Häiremehhanismi aruandega algab iga-aastane makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tsükkel. Kõnealuse menetluse eesmärk on tuvastada ja korrigeerida tasakaalustamatused, mis takistavad ELi liikmesriikide majanduse sujuvat toimimist ning võivad ohustada majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist. Häiremehhanismi aruandes tehakse kindlaks liikmesriigid, kelle olukorda on vaja edasi uurida (põhjalike analüüside kujul), selleks et järeldada, kas poliitikameetmeid nõudev tasakaalustamatus eksisteerib või mitte. See on esmane analüüsivahend, mis põhineb tulemustabelil, mis koosneb näitajatest, mille suhtes on kehtestatud soovituslikud künnisväärtused, ning täiendavatest näitajatest. Häiremehhanismi aruande koostamine ei ole mehhaaniline tegevus ning põhjaliku analüüsi algatamise põhjus ei ole asjaolu, et liikmesriigi teatav näitaja ületab künnisväärtust, vaid komisjon võtab arvesse tervet majandusolukorda.

Komisjon järeldab üksnes pärast põhjalike analüüside tegemist, kas tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus eksisteerib või mitte, ning esitab asjakohased poliitikasoovitused. Põhjalikud analüüsid avaldatakse 2014. aasta kevadel ja neid kasutatakse majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastal esitatavate riigipõhiste soovituste aluseks olevas analüüsis.

1.         KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

ELi riigid teevad välimiste ja sisemiste tasakaalustamatuste vähendamisel jätkuvalt edusamme. Need tasakaalustamatused, eelkõige rohked laenud, suured ja püsivad jooksevkonto puudujäägid ja ülejäägid, konkurentsivõime kahanemine ning võla kasv, süvendasid kriisi. Viimastel aastatel on tehtud edusamme mitmes valdkonnas. Mõnedes liikmesriikides on tänu struktuurireformidele ja turusurvele valitsemissektori puudujäägid vähenenud ja kulude konkurentsivõime märkimisväärselt paranenud.

Tasakaalustamatuste korrigeerimiseks on siiski vaja teha uusi edusamme. Tasakaalustamatused, mis süvendasid kriisi, tekkisid ligikaudu aastakümne jooksul ja nende kõrvaldamine võtab aega. Vajalikud poliitikameetmed peaksid toetama riikide majanduse struktuurilist muutumist. Kuigi paljudes riikides on krediidivood olnud väikesed või isegi negatiivsed, on erasektori ülemäärase võla kahandamisel tehtud seni vähe edusamme; kõige suurema võlakoormusega riikide rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on paranenud aeglaselt. Peale selle on suure ülejäägiga liikmesriikides olnud tasakaalustamine palju väiksem, mis viitab ebatõhusale säästude ja investeeringute tasemele; kui nende riikide sisenõudlus annaks majanduskasvu suurema panuse, nagu komisjon on soovitanud, oleks üldine kohandamine euroalal sujuvam. Mitmes riigis, kus tasakaalustamatustega on vaja kiiresti tegeleda, on tööhõive ja sotsiaalne olukord tunduvalt halvenenud ning tööpuuduse ja vaesuse kasv on põhjustanud liikmesriikide vahel suuri erinevusi.

Käesoleva aruandega käivitatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse rakendamise kolmas ring[1]. Kõnealuse menetluse eesmärk on tuvastada tasakaalustamatused, mis takistavad liikmesriigi majanduse, euroala või ELi kui terviku sujuvat toimimist, ning need korrigeerida. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse rakendamine on Euroopa poolaasta osa, mis peaks tagama kooskõla teiste majandusliku järelevalve vahenditega. Nii on liikmesriikidele antud asjakohaseid soovitusi. Iga-aastases majanduskasvu analüüsis,[2] mis võetakse vastu käesoleva aruandega samal ajal, vaadeldakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimise ning jätkusuutliku eelarvepoliitika tagamisega, laenuandmise taastamisega, majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamisega, tööpuuduse ja kriisi sotsiaalsete tagajärgede vastu võitlemisega ning avaliku halduse moderniseerimisega seotud pakiliste probleemide vahelisi seoseid. Lähipäevadel võtab komisjon vastu ka arvamused euroala liikmesriikide (v.a makromajanduslikku kohandamisprogrammi rakendavad riigid) eelarvekavade ja euroala eelarvepoliitika seisundi kohta. Lisaks edastab komisjon nõukogule ettepaneku mitme liikmesriigi majanduspartnerluse programme käsitlevate arvamuste kohta.

Häiremehhanismi aruandes tehakse kindlaks liikmesriigid, kus võib esineda tasakaalustamatus ja keda oleks vaja põhjalikumalt analüüsida enne tasakaalustamatuse olemasolu või püsimise ning laadi kohta järelduste tegemist. Häiremehhanismi aruanne on iga-aastase majanduspoliitika koordineerimise tsükli alguses esmane analüüsivahend, mis põhineb tulemustabelil, mis koosneb näitajatest, mille suhtes on kehtestatud soovituslikud künnisväärtused, ning täiendavatest näitajatest. Kooskõlas hiljutise teatisega majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamise kohta[3] sisaldab aruanne esimest korda sotsiaalseid näitajaid, millest on kasu tulemustabeli tõlgendamisel. Üksikasjalikum analüüs sisaldub järgnevates põhjalikes analüüsides. Komisjon järeldab nende analüüside põhjal, kas tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus esineb või mitte, ning esitab asjakohased poliitikasoovitused.

Aruandest nähtub, et 16 liikmesriigis on vaja tasakaalustamatuste kuhjumist ja korrigeerimist ning nendega seotud riske üksikasjalikumalt analüüsida. Mõne riigi puhul käsitletakse põhjalikus analüüsis eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tsükli järeldusi,[4] teiste puhul teeb komisjon põhjalikku analüüsi esimest korda. Neil mitmel liikmesriigil, mille kohta komisjon kavatseb koostada põhjaliku analüüsi, on mitmesugused probleemid ja võimalikud riskid, sh mõju ülekandumine partneritele.

· Hispaania ja Sloveenia põhjalikus analüüsis hinnatakse seda, kas ülemäärane tasakaalustamatus püsib või väheneb, ning nende liikmesriikide rakendatud struktuuripoliitika osatähtsust tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

· Prantsusmaa, Itaalia ja Ungari on liikmesriigid, kus esineb tasakaalustamatus ja kelle kohta märkis komisjon, et vaja on vastu võtta otsustavad poliitikameetmed; nende põhjalikus analüüsis hinnatakse tasakaalustamatuse püsimist.

· Teiste liikmesriikide (Belgia, Bulgaaria, Taani, Malta, Madalamaad, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik) puhul, kus tasakaalustamatus tuvastati varem, aitab põhjalik analüüs hinnata, millistes liikmesriikides tasakaalustamatus püsib ja millistes on see korrigeeritud. Komisjon on seisukohal, et kuna makromajanduslik tasakaalustamatus tuvastatakse pärast põhjalikku analüüsi, tuleks järeldus tasakaalustamatuse korrigeerimise kohta teha samuti üksnes pärast kõigi oluliste tegurite asjakohast arvestamist järgmises põhjalikus analüüsis, mis võib viia mõne riigi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse lõpetamiseni.

· Põhjalik analüüs koostatakse ka Saksamaa ja Luksemburgi kohta, selleks et paremini uurida nende välispositsiooni ja analüüsida sisemist arengut ning teha kindlaks, kas riigis esineb tasakaalustamatus.

· Ka ELi uue liikmesriigi Horvaatia puhul on põhjalik analüüs õigustatud, kuna vaja on mõista riigi välispositsiooni, kaubandustulemuste ja konkurentsivõime olemust ja nendega seotud võimalikke riske ning riigi sisemist arengut.

Nende riikide puhul, kes rakendavad makromajanduslikke kohandamisprogramme ja saavad finantsabi, jätkub programmide raames tasakaalustamatuse järelevalve ja parandusmeetmete kontrollimine. See puudutab Iirimaad, Kreekat, Küprost, Portugali ja Rumeeniat; Iirimaa olukord vaadatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kontekstis üle pärast kohandamisprogrammi lõppu.

Mitmepoolse järelevalve raames ning kooskõlas määruse nr 1176/2011[5] artikli 3 lõikega 5 kutsub komisjon nõukogu ja eurorühma üles arutlema käesoleva aruande üle. Komisjon ootab tagasisidet ka Euroopa Parlamendilt ja teeb asjakohast koostööd asjaomaste sidusrühmadega. Võttes arvesse nõukogus ja eurorühmas toimunud arutelusid, teeb komisjon asjaomaste liikmesriikide kohta põhjalikud analüüsid. Analüüsid avaldatakse eeldatavasti 2014. aasta kevadel enne riiklike reformikavade ja Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste paketi koostamist.

2.         Edusammud tasakaalustamatuse korrigeerimisel

Viimase aasta jooksul tegi enamik ELi liikmesriikidest tasakaalustamatuse korrigeerimisel edusamme. See puudutab peale jooksevkonto puudujäägi ja konkurentsivõime põhinäitajate ka eelarvekontosid, erasektori bilansse ja finantssektorit. Majandusaktiivsust pärsib aga jätkuvalt finantsvõimenduse vähendamise surve paljude liikmesriikide era- ja valitsemissektoris; mitme riigi sisenõudlust hoiab tagasi vajadus suurendada kodumajapidamiste sääste ja mõnel juhul palkade areng, aga ka vajadus vähendada ettevõtete võlga. Lisaks on kriisist tingitud vähene majandusaktiivsus suurendanud tööpuudust ja alandanud mitut muud sotsiaalset näitajat.

Tasakaalustamatuse korrigeerimine aitab parandada majanduse põhinäitajaid ja toetab järkjärgulist taastumist. Majandustingimuste järkjärguline normaliseerumine aitab samal ajal vähendada tasakaalustamatusega seotud makromajanduslikke riske. Majanduskasvu väljavaade[6] on praegu parem kui aasta tagasi ning välise ja sisemise makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimisel tehtud edusammud avavad uusi võimalusi majanduskasvuks ja lähenemiseks. Paaril viimasel kuul on majandusuudised olnud julgustavad. Teises kvartalis kasvas SKP, mis oli mitme eelneva kvartali jooksul vähenenud, nii euroalal kui ka ELis 0,3 %. Põhinäitajad annavad märku, et see areng jätkub ka teisel poolaastal, ehkki tagasihoidlikus tempos. Ka sisenõudluse järkjärguline elavnemine ja ekspordi kasv, mida toetab konkurentsivõime paranemine, kinnitavad, et taastumise väljavaade järgmisel aastal paraneb. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eri valdkondade kohta võib teha järgmisi riike puudutavaid tähelepanekuid.

· Nende liikmesriikide jooksevkonto positsioon, kus varem oli suur puudujääk, on märkimisväärselt paranenud (joonis 1). Paranemine on toimunud eelkõige liikmesriikides, kus rakendatakse makromajanduslikku kohandamisprogrammi ja kes saavad finantsabi (Kreeka, Iirimaa, Küpros, Portugal ja Rumeenia), aga ka Bulgaarias, Eestis, Hispaanias, Leedus, Lätis, Sloveenias ja Slovakkias, st riikides, kus veel mõni aasta tagasi olid suurimad jooksevkonto puudujäägid ja esines jätkusuutmatu areng. Ehkki nende riikide maksebilansi märkimisväärne paranemine tulenes impordi kahanemisest, mis oli tingitud sisenõudluse vähenemisest ja kulutuste ümbersuunamisest, on ka ekspordi areng olnud toetav. Nende liikmesriikide välispositsiooni paranemine, kus varem oli suur puudujääk, on seotud tsükliliste ja mittetsükliliste komponentidega. On tõendeid selle kohta, et jooksevkonto positsiooni paranemine oli seotud suure mittetsüklilise komponendiga, mis tulenes nii ekspordi kasvust kui ka tulu vähenemisest ja seega ka impordi kahanemisest. Kõnealused tegurid jäävad majanduse elavnemise kiirenedes ilmselt püsima[7]. Tulemustabeli viimase ajakohastatud versiooni järgi on Poola, Kreeka, Küprose, Portugali ja Rumeenia jooksevkonto puudujääk (kolme aasta keskmine, hõlmab aastaid 2010–2012) endiselt suurem kui künnisväärtus 4 % SKPst. 2013. aastal peaks Hispaanias, Portugalis, Slovakkias ja Sloveenias aga siiski olema hoopis ülejääk ning 2012. aastal oli puudujääk 4 % SKPst või sellest suurem ainult Küprosel ja Rumeenias. Rääkides riikidest, mille välispositsioon on viimastel aastatel halvenenud, tuleks tähelepanu pöörata eriti Prantsusmaale ja Ühendkuningriigile, kus praegu on ELi ühed suurimad puudujäägid, mis jäävad künnisväärtusest siiski allapoole.

Joonis 1. Jooksevkonto puudujääk (–) ja ülejääk (+) 2008, 2012 ja 2014 (prognoos)  (% SKPst)

Allikas: Eurostat, komisjoni talitused

· Kõige haavatavama majandusega riikide väline jätkusuutlikkus ei ole siiski veel kindlalt taastatud (joonis 2). Enamikus liikmesriikides on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon suurel määral negatiivne. Euroala riikidest on see nii eelkõige Hispaanias ja Eestis ning neljas kohandamisprogrammi kohaldavas riigis – Portugalis, Kreekas, Iirimaal ja Küprosel, euroalasse mittekuuluvatest riikidest aga Bulgaarias, Horvaatias, Ungaris ja Lätis: kõigis nendes riikides on negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon suurem kui 50 % SKPst ja mõnes riigis (Iirimaa, Kreeka, Portugal ja Ungari) suurem kui aastane SKP. Viimastel aastatel on väga kiiresti halvenenud eriti Küprose rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon. Tšehhi, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia ja Rumeenia rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on ka negatiivsem kui soovituslik künnisväärtus, kuid stabiilne. 2013. aastal on kõigi kõnealuste liikmesriikide (v.a Kreeka ja Küpros) jooksevkonto positsioon suurem kui näitaja, mis stabiliseerib keskpikas perspektiivis nende väliskohustused. Et viia rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ohutumale tasemele, on siiski vaja pikaajalisemat väiksemat puudujääki või isegi ülejääki ja dünaamilisemat majandusaktiivsust[8]. Peale selle ei ole rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhtarvude paranemine mõnes riigis veel tegelikes andmetes kajastunud, arvestades et nominaalkasv on väga aeglane. Suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon muudab rahastamistingimused nendes riikides tundlikuks majandusväljavaadete muutuste ja turu ärevuse suhtes. Negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga seotud riskid, sealhulgas mõju majandusaktiivsusele ja finantsstabiilsusele, sõltuvad palju kohustuste koosseisust; seega on riikides, kus välismaiste otseinvesteeringute maht on suur (eelkõige Bulgaaria, Tšehhi, Eesti, Slovakkia, Leedu, Läti ja Iirimaa), olukord parem kui riikides, kus negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon kajastab peamiselt välisvõlga[9].

