8.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 214/1

1.1

„Kogu Euroopa peab elama,” kuulutati esimesel „Euroopa maapiirkondade parlamendil” (maapiirkondade Euroopa ja riiklike organisatsioonide foorum), mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldas 13. novembril 2013. Asjakohaste poliitikameetmete abil saavad maapiirkonnad jõudsalt areneda ja anda linnadega võrdse panuse Euroopa heaolusse. Maapiirkondade parlamendil kutsuti üles otsustama geograafiliselt suunatud, mitut valdkonda hõlmava, osalusel ja partnerlusel põhineva kohaliku tasandi poliitika kasuks.

1.2

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on käsitleda lähemalt seda väljakutset ning toetada tasakaalustatumat arengut, et kõik ELi osad saaksid anda oma panuse Lissaboni lepingus sätestatud territoriaalse arengu eesmärgi saavutamisse. Seda olukorras, kus riikide- ja piirkondadevahelised erinevused on üha suuremad.

1.3

Maapiirkondade majanduse kõige tõsisema ohuna tuleb käsitleda rahvaarvu vähenemist, mis puudutab tõsiselt paljusid maapiirkondi. Mõnes riigis ja piirkonnas on registreeritud rahvaarvu vähenemine lausa dramaatiline, moodustades aastas ligikaudu 1 %, vahel veelgi rohkem. Samas on olukord siiski väga ebaühtlane. Enamikus ELi maapiirkondades rahvaarv ei vähene ning piirkonnad on jätkuvalt nii inimestele kui ka ettevõtetele atraktiivsed paigad.

1.4

Komitee rõhutab, et rahvaarvu vähenemise majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega võitlemiseks on vaja tugevaid poliitilisi meetmeid kõigil tasanditel. Nende keskmes peaksid olema töökohad, taristu ja teenused, mida toetataks integreeritud maaelu arengu poliitikameetmetega kõigil tasanditel (Euroopa, riiklik ja piirkondlik) ning mis oleksid suunatud kohalike sisemiste ressursside ärakasutamisele. Täielikult tuleks ära kasutada kõiki ELi programme, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikat ja selle maaelu ja kohaliku arengu vahendeid, nagu Leader ja kogukonna juhitud kohalik areng. Liikmesriigid peavad eraldama rahalisi vahendeid rahvaarvu vähenemise all kõige enam kannatavatele piirkondadele.

1.5

Kõiki geograafilise mõõtmega poliitilisi otsuseid tuleb hinnata nende territoriaalse mõju seisukohast. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata olemasolevatele keskkonna- ja sotsiaal-majandusliku mõju hinnangutele ja välja tuleks töötada uued kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed näitajad.

1.6

Kõrvuti esmaste sektorite arendamisega on vaja poliitikaraamistikku, millega toetataks ettevõtluse mitmekesistamist ja edendamist investeeringute, innovatsiooni ja teadmiste abil. Sellistes valdkondades nagu toiduained ja energia tuleks edendada lühikesi tarneahelaid. Samuti tuleks kaaluda stiimuleid detsentraliseerimise läbiviimiseks.

1.7

Töövõimaluste loomine on eluliselt tähtis ning hädavajalik on tagada, et üksikisiku õigus haridusele ja koolitusele tagatakse ka praktikas, investeerides teadmiste ja tehnoloogia edendamiseks vajalikesse rajatistesse. Peamine mureküsimus peaks olema noortele atraktiivsete töökohtade ja hariduse tagamine. On vaja luua õiged tingimused, et lihtsustada noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamist kui maapiirkondade stabiilsuse tegurit. Tuleks ära kasutada naiste potentsiaal töötajate ja ettevõtjatena. Seaduslike sisserändajate värbamine võiks anda võimaluse nende aktiivseks kaasamiseks maaelu arendamisse, juhul kui seda toetatakse tõhusate segregatsiooni ennetavate meetmetega.

