22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/89

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC),

—

võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni ja ÜRO Peaassamblee resolutsiooni selle kohta,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3179. istungil 25. juunil 2012. aastal,

—

võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta soovitust nõukogule ELi inimõiguste eriesindaja kohta (1),

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC) kohta, sealhulgas Euroopa Parlamendi prioriteete selles osas, võttes eriti arvesse Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungjärku käsitleva Euroopa Parlamendi seisukoha kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni aruannet nende lähetuse kohta ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungjärgule, samuti väliskomisjoni, inimõiguste allkomisjoni ning julgeoleku ja kaitse allkomisjoni ühisdelegatsiooni aruannet lähetuse kohta ÜRO Peaassamblee 67. istungjärgule,

—

võttes arvesse oma erakorralisi resolutsioone inimõiguste kohta,

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta (3),

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (4),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu tulevasi, 2013. aasta istungjärke, eelkõige 25. veebruarist kuni 22. märtsini 2013 toimuvat 22. istungjärku,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et inimõiguste universaalsuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi (5);

B.

arvestades, et ELi hiljutise inimõiguste strateegia ülevaate edukas rakendamine peaks parandama ELi usaldusväärsust UNHRCs, suurendades tema sise-ja välispoliitika järjepidevust;

C.

arvestades, et EL peaks püüdma võtta inimõiguste rikkumiste vastu sõna ühiselt ja ühendatud positsioonilt, saavutamaks parimaid tulemusi, ning peaks selles kontekstis jätkuvalt tugevdama liikmesriikide vahelist koostööd ja parandama organisatoorset korraldust ja kooskõlastamist;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu Nõukogu on võtnud vastu inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava selle rakendamiseks, et saavutada sellel alal tõhusam, nähtavam ja sidusam ELi poliitika;

E.

arvestades, et 25. juulil 2012. aastal määrati ametisse ELi inimõiguste eriesindaja, kes tegutseb liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja alluvuses ning kelle roll on edendada ELi inimõiguste poliitika tõhusust ja nähtavust ning aidata viia ellu inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava;

F.

arvestades, et Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsioon sõidab UNHRC 22. istungjärgu ajal Genfi, nagu on toimunud ka varasemate aastate UNHRC istungjärkude puhul;

1.

võtab teadmiseks käimasoleva ELi prioriteetide kinnitamise protsessi seoses UNHRC 22. istungjärguga; kiidab heaks ELi keskendumise olukorrale Süürias, Birmas/Myanmaris, Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ja Malis, samuti ELi toetuse inimõiguste olukorra eriraportööri mandaadi pikendamisele Iraanis; toetab ka keskendumist sellistele teemadele nagu mõtte-, usu- ja veendumuste vabadus, surmanuhtluse kaotamine, lapse õigused, äritegevus ja inimõigused, naistevastane vägivald ning lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide õigused;

2.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 22. korralise istungjärgu päevakorras on paneelarutelud, mille teemaks on inimõiguste süvalaiendamine, finants- ja majanduskriisi ning korruptsiooni negatiivne mõju inimõigustele, Viini deklaratsiooni ja tegevusprogrammi 20. aastapäeva tähistamine, samuti interaktiivsed mõttevahetused, muu hulgas puuetega inimeste õiguste teemal, ja ulatuslikud kohtumised, kus käsitletakse mitmesuguseid küsimusi, näiteks laste õigust kõige kõrgematele tervisekaitse normidele; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike üles aktiivselt kaasa aitama nendele aruteludele ja selgelt teada andma, et inimõigused on universaalsed, jagamatud ja omavahel seotud;

3.

tunneb heameelt eriraportööride esitatavate aruannete üle, milles muu hulgas käsitletakse inimõiguste olukorda Iraanis, Birmas/Myanmaris, Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ja alates 1967. aastast okupeeritud Palestiina aladel, ning inimõiguste ülemvoliniku esitatava kirjaliku raporti üle inimõiguste olukorra kohta Malis, eriti riigi põhjaosas, eluaseme teemal, mis on osa õigusest piisavale elatustasemele ja sellega seonduva mittediskrimineerimise õiguse kohta, samuti mõtte-, usu- ja veendumuste vabaduse teemal, ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta terrorismivastases võitluses;

4.

võtab teadmiseks, et septembris 2012 valiti UNHRCsse järgmised 18 uut liiget, kes asusid oma liikmekohustusi täitma 1. jaanuaril 2013: Argentina, Ameerika Ühendriigid, Araabia Ühendemiraadid, Brasiilia, Côte d'Ivoire, Eesti, Etioopia, Gabon, Iirimaa, Jaapan, Kasahstan, Keenia, Korea Vabariik, Montenegro, Pakistan, Saksamaa, Sierra Leone, Venezuela Bolivari Vabariik; ning märgib, et üheksa ELi liikmesriiki on nüüd UNHRC liikmed;

