KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

nõukogu määrusega (EÜ) nr 1234/2007 ettenähtud mesindussektori meetmete rakendamise kohta

1.           SISSEJUHATUS

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus))[1] artiklis 184 on sätestatud, et iga kolme aasta järel esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne nimetatud määruse artiklis 105 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud mesindussektori meetmete rakendamise kohta.

Käesolev aruanne lähtub nimetatud kohustusest ja hõlmab aastaid 2009/2010, 2010/2011 ja 2011/2012. Need vastavad eelmiste kolmeaastaste mesindusprogrammide (2008–2010) viimasele aastale ja kehtiva programmi (2011–2013) kahele esimesele aastale. Tegemist on komisjoni viienda aruandega liikmesriikide riiklike mesindusprogrammide rakendamise kohta. Neljas aruanne KOM(2010)267 lõplik[2] võeti vastu 2010. aasta mais ning selles käsitleti nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 rakendamise kolme eelnenud aastat.

Kõik liikmesriigid teatasid, et nad on koostanud ajavahemike 2008–2010 ja 2011–2013 kohta riikliku mesindusprogrammi. See annab tunnistust liikmesriikide suurest huvist ning Euroopa mesindussektori vajadustest – tegemist on peamiselt mittekutselistest mesinikest koosneva väikese sektoriga, mis seisab silmitsi tõsiste raskustega. Need on eelkõige põhjustatud mesilasperede hukkumisest, suurenenud tootmiskuludest ja odavatest impordihindadest.

Komisjon tellis 2012. aastal mesindussektori meetmete välishindamise. Käesolevas aruandes on esitatud selle hindamise peamised tulemused.

2.           METOODIKA

Käesolev aruanne põhineb järgmistel teabeallikatel:

– komisjonile esitatud 27 liikmesriigi riiklikud mesindusprogrammid ajavahemikeks 2008–2010 ja 2011–2013, mis on ette nähtud ÜTK määruse artikliga 105 ning komisjoni määruse (EÜ) nr 917/2004[3] (mesinduse valdkonnas võetavaid abinõusid käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 797/2004 üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta) artikliga 1; riiklikud programmid hõlmavad määruse (EÜ) nr 917/2004 artiklites 1 ja 9 sätestatud mesindussektori uuringut;

– ÜTK määruse artikli 108 kohaselt tehtud liikmesriikide kulutused mesindusprogrammide raames võetud meetmetele;

– EUROSTATi, COMEXTi ja FAO andmebaasidest saadud andmed mee tootmise ja rahvusvahelise kaubanduse kohta;

– liikmesriikide ja Euroopa mesindussektori esitatud teave;

– väliskonsultandi teostatud mesindussektori meetmete hindamine[4].

Meeturgu ja mesindusprogramme käsitlevate üksikasjalike arvnäitajate ja koondtabelitega saab tutvuda komisjoni veebisaidil[5].

3.           MESINDUSSEKTORI TURUOLUKORD

3.1.        Maailmaturg

3.1.1.     Tootmine

FAO andmetel toodeti 2011. aastal maailmas kokku 1 636 000 tonni mett. Viimase kümne aasta jooksul on tootmine aeglaselt, kuid järjepidevalt kasvanud; erandiks on olnud kaks aastat: 2007 ja 2009.

Suurim meetootja on Hiina 446 000 tonniga, mis moodustab 27,3 % maailma kogutoodangust, ja teisel kohal on EL 217 000 tonniga (13,3 % maailma kogutoodangust). Teised põhilised meetootjad on stabiilselt toodangut kasvatav Türgi, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid. Lõuna- ja Kesk-Ameerika osakaal on kahanenud eelkõige alates 2005. aastast Argentinat tabanud suure tootmislanguse tõttu.

3.1.2.     Kaubandus

FAO ja COMEXTi andmetel kaubeldakse rahvusvahelisel turul umbes ühe viiendikuga mee maailmatoodangust.

