Ettepanek: NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, standardse käibedeklaratsiooni osas /* COM/2013/0721 final - 2013/0343 (CNS) */
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST Käibemaksusüsteemi kohaselt peavad ettevõtjad
täitma regulaarsed käibedeklaratsioonid, milles märgitakse käibemaksu
tasumiseks ja kontrollimiseks vajalik teave, ja see võib olla eriti keeruline
käibedeklaratsioonide esitamisel eri liikmesriikides. Keerukus tuleneb sellest,
et on vaja esitada eri teavet, määratlused on ühtlustamata ning puuduvad head
ühtsed suunised, kohaldatakse eri eeskirju ja menetlusi teabe esitamiseks ja
paranduste tegemiseks ning tuleb kasutada riigikeelt. Kõik see suurendab
ettevõtjate koormust, vähendab käibedeklaratsioonide täpsust ja õigeaegsust
ning takistab piiriülest kaubandust. Nende probleemide lahendamiseks soovis
komisjon saada käibemaksu tulevikku käsitleva rohelise raamatu arutelude käigus[1] sidusrühmadelt arvamusi
standardse käibedeklaratsiooni kohta. Sidusrühmadelt saadud positiivseid
vastuseid arvestades lisas komisjon käibemaksu tulevikku[2] käsitlevasse teatisesse
kohustuse esitada ettepanek standardse käibedeklaratsiooni kohta enne 2013.
aasta lõppu. Käesoleva ettepanekuga toetatakse komisjoni
muid algatusi. Halduskoormuse vähendamise tegevusprogrammile ELis aitab kaasa
kõrgetasemeline töörühm, mis tegutseb kuni oktoobrini 2014 ja nõustab
komisjoni ELi õigusaktidega seotud halduskoormuse vähendamise valdkonnas.
Selles keskendutakse VKEdele ja mikroettevõtetele, samuti viisidele, kuidas
muuta liikmesriigi avaliku halduse asutused tõhusamaks ja vastata paremini
sidusrühmade vajadustele ELi õigusaktide rakendamisel. Standardne käibedeklaratsioon
sobib hästi kokku kõnealuste halduskoormuse vähendamise eesmärkidega. Väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act”
põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” järgimine, et vähendada VKEde jaoks
bürokraatiat, on komisjoni keskne eesmärk. Komisjoni hiljutises teatises
„Arukas reguleerimine – väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vajaduste
rahuldamine” rõhutati VKEde veebipõhisest uuringust lähtuvalt, et
käibemaksudirektiiv[3]
on kõige suurema halduskoormusega ELi õigusakt. Eelkõige käibedeklaratsioon on
valdkond, kus erinevused takistavad ELi kaubandust. Käesoleva ettepaneku
eesmärk on vähendada kõigi ettevõtjate ja eelkõige VKEde halduskoormust, mida
on rõhutatud ka arukat reguleerimist käsitlevas teatises[4]. Ettevõtjad kurdavad üha enam selle üle, et
ELis äri ajamisel on raske käibemaksueeskirju järgida. See käib eelkõige
e-kaubanduse ja kaupade siseturul tarnimise kohta, kui klient on eraisik ja
tarnija peab kliendi liikmesriigis end registreerima, käibemaksu deklareerima
ja maksma. Need kohustused võivad takistada piiriülest kaubandust ja standardne
käibedeklaratsioon aitaks neid takistusi kõrvaldada. Seepärast tehakse teises
ühtse turu meetmepaketis[5]
ettepanek võtta kasutusele standardne käibedeklaratsioon. Lisaks on majanduskasvu soodustav eelarve
konsolideerimine üks 2012. aasta majanduskasvu analüüsi viiest prioriteedist.
Kuna käibemaks moodustab ligikaudu 21 % riikide maksutulust ning 12 %
käibemaksust jääb kogumata, on vaja käibemaksusüsteemi pettusekindlamaks muuta.
Õigeaegne teabevahetus liikmesriikide vahel on väga oluline, et vähendada
pettusi ja parandada eeskirjade järgimist, ning standardsest
käibedeklaratsioonist oleks selles osas kasu. 2. HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA
MÕJU HINDAMISE TULEMUSED Konsulteerimine
huvitatud isikutega Standardse käibedeklaratsiooni üle on peetud
mitmeid arutelusid. Seda käsitleti käibemaksu tulevikku käsitlevas rohelises
raamatus. Tulemused on esitatud aadressil: http://ec.europa.eu/taxation_customs/common/consultations/tax/2010_11_future_vat_en.htm Ettevõtjate ja liikmesriikidega konsulteeriti
PwC poolt läbi viidud uuringu käigus. See hõlmas ka 2012. aasta oktoobris
korraldatud Fiscalise seminari. Lisaks konsulteeriti ettevõtjatega käibemaksu
eksperdirühma 2012. aasta jaanuaris toimunud kohtumistel ja VKEde
sidusrühmadega väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” järelkohtumisel
2013. aasta aprillis ning liikmesriikidega käibemaksu tulevikku käsitleva rühma
kohtumisel 2013. aasta jaanuaris. Käibemaksu eksperdirühma esitatud tulemused on
kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/taxation_customs/taxation/vat/key_documents/expert_group/index_en.htm Käibemaksu tulevikku käsitleva eksperdirühma
esitatud tulemused on kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/taxation_customs/taxation/vat/key_documents/discussions_member_states/index_en.htm Mõju
hindamine Ettepanekule on lisatud mõjuhinnang. Põhjalikult hinnatud valikuvõimalustest
eelistatakse standardset käibedeklaratsiooni, mis oleks kohustuslik
liikmesriikidele ja ettevõtjatele ning millega on ette nähtud standardteabe
loetelu, millest vaid väike osa on iga juhul nõutav. See võimaldab ettevõtjate
halduskoormust võimalikult palju vähendada ja piirata samal ajal liikmesriikide
kulusid. Eelistatud valikuvõimalus peaks hinnanguliselt
aitama vähendada halduskoormust kuni 15 miljardit eurot aastas. 3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise
lepingu artiklil 113, kuna ühtlustamine on vajalik, et tagada siseturu toimimine
ja vältida konkurentsimoonutusi. Subsidiaarsuse
põhimõte Liikmesriigid üksi ei suuda käesoleva
ettepaneku eesmärke piisavalt täita. Käibedeklaratsiooni standardimine on
saavutatav üksnes ELi seadusandliku menetluse käigus, muutes käibemaksudirektiivi,
millega sätestatakse käibedeklaratsiooni asjakohased sätted. Ettepaneku reguleerimisala on piiratud
eesmärkidega, mida on võimalik saavutada ainult ELi õigusaktidega, ja on seega
kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse
põhimõte Käibemaksudirektiivi muudatused on vajalikud,
et saavutada käibedeklaratsioonide standardimine ja piirata teabenõudeid
käibemaksu kontrollimiseks ja kogumiseks tingimata vajalikuga, et vähendada
ettevõtjate halduskoormust ja kõrvaldada siseturu nõuetekohast toimimist
takistavad tõkked. Lisaks saab konkurentsi moonutamist paremini
ära hoida täiustatud kontrollivõimalustega, mida standardvorm liikmesriikidele
pakub. Seepärast on ettepanek kooskõlas
proportsionaalsuse põhimõttega. Vahendi
valik Kavandatud vahend on direktiiv, kuna muudetav
õigusakt on direktiiv ja seega ei ole muud õigusaktid sobivad. Selgitavad
dokumendid Liikmesriikidel tuleb teatada komisjonile
direktiivi ülevõtvate siseriiklike sätete tekst ja esitada selgitav dokument,
milles selgitatakse direktiivi elementide ja siseriiklike ülevõtmismeetmete
vastavate osade seost. See on õigustatud ja proportsionaalne. 4. MÕJU EELARVELE Ettepanek ei mõjuta negatiivselt Euroopa Liidu
eelarvet. 5. ETTEPANEKU ÜKSIKASJALIK SELGITUS Standardse käibedeklaratsiooni mõte on
võimaldada kõigil ettevõtjatel esitada igale liikmesriigile standarditud teavet
ühtsel, eelistatavalt elektroonilisel kujul. Sel viisil saab ühes liikmesriigis
käibedeklaratsiooni esitav ettevõtja hõlpsasti täita ja esitada
käibedeklaratsiooni ka teises liikmesriigis, kuna teave ja selle esitamine on
standarditud. Standardne käibedeklaratsioon peaks olema
kättesaadav kõigile ettevõtjatele, sest piirdumine teatavat liiki ettevõtjatega
üksnes vähendaks selle reguleerimisala ja suurendaks keerukust ning halduskoormuse
vähendamine ei oleks nii tõhus. Selleks et vähendada liikmesriikide jaoks
kulusid ja keerukust, tuleks ELi tasandil ette näha vaid üks käibedeklaratsioon
– standardne käibedeklaratsioon. Ettepanekus käsitletakse küsimusi, mis on
seotud standardse käibedeklaratsiooni sisu, selle esitamise aja ja viisi ning
standardse käibedeklaratsiooni parandamisega. Seoses sisuga on ettevõtjate
halduskoormuse vähendamisel olulised nii teabehulk kui ka teabe standardimine.
Ettepanekus on esitatud kuni kakskümmend kuus teabelahtrit, mis ettevõtjatel
tuleb täita, kusjuures liikmesriigid võivad vabastada ettevõtjad kõigi, v.a
viie lahtri täitmisest. Esitatav teave peaks olema kõikides liikmesriikides
ühesugune, nii et ühes liikmesriigis deklareeritud teave on kindlaks määratud
täpselt samal viisil kõigis teistes liikmesriikides. Lisaks võivad liikmesriigid nõuda täiendavat
teavet, et kontrollida käibemaksu ja hallata seda konkreetsetes piirkondades,
territooriumidel või käibemaksualaste õigusaktidega erandjuhul lubatud
erikordade raames. Üksnes kõnealustel nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel
võivad liikmesriigid nõuda, et ettevõtjad täidavad rohkem kui kakskümmend kuus
standardset teabelahtrit. Deklaratsioonide esitamiseks on ettepanekuga
ette nähtud miinimumnõuded. Kõigil ettevõtetel tuleks lubada esitada igakuiseid
