5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõiget 1 ja artiklit 260,

—

võttes arvesse 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (1),

—

võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2011. aasta suuniseid nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamise kohta kindlustuse valdkonnas Euroopa Liidu Kohtu otsuse põhjal kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsust kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats) (3),

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2010. aasta detsembri aruannet „ELi soolise võrdõiguslikkuse eeskirjad ja nende ülevõtmine liikmesriikide õigusse”,

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2009. aasta juuli aruannet „Sooline diskrimineerimine seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning direktiivi 2004/113/EÜ ülevõtmine”,

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2011. aasta juuni aruannet „Trans- ja interseksuaalid ning nende diskrimineerimine soo, soolise identiteedi ja soolise väljendumise alusel”,

—

võttes arvesse oma 30. märtsi 2004. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (4),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0044/2013),

A.

arvestades, et direktiivis keelatakse nii otsene kui ka kaudne sooline diskrimineerimine üldsusele kättesaadavatele avaliku ja erasektori kaupadele ja teenustele juurdepääsul ja nende pakkumisel;

B.

arvestades, et direktiivis käsitletakse väljaspool tööturgu esineva soolise diskrimineerimise aspekte;

C.

arvestades, et naiste ebasoodsam kohtlemine raseduse ja emaduse tõttu, samuti ahistamine ja seksuaalne ahistamine ning korraldus diskrimineerimiseks on ka keelatud igal pool, kus pakutakse kaupu või teenuseid;

D.

arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist astutakse soo alusel diskrimineerimisega võitlemiseks vajalikke samme seadusandliku erimenetluse kaudu, milleks on vaja nõukogu ühehäälset otsust ja parlamendi nõusolekut (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõige 1);

E.

arvestades, et olemasoleva teabe põhjal on enamik liikmesriike direktiivi üle võtnud kas uute õigusaktide vastuvõtmise või selles valdkonnas olemasolevate õigusaktide muutmise teel;

F.

arvestades, et mõnes liikmesriigis ei võetud direktiivi täielikult üle või pikendati ülevõtmise tähtaega;

G.

arvestades, et mõnel juhul minnakse riigi õigusaktides kaugemale, kui direktiiv nõuab, ja reguleeritakse ka haridust või meedia ja reklaamidega seotud diskrimineerimist;

H.

arvestades, et direktiivi artikli 5 lõikes 2 sätestatud loobumisklausel tekitas pikas plaanis õiguslikku ebakindlust ja võimalikke õigusprobleeme;

I.

arvestades, et komisjoni rakendusaruanne, mille esitamise tähtaeg oli direktiivi kohaselt 2010. aasta, on lükatud edasi hiljemalt 2014. aastaks;

J.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsuses kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats) märgitakse, et kõnealuse direktiivi artikli 5 lõige 2, mis sätestab erandi kindlustusele ja sellega seotud finantsteenustele, on vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise eesmärgi saavutamisega ega sobi kokku Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga;

K.

arvestades, et sellest tulenevalt loetakse kõnealune säte vastava üleminekuperioodi lõppemisel ehk antud juhul alates 21. detsembrist 2012 kehtetuks;

L.

arvestades, et 22. detsembril 2011 avaldas komisjon mittesiduvad suunised, mille eesmärk on selgitada olukorda seoses kindlustusandjate ja nendega seotud finantsteenustega;

M.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast lähtudes võib transseksuaalide diskrimineerimist ja soolise identiteedi alusel diskrimineerimist pidada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonna poliitikas ja õigusaktides sooliseks diskrimineerimiseks (6);

1.

väljendab kahetsust tõsiasja üle, et komisjon ei ole esitanud aruannet nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ rakendamise kohta ega avaldanud ajakohaseid andmeid liikmesriikide käimasolevate rakendamisprotsesside kohta;

2.

tunnistab, et kohtuasja Test-Achats otsus võis avaldada mõju liikmesriikide rakendamisprotsessidele, kuid märgib, et ainult sellega ei saa õigustada direktiivis nõutud aruande õigel ajal esitamata jätmist;

3.

palub, et komisjon avaldaks võimalikult kiiresti oma aruande ja kõik kättesaadavad andmed;

4.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta konkreetseid meetmeid direktiivi ja selle mõju selgitamiseks eluliste näidete varal, mis tagaks, et nii naised kui ka mehed aktsepteeriksid täielikult direktiivi ja kasutaksid seda asjakohaselt tulemusliku vahendina oma õiguste kaitsmisel, pidades silmas võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kõikide kaupade ja teenuste kättesaadavusega;

5.

peab kohtuasja Test-Achats otsust tervitatavaks, kuid on seisukohal, et see on loonud kindlustusturul jätkuvat ebakindlust; loodab, et sooneutraalsete kriteeriumite väljatöötamise kaudu on võimalik luua mitmetele riskiteguritele tuginevad hinnad, mis kajastavad õiglaselt isikute riskitaset soost sõltumata, ning tuvastada mis tahes võimalik sooline diskrimineerimine;

6.

on seisukohal, et komisjoni avaldatud suunised, millel puudub siduv või seadusandlik mõju, ei ole ebakindlust täielikult hajutanud;

