusalase koostöö vorme
ning vähendab usaldust piiriüleste vahendite vastu. Kui kohtuasutused
kahtlevad, kas teises riigis on järgitud õiglase kohtuliku arutamisega seotud
õigusi, ja leiavad, et kahtlustataval või süüdistataval on ebapiisava tasuta
õigusabi tõttu oht mitte saada tõhusat õigusalast nõu, võidakse kõnealusest
riigist pärit õigusalase koostöö taotlused tagasi lükata. Kuna vastastikuse
tunnustamise põhimõte on õigusel rajaneva ala nurgakivi, tuleb selle tõhususe
huvides suurendada vastastikust usaldust. Konkreetne probleem, mida käsitletakse, on see, et ELis ei ole kahtlustatavatel või
süüdistatavatel piisavat juurdepääsu tõhusale tasuta õigusabile, mis ei mõju
hästi vastastikusele usaldusele ega vastastikuse tunnustamise süsteemi ladusale
toimimisele. Sellel probleemil on kaks põhjust: ·
Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluste
raames ei ole liikmesriikides piisavalt võimalusi saada tasuta õigusabi; ·
õigusalane abi ei ole menetluse varajastes
etappides alati kättesaadav, eriti enne tasuta õigusabi kohta otsuse tegemist,
ehkki õigus kaitsjale kehtib alates hetkest, mil ametivõimud teavitavad isikut
tema kahtlusaluseks olemisest. Peale selle on veel kaks tegurit, mis võivad
samuti vähendada vastastikust usaldust: ·
liiga piiravad tingimused, mis tuleb täita tasuta
õigusabi saamiseks; ·
puudujäägid õigusabisüsteemide kaudu pakutava
õigusabi kvaliteedis ja tõhususes. Esimene põhjus – tasuta õigusabi Euroopa vahistamismäärusega seotud
menetlustes. Direktiiviga, mis käsitleb õigust
kaitsjale, nähakse Euroopa vahistamismääruse kohase väljaandmismenetluse puhul
ette õigus topeltesindatusele[3].
Kui isik vahistatakse Euroopa vahistamismääruse alusel, on tal seoses
väljaandmismenetlusega õigus kaitsjale vahistamismäärust täitvas
liikmesriigis ja õigus määrata teine kaitsja vahistamismääruse teinud
liikmesriigis, et pidada sidet vahistamismäärust täitva liikmesriigi kaitsjaga.
Selles direktiivis aga ei nõuta, et selline õigusabi hõlmaks tasuta õigusabi.
Praegu ei anna ükski liikmesriik tasuta õigusabi vahistamismääruse teinud
liikmesriigis kaitsja kasutamiseks. Asjaolu, et õigust tasuta õigusabile
reguleerib hoolimata kõnealuses direktiivis sätestatud õigusest kaitsjale
endiselt üksnes vahistamismäärust täitva ja vahistamismääruse teinud
liikmesriigi õigus, mõjutab selle õiguse tõhusust ja selle järjepidevat
kohaldamist. See võib piirata Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluse
raames süüdistatava õigusi, põhjustada viivitusi ja lisakulusid ning
lõppkokkuvõttes kahjustada Euroopa vahistamismääruse vahendi tõrgeteta
toimimiseks vajalikku vastastikust usaldust. Teine põhjus – ajastus. Selleks et tagada
tõendite kvaliteet ning kaitse hirmutamise ja väärkohtlemise eest, on
ülioluline, et juurdepääs kaitsjale oleks menetluse uurimisetappides olemas nii
vara kui võimalik, et kaitsta kahtlustatava õiglase kohtuliku arutamisega
seotud õigusi. On tõsi, et direktiiviga, mis käsitleb õigust kaitsjale,
tagatakse õigusabi alates hetkest, mil ametivõimud teavitavad isikut tema
kahtlustamisest või süüdistamisest kuriteo toimepanekus, ent see ei taga, et
selline abi oleks hõlmatud tasuta õigusabiga. Paljudes liikmesriikides ei ole
toimivat riiklikult süsteemi, et tagada menetluse varaseimas etapis – eriti
kinnipeetavatele – tõhus tasuta juurdepääs kaitsjale. Sidusrühmad on
laialdaselt tunnistanud neid puudujääke, mis kahjustavad tõsiselt kaitsja
kasutamise õiguse olemust.[4] Kolmas põhjus – Tasuta õigusabi saamise tingimused. Nagu on ette nähtud ELi põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja
põhivabaduste kaitse konventsioonis, võivad liikmesriigid kasutada selleks, et
määrata kindlaks, kas isikul on õigus saada tasuta õigusabi, kaht tingimust:
isikul puuduvad piisavad vahendid (vahendite kontroll) ja õigusemõistmise huvid
nõuavad tasuta õigusabi andmist (põhjendatuse kontroll)[5]. Tasuta õigusabi
saamise tingimuste täitmist kontrollitakse liikmesriikides väga erinevalt.
