SISUKORD

1............ Sissejuhatus. 3

2............ Aruande taust ja andmeallikad. 3

3............ Kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi olukord. 4

3.1......... Kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi sotsiaal-majanduslik tähtsus. 5

3.2......... Keskkonnakriteeriumid. 6

4............ Liikmesriikides kohaldatavad märgistamiskavad. 8

5............ Kas on vaja ELi märgistamiskava?. 8

5.1......... Erimärgistamiskava. 9

5.2......... Alternatiivne lähenemisviis. 10

6............ Kokkuvõte. 10

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta

1.           Sissejuhatus

Määrus (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta[1] jõustus 3. jaanuaril 2013. Määruse artiklis 55 on sätestatud, et „hiljemalt 4. jaanuariks 2014 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande uue kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta, mille eesmärk on aidata tootjatel turustada oma toodangut kohalikul tasandil.” Käesolevas aruandes „keskendutakse põllumajandustootja võimalustele oma toodetele uue märgistuse abil väärtust lisada ja võetakse arvesse muid kriteeriume, näiteks süsinikuheite ja jäätmete vähendamist tänu lühikesele tootmis- ja turustamisahelale.”

Aruandele „lisatakse vajaduse korral asjakohased seadusandlikud ettepanekud kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava loomiseks.”

Käesolevas aruandes vaadeldakse kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi mõju sotsiaal-majanduslikule olukorrale ja keskkonnale ning arutatakse võimalusi võtta kasutusele ELi märgistamiskava.

2.           Aruande taust ja andmeallikad

Resolutsioonis „Õiglane tasu põllumajandustootjatele ja toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”[2] palus Euroopa Parlament komisjonil „esitada ettepaneku vahendite vastuvõtmiseks põllumajandustootjate poolt hallatavate toiduainete tarneahelate, ebapiisava varuga ahelate ja põllumajandustootjate turgude toetamiseks ja edendamiseks, et luua otseside tarbijatega ja võimaldada põllumajandustootjatel saada õiglasem osa lõplikust müügihinnast vahendajate arvu ja vaheetappide vähendamise teel kogu protsessis.”

Resolutsioonis „Ühise põllumajanduspoliitika tulevik pärast 2013. aastat”[3] ütleb Euroopa Parlament selgelt, et pärast 2013. aastat peaks ühise põllumajanduspoliitika põhieesmärk olema konkurentsivõime parandamine eri tasanditel, sealhulgas kohalikul turul.

Regioonide Komitee on seisukohal,[4] et komisjon peaks „võtma vastu määratlused järgmiste mõistete kohta: „kohalikud toiduained” ja „kohalikud toidusüsteemid”, võtma kohalike toodete jaoks kasutusele uue logo ning määrama kindlaks ühise sümboli ja süsteemi […].”

Pidades silmas pärast 2013. aastat ühise põllumajanduspoliitika ees seisvaid väljakutseid,[5] rõhutab komisjon, et „ELi kodanikud nõuavad, et toiduained oleksid kõrge kvaliteediga ja nende valik lai, mis osutab ohutuse, kvaliteedi ja heaolu kõrgetele standarditele, sh kohalike toodete puhul.”

Selleks et saada parem ülevaade kohalikust põllumajandustootmisest ja otsemüügist kogu Euroopa Liidus (EL), on komisjon võtnud mitmesuguseid meetmeid, sealhulgas konsulteerinud liikmesriikide ning sidusrühmadega, loonud asjakohase töörühma ja tellinud välisuuringu[6]. Huvitatud isikuid kutsuti osalema 2012. aasta aprillis toimunud kõrgetasemelisele konverentsile „Kohalik põllumajandus ja lühikesed tarneahelad”. Üksikasjalikum teave nende meetmete kohta on esitatud komisjoni talituste töödokumendis,[7] mis on lisatud käesolevale aruandele.

Need meetmed andsid olulise panuse käesoleva aruande koostamisse. Käesolev aruanne sisaldab ka kirjalikes eksperdihinnangutes ning muudes välisdokumentides ja artiklites avaldatud teavet.