Maailma ekspordimahud on mitu aastat kõikunud 300 000 ja 360 000 tonni vahel; 2011. aastal eksporditi umbes 335 000 tonni. Hiina on ekspordimahte suurendanud ning on olnud viimased neli aastat maailma suurim eksportija, eksportides 2011. aastal umbes 100 000 tonni. Tähtsuselt teine eksportija on Argentina, kuid seal on ekspordikogused kahanenud, ulatudes 2011. aastal umbes 72 000 tonnini.

EL ja USA on peamised mee importijad.

3.2.        ELi turg

3.2.1.     Tootmine

EUROSTATi andmetel toodeti 2011. aastal ELis 217 366 tonni mett. Viimase kümne aasta jooksul on ELi toodang veidi kasvanud (alates 2010. aastast +6 %) ning aastased üles-alla kõikumised on sõltunud ilmastikutingimustest.

Mee müügihind sõltub mee liigist ja kvaliteedist ning turustuskanalitest; lauamett (85 % ELis müüdavast meest) müüakse kõrgemate hindadega kui tööstusmett; samuti makstakse kõrgemat hinda üheliigilise õiemee eest.

Turustuskanalitest on mesinikele kõige tulusam müüa otse tarbijatele, teisel kohal on töödeldud mee müük jaemüüjatele ning kolmandal kohal müümine pakendajatele ja turustajatele.

Enamiku ELi meest müüvad mesinikud otse tarbijatele; see tuleneb ka sellest, et enamikus liikmesriikidest peetakse mesilasi valdavalt mittekutselisel tasandil. Samas domineerivad liikmesriikide lõikes kohati erinevad turustuskanalid; näiteks müüakse Hispaanias valdav osa toodangust töötlemis-/pakendamissektorile, kuna seal on sektor rohkem professionaliseerunud.

3.2.2.     Kaubandus

EL on mee netoimportija, kuna ELi enda toodang katab vaid 61,6 % ELi tarbimisest. Tarbimine on püsinud aastate vältel suhteliselt stabiilsena ja keskmiselt tarbitakse ELis mett umbes 0,7 kg inimese kohta.

Liidu kolm suurimat meetootjat on Hispaania, Saksamaa ja Rumeenia, kus toodeti 2011. aastal vastavalt 34 000, 25 831 ja 24 127 tonni mett. Teised olulisemad tootjad ELis on Ungari (19 800 tonni), Prantsusmaa (16 000 tonni), Kreeka (14 300 tonni) ja Poola (13 369 tonni).

Alates 2000. aastast on EL importinud 120 000 kuni 150 000 tonni mett aastas. 2012. aastal importis EL 149 248 tonni mett, peamiselt Hiinast (63 961 tonni, mis moodustab 43 % koguimpordist) ja Argentinast (22 344 tonni). Alates 2008. aastast on Hiinast imporditud mee osakaal väga madalate hindade tõttu pidevalt kasvanud, samal ajal kui Argentinast imporditud mee osakaal on kahanenud. Tähtsuselt kolmas tarnija on Mehhiko 21 249 tonniga ning neljas Ukraina 8 949 tonniga.

Liikmesriikidest on peamine importija Saksamaa, kelle impordimaht moodustas 2012. aastal enam kui ühe kolmandiku kogumahust.

ELi imporditava mee keskmine ühikuväärtus kasvas alates 2010. aastast ning 2012. aastal oli see 2,08 EUR/kg. Madalaim ühikuväärtus (1,44 EUR/kg) on Hiina meel. Teistest peamistest ELi varustavatest riikidest imporditava mee keskmised ühikuväärtused on 1,83 EUR/kg Ukraina, 2,23 EUR/kg Argentina ja 2,44 EUR/kg Mehhiko puhul.

Liidu ekspordimaht on kasvanud alates 2010. aastast, ulatudes 2012. aastal 14 275 tonnini (+33 %). Küll aga moodustab eksport ikka vaid alla 7 % toodangust. ELi peamised ekspordi-sihtriigid ei ole 2010. aastaga võrreldes muutunud: Šveits, Jaapan, Saudi Araabia ja Ameerika Ühendriigid.

Peamised eksportijad ELis on Saksamaa ja Hispaania; neist kahest liikmesriigist pärineb kokku üle poole liidu ekspordimahust.

