30.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 440/74

—

võttes arvesse liidu tugevdatud majanduse juhtimise raamistikku, sealhulgas majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku ettepaneku paketti, Euroopa Parlamendi otsustatud kahe seadusandliku ettepaneku paketi ettepanekuid ja ühenduse tasandile toodud fiskaalkokkulepet vastavalt majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artiklile 16,

—

võttes arvesse kaht aruannet „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”, mille Euroopa Ülemkogu eesistuja esitas vastavalt 26. juunil 2012. aastal (1) ja 12. oktoobril 2012. aastal (2),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28.–29. juuni 2012. aasta järeldusi, mis käsitlevad võimaluste otsimist euroala majandus- ja finantsstruktuuri parandamiseks (3),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 125,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni „EMU@10 – majandus- ja rahaliidu esimesed kümme aastat ja tulevik” (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta rohelist raamatut stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta (COM(2011)0818),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2012. aasta resolutsiooni stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta (6),

—

võttes arvesse käesolevale resolutsioonile lisatud edenemiskava,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0402/2012),

A.

arvestades, et parlament palus komisjonil esitada eurovõlakirjade kasutuselevõtu võimalikkuse kohta aruande, mis oli parlamendi ja nõukogu vahelise majanduse juhtimise alase kokkuleppe (kuue seadusandliku ettepaneku pakett) lahutamatu osa;

B.

arvestades, et rohelise raamatuga algatati ulatuslik avalik arutelu stabiilsusvõlakirjade üle; arvestades, et rohelises raamatus hinnatakse, kuivõrd teostatav on riigivõlakirjade ühine emiteerimine euroalasse kuuluvate liikmesriikide poolt ja analüüsitakse selle eeltingimusi;

C.

arvestades, et (jätmata seejuures arvesse võtmata laiemat liidu plaani) euroala on ainulaadses olukorras, kuna osalevates liikmesriikides on käibel ühisraha, aga neil puudub ühine eelarvepoliitika ja ühine võlakirjaturg; arvestades, et seetõttu on põhjust väljendada heameelt Euroopa Ülemkogu eesistuja kahes aruandes „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” esitatud ettepanekute projektide üle, mis on hea lähtepunkt usaldusväärse ja tõelise majandus- ja rahaliidu (EMU) suunas liikumiseks;

D.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 125 kohaselt on liikmesriikidel keelatud võtta enda kanda teiste liikmesriikide kohustusi;

E.

arvestades, et Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika ei ole lahendus liikmesriikide fiskaal- ja struktuursetele probleemidele ning panga mittestandardsete meetmete mõjusus on piiratud;

F.

arvestades, et ükski liitriik (kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa) ei emiteeri rohelise raamatu 1. ja 2. võimaluses ette nähtud eurovõlakirjade sarnaseid võlakirju ja see tähendab, et eurovõlakirjad on täiesti uus kontseptsioon, mida ei saa võrrelda järeleproovitud ja usaldusväärsete USA või Saksa riigivõlakirjadega;

G.

arvestades, et liikmesriikidel on raske leida mõistlike intressimääradega rahastamisvõimalusi, kuna turul puudub usaldus riigivõlast ja Euroopa pankade olukorrast tulenevalt ning seoses kahtlustega Euroopa liidrite suutlikkuse suhtes astuda otsustavaid samme ühisraha kaitseks ja täielikuks kasutuselevõtuks;

H.

arvestades, et kriis on näidanud mitte ainult euroala liikmesriikide vastastikust sõltuvust, vaid ka vajadust tugevama fiskaalliidu järele, mis hõlmab mõjusaid mehhanisme liikmesriikide jätkusuutmatute eelarveliste arengute, makromajandusliku tasakaalustamatuse, võlatasemete ning eelarvetasakaalu ülempiiride korrigeerimiseks;

I.

arvestades, et enamiku euroala liikmesriikide ülemäärase võlakoormuse ja eelarvepuudujäägi mis tahes jätkusuutliku lahenduse eeltingimuseks on tõsiseltvõetav pühendumine majanduskasvu soodustavatele konsolideerimismeetmetele;

J.

arvestades, et ühise vastutuse võtmine euroala riigivõla eest ei saa iseenesest lahendada euroala konkurentsivõime kadumise probleemi,

K.

arvestades, et võlakohustuste ühine emiteerimine solidaarvastutusel ning suurem fiskaalne integratsioon ning eelarvedistsipliin ja -kontroll on ühe ja sama medali kaks poolt;

