KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

EUROOPA TEADUSRUUMI 2013. AASTA EDUARUANDE KOHTA

(EMPs kohaldatav tekst)

1.           Sissejuhatus

Euroopa teadusruumi reformid kui strateegiline panus majanduskasvu ja tööhõive tagamisse

Riiklike teadussüsteemide reformid on Euroopa teadusruumi keskne teema. Tõhusamad riiklikud teadussüsteemid koos kõiki Euroopa teadusruumi prioriteete toetava suurepärase abivahendi Horisont 2020-ga aitavad lahendada tulevasi Euroopa ühiskonnaprobleeme. Euroopa teadusruumi reformide läbiviimine on hädavajalik ka hiljutist majandus- ja finantskriisi silmas pidades, mil oli vaja leida kiireid, tõhusaid ja majanduskasvu tagavaid lahendusi.

Euroopa teadustegevus on majanduse konkurentsivõime ja majanduskasvu tagamise seisukohalt väga tähtis, mida tunnistasid ka kõik liikmesriigid, võttes eesmärgiks investeerida teadus- ja arendustegevusse 3 % SKPst. Kuna erainvesteeringud teadustegevusse on selle eesmärgi saavutamisel otsustava tähtsusega, peaksid riiklikud asutused selliste investeeringute suurendamiseks nägema ette struktuurireformid. Teadustegevus on oluline osa Euroopa poolaasta protsessist, mille raames määravad liikmesriigid kindlaks riiklikud eelarve- ja majandusreformid.

Strateegilise panusena Euroopa 2020. aasta strateegiasse[1] ja eelkõige arukasse majanduskasvu 17. juulil 2012 võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „Euroopa teadusruumi partnerluse tugevdamine tipptaseme ja kasvu saavutamiseks”[2]. Selles nõutakse kiireid struktuurimuutusi liikmesriikide, sidusrühmade organisatsioonide ja komisjoni vahelises partnerluses kõikjal Euroopas, et Euroopa avalik-õigusliku teadussüsteemi tipptaseme tõstmiseks oleks võimalik võtta õigeaegselt konkreetseid meetmeid.

Euroopa poolaasta raames on vaja tugevat poliitilist suunamist

Selleks, et riiklik teaduspoliitika lähtuks laiemast majanduslikust olukorrast, peavad Euroopa teadusruumi reformid põhinema Euroopa poolaasta juhtimistsüklil. Nagu nõukogu tõdes,[3] kutsutakse liikmesriike tegema riigi eripärasid silmas pidades kindlaks, milliseid riiklikke reforme ja meetmeid on vaja Euroopa teadusruumi saavutamiseks juhtalgatuse „Innovaatiline liit” kontekstis, ning tutvustama neid reforme ja nende rakendamist Euroopa teadusruumi riiklike meetmete aruandluse raames, vajadusel riiklikes reformikavades alates 2013. aasta Euroopa poolaastast. Tugev poliitiline juhtimine Euroopa Liidu tasandil, mis hõlmab vajaduse korral ka assotsieerunud riike, on täielikult toimiva Euroopa teadusruumi arengu seisukohalt ülioluline.

Euroopa teadus- ja innovatsioonimaastik on mitmekülgne, mida iseloomustavad mitmesugused institutsioonilised suunad ja juhtimisstruktuurid. Liikmesriigid ja piirkonnad peaksid reformima oma teadussüsteeme, lähtudes oma tugevatest külgedest ja riigi eripäradest. 2013. aasta Euroopa poolaasta tsüklis on mitmed liikmesriigid lisanud oma riiklikusse reformikavva Euroopa teadusruumi käsitleva osa või on osutanud Euroopa teadusruumile kaudselt.

Nõukogu kiitis Euroopa teadusruumi teatise heaks[4] ja Euroopa Parlament avaldas sellele poolehoidu[5]. Vajadust käsitleda Euroopa teadusruumi, mis on „prioriteetne eesmärk selleks, et soodustada ELi majanduskasvu ning majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ja teaduslikke tippsaavutusi ning liikmesriikide, piirkondade ja ühiskondade ühtekuuluvust”, on tunnustanud ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee[6].

Euroopa teadusruumi sidusrühmade aktiivsem kaasamine

Teadusvaldkonna sidusrühmadel on Euroopa teadusruumi partnerluse tugevdamises otsustav roll. Nemad teavad kõige paremini, milliste raskustega puutuvad teadlased kokku karjääri alustamisel, edendamisel ja suunamisel. Liikmesriigid peaksid looma Euroopa teadusruumi arenguks soodsa poliitilise keskkonna ning teadusuuringuid rahastavad organisatsioonid ja teadusorganisatsioonid peaksid rakendama Euroopa teadusruumi põhimõtteid oma igapäevases tegevuses.

