Sissejuhatus

Finants- ja majanduskriis on toonud esile vajaduse põhjalike struktuurireformide järele Euroopas. Vastuseks on komisjon töötanud välja ulatusliku programmi ühtse turu paremaks toimimiseks. Ühtse turu aktides I ja II on kehtestatud rida seadusandlikke ettepanekuid ja muid meetmeid Euroopa majanduskasvu ja tööhõive parandamiseks. Ühtlasi on komisjon teinud hiljuti ettepanekuid digitaalse ühtse turu edasiseks täiustamiseks. Kõigi ülejäänud ettepanekute kiire vastuvõtmine on vajalik selleks, et kasutada tulemuslikult ära ühtse turu kõiki võimalusi ning muuta ühtne turg vastavaks 21. sajandi vajadustele.

Ühtse turu tõhusaks toimimiseks ei piisa aga ELi õigusraamistiku reformimisest. Selleks et kodanikud, tarbijad ja ettevõtjad ühtse turu hüvedest tõeliselt osa saaksid, peavad reeglid ka tegelikkuses toimima. Turgude korraliku toimimise ja allesjäänud takistuste kõrvaldamise nimel tuleb teha suuri ja pidevaid jõupingutusi.

Nüüd, kus kriisi algusest on möödunud viis aastat, on näha taastumise märke. Paljud liikmesriigid on astunud samme reformide läbiviimise ja paremate turutingimuste loomise teel, hoolimata lühiajalistest tendentsidest siseriiklikke turge kaitsta.

Käesoleva aruande eesmärk on vaadata strateegia „Euroopa 2020” valguses läbi viis, kuidas ühtne turg eri liikmesriikides toimib. Selles uuritakse, millistes valdkondades on alates kriisi algusest tehtud edusamme, püütakse avastada järelejäänud kitsaskohti ning määratakse selle alusel strateegilised prioriteedid. Nii panustatakse aruandes komisjoni 2014. aasta majanduskasvu analüüsis seatud üldistesse prioriteetidesse ning riigipõhiste soovituste edasisse kindlakstegemisse Euroopa poolaasta raames.

Nagu ka eelmisel aastal, keskendutakse aruandes suurima kasvupotentsiaaliga valdkondadele nagu teenused, võrgud ja digitaalmajandus. Teenindussektorid kasvavad kiiresti ja loovad enim töökohti. Ehkki edasiminek on toimunud, tuleb teha täiendavaid samme teenindussektori potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks. Võttes arvesse, et teenused on tihedalt seotud muude majandussektoritega ja eriti tootmisega, on samal ajal vaja täiustada tööstustoodete siseturu toimimist. Olgugi et kaupade siseturg on olnud edukas, peab Euroopa Liit tagama selle õigusraamistiku eesmärgipärasuse üleilmastunud maailmas, kus innovatsioon on esmatähtis ja tooted arenevad kiiresti. Selleks esitab komisjon aasta lõpuks tööstustoodete siseturu ülevaate.

Käesoleva aasta aruandes vaadeldakse ka finantssektori toimimist, sest parem juurdepääs rahastamisele ja finantsturgude parem integreerimine on usalduse taastamisel ja reaalmajanduse rahastamisel äärmiselt olulised.

Majanduse selgroog on endiselt võrgud. Elektrooniline side, energia ja transport moodustavad EL 27-s  kokku 8,9 % lisandväärtusest ja 6,1 % tööhõivest ning nende osakaal kasvab veelgi.[1] Peale selle annavad nad tähtsaid tootmissisendeid  muudele majandussektoritele. Digitaalsektor on ühtlasi üks tootlikkuse, loovuse ja innovatsiooni peamisi tõukemehhanisme. Mitmes suures tööstusriigis nagu G8 riigid, Lõuna-Korea ja Rootsi on internetimajandus[2] andnud ligikaudu 21 % SKP kasvust aastatel 2006–2011[3].

Käesoleva aruande I osas esitatakse eespool nimetatud peamiste sektorite analüüs ja sõnastatakse rida strateegilisi prioriteete. II osa sisaldab pigem horisontaalseid tähelepanekuid ühtse turu toimimise kohta, mis toetuvad ELi siseste ja väliste väärtusahelate analüüsile. 

I osa – Ühtse turu olukord suurima kasvupotentsiaaliga põhivaldkondades

2.1. Rakendamine ja jõustamine – üldine ülevaade

· Juunis 2012 avaldatud teatises ühtse turu parema juhtimise kohta[4] anti teada reast meetmetest, millega saavutada kiiret edu peamistes kasvuvaldkondades. Esiteks soovitati seal nulltolerantsi põhimõtet. Liikmesriigid peaksid teatise lisas loetletud ELi õigusaktid kiiresti ja nõuetekohaselt üle võtma ja rakendama, et vähendada ülevõtmise ja vastavuse puudujääke 0 %-ni.

· Poolteist aastat hiljem võib näha mitmeid häid tulemusi (vt lisa). Teatise lisas loetletud ning finantsteenuste, ühtse digitaalse turu ja transpordi valdkonda kuuluvate õigusaktide puhul on 0% ülevõtmispuudujäägi eesmärk täidetud. Skaala teises otsas on aga energiasektor. Rida liikmesriike on oma tulemusi küll parandanud, kuid paljud ei ole seni suutnud ülevõtmistähtaegadest kinni pidada ja neli liikmesriiki on suutnud neljast asjaomasest direktiivist võtta üle vaid ühe.

· Ühtlasi soovitati teatises kasutada põhivaldkondades jõulisemat lähenemist ja kohustuste täitmist. Kui ilmneb, et peamisi õigusakte on rikutud, ei tohiks rikkumismenetlused kesta keskmiselt kauem kui 18 kuud ning täielik vastavusseviimine Euroopa Kohtu otsustega ei tohiks võtta keskmiselt aega rohkem kui 12 kuud. Mitmes valdkonnas on astutud samme ELi õiguse võimalike rikkumiste karmiks karistamiseks ja sellise lähenemise tulemused on näiteks teenindussektoris selgesti näha (vt allpool). Sellele vaatamata on rikkumismenetluste keskmine kestus ikka veel 29,4 kuud ning mõned rikkumismenetlused kestavad kauem kui 50 või isegi 84 kuud. Olukord on märksa parem energia ja transpordi valdkonnas (vastavalt 15 ja 15,4 kuud).

2.2. Teenuste turud

Turu toimimine ja ELi integratsiooni takistused

Paljud liikmesriigid algatavad reforme teenindussektorites, et need paremini toimiksid. Viimase aasta jooksul on see olnud nii eriti PT, ES, IT, GR ja PL puhul ning vähemal määral SI ja CZ puhul. Reforme on toetanud riigipõhised soovitused või vastavate valitsustega kokkulepitud kavad. Mitmes liikmesriigis, kaasa arvatud teenustega seotud riigipõhiseid soovitusi saanud AT, BE, DE ja FR, püsib siiski vajadus reformide järele.

Teise tõuke reformide tegemiseks andis komisjoni nulltolerants, mille eesmärk on tagada teenuste direktiivi täielik täitmine. Viimase aasta jooksul algatasid 13 liikmesriiki täiendavaid reforme reaktsioonina komisjoni käivitatud EU PILOT projektile või rikkumismenetlustele. Nimetatud reformid käsitlevad peamiselt äriliste teadaannete piiranguid, elukohanõuet või loa territoriaalseid piiranguid.

Paljudes liikmesriikides on edasi arendatud ka ühtseid kontaktpunkte, mis moodustavad osa ulatuslikumatest jõupingutustest pakkuda ettevõtjatele laiapõhjalisi e-valitsuse teenuseid (e-valitsusega seotud küsimusi on põhjalikumalt käsitletud peatükis „Digitaalsed turud”). Edu saavutamiseks vajavad ettevõtjad usaldusväärset ja kergesti ligipääsetavat teavet regulatiivsete nõuete kohta ning neil peab olema võimalus sooritada vastavad haldusmenetlused interneti teel. See on ühtsete kontaktpunktide ja hiljuti heaks kiidetud ühtsete kontaktpunktide harta eesmärk. Mõned ühtsed kontaktpunktid kuuluvad juba integreeritud e-valitsuse struktuuridesse (EE, ES, DK, NL, UK, SE, LU). Ka teised riigid nagu BG, EL ja FR on teinud viimase aasta jooksul edusamme. BE, DE, LV, PL ja RO ühtsed kontaktpunktid nõuavad aga erilist tähelepanu, eriti mis puudutab menetluste sooritamist internetis.

Sellele vaatamata on ühtse turu potentsiaal teenindussektori arengu kiirendamisel jätkuvalt suur. Eelmise aasta aruandes esitatud suundumused, mis näitasid, et teenusteturu integratsioon on märksa nõrgem kui kaupadeturu integratsioon, on jätkuvalt tõesed. Kaubanduse integratsioon kaupade ühtsel turul on tõepoolest ligikaudu 22 %, kuid teenuste turul vaid ligikaudu 5 %[5]. Ühtlasi hindavad tarbijad teenuste ühtse turu toimimist madalamalt kui kaupade turu toimimist[6].

Ambitsioonikam lähenemine teenuste direktiivi rakendamisele tooks kasu ELi majanduskasvule ja tööhõivele. Liikmesriikide võetud meetmed teenuste direktiivi rakendamiseks suurendavad SKPd ligikaudu 0,8 % võrra 5–10 aasta jooksul. Ainuüksi teenuste direktiivi ambitsioonikam rakendamine tooks kaasa SKP suurenemise 0,6–2,6 % võrra[7].

Samal ajal on teenuste direktiivi rakendamise hiljutine vastastikune hindamine kinnitanud varasemat hinnangut,[8] et mitmed liikmesriigid ei hinnanud põhjalikult teenindussektori järelejäänud nõuete proportsionaalsust[9]. Nimetatud hindamised aitavad välja selgitada, kas piirangud on õigustatud ning kas samu avaliku huvi eesmärke ei oleks võimalik saavutada vähem piiravate meetmete abil. Seetõttu kehtib asutamisõigusele ikka veel liiga palju piiranguid, nagu näiteks ettevõtjate kohustus omada teatavat õiguslikku vormi või osaluse- ja kapitalinõuded. Nimetatud piirangud võivad takistada teenindusettevõtete asutamist kogu ühtsel turul, pidurdada teatavate ärimudelite arengut või piirata investeerimist majanduskasvu ja innovatsiooni mõjutavasse sektorisse.