1.

võtab teadmiseks märkimisväärsed kriisi leevendamise ja lahendamise püüdlused ja toonitab uut tugevdatud majandus- ja rahaliidu juhtimise raamistikku, päästefondide osas saavutatud hiljutisi kokkuleppeid ja EKP otsuseid; usub siiski, et euroala solidaarsust ja vastutustundlikkust ühendava tasakaalustatud lähenemise saavutamiseks on vaja alalist lahendust puudutavat kokkulepet; tuletab meelde, et võlakriisist väljumiseks on abi saanud ka kolm euroalasse mittekuuluvat liikmesriiki;

2.

tunneb endiselt suurt mures euroalas jätkuva kriisi pärast ja ohu üle, mida see kujutab miljonite vaesuses elavate ja töötute inimeste heaolule kogu ELis; juhib tähelepanu asjaolule, et struktuurireformide tegemiseks ja euroala fiskaalvõimekuse väljaarendamiseks selliselt, et see kergendaks kohanemist riigipõhiste šokkidega või lihtsustaks struktuurireformide tegemist, tuleb majandus- ja rahaliidu terviklikkuse hoidmiseks leida alternatiivseid turule juurdepääsu säilitamise või liikmesriikide laenukulude vähendamise võimalusi, kasutamata alati päästemehhanisme, nagu ESM ja EFSF;

3.

avaldab heameelt Euroopa Ülemkogu 30. juuni 2012. aasta otsuse üle uurida võimalusi, kuidas parandada euroala majandus- ja finantsstruktuuri, vältides moraalset ohtu ning saavutades riikide rahanduse usaldusväärsuse ja jätkusuutlikkuse; on seisukohal, et pikaajaline visioon tugevama liidu loomiseks peab olema rajatud suuremale demokraatlikule legitiimsusele, mille aluseks on ühenduse meetod ning millega kaasneb tähtajaline edenemiskava;

4.

märgib, et Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (EFSM), Euroopa Finantsstabiilsuse Fond EFSF ja Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) on seni ELi loodud nn tulemüüridest tähtsaimad; on teadlik sellest, et ESMi rolli maksevõime ja eraldatud vahendite küsimustes ei tohiks jätta tulevikus tähelepanuta; väljendab heameelt ELi nõukogu 18.–19. oktoobril 2012. aastal võetud kohustuse üle, et kui on loodud tõhus ühtne järelevalvemehhanism, mis hõlmab EKPd, võiks ESMil olla võimalus pankasid pärast tavapärase otsuse tegemist otseselt rekapitaliseerida;

5.

rõhutab, et usutav eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide strateegia kõigis liikmesriikides on eelarvepoliitika usaldusväärsuse taastamiseks vajalik ning esmatähtis maksete jätkusuutliku tasakaalu ning riikide rahanduse usaldusväärsuse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks; riikide rahanduse usaldusväärsus on vajalik võlakirjade ühise emiteerimise süsteemi sisseseadmiseks ja toimimiseks;

6.

tunneb heameelt rohelise raamatu üle, millega täideti Euroopa Parlamendi kauaaegne nõudmine; on arvamusel, et stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt oleks sama tähtis ettevõtmine kui ühisraha kasutuselevõtt;

7.

kiidab heaks liikmesriikide eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide osas tehtavad pingutused ning tunnustab Euroopa kodanikelt nõutavaid raskeid ja vaevanõudvaid pingutusi; nõuab, et liikmesriigid järgiksid makromajanduslikku olukorda nõuetekohaselt arvestades jätkuvalt eelarve konsolideerimise osas võetud kohustusi ja sõlmitud kokkuleppeid ning teeksid suuremaid pingutusi ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks;

8.

tunneb siiski sügavat muret selle üle, et vaatamata reformimise ja konsolideerimise osas tehtud liikmesriikide pingutustele, ei tunnusta investorid ja finantsturgudel osalejad piisavalt seniseid pingutusi ja avaldavad poliitikale jätkuvalt spekulatiivset survet, mis kajastub suurenevates intressivahedes ja suures volatiilsuses;

9.

leiab, et kiiresti on vaja võtta meetmeid eesmärgiga kinnitada pikaajalisem euroala strateegia, mis tagaks riikide rahanduse usaldusväärsuse, jätkusuutliku majanduskasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kõrge tööhõive ning hoiaks ära moraalse ohu ning toetaks lähenemist fiskaalliidu suunas liikudes; väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi, eurorühma esimehe ja Euroopa Keskpanga presidendi esitatud aruandega on algatatud arutelu üldise, ambitsioonika ja usaldusväärse strateegia üle;