5.

võtab teadmiseks, et ÜRO inimõiguste nõukogule on 2013. aastaks valitud uus president – Remigiusz Henczel Poolast – ja neli asepresidenti – šeik Ahmed Ould Zahaf Mauritaaniast, Iruthisham Adam Maldiividelt, Luis Gallegos Chiriboga Ecuadorist ja Alexandre Fasel Šveitsist;

6.

rõhutab, et UNHRC valimised peavad olema konkurentsivõimelised, ja väljendab oma vastuseisu konkurentsita valimiste korraldamisele piirkondlike rühmade poolt; kordab, kui olulised on UNHRC liikmete kohta kehtivad standardid seoses kohustustega inimõiguste valdkonnas ja sel alal tulemuste saavutamisega; rõhutab, et ÜRO inimõiguste nõukogu liikmetelt nõutakse inimõiguste edendamist ja kaitsmist kõige kõrgemal tasemel; kordab, kui olulised on kindlad ja läbipaistvad kriteeriumid selliste liikmete ennistamisel, kelle liikmesus on peatatud;

7.

peab kahetsusväärseks, et hiljuti UNHRC liikmeks valitud Kasahstani riigiasutused ei ole siiani lubanud korraldada Žangaözeni sündmuste sõltumatut rahvusvahelist uurimist, hoolimata sellest, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik ja Euroopa Parlament seda nõuavad;

8.

on jätkuvalt mures nn blokipoliitika nähtuse pärast ning selle mõju pärast UNHRC usaldusväärsusele ja töö tulemuslikkusele;

9.

tunneb heameelt, et ÜRO Peaassamblee nimetas inimõiguste ülemvolinikuks ametisse teiseks ametiajaks Navanethem Pillay; kordab oma kindlat toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole, selle sõltumatusele ja terviklikkusele;

10.

avaldab tunnustust inimõiguste ülemvolinikule tema jõupingutuste eest lepingulise organi tugevdamise nimel ja väljendab heameelt tema poolt selles küsimuses 22. juunil 2012. aastal avaldatud aruande üle; kinnitab, et lepingulised organid põhinevad paljudel sidusrühmadel, ja rõhutab, et kodanikuühiskonda tuleb pidevalt nendesse protsessidesse kaasata; rõhutab lisaks, et lepinguliste organite sõltumatust ja tõhusust tuleb säilitada ja edendada; rõhutab, et peab olema tagatud piisav rahastamine, et see vastaks lepinguliste organite järjest kasvavale töökoormusele; kutsub ELi üles võtma juhtrolli lepinguliste organite süsteemi tõhusa toimimise tagamisel, sh piisava rahastamise osas;

11.

mõistab kõige karmimalt hukka suureneva ja valimatu vägivalla, mida Assadi režiim rakendab Süüria rahva vastu, kaasa arvatud raskerelvastuse kasutamise ja mürsurünnakud asustatud piirkondadele, massimõrvad ja sunniviisilised kadumised; mõistab otsustavalt hukka selle režiimi jätkuva süstemaatilise inimõiguste rikkumise, mida võib pidada inimsusevastaseks kuriteoks; väljendab sügavat muret tsiviilelanikkonna üha halveneva olukorra pärast; mõistab samuti hukka inimõiguste rikkumised, mida panevad toime opositsioonirühmitused ja -jõud; kutsub kõiki relvastatud osapooli üles lõpetama kohe vägivald Süürias; ning kordab oma nõudmist Assadi režiimi koheseks tagasiastumiseks ning rahumeelse poliitilise ülemineku protsessi alustamiseks; nõuab tungivalt, et kõik konflikti osapooled tagaksid rahvusvahelise humanitaarabi osutajatele täieliku ja turvalise piiriülese juurdepääsu;

12.

väljendab muret Süüria kriisi mõju pärast piirkonna julgeolekule ja stabiilsusele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles abistama neid piirkonna riike, kes pakuvad Süüria põgenikele humanitaarabi;

13.

kiidab heaks UNHRC jätkuva tähelepanu Süüria inimõiguste kriisile ja raskele humanitaarolukorrale, millest annavad tunnistust ÜRO 19., 20. ja 21. istungjärgul ning 1. juunil 2012. aastal UNHRC Süüria-teemalisel erakorralisel istungjärgul vastu võetud resolutsioonid; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tagama, et Süüria olukorda käsitletaks ÜRO raames, eelkõige UNHRCs jätkuvalt kõrgeima prioriteedina; kordab, et oluline on vastutusele võtta isikud, kes on konflikti kestel toime pannud rahvusvaheliste inimõigusi ja humanitaarvaldkonda käsitlevate õigusaktide rikkumisi;