Suuri lahknevusi on ka „vahendite” ja „põhjendatuse” kriteeriumite
tõlgendamisel. Tasuta õigusabi saamiseks piiravate tingimuste kehtestamine
jätab tasuta õigusabist ilma paljud kahtlustatavad või süüdistatavad, kellel
puuduvad piisavad vahendid, isegi siis, kui see on õigusemõistmise huvides.
Sellest tulenevalt ei ole nende kaitseõigus nõuetekohaselt tagatud. Neljas põhjus – kvaliteet. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et riigi kohustus anda tasuta
õigusabi ei ole täidetud pelgalt riigi rahastatava kaitsja määramisega. Riik
peab tagama, et tasuta õigusabi pakkuvate advokaatide antav abi on konkreetne
ja tõhus ning vastama teatavale kvaliteedile[6].
Õigusalase abi kvaliteeti on võimalik tagada: 1) kvalifitseerimise ja
akrediteerimisega, 2) advokaatide koolitamisega ja 3) õigusalase abistamise
jälgimisega. Paljudes liikmesriikides tegeletakse kvaliteedi tagamisega vähe
või ei tegeleta sellega peaaegu üldse. Keda meetmed mõjutavad? Meetmed võivad mõjutada kõiki ELi kriminaalmenetlustes kahtlustatavaid ja
süüdistatavaid. ELis toimetatakse igal aastal umbes 10 miljonit
kriminaalmenetlust, ent andmed nende menetluste arvu kohta, kus kahtlustatavale
või süüdistatavale on keeldutud andmast tasuta õigusabi, puuduvad. Meetmed
mõjutavad ka advokaate, kes pakuvad või võiksid pakkuda kõnealustele isikutele
õigusalast abi. 2. Subsidiaarsuse analüüs Vaja
on ELi meetmeid kolmel allpool loetletud põhjusel: (1)
probleemil on piiriülene mõõde, sest kui teatud
liikmesriigid ei austa menetlusõigust saada tasuta õigusabi, tekitab see
probleeme teistele liikmesriikidele[7]; (2)
ELi kodanikud võivad sattuda kriminaalmenetluse
osaliseks väljaspool nende oma liikmesriiki ja nende kahtlustatavate või
süüdistatavate vajadustega tuleb tegeleda ELi tasandil; (3)
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse
konventsioonis on üleeuroopalised õiglase kohtuliku arutamise nõuded juba paika
pandud, ent selle jõustamismehhanismid ei taga piisavat ja järjepidevat kaitset
ega seda, et konventsioonile alla kirjutanud riigid, sealhulgas ELi
liikmesriigid, neid nõudeid piisavalt järgiksid. 3. ELi algatuse eesmärgid Ükskõik millise ELi tasandil võetava tasuta
õigusabi käsitleva meetmega tuleks saavutada järgmised üld-, eri- ja
tegevuseesmärgid, mille väljatöötamisel on aluseks võetud eespool kindlaks
määratud üldised ja konkreetsed probleemid. Üldeesmärgid || · Tagada kriminaalmenetluses ELi kodanikele peamiste menetlusõiguste kõrgetasemeline kaitse. · Edendada vastastikust usaldust, hõlbustades sellega ELis kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikust tunnustamist ning parandades ELis õigusalast koostööd. Erieesmärgid || · Tagada, et kahtlustatavatel ja süüdistatavatel oleks kogu kriminaalmenetluse vältel juurdepääs piisavale tasuta õigusabile ja et seda pakutaks neile tasemel, mis tagab suurema vastastikuse usalduse. · Tagada, et kahtlustatavate ja süüdistatavate ning Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluse osaliste õigus kaitsjale, mis on sätestatud kaitsja kasutamise õigust käsitlevas direktiivis, muutuks tasuta õigusabi tagamisega reaalselt kättesaadavaks. Tegevuseesmärgid || 1) Tagada tasuta õigusabi kättesaadavus isikutele, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust; 2) tagada menetluse varajastes etappides juurdepääs õigusalasele abile (nn erakorraline kaitse); 3) tagada tõhus juurdepääs tasuta õigusabile kahtlustatavatele või süüdistatavatele, kellel puuduvad piisavad vahendid (vahendite kontroll), ja juhul, kui see on vajalik selleks, et tagada tõhus juurdepääs õiguskaitsele (põhjendatuse kontroll); 4) tagada, et liikmesriigid võtavad meetmeid parandamaks õigusabiteenuste kvaliteeti. 4. Poliitikavalikud Üksikasjalikult kaaluti nelja peamist