Üks kitsaskohti on jätkuvalt tööjõu, maksusüsteemi, tervise ja ohutuse, tarbijakaitse ning lepinguõigusega seotud siseriiklike eeskirjade killustatus. Piiriüleses kontekstis põhjustab see nõuete täitmise kulusid, mis mõjutavad eriti mikro- ja väikeettevõtjaid.

Mis puutub juurdepääsu kutsealasele tegevusele, on mitu liikmesriiki alustanud reformidega, kuid mitmel kutsealal püsivad endiselt turule sisenemise tõkked. Sisenemise tõkked ilmnevad sageli kutsekvalifikatsiooninõuete või turule lubatavate teenuseosutajate arvu piirangute kujul. Neid võib põhjendada vajadusega kaitsta teenuste kvaliteeti, tagada spetsialistide nõuetekohased tehnilised teadmised ning kaitsta tarbijaid väärkäitumise eest. Samal ajal põhjustavad need märkimisväärseid piiranguid kutsealastele tegevustele juurdepääsu ja nendega tegelemise seisukohast. Mitu liikmesriiki on koostanud ülevaateid, et hinnata, kas avaliku poliitika huve ei saaks saavutada ilma turulepääsule ja konkurentsile piiranguid kehtestamata. PT tegeleb reguleeritud kutsealade ulatusliku sõelumise ja reformiga. IT on vaadanud läbi oma horisontaalse õigusraamistiku. ES on esitanud seaduseelnõu, millega piiratakse kutseühingute võimu kõigis sektorites. Sektorispetsiifilisi reforme on algatanud ka PL, CZ ja SI ning nendest teatanud DK. Komisjon lihtsustab nende ülevaadete tegemist veelgi vastastikuse hindamise ettepanekuga, mis algatati läbivaadatud kutsekvalifikatsioonide direktiivi alusel[10], kaasa arvatud riikides nagu AT, DE ja FR, kus on ruumi täiendavateks reformideks.

Mis puutub tervishoiuteenustesse, puuduvad paljudel liikmesriikidel seni nõuetekohaselt varustatud riiklikud kontaktpunktid, et aidata patsientidel kasutada oma õigusi piiriülesele tervishoiule.  Lisaks patsientidele omab märkimisväärset potentsiaali spetsialistide ja teenuseosutajate vaba liikumine tervishoiusektoris.

Jaemüügisektoris on käivitunud ja peavad jätkuma mõningad reformid, mis on suunatud konkurentsi mõjutavatele järelejäänud tõketele, kaasa arvatud kaubandusettevõtjate tõketele. FI on algatanud reforme konkurentsi suurendamiseks jaemüügisektoris. ES on reforminud väikesi jaemüügikauplusi, kuid piirangud suurematele kauplustele on alles. Mõni piirang on põhjendatud avaliku huvi eesmärkidega (nt keskkonnamõju), teisi aga on raskem põhjendada, kuna need nõrgendavad konkurentsi ning neil on negatiivne mõju nii sektorile (moderniseerimisele ja tõhususele) kui ka tarbijatele (väiksem valik ja kõrgemad hinnad). Majandusliku põhjendatuse kontrollid on teenuste direktiivi kohaselt keelatud, kuid neid kohaldavad ikka veel HU ja NL ning riikide DE ja ES teatavad piirkonnad. Täiendavate reformide soodustamiseks on komisjon väljastanud riigipõhiseid soovitusi riikidele nagu BE, DK, FI, FR, DE, HU ja ES. Nagu Euroopa jaekaubanduse tegevuskavas[11] on teada antud, algatab komisjon laiema arutelu ja liikmesriikide vahelise parimate tavade vahetuse ettevõtete asutamise valdkonnas.

Piiriülese kaubatarne piirangud võivad mõjutada ka konkurentsi jaemüügiturgudel. Jaemüüjad ei pruugi alati saada vabalt hankida oma kaupu parima hinnaga kogu Euroopast. Teatavatel siseriiklike turgude vahelistel hinnavahedel on kaalukad põhjused, kuid samuti on viiteid territoriaalsetele tarnepiirangutele, mis takistavad hindade langetamist mõnel siseriiklikul turul (LU ja BE), eriti margitoodete puhul. Komisjon kavatseb seda teemat 2014. aastal põhjalikumalt uurida, konsulteerides väidetavate territoriaalsete tarnepiirangute asjus sidusrühmadega, et teha otsus võimalike edasiste meetmete kohta.

Tarbijad seisavad mõnikord ikka veel silmitsi olukordadega, kus nende kodakondsus või elukoht takistab nende võimet osta tooteid või teenuseid ühtse turu piires või tõstab makstavat hinda, seda eriti veebipõhise kaubanduse maailmas. Selline tajutud diskrimineerimine ei pruugi alati olla objektiivsete turutingimuste tagajärg, ent mõjutab tarbijate usaldust ühtsesse turgu.

Riigiasutused on ühed peamised teenustetarbijad Euroopas. Hanke-eeskirjade nõuetekohane, tõhus ja läbipaistev rakendamine annab märkimisväärset tulu. Mitu liikmesriiki on algatanud riigihangete reforme[12], nende seas IT, GR, PT ja ES. Paljudes liikmesriikides saaksid teenuseosutajad ja riigieelarve kasu, kui vähendada menetluste kestust, suurendada avalike pakkumiste puhul konkurentsi ja läbipaistvust, takistada eeskirjade eiramist (näiteks investeerides riigihangete eest vastutavate ametnike väljaõppesse või tõstes teadete avaldamise taset) ning üldisemalt parandada valitsemist selles valdkonnas (näiteks parema järelevalve, parema teavitamise ja parimate tavade levitamise teel). Reforme vajavad eriti (kuid mitte ainult) BG, DE, HU, IT, MT ja RO, nagu nähtub neile riikidele 2013. aastal esitatud riigipõhistest soovitustest. Võttes arvesse nende majanduslikku tähtsust[13], aitaks hanke-eeskirjade parem järgimine jäätmekäitluse ja IKT sektoris saavutada märkimisväärset kokkuhoidu tänu tugevnenud konkurentsile neil turgudel.

Strateegilised prioriteedid

Eelöeldut arvesse võttes peaksid liikmesriigid keskenduma järgmistele prioriteetidele:

· läheneda teenuste direktiivi rakendamisele ambitsioonikamalt, kontrollides süstemaatiliselt õigusraamistikke eesmärgiga hinnata järelejäänud tõkete vajalikkust ja proportsionaalsust. Erilist tähelepanu tuleks pöörata piirangutele, mis on tuvastatud õiguslike vormide ja osaluste hiljutiste vastastikuste hindamiste kontekstis;

· võtta nõuetekohaselt arvesse ühtse turu põhimõtteid, kui võetakse vastu asutamist ja teenuste osutamist mõjutavaid siseriiklikke eeskirju, nagu näiteks riiklikud maksusüsteemi, tööõiguse ja tarbijakaitse eeskirjad. Üksnes terviklik lähenemine teenustele võimaldab märkimisväärset edasiminekut teenuste ühtse turu integreerumisel;

· lihtsustada teenindussektori õigusakte nii, et selle tagajärjel lihtsustub haldamine ettevõtjate, eriti VKEde jaoks. E-valitsus on selle saavutamiseks tõhus tööriist. Seetõttu peaksid liikmesriigid veelgi parandama ühtsete kontaktpunktide toimimist, muutes need e-valitsuse teenuste osaks (vt ka peatükki „Digitaalsed turud”);

· kasutada ära läbipaistvuse ja vastastikuse hindamisega kaasnev võimalus teha põhjalik sõelumine riiklikul tasandil kehtivatest piirangutest, mis mõjutavad juurdepääsu reguleeritud kutsealadele ning vaagida nende säilitamise põhjendusi, võttes arvesse nende tühimõju teistele turgudele. Kaaluda võimalust vähem piiravate mehhanismide kasutuselevõtuks, et kindlustada tarbija- ja avalik huvi;

· tugevdada tõkete kõrvaldamise abil konkurentsi kogu teenindussektoris, kaasa arvatud jaemüügiteenused. Eriti tuleks kõrvaldada ettevõtte asutamise tarbetud ja ebaproportsionaalsed piirangud ning järelejäänud majandusliku põhjendatuse kontrollid tuleks süsteemselt tühistada;

· soodustada läbipaistvust ja teadlikkust hinnavahedest ja tarbijaõigustest kogu ühtsel turul, eriti Euroopa tarbijakeskuste ja muude vastutavate asutuste kaudu. Töötada tarbijate põhjendamatu diskrimineerimise vähendamise nimel;

· luua riiklikud kontaktpunktid välismaal tervishoiuteenuseid saada soovivate patsientide aitamiseks;

· töötada menetluste keerukuse ja pikkuse vähendamise suunas, tugevdada avalike pakkumiste puhul konkurentsi muu hulgas suurema läbipaistvuse ja hindade avalikustamise teel ning investeerida riigihangete eest vastutavate ametnike töö professionaalsemaks muutmisse. Ühtlasi tuleks aktiivselt ära hoida eeskirjade eiramisi ja parandada riigihangete haldamist. Täiendavat tähelepanu tuleks pöörata riigihangete eeskirjade nõuetekohasele rakendamisele jäätmekäitluse ja IKT sektorites.

2.3. Finantsteenused

Turu toimimine ja ELi integratsiooni takistused

Üldiselt on finantsturu killustatus — mille all mõistetakse riiklike turgude toimimise ja tulemuslikkuse erinevusi, mida põhjustavad kapitali või finantsteenuste vaba liikumise takistused — kriisi ajal süvenenud. Ehkki praegu on näha märke stabiliseerumisest, tuleks see suundumus ümber pöörata. Killustatus ilmneb selgesti ettevõtjate vastustest SAFE-ile[14], mis annavad tunnistust märkimisväärsetest riikidevahelistest erinevustest. Killustatus ilmneb ka siis, kui võrrelda pangalaenude intressimäärasid (mis on leibkondadele ja VKEdele reeglina tähtsad) eri liikmesriikides, nagu võib näha diagrammilt 1.