EList eksporditava mee keskmine ühikuväärtus on alates 2010. aastast pidevalt kasvanud ning 2012. aastal oli see 5,14 EUR/kg. Selle tulemusena on imporditava ja eksporditava mee ühikuväärtuste vahe oluliselt suurenenud ning on nüüdseks umbes 3 EUR/kg. Väärtuste vahet võib seletada sellega, et EL ekspordib peamiselt kvaliteetset pakendatud mett, impordib aga suuri koguseid suuremates pakendites odavamat mett, mida kasutatakse segamiseks ja toidutööstuses.

4.           RIIKLIKE MESINDUSPROGRAMMIDE RAKENDAMINE

4.1.        Eesmärgid ja abikõlblikud meetmed

Programmi üldeesmärk on parandada mesindustoodete tootmise ja turustamise üldtingimusi liidus.

Abikõlblikud on kuus konkreetsete eesmärkidega meedet, mida võib rakendada liikmesriikide mesindusprogrammide raames; meetmed on loetletud ÜTK määruse artiklis 106 ning need pole pärast eelmist aruannet muutunud.

Tehnilise abi eesmärk on tõhustada tootmist ja turustamist paremate meetodite juurutamise abil. See hõlmab sissejuhatavat koolitust algajatele mesinikele ning jätkukoolitust kogenud mesinikele ja mesinike ühenduste või ühistute juhtidele. Koolitustel keskendutakse eelkõige sellistele valdkondadele nagu aretus ja haiguste ennetamine, mee kogumine ja pakendamine, säilitamine ja transport ning turustamine. Õppemesilate ja mesindusnõustajate/-tehnikute võrgustiku abil saab levitada praktilist tehnilist teavet. Meetme abil võib toetada ka sektori kaasajastamist mesinikele vurritamisseadmete ostmise kaudu.

Varroatoositõrje eesmärk on piirata tarude nakatumist selle endeemilise parasiidiga. Varroatoosi põhjustab lest, mis nõrgestab mesilaste immuunsüsteemi ja suurendab mesilaste teisesest nakatumist viirustesse. Varroatoos vähendab praegusel ajal märgatavalt ELi meesaaki ja põhjustab mesilasperede hukkumist, kui tõrjet ei tehta. Kuna varroatoosi ei saa lõplikult likvideerida, on tarude töötlemine lubatud meetodite ja toodetega ainus võimalus selle haiguse tagajärgi vältida. Rahaline abi on vajalik selleks, et aidata tootjatel katta tarude nõuetekohase töötlemisega kaasnevaid kulusid (tooted ja varustus, näiteks kattevõrgud).

Mesilaste rändpidamise ratsionaliseerimise abi eesmärk on aidata hallata tarude liikumist liidu territooriumil ja mesinduspiirkondade vabade asupaikade asustamist õitsemisperioodil. Rändpidamise korraldamisele võivad kaasa aidata sellised meetmed nagu tarude ja raamide tuvastamine, rändpidamise arvestus, investeeringud rändpidamist võimaldavatesse materjalidesse ja meekaartide väljatöötamine. Mitmes liikmesriigis on rändpidamine hädavajalik mesilaste toitainevajaduse rahuldamiseks ja taimede tolmeldamise tagamiseks.

Meeanalüüside tegemise abimeetmete eesmärk on parandada mee turustamist. Meeanalüüside rahastamine võimaldab mesinikel tagada, et turule lastud mesi vastab nõukogu direktiiviga 2001/110/EÜ[6] meele kehtestatud füüsikalis-keemilistele omadustele. Mee botaanilise päritolu analüüsid annavad mesinikele täpset teavet korjatud mee kvaliteedi kohta, võimaldades neil oma tootele turul kõrgema hinna määrata. Meeanalüüside rahaline toetamine on hädavajalik selleks, et see teenus oleks kättesaadav suurele hulgale mesinikele.

Mesitarude arvukuse suurendamise meede võimaldab korvata mesilaste hukkumist ja seega ennetada tootmiskadusid. Meede võib hõlmata emamesilaste sündivuse soodustamise või mesilasperede ostmise rahastamist.