valikuvõimalust: 1. valikuvõimalus – status quo || Hetkeolukorra säilitamine. ELi tasandi meetmeid ei võeta. 2. valikuvõimalus – madal siduvuse aste || Mitteseadusandlikud meetmed: meetmed, mis käsitlevad suutlikkuse suurendamist, teabe esitamist, parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel (moodustades eksperdirühma, et koondada parimad tavad õiguspraktikutele mõeldud suunisteks). 3. valikuvõimalus – keskmine siduvuse aste || Õigusakt: valikuvõimalus 3a – soovitus, valikuvõimalus 3b – direktiiv; või mõlema kombinatsioon, millega osaliselt kehtestatakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning ELi põhiõiguste hartas sätestatud minimaalsed kvaliteedinõuded ning osaliselt püütakse suurendada prognoositavust ja muuta rangemaks liikmesriikide nõuded. Õigusakt sisaldaks eelkõige sätteid, millega tagatakse kahtlustatavate ja süüdistatavate võimalus saada tasuta õigusabi Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluse raames ja menetluse varajastes etappides. Üksikasjalikke ettekirjutusi direktiivis siiski ei oleks, jättes liikmesriikidele selle rakendamisel kaalutlusõiguse. Neid kahte valikuvõimalust võib omavahel kombineerida, sätestades mõned elemendid siduvas ja teised mittesiduvas vahendis. 4. valikuvõimalus – kõrge siduvuse aste || Õigusakt: direktiiv, millega nähakse ette üksikasjalikud ühtlustatud miinimumnõuded, mis käsitlevad juurdepääsu tasuta õigusabile ja selle abi kvaliteeti ning millega minnakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud kvaliteedinõuetest mõnevõrra kaugemale. 5. Mõjuhinnang 5.1. Tõhusus poliitikaeesmärkide
saavutamisel ·
1. valikuvõimalus:
juurdepääs tasuta õigusabile jääb sama ebapiisavaks või muutub kehvemaks. ·
2. valikuvõimalus: ei
innusta liikmesriike parandama juurdepääsu tasuta õigusabile, kuivõrd
seadusandlikud meetmed puuduvad. ·
Valikuvõimalus 3a
– soovitus: mõju on keskmine, kuna see valikuvõimalus aitab saavutada
üldeesmärke. Võttes arvesse selle vahendi mittesiduvat olemust, on aga oht, et
selle valikuvõimalusega ei kaasne mingit käegakatsutavat mõju, sest kõik
liikmesriigid ei pruugi rakendada seda täielikult. ·
Valikuvõimalus 3b
– direktiiv: mõju on suur, sest see valikuvõimalus toob tasuta õigusabi
käsitlevate õiguslikult siduvate ja jõustatavate ühiste miinimumnõuetega kaasa
märkimisväärse edasimineku. ·
4. valikuvõimalus: mõju
on väga suur, sest sellel oleksid kõik õigusakti tugevad küljed (siduv olemus,
seadusjõud) ja märkimisväärne positiivne mõju poliitikaeesmärgi saavutamisele,
kuid sellega asetataks liikmesriikide õlule suur koormus. Sellega paraneks
märkimisväärselt vastastikune usaldus ja koostöö. 5.2. Mõju põhiõigustele ·
1. valikuvõimalus: mõju
puudub, sest juurdepääsu tasuta õigusabile kaitstaks ka edaspidi Euroopa
inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning ELi põhiõiguste harta
kaudu liikmesriigi tasandil ning praegused piiratud kaitse probleemid jäävad
alles. ·
2. valikuvõimalus: mõju
on väike, sest õiglase kohtuliku arutamise õiguse ja kaitseõiguse edendamine
sõltuks sellest, kuidas liikmesriigid järgivad parimate tavade näiteid või
