5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/32

1.1.

Euroopa tehnikasektoril (1) on tähtis roll Euroopa majanduse taastumises ja kõrgelennulise eesmärgi saavutamises, milleks on suurendada tööstustoodangut aastaks 2020 rohkem kui 20 % SKPst. Siiski on niisuguse majanduskasvu tekitamiseks vaja suurendada ettevõtete investeeringuid, pöörata praegune suundumus vastupidiseks ja päästa inimesed töötusest.

1.2.

Selle saavutamiseks peab Euroopa oma tööstusele välja töötama selge visiooni ja eesmärgi. Tuleb saavutada koordineeritud poliitika, mis on selgelt keskendunud Euroopa tööstuse konkurentsivõimele, sisaldab ka muid poliitikavaldkondi ning muudab Euroopa atraktiivsemaks kohaks ettevõtete asutamisel.

1.3.

Euroopa peab hakkama positiivsemalt suhtuma tööstussektori muutumisse, eriti seoses Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eduka üleminekuga.

1.4.

Euroopa peaks saama teadlikumaks oma tugevatest külgedest, neid arendama ja tugevdama. Need on: hästi kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad, mitmekesine haridusmaastik, ulatuslikud teadusalased teadmised, palju ülemaailmselt juhtivaid piirkondlikke klastreid, hästi integreeritud tarne- ja teenusteahelad, hästi arenenud transpordi infrastruktuur ja suur siseturg rohkem kui 500 miljoni tarbijaga ning sotsiaalpartnerite tihe koostöö.

1.5.

Uute investeeringute tekitamiseks Euroopas tuleb järgida strateegiat, mis hoiab Euroopa tööstuse tehnoloogilise innovatsiooni esirinnas, ja samal ajal – selleks, et jõuda peamise konkurentsivõime tugevdamise vahendina vajaliku toodangu ja tööhõive mahuni – olla äriühingutele atraktiivsem kaupade masstootmise koht, hõlmates nii kõrgtehnoloogiat kui ka keskmise ja madala tasemega tehnoloogiat. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles algatama strateegiat, mille abil Euroopa suudab ligi tõmmata rohkem investeeringuid kõrgtehnoloogiaettevõtetesse – sealhulgas neljandast tööstusrevolutsioonist alguse saavatesse kaasaegsetesse tehastesse – ning kõrge kvalifikatsiooniga pädevustesse innovatsiooni edendamiseks väärtusahelate kaudu.

1.6.

Euroopa teadusuuringute rahastamine peaks olema rohkem seotud tööstuse vajadustega, kaasates äriühingud innovaatilise protsessi varases etapis ja toetades VKEde loomingulist inseneritegevust selleks, et uued ideed saaksid uute toodete näol lihtsamini ja kiiremini teostuda. Tootmisettevõtteid ja uurimisasutusi ühendavaid klastreid tuleks edendada ja toetada.

1.7.

Euroopa Komisjon peaks suurendama oma jõupingutusi, et Euroopa äriühingute, eriti VKEde elu lihtsamaks teha. Uusi tehnilisi ja haldusakte tuleks kaaluda ainult siis, kui nende eesmärke ei ole muul viisil võimalik saavutada. Komisjon peaks rohkem keskenduma olemasolevate eeskirjade sidusale kohaldamisele kõigis liikmesriikides, ühtlustades ja tugevdades turujärelevalvet. Komisjon peaks sellise lähenemisviisi tasakaalustatud kohaldamist edendama ka üleilmselt maailma muudes piirkondades.

1.8.

Järjekindlamaid ja prognoositavamaid õigusakte vastu võttes tuleks vähendada selliseid puudusi nagu rahastamise raske kättesaadavus, suured energiakulud või halduskoormusest ja õigusaktidest tulenevad kulud.

1.9.

Euroopas saab kõrge tööhõive taseme säilitada vaid siis, kui töötajad on konkureerivate piirkondadega võrreldes paremini haritud ja koolitatud. Tuleks võtta meetmeid nii mees- kui ka naissoost noorte meelitamiseks tehnikaga seotud kutsealadele, kus kasutatakse üha keerulisemaid masinaid ja teenuseid. Tuleb edendada äriühingute koostööd ülikoolide ja koolidega, koolitust ja elukestvat õpet.