Joonis 2. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon 2008, 2012 ja 2014 (prognoos) (% SKPst)

Märkus: 2014. aasta prognoos ei sisalda väärtuse hindamisest tulenevat kasumit või -kahjumit.

Allikas: Eurostat, komisjoni talitused.

· Mõnes liikmesriigis püsib jooksevkonto ülejääk väga kõrge ja on tunduvalt suurem kui soovituslik künnisväärtus 6 % SKPst (joonis 1 ja tekstikast nr 1). Nii on see Saksamaal, Luksemburgis ja Madalmaades ning vähemal määral ka Rootsis. Kättesaadavad prognoosid viitavad sellele, et nende riikide ülejäägid lähiajal märkimisväärselt ei kahane. Kuigi nende püsivat mõõdukat ülejääki õigustavad struktuurilised iseärasused, on viimaste aastate näitajad ja 2014. aasta prognoos tunduvalt suuremad kui varem ning suuremad kui enamik hinnanguid taseme kohta, mida põhinäitajad lubaksid eeldada[10]. Kuna Saksamaa majandusaktiivsus on kannatanud vähem kui enamiku tema partnerite oma, võib arvata, et tema tsükliliselt kohandatud ülejääk on suurem kui tegelik näitaja, kuid tundub, et Madalmaade puhul see paika ei pea. Ülejäägid on tingitud suurest konkurentsivõimest ja asjaolust, et keskendutakse sektoritele, mille toodangule on maailmas suurem nõudlus (need on positiivsed arengusuundumused), kuid need peegeldavad ka tagasihoidlikku sisenõudlust, mis on seotud koduturult lähtuva majanduskasvu struktuuriliste takistustega[11]. Nende riikide heaolu parandaksid investeeringute kasv ja säästude üldine vähenemine, mis toetaksid majanduskasvu jätkusuutlikkust konkurentsivõimet kahjustamata, arvestades eriti asjaolu, et ülejäägiga riikides kipub investeeringute ja SKP suhe olema ELi keskmisest madalam. Suur ülejääk võib aga olla seotud ka finantsvahenduse ebatõhususega. Suur ülejääk ja eespool kirjeldatud puudujäägi vähenemine koos tähendavad, et varem tasakaalus välispositsiooniga euroalal on nüüd ülejääk, mis on suurem kui 2 % SKPst[12]. See võib muuta euro muude rahvusvaheliste vääringute suhtes kallimaks ja nõuda haavatavatelt riikidelt veelgi suuremaid jõupingutusi finantsvõimenduse vähendamisel ja konkurentsivõime taastamisel kulude kohandamise kaudu.

· Mitmes liikmesriigis, eelkõige kõige haavatavamates liikmesriikides, on paranenud hinnapõhine ja hinnaväline konkurentsivõime. Viimati ajakohastatud makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabelis ja erinevalt vaid mõne aasta tagusest olukorrast ei ole nominaalne tööjõu ühikukulu ületanud soovituslikku künnisväärtust üheski liikmesriigis (välja arvatud Luksemburg)[13]. Riikides, kus kõnealune näitaja on varasematel aastatel kõige dünaamilisemalt suurenenud, on toimunud selle märgatav vähenemine (Hispaanias, Lätis, Leedus, Iirimaal ja Kreekas)[14]. Nende riikide puhul, kellel oli välise jätkusuutlikkusega kõige suuremaid probleeme, on majanduse kohanemisprotsessi võtmeks konkurentsivõime taastumine. Ilma konkurentsivõime paranemiseta toimuks kõnealuste riikide eelarvepuudujäägi vähenemine peamiselt impordi vähenemise ja elatustaseme langemise arvelt. Üheski riigis ei ole reaalne tegelik vahetuskurss kallinenud üle soovitusliku künnisväärtuse. Reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemise määr on mitmes liikmesriigis ületanud künnisväärtuse, arvestades euro nominaalse vahetuskursi muutusi (eurovälistes riikides nende riikide vääringute vahetuskursi muutusi). Hinnavälise konkurentsivõime hindamine on keerukam; siiski on tõendeid konkurentsivõime paranemisest mitmes riigis, kus eksport on laienenud uutele turgudele ja uutesse sektoritesse.

· Ekspordinäitajad on mitmes riigis küll paranenud, aga ülemaailmsel eksporditurul kaotab enamik liikmesriike jätkuvalt turuosa. Viimase viie aasta jooksul on üksnes Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Malta, Poola ja Rumeenia, kelle osakaal ELi ekspordist on vaid 5 ½ %, suurendanud oma ekspordi turuosa, ning vaid Läti ja Leedu omandasid 2012. aastal uusi turuosasid. Turuosa kaotused on olnud eriti tuntavad Horvaatias, Küprosel, Itaalias, Soomes ja Kreekas. Viimastel aastatel on eksporditulemused ELi riikide lõikes olnud siiski senisest ühtlasemad ning näiteks Hispaanias ja Portugalis on ekspordinäitajad paranenud. Ekspordi turuosade muutuste hindamisel tuleks võtta arvesse seda, et turuosade suhteline vähenemine on seotud selliste suurte tärkava majandusega riikide nagu Hiina, Brasiilia, Venemaa ja India majanduse kasvuga. Aga isegi kui võrrelda eksporditulemusi muude arenenud majandusega riikide (näiteks OECD riigid) omaga, ei ole enamiku liikmesriikide ekspordinäitajad olnud viimase viie aasta jooksul soodsad.

· Mitmes liikmesriigis jätkub bilansside kohandamine, kuid erasektori võlakoormus on endiselt suur (joonis 3). Hoolimata käimasolevatest jõupingutustest finantsvõimenduse vähendamiseks on enamiku liikmesriikide erasektori võlg endiselt üle soovitusliku künnisväärtuse[15]. Käimasoleva kohandamise kiirus ja ulatus on liikmesriigiti erinev. Hispaanias, Ungaris, Leedus ja Sloveenias on toimunud järsk kohanemine, samal ajal kui Belgias, Prantsusmaal, Soomes, Küprosel ja Iirimaal on erasektori konsolideeritud võla suhe SKPsse märkimisväärselt suurenenud. Lõviosa erasektori kohanemisest oli 2012. aastal seotud kodumajapidamiste finantsvõimenduse vähendamisega (eelkõige Taanis, Eestis ja Ühendkuningriigis, aga ka Portugalis)[16].

· Finantsvõimenduse vähendamise dünaamikat mõjutavad laenuturu tingimused ja juurdepääs rahastamisele. 2012. aastal jäi laenumahu kasv üldiselt allapoole künnisväärtust. See on seotud nii laenupakkumise kui ka -nõudluse teguritega, mida on raske eristada. Mitmes riigis vähendasid pangad oma bilansse, mis peegeldub finantssektori kohustuste näitajas. Netolaenumahu vähenemine 2012. aastal kohandamisprogrammi kohaldavates riikides Kreekas, Iirimaal ja Portugalis pidurdas veelgi nende riikide majandusaktiivsust, suurendades seeläbi ajutiselt nende valitsemissektori võla suhet SKPsse nimetaja muutuse mõju kaudu; negatiivne vastasmõju finantsvõimenduse vähendamise vajaliku surve ja majandusaktiivsuse vahel on mõnede riikide puhul endiselt murettekitav. Kohandamine Bulgaarias, Saksamaal, Austrias, Poolas ja Ühendkuningriigis toimus aga tänu laenuturu väiksemale survele ja SKP suuremale nominaalkasvule. Sektoripõhine jaotus näitab, et nende riikide hulgas, kus toimub ettevõtlussektori finantsvõimenduse vähendamine, aitavad negatiivsed neto krediidivood Hispaanias, Ungaris, Sloveenias ja Kreekas sellele protsessile oluliselt kaasa. Rahastamisraskused võivad haavatavates liikmesriikides lõpuks tuua kaasa alainvesteerimise, mistõttu lükkub edasi majanduse taastumine ja tegelik tasakaalustumine tootlikuma ja ekspordile orienteeritud tööstusharude suunas[17].

Joonis 3: Finantssektoriväliste ettevõtete, kodumajapidamiste ja valitsemissektori võlg 2012 (% SKPst)

Märkus: EL-28 ja EA-17 võlataseme koondandmed on arvutatud konsolideeritud riigipõhiste andmete kaalutud keskmisena.

Allikas: Eurostat.

· Eluasemehindade langus muutus laiaulatuslikuks ja see protsess kiirenes (joonis 4). Eluaseme reaalhinnad[18] kohandusid 2012. aasta veelgi, tuues Bulgaarias, Taanis, Hispaanias, Ungaris, Itaalias, Madalmaades, Sloveenias ja Slovakkias, samuti Iirimaal, Portugalis ja Rumeenias kaasa hindade märkimisväärse negatiivse kasvumäära koos rangemate laenutingimuste ja kodumajapidamiste finantsvõimenduse vähendamise pingutustega. Deflateeritud eluasemehinnad kasvasid vaid Saksamaal, Eestis, Luksemburgis, Maltal ja Austrias. Samuti kiirenes hindade korrigeerumine 2012. aastal riikides, kus hinnad olid pärast tipptaset juba oluliselt langenud (näiteks Bulgaaria, Hispaania, Madalmaad, Sloveenia ja Küpros). Kinnisvaraturu kahanemine toimub koos selliste poliitikameetmetega, millega vähendatakse stiimuleid eluaset omada ja selle soetamiseks laenu võtta. Olulised reformid, mille eesmärk on edendada üüriturgusid, vähendada hüpoteeklaenude võtmiseks pakutavaid maksusoodustusi või vähendada kodumajapidamiste finantsseisundi haavatavust sissetulekute ja intressimäära järskude muutuste suhtes, võivad aidata vähendada eluasemeturgude volatiilsust ja leevendada nende turgude üles-alla kõikumiste majanduslikku mõju[19].

Joonis 4: Eluasemehinnad (deflateeritud) 2008, 2010 ja 2012 (indeks 2000=100, u.o.i.)

Märkus: Andmete puudumisel on aluseks võetud aastad järgmised: 2004 (Tšehhi), 2003 (Eesti ja Sloveenia), 2002 (Küpros), 2006 (Slovakkia), 2007 (Ungari), 2008 (Poola, Austria ja Rumeenia). Puudulike andmete tõttu tähistab punane romb Austria puhul 2011. aastat; olemasolev teave viitab tugevale kasvule 2012. aastal.

Allikas: Eurostat, EKP, OECD, BIS.

· Tasakaalustamisprotsessi käigus halvenes mitme liikmesriigi tööhõivealane ja sotsiaalne olukord. Töötus on märkimisväärselt suurenenud mitmes liikmesriigis. Hispaanias, Horvaatias, Lätis, Leedus ja Slovakkias, aga ka Kreekas, Iirimaal, Küprosel ja Portugalis on töötuse määr kõrge või väga kõrge (joonis 5). Üksnes Saksamaal oli töötuse määr 2012. aastal madalam kui 2008. aastal. Vaid vähesed liikmesriigid on viimastel aastatel suutnud piirata tööpuuduse suurenemist. Ka muud töötust mõõtvad näitajad, näiteks noorte ja pikaajaline töötus, on märkimisväärselt suurenenud, eelkõige Kreekas ja Hispaanias, põhjustades liikmesriikide vahel suuri erinevusi. Nõrk majandusaktiivsus ja mõnel juhul selliste oluliste tööjõumahukate sektorite nagu ehitussektor kahanemine (näiteks Hispaanias, Sloveenias ja Iirimaal) on osa kohandamisprotsessist, mille käigus vahendid liiguvad suletud sektorist avatud sektorisse ning mille käigus kulutatakse rohkem oma riigis toodetud kaupadele. Vahendite ümberjaotamine on küll vältimatu ja soovitatav, aga sellega kaasnevad kulud. Samuti viitab töötuse kõrge määr kogu majanduse ebatõhusale toimimisele, inimkapitali odavnemisele ja väiksematele potentsiaalse majanduskasvu prognoosidele. Mitmed reformid (nii töö- kui ka tooteturul) aitavad protsessi leevendada, kuid tööpuudus on väga oluliselt suurenenud ja jõudnud paljudes liikmesriikides rekordtasemele. Selleks et tasakaalustamatuse ja kohandamise sotsiaalset mõju paremini arvesse võtta, on tulemustabeli majanduslikuks tõlgendamiseks lisatud selle täiendavate näitajate hulka mitu sotsiaalset näitajat. Töötuse määr näitab tööturu vajaduste ja tööjõu oskuste mittevastavuse suurenemist; pikaajalise töötuse ja noorte töötuse, mittehõivatuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määra suurenemine viitab ressursside alakasutusele ja sotsiaalse sidususe vähenemisele.

Joonis 5: Töötuse määr 2008, 2012 ja 2014 (prognoos)

Allikas: Komisjoni talitused

· Suureneb ELi-sisene tööjõu liikuvus. 2012. aastal hõlmas ELi-sisene ränne 6 ½ miljonit inimest ehk võrreldes 2011. aastaga oli see näitaja 200 000 võrra suurem, peegeldades üha enam tööturu olukorda. Lätis ja Leedus oli negatiivne rändesaldo võrreldes eelmiste aastatega tagasihoidlikum, mis kajastab tööturu olukorra mõningast paranemist. Nii Portugalis kui ka Hispaanias on aga töötuse määra suurenemine toonud kaasa netoväljarände kiirenemise, ehkki see näitaja hõlmab olulises osas väljaspoolt ELi pärit sisserändajate tagasipöördumist oma kodumaale. Samal ajal suhteliselt madala töötuse määraga riikides (näiteks Saksamaal, Austrias ja Rootsis) suurenes netosisseränne jätkuvalt. Rändel võib kohandamise seisukohast olla oluline roll, kuna see lihtsustab tööjõu ümberjaotamist tööpuudusest mõjutatud aladelt suure tööjõunõudlusega aladele. Negatiivse rändesaldoga riikidel tuleb aga potentsiaalse majanduskasvu parandamiseks jätkata poliitikameetmete rakendamist, et jõuda keskpikas perspektiivis suutlikkuseni meelitada ligi oskustööjõudu, mis neil võib kõnealuses kohandamisprotsessis kaotsi minna.