3.           Kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi olukord

Käesolevas aruandes on kasutatud järgmisi mõisteid:

– „kohalik põllumajandustootmine” – põllumajandustoodete ja toidu tootmine, et müüa neid põllumajandusliku majapidamise lähipiirkonnas;

– „otsemüük” – müük põllumajandustootjalt otse tarbijale ilma, et müügiprotsessis osaleks vahendajaid;

– „toiduainete lühike tarneahel” – müük põllumajandustootjalt tarbijale väheste vahendajate kaasabil;

– „kohalik toidusüsteem” – toidu tootmine, töötlemine, müük ja tarbimine toimub suhteliselt väikses geograafilises piirkonnas.

Mõiste „kohalik piirkond” kohta puudub ühtne määratlus. Mitme allika kohaselt on tegemist suhteliselt väikese geograafilise piirkonnaga, kuid kaugust ei ole kokku lepitud ning see võib ulatuda tootmiskohast 20 kuni 100 km kaugusele. Võttes arvesse mõiste „kohalik piirkond” laia tõlgendust, oleks selle määratlemine ELi tasandil meelevaldne. Otsuse selle kohta, kas toode on kohalik või mitte, teeb enamasti tarbija.

Kohalik põllumajandustootmine ja otsemüük seisavad silmitsi mitme probleemiga, millele 2012. aasta aprillis toimunud konverentsil tähelepanu juhiti. Konverentsil kutsuti komisjoni üles pakkuma asjakohast tuge kohaliku põllumajandustootmise ja toiduainete lühikeste tarneahelate arendamiseks, kohandama ELi avalike hangete eeskirju, täpsustama ELi hügieenieeskirju ja arutlema selle üle, kuidas parandada juurdepääsu turgudele, näiteks erimärgistamiskava abil. Komisjoni talituste töödokumendis, mis on lisatud käesolevale aruandele, käsitletakse nimetatud probleeme ja seda, kuidas oleks võimalik neid lahendada olemasolevate või uute ELi vahendite abil.

3.1.        Kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi sotsiaal-majanduslik tähtsus

Eurostati 2007. aasta põllumajandusettevõtete struktuuriuuringust[8] ilmnes, et otsemüügi valdkonnas on liikmesriikide vahel märkimisväärsed erinevused. Keskmiselt ligikaudu 15 % põllumajanduslikest majapidamistest müüb rohkem kui 50 % oma toodangust otse tarbijatele, kuid liikmesriigiti on need näitajad väga erinevad, ulatudes peaaegu neljandikust kõikidest põllumajanduslikest majapidamistest Kreekas kuni 0,1 % -ni Hispaanias. Väärib märkimist, et väikesed põllumajanduslikud majapidamised on suhteliselt rohkem kaasatud toiduainete lühikestesse tarneahelatesse.

Empiirilised uuringud näitavad, et ostukäitumist iseloomustab suur huvi kohaliku toidu ostmise vastu. Üks uuring[9] osutab, et Ühendkuningriigis soovib 70 % tarbijatest osta kohalikku toitu, ligikaudu 50 % soovib osta tulevikus rohkem kohalikku toitu ning 60 % ostab juba praegu kohalikku toitu. Vastavalt uurimisinstituudi Natural Marketing Institute uuringule[10] kinnitab 71 % Prantsusmaa ning 47 % Hispaania ja Ühendkuningriigi tarbijatest, et oluline on osta kohalikke tooteid.

Meetmed, mis aitavad rahuldada kasvavat nõudlust kohalike toodete järele, võivad tugevdada ja arendada maapiirkondade konkurentsivõimet. Kohalik toidusüsteem ei ole mitte ainult võimaluste loomine põllumajandustootjatele, see mõjutab ka esmatootmisele järgnevat töötlemist, turustamist ja jaemüüki ning seega on sellisel toidusüsteemil kordistav mõju kohalikule kogukonnale, luues tööhõivevõimalusi. Praeguse majanduskriisi ajal on see eriti oluline. Riiklik toetus kohalikule põllumajandustootmisele ja otsemüügile aitaks suurendada saadavat kasu.