Need viis Euroopa teadusuuringute sidusrühmade organisatsiooni, kellega komisjon allkirjastas ühisavalduse, millele järgnesid neli vastastikuse mõistmise memorandumit ning Euroopa teadusruumi teatise vastuvõtmisega samal päeval tehtud üks ühepoolne avaldus,[7] kohustusid kutsuma oma liikmeid üles saavutama 2013. aasta lõpuks märkimisväärset edu asjaomastes Euroopa teadusruumi prioriteetsetes valdkondades ning esitama 2013. aasta detsembris kokkuvõtliku eduaruande.

Komisjon moodustas sidusrühmade platvormi, et jälgida kohustuste täitmist, vahetada teavet ja lahendada ühiseid probleeme.

Euroopa teadusruumi esimene eduaruanne

Euroopa teadusruumi 2013. aasta eduaruandes antakse esimest korda ülevaade poliitilisest taustast, astutud sammudest ning esimestest saavutustest 28 liikmesriigis ja mitmes assotsieerunud riigis[8]. Aruandele lisatud talituste töödokumendis „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud” antakse Euroopa teadusruumi prioriteetide jaoks faktilist teavet nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Sellega luuakse Euroopa teadusruumi edusammude põhjaliku hindamise lähtejoon 2014. aastaks.

Euroopa teadusruumi struktuurireformid ja poliitika kujundamine saavad põhineda üksnes töökindlal järelevalvesüsteemil, mis annab täpset teavet riikliku poliitika ja selle rakendamise kohta teadusuuringuid rahastavate organisatsioonide ja teadusorganisatsioonide poolt. Euroopa teadusruumi järelevalvemehhanism on arenev protsess, mis on loodud tihedas koostöös liikmesriikide ja sidusrühmade organisatsioonidega. Sellesse tehakse täiendavaid muudatusi, sealhulgas metoodika ja andmete kvaliteedi kohta.

2.           Euroopa teadusruumi esimese eduaruande analüüs: peamised tulemused ja üldised suundumused

Olukorras, kus riikide teadus- ja arendustegevuse eelarved on pideva surve all, peaksid Euroopa teadusruumi struktuurireformid aitama piiratud ressursse tõhusamalt kasutada ja maksimeerida seeläbi teadusuuringute investeerimistulu, suurendades samas tõhusust riiklikul ja ELi tasandil.

Riiklike teadussüsteemide tõhusus

Teadusuuringute konkurentsipõhine rahastamine tõhustab teadusuuringutesse investeeritud riiklike vahendite kasutamist. Konkurents, tagatagu see avatud konkursside või tulemuspõhise vahendite eraldamisega, kutsub esile organisatsioonilisi muutusi ning parandab töö kvaliteeti ning teadusasutuste ja teadlaste ülemaailmset mainet. Konkurentsipõhise rahastamise ja tulemuspõhise institutsioonilise rahastamise osakaal Euroopas kasvab. Samuti rakendab üha rohkem liikmesriike rahvusvahelise vastastikuse hindamise peamisi põhimõtteid[9] ning paljud kasutavad sõltumatumate hinnangute saamiseks või kodumaiste standardite tõstmiseks mujalt pärit vastastikuse eksperdihinnangu andjaid, kohandades protsessi valdkonna eripärade ja riigi oludega[10]. Sama toimub ka Euroopa tasandil, kus vahendite eraldamine raamprogrammidesse toimub peamiselt rahvusvaheliste vastastikuste eksperdihinnangute andmise põhimõttel.

Kui konkurentsipõhise ja mittekonkurentsipõhise rahastamise suhe on riigi enda otsustada, siis konkurentsipõhine rahastamine ja tulemuspõhine institutsionaalne hindamine peaksid olema teaduse rahastamisotsuste keskmes liikmesriikides, kus rakendatakse rahvusvahelise vastastikuse hindamise peamisi põhimõtteid.

Riikidevaheline koostöö

Euroopa vajab suurte väljakutsete tõhusaks lahendamiseks ja kättesaadavate ressursside võimalikult otstarbekaks kasutamiseks kriitilist massi. Ühistegevused võimaldavad mobiliseerida piiriülest vastastikust täiendavust, tänu millele on võimalik kasutada ära sünergiat, viia läbi laiaulatuslikke teadusuuringuid, mida üks riik ei suudaks teha, ning vältida tarbetut dubleerimist.