3.         Riigipõhised märkused tulemustabeli tõlgendamiseks

Allpool esitatud märkused ei hõlma liikmesriike, mille suhtes kohaldatakse järelevalvet majanduslike kohandamisprogrammide alusel, millega kaasneb finantsabi andmine[20]. See puudutab Kreekat, Küprost, Portugali ja Rumeeniat; käesolevas aruandes käsitletakse ka Iirimaad, aga Iirimaa olukord vaadatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kontekstis uuesti üle siis, kui lõpeb finantsabi andmine, mis peaks juhtuma 2014. aasta veebruaris.

Belgia: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Belgias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis hõlmab eelkõige konkurentsivõimet ja võlakoormust, eriti seoses valitsemissektori kõrge võlataseme mõjuga reaalmajandusele. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad sarnaselt eelmise aastaga soovituslikke künnisväärtusi samad näitajad, nimelt ekspordi turuosa vähenemine ning era- ja valitsemissektori võlatase. Ekspordi turuosa vähenemise pikaajaline suundumus kiirenes 2012. aastal ja see mõjutas kaubandusbilansi jätkuvalt negatiivset arengut. Jooksevkonto positsioon on veelgi halvenenud ja näitab väikest puudujääki. Samas on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jätkuvalt stabiilne ja positiivne. Kulupõhise konkurentsivõime puhul viitavad kättesaadavad näitajad teatavale stabiliseerumisele. Ehkki tööjõu ühikukulu jääb allapoole soovituslikku künnisväärtust, kiirenes selle kasv ka 2012. aastal, ent peaks 2013. aastal prognooside kohaselt mõõdukamaks muutuma. 2012. aastal odavnes reaalne tegelik vahetuskurss mõnevõrra koos euro vahetuskursiga. 2012. aastal suurenes erasektori võlakoormus ja see ületab endiselt oluliselt künnisväärtust, isegi kui konsolideerida riigisisesed ettevõtetevahelised laenud. Valitsemissektori võlg on jätkuvalt suurenenud; ehkki see peaks prognooside kohaselt eelseisvatel aastatel üldjoontes stabiliseeruma, ületab see 2013. aastal oodatavalt 100 % SKPst. Samuti tuleb jälgida tingimuslikke kohustusi, kuna need võivad mõjutada nii riigi rahanduse olukorda kui ka reaalmajandust. Finantssektori kohustused vähenesid 2012. aastal ning sektori finantsvõimendus langes viie aasta madalaimale tasemele. Eluasemehinnad, mis on alates 2008. aastast olnud stabiilsed, langesid 2012. aastal veidi, mis viitab sellele, et kohandamine on hakanud järk-järgult toimuma. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Bulgaaria: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Bulgaarias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud ettevõtlussektori finantsvõimenduse vähendamise mõjuga ning välispositsioonide jätkuva kohandamise, konkurentsivõime ja tööturuga. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötus, soovituslikke künnisväärtusi. Välispositsiooniga seotud risk näib väiksem kui mõned aastad tagasi. Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt kõrge, samas kui netovälisvõlg on oluliselt madalam, arvestades välismaiste otseinvesteeringute mahtu. Ajendatuna jooksevkonto kohandamisest tasakaaluseisundi suunas ja kapitalisiirete jätkuvalt positiivsest mõjust on nii negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon kui ka netovälisvõlg vähenemas. Jooksevkonto kohandamine näib olevat põhiosas mittetsükliline ja selle mõju majandusaktiivsusele oli suhteliselt väike. Hinna- ja kulupõhise konkurentsivõime näitajad on jätkuvalt paranenud ja paistavad toetavat tulevase ekspordimahu suurenemist. Nominaalne tööjõu ühikukulu on läinud vastavusse 2012. aasta tulemustabeli künnisväärtustega väiksema palgakasvu ja tootlikkuse püsiva suurenemise toel, mis peegeldab ka tööjõu vähendamist. Käimas on erasektori finantsvõimenduse vähendamine. Finantssektorivälise ettevõtlussektori võlatase on Bulgaarias võrreldes teiste liikmesriikidega suhteliselt kõrge, ehkki selle taga on suuresti piiriülesed ettevõtetevahelised laenud. Laenuandmine on jätkuvalt tagasihoidlik, peegeldades majanduse aeglast elavnemist. Tööturg on endiselt nõrk ning töötus (sealhulgas noorte ja pikaajaline töötus) on jätkuvalt suurenenud, ehkki olukord tundub 2013. aastal stabiliseeruvat. Samuti on vaesus ja sotsiaalne tõrjutus viimaste aastate jooksul suurenenud ning NEET-noorte[21] osakaal on ELi suurim. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Tšehhi Vabariik: Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides ei leitud Tšehhi Vabariigi puhul tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon negatiivne ja ületab jätkuvalt soovituslikku künnisväärtust. See näitaja on veelgi halvenenud jooksevkonto puudujäägi tõttu, mis on püsinud 2½–3 % vahel SKPst, ent mis järgmistel aastatel prognoositavalt langeb. Välispositsiooniga seotud riskid on piiratud, kuna suure osa väliskohustustest moodustavad välismaised otseinvesteeringud ning sellest tulenevalt on netovälisvõla tase väga madal. Ehkki välismaised otseinvesteeringud aitasid käesoleva sajandi alguses parandada eksporditulemusi, on ekspordi turuosade suurenemine oluliselt kahanenud ning aastatel 2010–2012 isegi mõõdukalt vähenenud. Sellised kogu majandust hõlmavad konkurentsivõime näitajad nagu reaalne tegelik vahetuskurss ja tööjõu ühikukulu ei ole praeguse seisuga paranenud sel määral, mis oleks vajalik, et eksporditulemused eelseisvatel aastatel paraneksid. Mis puutub sisenäitajatesse, siis väliskapitali sissevoolu tulemusena suurenesid enne kriisi eluaseme reaalhinnad. Ehkki hindade korrigeerumine ei ole oluliselt mõjutanud finantssektori usaldusväärsus, on laenukasv olnud mitu aastat tagasihoidlik. Erasektori võla suhe SKPsse jääb siiski oluliselt allapoole soovituslikku künnisväärtust. Üldiselt on tööturg pidanud majandusaktiivsuse hiljutisele vähenemisele võrdlemisi hästi vastu: töötuse määr suurenes 2012. aastal 7 %-ni. Noorte töötus (2012. aastal 19 ½ %), mis jäi küll alla ELi keskmist, on siiski alates 2008. aastast enam kui kahekordistunud ning see näitaja ei parane tõenäoliselt enne, kui majandusaktiivsus jälle elavneb. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Taani: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Taanis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud kodumajapidamiste kõrge võlataseme ja jätkuvate kohandustega eluasemeturul. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad sarnaselt eelmise aastaga samad näitajad, nimelt erasektori võlakoormus ja ekspordi turuosa vähenemine, soovituslikke künnisväärtusi. Need näitajad on seotud konkurentsivõime vähenemisega viimasel aastakümnel. Palgakasvu ja nominaalse tööjõu ühikukulu mõõdukamaks muutumine, samuti reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine peaksid toetama juba käimasolevat konkurentsivõime taastumist. Jooksevkonto on olnud rohkem kui kaks aastakümmet positiivne ja selle ülejääk on tulemustabeli ülemise künnisväärtuse lähedal ning rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on jätkuvalt tugevnenud. Eluasemehindade kasv enne 2008. aastat viis kodumajapidamiste võlataseme väga kõrgele. Erasektori võlakoormus ületab seetõttu oluliselt künnisväärtust, kuid on alates 2009. aastast olnud langustendentsis. Võlakoormuse koondumine suure sissetulekuga kodumajapidamistesse vähendab intressimäära järskude muutustega seotud riske. Eluasemeturg on endiselt loid, kuigi hinnad on viimase aasta jooksul pisut tõusnud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Saksamaa: Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides ei leitud Saksamaa puhul tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto ülejääk, reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine, ekspordi turuosa kahanemine ja valitsemissektori võlatase, soovituslikke künnisväärtusi. Mis puutub välisnäitajatesse, siis jooksevkonto positsiooniga seotud näitaja ületab tunduvalt soovituslikku künnisväärtust ja Saksamaa jooksevkonto ülejääk moodustab Saksamaa majanduse osakaalu arvestades suurema osa euroala ülejäägist. Pärast statistiliste muudatuste tegemist on näitaja ületanud künnisväärtust igal aastal alates 2007. aastast. Viimased kvartaliandmed ja komisjoni talituste sügisprognoos näitavad, et 2013. aastal on ülejääk 2012. aastaga võrreldes samal tasemel: 7 protsenti SKPst. Ülejääk peaks komisjoni talituste viimaste prognooside kohaselt ületama soovituslikku künnisväärtust kogu prognoosiperioodi jooksul, mistõttu võib eeldada, et tegemist ei ole lühiajalise, majanduse tsüklilisusest tuleneva nähtusega. Suur ülejääk peegeldub tugevalt positiivses ja üha paranevas rahvusvahelises netoinvesteerimispositsioonis ja tulukonto positiivses seisus. See võib muuta euro muude vääringute suhtes kallimaks. Kui see tõesti nii juhtub, oleks perifeersetel riikidel keerulisem taastada konkurentsivõimet sisemise devalveerimise teel. Suur ülejääk peegeldab seda, et Saksamaa majanduses on säästud suuremad kui investeeringud. Kodumajapidamiste säästumäär on euroala üks kõrgemaid. Kuigi erasektori (ettevõtted ja kodumajapidamised) võla osakaal SKPst on euroalal oma suuruselt tagantpoolt teisel kohal ja intressimäärad soodsad, on erasektoris jätkunud finantsvõimenduse vähendamine, kuigi aeglasemalt, mis aga ei toeta suuremat eranõudlust. Erasektori krediidivood on endiselt mõõdukad, samas kui kapitali kogumahutus põhivarasse vähenes eelmisel aastal. Eelmistes soovitustes keskenduti ebasoodsaid demograafilisi väljavaateid arvestades vajadusele tugevdada potentsiaalse majanduskasvu sisemaiseid allikaid. Saksamaa välispositsiooni muutusi tuleb edasi uurida, et mõista muu hulgas paremini teatavate sisenäitajate, sealhulgas finantsvoogude rolli säästude ja investeeringute tasakaalus eri sektorites ning jooksevkonto muutustes. THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss odavnes 2010.–2012. aastal peamiselt euroalaväliste partnerite suhtes, kajastades euro nominaalset odavnemist, mis euroala partnerite suhtes oli väiksem. See on aidanud kaasa Saksamaa ettevõtete konkurentsivõime suurenemisele nende euroalaväliste partnerite suhtes. Tööjõu ühikukulu kasvab tõusvate palkade ja tugeva tööturu ning suhteliselt aeglase tootlikkuse kasvu tingimustes kiiremini kui euroalal keskmiselt. Sellega seonduv reaalse tegeliku vahetuskursi kallinemine on siiski tagasihoidlik võrreldes kriisieelse aastakümnega. Valitsemissektori võlg ületab soovituslikku künnisväärtust, kuid prognooside kohaselt peaks see alates 2013. aastast vähenema hakkama. Eluasemehinnad on veidi tõusnud (teatavates linnapiirkondades on tõus olnud ka suurem). Kokkuvõttes leiab komisjon, et on kasulik teha põhjalik analüüs eesmärgiga selgitada välja, kas tasakaalustamatus on olemas.

