15.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 468/173

—

võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa demokraatia tugevdamise kohta tulevases majandus- ja rahaliidus (1), 23. mai 2013. aasta resolutsiooni, mis käsitleb uusi seadusandlikke ettepanekuid majandus- ja rahaliidu kohta ning vastust komisjoni teatistele (2), ning 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni teatist majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamise kohta (3),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid on teinud suuri jõupingutusi, et taastada rahanduslik usaldusväärsus ja stabiilsus, eelkõige struktuurireformide vastuvõtmise ja rakendamise ning uue majanduse juhtimise raamistiku vastuvõtmise teel; arvestades, et neid jõupingutusi peab täiendama tõeline pangandusliit;

B.

arvestades, et majanduspoliitikat on vaja paremini koordineerida, et suurendada konkurentsivõimet, säästvust ja töökohtade loomist ELis;

C.

arvestades, et „ühenduse meetod“ on sobiv lähenemisviis ELi ja tema valuuta ees seisvate probleemide lahendamiseks;

D.

arvestades, et kõik otsused peaksid alluma parlamentaarsele kontrollile ning vastutusele sellel tasandil, kus nad on vastu võetud;

E.

arvestades, et selle poliitika aluspõhimõte on ELi õiguse täielik austamine ja põhjalik kohaldamine;

F.

arvestades, et kiiresti muutuvas ja volatiilses geostrateegilises keskkonnas, mida iseloomustavad esilekerkivad julgeolekuohud, USA ümberorienteerumine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale ning finantskriisi mõju, peab EL võtma vastutuse usaldusväärse julgeoleku tagajana, kellel on tõeline strateegiline sõltumatus, eriti oma naabruses, mis omakorda aitab parandada tema enda julgeolekut;

G.

arvestades, et ainus võimalus, kuidas riigipead ja valitsusjuhid saavad neid geopoliitilisi suundumusi ja kaitsekulutuste koordineerimatut vähendamist kontrollida, on kaitsekoostöö koordineerimise kiirendamine;

1.

rõhutab, et „ühenduse meetod“ on sobiv lähenemisviis, mille abil käsitleda ELi ja tema valuuta ees seisvaid ülesandeid, sh finantsteenuste reguleerimist ja pangandusliitu;

2.

tuletab Euroopa Ülemkogule meelde poliitilist lubadust, et ühtses solveerimismehhanismis tuleks kokku leppida enne Euroopa Parlamendi praeguse ametiaja lõppu; palub Euroopa Ülemkogul uuesti rõhutada oma nõudmist ministrite nõukogule, et läbirääkimised hoiuste tagamise direktiivi ning maksevõime taastamise ja solveerimise raamistiku üle viidaks edukalt lõpule enne 2013. aasta lõppu;

3.

palub Euroopa Ülemkogul anda poliitiline lubadus valmistada aluslepingute põhjal ette majanduspoliitika parema koordineerimise õigusaktid; eeldab, et Euroopa Parlament ja teised ELi institutsioonid lepivad majanduspoliitika parema koordineerimise olulisemates punktides kokku enne parlamendi praeguse ametiaja lõppu;

4.

nõuab, et eespool nimetatud majanduspoliitika parema koordineerimise põhjal võetaks seadusandliku tavamenetluse abil vastu lähenemise suuniseid käsitlev õigusakt, milles kehtestatakse kindlaksmääratud perioodiks väike hulk sihtmärke kõige kiireloomulisemate reformimeetmete jaoks;

5.

kordab oma üleskutset liikmesriikidele, et nad tagaksid riiklike reformikavade (mis tuleks luua eespool nimetatud lähenemise suuniste põhjal ja mida peaks kontrollima komisjon) arutamise ja vastuvõtmise riikide parlamentides; peab seda tingimata vajalikuks, et suurendada isevastutust ning demokraatlikku vastutust kogu protsessis;

6.