ELi raamprogramm on kõige tõhusam vahend, mis toetab uurimisrühmade riikidevahelist koostööd liikmesriikides ja assotsieerunud riikides[11]. Programm tõhustab mitmete ERA-Net (Euroopa teadusruumi võrgustiku) koordineerimiskavade kaudu ka riiklike uurimisprogrammide riikidevahelist koordineerimist. Seitsmes raamprogramm toetas uusi laiaulatuslikke algatusi:

– käivitati viis artikli 185 kohast algatust, millest üks hõlmas kõiki 28 liikmesriiki. 2013. aasta juulis tegi komisjon nende algatuste laiendamise ja tugevdamise ettepaneku, mobiliseerides kokku ligikaudu 3,5 miljardit eurot, sellest ligikaudu 1,4 miljardit Horisont 2020 kaudu[12];

– alates 2009. aastast on käivitatud kümme ühise kavandamise algatust. Neist viie raames on tänaseks koostatud teadusuuringute strateegilised tegevuskavad ja seitsme raames on korraldatud või kavandatud ühiseid konkursse.

– Lisaks sellele on mitmetel olulistel valitsustevahelistel organisatsioonidel tähtis roll riikidevahelise koostöö toetamisel teadusuuringute koordineerimise ja rahastamise kaudu Euroopa-sisesel ja rahvusvahelisel tasandil. Näiteks on EIROforumi liikmestest Euroopa valitsustevahelised teadusorganisatsioonid[13] loonud liikmesriikide tugeval toetusel parimaid teadusuuringute infrastruktuure maailmas. Teadlaskonna vajaduste ja liikmesriikide toetuse ühitamine on EIROforumi edu pant.

Paljud liikmesriikide teadusuuringuid rahastavad asutused kasutavad kahe- või mitmepoolseid lepinguid või konkreetseid riikidevahelisi koostöömudeleid, näiteks „juhtiva rahastamisasutuse” menetlus[14]. Enamik algatusi on siiski piiratud ulatusega alt-üles tulevad algatused. Kui raamprogrammi ja Euroopa Kosmoseagentuuri rahastamine kõrvale jätta, kulutatakse Euroopas riikidevahelistele teadusuuringutele vähem kui 1 % riikide avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse vahenditest ning algatusi, mille eesmärk on parandada riiklike uurimisprogrammide koostalitust, on endiselt suhteliselt vähe[15].

Teadusuuringute mõju suurendamiseks tingimustes, kus riiklikud vahendid teaduse edendamiseks on piiratud, on oluline mitte üksnes riikideülese rahastamise algatamine, vaid pigem riiklike ja muude vahendite strateegiline koondamine ELi tasandil. Mõned liikmesriigid on võtnud vastu riiklikud strateegiad, võttes arvesse ühiseid prioriteete, milles lepiti kokku Horisont 2020 või ühise kavandamise algatuste strateegilise teadusuuringute kava raames. Kooskõlastatuse tase on praegu siiski liiga madal selleks, et lahendada Euroopa ees seisvaid suuri ühiskondlikke probleeme.

Liikmesriigid peaksid riiklikke uurimisprogramme paremini kooskõlastama, et rakendada ühiseid strateegiliste teadusuuringute kavasid, lähtudes ühise kavandamise kontekstist. Nad peaksid samuti parandama riiklike programmide koostalitlusvõimet, et soodustada jätkuvat piiriülest teadusalast koostööd. .

Liikmesriikide ühise kavandamise tulemusel saab rohkem teadlasi teha koostööd riikide rahastatavates riikidevahelistes uurimistegevustes, millega lahendatakse suuri ühiskondlikke probleeme, nagu see oli näiteks SET-kava Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liidu puhul[16].

Teadusuuringute infrastruktuurid

Hiljutised analüüsid,[17] mis on muutnud valdkonna läbipaistvamaks, on näidanud, et Euroopas on palju teadusuuringute infrastruktuure. Euroopa teadusruumi järelevalve näitab ka seda, et liikmesriigid ei teata alati piiriülese juurdepääsu tingimustest teadusuuringute infrastruktuuridele ega ühtlusta neid.

Piiriülese juurdepääsu tingimused teadusuuringute infrastruktuuridele peavad olema läbipaistvamad.