suuniseid, kuidas levitatakse tasuta õigusabi käsitlevat teavet ja kuidas
korraldatakse koolitamine. ·
Valikuvõimalus 3a –
soovitus: mõju põhiõigustele on positiivne, kuid väike/keskmine, ning sõltub
soovituse rakendamisest liikmesriikides. Õiglase kohtuliku arutamise õiguse ja
kaitseõiguse puhul on oodata mõningasi edusamme, ent kuna puudub võimalus
tagada selle täitmine, võib olukord paraneda vaid veidi. ·
Valikuvõimalus 3b
– direktiiv: mõju on suur, sest selle valikuvõimalusega kaasneks sama
positiivne mõju kui valikuvõimalusega 3a, ent õiguslikult siduva meetme
kaudu. ·
4. valikuvõimalus:
märkimisväärne positiivne mõju kahtlustatavate ja süüdistatavate põhiõigustele. 5.3. Sotsiaalne mõju ·
1. valikuvõimalus: mõju
puudub. ·
2. valikuvõimalus:
positiivne, kuid piiratud mõju teadlikkuse ja suutlikkuse suurendamise ning
koolitamise kaudu. ·
Valikuvõimalus 3a –
soovitus: nõuetekohase rakendamise korral liikmesriikides kaasneks selle
valikuvõimalusega positiivne sotsiaalne mõju (nt võrdne juurdepääs
õiguskaitsele, mis tagatakse õigusalase abi ja selle parema kvaliteedi abil). ·
Valikuvõimalus 3b
– direktiiv: mõju on suur, sest selle valikuvõimalusega kaasneks sama
positiivne mõju kui valikuvõimalusega 3a, ent õiguslikult siduva meetme
kaudu. ·
4. valikuvõimalus:
sotsiaalne mõju on suur, sest sellega avardataks juurdepääsu tasuta õigusabile
ning sellest tulenevalt õiglase kohtuliku arutamise võimalust nende
kahtlustatavate ja süüdistatavate jaoks, kellel ei ole piisavaid vahendeid
kohtukulude katmiseks. 5.4. Mõju siseriiklikele
õigussüsteemidele ·
1. valikuvõimalus: mõju
puudub – liikmesriikide süsteemid võivad areneda Euroopa Inimõiguste Kohtu
praktikale tuginedes suurema ühtluse poole, ent mitte lühikeses ega keskpikas
perspektiivis. ·
2. valikuvõimalus:
üldine mõju on piiratud, sest meetmed ei ole siduvad ja nende otsene eesmärk ei
ole saavutada kogu ELis ühised miinimumnõuded. ·
Valikuvõimalus 3a –
soovitus: soovituse mittesiduva olemuse tõttu on mõju keeruline prognoosida –
see sõltub liikmesriikide valmisolekust soovitust järgida. Nõuetekohase
rakendamise korral eeldab see valikuvõimalus muudatuste tegemist liikmesriikide
süsteemidesse, mille tasuta õigusabi käsitlevad nõuded on praegu leebed. ·
Valikuvõimalus 3b
– direktiiv: mõju on keskmine/suur, sest see valikuvõimalus eeldab mitmes
liikmesriigis seadusandlikke reforme, ent võimaldab tänu kohustuste üldisele
sõnastusele teatavat paindlikkust. ·
4. valikuvõimalus: mõju
siseriiklikele õigussüsteemidele on kõige märkimisväärsem, sest kohtusüsteem
saaks kõik vajalikud vahendid, et lähtuda tasuta õigusabi õiguse järgimisel
kõrgetest standarditest. Selle õigusakti järgimiseks tuleks kõikide
liikmesriikide õigusabisüsteemides läbi viia olulised seadusandlikud reformid. 5.5. Finants- ja majanduslik mõju ·
1. valikuvõimalus:
selle valikuvõimalusega ei kaasne mingit otsest finantskoormust. ·
2. valikuvõimalus:
selle valikuvõimaluse puhul oleksid kulud piiratud ning neid kannaksid nii
liikmesriigid kui ka EL. Maksimaalne rahaline kogukulu oleks hinnangute
kohaselt umbes 23 miljonit eurot. ·
Valikuvõimalus 3a –
soovitus: kui liikmesriigid soovitust järgivad, oleksid kulud sama suured kui
valikuvõimaluse 3b puhul. ·
Valikuvõimalus 3b
– direktiiv: kogukulud jääksid eeldatavasti nelja valikuvõimaluse keskmisele
tasemele ning need kannaksid peamiselt kohaliku ja riigi tasandi
ametiasutused. Kogukulud jääksid vahemikku 247–382 miljonit eurot.