Diagramm 1: intressimäärad ja laenud finantssektorivälistele ettevõtjatele

(lõpptähtaeg kuni 1 aasta; põhisumma jääk, keskmised määrad jaanuarist augustini 2013)

Allikas: Euroopa Keskpank. Andmed Taani ja Horvaatia kohta puuduvad.

Märgatavaid erinevusi võib täheldada ka laenumahtudes (vt diagramm 2). Lisaks sellele ja ehkki andmed ei ole tsüklilise arengu erinevuste ning mõne liikmesriigi võetud erimeetmete tõttu täielikult võrreldavad (näiteks Hispaanias on teatavad laenud kantud üle „rämpspanka”, mis ei ole rahaloomeasutus), on siiski selge, et piiratud või kuluka laenuandmise tõttu on pankade kaudu reaalmajandusse vahendatava laenu kogumaht Euroopa Liidus oluliselt vähenenud.

Diagramm 2: laenud finantssektorivälistele ettevõtjatele, rahaloomeasutuste bilansi jääk

(aastased kasvumäärad, august 2013)

Allikas: Euroopa Keskpank. Andmed Taani, Ühendkuningriigi ja Horvaatia kohta puuduvad.

Lõpuks näitavad killustatust ka tarbijate hinnangud. Tarbijad peavad finantsteenuseid[15] iseäranis suure mahajäämusega turgude rühmaks ning nende teenuste hindamises on liikmesriikide vahelised erinevused kõige suuremad. Eriti nõrgad on tulemused Lõuna- ja Ida-Euroopa liikmesriikides[16].

Killustatust on mõnikord süvendanud teatavate riiklike järelevalveasutuste tegevus nii euroalas kui ka euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides. Selleks et reageerida võlakriisist põhjustatud võimalikele stabiilsusprobleemidele, on mõni liikmesriik võtnud kasutusele eraldava toimega usaldatavusmeetmeid, nagu näiteks sularaha, dividendide ja muu pankade vara hoidmine koduriigi piires[17]. Ehkki piiravad usaldatavusmeetmed võivad finantsturgude stabiilsuse säilitamisel olla põhjendatud, peavad riiklikud järelevalveasutused tagama, et igasugune kapitali vaba liikumist potentsiaalselt piirav meede on mittediskrimineeriv ja proportsionaalne seatud eesmärgiga. Eeltingimus selleks on riiklike järelevalveasutuste vaheline tihe ja lojaalne koostöö Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) egiidi all, et vähendada siseturu killustumise ohtu.

Pankade kapitalinõuete paketi[18] hiljutine vastuvõtmine tugevdab ELi pankasid ja nende võimet tegevusega seonduvaid riske nõuetekohaselt juhtida ning katta äritegevuse käigus tekkinud võimalikud kahjud. Kõik 28 liikmesriiki peavad tagama nende eeskirjade rakendumise alates 1. jaanuarist 2014.

Ühtse reeglistiku väljatöötamine, et tagada ühtsed eeskirjad, järelevalve ja kriisilahendus kogu Euroopa Liidus, ning pangandusliidu loomine peaksid taastama usalduse, lihtsustama seeläbi rahastamist ning soodustama finantsteenuste siseturgu. Reeglistiku kõigi osade  valmimine[19] ning selle kiire ja tulemuslik rakendamine on seega äärmiselt tähtsad. Ühtlasi on väga tähtis tagada finantsreformi kava muude põhielementide nõuetekohane, kiire ja ühtne rakendamine nende jõustumisel, et säilitada finantsstabiilsust ning taastada tarbijate usaldus ja kindlustunne.

Selles kontekstis on ühtse järelevalvemehhanismi määruses sätestatud, et enne otsest järelevalvet ühtse järelevalveasutuse poolt, milleks on Euroopa Keskpank, tuleb teha vara kvaliteedi läbivaatamine. See läbivaatamine on osa ulatuslikumast tegevusest, millesse on kaasatud Euroopa Pangandusjärelevalve ning mis hõlmab ka pankade bilansside hindamisi ja stressiteste[20]. See peaks suurendama turu usaldusväärsust ning aitama kaasa finantsvaldkonna killustatuse edasisele leevenemisele. Sellepärast on tähtis, et liikmesriigid valmistuksid nendeks tegevusteks põhjalikult ja teeksid kõik vajalikud jõupingutused, kaasa arvatud asjakohaste kaitsemeetmete kasutuselevõtt enne tegevuse lõppemist ning ettevalmistused pankadele antava riigiabi läbivaadatud eeskirjade kohaldamiseks.

Enne alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitleva direktiivi jõustumist[21] ei olnud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate tegevus Euroopas piisavalt läbipaistev ning sellega kaasnevad ohud ei leidnud reguleerimis- ja järelevalvekorras piisavat käsitlemist. Ehkki direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli juuli 2013, ei ole kõik liikmesriigid seda praeguseks üle võtnud.

Euroala integreeritud makseturg muudab maksed odavamateks, lihtsamateks ja turvalisemateks. Enam kui kümme aastat pärast euro kasutuselevõttu ühisraha ja ühtse maksevahendina kehtivad ikka veel 28 erinevat sularahamaksete süsteemi. Ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) määruses[22] määratakse 1. veebruar 2014 lõpptähtajaks eurodes tehtavate nii siseriiklike kui ka üleeuroopaliste kreeditkorralduste ja otsearvelduste üleminekuks vastavalt SEPA kreeditkorraldustele ja SEPA otsearveldustele. See mõjutab otseselt rohkem kui 35 miljardit kreeditkorraldust ja otsearveldust, mis euroalas aasta jooksul tehakse. Euroopa Keskpanga SEPA näitaja kohaselt oli euroala üldine ülemineku määr juulis kreeditkorralduste puhul 50 % (võrreldes 38,2 %-ga veebruaris) ja otsearvelduste puhul 4,8 % (võrreldes 2,3 %-ga veebruaris). See tähendab, et SEPA üleminekutähtajast kinnipidamiseks peavad kõik asjaosalised SEPA valmisolekut, teabevahetust ja rakendusmeetmeid märgatavalt ja viivitamatult tugevdama.

ELi tasandil on astutud mitmeid samme, et parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele[23]. Siseriiklikul tasandil peavad liikmesriigid suurendama oma toetust VKEde juurdepääsule rahastamisele, kasutades ära ka ELi tasandi tegutsemisvõimalusi, mis hõlmavad reguleerivaid meetmeid, ELi finantsinstrumente, uusi riigiabi eeskirju riski finantseerimiseks ja muid meetmeid VKEde ettevõtluskeskkonna parandamiseks.

Juurdepääs teabele ettevõtjate kohta kogu siseturul on samuti VKEde jaoks tähtis element, mis lihtsustab nende piiriülest tegevust ja rahastamist. Selles kontekstis on tähtis astuda esimene vajalik samm, nimelt võtta õigeaegselt üle direktiiv keskregistrite, äriregistrite ja äriühingute registrite sidestamise kohta[24], millekohane tähtaeg lõpeb 7. juulil 2014 ning mis nõuab kõigilt liikmesriikidelt oma ettevõtlusregistrite elektroonilist sidestamist. Edasisteks sammudeks on maksejõuetuse registrite sidestamine Euroopa e-õiguskeskkonna portaali[25] kaudu ning maksejõuetusõiguse moderniseerimine Euroopa Liidus[26].

Strateegilised prioriteedid

Eelöeldu põhjal peaksid liikmesriigid keskenduma järgmistele prioriteetidele:

· tagada, et pankade uued kapitalinõuete eeskirjad rakenduvad 1. jaanuariks 2014;

· võtta kõik vajalikud meetmed, kaasa arvatud asjakohaste kaitsemeetmete kasutuselevõtt ning ettevalmistused pankadele antava riigiabi läbivaadatud eeskirjade kohaldamiseks enne, kui on sooritatud vara kvaliteedi läbivaatamised, bilansi hindamised ja stressitestid;

· tagada, et riiklikud järelevalveasutused täidaksid kõiki pangandusalastes õigusaktides sätestatud koostöönõudeid eesmärgiga vältida koordineerimata või ebaproportsionaalseid meetmeid riiklike järelevalveasutuste võetavate piiravate usaldatavusmeetmete kontekstis. Seda tuleb kindlasti teha enne, kui ühtne järelevalvemehhanism täielikult toimima hakkab;

· viia lõpule alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitleva direktiivi rakendamine;

· tagada, et kõik turuosalised lõpetavad oma SEPA-le ülemineku enne 1. veebruari 2014. Riikliku tasandi kommunikatsiooni ja teadlikkuse tõstmise meetmeid tuleb võimendada, eriti VKEde, väikeste ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste puhul;

· soodustada ja toetada VKEde juurdepääsu rahastamisele, eriti järgmiste meetoditega:

o alternatiivide leidmine pankade poolsele rahastamisele ja innovatiivsed rahastamisallikad, kaasa arvatud VKEde võlakirjade ja alternatiivsete aktsiaturgude väljaarendamine, VKEdele ning kiirelt kasvavatele ettevõtjatele spetsialiseerunud aktsiaturgude tekke soodustamine, ühisrahastamine ja riskikapital. Viimane on nüüdseks võimalik kogu Euroopas tänu Euroopa riskikapitalifondide[27] ja sotsiaalettevõtlusfondide määrustele[28]; peatsed riigiabi eeskirjad riskifinantseerimise kohta loovad samuti liikmesriikides võrdsemad tingimused ning lihtsustavad VKEde juurdepääsu riskikapitalile;

o VKEdele krediidireitingute andmise kvaliteedi parandamine ning piiriülese juurdepääsu lihtsustamine teabele ettevõtjate kohta, et jõuda ettevõtlusteabeni, mis hõlmaks kogu Euroopa Liitu. Esimene samm sellel teel on keskregistrite, äriregistrite ja äriühingute registrite sidestamise direktiivi õigeaegne ülevõtmine;

o Tarneahela, kaasa arvatud kaubanduse finantseerimise rahavoogude parandamine ning võitlus makseviivitustega aitaks kaasa VKEde likviidsuspiirangute leevendamisele ja suurendaks VKEde käibekapitali.