Eesti: Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides ei leitud Eesti puhul tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad endiselt mõned näitajad, nimelt negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötus, soovituslikke künnisväärtusi. Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületab oluliselt künnisväärtust (-54 protsenti SKPst 2012. aastal), kuid see siiski paraneb, olenemata jooksevkonto väikesest puudujäägist. Viimane on selgitatav kaubandusbilansi ülejäägi vähenemisega ekspordi turuosa väikese kokkutõmbumise tagajärjel, mis osaliselt kajastab nominaalse tööjõu ühikukulu suurenemist, ning sisenõudluse taastumise tulemusel. Kuna pooled väliskohustused seisnevad riiki tehtud välismaistes otseinvesteeringutes, on riskid piiratud. Mis puutub välisvõlga, on Eestist saanud netovõlausaldaja. Kuigi töötuse määr ületab tulemustabeli künnisväärtust, väheneb see kiirelt ja 2013. aasta lõpuks prognoositakse langust 9¼ protsendini. Sellest hoolimata on endiselt suhteliselt kõrged nii pikaajaline töötus kui ka muud näitajad, mis on seotud vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse, ränga materiaalse puuduse ja madala tööhõivega. Riigi erasektori võlakoormus on nominaalse SKP kiire kasvu toel jätkuvalt vähenenud, jõudes 2012. aastal 129 protsendini SKPst. Erasektori finantsvõimenduse vähendamine on peaaegu seiskunud; erasektori endiselt suhteliselt kõrge võlakoormus piirab tulevikus tõenäoliselt laenukasvu ja pidurdab majanduskasvu keskpikas perspektiivis. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Iirimaa: 2010. aasta detsembrist on Iirimaa rakendanud makromajanduslikku kohandamisprogrammi koos finantsabiga; tasakaalustamatuse järelevalve ja parandusmeetmete kontrollimine on toimunud selle programmi raames ja mitte makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames. Kõnealuse programmi raames on Iirimaa teinud märkimisväärseid edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad künnisväärtust mitmed näitajad, nimelt negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine, ekspordi turuosa vähenemine, era- ja valitsemissektori võlakoormus ja töötus. Mis puutub välisesse tasakaalustamatusesse, siis on jooksevkonto olnud 2010. aastast ülejäägis, kuid selle positiivset mõju rahvusvahelisele netoinvesteerimispositsioonile tuleb veel oodata, seda suures osas väärtuse hindamise mõju tõttu, mis siiski iseenesest on märk Iirimaa majanduse usaldamisest. Väliskohustustega seotud riske tuleb hinnata ka riiki tehtud välismaiste otseinvesteeringute suure mahu taustal. Kahanev tööjõu ühikukulu ja reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine on korrigeerinud buumiaastatel valitsenud liiasuse ja aidanud konkurentsivõimet suurendada. Selle tulemusel aeglustus turuosa kahanemine 2012. aastal. Turuosa kahanemist põhjustasid kaupade ekspordi koosseisu märkimisväärne muutumine, peamiste eksporditud ravimite patentide aegumine ja orienteerumine teenuste ekspordile. Mis puutub sisemisse tasakaalustamatusesse, on eluasemehinnad, mis viie aasta jooksul langesid ja mis on praegu mitme näitaja põhjal otsustades alahinnatud, stabiliseerunud või hakanud pisut tõusma. Kuigi erasektori võlg ületab künnisväärtust. on finantsvõimenduse vähendamine edenenud hästi, olenemata kasutatava tulu langusest tingitud kehvast olukorrast. Samal ajal on pankadelt nõutud, et nad kiirendaksid viivislaenude portfellide vähendamist, eelkõige otsides jätkusuutlikke lahendusi tasumata hüpoteeklaenudele. Pankade bilansi tugevust hinnatakse ka programmi raames toimuva üksikasjaliku hindamise teel. Programmi raames kokku lepitud eelarve-eesmärkidest rangelt kinni pidamine tähendab seda, et valitsemissektori võlakoormus protsendina SKPst jõuab prognoosi kohaselt tipptasemele 2013. aastal ja hakkab seejärel langema. Kuigi töötuse määr ületab künnisväärtust, on see 2012. aasta keskpaigast vähenenud, jõudes 15 protsendiliselt tipptasemelt 2012. aasta alguses 13¼ protsendile 2013. aasta septembris. Sellest hoolimata on pikaajaline ja noorte töötus jäänud eriti kriitilisteks probleemideks ning vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on viimaste aastate jooksul märgatavalt kasvanud. Jätkuvalt antav finantsabi ja kohandamisprogramm aitasid vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust ja juhtida seotud riske. Iirimaa olukorda hinnatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames pärast programmi lõpetamist.

Hispaania: 2013. aasta aprillis tegi komisjon järelduse, et Hispaanias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, eelkõige kuna väga kõrge sisemaine ja välisvõlg ohustasid jätkuvalt majanduskasvu ja finantsstabiilsust.[22] Hoolimata majanduse pidevast tasakaalustamisest kujutavad vajaliku kohandamise ulatus ja täiendav, kiiresti kasvavast töötusest ja suurenevast valitsemissektori võlast tingitud haavatavus endast edaspidi märkimisväärset väljakutset ja nõuavad jätkuvat meetmete võtmist. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad soovituslikku künnisväärtust mitmed näitajad, nimelt negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine, ekspordi turuosa vähenemine, era- ja valitsemissektori võlakoormus ja töötus. Jooksevkonto märkimisväärne kohandamine, millele aitas kaasa ekspordi kiire kasv ja impordi vähenemine, on viinud jooksevkonto näitaja allapoole tulemustabeli künnisväärtust. 2013. aastal jõuab jooksevkonto ülejäägini ja see peaks järgnevate aastate jooksul kasvama. Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ei ole veel aga stabiliseerunud, 2012. aasta languse tingis peamiselt väärtuse hindamise mõju, mis on märk majanduse usaldamisest. Konkurentsivõime taastumine kiirenes 2012. aastal, kui palkade mõõdukamaks muutumine aitas tootlikkuse suure kasvu kaudu (kuigi peamiselt tööturu kahanemise tõttu) kaasa tööjõu ühikukulude vähendamisele. Reaalse tegeliku vahetuskursi kumulatiivse paranemise tulemusel on soovituslik künnisväärtus ületatud ja see tasakaalustab eelmistel perioodidel esinenud kallinemist. Ekspordi turuosade vähenemine jätkus. See suhteline vähenemine on siiski mõõdukas, kui võrrelda Hispaaniat muude arenenud majandusega riikidega. Valitsemissektori võlg on eelarvepuudujäägi, pankade rekapitaliseerimise ja varustajate ees olevate maksevõlgnevuste arveldamise tõttu kiiresti kasvanud. Erasektori finantsvõimenduse vähendamine on jätkunud peamiselt negatiivse krediidivoo tõttu; kodumajapidamiste finantsvõimenduse vähendamine on olnud mõnevõrra aeglasem ettevõtete omast, tulenedes peaasjalikult hüpoteeklaenude pikematest tähtaegadest ja maksejõuetusmenetluste vähemast kasutamisest. Eluasemeturu kohandamine on hoogustunud tingituna suurest hulgast müümata kinnisvarast ja nõrkadest alusnäitajatest. Kriisi sotsiaalsed kulud tõusevad üha enam esile. Oma osa on selles nii pikaajalise kui ka noorte töötuse suurel osakaalul ja väga madala tööhõivega kodumajapidamiste arvu suurenemisel ning kodumajapidamiste sissetulekute vähenemisel, mistõttu vaesus ja sotsiaalne tõrjutus suurenevad. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Prantsusmaa: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Prantsusmaal esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, ning osutas vajadusele võtta otsustavaid valdkonnapoliitilisi meetmeid. Tasakaalustamatus oli seotud peamiselt jooksevkonto positsiooni ja konkurentsivõime halvenemisega ning valitsemissektori kõrge võlakoormusega. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad , nimelt ekspordi turuosa vähenemine ning erasektori ja valitsemissektori võlanäitaja eelmisel aastal ja reaalse tegeliku vahetuskursi näitaja sellel aastal, soovituslikke künnisväärtusi. Tulemustabel osutab endiselt probleemidele nii välis- kui ka sisenäitajate puhul. Prantsusmaa kaotab jätkuvalt turuosa, kuigi pisut vähem kui EL (või euroala) tervikuna. Turuosa kaotus on seotud jooksevkonto positsiooni halvenemise ja negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga, kuigi mõlemad näitajad on selgelt allpool soovituslikku künnisväärtust. Selline olukord on kujunenud olenemata reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemisest ja suhteliselt madalast tööjõu ühikukulust, rõhutades hinnavälise konkurentsivõime olulisust. Eelmistes analüüsides on osutatud negatiivsele mõjule, mida Prantsusmaa äriühingute vähene kasumlikkus avaldab nende investeerimispotentsiaalile ja innovatsioonisuutlikkusele, mis kahandab nende konkurentsivõimet. Äriühingute vähene kasumlikkus kahandab ka nende suutlikkust vähendada finantsvõimendust ja suurendab seega erasektori võlakoormust. Samal ajal on kodumajapidamiste võlakoormus suhteliselt madal, kuigi nende krediidivõimelisust õõnestas majapidamiste kasutatava tulu vähenemine kasvava töötuse taustal. Erasektori võlataseme suurenemine teeb muret seoses ikka veel suureneva valitsemissektori võlakoormusega, mis on nüüd rohkem kui 90 % SKPst. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimisega seotud riske.

Horvaatia ühines ELiga 1. juulil 2013. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ekspordi turuosa vähenemine ja töötus, soovituslikke künnisväärtusi. 2012. aasta lõpus ligikaudu 90 % SKPst moodustanud negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon tuleneb peamiselt jooksevkonto puudujäägi kogunemisest enne üleilmset kriisi. Üleilmse kriisi algusest peale on jooksevkontot järk-järgult kohandatud nii, et see jõudis 2012. aastal peaaegu tasakaalu, peegeldades kokkutõmbunud sisenõudlust kehvade eksporditulemuste taustal. Kasvav tööjõu ühikukulu koos ebasoodsa toodetele spetsialiseerumise ja ekspordi geograafilise suunitlusega on oluliselt vähendanud ekspordi turuosa. Kapitali suur juurdevool kriisile eelneval perioodil viis erasektori võlakoormuse kuhjumiseni, kuigi viimasel ajal on erasektori võla suhe SKPsse tasakaalustunud ja 2012. aasta lõpuks jõudnud pisut allapoole soovituslikku künnisväärtust. Viivislaenude osakaal on 2008. aastast peale märkimisväärselt suurenenud, seda peamiselt ettevõtlussektoris, ja osaliselt kodumajapidamiste Šveitsi frankides nomineeritud laenude kõrgemate teeninduskulude tõttu. Majanduse taaselavdamise perspektiividele avaldab negatiivset mõju finantsvõimenduse vähendamine. Samal ajal on valitsemissektori võlg eelarve märkimisväärsete kohandamiste puudumise ja majanduse kokkutõmbumise tõttu kiiresti kasvanud. Riigiomandis ettevõtete võlakoormus tähendab valitsemissektori jaoks tingimuslikke kohustusi. Regulatiivne koormus ja ebapiisav konkurents paljudes majandussektorites takistavad endiselt oluliselt majanduskasvu ja töökohtade loomist. Pikaajaline majanduslangus koos tööturu jäikuse ja sotsiaalkindlustuse probleemidega on vähendanud tööhõivet, seda peamiselt erasektoris, samas kui töötuse määr on märkimisväärselt tõusnud kuni peaaegu 16 protsendini 2012. aastal. Eriti suur probleem on noorte töötus, mis ületab 40 protsenti. Pikaajalise töötuse suur osakaal osutab struktuursetele probleemidele. Vaesusohus inimeste arv kasvab ja on üks kõrgemaid ELis. Kokkuvõttes leiab komisjon, et on kasulik teha põhjalik analüüs eesmärgiga selgitada välja, kas tasakaalustamatus on olemas.

Itaalia: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Itaalias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, ning osutas vajadusele võtta otsustavaid valdkonnapoliitilisi meetmeid. Tasakaalustamatus oli seotud peamiselt eksporditulemustega ja selle põhjustanud konkurentsivõime vähenemisega ning valitsemissektori kõrge võlakoormusega. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad soovituslikke künnisväärtusi mitmed näitajad: ekspordi turuosa vähenemine, reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine ja valitsemissektori võlg. Turuosa vähenemine ületab märkimisväärselt soovituslikku künnisväärtust ja eksporditulemused on ebasoodsad muude arenenud majandusega riikidega võrreldes. Eksporti euroalavälistele kaubanduspartneritele on toetanud reaalse tegeliku vahetuskursi märkimisväärne langus kuni 2012. aasta keskpaigani ja seda on põhjustanud peamiselt euro nominaalne odavnemine. Kasin tootlikkus toetab jätkuvalt nominaalset tööjõu ühikukulu, mis 2012. aastal tõusis rohkem kui suuremal osal kaubanduspartneritest. Langev sisenõudlus ja eriti investeeringute oluline vähenemine on aidanud suures osas parandada jooksevkonto positsiooni, mis peaks jõudma 2013. aastal ülejääki. Sisenäitajate poolest on valitsemissektori kõrge võlakoormus jäänud riigi suureks nõrkuseks, eriti arvestades majanduskasvu kehvi väljavaateid. 2012. aastal tõusis valitsemissektori võlg protsendina SKPst 127ni, kuna majandustegevus tõmbus kokku ja intressikulud suurenesid, samas kui esmane ülejääk(2½ protsenti SKPst) pidurdas tõusu. Selleks et võlatase kindlalt langeks, on ülimalt tähtis saavutada suur esmane ülejääk ja seda hoida. Erasektori võlakoormus jääb künnisväärtusest madalamale; võlakoormus on koondunud ettevõtlussektorisse ning pikaajalise majanduslanguse tingimustes on see olnud peamine põhjus, miks probleemsete laenude osa on oluliselt kasvanud. Kuigi töötuse näitaja (kolme aasta keskmine) jääb künnisväärtusest madalamale, tõusis töötus oluliselt peaaegu 11 protsendini 2012. aastal ning ulatub 2013. aasta augusti seisuga 12¼ protsendini, samas kui noorte töötuse tase ja mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal on väga suur. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus (eriti ränga materiaalse puuduse all kannatamine) on märgatavalt kasvanud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimisega seotud riske.