Horisont 2020 jätkab üleeuroopalise ja piirkondliku tähtsusega riiklike teadustegevuse infrastruktuuride integreerimist ja avamist kõikidele nii akadeemilisi ringkondi kui ka tööstust esindavatele Euroopa teadlastele ning tagab nende optimaalse kasutamise ja ühise arendamise. Teadusuuringute infrastruktuuri Euroopa strateegiafoorum (ESFRI) on hea näide strateegilisest vahendist, millega edendatakse teaduslikku integratsiooni Euroopas. Komisjon ja liikmesriigid teevad edusamme juhtalgatuse „Innovaatiline liit” raames võetud kohustuste täitmiseks, et viia 2015. aastaks lõpule või käivitada 60 % 2010. aastal ESFRI määratletud 48st prioriteetsest infrastruktuurist. ERIC-määruse laialdasem kasutamine Euroopa teadusuuringute infrastruktuuride loomisel on hea näide vahendist, mis toob kaasa paremini võrreldavad juhtimisstruktuurid ja selged juurdepääsutingimused.

Riikide rahaliste kohustuste täitmine on pikaajalise visiooni toetamise ja Euroopale huvi pakkuvates ülemaailmsetes teadusuuringute infrastruktuurides osalemise seisukohalt ülioluline, iseäranis majanduskriisi ajal. Peaaegu kaks kolmandikku liikmesriikidest on töötanud välja riiklikud teadusuuringute infrastruktuuri tegevuskavad,[18] mis aitavad vähendada Euroopa teadusuuringute infrastruktuuride maastiku killustatust. Siiski on veel ruumi paremaks kooskõlastamiseks ESFRI tegevuskavaga. Horisont 2020 jätkab ESFRI ja muude maailma tasemel teadusuuringute infrastruktuuride poolt tunnustatud infrastruktuuride ettevalmistamise, rakendamise, pikaajalise jätkusuutlikkuse ja tõhusa toimimise soodustamist ja toetamist.

Liikmesriigid peaksid kõrvaldama teadusuuringute infrastruktuuride arendamise ja rakendamise rahalised, halduslikud ja poliitilised takistused. Liikmesriigid peaksid kooskõlastama teadusuuringute infrastruktuuride tegevuskavad ja koordineerima nende arendamist.

Euroopa Komisjon töötab välja teadusuuringute infrastruktuuridele piiriülese juurdepääsu ja nende kasutamise harta, et oleks tagatud parem läbipaistvus ja ühtlustatud tingimused riikidevaheliseks juurdepääsuks teadusuuringute infrastruktuuridele.

Avatud tööturg teadlastele

Tõeliselt avatud ja atraktiivne Euroopa tööturg teadlastele on Euroopa teadusruumi valmimise olulisi eeldusi.

Avatud, läbipaistev ja tulemustel põhinev teadlaste töölevärbamine tagab, et teadussüsteemidel on võimalik valida võimalikult paljude talentide hulgast, mis aitab saavutada tipptulemusi ja soodustab liikuvust. Liikumises HR Excellence in Research (tipptasemega teaduspersonal) osaleb enam kui 200 ülikooli ja teadusasutust, kellest enamik vaatab läbi oma värbamisprotsessi. EURAXESS tööportaali kasutamine, kuhu pannakse kuulutused vabadest teadlaste ametikohtadest ELis, on samuti oluline samm edasi ning see on aidanud viia piiriüleselt kokku nõudlust ja pakkumist. Avatud värbamise põhimõtted hõlmavad siiski enamat kui õigust saada ametikohtade kohta teavet ja kandideerida. Ligikaudu 40 % ELi teadlastest ei olnud rahul avatud värbamise tavadega asutustes, kus nad töötasid. Mõnes riigis oli see näitaja üle 50 %[19].

2012. aastal suurenesid innovatsiooninäitajate lahknevused liikmesriikides. Sellises olukorras, millele lisandusid teadustegevuse eelarvekärped finantskriisist enim mõjutatud riikides, oli avatud värbamine ja karjääri edendamine seda olulisem, et luua tingimused paremini tasakaalustatud kasvuks kõikjal Euroopas.

Liikmesriigid ja teadusasutused peavad kooskõlastama tegevusi, et tagada kõikide teadlaste ametikohtade täitmine avatud, läbipaistva ja tulemustel põhineva värbamismenetlusega.