14.

toetab täielikult Süüria küsimusi uurivat sõltumatut uurimiskomisjoni ning selle volituste pikendamist UNHRC poolt; rõhutab, kui oluline on kuritegude, vägivalla ja inimõiguste rikkumiste digitaalsete tõendusmaterjalide vastuvõetavaks tunnistamine; tunneb heameelt Carla del Ponte ja Vitit Muntarbhorni uuteks liikmeteks määramise ning Paolo Pinheiro nimetamise üle eriraportööriks Süüria küsimustes, kes alustab tööd, kui uurimiskomisjoni mandaat lõpeb; tunneb heameelt komisjoni aruande üle, milles paljastatakse Süürias toimuvad hirmuteod;

15.

peab kahetsusväärseks, et ÜRO Julgeolekunõukogus ei ole veel saavutatud kokkulepet resolutsiooni vastuvõtmiseks olukorra kohta Süürias, ning eelkõige asjaolu, et see lämmatab võimet avaldada tõhusat survet vägivalla lõpetamiseks riigis; palub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmetel pidada meeles nende vastutust Süüria rahva ees; tunnustab kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning liikmesriikide diplomaatilisi jõupingutusi Hiina ja Venemaa kaasamisel sellesse küsimusse; palub neil jõupingutusi jätkata; tuletab kõigile ÜRO liikmetele meelde ka kaitsmiskohustuse põhimõtet, mille ÜRO Peaassamblee on heaks kiitnud; palub kõikidel riikidel töötada selle nimel, et ÜRO Julgeolekunõukogu suunaks Süüria olukorra küsimuse Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, ning tunneb heameelt Šveitsi juhitud algatuse üle, mille käigus 58 riiki, sealhulgas 26 ELi liikmesriiki koostasid selleteemalise ühise kirja; nõuab tungivalt, et ELi kõrge esindaja osaleks isiklikult laialdase ja hõlmava rahvusvahelise koalitsiooni loomises, et sellist suunamist toetada;

16.

kiidab heaks Liibüa sõltumatu uurimiskomisjoni kirjaliku lõppraporti, mis esitati UNHRC 19. istungjärgul ja kus käsitleti Liibüas toimunud inimõiguste rikkumisi; nõuab tungivalt, et UNHRC väljendaks muret käimasolevate rikkumiste pärast, jätkaks olukorra jälgimist ning paluks ülemvolinikul esitada aruanne inimõiguste olukorra kohta Liibüas;

17.

kutsub Araabia Ühendemiraate kui inimõiguste nõukogu äsja valitud liiget ja üht 14 riigist, kelle inimõiguste alane olukord vaadati läbi üldise korrapärase läbivaatamise rühma istungil, teha lõpp rahumeelsete inimõiguste kaitsjate ja poliitiliste aktivistide mahasurumisele ning pidada kinni oma kohustusest edendada ja kaitsta inimõigusi kõige kõrgemal tasemel;

18.

väljendab muret inimõiguste olukorra ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast Bahreinis; kordab üleskutset liikmesriikidele teha jõupingutusi, et ÜRO inimõiguste nõukogu 22. istungjärgul võetaks vastu resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Bahreinis, mis sisaldaks rahvusvahelise mehhanismi loomist selleks, et jälgida Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovituste, sh inimõiguste kaitsjaid käsitlevate soovituste rakendamist;

19.

tunneb heameelt 2012. aasta oktoobris vastu võetud ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsiooni üle, mis käsitleb Jeemenile tehnilise abi pakkumist ja suutlikkuse suurendamist inimõiguste valdkonnas ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo loomist Jeemenis; nõuab tungivalt, et UNHRC jätkaks selle riigi olukorra jälgimist;

20.

väljendab sügavat muret jätkuva poliitilise ebastabiilsuse ja vägivallalainete taastekke pärast Egiptuses; toetab täielikult üleminekut demokraatlikule ühiskonnakorrale, mis põhineb õigusriigi põhimõtetel ja põhiseaduslikul raamistikul ning inimõiguste ning põhivabaduste – eeskätt sõnavabaduse, naiste õiguste ja vähemuste õiguste – austamisel; nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud algataksid läbipaistva uurimise julgeolekujõudude ja politsei poolt protestijate vastu vägivalla kasutamise suhtes ning tagaksid vastutuse kandmise inimõiguste rikkumiste eest; kordab, et EL on sumanuhtluse vastu, ning nõuab sellega seoses moratooriumit surmanuhtluste täideviimisele Egiptuses, sealhulgas eelmisel aastal Port Saidi jalgpallistaadiumi õnnetuse eest hiljuti surma mõistetud 21 inimese juhtumi puhul;