käibedeklaratsioone, millel on märgitud tasumisele kuuluv käibemaks, mis
makstakse selle kuu lõpus, mis järgneb deklareerimisperioodile. Lisaks sellele
võivad liikmesriigid halduskoormust veelgi vähendada,, pikendades käibe
deklareerimisperioodi kuni ühe aastani ning deklaratsiooni esitamise ja
maksmise tähtpäeva kuni veel ühe kuu võrra. See peaks tagama, et ükski
ettevõtja ei oleks kohustatud esitama käibedeklaratsiooni sagedamini ega
esitama käibedeklaratsiooni või maksma käibemaksu vähendatud tähtaja jooksul. Ettepanekuga toetatakse ka deklaratsioonide
elektroonilist esitamist. Ettevõtjatel peaks olema õigus esitada kõikides
liikmesriikides standardne käibedeklaratsioon elektrooniliselt, sealhulgas elektroonilise
failiedastuse teel, kasutades täiustatud elektroonilist allkirja, mis on
koostalitlusvõimeline kogu ELis, või teisi tehnoloogilisi lahendusi, mis on
sama turvalised. Selleks et tagada käibedeklaratsiooni selliste
teatavate tehniliste aspektide standardimine, mida ei ole võimalik saavutada
direktiiviga, on ettepaneku reguleerimisalaga ette nähtud komiteemenetluse
kasutamine. See on vajaduse korral kavandatud deklaratsiooni tehniliste
üksikasjade, ühiste määratluste ja menetluste, paranduste tegemise
üksikasjaliku korra, samuti taotluse elektroonilise esitamise ühiste meetodite
jaoks. Artiklid
178, 185, 211, 271 ja 318 Käibemaksudirektiivis kasutatav mõiste
„käibedeklaratsioon” on asendatud mõistega „standardne käibedeklaratsioon”, et
vältida segadust, kuna XI jaotise 5. peatükk on jagatud kaheks osaks, nimelt
„standardne käibedeklaratsioon” ja „muud deklaratsioonid ja teave”. See mõjutab
artiklite 178, 185, 211, 271 ja 318 muudatusi. Artikli 357 punkti 5 ja artikli 358 punkti 4
kohane mõiste „käibedeklaratsioon” määratlus kehtib alates 1. jaanuarist 2015
ainult selle peatüki suhtes, milles käsitletakse erikorda, mis hõlmab
telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- või elektroonilisi teenuseid, mida
ühendusevälised maksukohustuslased osutavad mittemaksukohustuslastele, ja selle
võib jätta muutmata. Artiklid 206
ja 252 Artikkel 206 oma praegusel kujul võimaldab
liikmesriikidel valida käibedeklaratsiooni esitamisest erineva maksetähtaja
ning nõuda vahemakseid. Sellise sättega, mis võimaldab eri maksetähtaegade
kooseksisteerimist, kaotataks osaliselt kavandatava standardse
käibedeklaratsiooni eelised. Seetõttu säilitatakse artikli 206 kohane üldine
reegel, et käibemaksu makstakse standardse käibedeklaratsiooni esitamisel, kuid
kaotatakse liikmesriikide võimalus valida muu maksekuupäev. Artikli 252 kohaselt tuleb standardne
käibedeklaratsioon esitada selle kuu lõpuks, mis järgneb standardse
käibedeklaratsiooni esitamise tähtajale. Selleks et vältida mõnel juhul
ettevõtjate maksetähtaegade lühendamist, lubatakse liikmesriikidel pikendada
standardse käibedeklaratsiooni esitamise tähtaega veel kuu võrra. Seega tuleb
käibedeklaratsioon esitada ja makse teha mõlemad vähemalt üks kuu ja
maksimaalselt kaks kuud pärast käibedeklaratsiooni esitamise tähtaega. Standardse käibedeklaratsiooni esitamise
tähtajaks on artiklis 252 sätestatud üks kuu. Selleks, et ettevõtjatel ei
tuleks esitada standardseid käibedeklaratsioone sagedamini kui praegu, võivad
liikmesriigid lubada ettevõtjatel esitada standardseid käibedeklaratsioone kuni
üheaastase perioodi kohta. Kooskõlas liidu ühise poliitikaga, mis
käsitleb mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate
määratlust[6],
võivad alla 2 000 000 euro suuruse aastakäibega mikroettevõtjad
esitada käibedeklaratsioonid kord kvartalis, välja arvatud juhul, kui on olemas
oht seoses käibemaksu kontrollimise ja kogumisega. Artikkel 250 Kõigil standardsetel käibedeklaratsioonidel
tuleb täita viis punkti, nimelt väljund- ja sisendkäibemaks, seotud netosummad
ja makstav või tagasisaadav netosumma. Kõik liikmesriigid nõuavad praegu seda
teavet ja see on hõlmatud praeguse artikli 250 lõikega 1. Soovitava standardimise saavutamiseks on vaja
käibedeklaratsiooni parandamise ühiseeskirju. Liikmesriikidel peaks siiski
olema lubatud ise kindlaks määrata deklaratsiooni parandamise periood, kuna
nimetatud perioodid on tihedalt seotud riiklike auditi protseduuridega.
Seepärast kehtestatakse teise lõiguga põhimõte, mis lubab maksukohustuslastel
parandada käibedeklaratsioone liikmesriikide kehtestatud ajavahemikul.