Teadustoetuste ülekantavus ja juurdepääs riiklikele teadustoetustele on liikmesriigiti jätkuvalt erinev. Mõnede liikmesriikide väitel võimaldavad nende riiklikud rahastamismehhanismid teadustoetuste ülekandmist. Sageli on mitteresidentide juurdepääs riiklikele teadustoetustele ja stipendiumidele takistatud, välja arvatud juhtudel, kus selline rahastamine on riiklike teadussüsteemide huvides. Kuigi on vastu võetud mitmeid algatusi,[20] on nende mõju Euroopa tasandil piiratud.

Liikmesriigid peaksid kõrvaldama teadustoetuste ülekantavuse ja juurdepääsu takistused ning teadusuuringuid rahastavad organisatsioonid peavad selle nimel koostööd tõhustama.

Ülemaailmsete talentide Euroopasse meelitamisel võib osutuda otsustavaks sisseränne kiirmenetluse alusel. Märtsis 2013 tegi komisjon ettepaneku sõnastada ümber[21] teadlaseviisa direktiiv, milles sätestatakse selgemad tähtajad, mille jooksul riikide asutused peavad taotluse kohta otsuse tegema, ning antakse teadlastele suuremad võimalused liikuda ja pääseda pärast riiki jäämist tööturule.

Euroopas töötab tööstuses suhteliselt vähe teadlasi, samas kui doktoriõppe läbinute arv üha kasvab. Kuigi doktoriõppeprogrammid on mitmekesistumas ja üha enam läbinuid alustavad karjääri väljaspool akadeemilisi ringkondi, on paljud tööturuks halvasti ette valmistatud.

Paljudes liikmesriikides on märgata edusamme, kuid endiselt on probleeme lõpetanute laialdasema kaasamise ulatuse, rahastamise ja jätkusuutlikkuse ning tööstuse kaasamisega doktoriõppeprogrammidesse, et hõlmata eelkõige kõik nõukogu poolt heaks kiidetud innovaatilised doktoriõppe põhimõtted[22]. Mitmed liikmesriigid on kasutanud doktorantide ettevalmistamise toetamiseks struktuurifonde.

Liikmesriike, teadusuuringuid rahastavaid organisatsioone ja teadusorganisatsioone innustatakse edendama innovaatilise doktoriõppe põhimõtete laiemat kasutuselevõttu, sealhulgas struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu, kui see on asjakohane.

Euroopa teadusruumis osalemise suurendamiseks teeb komisjon ettepaneku luua Horisont 2020 raames Euroopa teadusruumi õppetoolid, et toetada ülikoole ja teisi teadusasutusi teaduse tipptaseme saavutamisel, mis on vajalik konkurentsivõime säilitamiseks rahvusvahelisel tasandil. Esimene konkurss kuulutati välja seitsmenda raamprogrammi raames ja selles osales üle saja asutuse.

Sooline võrdõiguslikkus ja soolise aspekti arvestamine teadustegevuses

Euroopa teadustegevus kannatab ikka veel selle all, et paljud kõrge kvalifikatsiooniga naised lahkuvad või nende võimeid ei kasutata tõhusalt ning teadustegevuses puudub sooline mõõde. Kuigi doktorikraadi kaitsnud naiste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud praktiliselt kõikides sektorites, on naised teaduses endiselt vähemuses ja kõrgharidussektoris on uurimisasutuste eesotsas väga vähe naisi[23].

Poliitiliste algatustega seoses on pilt liikmesriikides väga mitmekesine. Soolist võrdõiguslikkust reguleeritakse üldiselt tööturu sätetega. Tundub, et üksikutel liikmesriikidel on õigusraamistikus konkreetsed sätted soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks teaduse valdkonnas. Pooltes liikmesriikides töötatakse välja stiimuleid, et julgustada noori naisi teadlasekarjääri kasuks otsustama ja toetada naiste teadlasekarjääri. Vähem kui pooled liikmesriigid seavad töörühmades ja komisjonides soolise tasakaalu tagamise sihtmärke. Üksikud riigid kannustavad asutusi võtma vastu ja rakendama soolise võrdõiguslikkuse kavasid[24].

Liikmesriigid pööravad vähe tähelepanu soolise mõõtme kaasamisele riiklikesse uurimisprogrammidesse, kuigi nii meeste kui ka naiste vajaduste, käitumise ja hoiakute asjakohase arvestamisega on võimalik suurendada teadusuuringute ja innovatsiooni kvaliteeti ja asjakohasust.

Liikmesriigid peaksid rakendama põhjalikke struktuurimuutuste strateegiaid, et kaotada sugudevaheline lõhe teadusasutustes ja programmides.