21.

väljendab muret jätkuvate inimõiguste rikkumiste pärast Lääne-Saharas; nõuab Lääne-Sahara elanike inimõiguste kaitsmist, sealhulgas ühinemisvabadus, sõnavabadus ja õigus meelt avaldada; nõuab kõigi läänesaharalastest poliitvangide vabastamist; peab tervitatavaks Saheli erisaadiku ametikoha loomist ning toonitab vajadust Lääne-Sahara inimõiguste olukorra rahvusvahelise jälgimise järele; toetab konflikti õiglast ja püsivat lahendamist, mille aluseks on läänesaharalaste enesemääramisõigus vastavalt asjakohastele ÜRO resolutsioonidele;

22.

kiidab heaks UNHRC otsuse nimetada ametisse Valgevene inimõiguste eriraportöör ning võtab teadmiseks, et resolutsioon, millega kehtestatakse eriraportööri volitused, on leidnud laialdast piirkonnaülest toetust, mis näitab, et kõikjal maailmas on riigid Valgevene inimõiguste halva olukorra teadmiseks võtnud;

23.

peab tervitatavaks Côte d’Ivoire’i, Haiti ja Somaalia sõltumatute ekspertide mandaatide pikendamist; nõuab tungivalt, et kõnealuste riikide ametiasutused teeksid volitatutega täielikku koostööd;

24.

nõuab Iraanis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri mandaadi pikendamist;

25.

nõuab Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri mandaadi pikendamist veel aasta võrra; peab tervitatavaks asjaolu, et resolutsioon Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kohta võeti vastu konsensuse alusel, millest nähtub eriraportööri volituse tugev toetamine; nõuab tungivalt, et Korea Rahvademokraatliku Vabariigi valitsus teeks raportööriga täielikku koostööd ning hõlbustaks tema visiite; nõuab tungivalt, et ÜRO inimõiguste nõukogu võtaks inimõiguste ülemvoliniku nõudmisel meetmed, et luua rahvusvaheline uurimiskomisjon Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis aastakümneid toimepandud tõsiste kuritegude uurimiseks;

26.

kiidab heaks inimõiguste nõukogus vastu võetud resolutsiooni Birma/Myanmari kohta ja selles riigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri mandaadi pikendamise; võtab teadmiseks meetmed, mida Birma valitsus on alates 2011. aasta algusest rakendanud kodanikuvabaduste taastamiseks oma riigis; väljendab siiski sügavat muret suure hulga tsiviilohvrite pärast, mille on põhjustanud Katšini osariigis toimunud sõjalised operatsioonid, samuti kogukondade vahelise vägivalla plahvatusliku kasvu pärast Arakani osariigis ning sellele järgnenud surmajuhtumite, vigastuste, vara hävitamise ja kohaliku elanikkonna ümberasumise pärast; usub, et olukorra algpõhjus peitub arakani ja katšini rahva vastu pikema aja jooksul rakendatud diskrimineerivas poliitikas; rõhutab, et probleemi põhjuste lahendamiseks on vaja teha suuremaid jõupingutusi; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus kiirendaks oma kohustuste elluviimist, mis puudutavad ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo loomist Myanmaris, ning toonitab, et praeguses olukorras peab eriraportöör jätkuvalt olukorrast aru andma ja seda jälgima;

27.

peab samuti tervitatavaks resolutsiooni Sri Lanka kohta, milles rõhutatakse leppimist ja vastutuse võtmist selles riigis; kinnitab oma toetust ÜRO peasekretäri Sri Lanka eksperdirühma tehtud soovitustele, kaasa arvatud kohtunike sõltumatuse rangele järgimisele, et muu hulgas võtta tulemuslikult vastutusele möödunud sõja kuritegudes süüdiolevad isikud;

28.

kiidab heaks UNHRC 20. istungjärgul vastuvõetud resolutsiooni Eritrea inimõiguste olukorra eriraportööri nimetamise kohta; märgib, et see on esimene kord, mil UNHRC selle küsimusega tegeles, ning kiidab heaks, et Aafrika riigid võtsid kõnealuses küsimuses juhtpositsiooni;

29.

väljendab rahulolu selle üle, et UNHRC on asunud hoolikalt jälgima olukorda Malis, ning tunnustab Aafrika riike, kelle eestvedamisel Mali probleem UNHRC tähelepanu alla jõudis; nõuab tungivalt, et UNHRC toetaks vaatlussuutlikkuse kiiret kasutuselevõttu Malis ning taotleks, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo jätkaks aruandmist olukorra kohta riigis;

30.