Läti: Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides ei leitud Läti puhul tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad soovituslikke künnisväärtusi mõned näitajad: rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötus. Mõlemad näitajad liiguvad siiski õiges suunas ja paranemise määr on märkimisväärne. Välispositsioon on tugev, kuna konkurentsi näitajad ja ekspordi turuosa tõusevad endiselt ja jooksevkonto puudujääk on stabiliseerunud madalal tasemel. Kuigi negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületab endiselt soovituslikku künnisväärtust, koosneb suur osa väliskohustustest riiki voolanud otsestest välisinvesteeringutest, mis kujutavad endast väiksemat makromajanduslikku riski kui võlg. Nii rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni näitaja kui ka välisvõla tase langevad suhteliselt kiiresti ja kogu prognoosiperioodi jooksul oodatakse selle positiivse suundumuse jätkumist. Mis puutub sisenäitajatesse, siis valitsemissektori võlg on märkimisväärselt madalam künnisväärtusest ja peaks prognooside kohaselt langema allapoole 40 protsenti SKPst 2015. aastal, mil Läti peab kava kohaselt olema tagasi maksnud ¾ aastatel 2009–2011 saadud ELi laenudest. Ka erasektori võlakoormus on madalam künnisväärtusest. Eluasemehinnad ja krediidivood taastuvad aeglaselt kriisiaegsest ulatuslikust korrektsioonist; keskpikas perspektiivis suuri kõikumisi oodata ei ole, kuna kodumajapidamiste finantsvõimenduse vähendamine peaks prognooside kohaselt jätkuma. Töötuse näitaja (kolme aasta keskmine) on pisut paranenud, kuid viimased muutused tööturul on positiivsemad ja töötus langeb kiiresti; töötuse määr peaks 2014. aastal olema allpool ELi keskmist ja 2015. aastal vähem kui 10 protsenti. Tööturu olukorra paranemine on hakanud kaasa aitama vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele, mis on endiselt väga kõrgel tasemel. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Leedu: Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides ei leitud Leedu puhul makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad endiselt mõned näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötus, soovituslikke künnisväärtusi. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on tugevalt negatiivne, kuigi see on 2009. aastast järk-järgult paranenud. Neto välisvõlg on siiski märkimisväärselt madalam, kuna riiki voolanud otsesed välisinvesteeringud kujutavad endast suurt osa väliskohustustest. Jooksevkonto jõudis 2013. aasta esimeses pooles väikesesse ülejääki, kuid peaks taas langema väikesesse puudujääki, kui sisenõudlus veelgi paraneb. Puudujääki peaks prognooside kohaselt rahastatama peamiselt otseste välisinvesteeringute juurdevoolu ja portfelliinvesteeringutega. Ekspordi turuosa suurenes ja seda toetasid reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine ja tööjõu ühikukulu langemine. Neist viimane on viimasel ajal siiski taas suurenenud, kuna palgad hakkasid uuesti tõusma. Mis puutub sisenäitajatesse, siis nii erasektori kui ka valitsemissektori võlakoormus on suhteliselt madal; lisaks peaks valitsemissektori võlakoormus hakkama järgmiste aastate jooksul langema. Mittefinantsettevõtetele antavate uute laenude arvu kasv muutus positiivseks ja seetõttu erasektori finantsvõimenduse vähendamine aeglustus. Eluasemehinnad on olnud viimaste aastate jooksul suhteliselt stabiilsed. Töötus on märkimisväärselt vähenenud ja peaks jõudma allapoole 11 protsendi taset 2014. aastal. Tööturu olukorra paranemine aitab vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, mis on endiselt väga kõrgel tasemel. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Luksemburg: Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides ei leitud Luksemburgi puhul makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto ülejääk, tööjõu ühikukulud, erasektori võlg ja ekspordi turuosa vähenemine, soovituslikke künnisväärtusi. Väga suur ülejääk varjab kaubandusbilansi püsivat puudujääki. Lisaks on viimasel ajal hakanud muret tekitama ekspordi turuosa vähenemine. Kaubandusbilansi puudujääk jõudis kõigi aegade suurimale tasemele ja peale selle on Luksemburg alates 2007. aastast kaotanud turuosa teenuste (peamiselt finantsteenused) valdkonnas. Lisaks on nominaalne tööjõu ühikulu alates 2008. aastast tõusnud euroala keskmisest märkimisväärselt kiiremini ja ületab künnisväärtust, seda ka olenemata hiljutistest palgatõusu pidurdamise meetmetest, ning on vähendanud kodumaise tööstuse konkurentsivõimet. Erasektori, peamiselt mittefinantsettevõtete suur võlakoormus suurendab ettevõtete haavatavust ning see võib osaliselt olla põhjustatud asjaolust, et maksuseadustega soositakse pigem võla kui omakapitali kaudu rahastamist. Kuigi finantssektori olukord on üldiselt hea, on finantskriis õõnestanud sektori kasvupotentsiaali ja tõstatab küsimuse, kuidas mõjutab vähem dünaamiline sektor nii tööhõivet kui ka riigi rahanduse jätkusuutlikkust, võttes arvesse rahvastiku vananemisega seotud kulusid. Kokkuvõttes leiab komisjon, et on kasulik teha põhjalik analüüs eesmärgiga selgitada välja, kas tasakaalustamatus on olemas.

Ungari: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Ungaris esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, ning osutas vajadusele võtta otsustavaid valdkonnapoliitilisi meetmeid. Eelkõige tekitas muret väga negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon. Ajakohastatud tulemustabelis on see näitaja endiselt tugevasti üle soovitusliku künnisväärtuse, sest ta on suurem kui aastane SKP. Peale selle ületavad künnisväärtust ka sellised näitajad nagu ekspordi turuosa vähenemine, valitsemissektori võlg ja töötuse määr. Mis puutub maksebilansi tasakaalustamatusse, siis on pidev jooksevkonto ülejääk alates aastast 2009 aidanud kaasa rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni paranemisele. See ülejääk näitab aga sisenõudluse püsivat nõrkust, samas kui ka eksporditulemused on olnud nõrgad; ekspordi turuosa vähenemine on kiirenenud, ehkki kulude konkurentsivõime vähenemise kohta ei ole tugevaid signaale. See seab küsimärgi alla välise tasakaalustamatuse vähenemise jätkusuutlikkuse. Sisemise tasakaalustamatuse osas on vaatamata maksebilansi järsule kohandamisele, mis peegeldab käimasolevat era- ja valitsemissektori finantsvõimenduse vähendamist, jäänud püsima olulised nõrgad kohad. Valdkonnapoliitika ebakindluse taustal on osalt ettevõtete krediidi kiire vähenemise tagajärjel jõutud kõigi aegade madalaimate investeeringumääradeni, mis võivad kasvupotentsiaali nullida. Eluasemete nominaalhindade jätkuv langus koos finantssektoril lasuva liigse koormusega takistab normaalse majandusele laenuandmise taastumist ja seab ohtu finantsstabiilsuse. Valitsemissektori võlg on mõnevõrra vähenenud, aga siiski endiselt märkimisväärselt üle künnisväärtuse; koos madala kasvupotentsiaaliga muudab see Ungari haavatavaks, mida on näha ka suhteliselt kõrgetest riigi finantseerimiskuludest. Töötuse määr ületab künnisväärtust, kuid noorte töötus ja ränk materiaalne puudus on alates kriisi algusest tugevasti kasvanud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimisega seotud riske.

Malta: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Maltal esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis tuleneb finantssektori märkimisväärsest avatusest kinnisvaraturust tulenevatele riskidele ja riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse ees olevatest riskidest. Ajakohastatud tulemustabelist nähtub, et mitmes valdkonnas on olukord paranenud, ehkki soovituslikku künnisväärtust ületavad endiselt mitmed näitajad, nimelt reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine ning era- ja valitsemissektori võlatase. Majanduse välispositsioon on paranenud, jooksevkonto näitajad on jõudnud künnisväärtuse piiresse ja positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on kasvanud. Reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine allapoole alampiiri, mis suuresti tuleneb euro nominaalsest odavnemisest, on seda arengusuundumust toetanud. Ekspordi turuosa vähenemine viimastel aastatel võib siiski osutada konkurentsivõime vähenemisele, isegi kui see näitaja on viie aasta võrdluses endiselt veel künnisväärtuse piires. Sisenäitajatest on erasektori võlg endiselt üle künnisväärtuse, ehkki erasektori bilansi varade pool näib olevat tugev. Ka valitsemissektori võlg ületab künnisväärtust ja on püsiva esmase eelarvepuudujäägi tõttu kasvamas, samas kui elanikkonna vananemisest riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele tulenevate riskidega ei ole veel tegelema asutud. Eluasemeturg näib olevat stabiliseerunud, ehkki seda on vaja jätkuvalt jälgida, arvestades selle seotust kodumaise pangandussektoriga. Viivislaenude jätkuva kasvu tõttu ka 2013. aasta esimeses pooles on vaja konkreetseid samme laenukahjumi reservide poliitika tugevdamiseks. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või korrigeerimist.

Madalmaad: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Madalmaades esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud jätkuvate kohandustega eluasemeturul ja kodumajapidamiste sektori kõrge võlatasemega. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad soovituslikku künnisväärtust mitmed näitajad, nimelt suur ja üha kasvav jooksevkonto ülejääk, reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine, ekspordi turuosa vähenemine ning era- ja valitsemissektori võlatase. Välisnäitajatest on püsivalt suur ja soovituslikku künnisväärtust tunduvalt ületav jooksevkonto ülejääk tingitud peamiselt kaubandusbilansist, sealhulgas positiivsest reekspordist ja gaasiekspordist. Suurest ülejäägist nähtub kõrge säästude tase, mida omamaised investeeringud ei ole neelanud. Tulevikku vaadates võib käimasolev kodumajapidamiste sektori finantsvõimenduse vähendamine, mida on vaja kodumajapidamiste kõrge võlataseme vähendamiseks, koos tsükliliselt tagasihoidlike investeeringutega (eriti ehitussektoris) näidata, et ülejääk on veelgi suurenemas. Kodumaiste kaupade ja teenuste konkurentsivõime mõõdukat vähenemist kompenseerib üldiselt reekspordi kiire areng. Ekspordi turuosa vähenemine on üldiselt vastavuses teiste arenenud majandusega riikide vastava näitajaga. Majanduse riskid on peamiselt seotud eluasemeturu ja kodupajapidamiste kõrge võlatasemega. Kodumajapidamiste kasutatava tuluga võrreldes suure hüpoteeklaenukoormuse taga on suuresti maksusoodustused, mis soosivad suuri hüpoteeklaene ja hõlpsat juurdepääsu laenurahale. Alates kriisi algusest on eluasemehinnad langenud ja ilmutavad praegu esimesi stabiliseerumise märke. Hiljutised muutused poliitikas, nt hüpoteeklaenude maksustamislahenduste alased õigusnormid, üleminek ainult intressimaksega hüpoteeklaenudelt annuiteediga hüpoteeklaenudele ning laenusumma ja kinnisvara väärtuse suhte astmeline vähendamine, võivad aidata järk-järgult kahandada kodumajapidamiste võlga ja vähendada keskpikas perspektiivis finantssektori haavatavust. Kodumajapidamiste finantsvõimenduse käimasolev vähendamine, mille puhul kodumajapidamiste võla suhe SKPsse on juba paari kvartali jooksul vähenenud, koos töötuse ja kasutatava tulu negatiivse väljavaatega pidurdab eratarbimist ja nende meetmete mõju finantssektorile nõuab täiendavat analüüsi. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või korrigeerimist.