1.8

Taristusse tehtavad investeeringud tõhusate transpordi-, kommunikatsiooni- (sealhulgas kiire lairibaühendus) ja energiaühenduste loomiseks on vajalikud selleks, et vähendada geograafilisi erinevusi ja muuta maapiirkonnad inimestele ja ettevõtetele atraktiivseteks paikadeks.

1.9

Teine võtmetingimus maapiirkondade atraktiivsuse suurendamisel ja territoriaalsete erinevuste vähendamisel on nii kaubanduslike teenuste kui ka üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste piisav pakkumine. Kiiresti on vaja investeeringuid mitte ainult tervishoidu, haridusse ja erinevatesse hooldusasutustesse, vaid ka kultuuri- ja muudesse vabaajaüritustesse.

1.10

Komitee leiab, et osalusdemokraatia on Euroopa Liidus parema territoriaalse tasakaalu saavutamise eeltingimus. Maapiirkondade elanikud ja nende organisatsioonid peaksid olema kaasatud territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ja selle meetmete kavandamisse ja elluviimisse. ELi struktuurifondide partnerluse põhimõtet tuleks kasutada tõhusalt ja laiendada ka teistele poliitikavaldkondadele.

1.11

ELi institutsioonide ja kodanikuühiskonna vahelise sillana toetab komitee ideed „Euroopa maapiirkondade parlamendi” – ehk laiapõhjalise Euroopa maapiirkondade foorumi – korrapärase korraldamise kohta koostöös komiteega.

2.1

Käesoleva komitee arvamuse eesmärk on ennekõike toetada asjaomaste ELi poliitikavaldkondade territoriaalse mõju hindamist, et võidelda teatud maapiirkondade rahvaarvu dramaatilise vähenemise vastu.

3.1

Erinevad kultuurid, keeled ja ajalugu – Euroopa Liit on väga mitmekesine, kuid samas kehtivad ka ühised põhimõtted ja ideaalid, mis ühendavad meid kõiki. Need on sätestatud asutamislepingu artiklis 2 (1). Inimväärne töö, juurdepääs üldist huvi pakkuvatele sotsiaal- ja majandusteenustele ning kõrged keskkonnastandardid on põhivajadused kõigis piirkondades.

3.2

Siiski ei ole tingimused kõikjal Euroopas ühesugused. Piirkondadevahelised erinevused võivad hõlmata ajaloolisi erinevusi, päritud kultuurilisi struktuure, vastanduvaid poliitilisi süsteeme, mitmesuguseid sotsiaal-majanduslikke arengumudeleid, samuti kõigi nimetatud tegurite eri kombinatsioone. Vaja on sügavamaid teadmisi geograafiliste erinevuste keeruka nähtuse ja selle mõjude kohta poliitikale ja tavadele.

3.3

Maapiirkonnad seisavad silmitsi ühise väljakutsega – nende võimekus luua kvaliteetseid, jätkusuutlikke töökohti on jäänud linnapiirkondade omast maha (2). Keskmine sissetulek on 25–30 % väiksem kui linnapiirkondades, kuid Kesk- ja Ida-Euroopas võib see mõnel puhul olla kuni 50 % väiksem. Töövõimalusi on vähem ja võimalike tegevusalade valik on piiratum. Kehv taristu, sealhulgas lairibaside madal kvaliteet, vähene juurdepääs kaubanduslikele ja sotsiaalteenustele ning nii haridus- ja koolitus- kui ka kultuuri- ja vabaajaveetmise võimaluste puudumine aitavad märkimisväärselt kaasa maapiirkondade elanike, eelkõige noorte ja valdavalt noorte naiste lahkumisele.

3.4

Üldpilt ei ole siiski nii sünge. Ajavahemikus 2000–2010 oli maapiirkondade majanduskasv keskmiselt veidi suurem kui linnapiirkondades (3). See peegeldab ka asjaolu, et maakogukonnad on leidnud palju huvitavaid viise väljakutsetega toimetulekuks ja saavutanud positiivseid tulemusi, kasutades sisemisi ja muid kohalikke ressursse (4). Hiljutiste kriiside ajal on maapiirkonnad olnud vähem muutlikud ja näidanud suuremat vastupanuvõimet. Hiljutisest uuringust nähtus ka, et ummikukulude ja kõrgete üürihindade tulemusena on majandustegevus hakanud levima vähem arenenud piirkondadesse, mis on sageli maapiirkonnad (5).