10.

tunnistab ohumärkide ilmnemist riigi haldusüksuste võlakohustuste turul ja nende seost vastavate liikmesriikide stressiolukorraga;

11.

kutsub liikmesriike, mille haldusüksustel on suur võlakoormus, üles seadma sisse mehhanismid ühiste stabiilsusvõlakirjade emiteerimiseks, mis vähendavad riigi haldusüksuste võlaga seotud stressi eelarvedistsipliini järgimise tingimusel vastava liikmesriigi stressiolukorraga samaväärsele tasemele;

12.

tunneb heameelt selle üle, et euro on tõusnud reservvaluutana maailmas teisele kohale; juhib tähelepanu sellele, et euroala pikaajaline strateegiline huvi on kasutada ära kõiki võimalikke ühisraha eeliseid, näiteks võimalust luua ühine likviidne ja mitmekesine võlakirjaturg ja tugevdada eurot ülemaailmse reservvaluutana; on seisukohal, et see eeldab integreeritud Euroopa rahandus-, majandus- ja eelarveraamistiku;

13.

märgib, et integreeritud eelarveraamistik on väga tähtis usaldusväärse eelarvepoliitika tagamiseks, mis hõlmab koordineerimist, ühist otsustusprotsessi, paremat jõustamist ja vastavaid samme ühiseks võlakirjade emiteerimiseks, kusjuures praegu ei pruugi mõned kavandatavad kavad riigivõla üle ühise vastutuse võtmiseks olla vastavuses mõne liikmesriigi põhiseaduse sätetega;

14.

toonitab, et praegune olukord on lühemas plaanis suurendanud huvi kvaliteedi vastu (nõudlus kõige turvalisemate varade järele, isegi väga madala tulususe korral), mille tulemuseks on pankade ja muude finantseerimisasutuste rahastamisraskused;

15.

väljendab muret selle üle, et pankade käes on suures koguses oma riigi valitsuse võlakirju, mis põhjustab soovimatut tagasimõju, kui survest riigivõlale saab surve pankadele; tuletab meelde, et varade ja kohustuste hajutamine on stabiilsuse tagamise vahend ja üks siseturust tulenevatest eelistest, mis on jäänud tähelepanuta;

16.

rõhutab, et kõik praegused ja tulevased instrumendid või asutused, mis kuuluvad kitsas või üldises tähenduses liidu majanduse juhtimise raamistikku, tuleb demokraatlikult seadustada;

17.

leiab, et väljavaade emiteerida ühised võlakirjad võib olla tugev märguanne finantsturgudele, mis aitab hoida majandus- ja rahaliidu terviklikkust, toetada majandusliku stabiilsuse taastumist ja vähendada ebakindlust, juhul kui tehakse edusamme ELi finants- ja eelarvealase integreerumise ning järelevalve osas; kordab oma seisukohta, et põhiküsimus on järjestuse määramine, mis hõlmab ühisraha kasutuselevõttu reguleerinud Maastrichti kriteeriumidega sarnanevat edenemiskava; palub täiendavalt selgitada komisjoni ettepanekut siduda võlakohustuste ühine emiteerimine tingimustega, näiteks stabiilsuse ja kasvu pakti järgimisega;

18.

soovitab komisjonil määrata kindlaks väljumis- ja liitumiskriteeriumid, mis põhinevad rangel eelarve konsolideerimisel ja eelarvedistsipliinil, võttes ühtlasi arvesse praegust kriisi ja paljudes euroala riikides jätkuvat eelarve kohandamist;

19.

võtab teadmiseks euroalal alates 1999. aastast aset leidnud positiivsed ja negatiivsed arengud ning rõhutab, et riigi võlakohustuste intressimäärade lähenemine lõi stiimulid jätkusuutmatu võlakoormuse võtmiseks; märgib, et avalikes ja poliitilistes aruteludes on esitatud eri ettepanekuid võlakirjade osalise ühise emiteerimise võimaluste kohta, nagu teatavate lühiajaliste rahastamisvahendite piiratud ja tingimuslik koondamine (euroala võlakirjad) või järk-järguline üleandmine võlalunastamisfondile;

20.