Austria: makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides Austria puhul tasakaalustamatust ei leitud. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt ekspordi turuosa vähenemine ning era- ja valitsemissektori võlg, soovituslikke künnisväärtusi. Samuti on märke sellest, et eluasemehinnad kasvasid aastal 2012 kiiresti, jõudes soovitusliku künnisväärtuse lähedale või koguni üle selle. Turuosa vähenemine peegeldab peamiselt euroalasse suunatud ekspordi järsku kahanemist aastatel 2007–2010. Hiljutisemad eksporditulemused on aga üldjoontes vastavuses teiste ELi partnerriikide tulemustega ning selle eelis on tarneahela tihe lõimitus Saksamaa ja Kesk-Euroopaga. Üldiselt ei põhjustanud turuosa vähenemine välispositsioonile peaaegu üldse kahju ning taastuvate investeeringute toel on jooksevkonto ülejääk mõõdukal tasemel stabiliseerunud. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon püsib nulli läheduses. Ka reaalse tegeliku vahetuskursi ja tööjõu ühikukulu näitajatest ei ilmne kulude konkurentsivõime probleeme. Turuosa vähenemine võib siiski anda märku vajadusest kasutada paremini ära riigi majanduse innovatsioonivõimet. Sisenäitajatest on erasektori võla suhe SKPsse olnud üle künnisväärtuse alates aastast 2007, mil finantssektorivälised ettevõtted lülitasid madala kasvu tingimustes osa oma finantseerimisest ümber omakapitalilt pikaajalistele laenudele, aga praegu on see näitaja järk-järgult kahanemas. Krediidivood erasektorile on mõõdukal, kuid positiivsel tasemel. Valitsemissektori võlg on jätkuvalt üle künnisväärtuse, ent ei ole kriisi jooksul oluliselt kasvanud ning alates 2014. aastast prognoositakse selle kahanemist. Edaspidi võib riigi rahandusel esineda riske, mis on seotud natsionaliseeritud pankade restruktureerimises esinevate viivitustega. Negatiivne tagasisideahel valitsemissektori ja finantssektori vahel näib olevat tagasi tõmbunud, ehkki pangandussektori lõimitus Kesk-Euroopa naabritega nõuab jätkuvat tähelepanu. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Poola: makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides Poola puhul tasakaalustamatust ei leitud. Ajakohastatud tulemustabelis ei ole mõned näitajad, nimelt jooksevkonto puudujääk ja negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, soovituslike künnisväärtuste piires. Jooksevkonto puudujääki, mis on pisut üle künnisväärtuse, on alates 2004. aastast finantseeritud peamiselt välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu kaudu. See peaks prognoosi kohaselt aastal 2013 oluliselt vähenema tänu kaubandusbilansi tugevale paranemisele, mida toetavad nii tsüklilised (kus nõrk sisenõudlus pärsib importi) kui ka mittetsüklilised tegurid (ELi-välistesse riikidesse suunatud ekspordi mitmekesistumine, mis osaliselt kompenseerib ekspordi turuosa hiljutist vähenemist). Teised tegurid, mis aitavad tõenäoliselt jooksevkonto seisu parandada, on nominaalse vahetuskursi odavnemine ja tööjõu nominaalse ühikukulu piiramine, mis peegeldab tööjõuturu nõrkust. Vaatamata künnisväärtust ületavale negatiivsele rahvusvahelisele netoinvesteerimispositsioonile on netovälisvõlg väike. Sellele vaatamata võib riigi kasvav sõltuvus välismaistest võlausaldajatest, mida veelgi teravdavad välja kuulutatud muudatused pensionisüsteemis, tuua kaasa riske. Sisemises arengus on erasektori võla osakaal SKPst endiselt mõõdukas. Välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaenude suur osakaal, mida peeti majanduse jaoks oluliseks riskiks, on vähenemas, sest uute selliste laenude pakkumine peatati aastatel 2011–2012. Eluasemehinnad on alates aastast 2008 pidevalt langenud, ehkki mõõduka kiirusega, ja tagajärgi finantssektorile on suudetud ohjeldada. Palkade mõõdukamaks muutumine ja paindlik tööturu regulatsioon leevendas aastal 2012 ja aasta 2013 esimeses pooles töötuse määra kasvu, ehkki majanduskasv aeglustus sellal märkimisväärselt. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Sloveenia: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Sloveenias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus,[23] mis on eelkõige seotud riskiga finantsstabiilsusele, mis tuleneb ettevõtete bilansi nõrkusest ning mida veelgi raskendab tööjõu- ja kapitalituru jäikus ja riigi omandi suur osakaal, mis piirab majanduse kohanemisvõimet. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja ekspordi turuosa vähenemine soovituslikke künnisväärtusi. Välisnäitajatest on jooksevkontos toimunud tugev kohanemine, mis peamiselt tuleneb nõrgast sisenõudlusest, eelkõige vähenevatest investeeringutest, ning nii on see näitaja jõudnud väikesesse ülejääki. Sellegipoolest on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon veelgi halvenenud, tingituna peamiselt väärtuse hindamise mõjudest. Tööjõu ühikukulu on pärast kuni 2009. aastani toimunud tugevat kasvu stabiliseerunud. Ekspordi turuosa on tugevasti vähenenud; ekspordidünaamika on oluliselt halvem, võrreldes arenenud majandusega riikidega, mis jätab Sloveenia ELi uute liikmesriikide hulgas selgelt erandlikuks. Sisenäitajatest on erasektori võlatase vähenenud, mis on tingitud negatiivsetest krediidivoogudest nii kodumajapidamistele kui ka finantssektorivälistele ettevõtetele. Vaatamata asjaolule, et erasektori võlg on alla künnisväärtuse, on ettevõtete võlakoormus eriti ränk. Madalad sisemaised ja eksporditulud ning samas kõrged tööjõu- ja kapitalikulud ei lase neil tekitada rahavoogu, mida on vaja käibekapitali alalhoidmiseks ja võlgade tasumiseks. Eluasemeturul on taas alanud kohanemine, mis viib pankade käes olevate tagatiste väärtuse alla. Finantssektor on juba kolmandat aastat järjest jätkanud oma kogukohustuste vähendamist, samas kui ettevõtlussektori hädad halvendavad veelgi pankade laenuportfellide kvaliteeti ja seavad surve alla nende juba niigi õhukese kapitalipuhvri. Valitsemissektori võlg kasvab kiiresti ja ületab 2013. aasta lõpuks 60 % SKPst ning ees seisab veel võimalikke pankade rekapitaliseerimisi. Töötuse näitaja kasvab üha, mis omakorda toob kaasa suurenevad kohanemisest tingitud sotsiaalkulud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Slovakkia: makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmistes ringides Slovakkia puhul tasakaalustamatust ei leitud. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötuse määr, soovituslikke künnisväärtusi. Jooksevkonto puudujäägi näitaja (kolme aasta keskmine) on paranenud ja on praeguseks ainult natuke negatiivne 2012. aastal esinenud ülejäägi tõttu. Prognoosi kohaselt peaks maksebilanss veelgi paranema, kui võtta aluseks tööstuse tugev eksport 2013. aastal ja head ootused 2014. aastaks. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon paranes 2012. aastal võrreldes 2011. aastaga ainult vähesel määral. Sellele vaatamata püsib välisvõlg madal ja suhteliselt stabiilne, sest suurem osa väliskohustusi on muudes kui võlainstrumentides. Hindade konkurentsivõime areng näib olevat leebe, kuna reaalse tegeliku vahetuskursi näitaja on langenud, ehkki vähem kui enamikus teistes euroala riikides, ning püsib oma künnisväärtuse piires. Tänu tööjõu tootlikkuse kasvule on tööjõu nominaalne ühikukulu pisut vähenenud. Ekspordi turuosa kasv on eelmiste aastatega võrreldes aeglustunud. Erasektori võlatase on tänu mõõdukalt positiivsetele krediidivoogudele püsinud stabiilsena. Pangandussektor on stabiilne ja kohustuste kogumaht on ainult pisut kasvanud. Valitsemissektori võlg kasvas aastal 2012 märkimisväärselt, kuid on endiselt alla künnisväärtuse. Eluasemehindade kohanemine jätkus ja need hinnad langesid neljandat aastat järjest. Tööturu toimimises peegelduvad püsivad suured piirkondlikud erinevused majanduskasvus ja tööhõives. Töötus on endiselt kõige teravam sisemajandust mõjutav probleem. Suurem osa töötusest on pikaajaline, mis viitab sellele, et see on oma laadilt pigem struktuurne kui tsükliline, ning mis kujutab endast nõrka kohta. Ka noorte töötus on tõsine probleem: noorte töötuse määr on ELis kuuendal kohal. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Soome: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Soomes esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mille taga on eelkõige konkurentsivõimega seotud probleemid. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad soovituslikku künnisväärtust mitmed näitajad, nimelt reaalse tegeliku vahetuskursi odavnemine, ekspordi turuosa vähenemine ja erasektori võlg. Kõige teravamad on probleemid välisnäitajates. Soome on pidevalt kaotanud turuosa ELi kõige kiirema tempoga. Kaotused on olnud suured ka võrdluses teiste arenenud majandusega riikidega. Ehkki suurem osa neist kaotustest leidis aset aastatel 2009–2010, jätkub ekspordi turuosa vähenemine senini. Jooksevkonto, mis on tavapäraselt olnud ülejäägis, on alates aastast 2011 olnud puudujäägis ja jätkas langust ka aastal 2012. Selles on oma osa kulude konkurentsivõimel, mis tuleneb tööjõu ühikukulu kiirest kasvust pikema aja jooksul, ehkki see näitaja langes aastal 2012 allapoole künnisväärtust. Ka kaubanduse osas on kaotused märgatavad. Samal ajal odavnes THHI suhtes deflateeritud reaalne tegelik vahetuskurss aastatel 2009–2012; selle taga oli suuresti euro nominaalne vahetuskurss. Sellele vaatamata on reaalne tegelik vahetuskurss selle aja jooksul euroala riikidega võrreldes vähesel määral tugevnenud. Sisenäitajatest on erasektori võla suhe SKPsse püsinud üle künnisväärtuse; selles domineerivad ettevõtete võlad ning aastal 2012 kasvas see veelgi, osaliselt SKP vähenemise tulemusena. Finantssektori kohustuste kasv on normaliseerunud, mis toetab makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eelmises ringis tehtud järeldust, et see tulenes erakordsetest asjaoludest, mis olid tingitud Põhjamaade finantsturgude struktuurist. Eluasemete reaalhindade langus jätkus ka aastal 2012, mis vähendas eluasemeturu ülekuumenemise riski. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või korrigeerimist.

Rootsi: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Rootsis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud erasektori võlataseme ja finantsvõimenduse vähendamisega ning eluasemeturu ebatõhususega. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto ülejääk, ekspordi turuosa vähenemine ja erasektori võlg, soovituslikke künnisväärtusi. Rootsi välispositsiooni iseloomustavad näitajad, mis osutavad eri suundadesse. Ekspordi turuosa vähenemine aeglustus mõnevõrra aastatel 2010–2011, kuid kiirenes taas aastal 2012 ja on tublisti üle soovitusliku künnisväärtuse. Võrrelduna arenenud majandusega riikidega, on Rootsi samuti kaotanud turuosa, ent vähem. Seda ei saa täielikult põhjendada sisemaiste hindade ja tööjõukulude arenguga, sest hinnad ja tööjõu ühikukulu on kasvanud aeglasemalt kui peamistel kaubanduspartneritel. Ent reaalne tegelik vahetuskurss on alates aastast 2010 tugeva krooni tõttu kallinenud. Samas on jooksevkonto olnud Rootsis alates aastast 2001 märkimisväärselt ülejäägis. Sisenäitajatest väärib erasektori kõrge võlatase endiselt tähelepanu, samas kui valitsemissektori võlg on suhteliselt väike. Ettevõtete võlad kohanesid aastatel 2009–2012 mõnevõrra, kuid püsivad endiselt kõrgel tasemel. Laenumahu kasvu aeglustumise tõttu, mis tulenes hüpoteeklaenu summa ja kinnisvara väärtuse suhtele kehtestatud 85 % ülempiirist, on kodumajapidamiste võlatase alates aastast 2010 stabiliseerunud, kuid on endiselt kõrge. Eluasemehinnad stabiliseerusid aastatel 2011–2012 kõrgel tasemel. Vaatamata mõningatele hiljutistele meetmetele võib eluasemeturul endiselt toimuda ebasoodsaid arenguid. Eluasemete pakkumist piiravad endiselt tülikad planeerimisprotsessid, piiratud konkurents ehitussektoris ja üüriturgude reguleeritus. Koos eluasemete maksustamisega, mis on laenude poole kallutatud, võivad need ebatõhususe ilmingud eluasemehinnad ja kodumajapidamiste võlakoormuse üles suruda, mis seab ohtu makromajanduse stabiilsuse. Lühikeses kuni keskmises perspektiivis oodatakse, et tänu hiljutistele reformidele ettevõtete maksustamises ettevõtete võlatase väheneb, samas kui kodumajapidamiste võlatase ja eluasemete nominaalhinnad tõenäoliselt kasvavad mõõdukalt. Pankadele avalduvad riskid näivad olevat üldiselt kontrolli all, kuid kodumajapidamiste kõrge võlatase muudab Rootsi pangad usalduse kaotuse suhtes haavatavamaks, kui eluasemehinnad oluliselt langevad. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või korrigeerimist.

Ühendkuningriik: 2013. aasta aprillis jõudis komisjon järeldusele, et Ühendkuningriigis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud eelkõige kodumajapidamiste võlataseme, eluasemeturu ja välise konkurentsivõimega. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt ekspordi turuosa vähenemine ning era- ja valitsemissektori võlatase, soovituslikke künnisväärtusi. Välisnäitajatest on jooksevkonto näitaja halvenenud, kuid püsib künnisväärtuse piires. Jooksevkonto puudujääk, mis 2012. aastal moodustas peaaegu 4 % SKPst, võis tuleneda ajutistest teguritest, nimelt tulude saldo nõrkusest ning naftatootmise katkemisest ja kaubanduspartnerite ebasoodsast olukorrast. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt vähesel määral negatiivne, ehkki aastatel 2011–2012 on see paranenud. Ekspordi turuosa vähenemine aeglustus aastal 2012. Ehkki 2012. aasta teises pooles oli märke olukorra järkjärgulisest paranemisest, seisab Ühendkuningriigil kaubandustulemuste parandamisel endiselt ees olulisi struktuurilisi katsumusi. Selleks tuleb suurendada tootmissektori tootlikkust ja kuludega mitteseotud konkurentsivõimet ning taastada teenuste ekspordi kriisieelne kiire areng. Sisenäitajatest ületab erasektori võlatase tunduvalt soovituslikku künnisväärtust. Nii kodumajapidamiste kui ka finantssektoriväliste ettevõtete finantsvõimenduse vähendamine on väga aeglane, samas kui krediidivood on pisut positiivsed. Kodumajapidamiste finantsvõimenduse vähendamine võib veelgi aeglustuda, sest eluasemehinnad on uuesti hakanud tõusma, ajendatuna visalt püsivast vähesest pakkumisest ja poliitikast, mis võib tõenäoliselt nõudlust taaselavdada. Hiljutised andmed näitavad hüpoteeklaenutaotluste heakskiitmiste arvu pidevat kasvu ja on märke üleriigilisest hinnatõusust. Valitsemissektori kõrge ja veelgi kasvav võlatase on muret tekitav, kuna aastatel 2009–2012 kasvas see oluliselt. Praeguste suundumuste jätkudes peaks valitsemissektori võlatase lühiajaliselt kasvama, aga seejärel taas kahanema, sedamööda kuidas majanduskasv kiireneb ja juhul kui puudujääk väheneb. Ka finantssektoris käimas olev bilansi parandamine ja visalt püsiv väiksematele ettevõtetele antava krediidi vähesus võivad edaspidigi majanduskasvu tagasi hoida. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka aprillis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või korrigeerimist.

­­­­­­­­­­­­­­­­­­______________________

Tekstikast nr 1. Jooksevkonto ülejäägi järelevalve makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames[24]

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames toimuv järelevalve hõlmab nii jooksevkonto puudu- kui ka ülejääki. Poliitiliste probleemide olemus, ulatus ja teravus erineb siiski liikmesriigiti märkimisväärselt. Vajadus poliitiliste meetmete järele on eriti terav liikmesriikides, kus täheldatakse suurt ja püsivat jooksevkonto puudujääki ja konkurentsivõime langust, sest nad on haavatavad ja nendelt nõutav kohandus on ulatuslikum. Seevastu püsiv ülejääk võib tuleneda üldistest majanduspõhimõtetest. Suure ja püsiva ülejäägi põhjuseks võib siiski olla ka turutõrge või poliitiline suund, mis piirab sisenõudlust ja investeerimisvõimalusi. Samal ajal ei ohusta jooksevkonto ülejääk välisvõla jätkusuutlikkust ega rahastamissuutlikkust.

Jooksevkonto puudu- ega ülejääk ei pruugi aga kujutada endast makromajanduslikku tasakaalustamatust, s.t suundumust, mis mõjutab või võib mõjutada negatiivselt liikmesriigi majanduse või majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist või olla veelgi laiema mõjuga. Jooksevkonto üle- või puudujääk on riikidevaheliste majandussuhete loomulik tagajärg. See näitab, mil määral riik võtab laenu teistelt riikidelt ja kui suure osa oma vahenditest laenab ta ise teistele riikidele. Välislaenude võtmine ja andmine võimaldab riikidel oma kulutuste tegemise aega valida; näiteks lükkab jooksevkonto ülejäägiga riik välisriikidesse investeerimise teel oma kulutused tulevikku. Seevastu jooksevkonto puudujääk annab riigile võimaluse suurendada oma praeguseid kulutusi või investeeringuid tingimusel, et ta kannab tulevikus laekuvad vahendid välisvõla lunastamiseks üle välisriikidesse. Seega võib puudu- või ülejääk üksnes peegeldada kogunenud säästude asjakohast paigutamist, mis lähtub eri riikides avanevatest investeerimisvõimalustest. Säästude areng sõltub majanduslikest väljavaadetest, sest paremate väljavaadete korral väheneb majandustegevuses osalejate kalduvus säästa, mis toob omakorda kaasa puudujäägi tekkimise. Kiiresti vananeva elanikkonnaga riikidel võib olla eriti kohane praegu vahendeid säästa (hoida jooksevkonto ülejäägis), et tulevikus kulgeks kulutuste tegemine sujuvamalt.