Ühendusesiseste kaubatarnete kogumaksumuse ja kauba ühendusesisese soetamise
kogumaksumuse saab kindlaks teha ELi müüginimekirjade alusel ja seega ei peaks
see olema hõlmatud standardse käibedeklaratsiooniga. Siiski on vaja
üleminekuperioodi, et kohandada riiklikke statistikasüsteeme, mis praegu
ühendusesisese kaubavahetuse statistika[7]
puhul sõltuvad suurel määral käibedeklaratsioonides esitatud teabest. Artikkel 251 Lisaks standardses käibedeklaratsioonis
esitatavale kohustuslikule teabele võivad liikmesriigid nõuda riskianalüüsi ja
kontrolli eesmärgil lisateavet. Selleks et vähendada ettevõtjate halduskoormust
ja jätta välja teave, mis on vajalik statistika, mitte käibemaksu eesmärgil,
peaks lisateabe nõuded olema standardsed ja minimaalsed. Osa lisateabest hõlmab ainult teatavaid
käibemaksudirektiivi toiminguid ja on standarditud. Artikli 251 lõikega 1
võimaldatakse esitada müügi ja tasumisele kuuluva käibemaksuga seotud
täiendavat standardteavet ja see sisaldab kaheksat teabepunkti. Artikli 251 lõikega
2 võimaldatakse esitada ostude ja mahaarvatava käibemaksuga seotud teavet ja
see hõlmab kolmeteist teabepunkti. Muu täiendav teave on vajalik, kui
liikmesriigid kohaldavad erieeskirju teatavates piirkondades või
territooriumidel või erikorda, mida kohaldatakse teatavate maksukohustuslaste
ja toimingute suhtes. See on ette nähtud artikli 251 lõikega 3. Tänu oma
eripärale standarditakse artikli 251 lõikes 3 osutatud täiendav teave
komiteemenetluse abil. Läbipaistvuse tagamiseks ja ettevõtjatel
eeskirjade järgimise hõlbustamiseks tuleb juhul, kui liikmesriigid nõuavad
lisateavet, sellest teatada asjaomasele komiteele. Uus artikkel
252a Tuleks veelgi edendada elektrooniliste
deklaratsioonide esitamist ja kuigi liikmesriigid peavad võimaldama ja võivad
võimaldada elektroonilist esitamist, tuleks seda veelgi edendada, et võimaldada
failiedastust, nagu see on võimalik koondaruannete puhul, ja nägema ette ühised
turvalised edastusviisid, sealhulgas täiustatud elektroonilise allkirja
kasutamise. Käesolevas artiklis kasutatud mõisted on kooskõlas direktiiviga
1999/93/EÜ[8]
elektrooniliste allkirjade kohta. Neid mõisteid võib siiski olla tarvis
kohandada pärast seda, kui on vastu võetud komisjoni ettepanek määruse kohta,
milles käsitletakse e-identimist ja e-toimingute jaoks vajalikke
usaldusteenuseid siseturul[9]. Selle artikliga ühtlustatakse täiendavalt
praegust artikli 250 lõiget 2. Artikkel 253 See jäetakse välja, kuna see on konkreetne
meede, mida kohaldatakse ainult Rootsis, ja oleks vastuolus standardse
käibedeklaratsiooni eesmärkidega. Artikkel 254 Selle artikli sisu on üle viidud artikli 257a
uude 2. jaosse pealkirja all „muud deklaratsioonid ja teave”. Seda seetõttu, et
eriteavet, mida praeguse artikli 254 kohaselt nõutakse uue veovahendi müüjalt,
ei tuleks lisada standardsesse käibedeklaratsiooni, kuid see teave on siiski
vajalik. Artikkel 255 Selle artikliga asendatakse artiklid 255, 256
ja 257 ja liidetakse need ühte artiklisse. Sisu ei muutu. Artiklid 256
ja 257 Nende sisu on üle viidud artiklisse 255. Artiklid 258
ja 259 Endiselt on vajalik artikkel 258 sellise teabe
esitamise kohta, mis on seotud ühendusesisese uute veovahendite soetamisega ja
aktsiisiga maksustatud toodetega, samuti artikkel 259, milles käsitletakse
teavet, mida on vaja uute transpordivahendite soetamist käsitlevate eeskirjade
õige kohaldamise kontrollimiseks, kuid neid on muudetud, et võtta arvesse
asjaolu, et kõnealust teavet võib olla vaja esitada muudes deklaratsioonides. Artikkel 260 Teave kauba impordi kohta on nüüd hõlmatud
artikli 251 lõike 1 punktiga g ja artikli 251 lõike 2 punktiga g ning seega
tuleks see artikkel välja jätta. Artikkel 261 Liikmesriikidel ei lubata enam nõuda, et
maksukohustuslased esitaksid iga-aastase käibemaksu koonddeklaratsiooni, mis
hõlmab eelmise aasta regulaarsetes käibedeklaratsioonides deklareeritud kõiki
toiminguid ja millel on esitatud mis tahes kohandamiseks vajalik teave. Need
kohandamised on hõlmatud standardse käibedeklaratsiooniga artikli 251 lõike 2
punkti h kaudu ja artikkel 261 tuleks seetõttu välja jätta. Uued
artiklid 255a ja 255b Nagu ka nende käibedeklaratsioonide puhul, mis
hõlmavad erikorda, mille alusel ühendusevälised maksukohustuslased osutavad
telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid
mittemaksukohustuslastele, tuleks teabenõuded ette näha käibemaksudirektiiviga
ning tehnilised üksikasjad komisjoni rakendusmäärusega. Need artiklid
peegeldavad kõnealust korda, sest seal on sätestatud, et tehnilised üksikasjad,
mis on seotud artiklites 250 ja 251 viidatud teabega, ühiste määratluste ja
teabe esitamise menetlustega, paranduste tegemise ühiste menetlustega ja muude
ühiste elektrooniliste meetoditega kui täiustatud elektroonilised allkirjad,
võib kokku leppida komisjoni rakendusmäärusega komiteemenetluse korras. Uus artikkel
257a Artikkel 254 on üle viidud 2. jaosse „muud
deklaratsioonid ja teave”, sest teave uute transpordivahendite müügi kohta ei
ole standardse käibedeklaratsiooniga hõlmatud. Artikkel 272 Selleks et tagada standardse
käibedeklaratsiooni järjepidev kohaldamine, peaks liikmesriikidel olema lubatud
vabastada maksukohustuslased käibedeklaratsiooni esitamise nõudest üksnes
teatavatel piiratud juhtudel. Need on juhud, kui maksukohustuslane ei ole
käibemaksukohustuslane tema ühendusesiseste soetamiste puhul või on hõlmatud
väikeettevõtjate jaoks ette nähtud maksuvabastusega või põllumajandustootjate
ühise kindla maksumääraga korraga. Artikkel 273 Selleks et tagada, et standardne
käibedeklaratsioon on tõesti standarditud, ei tohiks liikmesriikidel olla
lubatud kehtestada ettevõtjatele standardse käibedeklaratsiooniga seotud muid
täiendavaid kohustusi kui nimetatud kohustused ja seepärast jäetakse välja
artikli 273 kohane vastav standardse käibedeklaratsiooniga seotud võimalus. 2013/0343 (CNS) Ettepanek: NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ,
mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, standardse käibedeklaratsiooni osas EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eelkõige selle artiklit 113, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu
liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[10], võttes arvesse Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee arvamust[11], toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Nõukogu direktiivi
2006/112/EÜ[12]
kohaselt tuleb maksukohustuslastel esitada käibedeklaratsioon, kuid see
võimaldab liikmesriikidele paindlikkust nõutava teabe osas. See põhjustab
käibedeklaratsioonide esitamise eri eeskirju ja menetlusi liidus, keerukust
ettevõtjate jaoks ja käibemaksukohustusi, mis takistavad liidu kaubandust. (2) Selleks et vähendada
ettevõtjate halduskoormust ja parandada siseturu toimimist, tuleks kehtestada
standardne käibedeklaratsioon kõigile liidus kauplevatele ettevõtjatele.