tunneb heameelt resolutsiooni vastuvõtmise üle Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta, kuid peab endiselt murettekitavaks inimõiguste olukorda selles riigis, eriti Kongo idaosas asuvas Põhja-Kivu provintsis; mõistab teravalt hukka mässuliste jõudude rünnakud tsiviilelanikkonna, sealhulgas naiste ja lastu vastu, ja eriti liikumise M23 rünnakud Kongo idaosas; mõistab teravalt hukka vägistamise süstemaatilise kasutamise sõjarelvana; on ülimalt mures, et jätkuvalt kasutatakse sõduritena lapsi, ning nõuab laste desarmeerimist, rehabiliteerimist ja taasintegreerimist ühiskonda; tunnustab Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi liikmesriikide, Aafrika Liidu ja ÜRO jõupingutusi kriisi rahumeelseks poliitiliseks lahendamiseks; nõuab uuesti Kongo Demokraatliku Vabariigi inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO sõltumatu eksperdi ametikoha taasloomist, et pakkuda usaldusväärset mehhanismi, mis keskenduks olukorra parandamisele seoses tõsiste ja pikaajaliste inimõigustealaste probleemidega riigis;

31.

tunneb muret olukorra pärast Kesk-Aafrika Vabariigis, mille kirdeosas on relvastatud rühmitused rünnanud mitmeid linnu ja need hõivanud; kiidab heaks 11. jaanuaril 2013. aastal Libreville’is allkirjastatud kokkulepped, sealhulgas vaherahulepingu ja poliitilise kokkuleppe kriisi lahendamiseks riigis; rõhutab nende lepingute kiire rakendamise tähtsust; tunnustab ELi kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 11. jaanuari 2013. aasta avaldust, milles nõuti, et kõik allkirjastanud neid lepinguid täidaksid; nõuab, et liikmesriigid tõstataksid selle küsimuse UNHRCs, et hoida Kesk-Aafrika Vabariigi olukorra teemat rahvusvahelise tähelepanu all;

32.

peab murettekitavaks pärast Iisraeli ja Gaza konflikti eskaleerumist 2012. aasta lõpus seal kujunenud olukorda ja mõistab hukka kõik vägivallateod; kordab oma nõuet lõpetada Gaza sektori blokaad, võttes samas arvesse Iisraeli põhjendatud muret julgeoleku pärast, ning nõuab meetmeid Gaza sektori rekonstrueerimiseks ja majanduslikuks taastumiseks; tunnustab UNHRC 19. istungjärgul ellu kutsutud rahvusvahelist teabekogumismissiooni, mille ülesandeks on uurida Iisraeli asundusi okupeeritud Palestiina aladel, ja ootab missiooni aruannet UNHRC 22. istungjärgul; peab murettekitavaks, et Iisrael peatas koostöö UNHRCga ja üldise korrapärase läbivaatamise; ergutab tungivalt kõiki jõupingutusi, et saavutada kahe riigi olemasolul põhinev lahendus;

33.

tunneb heameelt, et ÜRO Peaassamblee võttis 29. novembril 2012 vastu resolutsiooni, millega anti Palestiinale mitteliikmest vaatlejariigi staatus; kordab oma toetust sellele ettevõtmisele; märgib, et EL avaldas toetust Palestiina saamisele ÜRO täisliikmeks, mis oleks osa poliitilisest lahendusest Iisraeli ja Palestiina konfliktile; kinnitab taas, et EL ei tunnista mingeid muudatusi enne 1967. aastat kehtinud piirides – sealhulgas Jeruusalemmaga seotud muudatusi – milleni ei ole jõutud mõlema poole kokkuleppel;

34.

tunneb heameelt tähtsuse üle, mida UNHRC omistab eluasemeõigusele ning kutsub liitu ja liikmesriike üles edendama korraliku elamispinna kättesaadavust põhiõigusena;

35.

mõistab hukka Iraanis hiljuti toimunud massihukkamised; kinnitab oma kindlat seisukohta, et on surmanuhtluse vastu kõikidel juhtudel ja kõikidel asjaoludel;

36.

mõistab hukka Jaapanis 2012. aastal täideviidud hukkamised, mis toimusid pärast 2011. aasta surmanuhtluse moratooriumi, 2012. aasta detsembris Taiwanis täideviidud kuus hukkamist ning surmanuhtluse jätkuva kasutuse Saudi Araabias kogu 2012. aasta vältel; peab sügavalt kahetsusväärseks Indias alates 2004. aastast de facto kehtinud surmanuhtluse moratooriumi rikkumist vangi hukkamise läbi 2012. aasta novembris, mis on samuti vastuolus surmanuhtluse kaotamise ülemaailmse suundumusega; ootab kõikidelt riikidelt, kus surmanuhtlus veel kehtib, selle kaotamist või vähemalt moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse täideviimisele;

37.