2.4. Energiaturud

Turu toimimine ja ELi integratsiooni takistused

Kolmanda energiapaketi eesmärk on kujundada välja gaasi ja elektri siseturg. Paraku esineb enam kui kaks aastat pärast tähtaja möödumist endiselt viivitusi paketi ülevõtmise, jõustamise ja tulemusliku rakendamisega. 25. oktoobri 2013. aasta seisuga on ikka veel pooleli kaksteist direktiivide ülevõtmata jätmise juhtumit, millest üheksa on komisjon esitanud Euroopa Liidu Kohtule ning kolm on põhjendatud arvamuse etapis seitsme eri liikmesriigi (PL, SI, FI, EE, RO, IE ja LT) suhtes. Lisaks sellele tegeleb komisjon ikka veel siseriiklike õigusaktide vastavuse kontrollimisega, kuna suur hulk teatisi saabus alles hiljuti.

Vaja on teha märkimisväärseid investeeringuid energiataristu (nt torujuhtmed ja elektrivõrgud), ning hoidlate ja veeldatud maagaasi projektidesse, et energia liiguks vabalt ja võimaldaks piiriülest kauplemist, tagades sellega tarnekindluse. 2013. aastal on riigipõhiseid soovitusi esitatud 13 liikmesriigile (BG, EE, FR, DE, IT, LV, LT, MT, PL, RO, SK, ES ja UK) seoses vajadusega suurendada elektri- ja/või gaasiühendusi. Selle tulemusel on paranenud nii gaasi- kui ka elektriühendused (nt gaasiühendused Aafrika-Hispaania-Prantsusmaa koridoris, elektriühendused PT ja ES vahel, UK ja IE vahel ja Läänemere piirkonnas ning gaasi vastassuunavoo projektide arendamine, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas). Nimetatud projektid on aidanud kaasa turgude paremale toimimisele. Oktoobris 2013 võttis Euroopa Komisjon vastu nimekirja 248 võtmetähtsusega ja ühist huvi pakkuvast energiataristu projektist, millele aitaksid kaasa kiiremad ja tõhusamad loamenetlused ja parem õiguslik käsitlus ning mis võivad ühtlasi saada rahalist toetust Euroopa ühendamise rahastust (CEF).

Elektritootmise turg on ikka veel väga kontsentreeritud. Kaheksas liikmesriigis on üle 70 % elektritootmise turust endiselt pikka aega turgu valitsenud ettevõtja kontrolli all[29]. Eriti suure ehk üle 75 % turuosaga on EE, LV, FR, LU ja SK. Madalaim üleriigiline turuosa on suurimal elektritootjal Poolas ja Hispaanias. Gaasi jaemüügiturul valitseb Lätis vaid üks ettevõtja ning LT, PL ja EE suurima jaemüügiettevõtja turuosa ulatub üle 90 %. Suurima jaemüügiettevõtja suhteliselt väikesemahulist turuhõlvamist riiklikul tasandil (alla 30 %) võib täheldada DE, HU ja IT puhul.

Tarbijad liigitavad elektri- ja gaasiturud halvasti toimivate turgude hulka[30]. Mõlema turu näitajad on allpool keskmist valiku, võrreldavuse, tarnijate vahetuse ja tariifide poolest, mis viitab sellele, et tarbijad ei osale turul aktiivselt. Üldjoontes on elektri- ja gaasiturg paranenud kõige enam Belgias, sellal kui EE ja BG elektriturg on kõige enam halvenenud.

Arukate arvestisüsteemide kasutuselevõtmine võimaldab tarbijatel saada täpsemat ja tihedamat tagasisidet oma energiatarbimise kohta, vähendades ühtlasi eksimisvõimalusi, lihtsustades vahetusi ja arvete esitamist ning kahandades taristut. 16 liikmesriiki on juba otsustanud võtta arukad elektriarvestid kasutusele hiljemalt aastaks 2020, mis tähendab ligikaudu 84 % ELi tarbijatest ja ligikaudu 35 miljardi euro suurust investeeringut. Gaasiarvestite puhul on arukate süsteemide kasuks otsustanud seitse liikmesriiki, mis tähendab ligikaudu 30 % kasutajatest ja ligikaudu 15 miljardi euro suurust investeeringut. Eduka rakendamise juures on tähtis roll tarbija usaldusel, nagu võis täheldada SE ja FI puhul. Tähelepanu tuleb pöörata olemasolevale andmekaitsele ja turvameetmetele.

Liikmesriigid peaksid järk-järgult loobuma jaehindade reguleerimisest. Selline reguleerimine kaldub takistama konkurentide turule sisenemist ning investeeringuid nii uustulnukatelt kui ka turgu valitsevatelt ettevõtjatelt. Kui jaehindu ei reguleerita, hoiab tugevam konkurents, liikmesriikide meetmed läbipaistvuse suurendamiseks energia jaemüügiturgudel ja paremad teavitusvahendid tarbijatele hinnad kontrolli all ning võimaldavad tarbijatel teha valikuid ja kasutada ära konkurentsist tulenevaid eeliseid. Jaehindade reguleerimise tulemusel halvenevad harilikult teenuse kvaliteet ja innovatsioon. Sellal kui reguleeritud hinnad järk-järgult kaovad, tuleb pakkuda suuremat tuge haavatavatele tarbijatele, rakendades energiatõhususmeetmeid koos eritoetusmeetmetega (kaasa arvatud näiteks rahaline abi haavatavatele tarbijatele nende arvete tasumisel). Sellekohaseid samme on astunud AT, DE, NL ja SE, kus toetus on seotud energia turuhinnaga. BG, FR, HU, PL ja RO on saanud 2013. aastal riigipõhise soovituse reguleeritud hindade asjus.

Selleks et liikmesriigid täidaksid 2020. aasta taastuvenergia alased siduvad eesmärgid, mis tähendab, et kokku 20 % summaarsest energia lõpptarbimisest on vaja toota taastuvatest energiaallikatest, tuleb märkimisväärselt investeerida ka tootmisvõimsusse. Ehkki 2011. aastal oli enamik liikmesriike (välja arvatud BE, FR, LV, MT, NL ja UK) juba oma 2011./2012. aasta vahe-eesmärgi saavutanud, ei ole rahuloluks põhjust. Lühikeses ja keskpikas perspektiivis vajab suur hulk taastuvenergia tootmise tehnoloogiaid endiselt toetust. Seda tuleks pakkuda kooskõlas komisjoni avaldatud parimate tavade suunistega[31].

Vahel läheb tarvis võimsuse korvamise mehhanisme, et tagada jätkuv energiatootmisvõime taastuvenergia allikate (tuule- ja päikeseenergia) suureneva ühiskasutuse tingimustes. Niisugused mehhanismid võivad aga turgu märkimisväärselt moonutada ja peaksid seega jääma viimaseks võimaluseks alles pärast nõudluse rahuldamise, energiatõhususe ja piiriülese koostöö meetmeid.

Strateegilised prioriteedid

Eelöeldu põhjal peaksid liikmesriigid keskenduma järgmistele prioriteetidele:

· kolmanda energiapaketi direktiivide õigeaegne ja igakülgne ülevõtmine ning kolmanda energiapaketi määruste nõuetekohane rakendamine;

· elektrienergia ja gaasi võrgueeskirjade vastuvõtmine ja kohaldamine, et reguleerida turu igapäevast toimimist piiriülese kauplemise ja võrkude kasutuse lihtsustamise teel;

· naaberriikide vahelise ühendusvõimsuse suurendamine, muu hulgas üleeuroopalise energiataristu suuniseid sisaldava määruse täieliku kohaldamise teel. Samal ajal peaksid liikmesriigid võtma laiema piiriülese seisukoha tarnekindluse küsimustes;

· tarbijate mõjujõu suurendamine sellega, et neile tagatakse parem juurdepääs selgele ja läbipaistvale teabele, parem valmisolek avatud turgudel osalemiseks ning suutlikkus kasutada ära sagedasi mõõteandmeid, mis arukate arvestisüsteemide kasutuselevõtuga kättesaadavaks muutuvad;

· reguleeritud hindade järkjärguline kaotamine koos haavatavate tarbijate kaitse tagamisega. Toetuse puhul tuleks võtta arvesse haavatava tarbija konkreetseid vajadusi, mõjutamata seejuures ebaproportsionaalselt konkurentsi energiaturgudel;

· Riigi sekkumise ümberhindamine kooskõlas komisjoni tuvastatud parimate tavadega,[32] eesmärgiga hoiduda energiasektori subsiidiumidest, toetuskavadest, maksudest ja lõivudest, millel on moonutav mõju turu toimimisele või millel on tarbetu või ebaproportsionaalselt suur mõju energiahindade vastuvõetavusele kodumajapidamiste ja ettevõtjate jaoks.

2.5. Transporditurud

Turu toimimine ja ELi integratsiooni takistused

Võttes arvesse transporditeenuste integreerimise kesist edenemist, on komisjon teinud 2013. aastal ettepanekuid tähtsateks algatusteks raudtee- ja lennundussektoris[33]. Siiski on transporditeenuste tõelise siseturu tekkeks vaja rohkem edusamme liikmesriikide tasandil, kuna lahknevad riiklikud prioriteedid ja transpordituru killustatus avaldavad jätkuvalt negatiivset mõju transporditeenuste kvaliteedile Euroopas.

Rongiliikluse turgu näevad tarbijad ühena kõige halvemini toimivatest teenindussektoritest. 2013. aastal paiknes see turg 31 teenusteturu pingereas 25. kohal. Positiivse poole pealt on turu tulemuslikkus 2012. aasta 27. kohaga võrreldes veidi paranenud[34]. Ehkki lennuteenuste turgu tervikuna hinnatakse suhteliselt kõrgelt, on viiendik kõigist piiriülestest kaebustest seotud reisijate või pagasi lennutranspordiga[35].