3.5

Suur väljakutse on ebaühtlane territoriaalne areng riikide, piirkondade ja maa- ja linnakogukondade vahel ja sees. Kohalik ja piirkondlik areng pakuvad nüüd suurt huvi Kesk- ja Kagu-Euroopa riikides, kes avastasid ELiga ühinemise ajal uuesti kohalike ja piirkondlike kogukondade rolli vastutustundlike territoriaalsete osalejatena. Ka teistes Euroopa piirkondades on uuesti tärganud huvi kohaliku ja piirkondliku arengu vastu.

3.6

Hõredalt asustatud piirkondi ja mahajäetud külasid on kõikjal Euroopas ning see on ühine mure ka kõige väiksemate liikmesriikide jaoks. Hõredalt asustatud piirkondadel on konkreetsed iseärasused ja vajadused. Hoolimata erinevustest peavad nad siiski seisma silmitsi vähemalt nelja ühise probleemiga: geograafiline eraldatus koos sellest tulenevate suurte transpordikuludega, väljarändest, elanikkonna vananemisest ja madalast sündimusest tingitud demograafilised probleemid, nõrk ja monoliitne majandusstruktuur ning madal keskmine sissetulek, millega mõnel juhul kaasneb maapiirkonna tõsine vaesus.

3.7

Arvamuses püütakse kirjeldada, kuidas maapiirkonnad saavad anda panuse territoriaalsesse ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, kasutades integreeritud arengupoliitika raames sisemisi ressursse, saades nii üle majanduskriisist, säilitades ja luues töökohti ja kaitstes keskkonda. Paljudes piirkondades on keskne roll põllumajandus- ning põllumajandus- ja toiduainesektoril. Siiski on vaja mitmekesistamist. Suunatud poliitikameetmete abil peavad kõik sektorid suutma anda oma panuse.

4.1.1

Lissaboni lepingu artiklites 174–178 sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse meetmetega toetatakse ELi harmoonilist arengut, püütakse vähendada erinevusi arengutasemes, keskendutakse ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega piirkondadele ning kutsutakse liikmesriike üles juhtima ja koordineerima oma majanduspoliitikat nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

4.1.2

Euroopa Komisjoni määratluse kohaselt tähendab territoriaalne ühtekuuluvus Euroopa kui terviku harmoonilise arengu ning Euroopa inimestele eri piirkondade iseärasustest võimalikult suure kasu tagamist. Seega on territoriaalne ühtekuuluvus vahend, mille abil muuta mitmekesisus eeliseks, mis annab panuse säästvasse arengusse kogu ELis (6).

4.1.3

Piirkonnad hõlmavad nii dünaamilisi kui ka probleemseid alasid. Poliitilise sidususe ja territoriaalse ühtekuuluvuse tasakaalu saavutamine on raske, kuna piirkonnad on juba määratluse kohaselt erinevad. Sellest tulenevalt on vaja poliitilist seisukohta, mis põhineb piirkondade koostööl ja eri poliitikavaldkondade kooskõlastamisel partnerluses territoriaalsete osalejatega. Ka subsidiaarsuse põhimõte on kõigi regionaalpoliitika lähenemisviiside oluline osa, kuna konkreetseid kogukonnaga seotud probleeme on alati eelistatav lahendada kohalikul tasandil.

4.1.4

Mis puutub ELi poliitikasse, siis on põllumajanduse ja maaelu arengu seisukohast kõige olulisem ühine põllumajanduspoliitika. Siiski ei tohiks see olla ainus vahend. Teiste fondide tegevusprogrammide koostamisel peaksid liikmesriigid keskenduma ka maapiirkondade jätkusuutlikkusele.

