Ettepanek: NÕUKOGU OTSUS liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta /* COM/2013/0803 final - 2013/0392 (NLE) */
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST Euroopa Ülemkogu kiitis 26. märtsil 2010 heaks
Euroopa Komisjoni ettepaneku käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia
„Euroopa 2020”,[1]
mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele
valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu
ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks. Sel eesmärgil leppis Euroopa
Ülemkogu kokku ELi peamistes eesmärkides, millest liikmesriigid ja Euroopa Liit
oma tegevuses ühiselt juhinduvad. Euroopa Liidu toimimise lepingus on
sätestatud, et liikmesriigid käsitlevad oma majanduspoliitikat ja edendavad
tööhõivet ühise huvi küsimustena ning kooskõlastavad neid nõukogus. Lepingu
kahes erinevas artiklis nähakse ette, et nõukogu peab vastu võtma
majanduspoliitika üldsuunised (artikkel 121) ja tööhõivesuunised (artikkel
148), täpsustades, et viimased neist peavad olema esimestega kooskõlas.
Nimetatud õiguslikku alust silmas pidades on tööhõive- ja majanduspoliitika
suunised esitatud kahe eraldiseisva, ent oma põhiolemuselt üksteisega tihedalt
seotud õigusaktina: –
nõukogu soovitus liikmesriikide ja Euroopa Liidu
majanduspoliitika üldsuuniste kohta − Euroopa 2020. aasta strateegia
koondsuuniste I osa; –
nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika
suuniste kohta − Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa. Kõnealused suunised, mis rakendatakse ellu
eespool nimetatud õigusaktidega, moodustavad ühiselt Euroopa 2020. aasta
strateegia rakendamise koondsuunised. Tööhõivesuunised võeti vastu 21.
oktoobril 2010. Vastavalt otsusele, millega suunised vastu võeti, peaksid need
kehtima muutusteta kuni 2014. aastani, et tagada keskendumine meetmete
rakendamisele. Tööhõivepoliitika suunistes seatud
üldeesmärgid ja -prioriteedid jäävad kehtima. Kooskõlas artikli 148 lõikega 2
peab tööhõivesuuniste kehtivust 2014. aastal oma otsusega kinnitama nõukogu
pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ning tööhõivekomiteega. 2. KONSULTEERIMINE HUVITATUD
ISIKUTEGA JA MÕJU HINDAMINE ei kohaldata 3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG ELT L 308, 24.11.2010, lk 46. 2013/0392 (NLE) Ettepanek: NÕUKOGU OTSUS liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste
kohta EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eriti selle artikli 148 lõiget 2, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[2], võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust võttes arvesse Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee arvamust[3],
võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[4], ning arvestades järgmist: (1) Euroopa Liidu toimimise
lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 145 on sätestatud, et liikmesriigid ja
liit püüavad välja arendada kooskõlastatud tööhõivestrateegia, eelkõige
edendada kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu ning
majanduslikele muudatustele reageerivaid tööturge, pidades sealjuures silmas
Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 3 määratud eesmärkide saavutamist. (2) Komisjoni esitatud strateegia
„Euroopa 2020” võimaldab liidul suunata oma majandus aruka, jätkusuutliku ja
kaasava kasvu teele, millega kaasneb kõrge tööhõive tase ning suur tootlikkus
ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Asjaomaste suuniste all loetletud viis peamist
eesmärki on ühised eesmärgid, millest liikmesriigid oma tegevuses juhinduvad
ning milles on arvesse võetud liikmesriikide suhtelist lähtepositsiooni ja
eripära ning liidu seisukohti ja olukorda. Euroopa tööhõivestrateegial on uue
strateegia tööhõive- ja tööturueesmärkide rakendamises otsustav roll. (3) Koondsuunised on kooskõlas
17. juuni 2010. aasta Euroopa Ülemkogu järeldustega. Koondsuunistes antakse
liikmesriikidele täpsed juhised riiklike reformikavade määratlemiseks ja
reformide rakendamiseks. Tööhõivesuunised peaksid olema aluseks kõikidele
riigipõhistele soovitustele, mida nõukogu võib ELi toimimise lepingu artikli
148 lõike 4 alusel paralleelselt ELi toimimise lepingu artikli 121 lõike 2
alusel liikmesriikidele antavate riigipõhiste soovitustega liikmesriikidele
anda. Samuti peaksid tööhõivesuunised olema aluseks ühisele tööhõivearuandele,
mille nõukogu ja komisjon igal aastal Euroopa Ülemkogule esitavad. (4) 28. veebruaril 2013 nõukogus
vastu võetud ühises tööhõivearuandes esitatud liikmesriikide esialgsete
reformikavade analüüsi tulemuste kohaselt tuleb liikmesriikidel jätkata
jõupingutusi, et parandada olukorda järgmiste prioriteetide puhul: tööturul
osalemise määra suurendamine ning võitlus struktuurse tööpuudusega, tööturu
vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ning töökohtade
kvaliteedi ja elukestva õppe edendamine, iga tasandi haridus- ja
koolitussüsteemide kvaliteedi parandamine ja kolmanda taseme hariduse
omandajate arvu suurendamine, sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse
vastu võitlemine. (5) 2010. aastal vastu võetud
tööhõivesuunised peaksid kehtima muutusteta kuni 2014. aastani, et tagada
keskendumine nende rakendamisele. Kuni 2014. aasta lõpuni peaks
tööhõivesuuniste ajakohastamine olema rangelt piiratud. Aastatel 2011, 2012 ja
2013 jäid tööhõivesuunised senisel kujul kehtima. Need peaksid muutumatuna
kehtima ka 2014. aastal, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE: Artikkel 1 Nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta
otsuse (liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta) lisas sätestatud
liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised[5]
jäävad kehtima ka 2014. aastaks ning liikmesriigid peavad neid oma
tööhõivepoliitikas arvestama. Artikkel 2 Käesolev otsus
on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Nõukogu
nimel eesistuja [1] KOM(2010) 2020, 3. märts 2010. [2] ELT C ..., ..., lk … [3] ELT C ..., ..., lk … [4] ELT C ..., ..., lk … [5] Nõukogu otsus 2010/707/EL, 21. oktoober 2010,
liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 308, 24.11.2010, lk 46).