2.1.

Euroopa tehnikasektor on väga lai ja mitmekesine sektor, kuhu kuuluvad NACE koodidega 25, 26, 27, 28, 29.3, 32.11 ja 33 tähistatud tegevusalad, erandiks on koodid 33.15–33.17. Traditsiooniliselt esindavad tehnikasektorit masinaehitus ja masinad, elektrotehnika, elektroonika, metallitooted ja metallide töötlemine.

2.2.

Euroopa kogu tehnikasektor hõlmab umbes 130 000 äriühingut, kus töötab umbes 10,3 miljonit hästi kvalifitseeritud ja oskustöötajat. Sektori aastatoodangu maht on umbes 1 840 miljardit eurot ning see moodustab umbes 1/3 Euroopa koguekspordist.

2.3.

Kõnealune sektor toodab mitmesuguseid lõpptooteid ja tarnib muudele sektoritele komponente, osi, tööriistu, masinaid, seadmeid, süsteeme, tehnoloogiat jne. Kõnealusel sektoril on paljude muude sektorite tehnoloogilise taseme seisukohalt keskne roll ja see määrab ühiskonna energiatõhususe, tervishoiu, liikuvuse, kommunikatsiooni ja turvalisuse arengu.

2.4.

Oma tohutu mahu, suure tööhõive ja tugeva ekspordile orienteerituse tõttu on tehnikasektoril tähtis roll Euroopa majanduse taastumises ja komisjoni teatises „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks” seatud kõrgelennulise eesmärgi saavutamises, milleks on pöörata praegune suundumus vastupidiseks ja suurendada tööstustoodangut aastaks 2020 rohkem kui 20 % SKPst.

2.5.

Euroopa tehnikasektorit tuleb vaadelda ja analüüsida ELi majandusliku arengu kontekstis ning selle majandusharud on asjaomaste väärtusahelate lahutamatud ja väga olulised ühenduslülid. Sellest vaatenurgast vaadatuna on neil põhimõtteliselt samad probleemid kui nende ahelasse kuuluvatel partneritel (terasetööstus, elektritootmine...).”

3.1.1.

Euroopa tehnikasektor ekspordib märkimisväärse osa oma toodangust. Viimastel aastatel on investeeringud maailma muude piirkondadega võrreldes maha jäänud. See toob kaasa väärtusahelate ohtliku eemalekolimise Euroopast ja Euroopa tehnikasektoril tuleb kokku puutuda kasvava ülemaailmse konkurentsiga.

3.1.2.

Põhja-Ameerika on vastu võtnud reindustrialiseerimisele suunatud strateegia, mis eelkõige tugineb väikestele energiakuludele ja NAFTA (Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepe) väikestele tööjõukuludele. Hiina ja mitmed Kagu-Aasia riigid on ligi tõmmanud märkimisväärseid investeeringuid, eriti elektrotehnika- ja elektroonikasektoris, viimasel ajal ka masinaehituse sektoris. Koos riigi tuge omavate arengukavadega konkureerivad need majandusharud mitte ainult madalamate palkade abil, vaid hakkavad varsti tootma ka suurema lisandväärtusega kaupu. Jaapani konkurentsivõime suureneb tänu hiljutisele jeeni devalveerimisele umbes 30 % võrra. Ka Aafrika ja Lähis-Ida on viimastel aastatel suutnud ligi tõmmata tootmisse suunatud investeeringuid.

3.1.3.

Eesmärk saavutada tööstuse 20 % osakaal SKPs eeldab vähemalt 400 000 uue töökoha loomist aastas. Ainult siis, kui Euroopa suudab ligi tõmmata rohkem investeeringuid, luuakse piisavalt töökohti ja jõukust, nii et Euroopas on võimalik säilitada kõrged sotsiaalsed standardid ja saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Ja investeeringuid tehakse ainult siis, kui Euroopa on konkurentsivõimeline.

3.1.4.