Kogu Euroopat hõlmava uuringu IMPACT[11] raames täheldati, et kuigi otsemüügiga tegelevate põllumajanduslike majapidamiste osatähtsus liikmesriigiti märkimisväärselt erineb (ulatudes 0,5 %-st Iirimaal kuni 34,6 %-ni Itaalias) oli EL 15 hinnanguline näitaja 20,2 %. Otsemüügist tulenev täiendav netoväärtus EL 15 riikides oli hinnanguliselt 2,7 % kogu netolisandväärtusest. Uuringu üks järeldus oli, et otsemüügi edendamisel on mitmes liikmesriigis oluline roll maaelu arendamisel.

Kvantitatiivsete andmete puudumist kompenseeriti hinnangutega majandusliku tähtsuse kohta asjaomases sektoris. Näiteks osutab valitud liikmesriikide kohta esitatud hinnang ELi maaelu ülevaates[12] olulistele erinevustele ELis: näiteks on Taanis otseturustamisega seotud ainult umbes 3 % tootjatest, Austrias aga on otsemüüki kaasatud üks kolmandik kõikidest põllumajanduslikest majapidamistest.

Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlevas uuringus analüüsiti 84 lühikese tarneahela kava kogu ELis, toetudes viiele peamisele näitajale[13]. Uuringu tulemusena selgus, et enamik tarneahelatest (54) on tugevasti seotud sotsiaalse kapitali loomisega, suurendades inimestevahelist suhtlemist, ühtekuuluvustunnet ja usaldust ning edendades koostööd nii ettevõtete kui ka tootjate ja tarbijate vahel. Uuring näitas ka, et tihedad suhted tootjate ja tarbijate vahel suurendavad tarbijate teadmisi ja teadlikkust toidust ning avaldavad positiivset mõju põllumajandustootmisele ja keskkonnaga seotud küsimustele. Mõnel juhul võib see viia käitumise (nt toitumisharjumuste ja ostuotsuste) muutumiseni. Lisaks selgus uuringust, et töötlemise, pakendamise ja turunduse tõttu on toiduainete lühikese tarneahela kasutamine põllumajanduslike majapidamiste jaoks töömahukam kui põllumajandustoodete ja toiduainete müük tavapäraste turuväljundite kaudu.

3.2.        Keskkonnakriteeriumid

Toiduainete tarneahelate puhul vaadeldakse tehtud uuringutes toiduainete tootmise, töötlemise, ladustamise ja jaotamisega seotud energiatarbimist ja süsinikdioksiidi heitkogust. Kuna toidusektori arvele langeb ligikaudu 30 % kogu energiatarbimisest,[14] on sellel otsene mõju kliimamuutustele.

Jones'i uuringus,[15] milles analüüsiti toiduainete tarneahelas sisalduva transpordi keskkonnamõju, jõuti järeldusele, et kui osta selvehallist kohalikke, Ühendkuningriigis kasvatatud õunu, siis tekib vähem süsinikdioksiidi heiteid kui Uus-Meremaalt imporditud õunte ostmisel. Saundersi jt teostatud uuringus[16] kasutati aga teistsugust lähenemisviisi ning jõuti vastupidisele tulemusele. Leiti, et koguenergia komponendist lähtudes on Uus-Meremaa energiatõhusam kui Ühendkuningriik, võttes arvesse õunte tootmiseks ning transpordiks ja ladustamiseks otse ja kaudselt kasutatud energiat.

Hispaanias tehtud uuringus, milles kasutati transpordimudelit, jõuti järeldusele, et üleminek suuremale kohalike toodete tarbimisele aitab säästa energiat (Aranda jt[17]).

Ühe teise uuringu (Sundkvist jt[18]) raames analüüsiti kohaliku väikesemahulise ja tsentraliseeritud laiaulatusliku leivatootmise mõju keskkonnale. Tulemused osutasid, et Rootsi mandriosas on kohalike pagariäride puhul CO2, SO2 ja NOx heide väiksem kui suurte pagaritöökodade puhul.

Coley jt[19] uuring käsitles energiatarbimist ja tarbija ökoloogilist jalajälge, kui toodete ostmiseks tuleb sõita talupoodi. Leiti, et toote ostmiseks läbitava vahemaa piiriks on 7,4 kilomeetrit. Kui vahemaa on pikem, siis on süsiniku heitkogused suuremad kui toiduainete tavapärase tarneahela korral.