Komisjon rahastas seitsmenda raamprogrammi raames soolise võrdõiguslikkuse kavade koostamist ja rakendamist teadusorganisatsioonides. 2013. aastal käivitatakse liikmesriikide ja assotsieerunud riikide koostöö toetamiseks ERA-NET GENDERNET.

Euroopa Komisjon jätkab Horisont 2020 raames struktuurimuutuste toetamist teadusasutustes. Seitsmenda raamprogrammiga võrreldes võetakse Horisont 2020 programmide erinevates etappides soolist võrdõiguslikkust ja soolist mõõdet teaduses ja innovatsioonis arvesse süsteemsemalt.

Teaduslike teadmiste optimaalne liikumine ja siire

Avatud juurdepääs riikide vahenditest rahastatud teadusuuringute tulemustele

Euroopa teadusruumis on teadmised tähtsal kohal. Riikide vahenditest rahastatavad teadmised peavad olema kättesaadavad teadlastele ja erasektorile, et suurendada teadmusbaasi, vähendada piirkondlikke erinevusi ja leida ühiskondlikele probleemidele tõhusamaid innovaatilisi lahendusi.

Üha enam ülikoole, teaduskeskusi ja rahastamisasutusi kõikjal Euroopas toetavad piiramatut ja tasuta juurdepääsu väljaannetele. Peaaegu kõik liikmesriigid on loonud õiguslikud ja halduslikud tingimused avatud juurdepääsu toetamiseks väljaannetele ja mõned riigid propageerivad ka avatud juurdepääsu andmetele[25].

Liikmesriigid peaksid jätkama meetmete võtmist, et tagada avatud juurdepääs väljaannetele, ning sobiva poliitilise raamistiku loomist avatud juurdepääsu tagamiseks andmetele, võttes arvesse intellektuaalomandi õigustega seotud küsimusi, eelkõige erasektori kaasamisel teadustegevusse.

Horisont 2020 näitab eeskuju, muutes avatud juurdepääsu teadusväljaannetele teaduse ja innovatsiooni ELi tasandil rahastamise kohustuslikuks eeltingimuseks.

Euroopa teadusruumi digitaalne mõõde

Digitaalsed vahendid on teadmiste loomise, neile juurdepääsu ja siirde seisukohalt üliolulised. Mõned liikmesriigid on võtnud meetmeid digitaalse Euroopa teadusruumi edendamiseks, et tagada sujuv võrgujuurdepääs uurimisvahenditele, teenustele ja koostööle[26].

Liikmesriigid peaksid tagama tingimused, mis toetatavad sujuvat võrgujuurdepääsu digitaalsetele teadusteenustele koostöö tegemiseks, andmetöötluseks ja teadusinfo saamiseks; elektrooniliste isikutunnistuste loomist teadlastele, mis võimaldavad piiriülest juurdepääsu teenustele ja ressurssidele; ning ühtlustatud juurdepääsu- ja kasutamispoliitikat e-taristutele ja digitaalsetele teadusteenustele, võimaldades luua riikidevahelisi avaliku ja erasektori partnerite konsortsiume.

Teadmussiire ja avatud innovatsioon

Teadmussiire on Euroopa teadusruumi oluline valdkond, kus riigid ja sidusrühmad on väga aktiivsed, pidades silmas selle otsustavat rolli majanduses, eelkõige majanduse elavdamises. Kuigi liikmesriikide toetus on kiiduväärne, on riiklikud meetmed endiselt killustatud, mis omakorda takistab tõhusat avatud innovatsiooni- ja teadmussiiret riiklikul tasandil[27]. Struktuure loovatel, stimuleerivatel ja soodustavatel strateegiatel, mis sellistena tagavad, et riiklikud teadusuuringud edendavad avatud innovatsiooni ja teadmussiiret, on teadmistepõhises majanduses oluline roll.

Liikmesriigid peavad täiendavalt määratlema, rakendama ja hindama riiklikke teadmussiirde strateegiaid, et tuua teadus- ja innovatsioonisüsteemi struktuurilisi ja kultuurilisi muutusi ning suurendada teadusuuringute majanduslikku ja sotsiaalset mõju.

Teadus- ja innovatsioonipoliitika on omavahel üha enam läbipõimunud. Teaduslikke teadmisi toodetakse üha enam dünaamilise koostöö käigus, mis omakorda viib väärtusliku innovatsioonini ja vähendab tegevuskulusid. Selle protsessi toetamiseks töötab komisjon välja terviklikud poliitikameetmed avatud innovatsiooni ja teadmussiirde kohta ning konsulteerib selle suhtes sidusrühmadega.