On ilmselge, et nii suurt arvu (rohkem kui 10 miljonit) peamiselt kõrgepalgalisi töökohti ei ole võimalik säilitada, kui Euroopa keskendub ainult tehnikaturu tipule. Samal ajal kui kõrgtehnoloogia äriühingutel on küll otsustav roll tehnoloogilises edumaas ja nad edendavad innovatsiooni kogu väärtusahelas, on eluliselt tähtis, et Euroopas säiliks igasuguste tehnikatoodete ja -kaupade tootmine ka tehnikasektori keskmise ja madala tasemega tehnoloogia osas. Lisaks töökohtade loomisele on see oluline ka tarnijate integreeritud võrgustiku seisukohalt, mis on Euroopas üks tootjate suurimaid eeliseid ning võimaldab kiiret teadmiste vahetust, tootmise kiiret ümberkorraldamist ja piirkondlikest klastritest kasu saamist.

3.2.1.

Eelkõige tehnikasektor on selle muundumisprotsessi eesotsas, mis viib keskkonnahoidliku ja vähese CO2-heitega majanduse suunas tänu kõnealuse sektori äriühingute toodetud toodetele, süsteemidele ja tehnoloogiatele. Tööstus liigub väga kiiresti neljanda tööstusrevolutsiooni suunas, (2) mis toob kaasa massilise vajadustele vastava kohandamise, mis võimaldab tööstusel vastata ühiskondlikele väljakutsetele kohandatud lahendustega.

3.2.2.

Euroopal on olemas need teadusalased teadmised ja teadusuuringualane pädevus, mida on vaja liikumiseks keskkonnahoidlikuma majanduse poole, kuid teel innovaatiliste toodete suunas on vaja enamat. Euroopal on paljudes tehnoloogiavaldkondades selge teadusalane eelis, kuid neist teadusuuringutest kasu saavad majandusharud on kolinud välismaale, st Euroopa ei ole tootmiskohana piisavalt atraktiivne, et need uuendused turule tuua, ja teadmiste väljavoolust kolmandatesse riikidesse saab tõeline oht.

4.1.1.

Hinnates ELi võimalusi saavutada äärmiselt vajalik tööstuspoliitika jõutakse raskete kaasnevate probleemideni, mis võivad nõutavat üleminekut mõjutada. Esiteks puuduvad ELis kahjuks visioon ja juhtimine, mis tekitab liiga palju seosetuid algatusi ja reguleeriva raamistiku terava ebaühtluse. Teiseks peaks jätkusuutlikkuse põhimõte, mis iseenesest võiks toimida integratsioonistrateegiana, osutama võrdset tähelepanu kõigile kolmele sambale (keskkonnahoidlikule, sotsiaalsele ja majanduslikule).

4.1.2.

Investorite usalduse kadumine (3) Euroopa Liidu majanduse suhtes on murettekitav – see tuleb tagasi võita. Strateegia „Euroopa 2020” tegelik rakendamine ning ärikeskkonna stimuleerimine ja motiveerimine võiks olla tee praegusest madalseisust pääsemiseks.

4.1.3.

On tarvis palju suuremaid investeeringuid ja majanduskasvu, et Euroopa tööstuse mahu jätkuv vähenemine vastupidiseks pöörata. 20 % eesmärki ja uute töökohtade loomist ei saavutata enne, kui Euroopa on oma tööstuse jaoks välja töötanud selge visiooni ja tegevuskava. Sellega oleks võimalik saavutada koordineeritud poliitika, mis on selgelt keskendunud Euroopa tööstuse konkurentsivõimele, sisaldab ka muid poliitikavaldkondi ning muudab Euroopa ettevõtete asutamise kohana atraktiivseks.

4.1.4.

Tööstussektori äriühingud kannatavad liigse reguleerimise all, mis mõnikord ei ole asjakohane, ja suur osa siseriiklikust õigusest kattub ELi õigusega. Eriti VKEd ei saa sellega hakkama. Tööstussektori äriühingute peamine ülesanne peaks olema tehniliste lahenduste leidmine ja mitte see, et kulutada märkimisväärne osa oma vahenditest uusimate õigusnormide järgimisele. Otsene viis selle probleemi leevendamiseks on uute õigusaktide arvu vähendamine.