Need hõlmaksid järgmiste meetmete kulusid: –
tasuta õigusabi Euroopa vahistamismäärusega seotud
menetlustes: 0,13–0,24 miljonit eurot (kogu EL /
aastas); –
hädaabi kaitsesüsteem: 52–81 miljonit
eurot (kogu EL / aastas); –
ühised minimaalsed tingimused tasuta õigusabi
saamiseks: 181–287 miljonit eurot (kogu EL
/ aastas); –
kvaliteedikontroll: 13,4 miljonit
eurot (kogu EL / aastas). ·
4. valikuvõimalus:
kogukulud oleksid eeldatavasti nelja valikuvõimaluse suurimad ning neid
kannaksid peamiselt kohaliku ja riigi tasandi ametiasutused. Kogukulud jääksid
vahemikku 1,594–1,716 miljonit eurot. Need hõlmaksid
järgmiste meetmete kulusid: –
tasuta õigusabi Euroopa vahistamismäärusega seotud
menetlustes: 0,8–1,1 miljonit eurot (kogu EL / aastas); –
hädaabi kaitsesüsteem: 180–210 miljonit
eurot (kogu EL / aastas); –
ühised minimaalsed tingimused tasuta õigusabi
saamiseks: 1,4 miljardit eurot (lisaks 92 miljonit eurot
lastele antava kohustusliku tasuta õigusabi jaoks) (kogu EL / aastas); –
kvaliteedikontroll: 13,4 miljonit eurot
(kogu EL / aastas). 3. ja 4. valikuvõimaluste kulude puhul ei
ole arvesse võetud võimalikku kulude kokkuhoidu, mis tuleneb Euroopa
Inimõiguste Kohtu ja siseriiklike kaebuste, kohtuasjade uuesti läbivaatamise
ning ebapiisava õigusliku esindamise tõttu katkestatud menetluste praeguste
kulude vähenemisest. 6. Valikuvõimaluste võrdlemine
/ eelistatud valikuvõimalus Eelistatud valikuvõimalus puudub. 7. Järelevalve ja hindamine Kui valikuvõimalustest eelistatakse direktiivi
kui seadusandlikku meedet, on liikmesriikidel aega direktiivi ülevõtmiseks 18 kuud
alates selle jõustumisest. Liikmesriikidel tuleks paluda koguda seda protsessi
toetavaid usaldusväärseid andmeid, sest praegu valitseb selliste andmete
puudus. Kui valikuvõimalustest eelistatakse meetmena soovitust, hindab komisjon
selle rakendamist hiljemalt neli aastat pärast soovituse avaldamist. Peale selle näeb komisjon ette, et 3–5 aastat
pärast iga menetlusõiguste tegevuskava õigusakti kohaldamist tuleks teha
spetsiaalne empiiriline uuring rõhuasutusega andmete kogumisel. Selleks et
saada ettepanekute tõhususe kohta põhjalik kvantitatiivne ja kvalitatiivne
ülevaade, kasutatakse tasuta õigusabi jaoks spetsiaalseid näitajaid. [1] ELi põhiõiguste harta artikkel 47 ning Euroopa
inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3
punkt c. [2] KOM(2011) 326 lõplik, 8.6.2011. [3] Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlusi ei loeta
iseenesest kriminaalmenetlusteks ning need ei ole hõlmatud Euroopa inimõiguste
ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. [4] Vt nt Schumann, Bruckmüller, Soyer, Pre-Trial
Emergency Defence („Kohtueelne erakorraline kaitse”), Intersentia 2012;
Cape et al, Effective Criminal Defence in Eastern Europe („Tõhus
kriminaalkaitse Ida-Euroopas”), LARN 2012. Vt ka FTI aruanne Defence Rights
in the EU („Õigus kaitsele ELis”), oktoober 2012, peatükid 71–73, milles
teatatakse arvukatest probleemidest seoses liikmesriikide valveadvokaatide
kavaga, ja hiljutine Justicia aruanne, lk 46. Varssavi õigusabikonverentsi
aruanne. Vt ka Improving pre-trial Justice („Kohtueelse õigluse
suurendamine), lk 38, Open Society Institute, Sofia 2008, aruanne, milles
käsitletakse kodanikujärelevalvet politseijaoskondade üle (seoses Bulgaariaga). [5] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
ning ELi põhiõiguste harta sisaldavad kumuleeruvat vahendite ja põhjendatuse
kontrolli. Selleks et saada tasuta õigusabi, tuleb vastata mõlema
kriteeriumidele. Seega tunnistatakse, et on olukordi, kus kahtlustatav, kellel
ei ole piisavaid vahendeid, ei vasta tasuta õigusabi saamise kriteeriumidele
näiteks juhtumi lihtsuse tõttu või seepärast, et karistused, mida on võimalik
kehtestada, on kerged. [6] Pavlenko vs. Venemaa, kaebus nr 42371/02,
4. oktoobri 2010. aasta otsus, punkt 99. [7] Näiteks kui kohtuasutusel palutakse täita kohtuotsust,
mis on pärit mõnest teisest liikmesriigist, kus nõuded ei ole piisavad, võib ta
sellest keelduda või küsida lisateavet, mis võib kohtuotsuse täitmise edasi
lükata.