toonitab, et võlakirjade ühise emiteerimise suunas tehtava iga sammu puhul tuleks võtta täiel määral arvesse ühtse turu perspektiivi, tagades selle, et osalevate ja mitteosalevate liikmesriikide vahel ei tekiks mingeid ebavajalikke tõkkeid ega tasakaalustamatust;

21.

tuletab meelde, et isegi võlakirjade ühise emiteerimise skeemi puhul kohustub iga liikmesriik maksma oma võla tagasi selle kogumahus; tuletab meelde, et võlakirjade ühine emiteerimine ei ole tagatis selle vastu, et liikmesriigid ei täida laenu tagasimaksmise kohustust;

22.

on seisukohal, et kaaluda tuleks vaid selliste võlakirjade ühist emiteerimist, millega tagatakse nende valdajatele range esimese nõudeõiguse järk, et kaitsta ELi maksumaksjat;

23.

tunnistab, et puudulik konkurentsivõime ja struktuurireformide tegemata jätmine kujutavad endast otsustavat reaalmajanduslikku tegurit riigi majandusliku olukorra pideval halvenemisel;

24.

märgib, et enamik ettepanekuid eurovõlakirjade kohta sisaldavad viise, kuidas vähendada nende liikmesriikide ligipääsu eurovõlakirjadele, kelle eelarve olukord on väljunud kontrolli alt; nõuab seepärast, et säilitataks mehhanismid, mis saavad aidata neid liikmesriike, kel on raskusi likviidsuskriisi (mitte maksevõime kriisist) tõttu ja kes ei saa osaleda võlakirjade ühises emiteerimises; usub, et ESM tuleks sel eesmärgil alles jätta; on seisukohal, et ESMi suhtes tuleks kohaldada ühenduse meetodit;

25.

palub komisjonil selgitada täpsemalt liikmesriikide vahel laenude jaotamise kriteeriumit, kuna rohelises raamatus märgitakse ainult, et see toimub vastavalt nende vajadustele; on seisukohal, et keskseks jaotuskriteeriumiks peaks olema suutlikkus võlga teenindada;

26.

juhib tähelepanu sellele, et komisjoni rohelises raamatus märgitakse, et kvaliteetvõlakirjade puhul võib ülempiir 60 % SKPst olla süsteemi stabiilsuse tagamiseks liiga kõrge, ja palub selle piiri kohta täiendavat selgitust;

27.

on seisukohal, et kindlasti tuleb koostada edenemiskava, et lühiajalises plaanis väljuda praegusest kriisist ja pikas plaanis liikuda fiskaalliidu suunas majandus- ja rahaliidu väljakujundamise, tugevdamise ja süvendamise kaudu;

28.

palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti parlamendile ja nõukogule aruande, milles uuritakse võimalusi ja esitatakse vajaduse korral ettepanekuid riigivõlainstrumentide ühise emiteerimise edenemiskava kohta, arvestades finants-, eelarve- ja õiguslike aspektidega; on seisukohal, et sellega seoses ja paralleelselt Van Rompuy 12. oktoobri 2012. aasta vahearuandega peaks komisjon pöörama erilist tähelepanu sellise võlalunastamisfondi moodustamise teostatavusele, milles ühendatakse võlainstrumentide ajutine ühine emiteerimine ja eelarve kohandamise ranged eeskirjad nendes riikides, kelle võlg ületab 60 % SKPst, kusjuures fondis osalevad riigid kohustuksid tegema tagasimakseid, mis võimaldaks kõigil osalevatel riikidel vähendada ülemäärast võlga 25-aastase kontrollperioodi jooksul, mis on pikem aeg kui uuendatud stabiilsus- ja kasvupaktis määratud aeg, aga ka see eeldab tegelikult piisavat majanduskasvu ja väga ranget finantsdistsipliini;

29.

kutsub liikmesriike üles kaaluma ühiste lühiajaliste võlakohustuste emiteerimist euroala võlakirjade kujul, nagu märgiti Van Rompuy 12. oktoobri 2012. aasta aruandes, et kaitsta põhijoontes jätkusuutliku fiskaalpoliitikaga liikmesriike mittelikviidsuse, võla- ja pangakriisi ülekanduva mõju ning paanikast põhjustatud negatiivse välismõju eest, mis tekitab tohutuid turumoonutusi ja subsideerib kaudselt liikmesriike, kelle võlakirjade intressimäärad on ebanormaalselt madalad;

30.

nõuab, et liikmesriigid uuriksid Euroopa turvaliste võlakirjade süsteemi kasutuselevõtu teostatavust või muid võlakirjade korvi kontseptsioonile tuginevaid ettepanekuid;