4.1.5.

Mittevajalike uute õigusaktide näide on see, et on saanud harjumuseks, et enamikule olemasolevate määruste ja direktiivide ümbersõnastamise ettepanekutele järgnevad muudatusettepanekud. Olemasolevate eeskirjade parem kohaldamine lahendaks tihti probleemi paremini kui uute õigusnormide loomine. Uued eeskirjad peaksid seepärast olema viimane abinõu.

4.1.6.

„Sageli püüab Euroopa seadusandja reguleerida teatud valdkondi liiga üksikasjalikult. Teatud tehniliste normide puhul on see põhjendatud, kuid võib olla sobimatu muudes valdkondades, näiteks on VKEdel liiga raske järgida elektromagnetvälju käsitlevaid eeskirju. Seepärast peab komisjoni tervishoiu ja ohutuse strateegia aastateks 2013–2020 tagama töökohtades kaitse piisava taseme, kuid samas peaks see olema järjekindel, lühike ja lihtsalt kohaldatav.

4.1.7.

Euroopa õigusaktid peavad muutuma kergemini prognoositavaks. Äriühingute investeerimistsükleid arvestades tähendab see, et kord juba kehtestatud metoodikat ei tohi muuta ning eesmärke suurendatakse ettearvataval viisil ja pikas perspektiivis. Üks näide, mille puhul komisjoni algne terviklik lähenemisviis kipub kaduma, on ökodisaini direktiiv. Algselt keskenduti selles energiale ning kasutatud tugev metoodika (MEErP) tuleks säilitada. Konkreetne probleem on korduva ümbersõnastamise tagajärg. Mõne toote puhul tehakse õigusaktidesse muudatusi umbes iga 5 aasta tagant, mis mõjub eriti laastavalt tehnikasektorile, milles investeerimisperiood jääb vahemikku 10–30 aastat.

4.1.8.

Kahjuks ei arvesta komisjoni mõjuhinnangud piisavalt uute õigusaktide kuludega äriühingute, eelkõige VKEde jaoks. Suurim lisanduvate õigusaktide kulu, mida tegelikult arvesse ei võeta, on investeeringud ja uued äriühingud, mille Euroopa kaotab ja mis selle asemel luuakse väljaspool ELi.

4.1.9.

Samamoodi peaksid olema lihtsalt mõistetavad ka avalike hangete eeskirjad. Vastasel korral ei suuda VKEd enam pakkumisi esitada, konkurents väheneb, hankemenetluses tehtud otsuseid on raskem kontrollida ja riigihankeid hakkab rohkem ohustama pettus. Seepärast tuleks keskenduda lihtsustamisele ja läbipaistvusele.

4.1.10.

Energiahinnad on Euroopas märksa kõrgemad kui konkureerivates piirkondades. Kõige kiirem meede energia taskukohasemaks muutmiseks on Euroopa tõelise energiaturu loomine. Peale selle on oluline vältida selliste õigusaktide kehtestamist, mille tagajärjel hinnad veelgi tõusevad. Heite vähendamine peab olema taskukohane, tehnoloogiliselt neutraalne ja turuseadustel põhinev.

4.2.1.

Ausa konkurentsi eeltingimus on kaitse normidele mittevastavate ohtlike toodete ja võltsimise eest. Praegu kontrollitakse vähem kui 1 %-l kõigist suurte Euroopa sadamate kaudu imporditavatest tööstuskaupadest nende saabumisel ELi nende vastavust ELi eeskirjadele ning siseturule siseneb palju ohtlikke või võltsitud tooteid, eriti elektrikaupu.

4.2.2.

ELi eri liikmesriikide kontrolli- ja järelevalveasutused on väga erinevad. Mõnes liikmesriigis näeb süsteem ette ettevõtete jaoks vajaliku kaitsemehhanismi, teistes liikmesriikides on need asutused harvaesinevad, mittetäielikud ja ebapiisavad või siis kohaldatakse õigusakte erinevalt. Asjakohase ja ühtse Euroopa süsteemi loomiseks peaks EL nende asutuste kooskõlastamist parandama ja tugevdama.