Standarditud deklaratsioonide kasutamine peaks liikmesriikidel hõlbustama
käibedeklaratsioonide kontrollimist. (3) Halduskoormus on vaja viia
miinimumini. Standardsel käibedeklaratsioonil nõutav teave peaks seetõttu
hõlmama piiratud hulgas kohustuslikku teavet. Lisaks sellele ei tohiks
liikmesriikidel olla lubatud nõuda seoses standardse käibedeklaratsiooni ja
muude deklaratsioonidega muud teavet kui see, mis on sätestatud direktiivi XI
jaotise 5. peatükis. (4) Liikmesriikidel peaks olema
lubatud nõuda maksukohustuslastelt täiendavat teavet ja selleks on asjakohane
kehtestada standardne loetelu lisateabest, mida võidakse nõuda. See on kasulik
riskianalüüsi ja kontrollimise eesmärgil. Selleks et tagada läbipaistvus ja
standardimine, peaksid sellist lisateavet nõudvad liikmesriigid teavitama
halduskoostöö alalist komiteed. (5) Selleks et lubada
liikmesriikidel kohandada oma süsteeme statistika koostamiseks tarnete ja kauba
soetamise kohta liidus, peaks teave liidusiseste kaubatarnete ja liidus
soetatud kaupade koguväärtuse kohta olema kuni 31. detsembrini 2019 osa
kohustuslikust teabest, mis on esitatud standardses käibedeklaratsioonis. (6) Maksustamisperiood peaks
olema igakuine kõigi ettevõtjate jaoks, välja arvatud mikroettevõtjad, kes
peaksid esitama standardse käibedeklaratsiooni kord kvartalis. Liikmesriikidel
peaks olema võimalik seda perioodi pikendada kuni üks aasta, et vähendada
halduskoormust. (7) Ühine minimaalne standardse
käibedeklaratsiooni esitamise tähtajaks tuleks määrata selle kuu lõpp, mis
järgneb maksustamisperioodile, et luua minimaalne standard, kuid jättes
liikmesriikidele paindlikkust pikendada kõnealust perioodi veel kuu, et mitte
suurendada ettevõtjate halduskoormust. (8) Maksetähtaegu tuleks
ühtlustada, et vähendada halduskoormust, ja käibemaksu netosumma tuleks tasuda
standardse käibedeklaratsiooni esitamisel või igal juhul standardse
käibedeklaratsiooni esitamise tähtaja lõpuks. (9) Selleks et soodustada
deklaratsioonide elektroonilist esitamist, tuleks lubada standardse
käibedeklaratsiooni elektroonilist esitamist. (10) Arvestades, et standardne
käibedeklaratsioon hõlmab kogu teavet, mis on vajalik mis tahes kohandamisteks,
on asjakohane loobuda kaupade impordi ja käibemaksu aastase koonddeklaratsiooni
erinõuetest. (11) Standardset
käibedeklaratsiooni peaksid kasutama kõik ettevõtjad, kes teevad teatud
sarnaseid tarneid, ja seega peaks liikmesriikide võimalus vabastada teatavad
ettevõtjad kohustusest esitada standardne käibedeklaratsioon olema piiratud,
nii et kohustust esitada kõnealune käibedeklaratsioon kohaldatakse
järjepidevalt kogu liidus. (12) Uute transpordivahendite ja
aktsiisiga maksustatava kauba puhul on nõutav teave spetsiifilise ja piiratud
iseloomuga. Sellise teabe standardimine standardsel käibedeklaratsioonil ei ole
asjakohane. Selle asemel tuleks teavet koguda eraldi deklaratsiooni abil, et
vähendada enamiku ettevõtjate koormust. (13) Selleks et tagada ühtsed
tingimused direktiivi 2006/112/EÜ rakendamisel, tuleks komisjonile anda
rakendusvolitused seoses tehniliste üksikasjadega, sealhulgas edastamisel
kasutatava ühtse elektroonilise sõnumi, ühiste määratluste ja esitamise
menetlustega, ühised menetlused, mille alusel oleks võimalik teha parandusi, ja
ühised elektroonilised meetodid, mis on piisavalt turvalised standardse
käibedeklaratsiooni esitamiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr
182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide
läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni
rakendamisvolituste teostamise suhtes[13]. (14) Kooskõlas liikmesriikide ja
komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise
deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta[14]
on liikmesriigid kohustunud põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid
käsitlevale teatele ühe või mitu selgitavat dokumenti, milles selgitatakse
seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade
vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide
edastamine on põhjendatud. (15) Seetõttu tuleks direktiivi
2006/112/EÜ vastavalt muuta, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Direktiivi 2006/112/EÜ muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 178 punkt c asendatakse järgmisega: „c) artikli 168 punktis c osutatud
mahaarvamise korral seoses kaupade ühendusesisese soetamisega peab ta esitama
artiklis 250 ettenähtud standardses käibedeklaratsioonis ühendusesiseselt
kaupade soetamiselt tasumisele kuuluva käibemaksu summa, ning tal peab olema XI
jaotise 3. peatüki 3., 4. ja 5. jao kohaselt koostatud arve;” 2) Artikli 185 lõige 1 asendatakse
järgmisega: „1. Mahaarvamist korrigeeritakse eelkõige, kui
pärast standardse käibedeklaratsiooni tegemist muutuvad mahaarvatava summa
kindlaksmääramisel kasutatud tegurid, eelkõige ostude tühistamise või
hinnaalanduste saamise korral”. 3) Artikkel 206 asendatakse järgmisega: „Artikkel 206 Iga maksukohustuslane, kes on kohustatud
käibemaksu tasuma, tasub käibemaksu netosumma artikliga 250 ettenähtud
standardse käibedeklaratsiooni esitamisel või igal juhul standardse
käibedeklaratsiooni esitamise tähtaja lõpuks.” 4) Artikli
211 lõige 2 asendatakse järgmisega: „Eelkõige võivad liikmesriigid ette näha, et
käibemaksu, mis kuulub tasumisele kaupade impordilt maksukohustuslaste või
isikute poolt, kes on kohustatud käibemaksu tasuma, või nimetatud kahte liiki
isikute teatavate kategooriate poolt, ei pea tasuma kaupade impordi ajal,
tingimusel et selline maks märgitakse artikli 250 kohaselt esitatavasse
standardsesse käibedeklaratsiooni”. 5) Artikli 250 ette lisatakse järgmise jao
pealkiri: „1.