Jooksevkonto puudu- ja ülejäägid on lahutamatu osa rahaliidus toimuvast kohandamisprotsessist. Need võimaldavad leevendada asümmeetrilise mõjuga majandusvapustusi olukorras, kus ei saa järgida sõltumatut rahapoliitikat ja kohandada nominaalset vahetuskurssi. Turust lähtuvad muutused kulude ja hindade konkurentsivõimes lihtsustavad kohandumist, sest konkurentsivõime väheneb ülekuumeneva majandusega riikides ja suureneb langustsüklis majandusega ja kõrge töötuse määraga riikides. Lisaks tsüklite vaheldumisele avaldavad mõju ka struktuurilised tegurid. Juhtriikidele järele jõudvates riikides, kus kasvuväljavaated on suuremad, kaldub tekkima jooksevkonto puudujääk, sest nad laenavad vahendeid väljastpoolt, mis toob ühtlasi kaasa nende tegeliku vahetuskursi tõusu. Sellised ELi suurema majandusega riikidest ääreala riikidesse suunduvad rahavood on tavapärane nähtus, sest säästud soovitakse investeerida võimalikult tasuvalt. Kui maksebilansi tasakaalustamatus muutub püsivaks, võib see siiski põhjustada probleeme majanduses toimuvate struktuurinihete tõttu või riskide ebaõige hinnastamise ja oodatava tulu ülehindamise tõttu.

Ülejääk võib olla tingitud ekslikest ootustest tulenevatest moonutustest, riskide ebaõigest hinnastamisest, turumoonutustest, ebasobivatest poliitilistest meetmetest või puudulikust finantsjärelevalvest. Nimetatud turutõrked ja puudulik poliitika toovad kaasa vahendite ebaõige paigutamise ja tasakaalustamatuse süvenemise ning muudavad riigi haavatavaks, olenemata sellest, kas ta on üle- või puudujäägis. Vahendite ebaõige paigutamine vähendab ka ülejäägis olevate riikide heaolu. Sellisel juhul on riigi enda huvides kõrvaldada sisenõudlust piiravad takistused, et vähendada ülejääki. Mõni ülejäägis riik on alates finantskriisi algusest kandnud suuri väärtuse hindamisest tulenevaid kahjusid, sest ta ei investeerinud ülemääraseid sääste tõhusalt. See näitab, et tema ootused investeeringute tasuvuse osas olid ülepaisutatud ning prognoositavad kulutusvõimalused ja heaolu vähenevad. Ebatõhusa vahendite paigutamise ärahoidmiseks on tähtis, et finantsturgudel tehtavates otsustes lähtutaks nõuetekohaselt riskiga kaalutud investeeringute tasuvusest ja et kehtestatud oleks asjakohane makrotasandi usaldatavusjärelevalve, vältimaks riskide ülemäärast kontsentreerumist nii kapitali lähte- kui ka sihtriikides. Võlainstrumentide valdav kasutamine haavatavate riikide puudujäägi rahastamiseks oli üks peamisi tegureid, mis põhjustas riskide kontsentreerumise.

Ülemäärane jooksevkonto puudu- või ülejääk mõjub kahjulikult nii riigile endale kui ka tema partnerriikidele. Eriti kehtib see rahaliidu puhul, mille raames kasutatav ühine vahetuskurss ja rahapoliitika ei võimalda reageerida konkreetse riigi majanduse kohandusvajadustele. Kui suur osa rahaliitu kuuluvatest riikidest suurendab oma säästusid või vähendab investeeringuid ning selle tulemusena kasvatab ülejääki ja ekspordib kapitali, süveneb kahepoolsete rahavoogude või ühise vahetuskursi mõjul tõenäoliselt ülejäänud euroala jooksevkonto puudujääk. Kui sellega ei kaasne ülejäägiga riikides suhteliselt suurema palgakasvu ja hinnatõusu tulemusena reaalse tegeliku vahetuskursi tõus, tõuseb euro nominaalne vahetuskurss. See võib mõjutada konkurentsivõimet ja põhjustada deflatsiooni ülejäänud euroalal, eriti nendes riikides, kelle eksport on hinnatundlikum. Seetõttu tuleb ühistes huvides jälgida mitte ainult euroala kui terviku, vaid ka iga sellesse kuuluva liikmesriigi jooksevkonto suundumusi.

Põhjuslikku seost ühe riigi puudujäägi ja teise riigi ülejäägi vahel ei ole võimalik kindlaks teha, kuid euroala (ja kogu ELi) puudu- ja ülejäägid on aktiivse piiriülese kaubanduse ja finantssidemete tõttu omavahel tihedalt seotud. Eelkõige on ülejäägiga riikide ülemäärastest säästudest rahastatud euroala ääreala riikide puudujääki. Lisaks vahendas mõni suurema majandusega liikmesriik väljastpoolt ELi pärit investorite ulatuslikke rahavoogusid ELi ääreala riikidesse. Kuna puudus piisav finantsjärelevalve, mis oleks aidanud teha kindlaks ja piirata sellega seonduvaid riske, tekkis ääreala riikides laenubuum, vähenesid säästud ja investeeriti ülemääraselt mittetootlikusse tegevusse, samal ajal kui suurema majandusega liikmesriikide finantssüsteemi riskikontsentratsioon muutus ülemääraseks. Asukoha korrelatsiooni analüüsist selgub, et ELi riigi puudujäägi tõenäosus suureneb, kui riigi põhilised finantspartnerid on ülejäägis, ja vastupidi. Samal ajal on kahepoolsete kaubandussuhete ülekanduv mõju tarneahelate kaudu tihedalt lõimunud riikide vahel valdavalt positiivne, s.t kui riigi põhiliste partnerite kaubavahetusbilanss on ülejäägis, siis on seda tõenäoliselt ka tema enda kaubavahetusbilanss. Ei ole tõendeid selle kohta, et ülejäägiga riikide eksport oleks olulisel määral tõrjunud välja euroala ääreala riikide ekspordi.

Ülejäägiga euroala riikide nõudluse suurenemine parandaks euroala ääreala riikide kaubavahetusbilanssi. Selle mõju puudu- ja ülejääkide tasakaalustamisele ja puudujäägiga riikide majandusaktiivsusele ei tohiks siiski üle hinnata. Esiteks avaldaks sellise suure ülejäägiga riigi nagu Saksamaa sisenõudluse suurenemine valdkondlike ja geograafiliste sidemete tõttu palju tugevamat mõju tema naaberriikide (sealhulgas ülejäägiga naaberriikide) ekspordile kui ELi ääreala riikide majandusele. See mõju võib siiski olla laiem, kui nõudlus suureneks ka teistes ülejäägiga riikides. Teiseks oleks mõju tugevam juhul, kui lisaks ülejäägiga riikide nõudluse suurenemisele (ja kaubavahetusbilansi ülejäägi vähenemisele) langeks ka euro vahetuskurss.

Tekstikast nr 2. Mis on tasakaalustamatus?

Määruses (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta on makromajanduslik tasakaalustamatus määratletud kui „igasugune suundumus, mille tagajärjeks on makromajanduslik areng, mis mõjutab või võib mõjutada negatiivselt liikmesriigi, majandus- ja rahaliidu või liidu kui terviku majanduse nõuetekohast toimimist” ja ülemäärane tasakaalustamatus kui „tõsine tasakaalustamatus, sealhulgas tasakaalustamatus, mis ohustab või võib ohustada majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist”.

Üldiselt võib tasakaalustamatusena käsitada mis tahes kõrvalekallet soovitud tasemest. Iga tasakaalustamatus ei ole siiski ohtlik ega nõua poliitilisi meetmeid, sest see võib kuuluda majanduse dünaamilise kohandumise juurde. Rangemat järelevalvet ja vahel ka poliitilisi meetmeid nõuab selline tasakaalustamatus, millega seotud suundumused võivad oluliselt takistada liikmesriigi, euroala või ELi kui terviku majanduse nõuetekohast toimimist. Tegelikkuses nõuab tasakaalustamatus ranget järelevalvet juhul, kui see on saavutanud ohtliku taseme (nt suur võlg) või peegeldab mittejätkusuutlikke suundumusi (nt väga kiiresti tõusvad elusasemehinnad või suurenevad laenumahud), mis võivad tuua kaasa äkilise ulatusliku kohandumise ja osutuda seetõttu ohtlikuks. Näiteks käsitatakse tasakaalustamatusena sellist suurt ja püsivat jooksevkonto puudujääki, mis võib päädida kapitalivoogude ootamatu peatumise ja suurte sotsiaalkuludega.

Tasakaalustamatuse tõsidus sõltub sellest, mil määral see takistab majanduse nõuetekohast toimimist ja tekitab äkilise kohanduse ohu, s.t kui tõenäoline on kohanduse toimumine järgneval ajavahemikul. Laiemas plaanis saab hinnata mis tahes majandusnäitaja (või majandusnäitajate kombinatsiooni) ulatusliku muutumise tõenäosust järgneval ajavahemikul. Näiteks võib hinnata, kui tõenäoline on jooksevkonto puudujäägi ja elusasemehindade vähenemine teatava protsendi võrra järgneval aastal. Enamasti tuntakse siiski peamiselt huvi selle vastu, millised võivad olla majanduse ja tööhõivega seotud äkiliste kohanduste tagajärjed.

Tasakaalustamatusele osutavate näitajate kindlaksmääramisel toetutakse teoreetilistele ja empiirilistele uurimustele. Teoreetilised mudelid on aluseks hinnangu andmisel sellele, kas tegu on mittejätkusuutliku suundumusega, mida saab käsitada tasakaalustamatusena. Empiirilised uurimused aga aitavad täiustada teoreetilisi mudeleid ja teha kindlaks, milliste väärtuste korral võib näitaja osutada mittejätkusuutlikule suundumusele. Kuigi nimetatud näitajad võimaldavad anda tasakaalustamatusele küllaltki täpse kvalitatiivse hinnangu, on kvantitatiivse hinnangu andmine raske. Teisisõnu saab kvalitatiivse hinnangu alusel väita, et kui riigis jätkuvad mittejätkusuutlikud suundumused, nagu suur ja püsiv jooksevkonto puudujääk, toimub seal millalgi tõenäoliselt äkiline kohandus. Kohanduse toimumise täpset aega ja mõju ülekandumist on aga raskem prognoosida.

Seda arvesse võttes on komisjon tulemustabeli ja täiendavate näitajate tõlgendamisel, mis on aluseks võimaliku tasakaalustamatuse kindlakstegemisel ja põhjalikku analüüsi nõudvate liikmesriikide väljavalimisel, lähtunud järgmistest üldpõhimõtetest:

Välisvõla jätkusuutlikkus: Tulemustabeli põhinäitajad on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon (maht) ja jooksevkonto puudu-/ülejääk (voog). Eriti ohtlik on suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja ulatuslik jooksevkonto puudujääk. Negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni korral tuleks võtta arvesse, kui suure osa sellest moodustavad netovälisvõlg ja välismaiste otseinvesteeringute maht, sest viimastega seotud kohustused tekitavad võlast vähem riske[25]. Ülejäägi puhul samu riske ei esine, aga ka ülemäärane ülejääk võib põhjustada tasakaalustamatust ja peegeldada turust või poliitikast tingitud moonutusi, mis viivad riigi enda või tema partnerite vahendite ebaõige paigutamiseni ja heaolu vähenemiseni.

Kaubavahetusbilanss ja konkurentsivõime: Tulemustabeli põhinäitaja on ekspordi turuosa, kuid olulised on ka hinna konkurentsivõime näitajad, reaalne tegelik vahetuskurss ja nominaalne tööjõu ühikukulu. Kaubavahetuse puudujääk ja konkurentsivõime vähenemine on mõlemad ohtlikud, eriti kui nendega kaasneb riigi väline jätkusuutmatus. Sel juhul tuleb saavutada positiivne maksebilanss, et toetada ulatuslikumat finantsvõimenduse vähendamist või vahendite ümberpaigutamist. Täiendavate näitajate hulgast on olulised ka energiatoodete neto kaubavahetusbilanss,[26] reaalse tegeliku vahetuskursi muutus võrreldes ülejäänud euroalaga ning muud tööjõu ühikukulu näitajad Samuti on oluline eksporditulemuste võrdlus arenenud majandusega riikidega. Lisaks võib võtta arvesse hinnavälise konkurentsivõimega seotud näitajaid, näiteks toodete spetsialiseerumist ja geograafilist suunitlust, kuigi neid tahke vaadeldakse põhimõtteliselt makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse järgmistes etappides. Kaubavahetusbilansi ja konkurentsivõime alaste suundumuste tõlgendamisel tuleb võtta arvesse jätkusuutlikkusega seotud probleeme. Kuna põhimõtteliselt ei saa eeldada, et väga suure ülejäägiga riik vähendaks oma ülejääki ekspordi ja turuosa vähendamise teel, ei saa turuosa vähenemist tõlgendada samal viisil ülejäägiga riigi puhul ja puudujäägiga riigi puhul, kellel on väga ulatuslik negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon või kelle jooksevkonto positsioon on hiljuti oluliselt halvenenud.

Erasektori võlakoormus, finantsvõimenduse vähendamine ja laenuandmine: Tulemustabel on töötatud välja nii, et see võimaldaks teha kindlaks ülemäärase finantsvõimenduse ja laenumahtude kasvu. Praeguses majandusolukorras on tähelepanu nihkunud vajadusele vähendada finantsvõimendust (s.t suurt võlakoormust, mitte ülemääraseid krediidivoogusid). Selleks analüüsitakse erasektori võlakoormust, tehes seejuures vahet kodamajapidamistel ja finantssektorivälistel ettevõtetel ning uurides nende võlakoormuse muutumist ja vastasmõju valitsemissektori kohustustega. Iga sektori võlakoormuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii konsolideeritud kui ka konsolideerimata andmeid (kodumaiste ettevõtetevaheliste laenude arvessevõtmiseks). Erasektori finantsvõimenduse vähendamise vajaduse hindamisel tuleks pidada silmas ka vastasmõju valitsemissektoriga,[27] sest mõlemad mõjutavad ühiselt majandusaktiivsust.

Finantssektorist reaalmajandusele tulenevad ohud: Tulemustabeli põhinäitaja on finantssektori kohustuste kasvumäär ja üks täiendavatest näitajatest on finantsvõimenduse määr. Neid näitajaid tuleks hinnata koos, sest eesmärk on kajastada finantssektoriga seotud riskide kasvu ja seda, kuidas need võivad võimendada reaalmajandust tabavaid vapustusi. Seejuures on väga oluline koht riigivõlast ja ülemäärasest erasektori võlakoormusest (hüpoteeklaenudest ja nende seosest eluasemehindadega) tingitud riskidel. Sektori kõrge finantsvõimenduse määr võib anda märku pankade bilansi ülemäärasest kasvust, mis soodustab krediidimulli teket ja süvendab ebasoodsaid majandussuundumusi.