4.2.1

ELi statistikast (7) nähtub, et 2008. ja 2009. aastal kasvas Euroopa maapiirkondade rahvaarv vähe (0,1–0,2 %). 2010. ja 2011. aastal püsis rahvaarv samal tasemel, samas kui linnapiirkondade rahvaarv kasvas neil aastatel ligikaudu 0,5 %. Samas on olukord siiski väga ebaühtlane. Paljudes maapiirkondades on rahvaarv viimase viie aasta vältel kasvanud. 2011. aastal kasvas maapiirkondade keskmine rahvaarv 27st riigist kaheksas. Sellele vastupidiselt registreeriti samal aastal väga negatiivsed näitajad eelkõige Lätis ja Leedus, kus maapiirkondade rahvaarv vähenes 2 % võrra. Neile järgnesid Bulgaaria (-1 %) ning Portugal, Saksamaa, Rumeenia ja Ungari (kõik ligikaudu - 0,5 %).

4.2.2

Piirkonniti (NUTS 3) analüüsimisel muutuvad näitajad dramaatiliseks. 1  300st piirkonnast ligikaudu 100s sellises piirkonnas vähenes rahvaarv 5 % (ja mõnel puhul isegi rohkem) aastatel 2007–2011. Need piirkonnad asuvad peamiselt eespool nimetatud riikides. Teistest eristuvad Bulgaaria, Leedu ja Läti, kus rahvaarvu vähenemine on üldiselt suur. Saksamaal asuvad need piirkonnad peamiselt idaosas, Portugalis peamiselt sisemaal.

4.2.3

Statistikast nähtub ka, et ELi elanikkonna jaotumine on märkimisväärselt ebaühtlane, mille tulemusena on eri piirkondade ja linna- ja maapiirkondade keskmine rahvastikutihedus väga erinev. Kõige suuremat muret tekitav demograafiline näitaja on ehk ehmatavalt madal rahvastikutihedus mõnes piirkonnas võrreldes rahvastikutihedusega 50–100 aastat tagasi. Rahvaarvu vähenemist tuleb käsitleda maapiirkondade majanduse kõige tõsisema ohuna, mitte ainult seepärast, et see piirab majanduskasvu võimalusi, põhjustab keskkonnaprobleeme, mõjutab sotsiaalstruktuure ja raskendab avalike teenuste pakkumist, vaid ka seepärast, et see võib ohustada väikeste linnade ja külade püsimist asustatud paikadena.

4.2.4

See suundumus jätkub. Linnade kiire kasv tööstuse ja teenuste asukoha tõttu viib tööjõu maapiirkondadest linna. Põllumajandustegevuse restruktureerimine innustab maalt linna toimuvat rännet veelgi. Ümberasumist võivad põhjustada ka suured taristuinvesteeringud. Maapiirkondade rahvaarvu vähenemine, kui väljaränne ületab rahvastiku loomuliku juurdekasvu, vähendab elanike koguarvu kriitilisele tasemele, põhjustades samas ka demograafiliste struktuuride vananemist.

4.2.5

Maapiirkondade rahvaarvu vähenemine põhjustab mitmesuguseid keskkonnamõjusid. Näiteks kui inimesed lahkuvad piirkonnast, asendub inimeste säilitatud mitmekesine maastikupilt ühe domineeriva elupaigavormiga. See nn ökoloogiline homogeenimine võib viia bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni kohalikul tasandil. Muud ökoloogilised mõjud on muu hulgas mulla degradatsioon, mis tuleneb astangute ebapiisavast hooldamisest mägipiirkondades, nagu on juhtunud suurtel Vahemere piirkonna ja Kagu-Euroopa aladel.

4.2.6

Mureküsimusi on tõstatatud ka seoses maapiirkondade rahvaarvu vähenemisega, sealhulgas metsamajandamine ja metsade tuleoht Vahemere piirkonnas ja võimalikud turvalisusprobleemid ELi välispiiridel.