Määrusega antud võimalus lülitada mesindusprogrammidesse mee kvaliteedi parandamise rakendusuuringute eriprogramme ja selliste programmide tulemuste levitamine võib aidata parandada tootjate teadmisi konkreetsetest mesindusmeetoditest.

4.2.        Mesitarude ja mesinike loendus

Vastavalt määruse (EÜ) nr 917/2004 artiklitele 1 ja 9 jagasid liikmesriigid teavet mesindussektori struktuuri kohta ajavahemiku 2011–2013 programmide kontekstis.

Programmide kohaselt oli 2010. aastal liidus kokku 506 038 mesinikku, kellest vaid 5,2 % (26 318) liigitusid kutselisteks mesinikeks (neil oli üle 150 taru).

2010. aastal oli tarude üldarv ELis ümmarguselt 14 miljonit (13 985 091), millest umbes 6 miljonit (5 659 551) kuulusid kutselistele mesinikele, kelle kasutuses oli seega 40 % tarudest. Siinkohal tuleb märkida, et kuna ELis puudub juriidiline kohustus mesitarusid registreerida, ei ole tarude üldarvu andmete kogumine liikmesriikide vahel ühtlustatud ega pruugi olla täpne. Kuigi kutseliste mesinike osakaal ja nende hallatavate tarude arv on alates 2007. aastast suurenenud (siis oli nende kasutuses 33 % tarudest), koosneb sektor ikkagi peamiselt mittekutselistest mesinikest. Professionaliseerumismäär on ELis üldiselt madal, kuid võib liikmesriigiti oluliselt erineda; näiteks on Saksamaal üle 99 % mesinikest mittekutselised, samas kui Hispaanias on 23 % mesinikest kutselised mesinikud.

Võrreldes 2007. aasta loendusega kasvas tarude arv ELis 2010. aastal 3 % (382 372). Mesinike sõnul on see kasv vajalik selleks, et korvata mesilaste suremust. Samas kasvas ka meetoodang samal perioodil 6 %.

Tarude arv on suurim järgmises viies liikmesriigis: Hispaania (19,3 %), Kreeka (11,8 %), Prantsusmaa (10,5 %), Rumeenia (10 %), Itaalia (8,8 %). Küll aga ei toodeta suurema tarudearvuga riikides alati rohkem mett. Seda võib seletada nii erinevate keskkonnatingimustega (kliima, nektarikogused, mesilasperede tihedus jne) kui ka sellega, et ELi tasandil puudub tarude arvu seire ühtlustatud meetod, mille tõttu saagikus taru kohta võib liikmesriigiti märkimisväärselt erineda (2010. aastal kõikus see ELis 9 ja 51 kg vahel). Nii on Saksamaal vähem tarusid (5,6 %) kui Kreekas, Itaalias, Prantsusmaal ja Rumeenias, kuid suurema saagikuse (2011. aastal kuni 37,2 kg mett taru kohta) tõttu toodab Saksamaa neist kõigist rohkem mett. Keskmine saagikus taru kohta on kõrge ka Ungaris (2010. aastal 27,4 kg), mis teeb riigist tähtsuselt neljanda tootja ELis, kuigi seal asub vaid 7,1 % tarudest.

4.3.        Kulude jaotus

4.3.1.     Eelarve liikmesriigi kohta

Vastavalt ÜTK määruse artiklile 108 rahastab liit mesindusprogramme osaliselt, hüvitades kuni 50 % liikmesriikide tehtud kuludest.

Siinkohal tuleb märkida, et alates 2007. aastast on liidu iga-aastased eraldised mesindussektorile kasvanud, et võtta arvesse mesitarude arvu kasvu ja mesindussektori suurenevaid vajadusi. 2011. aastal kasvas eelarve 32 miljoni euroni aastas.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 917/2004 artiklile 2 edastavad liikmesriigid komisjonile oma riikliku mesindusprogrammi iga kolme aasta järel enne 15. aprilli (2010. aastal esitati programmid, mis hõlmasid 2011., 2012. ja 2013. aastat).