Töötus: Tulemustabelis esitatud töötuse määra puhul on tegu kontekstipõhise näitajaga, mis kajastab eri majandusvaldkondade koostoimet ja osutab vahendite ebaõigele paigutamisele (mittevastavusele) ja üldisele kohanemisvõime puudulikkusele.

Eluaseme- ja hüpoteeklaenuturg: Tulemustabeli põhiline eesmärk on kajastada kinnisvaramulli tekkimise ohtu ja täiendavatest ulatuslikest kohandustest tulenevaid riske, sealhulgas kodumajapidamiste negatiivse omakapitali ja vähenenud jõukuse mõju majanduskasvu tingimustele. Põhiline näitaja on eluaseme reaalhindade aastane muutus, mida analüüsitakse varasemate aastate kumulatiivse muutuse taustal. Lisaks toetutakse mitmesugustele väärtuse üle- või alahindamist kajastavatele näitajatele, kuid neid ei ole tulemustabelis esitatud. Täiendavatest kohandustest tulenevate riskide hindamisel tuleb võtta arvesse kodumajapidamiste võlataset ja seoseid finantssüsteemiga. Siinkohal on oluline ka laenupakkumine. Samuti võib mõnel juhul olla kohane võtta arvesse pakkumise poolelt lähtuvat survet kohanduste tegemiseks. Pidades silmas mitme liikmesriigi rahandusolukorda, tuleks jälgida mitte ainult seda, kas tekkimas on kinnisvaramull vaid ka seda, kuidas kulgeb nende korrigeerimine ning millised ohud tulenevad liiga aeglastest või kiiretest muutustest.

­­­­­­­­­­­­­­­­­­______________________

Tabel A1. Tulemustabeli näitajad ja nende soovituslikud künnisväärtused

|| Väline tasakaalustamatus ja konkurentsivõime || Sisemine tasakaalustamatus

Näitaja || Kolme aasta keskmine jooksevkonto positsioon protsendina SKPst || Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon protsendina SKPst || Reaalse tegeliku vahetuskursi muutuse % (3 aasta alusel), 41 tööstusriigi THHI deflaatorid (a) || Ekspordi turuosa muutuse % (5 aasta alusel) || Nominaalse tööjõu ühikukulu muutuse % (3 aasta alusel) (b) || Deflateeritud eluasemehindade muutuse % võrreldes eelneva aastaga (c) || Erasektori krediidivoog (konsolideeritud) protsendina SKPst (d), (e) || Kolme aasta keskmine töötuse määr || Erasektori võlg (konsolideeritud) protsendina SKPst (d), (e) || Valitsemissektori võlg protsendina SKPst || Finantssektori kogukohustuste muutuse % võrreldes eelneva aastaga, konsolideerimata andmed

Andmeallikas || Maksebilansi statistika, Eurostat || Maksebilansi statistika, Eurostat || Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi näitajate andmebaas hindade ja kulude konkurentsivõime kohta || Maksebilansi statistika, Eurostat || Rahvamajapidamise arvepidamine, Eurostat || Eurostat || Rahvamajapidamise arvepidamine, Eurostat || Tööjõu uuring, Eurostat || , Rahvamajapidamise arvepidamine, Eurostat || Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus (aluslepingu kohane määratlus), Eurostat || , Rahvamajapidamise arvepidamine, Eurostat

Soovituslik künnisväärtus || -4/+6 % alumine kvartiil (kasutatakse ka soovitusliku ülemise künnisväärtusena) || -35 % alumine kvartiil || +/-5 % euroalal, +/-11 % väljaspool euroala. alumine ja ülemine kvartiil euroalal +/- standardhälve euroalal || -6 % alumine kvartiil || +9 % euroalal, +12 % väljaspool euroala. ülemine kvartiil euroalal +3% || +6 % ülemine kvartiil || +15 % ülemine kvartiil || +10 % || 133 % ülemine kvartiil || +60 % || 16,5 %

Mõni täiendav näitaja, mida tuleb kasutada majanduslikul tõlgendamisel || Netolaenuandmine/-võtmine võrreldes muu maailmaga protsendina SKPst || Netovälisvõlg protsendina SKPst Väliste otseinvesteeringute voog ja maht protsendina SKPst || Reaalne tegelik vahetuskurss võrreldes ülejäänud euroalaga || Suhteline ekspordi turuosa võrreldes arenenud majandusega riikidega, tööjõu tootlikkus, täistootluse kasvu suundumus || Nominaalne tööjõu ühikukulu (muutus 1, 5 ja 10 aasta jooksul), tegelik tööjõu ühikukulu võrreldes ülejäänud euroalaga || Eluasemete reaalhind (kumulatiivne muutus 3 aasta jooksul), nominaalse eluasemehinna indeks, lisandväärtus elamuehituses || Erasektori võla muutus || Tööjõus osalemise ning pikaajalise ja noorte töötuse määr || Erasektori võlg konsolideerimata andmete alusel || || Võla ja omakapitali suhtarv

Märkused:             (a) ELi kuuluvate kaubanduspartnerite puhul on kasutatud THHId, kuid ELi mittekuuluvate kaubanduspartnerite puhul põhineb deflaator tarbijahinnaindeksil; (b) indeks, mis väljendab töötaja kohta makstava nominaalse töötasu suhet reaalsesse SKPsse töötaja kohta; (c) eluasemehindade muutus tarbimisdeflaatori suhtes; (d) erasektor on määratletud kui finantssektorivälised ettevõtted, kodumajapidamised ja kodumajapidamisi teenindavad mittetulundusühendused; (e) laenude ja väärtpaberite (välja arvatud aktsiad ja osakud) summa.

[1]    Aruandele on lisatud kaks töödokumenti: esimeses antakse teavet tulemustabelis kasutatud näitajate mõningate tehniliste muutuste ja täiendavate näitajate kohta. Teine dokument sisaldab käesoleva aruande aluseks olevat rohket statistikat. Vt ka Eurostati pressiteade 166/2013 ja hiljutine määruse ettepanek makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse jaoks vajaliku statistika esitamise kohta, COM(2013) 342, 7.6.2013. Viimase eesmärk on tagada, et Eurostat kontrolliks asjakohaselt andmete kvaliteeti ning jälgiks andmete ja metaandmete koostamise ja esitamisega seotud probleeme.

[2]    COM(2013) 800, 13.11.2013. Vt ka komisjoni ühise tööhõivearuande eelnõu.

[3]    COM(2013) 690, 2.10.2013. Teatises tehakse ka ettepanek kasutada ühise tööhõivearuande eelnõus sotsiaal- ja tööhõivealaseid põhinäitajaid koondavat tulemustabelit, et vaadelda tööhõive ja sotsiaalarengut ning teha kõnealuste valdkondade probleemid kindlaks juba varakult. Tabeli kasutamist 2014. aasta Euroopa poolaastal hindab nõukogu detsembris.

[4]    2013. aasta aprillis tegi komisjon kindlaks, et tasakaalustamatus esineb Belgias, Bulgaarias, Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Maltal, Madalamaades, Sloveenias, Soomes, Rootsis ja Ühendkuningriigis ning et ülemäärase tasakaalustamatusega on tegu Hispaanias ja Sloveenias (vt põhjalike analüüside tulemused, COM(2013) 199, 10.4.2013, ja „Macroeconomic Imbalances”, European Economy – Occasional Papers, nr 132–144). Kõik nõukogu vastuvõetud riigipõhised soovitused, sealhulgas tasakaalustamatuse korrigeerimise seisukohast olulised soovitused: ELT C 217, 30.7.2013, lk 1.

[5]    ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.

[6]    Vt „European Economic Forecast – Autumn 2013”, European Economy, nr 7, 2013.

[7]    Teisisõnu tähendab see seda, et jooksevkonto puudujääk on üldiselt vähenenud rohkem, kui oleks võinud eeldada, arvestades kõnealuste liikmesriikide ja nende kaubanduspartnerite hinnangulist SKP lõhet. Jooksevkonto positsiooni tsüklilise komponendi arvutamise ühe meetodi kohta vt Salto, M., ja Turrini, A., „Comparing Alternative Methodologies for Real Exchange Rate Assessment”, European Economy – Economic Papers, nr 427, 2010.

[8]       Vt „The Dynamics of International Investment Positions”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 3, 2012, lk 7–20.

[9]       Vt „The Role of FDI in Preventing Imbalances in the Euro Area”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 2, 2013, lk 17–25.

[10]     Vt nt IMF, „Multilateral Policy Issues Report – 2013 Pilot External Sector Report” (juuni 2013) ja „Germany – Staff Report for the 2013 Article IV Consultation” (august 2013).

[11]     Neid probleeme käsitleti juba neile liikmesriikidele eelmistel aastatel antud riigipõhistes soovitustes.

[12]     Vt „Current Account Surpluses in the EU”, European Economy, nr 9, 2012.

[13]     Tööjõu ühikukulu, ekspordihindade ja tasakaalustamise seose kohta vt „Labour Costs Pass-Through, Profits and Rebalancing in Vulnerable Member States”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 3, 2013 (3), lk 19-25.

[14]     Vt „Labour Market Developments in Europe-2013”, European Economy, nr 6, 2013 ja „Benchmarks for the Assessment of Wage Developments”, European Economy-Occasional Papers, nr 146.

[15]     Vt „Refining the MIP Scoreboard - Technical Changes to the Scoreboard and Auxiliary Indicators”, op. cit. erasektori võla määratluse muutmise kohta tulemustabelis.

[16]     Vt „Assessing the Private Sector Deleveraging Dynamics”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 1, 2013, lk 26-32, ja Cuerpo, C. et al., „Indebtedness, Deleveraging Dynamics and Macroeconomic Adjustment”, European Economy-Economic Papers, nr 477, 2013.

[17]     Vt „Product Market Review-2013”, European Economy, 2013 (avaldamisel), ja „Drivers of Diverging Financing Conditions across Member States”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 1, 2013, lk 19-25.

[18]     Suhtelised eluasemehinnad (reaalhinnad) st tarbimise deflaatoriga deflateeritud hinnad.

[19]     Vt „Assessing the dynamics of house prices in the euro area”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 4, 2012, lk 7-18, „Taxation of Housing”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 4, 2012, lk 25-30 ja „Tax Reforms in EU Member States 2013”, European Economy, nr 5, 2013, eelkõige osa 2.6. Eluasemega seotud riskide teemal vt Pataracchia, B., R. Raciborski, M. Ratto ja W. Röger , „Endogenous Housing Risk in an Estimated DSGE Model of the Euro Are”, European Economy-Economic Papers, nr 505, 2013.

[20]     See lähenemisviis, millega välditakse menetluste ja aruandluskohustuste dubleerimist, on kehtestatud määrusega (EL) nr 472/2013 (ELT L 140, 27.5.2013, lk 1), mis on osa kahe seadusandliku ettepaneku paketist. Samuti on see kooskõlas komisjoni ettepanekuga luua süsteem rahalise abi andmiseks liikmesriikidele, kelle rahaühik ei ole euro (COM(2012) 336, 22.6.2012). Üksikasjalikumate arutelude kohta majanduse olukorra ja edusammude üle makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimisel neis liikmesriikides vt viimased vastavusaruanded: European Economy-Occasional Papers, nr 162 (Iirimaa), nr 159 (Kreeka), nr 161 (Küpros), nr 156 (Rumeenia) ja nr 153 (Portugal). Käesolevas aruandes käsitletakse ka Hispaaniat, kuigi Hispaanias toetatakse pankade rekapitaliseerimist ametliku rahastamisega; vt European Economy-Occasional Papers, nr 155. Kahe seadusandliku ettepaneku paketi kohta vt „The Two-Pack on Economic Governance”, European Economy-Occasional Papers, nr 147.

[21]     Mittetöötavad ja mitteõppivad noored.

[22]     Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse paranduslikku osa siiski kasutusele ei võetud, arvestades Hispaania riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammi ulatuslikkust. Komisjon jälgib tähelepanelikult poliitikavaldkondade reformimist ja makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusega seotud soovituste täitmist, mille nõukogu juulis vastu võttis. Jälgimisel on täheldatud, et viimaste kuude jooksul on reformide rakendamist märgatavalt kiirendatud. Mõningatest viivitustest hoolimata on reformide rakendamisel suures osas peetud kinni riiklikus reformikavas ja stabiilsusprogrammis esitatud kohustustest ja makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusega seotud soovitustest, mille nõukogu juulis vastu võttis.

[23]   Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse paranduslikku osa siiski kasutusele ei võetud, arvestades Sloveenia riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammi ulatuslikkust. Komisjon jälgib tähelepanelikult poliitikavaldkondade reformimist ja nõukogu poolt juulis vastu võetud makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusega seotud soovituste täitmist. Selle jälgimise käigus on leitud, et viimastel kuudel on tasakaalustamatuse korrigeerimisega seotud struktuurireformide tempo kiirenenud ning pangandussektoris on saavutatud otsustavat edu.

[24]     Tekstikastis on esitatud eespool osutatud aruande „Current Account Surpluses in the EU” peamised järeldused.

[25]     Rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni ja välisvõla aastaste muutuste jälgimisel tuleks meeles pidada, et neid näitajaid mõõdetakse turuväärtuse järgi. Seega võib näitajate paranemine või halvenemine sõltuda samavõrd majanduse põhinäitajate paranemisest (või halvenemisest) kui sellest, millisena tajub turg riigi krediidivõimet.

[26]     Vt aruandeid „Member States' Energy Dependence: An Indicator-Based Assessment”, European Economy-Occasional Papers, nr 145, ja „Energy Economic Developments in Europe”, European Economy, (seni avaldamata).

[27]     Valitsemissektori võla jätkusuutlikkust käsitletakse aruandes „Fiscal Sustainability Report-2012”, European Economy, nr 8, 2012. Eelarvejärelevalvest saab üksikasjaliku ülevaate aruandest „Report on Public Finances in EMU”, European Economy, nr 3, 2013.