Jõustamise sihttasemete seisukohast (üksikasju vt lisast) on transpordisektori tulemus hea ning kõik liikmesriigid on kõik seitse asjaomast direktiivi lõpuks üle võtnud. Siiski on selles valdkonnas endiselt raskusi kesksete õigusaktide nõuetekohase ülevõtmise ja rakendamisega. Seetõttu on 14 liikmesriigi suhtes pooleli 20 rikkumismenetlust transpordialaste õigusaktide mittevastavuse tõttu.

Kui vaadelda konkreetseid transpordiliike, on kõige püsivamad kitsaskohad raudteeveo teenustesektori integreerimisel. Jätkuvalt on tõsiseks probleemiks turulepääs vaatamata raudtee-kaubaveoteenuste ja rahvusvahelise reisijateveo teenuste konkurentsile avamisele vastavalt 2007. ja 2010. aastal.

Mitu liikmesriiki on säilitanud õigusliku monopoli riigisisese reisijateveo turul (FI, FR, ES, BE ja NL[36]). Mitmed teised liikmesriigid sõlmivad avaliku teenindamise lepinguid otse ja ilma avaliku konkursita (BE, CZ, EL, ES, FR, HR, IE, LU, RO ja SI)[37]. Peale selle ei ole mitmes riigis turu de jure avamine olukorda muutnud, kuna avatud pakkumised avalikele teenustele ei võimaldanud leida uusi turulesisenejaid (BG, LT, LV, SK).

Teine takistus uute operaatorite turule sisenemisel ja raudteeteenuste tõhusal osutamisel on taristuettevõtjate ja teenuseosutajate ebapiisav sõltumatus ning nendevahelise finantsläbipaistvuse puudumine, mis võib põhjustada diskrimineerivat käitumist ja turumoonutusi. 2013. aasta juuni seisuga oli seoses raudteeteenustega pooleli 42 rikkumismenetlust peaaegu kõikide liikmesriikide suhtes ning rida kaebusi on esitatud ka konkurentsieeskirjade alusel. Paigalseis avatud ja konkurentsivõimeliste raudteeturgude loomisel võib kahjustada kogu Euroopa majandust eriti tõsiselt, kui kõne all on transiidiriigid ja/või suurema sisenemispotentsiaaliga suured turud. See mure kajastub ka 2013. aasta riigipõhistes soovitustes, kus AT, DE, ES ja FR said nõu soodustada konkurentsi raudteeturul ning BE, BG, IT, PL ja RO said soovituse tugevdada reguleeriva(te) asutus(t)e rolli.

Ligikaudu 40 % ühtse turu kaupade transpordiks kasutatakse  lähimerevedu ELi sadamate vahel. Liikmesriikide vahelisi mereveoteenuseid reguleerivad aga aeglased ja jäigad menetlused, mis tulenevad sellest, et meretransporti käsitletakse välispiiridest väljuva transpordiliigina. Sinise vööndi algatusega[38] soovib Euroopa Komisjon luua meretranspordile tõelise ühtse turu, kehtestamata ELi sadamate vahel transporditavatele ELi kaupadele enam haldusformaalsusi, mis kehtivad välissadamatest saabuvate kaupade suhtes, vaid kohaldades ELi kaupade suhtes hoopis lihtsustatud menetlusi. See suurendab nimetatud transpordiliigi ligitõmbavust.

Lennundussektoris toimuv näitab turu liberaliseerimise võimalikke eeliseid. Euroopa Liidu piires on lennureisijate hulk kasvanud ühtlaselt alates 1990ndatest, sellal kui piletihinnad on tunduvalt langenud. Ajavahemikus 1995–2011 kasvas õhutranspordi reisijakilomeetrite hulk ELis enam kui 66 % ja nüüdseks moodustab õhutransport peaaegu 9 % ELi reisijateveo turust. Ometi on ELi õhuruum ikka veel killustatud, mis põhjustab suuremaid kulutusi ning seab ELi operaatorid nende väliskonkurentidega võrreldes ebasoodsasse olukorda. Selle taustal on funktsionaalsete õhuruumiosade kasutuselevõtust tulenev praktiline kasu ja tugev ELi võrguhaldaja vajalikud tegurid turu edasiseks integreerimiseks. Lisaks sellele on aeronavigatsiooniteenuste osutamine jätkuvalt konkurentsile suletud ning selle kvaliteet ja kulutõhusus peavad paranema. 2013. aasta juunis tegi Euroopa Komisjon ettepanekud Euroopa lennuliikluse juhtimissüsteemi reformimise kiirendamiseks[39].

Mis puutub jõustamisse, siis tekitab mitmele liikmesriigile jätkuvalt raskusi lennujaamatasude direktiivi nõuetekohane rakendamine, mida näitavad ilmekalt diskrimineerivate lennujaamatasude juhtumid.

Ametlikud uurimismenetlused riigiabi asjus avati aastatel 2012–2013 eriti DE, FR ja IT, kuid ka RO, PL, DK ja SE puhul, et lennujaamade ja lennuettevõtjate riiklik rahastamine ei takistaks ausat konkurentsi lennundussektoris.

Turu avamine on osutunud edukaks ka rahvusvahelise maanteetranspordi valdkonnas. Rahvusvahelised maanteeveod kasvasid 32 % võrra ajavahemikus 2000–2011 ning moodustavad nüüd peaaegu 33 % vedudest tervikuna. Siiski on transpordi pakkumise ja nõudluse optimaalne sobitamine keeruline riigisisese autoveo teenuste ajutiste sätete jätkuvate piirangute tõttu ning riigisisese autoveo turgudele alalise juurdepääsu piirangute tõttu[40].

Riigisisese autoveo turud jäävad rahvusvahelise konkurentsi mõjude eest kõrvale[41]. Kabotaaži ajalised ja tööpiirangud piiravad autoveo-ettevõtjate vabadust teenuste osutamisel. Seetõttu jääb kabotaaž ELi autoveoturul kitsaks turusegmendiks (ligikaudu 2 % kogu transpordimahust). Lisaks sellele on mõni liikmesriik nagu FI ja DK võtnud täiendavaid meetmeid oma turgude kaitsmiseks mitteresidentidest vedajate konkurentsi eest. Teised liikmesriigid nagu näiteks ES jätkavad piirangute kehtestamist väikeettevõtjate alalisele asutamisele. Selles suhtes keskendub komisjon ühtlasi olemasolevate õigusaktide tõlgendusselgusele ja ühtsemale kohaldamisele nii turulepääsu kui ka sotsiaalsete standardite aspektist. Piirangute kõrvaldamine EL 12 veoettevõtjate tegevuselt on suurendanud samal ajal märgatavalt nende rahvusvahelisel autoveoturul osalemist (kaks kolmandikku nende transpordimahust on rahvusvaheline).

Liikmesriigid peavad suurendama jõupingutusi, et viia lõpule ja ajakohastada piiriülesed ühendused ning taristu kauba- ja reisijateveoks Euroopas. See on saavutatav eelkõige uute TEN-T põhivõrgu koridoride rakendamise, intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtu ja piiriülese transpordi ülekoormatuse parema haldamise teel[42]. Peale selle tuleks taristu kasutustasude puhul vältida juhukasutajate võimalikku diskrimineerimist, kehtestades selleks vahemaapõhised tasud. Sellise süsteemi on seni raskeveokite puhul kasutusele võtnud AT, CZ, DE, PL, SI ja SK ning kõigi liiklejate puhul teataval osal teedevõrgust EL, ES, FR, IE, IT, PL ja PT[43].

Strateegilised prioriteedid

Eelöeldu põhjal peaksid liikmesriigid keskenduma järgmistele prioriteetidele:

· tagada transporti käsitleva ühenduse õigustiku õigeaegne ja kvaliteetne ülevõtmine, eriti raudteesektoris;

· avada riigisisesed raudtee-reisijateveo teenused konkurentsile ning tagada, et avaliku teenindamise lepingud oleksid selgelt kindlaks määratud ja sõlmitud ausa, avatud ja läbipaistva hankemenetluse teel; institutsiooniline struktuur peaks tagama taristu haldaja sõltumatuse, et võimaldada tulemuslikku konkurentsi raudteeturgudel, mis tagaks ja kindlustaks võrdse juurdepääsu taristule;

· kõrvaldada bürokraatia sadamates, et lihtsustada tolliformaalsusi ELi sisesel mereveol ning laevadele, mis randuvad kolmandate riikide sadamates;

· kiirendada ühtse Euroopa taeva algatuse rakendamist (nt vähendades lennuliikluse juhtimisvõrgu killustatust  funktsionaalsete õhuruumiosade rakendamisega ning aastate 2012–2014 tulemuseesmärkide saavutamisega), et parandada lennunduse turvalisust, suutlikkust, tõhusust ja keskkonnamõju;

· vaadata läbi allesjäänud siseriiklikud piirangud riigisisese autoveo ja maantee-reisijateveo turgudele, eesmärgiga tagada nende täielik kooskõla olemasolevate ELi õigusaktidega, mis käsitlevad välismaistele maanteeveo-ettevõtjatele vabaduse andmist teatavateks kabotaažitoiminguteks ja ettevõtte asutamiseks mis tahes liikmesriigis;

· kõrvaldada kitsaskohad ja ajakohastada transporditaristut TEN-T koridoride lõpuleviimise, piiriüleste ühenduste parandamise, intelligentsete transpordisüsteemide ühtse kasutuselevõtu ning mittediskrimineerivate vahemaapõhiste tasude rakendamise teel, vältides samal ajal investeerimist transporditaristusse, mis ei kuulu ühtsesse võrku ning millega võib kaasneda alakasutus ja suured ülalpidamiskulud.