Toidujäätmete keskkonnamõju osas pööratakse uuringus tähelepanu kahele aspektile. Esiteks, kui palju raisatakse energiat ja vett tootmises, ning teiseks, kui suur on süsinikdioksiidi, metaani ja ammoniaagi täiendav kogus, mis tekib toote lagunemisetapis[20].

Gustavssoni jt[21] tehtud uuring osutab, et kõige suurema osa toidujäätmetest moodustab puu-, köögi- ja teravili. Andmete kohaselt läheb Euroopas jäätmetesse rohkem kui 30 % teraviljast ja umbes 45 % puu- ja köögiviljast. Seemnete puhul on kadu 20 %, liha puhul üle 20 % ning piimatoodete puhul rohkem kui 10 %.

Samas uuringus rõhutatakse, et jäätmetega seotud tulemuste tõlgendamisel tuleb olla ettevaatlik, sest andmed ei ole piisavad, olemasolevad andmed ei ole täpsed ning toidujäätmete kogused on paljus oletuslikud. Ka Halli jt[22] uuringus tõsteti esile asjaolu, et toidujäätmete kogust on keeruline kindlaks määrata, sest meetodid tuginevad valimisse kaasatud elanike jäätmekäitumisele. Lisaks osutasid Parfitt jt[23], et toidujäätmete mõõtmisel kasutatakse väga erinevaid meetodeid ja määratlusi ning seetõttu on uuringuid keeruline võrrelda.

Komisjoni uuringus[24] vaadeldi toidujäätmete tekke põhjuseid järgmises neljas valdkonnas: tootmine, hulgi- ja jaemüük, toitlustus ja kodumajapidamised. Uuringus jõuti järeldusele, et konkreetsete järelduste tegemine selles valdkonnas on keeruline, sest andmed hõlmavad vaid kahte tooterühma (piima- ja lihatooted). Lisaks ei ole kõnealuses uuringus käsitletud toiduainete lühikese tarneahela võimalikku rolli toidujäätmete vähendamisel.

Usaldusväärsete järelduste tegemiseks on vaja rohkem uuringuid, mis keskenduksid toiduainete tarneahela liigi ja tarbijate hoiakute mõjule jäätmete vähendamisel. Tundub, et tarbijad väärtustavad rohkem neid tooteid, mis on ostetud otse põllumajanduslikest majapidamistest või talulaatadelt ning selle tulemusena võiks jäätmete kogus väheneda. Võttes aga arvesse toiduainete lühikeste tarneahelate ja kohalike toidusüsteemide suhteliselt väikest osatähtsust ülemaailmses tootmis-, töötlemis- ja jaotussüsteemis, ei tohiks nende võimalikku mõju üle hinnata.

Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlev uuring osutas, et keskkonnale tekitatava negatiivse mõju vähendamiseks peavad toiduainete lühikesed tarneahelad olema ühtaegu kohalikud, hooajalised, kasutama ökoloogiliselt tõhusaid tootmismeetodeid ja püüdma vähendada ökoloogilist jalajälge. Kohaliku ja hooajalise tarneahela puhul väheneb ladustamisvajadus. Loodussõbralikud tootmismeetodid aitavad vähendada pestitsiidide kasutamist, pinnase ja vee saastamist ning pinnase seisundi halvenemist, soodustavad bioloogilist mitmekesisust ja kestlikku veekasutust.

4.           Liikmesriikides kohaldatavad märgistamiskavad

Euroopa Liidus on kasutusel mitmesugused märgistamiskavad. Enamik neist on suunatud müügile tootmiskoha lähedal. Selline müük toimub otse põllumajanduslikes majapidamistes (nt müük talupoes ja tee-äärsel müügiletil, süsteem „korja ise”) või väljaspool (nt talu- ja muud turud, tarnimine otse tarbijale, müük jaemüüjatele või toitlustusasutusele). Mõnel juhul on tegemist kaugmüügiga, näiteks otse tarbijale tarnimise ja interneti-müügi korral. Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlenud uuring osutas, et märgistusi ja logosid kasutatakse pigem pikaks perioodiks kavandatud ja ulatuslike piirkondlike märgistamiskavade puhul ning need on vähem levinud kohalikule tarbijale suunatud müügi puhul, kus tootja suhtleb tarbijaga isiklikult.