4.3.1

Komitee on rõhutanud, et osalusdemokraatia kui üks ELi demokraatia põhimõte on vältimatu tingimus parema territoriaalse tasakaalu saavutamiseks ELis (8). Organiseeritud kodanikuühiskonnal peaks olema võimalus osaleda vastutustundlikult ja läbipaistvalt territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ja meetmete määratlemises ja elluviimises kohalikul ja piirkondlikul tasandil. ELi struktuurifondide partnerluse põhimõtet tuleks kasutada tõhusalt ja laiendada ka teistele maapiirkondi puudutavatele poliitikavaldkondadele.

4.3.2

Ühelt poolt on traditsioonilistel sotsiaalpartneritel ja ühiskondlik-ametialastel organisatsioonidel võtmeroll üha suuremate territoriaalsete erinevustega toimetulekul, edendades tööhõivet ja ettevõtteid, mis parandavad töö- ja elutingimusi.

4.3.3

Teiselt poolt on maakogukondade liikumine tugevnemas kogu Euroopas. Mõnes riigis on liikumine tekkinud hiljuti, teistes on see olnud olemas aastaid. (Eelkäijad on peamiselt Põhja-Euroopa riikides.) Riigi tasandil on sellised liikumised ühinenud keskliitudeks ja võrgustikeks, hõlmates nii ühiskondlik-ametialaseid organisatsioone kui ka uusi kohaliku tasandi algatusi. Nad annavad hääle maapiirkondade elanikele, kasutades alt üles lähenemisviisi ning edendades ettevõtete rajamist ja korraldades kohalikku tootmist ja kohalikke teenuseid.

4.3.4

2013. aasta novembris korraldas komitee ürituse, mis nimetati esimeseks Euroopa maapiirkondade parlamendiks (9). Tegemist on maapiirkondade küsimustega tegelevate riiklike ja Euroopa organisatsioonide foorumiga, mille eesmärk on tugevdada Euroopa maakogukondade liikumist ja anda sellele ühine hääl. Foorumi keskne eesmärk on mõjutada Euroopa maaelu poliitikat, parandada poliitikakujundajate ja kohaliku tasandi vahelist dialoogi ja tutvustada häid tavasid.

4.3.5

ELi institutsioonide ja kodanikuühiskonna vahelise sillana võiks komitee pakkuda maapiirkondade elanikele ja neid esindavatele organisatsioonidele juhirolli maaelu poliitika kujundamisel ja elluviimisel. Seepärast toetab komitee ideed Euroopa maapiirkondade parlamendi – st ühiskondlik-ametialastele organisatsioonidele ja sotsiaalpartneritele laiendatud Euroopa maapiirkondade foorumi korrapärase korraldamise kohta koostöös komiteega. See võiks toimida ka ühenduslülina komitee kontaktrühmaga.

4.4.1

Komitee on varem soovitanud, et ELi õigusakte, poliitikat ja programme tuleks analüüsida, lähtudes nende mõjust territoriaalsele ühtekuuluvusele. Komisjonil on eriline vastutus selle mõjuhinnangu eest, mis peaks aktiivselt kaasama kõik asjaomased sidusrühmad (10).

4.4.2

Seda ettepanekut toetas hiljuti ka Regioonide Komitee, kes nõudis, et „valdkondlike poliitikameetmete puhul tuleks analüüsida territoriaalset mõõdet samaväärsena majandusliku, ökoloogilise ja sotsiaalse mõõtmega”, ning kutsus üles „tegema sidusrühmade ja asjaosalistega konsulteerimisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega” (11).

4.4.3

Mõjuhindamiste kontseptsioon sisaldub juba mitmetes Euroopa Liidu toimimise lepingu horisontaalsetes klauslites (artiklid 8–12). Neis klauslites sätestatakse, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel” võtab liit arvesse sotsiaalse mõõtme, soolise võrdõiguslikkuse, keskkonnakaitse, tarbijakaitse ning samuti diskrimineerimise vastu võitlemisega seotud nõudeid.

4.4.4

Otsuste langetamisel peaksid poliitikakujundajad esitama küsimuse: mis on selle meetme oodatav mõju, kas veel suurema hulga inimeste linnadesse toomine või nende maapiirkondades hoidmine? Üldist territoriaalset tasakaalu parandav või vähemalt selle endisena säilitav poliitikameede võetaks viivitamata vastu. Kõigi seda tasakaalu kahjustavate ja linnadesse koondumist suurendavate otsuste puhul tuleks läbi viia mõjuhindamine tõestamaks, et selle eelised kaaluvad üles selle puudused.