2.6. Digitaalsed turud Turu toimimine ja ELi integratsiooni takistused

Digitaalsete turgude hea tulemuslikkus sõltub mitmest omavahel seotud tegurist. Arenenud e-kaubandusega riigid paistavad harilikult silma e-majanduse suure intensiivsuse poolest. Heade tulemustega riikides nagu SE, DK ja UK[44] on kõigis ulatuslik lairibaühenduse levik, suur internetikasutus ning head internetioskused kogu elanikkonna seas. Usaldus interneti kui müügikanali vastu[45] ning teadlikkus õigustest ja kohustustest veebis[46] on neis liimesriikides samuti kõrgel tasemel. Tihedat seost veebimüügi ja SKP vahel elaniku kohta võib täheldada SE ja DK puhul.

Digitaalsete turgude jaoks äärmiselt tähtis püsivõrgu lairibataristu kättesaadavus on mõõdukalt, ent ühtlaselt paranenud. Maapiirkondades on püsivõrgu kättesaadavus kümnes liikmesriigis siiski veel alla 80 % ning jätkuvalt on sellega probleeme riikides nagu PL, SK, SI, LV ja RO, sellal kui LT ja CZ on teinud teatavaid edusamme. Enam kui pooled ELi leibkondadest on kiire lairibaühendusega kaetud, kuid IT, HR, EL, FR, IE ja PL peavad sammu pidamiseks oma võrke ajakohastama[47].

Mobiilsidesektorile on üldiselt pakkunud tuge konkurents ja mobiilse lairibaühenduse pidev areng[48], kuid sellele mõjuvad halvasti viivitused spektri vabastamisel. 4G mobiilse lairibaühenduse juurdepääsuvõrkude arv kolmekordistus vaid ühe aastaga 26 %-ni, kuid traadita lairibaühenduse jätkuv areng nõuab täiendavaid suuri investeeringuid tugivõrkudesse. See on võimalik üksnes piisava spektri olemasolul. Siiski ei ole üle poole liikmesriikidest ikka veel võtnud kasutusele traadita lairibaühenduse 800 MHz sagedusala, mis pidi rakenduma 1. jaanuariks 2013[49]. Mobiilside võrkude jagamine kooskõlas konkurentsieeskirjadega võib aidata juba eraldatud spektrit paremini ära kasutada. Ühtlasi on vaja kõrvaldada põhjendamatud piirangud traadita lairibavõrkude loomisele.

Liikmesriikide vahelised hinnavahed on jäänud üldiselt suurteks[50] ning on visad kaduma[51]. Koos püsivate takistustega operaatorite vahetamisel[52] tõstab see esile vajaduse süvendada elektroonilise side ühtset turgu, kus esmatähtsad on riiklike reguleerimisasutuste sõltumatus ja korralik rahastamine ning õigusraamistiku nõuetekohane kohaldamine. Hiljuti välja käidud õigusaktide pakett elektroonilise side ühtse turu jaoks kõrvaldab järelejäänud tõkked ning toob taristusse investeerimiseks vajaliku õiguskindluse. Turutõrgete ilmnemisel on siiski vaja ka jätkuvat ja sihipärast riiklikku toetust, kaasa arvatud struktuurifondidest, mis on mõnes liikmesriigis olnud alakasutatud ja/või tekitanud tõsiseid probleeme kasutussuutlikkuses.

Euroopa Liidus keskmiselt jätkab e-kaubandus kasvamist nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt. Peamiselt on tegemist siiski sisekaubandusega. Interneti teel viimase 12 kuu jooksul tellinud või ostnud isikute arv tõusis 2012. aastal 45 %-ni, võrreldes 43 %-ga 2011. aastal ja 40 %-ga 2010. aastal[53], kusjuures eriti madalalt tasemelt alustanud liikmesriikides oli kasv eriti jõudus. Siiski on paljudes neist riikidest riigisisene e-kaubanduse tase keskmisest madalam (25 % või alla selle HU, EE, HR, PT, CY, EL, LT, IT, BG ja RO puhul).

Piiriülene e-kaubandus on endiselt piiratud; teistest liikmesriikidest oste sooritanud isikute osakaal ELis kasvab, kuid üksnes marginaalselt (10 %-lt 11 %-le)[54]. Ehkki e-kaubanduse direktiiv on üldjoontes hästi rakendunud, on mõnes liikmesriigis jätkuvalt muresid kauplejate eelneva loa taotlemise nõuetega ja teavitamiskohustuste jõustamisega. Lisaks sellele vajavad suuremat tähelepanu valdkonnad nagu maksete kättesaadavus ja turvalisus, isikuandmete puutumatus, tellitud kaupade tarnimine, teave internetilepingute kohta, lihtsustatud juurdepääs õiguskaitsemehhanismidele ning üldine lepingu- ja tarbijakaitseõigus. Ettevõtjate ja tarbijate kulutusi digitaalmajanduses osalemisse võiks veelgi vähendada tulemuslike küberjulgeoleku strateegiatega, mida on aga rakendanud vaid pooled ELi liikmesriikidest (AT, CZ, EE, FI, FR, DE, HU, LT, LU, NL, PL, RO, SK ja UK)[55], kellest AT, DE, DK, FI, FR, NL, SE ja UK[56] riiklik kaitsesuutlikkus on eriti hea.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine avaliku sektori tulemuslikkuse tõstmiseks on alahinnatud vahend majanduskasvu soodustavaks eelarve konsolideerimiseks ja struktuurireformideks, eriti e-valitsuse, pilvepõhiste teenuste[57], e-tervise ning arukate ja koostalitlevate energia- ja transpordivõrkude kaudu ning samuti juurdepääsu võimaldamisega avaliku sektori valduses olevale teabele. Eelmisest aastast alates on avaliku sektori moderniseerimisel tehtud pidevaid edusamme: 87 % ettevõtjatest kasutavad e-valitsuse teenuseid ning mitmed liikmesriigid on võtmas kasutusele kohustuslikke internetipõhiseid teenuseid. E-valitsuse teenuseid kasutavate kodanike osakaal on eelmise aasta jooksul samuti tõusnud 44 %-ni (mõlemal juhul oli tõus 3 protsendipunkti). IT, HR, BG, CY, CZ, RO, PL ja EL jaoks oleks kasulik, kui nende vastav tõus oleks kiirem. Ehkki elektrooniliste vahendite kasutamine riigihankemenetlustes on jätkuvalt piiratud, on mõned liikmesriigid võimaluse ära kasutanud, eriti PT (kus elektrooniline esitamine on enamiku menetluste puhul kohustuslik), LT, IE, SE ja UK. Elektrooniline arveldamine on juba kohustuslik valdavas osas DK ja SE riigiasutustest ning peaks muutuma reegliks kogu Euroopa Liidus.

ELi „intellektuaalomandi taristu”[58] nõuab tugevdamist. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor ja kõik, kes üha enam kasutavad turustuskanalina internetti, sõltuvad sageli suuresti intellektuaalomandi õigustest, mis suurendavad nende atraktiivsust rahastamisel ning tagavad vajaliku investeeringutasuvuse. Siseriiklike õiguste registreerimissüsteemid peavad olema taskukohased ja ligipääsetavad[59]. Peale selle suudaksid spetsiaalsed intellektuaalomandi osakonnad siseriiklikes kohtutes kiirendada märgatavalt menetlusi ja parandada otsuste kvaliteeti.

Isegi tipptasemel võrkude ja tehnika täielik majanduskasvu ja töökohtade loomise potentsiaal ei avaldu, kui ettevõtjad ja kodanikud neid täiel määral ei kasuta[60]. Nimetatud potentsiaali avaldumise peamiseks takistuseks on hetkel tööjõu puudulikud IKT-oskused. Ligikaudu 50 %-l ELi kodanikest arvutioskus puudub või on nõrk[61]; samal ajal nõuab eeldatavalt 90 % kõigist töökohtadest aastaks 2015 teatavat IKT-oskust[62]. IKT-oskused peavad saama üldise haridussüsteemi osaks kõigil tasanditel. Sellele lisaks on vaja tihedamat suhtlust haridus- ja ettevõtlusringkondade vahel, võttes arvesse IKT spetsialistide praegust teravat nappust[63].

Strateegilised prioriteedid Eelöeldu põhjal peaksid liikmesriigid keskenduma järgmistele prioriteetidele: · tagada elektroonilise side turgude nõuetekohane toimimine vastavate riiklike reguleerivate asutuste tugevdamise, kiire lairibaühenduse konkurentsipõhist kasutuselevõttu toetavate õigusnormide rakendamise ning vajadusel ka sihipärase avaliku sektori toetuse abil, seejuures eriti Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusa kasutamise teel; · viia võimalikult kiiresti lõpule 800 MHz sagedusala eraldamine, viia traadita lairibaühenduse kasutatav raadiospekter kogutasemeni vähemalt 1200 MHz ning kõrvaldada tõkked traadita lairibavõrkude tõhusa kasutuselevõtu ja kasutamise eest; · luua soodsad tingimused mitmesugustes internetipõhiseid teenuseid mõjutavates valdkondades, kaasa arvatud asjaomaste õigusaktide nõuetekohane ja õigeaegne rakendamine alates e-kaubandusest kui internetipõhiste teenuste osutamise õiguslikust nurgakivist kuni maksusüsteemi, postipakiteenuste, maksete, tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide nagu näiteks tarbijaõiguste direktiivi[64] või vaidluste lahendamise mehhanismide nagu näiteks vaidluste kohtuvälise ja veebipõhise lahendamiseni välja[65]; · toetada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning eriti lairibaühenduse kasutamist, lihtsustades VKEde juurdepääsutingimusi ühenduvuse ja kasutuse rahastamisele. Liikmesriigid peaksid investeerima ka IKT-oskustesse, eriti Euroopa Sotsiaalfondi kaudu, ning integreerima nimetatud oskusi varasemast rohkem ja paremini oma haridussüsteemidesse, soodustama partnerlusi ettevõtjatega, edendama piiriülest liikuvust ning võtma vastu e-pädevuste raamistiku; · võtta vastu kõikehõlmav ja ajakohane küberjulgeoleku strateegia ning määrata asutus seda rakendama ja teiste liikmesriikidega koostööd tegema; · parandada kasutajasõbralike avalike internetipõhiste teenuste kättesaadavust, kaasa arvatud piiriüleste ühenduste ja taristute abil, muuta e-riigihanked koostalitlusvõimelisteks ja võtta need laiemalt kasutusele eri haldustasanditel ning soodustada e-arveldamise sagedasemat kasutust; Liikmesriigid peaksid soodustama avatud pilvepõhiseid teenuseid, et arendada välja digitaalteenuste taristud ning stimuleerida nõudlust. Peale selle peaksid liikmesriigid võtma kasutusele koostalitlevad e-tervise lahendused, kaasa arvatud elektroonilised tervisekaardid ja digiretseptid riikliku tervishoiu ja kliiniliste uuringute tõhustamiseks ning soodustama info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist koostalitlevates ja arukates energia- ja transpordivõrkudes; · kahjustamata väljastatud patentide ja kaubamärkide kvaliteeti, peaksid liikmesriigid kaaluma võimalikke kulude vähendamist ja keskmiste tähtaegade lühendamist riiklike patentide ja kaubamärkide registreerimisel. Ühtlasi peaksid nad asutama spetsialiseerunud intellektuaalomandi kohtud koos vajalike vahenditega.