4.3.1.

Euroopas on standardimisest saanud ühtse turu edukuse otsustav tegur. Standardimine aitab muuta tooted vahetatavaks ja seega kogu maailmas ja pikkades väärtusahelates müüdavaks. Kuid viimastel aastatel kurdavad paljud VKEd komisjonipoolse standardimise hulga pärast ja selle pärast, et standardimine on ületanud tehnilised nõuded. VKEsid tuleks julgustada standardimisprotsessis osalema ja neid selles toetada.

4.3.2.

Kuna VKEd on järjest tihedamalt kaasatud väärtusahelatesse, tuleks neile anda võimalus standardite koostamisel piisavalt kaasa rääkida. Tuleb võtta praktilisi meetmeid sidusrühmade vahel võrdsuse loomiseks, sh riiklikul tasandil paremini toetada selliste VKEde osalemist, kellel on vähem rahalisi vahendeid.

4.4.1.

Kui rääkida keskkonnahoidliku revolutsiooni elluviimiseks vajalike seadmete tootmisest, siis on selleks vajaliku innovatsiooni peamised käivitajad tehnikasektori äriühingud. Energiatõhusus, CO2-heite vähendamine ja kliimasõbralikkus mõjutavad positiivselt kõnealuse sektori jätkusuutlikku arengut. Lisaks uute toodete loomisele viib tehnikasektori äriühingute innovatsioon tihti uute tootmisviisideni, veelgi keskkonnahoidlikumate kaupade ja süsteemideni, mis on samas tootlikumad ja tarbijatele taskukohasema hinnaga.

4.4.2.

Euroopa on saavutanud teadusuuringute ja uurimistulemuste kõrge taseme. 2012. aastal esitati Euroopas rohkem kui 250 000 patenditaotlust. Siiski nõuab teekond teadusuuringutest innovaatiliste toodeteni rohkem kui teadmisi ja teadusuuringutealast pädevust. Euroopal oli kaua aega paljudes tehnoloogiavaldkondades selge teadusalane eelis, kuid lõpuks kolisid neist teadusuuringutest kasu saavad majandusharud tihti Euroopast välja. Sellist olemasolevate teadmiste nõrka tööstuslikku ärakasutamist on Euroopas võimalik lõpetada ainult siis, kui tööstussektor osaleb uurimisprogrammide varases etapis ja on olemas asjakohane raamistik, mis võimaldab sektoril saadud teadmised kiiresti kasutusele võtta. Avaliku sektori vahenditega tuleks toetada uusi tööstust ja teadusuuringuid ühendavaid struktuure – klastreid, tehnoloogiaparke ja tehnoloogiateadmiste vahetuse keskusi.

4.4.3.

Et parandada uute teadusuuringute tulemuste kasutamist tööstuses, tuleks teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamine paremini kohandada tööstuse vajadustele ning seda tuleks teha avaliku ja erasektori partnerluse raames, nagu tehakse programmi „Tulevikutehased” kaudu. Äriühingute, eriti VKEde paremaks osalemiseks peaksid osalemise ja projektide heakskiidu suunised ja sätted muutuma lihtsamaks. Tuleks võtta meetmeid, millega edendada neljandast tööstusrevolutsioonist alguse saavate kaasaegsete tehaste loomist.

4.5.1.

Juba ainult kõnealuse sektori töökohtade arv näitab, et sellel on keskne roll ELi praeguse suure tööpuuduse ületamisel ja tugev uute töökohtade loomise potentsiaal, kui Euroopa suudab tekitada järgmiseks majandustõusuks vajalikud investeeringud. Nende töökohtade loomise abil on võimalik üle saada noorte vastuvõetamatult suurest tööpuudusest. ELi praegused püüded noortegarantii loomiseks näivad olevat kriisi ajal hea meede. Siiski saavad jätkusuutlikud töökohad pikas perspektiivis tulla ainult siia investeerivatelt tugevatelt äriühingutelt.

4.5.2.