31.

on arvamusel, et euroala võlakirjad, mis võiksid olla ajaliselt ja koguseliselt piiratud, annaksid vajaliku aja ja stabiilsuse muude meetmete, nagu stabiilsuse ja kasvu pakti ning kahe seadusandliku ettepaneku paketi sobilikkuse tõestamiseks ning täiendavate pikemaajaliste meetmete võtmiseks euroala edasiseks integreerimiseks;

32.

kutsub komisjoni üles selgitama võlakirjade ühise emiteerimise õiguslikke piiranguid, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklit 125 ja selle mõju kolmele võimalikule emiteerimise viisile, milleks on ühisvastutus, eraldi vastutus ja solidaarvastutus; nõuab, et komisjon analüüsiks ELi toimimise lepingu artikli 352 lõike 1 võimalikku kasutamist või muud õiguslikku alust võlakohustuste osalise ühise emiteerimise lahenduse rakendamise jaoks, milleks ei ole vaja muuta aluslepingut, sealhulgas ELi lepingu artiklite 121 ja 136 alusel seire- ja teavitamisraamistikku, mille eesmärk on jälgida kord kvartalis euroala liikmesriikide ja euroala kui terviku edusamme tugevdatud ja tõelise majandus- ja rahaliidu suunas liikumisel, ning mille eesmärk on samuti koordineerida nende riigivõlakirjade emiteerimist, mis ei kuulu ühessegi ühise vastutuse raamistikku;

33.

pooldab eurorühma 29. juuni 2012. aasta tippkohtumisel tehtud otsuse põhimõtteid tagada euro stabiilsus „eelkõige kasutades olemasolevaid EFSFi/ESMi vahendeid paindlikul ja tõhusal viisil, et stabiliseerida turge nende liikmesriikide jaoks, kes peavad kinni oma riigipõhistest soovitustest ja muudest kohustustest, sealhulgas oma vastavatest ajakavadest Euroopa poolaasta, stabiilsuse ja kasvu pakti ning makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames”; võtab teadmiseks, et tingimused sätestatakse vastastikuse mõistmise memorandumis ja et EKP toimib „EFSFi/ESMi esindajana turutehingute tõhusal ja tulemuslikul läbiviimisel”;

34.

usub, et sellega paralleelselt on kiiresti vaja rekapitaliseerida Euroopa pangandussektor ja kujundada välja ELi finantsteenuste ühtne turg; väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle luua Euroopa ühtne pangandusasutuste järelevalvemehhanism ja Euroopa ühtne maksevõime taastamise ja kriisilahendusskeem, ideaalis koos ühtse järelevalvemehhanismi jõustumisega; teeb ühtlasi ettepaneku, et ESM võiks edaspidi pärast ühtse järelevalvemehhanismi töölehakkamist rahastada raskustes panku otse; toonitab, et ühtne järelevalvemehhanism peab olema oma Euroopa järelevalve valdkonnas tehtud toimingute ja otsuste osas aruandekohuslane Euroopa Parlamendi ja nõukogu ees ning peaks andma aru Euroopa Parlamendi pädevale komisjonile;

35.

kinnitab kriisilahendusvahendite kasutamise vajadust ja tunnistab, et finantssektori ebapiisav reguleerimine on mitme euroala riigi raske eelarveolukorra kujunemisel oluline tegur;

36.

leiab, et sarnaselt EFSFi võlakirjadega kaasneb eraldi vastutusega võlakohustuste ühise emiteerimisega oht, et need instrumendid ei ole investorite jaoks piisavalt atraktiivsed, kui mõne skeemis osaleva liikmesriigi rahandus ei ole ikka veel jätkusuutlik;

37.

märgib, et võib osutuda vajalikuks valida kolme stsenaariumi vahel: esiteks, ühtne intressimäär kõigile osalevatele liikmesriikidele, mille tagajärjel toimub jõukuse ülekandmine riikide vahel; teiseks, erinev intressimäär; kolmandaks, ühtne intressimäär, mis on seotud komisjoni algatatud kompensatsiooniskeemiga, mille puhul madalama reitinguga liikmesriigid maksavad kompensatsiooni parema reitinguga riikidele;

38.

palub komisjonil selgitada lähemalt oma valikut luua eri reitingutega liikmesriikide vaheline intressimäärade eristamise süsteem ning eelkõige selgitada, kuidas ja kes need reitingud määrab, kui ühiste võlakirjade kasutuselevõtuga neutraliseeritakse turumehhanismid;