peab asjakohaseks, et liikmesriigid pühenduvad kontrollitud riiklike reformikavade täielikule rakendamisele; soovitab, et selle alusel võiksid liikmesriigid astuda ELi institutsioonidega nn lähenemispartnerlusse, mis sisaldaks reformide tingimusliku rahastamise võimalust;

7.

kordab, et tugevama majanduskoostööga peaks kaasnema stiimulitel põhinev mehhanism; on seisukohal, et mis tahes täiendav rahastamine või vahend, nt solidaarsusmehhanism, peab olema ELi eelarve lahutamatu osa, kuid väljaspool kokkulepitud mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid;

8.

tuletab meelde, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping tuleb integreerida ELi õigusesse hiljemalt 1. jaanuariks 2018, lähtudes selle rakendamise kogemuse hindamisest, nagu on sätestatud nimetatud lepingu artiklis 16;

9.

tuletab meelde oma lähteseisukohta, et tugevam majandus- ja rahaliit ei tohiks ELi lõhestada, vaid peaks hoopis tooma kaasa suurema integratsiooni ja tugevama juhtimise, kusjuures kõik euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid peaksid saama sellega vabatahtlikkuse alusel ühineda;

10.

palub Euroopa Ülemkogul täielikult järgida Euroopa Liidu lepingu artikli 15 lõiget 1;

11.

on seisukohal, et kiiresti muutuvas ja volatiilses geostrateegilises keskkonnas, mida iseloomustavad esilekerkivad julgeolekuohud, USA ümberorienteerumine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale ning finantskriisi mõju, peab EL – dubleerimata olemasolevaid meetmeid NATO raames – võtma vastutuse ülemaailmse poliitika kujundajana ja usaldusväärse julgeoleku tagajana – eelkõige oma naabruses –, kellel on tõeline strateegiline sõltumatus, et edendada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, kaitsta oma huve maailmas ning tagada oma kodanike julgeolek; rõhutab sellega seoses, et EL peab oma poliitikas olema järjekindlam ning nimetatud vastutuse võtmisel kiirem ja tõhusam;

12.

märgib, et EL seisab praegu silmitsi märkimisväärsete finantspiirangutega ning et samal ajal on liikmesriigid euroala kriisiga seotud või mitte seotud rahalistel, eelarvest tulenevatel ja poliitilistel põhjustel etapis, kus nad vähendavad koordineerimatult oma kaitsekulutusi; toonitab selliste meetmete võimalikku negatiivset mõju nende sõjalistele võimetele ning seega ELi suutlikkusele võtta tulemuslikult üle kohustused rahuvalve, konfliktiennetuse ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise valdkonnas;

13.

on seisukohal, et eespool nimetatud probleemide lahendamiseks peavad ELi riigipead ja valitusjuhid kasutama 2013. aasta detsembri ülemkogu kohtumisel avanevat võimalust ning toetama selgelt tugevamat Euroopa kaitsesüsteemi;

14.

väljendab sellega seoses heameelt komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatise üle konkurentsivõimelisema ja tõhusama kaitse- ja julgeolekusektori kohta (COM(2013)0542) ning komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 15. oktoobri 2013. aasta lõpparuande üle;

15.

palub Euroopa Ülemkogul rakendada soovitusi, mida Euroopa Parlament esitas oma raportites ühise välis- ja julgeolekupoliitika, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ning Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta;

16.

on veendunud, et liikmesriigid peavad kõigepealt pühenduma ÜJKP operatiivsete puuduste kõrvaldamisele, lubades toetust nii ÜJKP tsiviilmissioonidele kui ka sõjalistele operatsioonidele, eelkõige võimekuse toetamise abil;

17.