jagu Standardne
käibedeklaratsioon” 2) Artiklid 250, 251 ja 252 asendatakse
järgmisega: „Artikkel 250 [artikli 250 lõige 1] 1. Iga maksukohustuslane esitab standardse
käibedeklaratsiooni, mis sisaldab tema käibemaksukohustuslasena registreerimise
numbrit või maksuviitenumbrit ja asjaomast maksustamisperioodi ning milles on
kindlaks määratud: a) maks, mis on muutunud
sissenõutavaks; b) maks, millest tehakse mahaarvamisi; c) makstav või tagasisaadav käibemaksu
netosumma; d) selle toimingu käibemaksuta
koguväärtus, mille puhul maks on muutunud sissenõutavaks, sh iga maksuvaba
toimingu väärtus; e) selle toimingu käibemaksuta
koguväärtus, mille kohta tehakse mahaarvamine; f) artiklis 138 osutatud kaubatarnete
koguväärtus maksustamisperioodidel kuni 31. detsembrini 2019; g) kaupade ühendusesisese soetamise või
samaväärsena käsitletavate toimingute käibemaksuta koguväärtus maksuperioodidel
kuni 31. detsembrini 2019. 2. Liikmesriigid lubavad standardsesse
käibedeklaratsiooni parandusi teha ja kehtestavad ajavahemiku, mille jooksul
selliseid parandusi teha võib. Artikkel 251 [Artikkel 251] 1. Nende toimingute puhul, millelt tasumisele
kuuluv käibemaks on muutunud sissenõutavaks maksustamisperioodil, võivad
liikmesriigid lisaks artikli 250 lõikes 1 osutatud teabele nõuda, et teatavat
maksustamisperioodi hõlmav standardne käibedeklaratsioon peab sisaldama mis
tahes või kogu järgneva teabe: a) iga maksumääraga kaubatarnete ja teenuste
osutamise eest makstav maks ja käibemaksuta koguväärtus; b) artiklis 138 osutatud kaubatarnete
koguväärtus maksustamisperioodidel pärast 31. detsembrit 2019; c) teenuste osutamise käibemaksuta
koguväärtus, millelt teenuse saaja peab tasuma artikli 196 kohaselt maksu, v.a
need teenused, mis on käibemaksust vabastatud liikmesriigis, kus toiming on
maksustatav; d) punktiga c hõlmamata selliste
kaubatarnete ja teenuste osutamise käibemaksuta koguväärtus, mille puhul nende
saaja on kohustatud maksu maksma; e) artikli 146 lõike 1 punktides a ja b
osutatud kaubatarnete koguväärtus; f) punktidega b–e hõlmamata mis tahes muude
maksuvabade toimingute koguväärtus; g) maks, mida tuleb maksta: i) kaupade ühendusesiseselt soetamiselt
või samaväärsena käsitatavatelt toimingutelt vastavalt artiklitele 21 või 22; ii) saadud kaubatarnetelt või teenustelt,
mille puhul saaja on kohustatud tasuma käibemaksu; iii) selliste kaupade impordil, mille puhul
liikmesriik kasutab artikli 211 teises lõigus sätestatud võimalust. 2. Nende toimingute puhul, mille puhul
käibemaks arvatakse maha maksustamisperioodil, võivad liikmesriigid lisaks
artikli 250 lõikes 1 nimetatud teabele nõuda standardses käibedeklaratsioonis,
mis hõlmab kõnealust maksustamisperioodi, mis tahes või kogu järgmist teavet: a) punktides b–g nimetamata kaubatarnete ja
teenuste eest makstav maks ja käibemaksuta koguväärtus; b) kaupade ühendusesisese soetamise või
samaväärsena käsitletavate toimingute käibemaksuta koguväärtus
maksustamisperioodidel pärast 31. detsembrit 2019; c) kaupade ühendusesisese soetamise või
samaväärsena käsitletavate toimingute eest võetav maks; d) nende saadud kaubatarnete ja teenuste
maks ja käibemaksuta koguväärtus, mille saaja on kohustatud maksu maksma
artiklite 199 või 199a kohaselt või artikli 199b või artikli 395 kohaselt
lubatud riikliku meetme alusel; e) nende saadud teenuste maks ja
käibemaksuta koguväärtus, millelt saaja peab tasuma artikli 196 kohaselt maksu,
v.a teenused, mis on käibemaksust vabastatud liikmesriigis, kus toiming
maksustatakse; f) punktidega c ja d hõlmamata selliste
kaubatarnete ja teenuste maks ja käibemaksuta koguväärtus, mille puhul saaja on
kohustatud maksu maksma; g) kaupade impordi maks ja käibemaksuta
koguväärtus; h) mis tahes mahaarvamiste kohandamine
vastavalt artiklile 184. 3. Nende toimingute puhul, mille lähte-
või sihtkoht on teatav piirkond või territoorium, mille suhtes kohaldatakse
erieeskirju või mis on hõlmatud mõne erisüsteemiga väljaspool tavapäraseid
käibemaksureegleid ja millelt käibemaks on muutunud sissenõutavaks
maksustamisperioodil, võivad liikmesriigid lisaks artikli 250 lõikes 1