39.

jagab komisjoni rohelises raamatus esitatud arvamust, et eurovõlakirjade süsteemi stabiilsus ei tohi tugineda üksnes väikesele arvule jätkusuutliku rahandusega liikmesriikidele ning et selline süsteem eeldab moraalse ohu ärahoidmiseks tugevdatud fiskaalliitu, tugevamat eelarvedistsipliini ja -kontrolli;

40.

on arvamusel, et kui võla eest ühise vastutamise süsteemi peetakse võimalikuks ja see on hästi põimitud stabiilsusele keskenduvasse raamistikku, tuleks tõelise majandus- ja rahaliidu edenemiskavas ette näha aluslepingu muutmine, mille tulemuseks võib olla võlakirjade emiteerimine solidaarvastutusel;

41.

usub, et riikliku emiteerimise osalise asendamise süsteem (näiteks kvaliteetvõlakirjad/madalama kvaliteediga võlakirjad) võiks vähendada ühelt poolt nende liikmesriikide laenukulusid, kelle rahandus on usaldusväärne ja jätkusuutlik, ning teiselt poolt annaks stiimulid ülemäärase võlakoormusega riikidele oma võlga vähendada, kuna madalama kvaliteediga võlakirjadega seotud risk oleks suurem ja intressimäärad tõuseksid;

42.

palub komisjonil vajaduse korral koostöös EKP ja Euroopa Pangandusjärelevalvega (EA) ning konsulteerides nõukogu ja Euroopa Parlamendiga hinnata hoolikalt kõikide skeemidega seotud üksikasju, nagu tagatised, tranšee- ja koondamisstruktuurid, potentsiaalne tagatisvara, eeskirjadepõhise ja turupõhise eelarvedistsipliini vaheline tasakaal, täiendavad kaitsemeetmed (eelkõige mis tahes skeemis osalemisel), restruktureerimine, emiteerimine, seos olemasolevate stabiilsusmehhanismidega, investorite baas, regulatiivsed nõuded (nt kapitali adekvaatsus), võla järkjärguline katmine ja tähtajad; nõuab, et komisjon võtaks arutlusele seaduspärase ja nõuetekohase majanduse juhtimise ja vastutuse küsimuse;

43.

toonitab, et pärast lühiajaliste kriisist väljumise meetmete rakendamist ja ühena esimestest siduva edenemiskava sammudest tuleb kõik jätkumeetmed võtta seadusandliku tavamenetluse alusel, kusjuures otsustamise tasandil peab olema täielik demokraatlik vastutus; juhib komisjoni tähelepanu sellele, et komisjon võib ettepanekute koostamisel luua Euroopa Parlamendi liikmetest ja liikmesriikide ning EKP esindajatest koosneva ajutise organi; tuletab meelde, et Euroopa Parlament kasutab täielikult ära oma õigusi ning algatusõigust, kaasa arvatud õigust algatada aluslepingu muutmine; on seisukohal, et see organ peaks samuti uurima võimalust emiteerida tõelisi föderaalvõlakirju koos tugevdatud ELi eelarvega;

44.

toonitab, et komisjon peaks uurima resolutsiooni lisas esitatud kõigi võimaluste (nii 1. kui ka 2. etapp) teostatavust, kuna võimalused ei ole tingimata alternatiivid, aga võivad olla teatud olukorras kumulatiivsed;

45.

on teadlik, et pidevalt tehakse uusi ettepanekuid ühise vastutamise kohta võlakohustuste eest, eriti akadeemilistes ringkondades; märgib, et need ettepanekud erinevad üksteisest märkimisväärselt;

46.

jagab komisjoni muret arvestuse pidamise küsimuste üle seoses stabiilsusvõlakirjade käsitlemisega siseriikliku õiguse alusel; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks igakülgselt stabiilsusvõlakirjade erinevate tagatisstruktuuride mõju liikmesriikide riigivõla suhtele SKPsse;

47.

võtab teadmiseks moraalse ohu probleemi, millele komisjon rohelises raamatus viitab, kuid peab siiski vajalikuks moraalse ohu probleemi põhjalikku analüüsi, et teha sellest õiged järeldused ja võimaluse korral leida sobivad lahendused;

48.

on seisukohal, et moraalse ohu probleemi saab ületada sellega, kui määratakse selgelt kindlaks tagatised ja eelarvedistsipliini stimuleerimismehhanismid;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.