Paljudes tootmissektorites on puudus noortest töötajatest. Haridus- ja kutseharidussüsteemid peavad palju rohkem orienteeruma äriühingute vajadustele ja tulevikuvajadustele. Nii valitsused kui ka tööstussektor ise peaksid võtma meetmeid noorte meelitamiseks kõnealusesse sektorisse ning parandama samal ajal sektori mainet. Eelkõige tuleb lahendada loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatikaga seotud valdkondade töötajate puudus mitmes Euroopa piirkonnas, nt toetades nende elukutsete esindajate liikuvust kõikjal Euroopas.

4.5.3.

Ikka veel seavad liiga vähesed noored naised eesmärgiks karjääri tehnikasektoris. Paljudes Euroopa riikides on tehnikasektor juba alustanud kampaaniaid noorte naiste meelitamiseks praktikakohtadele ja Euroopa Sotsiaalfond on toetanud projekte, mille eesmärk on vähendada noorte naiste emotsionaalset tõket tehnikaalase karjääri ees. Siiski on veel palju ära teha. Koolides tuleks tehnikat ja inseneriteadmisi õpetada inspireerivamal viisil.

4.5.4.

Üks otsustava tähtsusega tugevatest külgedest, tänu millele paljud Euroopa äriühingud praegusele kriisile hästi vastu pidasid, oli nende suurepärased töötajad. Tänu praktikakohtade süsteemile on nende töötajatel põhjalikud teadmised teoreetilistest alustest ja tegelikust tootmisprotsessist. Nad suudavad väärtusahela erinevates etappides innovatsiooni kiiresti kasutusele võtta. Euroopa tööhõivepoliitika peaks kannustama riike rakendama selliseid praktikakohtade süsteeme äriühingute tasandil. Edendada tuleks äriühingute, koolide ja ülikoolide koostööd, esimesi töökohti vahendavaid börse ja praktikandikohtade loomist.

4.5.5.

Erialaliidud ja ametiühingud saavad oma liikmesriigi valitsuse toel teha algatusi tööstushariduse hindamiseks ja parandada viise, mille abil täita kvalifikatsioonipuudus tööstuses, mis pakub üha keerulisemaid masinaid ja uusi oskusi nõudvaid tehnilisi teenuseid.

4.5.6.

Elukestev õpe peaks olema tööandjate ja töötajate ühine kohustus. Töötajatel, kes kaotavad oma töökoha, peab olema piisavat võimalusi oma kvalifikatsiooni kiireks parandamiseks. Tuleks tõhustada aktiivset tööturupoliitikat ja kiirendada heade tavade tutvustust, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatavad algatused.

4.5.7.

Tööstussektorites toimuvad püsivad muutused. Pidevalt luuakse uusi töökohti ja tooteid, samal ajal kui teised muutuvad liigseks. Vajalik ümberstruktureerimine tuleb korraldada ennetava protsessi käigus. Kõik sotsiaalpartnerid – ametiühingud ja tööandjad – samuti valitsused ja ELi institutsioonid tuleb dialoogi kaasata, et välja töötada paindlikum ja positiivsem lähenemisviis tööstuse muutumisele. Koondamiste vältimine peaks olema prioriteet, selleks et hoida kvalifitseeritud oskustööjõudu äriühingutes. Vältimatut töökohtade kadumist tuleks korraldada ja pehmendada sotsiaalselt vastuvõetaval viisil. Mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis võib leida näiteid ajakohastatud majandusest, mis on tootlikum, puhtam ja milles luuakse uusi kõrgepalgalisi töökohti. -

4.5.8.

Valitsus, tööstusliidud ja ametiühingud peavad leidma lahendusi ettevõtluse tsükliliste kõikumiste järgimiseks. Kui soovime, et Euroopa tootmisettevõtted ülemaailmse konkurentsi kasvavale survele tõhusalt reageeriksid, siis on eluliselt tähtis kvalifitseeritud töötajate kiire ja tõhus rakendamine. Tööhõivet reguleerivad õigusaktid peavad nii väliselt kui sisemiselt soosima töökorraldust, mille puhul võetakse arvesse tootmisprotsessi tõhusust, samuti tervishoiu ja ohutusega seotud küsimusi ning töö- ja eraelu tasakaalu. Vajaliku paindlikkuse saavutamise vahendeid ei tohi kasutada Euroopas kehtivate sotsiaalsete standardite alandamiseks.