Rahvusvaheline koostöö

Euroopa teadusruumi välismõõde on[28] selle arengu lahutamatu osa.

Euroopa teadusruumi saavutused ressursside koondamisel ja kriitilise massi loomisel, teadmiste arendamise, siirde ja liikumise soodustamisel ja teadlastele avatud tööturu loomisel aitavad muuta Euroopa atraktiivseks maailma eri paigust pärit teadlastele ning teadusuuringute ja innovatsiooni investeeringutele.

Riiklike tegevuskavade parem koordineerimine võimaldab Euroopa teadusuuringuid ja innovatsiooni maailmas tõhusamalt ja sidusalt esindada ning parandada selle nähtavust ja mõju. See omakorda tugevdab Euroopa mõju ühtsete ülemaailmsete põhimõtete väljatöötamisel (nt sellistes valdkondades nagu teadusuuringute usaldusväärsusele vastastikuse eksperdihinnangu andmine, soolise võrdõiguslikkuse ja soolise mõõtme edendamine teadusuuringutes, teadlasekarjäär, intellektuaalomandi õigus ja avatud juurdepääs riikide vahenditest rahastatud teadusväljaannetele), mis soodustab rahvusvahelist teadusuuringute ja innovatsiooni alast koostööd ning loob võrdsed võimalused ülemaailmsel tasandil.

3.           Kokkuvõte ja järgmised sammud

2013. aasta eduaruandest ilmneb, et Euroopa teadusruumi tegevuskava on hädavajalik teadusuuringute ja innovatsiooni tõhustamiseks ning aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu soodustamiseks. Samas ilmneb ka, et Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni maastik on endiselt killustunud ja esineb takistusi, mis ei lase täielikult ära kasutada Euroopa ühtset teadusruumi, kus teadlased, teaduslikud teadmises ja tehnoloogia vabalt liiguvad[29].

Seepärast on oluline, et liikmesriigid peaksid täielikult kinni Euroopa teadusruumi prioriteetidest, millel on tähtis roll peamiste Euroopa teadusruumi reformide elluviimisel riiklikes teadussüsteemides. Euroopa poolaasta on tõhus vahend, millega liikmesriigid kaasavad järjekindlalt Euroopa teadusruumi prioriteete reformide laiema konteksti raames, mille eesmärk on suurendada investeeringuid uurimis- ja arendustegevusse ning majanduse elavdamine.

Pidades silmas strateegilist ja teadlikumat koostoimet liikmesriikidega, kinnitas nõukogu ERACi rolli Euroopa teadusruumi saavutamisel[30] ning komisjoni aastaaruandesse panustamisel ja Euroopa poolaastaga tekkinud koosmõju täielikul ärakasutamisel. Seega on ülioluline, et liikmesriigid jätkaksid ja vajadusel suurendaksid toetust järelevalvemehhanismile, et edusammude täielik hindamine 2014. aastal toimuks parimatel võimalikel alustel.

Euroopa teadusruumi tugevdatud partnerluse kontekstis peaks riiklike asutuste ja sidusrühmade vaheline koostoime olema tõhusam ja enamikus liikmesriikides selgem. Komisjoniga ühisavalduse allkirjastanud teadusuuringute sidusrühmade organisatsioonid peaksid Euroopa teadusruumi suunas liikumisel näitama eeskuju oma liikmetega koostoimimisel. Aasta lõpuks oodatakse neilt aruannet edusammude kohta, et tõhustada koostööd ning, kui see on asjakohane, jõupingutusi ühismeetmete võtmisel Euroopa teadusruumi toetuseks.

Komisjon kavatseb tõhustada oma panust Euroopa teadusruumi Horisont 2020 kaudu, mis on 28 liikmesriigis ja assotsieerunud riikides kättesaadava teadusuuringute riikliku rahastamise kõrval üks tähtsamaid rahastamisallikaid Euroopa teadusruumi loomisel. Samuti on oluline, et liikmesriigid seoksid Euroopa teadusruumi tegevuskava Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisega.

Komisjonil on kohustus anda oma panus üldisesse arutellu Euroopa teadusruumi poliitika ja rakendamise üle. Komisjon jätkab vastastikuse õppimise ja heade tavade vahetamise toetamist liikmesriikide vahel, et paremini mõista ja hinnata riikide teadus- ja innovatsioonipoliitikat Euroopa poolaasta laiemas teadus- ja innovatsiooniinvesteeringute kontekstis[31].