Liikmesriikide vastused küsimustikule põllumajandustoodete ja toiduainete otse- ja kohaliku müügi kohta annavad tunnistust erinevustest selliste müügimeetodite arengus ja nende toetamisel. Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitleva uuringus leiti ka, et ELi ja liikmesriikide tasandil on palju vahendeid, mille kaudu saaks põllumajandustootjaid aidata. Paraku ei rakendata neid kõikjal ELis järjekindlalt ning seepärast on toiduainete lühikeste tarneahelate areng ebaühtlane. Kohaliku põllumajandustootmisega seotud probleemid on ELis liikmesriigiti erinevad, seega peaks iga liikmesriik kombineerima niisuguse meetmekogumi, mis võtaks arvesse just tema arenguvajadusi.

Kõnealuse uuringu kohaselt on märgistus kasulik, kui soovitakse osutada sellele, et toode on sertifitseeritud. See aspekt on oluline, et kaitsta toodet jäljendamise eest. Märgistus, mille sisu reguleeritakse õigusaktiga, on vahend, et võidelda eksitava teabe või isegi pettuste vastu.

Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlevas uuringus väidetakse, et erinevad märgistamiskavad tekitavad tarbijates segadust. Tarbija ootab märgistuselt eelkõige teavet hinna ja kõlblikkusaja kohta. Järgmisel kohal on teave geograafilise päritolu ja tootja kohta. Oluline on ka toote tarneahelat käsitlev teave, et otsustada, kas toote müügihind on nii tootja kui ka tarbija suhtes õiglane.

Lõpuks võib kõnealuse uuringu ja selle tulemuste analüüsi põhjal järeldada, et tootja jaoks kaasnevad märgistamiskavaga vältimatult kulud, mistõttu võib toode muutuda kallimaks.

5.           Kas on vaja ELi märgistamiskava?

2012. aasta aprillis toimunud konverentsil rõhutati ühise visiooni tähtsust, mis pööraks erilist tähelepanu kvaliteedi, keskkonna, eetika, kultuuri, sotsiaalsete seoste ja toidu nautimisega seotud küsimustele. Kohaliku tasandi edendamisel on võtmesõnadeks võrgustike loomine, usaldus ja vastastikune tundmaõppimine ning nii põllumajandustootjate kui ka tarbijate harimine. Konverentsi järeldused osutavad, et nende valdkondade edendamisel oleks abi toiduainete lühikese tarneahela uuest märgistusest, tingimusel et see oleks vabatahtlik ja lihtne vahend, mis ei tekita tootjatele täiendavaid kulusid.

Foorumil, kus käsitleti kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügiga seotud küsimusi, rõhutati vajadust lihtsustada juurdepääsu investeeringutele ja teadmistele, võimaldada osalemist riigihangetes ning kohandada hügieeninõudeid, mis on sageli takistuseks seda tüüpi põllumajandustootmisele ja müügitegevusele. Aruandele lisatud Euroopa Komisjoni talituste töödokumendis esitatakse ülevaade tootjate toetamiseks loodud vahenditest ning antakse liikmesriikidele soovitusi, milliseid meetmeid võtta. Liikmesriigid peaksid astuma ennetavaid samme ja kohandama võimaluse korral õigusakte, et need oleksid väikeste põllumajandustootjate ja otsemüügi jaoks soodsamad. Toit ja toitlustamine kuuluvad keskkonnasäästlike riigihangete prioriteetsete valdkondade hulka. Selleks, et pakkuda avalike asutuste sööklates kohalikku toitu, peavad riigiasutused kasutama uuenduslikke lähenemisviise, et sõlmida keskkonnasõbralikke lepinguid, ning põllumajandustootjad peavad koonduma ja kasutama mitmesuguseid koostöövorme, et osaleda ühiselt riigihangetes.

Tarbijad, kes soovivad osta kohapeal toodetud toitu, ei tunne seda sageli turul ära[25]. Tarbijate teadlikkuse suurendamist käsitlevast Eurobaromeetri uuringust[26] selgus, et tarbijate teadmised on puudulikud (sh ka märgistuse ja logode tõlgendamisel). Neid järeldusi kinnitasid ka selle uuringu tulemused, milles käsitleti lihatoodete turu toimimist tarbijate jaoks[27].

Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlevas uuringus osutati mitu korda eksitavale või ebaseaduslikule märgistamisele, mis põhjustab kõlvatut konkurentsi. ELi tasandi asjakohased nõuded märgistusel oleva teabe kohta kaitseksid jäljendamise eest ja vähendaksid tarbijate eksitamise ohtu.

5.1.        Erimärgistamiskava

Analüüsides märgistamiskava[28] loomise võimalusi, küsis komisjon nõu spetsialistidelt.

Spetsialistide nõuanne oli selgesõnaline: kui märgistamiskava luuakse, peab see

– olema tootjate jaoks vabatahtlik;

– vältima sertifitseerimis- ja akrediteerimismenetlusi, mida peetakse aeganõudvateks ja kulukateks;

– kehtestama märgistamiskavaga hõlmatud toodete jaoks selged kriteeriumid.

Spetsialistid selgitasid, et erimärgistamiskava on kasulik ainult juhul, kui see on integreeritud või seotud muude meetmetega, mis aitavad põllumajandustootjatel leida alternatiivseid müügikanaleid. Sellised meetmed on olemas maaelu arengu valdkonnas ning need hõlmavad eelkõige nõuande- ja teabetuge, investeeringuid materiaalsesse varasse; põllumajandus- ja äritegevuse arendamist; tarneahelas osalejate horisontaalset ja vertikaalset koostööd ning kohaliku tasandi müügiedendusmeetmeid; toetust osalemiseks kvaliteedisüsteemides ning teabe- ja müügiedendamismeetmetes.

Märgistamiskava loomisel tuleks pöörata tähelepanu tarneahela liigile. Otsemüük on müük põllumajandustootjalt otse tarbijale ilma, et müügiprotsessis osaleks vahendajaid. Märgistuse eesmärk on asendada otsest teabeedastust, kui selle korraldamine ei ole võimalik. Mida rohkem on tootja ja tarbija vahel vahendajaid, seda rohkem läheb kaduma teavet, mida edastatakse tavaliselt otsemüügi korral, ning seda rohkem teavet on vaja esitada märgistusel. Seega võib teha järelduse, et ainult otsemüügi tarbeks loodud märgistamiskava mõju oleks piiratud.

5.2.        Alternatiivne lähenemisviis

Eraldiseisva sertifitseerimissüsteemi alternatiivina võiks olla kasutusel vabatahtlik kvaliteedimõiste.

Mõjuhinnangus[29] jõuti järeldusele, et vabatahtlike kvaliteedimõistete kasutamine on põllumajandustootjate jaoks tõhus vahend, et anda teada lisaväärtusest, mis nad on tootele andnud, ja tagada, et selle nimel tehtud täiendavad jõupingutused saavad tasutud.

Selline vabatahtlik kvaliteedimõiste vastaks tarbijate peamistele ootustele saada teavet toote päritolu ning tarneahela kohta. Õiguslikel põhjustel ei saa vabatahtliku kvaliteedimõiste puhul kasutada logo või sümbolit, vaid ainult sõnalist väljendusviisi.

Vabatahtliku kvaliteedimõiste kasutamine oleks tõhus järgmistel põhjustel:

– seda peetakse lihtsaks vahendiks, millel on suhteliselt väike haldus-, kontrolli- ja eelarvekoormus;

– see võib pakkuda kaitset väärkasutuse, pettuse ja eksitavate tavade eest;

– see avab juurdepääsu ELi muudele tugimehhanismidele, eelkõige maaelu arengu vahenditele.

Kui soovitakse, et ELi märgistuse kõrval oleksid kasutuses ja jätkuksid riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud märgistamiskavad, on vaja kaaluda, kuidas sellist samaaegset kasutamist korraldada ning kas see muudaks tarbijate jaoks olukorra keerukamaks.

6.           Kokkuvõte

Kohalik põllumajandustootmine ja otsemüük on osa Euroopa Liidu igapäevaelust ning kõnealune tegevus jätkub Euroopa põllumajanduses ka tulevikus. Käesolev aruanne osutab järgmisele:

– on olemas nõudlus autentsete põllumajanduslikes majapidamises valmistatud toodete järele, mida müüakse toiduainete lühikese tarneahela kaudu, ning samuti on olemas vajadus neid tooteid ära tunda.