4.4.5

Territoriaalset mõju tuleks hinnata eelkõige sellistes poliitikavaldkondades nagu transport, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, energia, keskkond, põllumajandus, kaubandus, konkurents ja teadusuuringud (12).

4.4.6

Selleks peaks komisjon tagama, et territoriaalsele mõõtmele pööratakse nõuetekohast tähelepanu keskkonnamõju strateegilise hindamise (13) ja mõjuhindamise suunistes. Siiski tuleb arendada ka muid konkreetseid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid, mis hõlmavad lisaks sotsiaal-majanduslikele ja keskkonnaaspektidele ka teisi raskemini hinnatavaid mõõtmeid, nagu traditsiooniliste oskuste kadumine.

5.1

Tasakaalustatud territoriaalne areng tähendab loodusvarade ühtlasemat ja säästvamat kasutust, mis toob kaasa ummikute vähenemisest ja madalamatest kuludest tuleneva majandusliku kasu. Maapiirkondades sõltub jõukus sellest, mil määral suudetakse mobiliseerida inimesi ja kohalikke ressursse. Samas tuleb arendada neid asukohapõhiseid tegureid, mis muudavad elu- ja majanduslikud tingimused inimestele ja ettevõtetele atraktiivsemaks. Linnastute mittesäästlikkus ja negatiivsed välismõjud on vastuolus püüdlusega tagada kõigile kvaliteetsed elutingimused.

5.2

Ülekasutatud linna- ja linnalähipiirkondade kõrval on olemas palju kasutamata arengupotentsiaaliga maapiirkondi. Suurlinnadest kaugel ääremaadel on väikestel ja keskmise suurusega linnadel võtmeroll teenuste pakkumisel, säilitades nii nende piirkondade atraktiivsuse elupaigana. Selliste maakonnakeskuste säilitamine on eriti oluline selleks, et tulla toime teenuste ärakaotamisega ja elanike sissevooluga ümbritseva piirkonna väiksematest küladest. Selle eelduseks on tõhusa ühistranspordi korraldamine.

5.3

Turujõud üksi ei suuda pakkuda stiimuleid, mida on vaja praeguse suundumuse muutmiseks. Seepärast on kiiresti vaja tugevaid poliitilisi meetmeid kõigil tasanditel, et tegeleda rahvaarvu vähenemise majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega ning muuta maapiirkonnad inimestele ja ettevõtetele atraktiivseks. Selleks et innustada investeeringuid, innovatsiooni ja teadmiste omandamist ning säilitada ja luua töö- ja elamisvõimalusi maapiirkondades, on vaja stiimulite tasakaalustatud kogumit. Nende keskmes peaksid olema töökohad, taristu ja teenused, mida toetataks integreeritud maaelu arengu poliitikameetmetega kõigil tasanditel (Euroopa, riiklik ja piirkondlik).

5.4

Täielikult tuleks ära kasutada kõiki ELi programme, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikat ja selle maaelu ja kohaliku arengu vahendeid, nagu Leader ja kogukonna juhitud kohalik areng. Liikmesriigid peavad eraldama rahalisi vahendeid rahvaarvu vähenemise all kõige enam kannatavatele piirkondadele.

5.5

Konkurentsiõigust tuleks vastavalt muuta, et võimaldada vajalike erandite tegemist. Kui kavandatud muudatused puudutavad palgakulusid, tuleb neid käsitleda sotsiaalpartnerite vahelise tavapärase sotsiaaldialoogi raames.

5.6

Territoriaalse ühtekuuluvuse kõige olulisem praktiline väljendus on tagada kõigile Euroopa kodanikele võrdne juurdepääs üldhuviteenustele olenemata nende elu- või töökohast. Geograafiliste erinevuste vähendamiseks on taristusse tehtavad investeeringud tõhusate transpordi-, kommunikatsiooni- (sealhulgas kiire lairibaühendus) ja energiaühenduste loomiseks vajalikud kõige ebakindlamate piirkondade ja ääremaade arengu seisukohast.