tuletab meelde, et EL omistab kriitilist tähtsust võitlusele piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu; palub komisjonil ja liikmesriikidel näidata üles ühist pühendumist piinamise kaotamise eesmärgile ning ohvrite toetamisele, eelkõige tehes panuse ÜRO vabatahtlikkusse fondi piinamisohvrite toetamiseks ja piinamisvastase konventsiooni vabatahtliku protokolliga loodud erifondi;

38.

märgib rahuloluga UNHRC resolutsiooni vastuvõtmist usu- ja veendumuste vabaduse kohta; rõhutab, et EL peab seda teemat väga oluliseks; kutsub liikmesriike üles jätkama tööd selles vallas ning ootab ELi uusi sellekohaseid suuniseid, mis avaldatakse eeldatavasti käesoleva aasta alguses; tunnustab ÜRO usu- ja veendumuste vabaduse eriraportööri tehtud tööd; toonitab, kui oluline on selle mandaadi pikendamine UNHRC 22. istungjärgul; rõhutab jätkuvat vajadust täielikult lahendada usuvähemuste diskrimineerimise probleem kõikjal maailmas; kordab, et mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus, sealhulgas õigus oma usku või veendumusi muuta, on üks peamisi inimõigusi;

39.

tervitab inimõiguste ülemvoliniku aruande (diskrimineerivate õigusaktide ja tavade ning seksuaalsel sättumusel ja soolisel identiteedil põhinevate vägivallaaktide kohta) jätkuvaid järelmeetmeid; soosib edasisi järelmeetmeid, sealhulgas piirkondlike kohtumiste abil, ning ELi liikmesriikide, nõukogu ja Euroopa välisteenistuse aktiivset osalemist; mõistab sellega seoses täielikult hukka asjaolu, et mõnes riigis mõistetakse inimesi nende seksuaalse sättumuse tõttu surma, vangistatakse või määratakse neile kriminaalkaristusi, ja nõuab selle viivitamatut lõpetamist; tunneb heameelt ÜRO peasekretäri ja ülemvoliniku juhtrolli üle nendes küsimustes nii UNHRCs kui ka väljaspool; peab kahetsusväärseks käimasolevaid püüdeid õõnestada inimõiguste universaalsust ja jagamatust, eelkõige resolutsiooniga nn traditsiooniliste väärtuste kohta;

40.

võtab teadmiseks esimese iga-aastase äritegevuse ja inimõiguste foorumi, mis toimus Genfis 4.–6. detsembril 2012 ning millel osales palju erinevaid sidusrühmi, kes arutasid ÜRO vastavasisuliste juhtpõhimõtete rakendamist; toetab foorumi algseid konsultatsioone teemal, kuidas valitsusi ja äriühinguid saaks panna vastu võtma õigus-, poliitika- ja rakendusraamistikke, et võidelda inimõiguste rikkumistega äritegevuses;

41.

tervitab sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtteid käsitleva avatud valitsustevahelise töörühma tööd, kes sai volitused kaaluda võimalikku rahvusvahelist õigusraamistikku; tunnustab teravdatud tähelepanu, mida pööratakse võimalusele töötada välja õiguslikult siduv vahend sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete tegevuse reguleerimiseks, jälgimiseks ja järelevalveks, ning väljendab oma toetust niisugusele õiguslikult siduvale raamistikule; nõuab ranget aruandluskohustust ning palub nendel sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtetel, kes ei ole veel eraturvateenuste pakkujate toimimisjuhendile alla kirjutanud, seda järgida; ootab huviga töörühma aruande esitamist; nõuab töörühma mandaadi pikendamist;

42.

toonitab, kui tähtis on üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, ja kinnitab, kui oluline on üldine korrapärane läbivaatamine, sest see võimaldab täielikult mõista ja hinnata inimõiguste olukorda kõikides ÜRO liikmesriikides kohapeal;

43.

tunneb heameelt üldise korrapärase läbivaatamise teise tsükli alguse ning selle esimeste tulemuste vastuvõtmise üle; kordab, kui oluline on teine tsükkel, kus keskendutakse esimeses tsüklis heakskiidetud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, üldise korrapärase läbivaatamise jätkudes kaalumisele võetaks;

44.

on arvamusel, et rakendamine on üldise korrapärase läbivaatamise protsessi võimaluste ärakasutamise üks tähtsamaid aspekte; kordab seepärast, kui oluline on see, et komisjon ja ELi liikmesriigid annaksid tehnilist abi ning aitaksid läbivaatamisel olevatel riikidel soovitusi rakendada; soovitab lisaks riikidel esitada vahearuandeid, et aidata kaasa paremale rakendamisele;

45.