– Otsemüügi arengutase on liikmesriigiti väga erinev, mis on tõenäoliselt tingitud põllumajanduslike majapidamiste struktuuri ja turustuskanalite erinevustest riigiti ja piirkonniti ning kultuurilistest erinevustest.

– Nagu on üksikasjalikult kirjeldatud komisjoni talituste töödokumendis, on lühikeste tarneahelate arendamine seotud mitmesuguste probleemidega, mida tuleks lahendada muude vahenditega kui märgistamiskavaga. ELi ja riiklikul tasandil on olemas on mitu vahendit, kuid neid ei rakendata järjekindlalt. Sidusrühmad on arvamusel, et mõned ELi eeskirjad takistavad kohalikku põllumajandustegevust.

– Võimalik uus märgistus peaks olema lihtne ja tootjate jaoks vähese koormusega, samas peaks see olema kontrollitav, et tagada märgistuse piisav usaldusväärsust tarbijate jaoks. Märgistuse eesmärk peaks olema vähendada tarbijate eksitamise ohtu, kuigi ELi kehtivate õigusaktide nõuetekohase jõustamine võimaldab võtta meetmeid eksitavate kaubandustavade vastu.

– Uus märgistus võiks anda kohalikele põllumajandustoodetele lisaväärtust, kui seda kasutatakse ka väljaspool otsemüüki ja kui liikmesriigid tagavad selle integreerituse või seotuse muude meetmetega.

Komisjon on käesolevas aruandes esitanud faktid, mis aitavad hõlbustada arutelu nii uue ELi märgistamiskava loomise üle, kui ka kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi üle laiemalt. Käesoleva aruande lisas on esitatud küsimused, millest arutelu käigus võiks juhinduda.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles arutama käesolevat aruannet ja esitama oma arvamuse.

[1]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1151/2012, 21. november 2012, põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT L 343, 14.12.2012, lk 1).

[2]               Euroopa Parlamendi 7. septembri 2010. aasta resolutsioon põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (P7_TA(2010)0302).

[3]               Euroopa Parlamendi 8. juuli 2010. aasta resolutsioon ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat (P7_TA(2010)0286)

[4]               Regioonide Komitee arvamus teemal „Kohalikud toidusüsteemid” (perspektiivarvamus), 2011/C 104/01.

[5]               Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine (KOM(2010) 672 (lõplik)).

[6]               Knefsey, M., Schmutz, U., Venn, L., Balint, B., Trenchard, E.: Short Food Supply Chains and Local Food Systems in the EU. A State of Play of their Socio-Economic Characteristics. Euroopa Liit, 2013.

[7]                      http://ec.europa.eu/agriculture/quality/reports/index_en.htm

[8]               http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Farm_structure_survey_2007

[9]               Local Government Regulation, Buying food with geographical descriptions – How ‘local’ is ‘local’?, 2011.

[10]             Les chiffres de la consommation responsable, édition 2010, avaldatud veebisaidil http://www.mescoursespourlaplanete.com/medias/pdf/RapportwebVF-2010.pdf.

[11]             Projekt IMPACT: „The socio-economic impact of rural development policies: realities and potentials” (CT-4288), neljanda raamprogrammi programm FAIR, 2002. Asjaomased liikmesriigid: Madalmaad, Ühendkuningriik, Iirimaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa.

[12]             ELi maaelu ülevaade nr 12 (2012), lk 11–12.

[13]             Viis peamist näitajat hõlmavad mõju uurimist inim-, finants-, füüsilisele, sotsiaalsele ja looduskapitalile.

[14]             FAO Policy Brief 2011: The case for energy–smart food systems, 2011, avaldatud veebilehel http://www.fao.org/docrep/014/i2456e/i2456e00.pdf.

[15]             Jones, A.: An environmental assessment of Food Supply Chains: a case study on dessert apples, in: Environmental Management, köide 30, 4 (2002), lk 560–576.