5.7

Maapiirkondade, sealhulgas kõige ebasoodsamate tingimustega piirkondade elanike elutingimusi tuleb parandada teenuste piisava pakkumise kaudu. See on teine oluline tingimus territoriaalsete erinevuste vähendamisel ning see kehtib nii kaubanduslike kui ka üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta. Investeeringud mitte ainult tervishoidu, haridusse ja erinevatesse hooldusasutustesse, vaid ka kultuuri- ja muudesse vabaajaüritustesse muudavad maapiirkonnad nii inimestele kui ka ettevõtetele atraktiivseteks paikadeks.

5.8

Sisemiste ressursside kasutamine tähendab ka lühikeste tarneahelate loomist, millel on majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased eelised mitte ainult põllumajandustootjate, vaid ka teiste ettevõtete, tarbijate ja maapiirkondade jaoks üldiselt. Selle hea näide on toiduained ja energia. Sellist tootmismudelit on vaja edendada, sest rahvusvahelised jaeketid kasutavad väga harva kohalikke tootjaid, isegi kui hästi korraldatud tarnepool tagab usaldusväärse tootevoo.

5.9

Töövõimaluste loomine on otsustava tähtsusega ning õigus haridusele ja koolitusele tuleb tagada ka praktikas. Hädasti on vaja kutseõpet, et „kohandada tööjõudu uue tootmismudeli vajadustega” (14). Eritähelepanu tuleks pöörata sellele, kuidas vähendada noorte maapiirkondadest lahkumist. See puudutab eriti noori naisi, kes on altimad välja rändama. Sellise tööhõive pakkumine, mis võimaldab noortel peredel kasutada maakoha looduskeskkonda laste kasvatamiseks sobiva kohana, toob ühiskonnale netokasu. Varem on komitee nõudnud tugevaid meetmeid, mille abil aidata naistel kasutada ära oma potentsiaali töötajate ja ettevõtjatena, võimaldades neil saada arengu ja innovatsiooni edendajateks ning andes neile selleks vajalikud teadmised ja vajaliku tehnoloogia (15).

5.10

Kvaliteetsed töökohad arenenud loomemajanduses võiksid panna aluse positiivsele mõjuringile, meelitades ligi mitte ainult majandustegevust, vaid ka kultuurialgatusi ja muid teenuseid, mis võivad muuta noorte elu maapiirkondades huvitavamaks ning takistada neid lahkumast.

5.11

Uute töökohtade loomiseks rahvaarvu vähenemise all kõige enam kannatavates piirkondades on vaja radikaalseid mitmekesistamise ja detsentraliseerimise (16) meetmeid. Seepärast tuleks nende piirkondade jaoks kasutusele võtta erirahastamisega programmid. Tuleks tutvustada nende maapiirkondade häid kogemusi, kellel on õnnestunud rahvaarvu vähenemise probleem lahendada ning jääda inimestele ja ettevõtetele atraktiivseks paigaks.

5.12

Siseturg ja vaba liikumise õigus võimaldavad põllumajandustootjatel tegutseda teistes liikmesriikides, kus on paremad võimalused kui nende koduriigis. Siinkohal on sobiv näide Rumeeniasse siirdunud Madalamaade põllumajandustootjad. Sellegipoolest ei tohiks need liikuvuse ja maa omandamise võimalused kahjustada olemasolevat põllumajandussüsteemi ja väikeomanikke.

5.13

Komitee on kutsunud üles tagama võõrtöötajate võrdse kohtlemise maapiirkondades töö- ja elutingimuste miinimumnõuete rakendamise ning sotsiaalpartnerite protsessi kaasamise abil (17). Integratsiooniprotsess, mida toetatakse tõhusate segregatsiooni ennetavate meetmetega, võiks olla võimalus muuta seaduslikud sisserändajad maaelu arengu allikaks.