7.

palub komisjonil astuda probleemiga tegelemiseks praktilisi samme ning teha ettepaneku uue seadusandliku teksti kohta, mis vastab täielikult suunistele;

8.

märgib, et kindlustussektor peaks jätkuvalt tegema jõupingutusi kindlustusmaksete vastavusse viimiseks sooneutraalsete kriteeriumidega, lähtudes kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel muudest teguritest;

9.

palub komisjonil avada kindlustusettevõtjatega mitteametliku dialoogi riskihindamise teemal;

10.

palub komisjonil tutvustada metoodikat, mida ta hakkab kasutama selleks, et mõõta kohtuasja Test-Achats otsuse mõju kindlustushindadele;

11.

palub komisjonil analüüsida seda küsimust, keskendudes ka tarbijakaitsepoliitikale;

12.

palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida tähelepanelikult olukorra arengut kindlustusturul ja kui on märke tegelikust kaudsest diskrimineerimisest, võtta kõik vajalikud meetmed, mis võimaldaksid seda probleemi lahendada ja vältida põhjendamatult kõrgemaid hindu;

13.

rõhutab, et kõnealune direktiiv ei piirdu üksnes kindlustusvaldkonnaga ning et selle laiemat reguleerimisala ja eduvõimalusi kaupade ja teenuste kättesaadavuse parandamisel nii avalikus kui ka erasektoris tuleb põhjalikult selgitada, et nii naised kui ka mehed võiksid direktiivi ulatusest ja eesmärgist täielikult aru saada ning direktiivis pakutavaid võimalusi sellest tulenevalt asjakohaselt ära kasutada;

14.

märgib, et tõendamiskohustuse üleminekuga seotud sätet on rakendatud enamiku liikmesriikide riiklikes õigusaktides; palub komisjonil jälgida kõnealuse sätte rakendamist kõigis liikmesriikides;

15.

palub komisjonil võtta arvesse raseduse, emaduseks valmistumise ja emadusega seotud diskrimineerimise juhtumeid, näiteks eluasemesektoris (üürimine) või raskusi laenude saamisel ning samuti juurdepääsu meditsiinitoodetele ja -teenustele, eelkõige juurdepääsu seaduslikult kättesaadavatele reproduktiivtervishoiu teenustele ja soovahetusega seotud raviteenustele;

16.

palub komisjonil jälgida eriti tähelepanelikult mis tahes diskrimineerimist, mis on seotud rinnaga toitmisega, sealhulgas võimalikku diskrimineerimist kaupade ja teenuste kättesaadavusel üldkasutatavates ruumides ja avalikes kohtades;

17.

palub komisjonil jälgida direktiivi rakendamist ja kohaldamist seoses varjupaika taotlevate rasedate naistega, kelle varjupaigataotlus on läbivaatamisel, tagamaks, et asjakohased lepingud ja tooted hõlmavad ka neid naisi;

18.

palub komisjonil Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast lähtudes tagada, et soolist võrdõiguslikkust käsitlevad poliitikameetmed ja õigusaktid hõlmaksid edaspidi soolisel identiteedil põhinevat diskrimineerimist kõigis selle tahkudes;

19.

märgib pettumusega, et mõnes liikmesriigis ei ole harvad naisettevõtjate ja eriti üksikemade diskrimineerimisjuhtumid laenude või ettevõtluslaenude taotlemisel ning et endiselt puutuvad nad sageli kokku soolistel stereotüüpidel põhinevate takistustega;

20.

palub komisjonil koguda parimaid tavasid ja teha need liikmesriikidele kättesaadavaks, et pakkuda vajalikke vahendeid, mis toetavad positiivseid meetmeid ja tagavad vastavate sätete parema rakendamise riigi tasandil;

21.

juhib tähelepanu mõnede võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste ebatõhususele, mille põhjuseks on nende tegeliku tegutsemisvõime puudumine, personali vähesus ja ebapiisavad rahalised vahendid;

22.

palub komisjonil nõuetekohaselt ja täpselt hinnata direktiivi jõustumise järel loodud võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste olukorda ja kontrollida, kas kõik ELi õigusaktides sätestatud tingimused on täidetud; rõhutab eriti tõsiasja, et praegust majanduskriisi ei saa tuua õigustuseks puudujääkidele võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste nõuetekohases toimimises;

23.

toonitab, et komisjonilt on vaja andmeid ja enamat läbipaistvust käimasolevate rikkumismenetluste ja -meetmete kohta;

24.

palub komisjonil luua soo alusel diskrimineerimisega seotud õigusaktide ja kohtupraktika avalik andmebaas; rõhutab vajadust parandada soo alusel diskrimineerimise ohvrite kaitsmist;

25.

juhib tähelepanu sellele, et soo alusel diskrimineerimise valdkonnas tegutsevate õigusala töötajate edasiseks koolitamiseks on vaja rahalist toetust ja ELi tasemel kooskõlastamist, võttes arvesse liikmesriikide kohtute rolli;

26.

juhib tähelepanu sellele, et direktiiv tuleb kõikides liikmesriikides õigeaegselt üle võtta;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.