rõhutab asjaolu, et Lissaboni lepinguga nähti ette mitu uut ÜJKPga seotud vahendit, mida ei ole veel kasutusele võetud; rõhutab sellega seoses vajadust rakendada need sätted, et veelgi tugevdada ÜJKPd, ning palub nõukogul nimetatud vahendeid (nt liikmesriikidevaheline alaline struktureeritud koostöö (ELi lepingu artikli 46 lõige 6), käivitusfond (ELi lepingu artikli 41 lõige 3) ning võimalus usaldada ÜJKP missioone ja operatsioone liikmesriikide rühmale (ELi lepingu artikli 42 lõige 5 ja artikli 44 lõige 1)) täielikult ära kasutada;

18.

rõhutab, et on vaja käivitada tihedama kaitsekoostöö jaoks strateegiline järelemõtlemise protsess, et määrata kindlaks ELi eesmärgid ja prioriteedid ning koostada tegevuskava koos tähtaegadega (valge raamat, mis oleks ühtlasi riiklike protsesside üle järelemõtlemise raamistik);

19.

palub nõukogul alustada tõhustatud koostööd relvastuse valdkonnas, eelkõige andes Euroopa Kaitseagentuurile volitused mängida täielikku rolli koordineerimise edendamisel, teostades järelevalvet kohustuste üle, seades prioriteediks investeeringud tehnoloogiasse (sh strateegilistesse vahenditesse, nagu õhus tankimine, satelliitside, strateegiline õhutransport, kaugjuhitavad lennumasinad, küberkaitse ja ühtne Euroopa taevas), leppides kokku suuremas vabatahtlike rühmade/tuumikrühmade kasutamises ning leides toimiva lahenduse lahingugruppide kasutamiseks;

20.

palub liikmesriikidel avaldada toetust tugevale Euroopa kaitsesektori tehnoloogilisele ja tööstuslikule baasile, mis peaks saama üle killustatusest, ning parandada Euroopa tööstuste loovust ja tugevust riiklike kaitse-eelarvete kavandamise tihedama koordineerimise abil (näiteks luues kaitseküsimuste „Euroopa poolaasta“) ning tihedama koordineerimise abil tööstuse tasandil (standardite ühtlustamine ja kaitsevarustuse sertifitseerimine); nõuab täiendavate stiimulite loomist ja toetuse andmist kaitsetööstusele, pühendudes võtmetähtsusega tehnoloogiate ja süsteemide arendamisele (maksusoodustused, teadus- ja arendustegevuse rahaline toetamine ning tsiviil- ja sõjalise võimakuse sünergia institutsionaliseerimine);

21.

palub liikmesriikidel märkimisväärselt süvendada omavahelist koostööd ja koordineerimist kaitsepoliitika nendes aspektides, mis on olulised tõhusa ÜJKP jaoks; palub liikmesriikidel olla vahendite ühendamise ja jagamise protsessi suhtes palju ambitsioonikam;

22.

rõhutab, et ELi tugevus võrreldes teiste organisatsioonidega peitub tema ainulaadses võimaluses kasutada ära kõiki poliitilisi, majanduslikke, arengualaseid ja humanitaarvahendeid, et toetada tsiviil- ja sõjalise tasandi kriisiohjet, missioone ja operatsioone ühe poliitilise organi (komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja) kaudu, ning et see terviklik lähenemisviis – olgu nn pehme jõu või vajaduse korral jõulisemate meetmete kaudu – annab talle ainulaadse ja väga hinnatud paindlikkuse ja tõhususe;

23.

toetab kaitseministrite nõukogu loomist, et anda kaitsepoliitikale selline kaal, mida ta väärib;

24.

nõuab tungivalt, et riigipead ja valitsusjuhid – arvestades Euroopa kaitsepoliitika tähtsust ja liidu ees seisvate probleemide ulatust – vaataksid 2015. aasta detsembris läbi 2013. aasta detsembri ülemkogu kohtumise järelduste rakendamisel tehtud edusammud, lähtudes komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rakendamisaruandest;

25.

on sügavalt mures poliitilise olukorra pärast Ukrainas Vilniuse tippkohtumisele järgnenud ajal ning palub Euroopa Ülemkogul sellega tegeleda;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule ja komisjonile.