4.5.9.

Riigi sotsiaalpartneritel on kollektiivläbirääkimistel suur vastutus. Praeguse tööjõukulude taseme juures on raske edukalt konkureerida ja palgatööliste ostujõud tuleb säilitada. Euroopa ettevõtted ei tohi oma konkurentsivõimet tugevdada palkade alandamise kaudu. Jõupingutused tuleb suunata hinnavälisele konkurentsivõimele ja tootmiskuludele, et tööhõivet säilitada ja suurendada. Tootlikkust tuleks jagada palgatõusu, investeeringute ja sidusrühmade tunnustamise vahel.

4.6.1.

Viimastel aastatel on komisjon tunnistanud, et majanduse võimsuse suurendamiseks on väga oluline soodustada VKEde eksporti. Paljude VKEde jaoks on esimeseks sammuks eksport teise ELi liikmesriiki. See muudab konkurentsi siseturul väga oluliseks, sest siin saadud kogemused võivad motiveerida äriühinguid kolmandatesse riikidesse eksportima. Kuna selline eksport on VKEde jaoks raske, on tähtis neid kõnealustel turgudel mitte üksi jätta. Lisaks tuleks parandada ekspordi rahastamisvahendite kättesaadavust VKEde jaoks.

4.7.1.

Riikide eelarved on küll endiselt piiratud, kuid vajalikke investeeringuid energeetika infrastruktuuri ei tohiks edasi lükata, sest see kahjustaks Euroopa konkurentsivõimet.

4.7.2.

Enamik investeeringuid energia ja ressursside säästlikku kasutamisse tehakse praegu ainult siis, kui need tasuvad ära vähem kui 3 aasta jooksul, mille tõttu jääb palju võimalikku tulu saamata. Paljud potentsiaalselt kasulikud erainvesteeringud jäävad tegemata, sest nende tasuvuspunkt saabuks tavaliselt 3–5 aasta jooksul. Selle dilemma saaks ületada, kui selliste investeeringute tulevane tulu looks rahavoo juba siis, kui investeering tuleb teha. Seepärast võiks Euroopa Investeerimispanga või riiklike pankade juurde luua fondid, kust antakse äriühingutele ja kodumajapidamistele sellisteks investeeringuteks laenu investeeringust saadavast säästust tuleneva kasumi arvel, kuni laen tagasi makstakse. Selline mudel muudab kõnealused investeeringud võimalikuks ilma mis tahes riikliku toetuseta.

4.8.1.

Praeguste kõrgete toorainehindade juures on Euroopa tootjad kasu saanud jäätmete paremaks ringlussevõtuks varem tehtud jõupingutustest. Tänapäeval võetakse ringlusse enamik metalle, mis on enamiku toodete aluseks. Sellegipoolest on tehnikasektori konkurentsivõime seisukohalt väga tähtis juurdepääs toorainetele, mida tuleb importida. Seepärast peab EL nõudma, et toorainekaubandust, eriti haruldaste muldmetallidega kauplemist, ei takistataks Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadele mittevastavate piirangutega. Seejuures tuleb arvesse võtta, et eetilistest, sotsiaalsetest ja ökoloogilistest standarditest tuleb kinni pidada.

4.9.1.

Euroopa äriühingud peaksid uurima ja palju paremini ära kasutama ELi uute liikmesriikide potentsiaali. Selline lähenemisviis võiks muuta Euroopa piirkondade ülemäärase majandusliku erinevuse probleemid Euroopa eeliseks.

4.9.2.

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima olukorda kriitilise tähtsusega toorainete rahvusvahelises kaubanduses. Komitee soovitab koostada mitu tõenäolist stsenaariumi koos halvima võimaliku stsenaariumiga ohtude ja võimalike lahenduste kirjeldamiseks. Tuleks laiendada koostööd teiste sarnases olukorras olevate riikidega (USA, Jaapan, Lõuna-Korea).