kutsub üldise korrapärase läbivaatamise interaktiivses dialoogis osalevaid ELi liikmesriike üles esitama soovitusi, mis on konkreetsed ja mõõdetavad, et parandada järelmeetmete kvaliteeti ja heakskiidetud soovituste rakendamist;

46.

soovitab võtta üldise korrapärase läbivaatamise soovitused süstemaatiliselt ELi inimõigustealastesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse ning ELi inimõigusi käsitlevatesse riigipõhistesse strateegiatesse, et tagada üldise korrapärase läbivaatamise tulemuste järelmeetmed; soovitab samuti, et parlament tõstataks kõnealuste soovituste küsimuse oma delegatsioonide visiitidel kolmandatesse riikidesse;

47.

tunneb heameelt meetmete üle, mis võimaldavad üldisest korrapärasest läbivaatamise protsessist täies ulatuses osa võtta paljudel erinevatel sidusrühmadel; peab sellega seoses tervitatavaks sõnavõtjate loetelu muutmist, mis annab üldise korrapärase läbivaatamise käigus võimaluse sõna võtta kõikidel riikidel, kes seda soovivad; kordab uuesti, et hindab tugevamat rolli, mille riiklikud inimõiguste institutsioonid said vastavalt Pariisi põhimõtetele; peab tervitatavaks kohapeal tegutsejate tõhustatud osalemist tänu videokonverentside suuremale kasutusele;

48.

on arvamusel, et kodanikuühiskonna kaasamiseks üldisse korrapärasesse läbivaatamisse – sealhulgas üldise korrapärase läbivaatamise tulemuste rakendamisse ja üldisemalt UNHRC töösse – saab rohkem ette võtta;

49.

kinnitab uuesti, et erimenetlustel on otsustav roll UNHRC töö usaldusväärsuses ja tulemuslikkuses ning neile kuulub keskne positsioon ÜRO inimõiguste mehhanismides; kordab oma kindlat toetust erimenetluste läbiviimisele ning toonitab vastavate volituste sõltumatuse põhimõttelist tähtsust;

50.

nõuab tungivalt, et riigid teeksid erimenetlustega täielikult koostööd, sealhulgas võtaksid riigivisiidiks volitatuid viivitamata vastu, vastaksid nende kiireloomulistele meetmetele ja väidetele rikkumiste kohta, ning tagaksid volitatute soovitustele nõuetekohased järelmeetmed; nõuab tungivalt, et UNHRC liikmesriigid oleksid nendes küsimustes eeskujuks;

51.

peab tervitatavaks ELi meedet esitada ühiselt alaline kutse kõikide ÜRO inimõigustealaste erimenetluste läbiviimiseks, andes seeläbi isiklikku eeskuju; ergutab kõiki ÜRO liikmesriike samamoodi toimima;

52.

mõistab hukka kõik surveabinõud üldise korrapärase läbivaatamise ja erimenetluste läbiviimisel koostööd tegevate isikute vastu; rõhutab, et selliselt toimimine kahjustab kogu ÜRO inimõiguste süsteemi; nõuab tungivalt, et kõik riigid annaksid piisavat kaitset niisuguse hirmutamise eest;

53.

rõhutab veel kord ülimalt jõuliselt, kui oluline on ELi aktiivne osalemine ÜRO inimõiguste mehhanismides, kaasa arvatud UNHRCs; julgustab liikmesriike seda tegema, olles resolutsioonide kaastoetajaks ning osaledes aktiivselt aruteludes ja interaktiivsetes dialoogides ning esinedes avaldustega; toetab tugevalt asjaolu, et EL võtab järjest enam osa piirkondadevahelistest algatustest;

54.

toonitab, kui oluline on integreerida UNHRC raames Genfis tehtav töö ELi, sealhulgas parlamendi asjakohase sise- ja välistegevusega;

55.

rõhutab, et oluline on kindlaks määrata ELi inimõiguste eriesindaja positsioon; julgustab eriesindajat tõhustama ELi inimõiguste poliitika tulemuslikkust, sidusust ja nähtavust ÜRO inimõiguste nõukogu kontekstis ning arendama tihedat koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetlustega;

56.

soovitab kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning ELi eriesindajal olla kohal UNHRC kõrgetasemelise kohtumise ajal;

57.

kordab, et ELi tegevus on tõhusam, kui liit ja liikmesriigid rakendavad oma jõudu ühiselt; rõhutab, et selles osas on oluline jätkuvalt edendada kooskõlastamist ja koostööd liikmesriikide vahel, et jõuda inimõiguste küsimustes ühistele seisukohtadele; nõuab taas julgemaid ja ambitsioonikamaid meetmeid ning konkreetsete kohustuste võtmist, selle asemel et piirduda vähima ühisnimetajaga; ergutab sellega seoses Euroopa välisteenistust, eelkõige ELi delegatsioonide kaudu Genfis ja New Yorgis suurendama sidusust, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele;