II osa – Ühtse turu integratsioon väärtusahela integratsiooni seisukohast

Selles osas esitatakse mõned horisontaalsed tähelepanekud ühtse turu integratsiooni olukorrast, toetudes väärtusahelate, s.t tootmissisendite tarne ja ostu analüüsile. Analüüsi täielik aruanne on kättesaadav järgmiselt veebisaidilt link.

Piiriüleste tootmisahelate tugevdamine on tähtis vahend konkurentsivõime ja majanduskasvu soodustamiseks[66] ning see tähendab ka tõenäolist positiivset mõju pikaajalisele tööhõivele. Lisaks võib väärtusahelate integratsiooni tugevdamine ELis aidata taastada välistasakaalu, kuna see avab turgusid väliskaubanduse ülejääkidega liikmesriikides.

Analüüs näitab, et üldiselt on piiriüleste tootmissisendite kasutamine ELis suurenenud  nii Euroopa Liidu sise- kui ka välistootmises. See näitab, et ühtse turu integratsioon on jätkunud. Nimetatud üldisi positiivseid suundumusi arvestamata esineb liikmesriikide vahel märgatavaid erinevusi[67].

Graafik 1 Sektoriüleste tootmissisendite tähtsus Euroopa Liidus Sektorite nimetusi on selgitatud tervikaruande lisas esitatud tabelis, tervikaruanne on kättesaadav järgmiselt veebisaidilt. Arvud väljendavad ELi siseste (piiriüleste ja siseriiklike) sisendite osakaalu sõltuvalt sihtvaldkonna väljundist (protsentides).

Analüüs osutab ka sellele, et ELi sisene ja ELi väline tootmissisendite kaubandus täiendavad teineteist [68]. See näitab, et pingutused ühtset turgu veelgi süvendada ning soodustada ELi vabakaubanduslepingute sõlmimist partnerriikidega väljaspool Euroopa Liitu täiendavad teineteist.

Peale selle annavad teenindussektorid suurima sisendi teiste sektorite, eriti tootmissektori tegevusse. Seega avaldavad hästi toimivad teenindusturud positiivset mõju ELi tootmisele ning vastupidi, nagu võib näha graafikult 1.

Analüüs viitab ka sellele, et eesmärgiga kasutada maksimaalselt ära ühtse turu eeliseid peaksid liikmesriigid suunama oma reformipüüdlused kaubandustõkete vähendamisse suhteliselt suurtes, ent mitte kõige paremini integreeritud sektorites. See kehtib eriti sektorite kohta, kus ELi väline integratsioon on ELi sisese integratsiooniga võrreldes suur, mis võib viidata ELi sisese koostöövõime alakasutusele ja seega märkimisväärsete kaubandustõkete püsimisele.

Graafik 2 Tugevaimad ELi sisesed (siseriiklikud ja piiriülesed) tootmissidemed kõigis sektorites Noole paksus vastab koefitsiendi suurusele — ühe sektori sisend teise on esitatud protsendina mõlema sektori väljundite keskmisest. Vastavad koefitsiendid paiknevad iga noole keskkoha juures. Sektorite nimetusi on selgitatud järgmisel veebisaidil.

Sellest vaatenurgast (s.t keskendudes kaubavoogudele tootmise väärtusahelates) näib, et tõkete täiendavaks vähendamiseks on ruumi turuväliste teenuste[69], kinnisvara ning jaemüügi sektorites[70].

Lisaks sellele oleks suurem majanduskasv saavutatav juhul, kui liikmesriigid võtaksid kasutusele strateegiad tootlikkuse tõstmiseks kõrge integratsioonitasemega sektorites. Selliste reformidega kaasneks tõenäoliselt tootlikkuse ülekanduv mõju partnersektoritesse, eriti seal, kus sektorite vahel valitsevad tugevad sidemed. Nagu võib näha graafikult 2, on teenuste valdkonnas kõige tugevamad sidemed koos kõige suurema hulga partnersektoritega masinate ja seadmete rentimisel ning muul majandustegevusel. Tootmisel on kõige tugevamad sidemed rentimise ja muu majandustegevusega, samuti hulgi- ja jaemüügiga sisendite poolel ning ehitusega väljundite poolel. Transpordisektoril on tugevaimad sidemed hulgimüügiturgudega.

Lisa

[1] European Commission Occasional Papers 129, „Market Functioning in Network Industries – Electronic Communications, Energy and Transport”, veebruar 2013

[2] Internetile juurdepääsu võrkude loomise ja kasutuselevõtuga seotud tegevus ning interneti kaudu osutatavad teenused (telekommunikatsioon internetiprotokolli kaudu, veebi jaoks ettenähtud teabematerjalide koostamine ja haldamine, internetipõhised teenused ning kõik tegevused, mille puhul kasutatakse toena internetti, alates e-kaubandusest internetireklaamini).

[3] Internet matters, the net's sweeping impact on growth, jobs, and prosperity (Internet on oluline, võrk avaldab tohutut mõju nii majanduskasvule, tööhõivele kui ka jõukusele), McKinsey Global Institute, mai 2011. Selles käsitletakse neid riike ning ka Brasiiliat, Hiinat ja Indiat.

[4] Euroopa Komisjoni teatis „Ühtse turu parem juhtimine”, COM(2012)259 final, juuni 2012.

[5] Kaubanduse integratsiooni näitaja on kaupade ja teenuste impordi ja ekspordi keskmine jagatuna SKPga.

[6] Vt tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi tellitud 2013. aasta tarbijaturu uuring, mida kasutatakse tulevases 10. tarbijaturgude tulemustabelis, http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/consumer_market_monitoring_survey_en.htm

[7] European Commission Economic Paper 456: „The economic impact of the Services Directive: A first assessment following implementation”, juuni 2012

[8] Euroopa Komisjoni teatis teenuste direktiivi rakendamise kohta „Teenindussektori majanduskasvu edendamise partnerlus 2012–2015”, COM(2012) 261 final, juuni 2012.

[9] Komisjoni teatis kutsealadel tegutsema asumise võimalusi käsitlevate riiklike õigusnormide hindamise kohta, COM(2013) 676 final, oktoober 2013, ning komisjoni talituste töödokument õigusliku vormi, osaluse ja hindadega seonduvaid nõudeid käsitleva vastastikuse hindamise tulemuste kohta teenuste direktiivi alusel, SWD(2013) 402 final, oktoober 2013.

[10] http://ec.europa.eu/internal_market/qualifications/policy_developments/index_en.htm#maincontentSec1

[11] Komisjoni teatis „Euroopa jaekaubanduse tegevuskava loomine”, COM(2013)36 final, jaanuar 2013

[12] Elektrooniliste hangete aspekte on käsitletud peatükis „Digitaalsed turud”.

[13] Jäätmete kogumises ja käitlemises sõlmitud lepingute väärtus ulatus 2010. aastal 12,674 miljardi euroni, mis on 10 % kogu sektori käibest samal aastal ehk ligikaudu üks kolmandik valitsemissektori kuludest jäätmekäitlusega seotud kaupadele, tööle ja teenustele. IKT riistvara, tarkvara ja teenuste hanketeadete koguväärtus EL 27-s ulatus 2010. aastal 22,483 miljardi euroni. Lisateabe saamiseks vt: „Sector analysis of Public Procurement, criteria for selecting sectors and initial analysis of two sectors: waste collection & treatment and ICT contracts”, 25. juuni 2013.

[14] http://www.ecb.europa.eu/stats/money/surveys/sme/html/index.en.html

[15] Laenude, krediidi ja krediitkaartide, pangakontode, hüpoteekide, investeerimistoodete, erasektori pensionifondide ja väärtpaberite ning individuaalsete pensionifondide turud.

[16] Tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi tellitud 2013. aasta tarbijaturu uuring, mida kasutatakse tulevases 10. tarbijaturgude tulemustabelis, http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/consumer_market_monitoring_survey_en.htm

Hinnang osutab turu tulemuslikkusindeksile (Market Performance Index), mis on liitindeks ja sisaldab tarbijate hinnanguid eri turgude võrreldavuse, usaldusväärsuse, probleemide ja kaebuste ning rahulolu kohta.

[17] Komisjoni talitused on saanud riiklikelt järelevalveasutustelt konfidentsiaalset teavet eri liikmesriikide võetavatest võimaliku eraldava toimega usaldatavusmeetmetest finantsstabiilsusega seotud küsimuste lahendamiseks.

[18] Direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ, ning määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta.

[19] See kehtib eriti ühtse kriisilahendusmehhanismi kohta koos ühtse kriisilahendusfondi ning pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse direktiiviga.

[20] http://www.ecb.europa.eu/press/pr/date/2013/html/pr131023.en.html

[21] Direktiiv 2011/61/EL, 8. juuni 2011, alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010.

[22] Määrus (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009.