[16]             Saunders, S.; Barber, A.; Taylor, G.: Food miles - Comparative energy/emissions performance of New Zealand’s agriculture industry, Research Report, 2006 (285).

[17]             Aranda, A.; Scarpellini, S.; Zabalza, I.; Valero Capelli, A.: An analysis of the present food's transport model based on a case study carried out in Spain. 6th International Conference on LCA in the Agrifood sector, Zürich, 2008, lk 12–14.

[18]             Sundkvist, A., Jansson A., Larsson, P.: Strengths and limitations of localizing food production as a sustainability building strategy — an analysis of bread production on the island of Gotland, Sweden, in: Ecological Economics, 37 (2001), lk 217–227.

[19]             Coley, D., Howard, M., Winter, M.: Local food, food miles and carbon emissions: a comparison of farm shop and mass distribution approaches, in: Food Policy, 34 (2009), lk 150–155.

[20]                    Hall, K. D., Guo, J., Dore, M., Chow, C. C.: The progressive increase of food waste in America and its environmental impact, in: PLoS ONE, Vol 4, 11 (2009).

[21]             Gustavsson, J., Cederberg, C., Sonesson, U.: Global food losses and food waste. Extent, causes and prevention, FAO, 2011.

[22]             Hall, K. D., Guo, J., Dore, M., Chow, C. C.: The progressive increase of food waste in America and its environmental impact, in: PLoS ONE, Vol 4, 11 (2009).

[23]             Parfitt, J., Macnaughton, S. Food waste within food supply chains: quantification and potential for change to 2050, in: Philosophical Transactions of the Royal Society: Biology, 365 (2010), lk 3065–3081.

[24]             Euroopa Komisjon: „Eeluuring toidujäätmete kohta EL 27 riikides”, 2010, avaldatud veebilehel: http://ec.europa.eu/environment/eussd/pdf/bio_foodwaste_report.pdf.

[25]             Eurobaromeetri eriuuring: Europeans’ attitudes towards food security, food quality and the countryside (Eurooplaste arvamus toiduga kindlustatuse, toidu kvaliteedi ja maaelu kohta), 389, 2012.

[26]             Eurobaromeetri eriuuring: Consumer Empowerment (tarbijate teadlikkuse kohta), 342, 2011.

[27]             http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/market_studies/docs/mms_follow-up_study_2012_en.pdf.

[28]             Põllumajandusliku tootmiskvaliteedi nõuanderühma juurde loodi asjakohane töörühm.

[29]             Põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika. Mõju hindamine A lisa II osa: turustusnormid, 2009. Avaldatud veebilehel http://ec.europa.eu/agriculture/quality/policy/com2009_234/ia_annex_a2_en.pdf.

LISA

Probleemid, mida peaks arutama seoses Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni aruandega kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta.

– Tundub, et teatavaid ELi tasandil kehtestatud meetmeid, mille eesmärk on toetada kohalikku põllumajandust ja otsemüüki, ei ole rakendatud järjekindlalt ja ühtselt. Kas need meetmed on veel asjakohased?

– Sidusrühmad on osutanud teatavatele ELi eeskirjadele, näiteks hügieeni- või riigihanke-eeskirjadele, mis takistavad nende arvates kohaliku põllumajandustootmise arengut. Komisjon on seisukohal, et ELi õigusaktidega lubatud paindlikkust ei ole täielikult ära kasutatud. Kas Euroopa Parlament ja nõukogu jagavad komisjoni arvamust? Kas väiketootmist käsitlevaid eeskirju oleks vaja ELi tasandil täpsemalt selgitada?

– Riiklikul ja piirkondlikul tasandil on loodud mitmeid märgistamiskavasid, et toetada kohalikku põllumajandustootmist. Kas ELi märgistamiskava looks põllumajandustootjate jaoks lisaväärtust ja aitaks samas tarbijaid teavitada ning võimaldaks seega vähendada tarbijaid eksitavat teavet? Kas sellisel märgistamiskaval peaks olema oma sümbol/logo?

– Märgistamiskavaga kaasnevad paratamatult kulud. Kuidas töötada välja ELi märgistamiskava, mis ei koormaks põllumajandustootjaid ning pakuks tarbijatele piisavaid tagatisi?