58.

rõhutab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise tähtsust – tegemist on esimese korraga, kus EL ratifitseeris ÜRO konventsiooni juriidilise isikuna; ja palub ELil allkirjastada ja ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsioon;

59.

kordab uuesti, kui oluline on, et ELi liikmesriigid teeksid tööd inimõiguste jagamatuse ja universaalsuse täitmise nimel ning toetaksid UNHRC vastavasisulist tööd, ratifitseerides eelkõige kõnealuse organi loodud rahvusvahelised inimõigustealased õigusaktid; kordab, et peab kahetsusväärseks asjaolu, et ükski ELi liikmesriik ei ole siiani ratifitseerinud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse konventsiooni; kordab uuesti ka seda, et peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitu liikmesriiki ei ole veel võtnud vastu või ratifitseerinud kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise konventsiooni või piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni fakultatiivset protokolli ning et ainult kaks liikmesriiki on ratifitseerinud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti fakultatiivprotokolli; kordab oma üleskutset kõikidele EL liikmesriikidele ratifitseerida nimetatud konventsioonid ja protokollid ning ergutab ELi liikmesriike allkirjastama ja ratifitseerima hiljutist lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli teavitusmenetluse kohta, mis avati allkirjastamiseks Šveitsis Genfis 28. veebruaril 2012; rõhutab, kui tähtis on, et ELi liikmesriigid esitaksid oma perioodilised aruanded ÜRO järelevalveorganitele õigeaegselt;

60.

kordab, kui oluline on, et EL kaitseks ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust ning tagaks, et büroo saab täita oma ülesandeid erapooletult; ja tuletab meelde, et on vaja tagada piisav rahastamine, et ÜRO inimõiguste voliniku büroo piirkondlikud bürood avatuna hoida;

61.

märgib, et inimõiguste kaitsjate kaitsmine on ELi inimõiguste poliitikas olulisim prioriteet; rõhutab, et surveabinõud ja ähvardused nende inimõiguste kaitsjate vastu, kes teevad koostööd ÜRO inimõiguste mehhanismidega, võivad seda süsteemi kahjustada; hindab seepärast demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) kaudu inimõiguste kaitsjate kiireloomuliseks kaitsmiseks ja toetuseks eraldatavat praktilist ja rahalist abi;

62.

peab tervitatavaks, et 2012. aastal loodi Brüsselis nõukogu inimõiguste töörühm (COHOM); tunnistab COHOMi jõupingutusi ELi seisukohtade ettevalmistamise ja koordineerimise parandamiseks UNHRC istungjärkudel, sealhulgas COHOMi Genfis toimuvate kohtumiste korraldamist; kordab oma lootust, et COHOM osutub kasulikuks ELi inimõigustealase välis- ja sisepoliitika sidususe kujundamisel;

63.

loodab, et ELi inimõigusi käsitlevate riigipõhiste strateegiate väljatöötamist koordineeritakse nõuetekohaselt ELi tegevusega ÜRO foorumites; kordab oma soovitust, et ELi inimõigusi käsitlevad riigipõhised strateegiad tuleks esitada Euroopa Parlamendile ja võimalusel avalikustada, et teha nähtavaks ELi pühendumine inimõigustele kolmandates riikides ning et inimõiguste eest võitlejad saaksid kõnealustest dokumentidest tuge;

64.

toonitab, kui oluline on UNHRCs rõhutada vabaühenduste väheneva toimimisala probleemi maailma paljudes riikides; soovitab Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel teha selle küsimuse tõstatamiseks kooskõlastatud jõupingutusi;

65.

palub uuesti kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil juhtida sellele küsimusele tähelepanu, võttes arvesse uusi teateid ELi äriühingute kohta, kes osalevad kolmandates riikides inimõiguste rikkumises; kutsub komisjoni üles töötama välja ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva poliitika, mis oleks senisest ambitsioonikam; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid inimõiguste rikkumiste eest ühise vastutuse tagamiseks; kordab sellega seoses, kui oluline on suurendada sidusust sise- ja välispoliitika vahel ning austada sisepoliitikas täielikult inimõigusi, vältimaks topeltstandardeid;

66.

volitab UNHRC 22. istungjärguks moodustatud Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitama käesolevas resolutsioonis väljendatud probleeme ja seisukohti; palub delegatsioonil esitada inimõiguste allkomisjonile visiidi kohta aruanne; peab äärmiselt vajalikuks jätkata parlamendi delegatsioonide saatmist UNHRC ja ÜRO Peaassamblee asjaomastele istungjärkudele;

67.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 67. Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni asutatud ELi–ÜRO töörühmale.