nimetatud teabele nõuda, et kõnealust maksustamisperioodi hõlmav standardne
käibedeklaratsioon sisaldaks ühte või mõlemat järgmist punkti: a) sissenõutavaks muutunud maksu
arvutamiseks vajalik teave; b) mahaarvamisele kuuluva käibemaksu
arvutamiseks vajalik teave. 4. Liikmesriigid teavitavad nõukogu määruse
(EL) nr 904/2010,[15]
artikli 58 kohaselt loodud komiteed siseriiklikest seadusandlikest meetmetest,
mis on võetud vastavalt käesoleva artikli lõigetele 1, 2 ja 3. Artikkel 252 [Artikkel 252] 1. Standardne käibedeklaratsioon esitatakse
liikmesriikide kindlaksmääratava tähtaja jooksul. Nimetatud tähtaeg ei ole
lühem kui üks kuu ega pikem kui kaks kuud iga maksustamisperioodi lõpust. 2. Maksustamisperiood on üks kalendrikuu. Siiski võivad liikmesriigid lubada kolme
kalendrikuu pikkust maksustamisperioodi nende maksukohustuslaste puhul, kelle
aastakäive ei ületa 2 000 000 eurot või sellega võrdväärset summat
liikmesriigi vääringus, mis on arvutatud vastavalt artiklile 288, välja arvatud
juhul, kui üks kalendrikuu on vajalik selleks, et hoida ära maksudest
kõrvalehoidumist ja pettusi erijuhtudel. Liikmesriigid võivad muudel juhtudel lubada ka
pikemaid maksustamisperioode, tingimusel et need ei ületa ühte aastat.” 7) Lisatakse artikkel 252 a: „Artikkel 252a [artikli 250 lõige 2 ja uus] Liikmesriigid lubavad standardse
käibedeklaratsiooni esitada elektroonilisel teel ja võivad selle elektroonilist
esitamist nõuda. See hõlmab võimalust kasutada elektroonilist failiedastust. Liikmesriigid aktsepteerivad elektroonilisel
teel esitatud standardset käibedeklaratsiooni, kui päritolu õigsus ja sisu
terviklus on tagatud täiustatud elektroonilise allkirjaga Euroopa Parlamendi
direktiivi 1999/93/EÜ[16]
artikli 2 punkti 2 tähenduses ja see põhineb kvalifitseeritud sertifikaadil
ning on loodud turvalise allkirja andmise vahendiga direktiivi 1999/93/EÜ
artikli 2 punktide 6 ja 10 tähenduses või muude sama turvaliste meetoditega. 8) Artiklid 253 ja 254 jäetakse välja. 9) Artikkel 255 asendatakse järgmisega: „Artikkel 255 [artiklid 255, 256 ja 257] Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed
tagamaks, et järgmised isikud vastavad standardse käibedeklaratsiooni
esitamisega seotud kohustustele, nagu on sätestatud käesolevas jaos: a) investeeringukulla soetaja, kui ta
on vastavalt artikli 198 lõikele 1 isik, kes on kohustatud käibemaksu tasuma,
või kullamaterjali, pooltoodete või artikli 344 lõike 1 kohaselt määratletud
investeeringukulla soetaja, kui liikmesriigid kasutavad artikli 198 lõikes 2
ettenähtud võimalust määrata soetaja isikuks, kes on kohustatud käibemaksu
tasuma; b) isikud, kes on kohustatud käibemaksu
tasuma maksukohustuslase asemel, kelle asukoht ei ole riigi territooriumil, vastavalt
artiklitele 194–197 ja artiklile 204; c) mittemaksukohustuslasest
juriidilised isikud, kes on kohustatud käibemaksu tasuma kaupade
ühendusesiseselt soetamiselt, nagu on osutatud artikli 2 lõike 1 punkti b
alapunktis i.” 10) Lisatakse artiklid 255a ja 255b: „Artikkel 255 a [uus] Kooskõlas artiklis 255b sätestatud menetlusega
nähakse ette järgmine: a) tehnilised üksikasjad, sealhulgas
ühtne elektrooniline sõnum, artiklites 250 ja 251 osutatud teabe edastamiseks; b) ühised määratlused ja menetlused artiklites
250 ja 251 osutatud teabe esitamiseks; c) ühised menetlused, mille abil oleks
võimalik teha parandusi standardsesse käibedeklaratsiooni; d) ühised elektroonilised meetodeid,
mis on piisavalt turvalised standardse käibedeklaratsiooni esitamiseks. Artikkel 255b [uus] 1. Komisjoni abistab nõukogu määruse (EL) nr
904/2010(*) artikliga 58 loodud komitee. Kõnealune komitee on komitee Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (**) tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse
määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. __________________________ (*) ELT L 268, 12.10.2010, lk 1. (**) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.” 11) Artiklid 256 ja 257 jäetakse välja. 12) Artikli 255b järele lisatakse järgmise jao
pealkiri. „2.