[23] ELi tasandil algatas komisjon 2011. aastal VKEde rahastamisele juurdepääsu tegevuskava ning 2013. aasta märtsis ka avaliku konsultatsiooni pikaajalise rahastamise kohta, kaasa arvatud VKEde juurdepääs rahastamisele; kaks määrust, millega kehtestatakse Euroopa pass registreerimata VKEde ja sotsiaalsete ettevõtetega tegelevatele investeerimisfondidele, on juba vastu võetud ja kehtivad alates 22. juulist 2013. Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank teevad tihedat koostööd, et töötada välja algatus riskijagamisvahendite laiendamiseks Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi vahel koos Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abiga, et suurendada erasektori kapitalituru investeeringuid VKEdesse.  VKEsid käsitlevat algatust toetas oktoobriks Euroopa Ülemkogu ning praegu on see läbivaatamisel Euroopa Parlamendis. Toetus VKEdele, kaasa arvatud finantsinstrumentide kaudu, ulatub praegu peaaegu 70 miljardi euroni, mis pärineb ERFist ja ESFist ühtekuuluvuspoliitika raames ning on jätkuvalt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide üks peamisi prioriteete aastatel 2014–2020.

[24] Direktiiv 2012/17/EL, 13. juuni 2012, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/666/EMÜ ning direktiive 2005/56/EÜ ja 2009/101/EÜ keskregistrite, äriregistrite ja äriühingute registrite sidestamise osas.

[25] See järgneb liikmesriikide rühma pilootprojektile ja komisjoni ettepanekule, millega muudetakse maksejõuetusmenetluste määrust — vt lähemalt määruse ettepanek, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta, COM (2012) 744 final, detsember 2012.

[26] Teatis ettevõtte ebaõnnestumise ja maksejõuetuse juhtumite uue käsitlusviisi kohta Euroopas, COM (2012) 742, detsember 2012.

[27] Määrus (EL) nr 345/2013, 17. aprill 2013, Euroopa riskikapitalifondide kohta.

[28] Määrus (EL) nr 346/2013, 17. aprill 2013, Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta.

[29] http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Electricity_market_indicators

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Natural_gas_market_indicators

[30] Tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi tellitud 2013. aasta tarbijaturu uuring, mida kasutatakse tulevases 10. tarbijaturgude tulemustabelis, http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/consumer_market_monitoring_survey_en.htm

[31] Komisjoni talituste töödokument „European Commission guidance for the design of renewables support schemes”, http://ec.europa.eu/energy/gas_electricity/doc/com_2013_public_intervention_swd04_en.pdf

[32] Euroopa Komisjoni teatis  „Elektrienergia siseturu saavutamine ning riigi sekkumise parim kasutamine”, http://ec.europa.eu/energy/gas_electricity/doc/com_2013_public_intervention_et.pdf

[33] Neljas raudteepakett (jaanuar 2013), ühtne Euroopa taevas 2+ (juuni 2013), arutelu suuniste eelnõust lennujaamadele ja lennuettevõtjatele antava riigiabi kohta (juuli 2013).

[34] Tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi tellitud 2013. aasta tarbijaturu uuring, mida kasutatakse tulevases 10. tarbijaturgude tulemustabelis, http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/consumer_market_monitoring_survey_en.htm

[35]Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku 2012. aasta andmed (http://ec.europa.eu/consumers/ecc/ecc_key_statistics_en.htm)

[36] Pakkumuse alusel sõlmitud lepingud ja avatud juurdepääs kaubandusteenustele moodustavad vähem kui 5 % kogu turust.

[37] Pakkumuse alusel sõlmitud lepingud ja avatud juurdepääs kaubandusteenustele moodustavad vähem kui 5 % kogu turust.

[38] Komisjoni teatis „Sinine vöönd, laevanduse ühtne transpordipiirkond”, COM(2013), 8. juuli 2013.

[39] http://ec.europa.eu/transport/modes/air/single_european_sky/ses2plus_en.htm

[40] Ehkki asutamistingimused on sätestatud määruses (EÜ) nr 1071/2009, võimaldab see määrus liikmesriikidel kehtestada ka täiendavaid nõudeid autoveo-ettevõtja asutamiseks.

[41] Teistest liikmesriikidest pärit vedajate riigisisesed autoveod, mida tuntakse ka kabotaažina, piirduvad määruse (EÜ) nr 1072/2009 kohaselt kolme kabotaažveoga seitsme päeva jooksul pärast rahvusvahelist vedu.

[42] Selles suhtes on komisjon teinud ettepaneku ja kaasseadusandjad on andnud nõusoleku kahe tähtsa õigusakti kohta, TEN-T määrus ja Euroopa ühendamise rahastu määrus, mille eesmärk on luua täielikult toimiv üle-euroopaline transpordivõrk — ühtse turu selgroog.

[43] CE Delft et al. (2012), „An inventory of measures for internalising external costs in transport”.

[44] Neis liikmesriikides on vastavalt 74 %, 73 % ja 73 % kodanikest teinud 2012. aasta jooksul vähemalt ühe korra sisseoste interneti teel (allikas: Eurostat).

[45] Hiljutistes uuringutes osalenud DK, UK ja SE kodanikest märkisid vastavalt  80 %, 75 % ja 71 %, et usaldavad kodumaiste jaemüüjate veebimüüki, võrreldes ELi keskmisega, milleks oli 59 %.

[46] http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_358_en.pdf

[47] Selle peatüki turuandmete kohta vt eriti digitaalarengu tegevuskava tulemustabelit veebisaidil: https://ec.europa.eu/digital-agenda/sites/digital-agenda/files/DAE%20SCOREBOARD%202013%20-%20SWD%202013%20217%20FINAL.pdf

[48] Mobiilse lairibaühenduse kasutamine kasvas  alates jaanuarist 2012 kuni jaanuarini 2013 veel 11 protsendipunkti.

[49] Juulist oktoobrini 2013 tegi komisjon mööndusi (uued lõpptähtajad) üheteistkümnele liikmesriigile (AT, CY, FI, EL, HU, LV, LT, MT, PL, RO ja ES). Riikides nagu BE, EE, SI ja SK on kättesaadavust raskendanud haldusviivitused. 

[50] Näitena võib tuua seitsmekordse erinevuse riigisisese mobiilikõne keskmises minutihinnas kõige kallima (NL) ja kõige odavama liikmesriigi (LT) vahel.

[51] Põhjaliku ülevaate nende hinna- ja muude erinevuste kujunemisest nii püsiühenduse kui ka mobiilsideturgudel võib leida väljaandest European Economy Occasional Papers 129: „Market Functioning in Network Industries – Electronic Communications, Energy and Transport” (veebruar 2013)

[52] Consumer market study on the functioning of the market for internet access and provision from a consumer perspective (Tarbijaturu uuring internetiühenduse turu toimimise kohta ja internetiühenduse pakkumise kohta tarbija vaatenurgast), 2012, mille tegi Euroopa Komisjoni nimel Civic Consulting.   http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/market_studies/internet_services_provision_study_en.htm

[53] Eurostat – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutust kodumajapidamistes ja üksikisikute poolt käsitlev ühenduse uuring – Euroopa digitaalarengu tegevuskava tulemuslikkuse põhinäitaja.

[54] Eurostat – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutust kodumajapidamistes ja üksikisikute poolt käsitlev ühenduse uuring – Euroopa digitaalarengu tegevuskava tulemuslikkuse põhinäitaja.

[55] ENISA ülevaade riiklikest küberjulgeoleku strateegiatest maailmas, aprill 2013.

[56] Mõju hindamise aruanne, mis on lisatud ettepanekule direktiivi kohta, mis käsitleb meetmeid, millega tagatakse võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus, SWD(2013) 32 final, veebruar 2013.

[57] Vt komisjoni pilvandmetöötluse strateegia, COM(2012) 529 final, september 2012.

[58] See hõlmab ELi ja liikmesriikide intellektuaalomandi tunnustamise, registreerimise, kasutamise ja õiguste jõustamise süsteeme.

[59] Näiteks on tasu kaubamärgi taotlemise ja registreerimise eest kolmes kaubaklassis Euroopa Liidus väga kõikuv, ulatudes 78 eurost CY puhul 419 euroni SE puhul.

[60] Siinkohal võib märkida, et üks eurooplane viiest ei ole kunagi internetti kasutanud ning mittekasutamise määr on mõnes liikmesriigis üle 40 %.

[61] Eurostati andmed, mis põhinevad esindaval valimil ELi täiskasvanud elanikkonnast (vanuses 16-74 eluaastat). Erinevused riigiti on märkimisväärsed; puuduvate või puudulike oskustega isikute osakaal ulatub 26 %-st 79 %-ni.

[62] IDC valge raamat „Post Crisis: e-Skills Are Needed to Drive Europe's Innovation Society” (november 2009).

[63] Aastatel 2011–2012 loodi enam kui 100 000 tarkvaraarendaja töökohta. Kui sellele lisada muutumatuna püsiv IKT eriala lõpetajate arv, on tulemuseks kasvav tööjõupuudus.

[64] Direktiiv 2011/83/EL, 25. oktoober 2011, tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning direktiiv 97/7/EÜ.

[65] Direktiiv 2013/11/EL, 21. mai 2013, tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning määrus (EL) nr 524/2013, 21. mai 2013, tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ.

[66] Vt peatükk 2 veebisaidil http://ec.europa.eu/enterprise/policies/industrial-competitiveness/competitiveness-analysis/european-competitiveness-report/comprep2012_en.htm.

[67] Integratsiooni intensiivsuse muutumise riigispetsiifilise analüüsi kohta vt tervikaruannet järgmisel veebisaidil link.

[68] Aastatel 2006–2009 oli kõigis liikmesriikides ELi siseste riigiväliste tootmissisendite keskmine osakaal väljundis positiivses korrelatsioonis ELi väliste tootmissisendite keskmise osakaaluga.

[69] Avalik haldus, riigikaitse, haridus ja tervishoid.

[70] Analüüsis on võetud võrdlusaluseks nimetatud teenuste ELi väline integratsioon. Kui aga hinnata teenuseturgude üldist integratsiooni Euroopa Liidus, tuleks analüüsi täiendamiseks arvesse võtta ka muid integratsioonikanaleid, mida ei ole selles peatükis käsitletud (eeskätt teenuste osutamine asutamise teel).