Nõukogu, Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee toetus Euroopa teadusruumi valmimisele on endiselt ülioluline, et tagada side sidusrühmadega üldisemalt ning riikide parlamentide ja piirkondadega. Seega tagab komisjon asjakohase institutsioonidevaheline dialoogi.

2014. aastal antakse põhjalik hinnang edusammudele, eesmärgiga teha kindlaks, kas Euroopa teadusruumi tugevdatud partnerlus majanduskasvu ja tööhõive saavutamiseks oli Euroopa teadusruumi valmimiseks piisav, nagu märkis Euroopa Ülemkogu[32].

[1]               KOM(2010) 2020 lõplik.

[2]               COM(2012)392 final.

[3]               C 17649/12, RECH 467, COMPET 773.

[4]               Sama. Nõukogu palub ka „Euroopa teadusruumi edusammude üksikasjalikku jälgimist Euroopa poolaasta raames, samuti tipptasemel juhtimist nõukogu poolt […]”.

[5]               ITRE komisjon 19.6.2012.

[6]               EESC INT/662-CES2075-2012_00_00_TRA_AC ja ELT 2013/C 62/4.

[7]               EARTO, EUA, LERU, NordForsk, Science Europe. Aasta hiljem ühines partnerlusega ühepoolse avaldusega CESAER.

[8]               Kolme assotsieerunud riiki (Šveits, Island ja Norra) analüüsiti nende vahatahtliku panuse alusel.

[9]               http://ec.europa.eu/research/era/docs/en/voluntary_guidelines.pdf

[10]             Komisjoni talituste töödokument „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud”, lk 14–15.

[11]             Aastatel 2007–2012 said liikmesriigid EÜ toetuste kaudu ligikaudu 29,4 miljardit eurot ja assotsieerunud riigid 2,9 miljardit eurot.

[12]             COM(2013) 494 final.

[13]             CERN, EFDA-JET, EMBL, ESA, ESO, ESRF, Euroopa XFEL ja ILL.

[14]             Komisjoni talituste töödokument „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud”, lk 17.

[15]             JOREP (ühiste ja avatud teadusuuringute Euroopa programmid) uuring Euroopa Komisjonile, 2013.

[16]             KOM(2007) 723 lõplik.

[17]             Nt teadustöö infrastruktuurid Euroopa teadusruumis, ESFi liikmesorganisatsioonide foorum, märts 2013.

[18]             Komisjoni talituste töödokument „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud”, lk 18.

[19]             Komisjoni talituste töödokument „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud”, lk 21–22.

[20]             Algatused „raha järgneb teadlasele” (Money follows Researcher) ja „raha järgneb koostööliinile” (Money follows Cooperation Line).

[21]             http://ec.europa.eu/dgs/home-affairs/e-library/documents/policies/immigration/study-or-training/docs/students_and_researchers_proposal_com_2013_151_en.pdf

[22]             Nõukogu järeldused kõrghariduse ajakohastamise kohta, 11/2011, http://register.consilium.europa.eu/pdf/en/11/st16/st16746.en11.pdf

[23]             She arvud 2012: ELis moodustavad naised 45 % doktorikraadiga teadlastest, 33 % oma ametialal tegutsevatest teadlastest ning 20 % kõrgetasemelistel akadeemilistel ametikohtadel olijatest; sooline tasakaalustamatus on eriti silmatorkav otsustusprotsessis, kus naised moodustavad 15,5 % uurimisasutuste juhtidest ja 10 % kõrgharidusasutuste rektoritest.         http://ec.europa.eu/research/science-society/document_library/pdf_06/she-figures-2012_en.pdf

[24]             Komisjoni talituste töödokument „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud”, lk 26.

[25]             Komisjoni talituste töödokument „Euroopa teadusruumi faktid ja arvud”, lk 28.

[26]             samas lk 32.

[27]             samas lk 29–30.

[28]             COM(2012(497), http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/intm/137346.pdf

[29]             Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 179.

[30]             Nõukogu resolutsioon nõustamistegevuse kohta Euroopa teadusruumi jaoks, 31.5.2013

[31]             2013. aastal toimusid konkureerivat rahastamist ja sünergiat käsitlevad struktuurifondide ja Horisont 2020 ühised õppeseminarid. Kavandatud on Euroopa Ülemkogu toetusel toimuv seminar, millel keskendutakse riiklikele strateegiatele, mille abil koolitada piisavalt teadlasi, et täita riiklikud teadus- ja arendustegevusealased eesmärgid.

[32]             EUCO 2/1/11