jagu Muud
deklaratsioonid ja teave” 13) Lisatakse artikkel 257a: „Artikkel
257a [Artikkel 254] Uute veovahendite tarnete puhul, mille
registreeritud käibemaksukohustuslane on vastavalt artikli 138
lõike 2 punktis a sätestatud tingimustele teinud
mittekäibemaksukohustuslasest soetajale või mille on teinud artikli 9
lõikes 2 määratletud maksukohustuslane, võtavad liikmesriigid vajalikud
meetmed tagamaks, et müüja edastab kõik andmed, mis on vajalikud käibemaksu
kohaldamiseks ja selle kohaldamise kontrollimiseks maksuhalduri poolt.” 14) Artiklid 258 ja 259 asendatakse
järgmistega: „Artikkel
258 Liikmesriigid kehtestavad artikli 2
lõike 1 punkti b teises alapunktis nimetatud uute
veovahendite ühendusesisese soetamisega ja artikli 2 lõike 1
punkti b kolmandas alapunktis nimetatud aktsiisikaupade
ühendusesisese soetamisega seotud deklaratsioonide esitamise üksikasjalikud
eeskirjad. Artikkel
259 Liikmesriigid võivad nõuda isikutelt, kes
tegelevad artikli 2 lõike 1 punkti b teises
alapunktis nimetatud uute veovahendite ühendusesisese soetamisega,
deklaratsiooni esitamisel kogu teabe esitamist, mis on vajalik käibemaksu
kohaldamiseks ja selle kohaldamise kontrollimiseks maksuhalduri poolt.” 15) Artiklid 260 ja 261 jäetakse välja. 16) Artikli 271 sissejuhatav lause asendatakse
järgmisega: „Artiklis 269 nimetatud loa alusel võivad
liikmesriigid, kes kehtestavad üle kolmekuuse maksustamisperioodi, mille kohta
tuleb maksukohustuslastel esitada artikli 250 kohane standardne
käibedeklaratsioon, lubada maksukohustuslastel esitada koondaruanded sama perioodi
kohta, kui maksukohustuslaste puhul on täidetud järgmised kolm tingimust:” 17) Artiklit 272 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 teine lõik jäetakse välja; b) lisatakse lõige 1 a: „1a. Liikmesriigid ei või vabastada järgmisi
maksukohustuslasi järgmistest kohustustest: a) isikuid, kellele on osutatud lõike 1
punktis b, arve esitamise kohustustest, millele on osutatud 3. peatüki 3.–6.
jaos ja 4. peatüki 3. jaos. b) isikuid, kellele on osutatud lõike 1
punktides b ja c, standardse käibedeklaratsiooni esitamise kohustustustest, mis
on esitatud 5. peatüki 1. jaos.” 18) Artikli 273 teine lõik asendatakse
järgmisega: „Esimeses lõigus sisalduvat võimalust ei või
kasutada selleks, et kehtestada täiendavaid arvetega ja standardse
käibedeklaratsiooniga seotud kohustusi lisaks 3. peatükis ja 5. peatüki 1. jaos
sätestatud kohustustele.” 19) Artikli 318 lõike 1 esimene lõik
asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid võivad maksu kogumise menetluse
lihtsustamiseks ette näha pärast käibemaksukomiteega konsulteerimist, et teatavate
toimingute või teatavat liiki maksukohustuslike edasimüüjate puhul määratakse
kasuminormi maksustamise korra alusel toimuvate kaubatarnete maksustatav
väärtus kindlaks igaks maksustamisperioodiks, mille kohta maksukohustuslik
edasimüüja peab esitama artiklis 250 sätestatud standardse
käibedeklaratsiooni.” Artikkel 2 1. Liikmesriigid jõustavad
käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31.
detsembriks 2016. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad,
lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral
nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad
ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile
käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate
põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 3 Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal
päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 4 Käesolev direktiiv on adresseeritud
liikmesriikidele. Brüssel, Nõukogu
nimel eesistuja [1] KOM(2010) 695 (lõplik). [2] KOM(2011) 851 (lõplik). [3] Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, 28. november 2006, mis
käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1). [4] COM(2013) 122 final. [5] COM(2012) 573 final. [6] Komisjoni soovitus, 6. mai 2003, mikro-, väikeste ja
keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.05.2003, lk
36). [7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)
nr 638/2004, 31. märts 2004, liikmesriikidevahelise
kaubavahetuse ühenduse statistika ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 3330/91
kehtetuks tunnistamise kohta, (ELT L 102, 7.4.2004, lk 1). [8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/93/EÜ, 13.
detsember 1999, elektroonilisi allkirju käsitleva ühenduse raamistiku kohta
(EÜT L 13, 19.1.2000, lk 12). [9] COM(2012) 0238 (final) - 2012/0146 (COD). [10] ELT C ..., ..., lk … [11] ELT C ..., ..., lk … [12] Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, 28. november 2006, mis
käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1). [13] ELT L 55, 28.2.2011, lk 13. [14] ELT C 369, 17.12.2011, lk 14. [15] Nõukogu määrus (EL) nr 904/2010, 7. oktoober 2010,
halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas
(ELT L 268, 12.10.2010, lk 1). [16] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/93/EÜ, 13.
detsember 1999, elektroonilisi allkirju käsitleva ühenduse raamistiku kohta
(EÜT L 13, 19.1.2000, lk 12).