Olemasolevad liidu rahalised vahendid (ajavahemikus 2011–2013 oli see summa 32 miljonit eurot aastas) jaotatakse liikmesriikide riiklikes mesindusprogrammides esitatud kuluprognooside põhjal, võttes aluseks iga liikmesriigi tarude osakaalu liidu tarude üldarvus, kuid eraldatud vahendid ei tohi ületada 50 % iga liikmesriigi kavandatud kuludest. Kui riikliku programmi kuludest pool on väiksem kui tarude arvule vastav summa, jaotatakse olemasolevate vahendite ülejääk ümber nende liikmesriikide vahel, kelle kuluprognoos ületab nende proportsionaalset osakaalu eelarves (vastavalt määruse (EÜ) nr 917/2004 artiklile 3).

Iga liikmesriigi ja liidu tarude üldarvu uuendatakse iga kolme aasta järel ning uuendatud arvud avaldatakse määruse (EÜ) nr 917/2004 I lisas.

2011. aastal olid kuue liikmesriigi (Bulgaaria, Taani, Saksamaa, Kreeka, Soome ja Rootsi) prognoositud kulud väiksemad kui tarude arvu põhjal leitud eelarvesumma. Sellest tekkinud ELi vahendite ülejääk jaotati ümber ülejäänud liikmesriikide vahel.

2011. aastal eraldati kasutatavatest ELi eelarvevahenditest 55 % viiele suurima tarude arvuga liikmesriigile. Seega on suurima tarude arvuga liikmesriigid ka programmi suurimad kasutajad.

4.3.2.     Eelarve täitmine

Liikmesriikide esitatud eelarve rakendamise tulemused eri meetmete lõikes näitavad, et üldised kasutusmäärad on 27 liikmesriigis väga kõrged (2010. aastal 93 %, 2011. aastal 89 % ja 2012. aastal 89 %). Täitmismäära kahanemist 2010. aastast 2011. aastani saab seletada sellega, et nende kahe aasta vahel kasvas mesindusprogrammi eelarve 26,3 miljonilt 32 miljonile eurole. Üldiselt kipub määr olema madalam programmi esimesel aastal ja kasvama kolmandaks aastaks.

2010. ja 2011. aastal kasutasid suurimad abisaajad (Hispaania (93 %, 84 %), Kreeka (97 %, 92 %), Prantsusmaa (90 %, 88 %), Itaalia (96 %, 92 %), Rumeenia (100 %, 85 %)) oma eelarveid väga tõhusalt. Sama kehtis ka 2012. aasta kohta (Kreeka (97 %), Prantsusmaa (92 %), Itaalia (93 %), Rumeenia (98 %)), välja arvatud Hispaania puhul, kus eelarvest kasutati ära vaid 69 %.

4.4.        Tehtud kulutused meetmeliikide ja liikmesriikide lõikes

Tehtud kulutuste analüüs põhineb andmetel, mida liikmesriigid igal aastal määruse (EÜ) nr 917/2004 artikli 6 lõike 2 kohaselt esitavad. Aastatel 2010–2012 olid kaks kõige enam toetust saanud meedet varroatoositõrje ja tehniline abi. Nendele kahele meetmele tehtud kulutused olid pidevalt suurimad ning on püsinud järjestikuste programmide lõikes suhteliselt stabiilsena, nii et varroatoositõrjele on kulutatud keskmiselt 27–30 % ja tehnilisele abile 24–28 % eelarvetest.

Varroatoositõrjemeetmeid kasutati 2010. aastal kõigis liikmesriikides; see on kooskõlas asjaoluga, et varroatoos on liidus endeemiline ja et selles nähakse põhilist ohtu mesilaste ellujäämisele, nagu ilmneb vastustest ELi mesilaste tervishoiu referentlabori küsimustikule[7]. Samuti on see tingitud varroaravimite suhteliselt kõrgest hinnast; mesinike hinnangul moodustab see 10–20 % tootmiskuludest. Seda meedet kasutasid enim Hispaania, Ungari ja Poola. Küll aga ei kasutanud 2011. ja 2012. aastal meedet enam Kreeka, tuues põhjuseks ravikulude paisumise, varroa ravimiresistentsuse, mesindustoodetesse jääkainete tekkimise ohu ning kuumad ilmastikutingimused, mis soodustavad haudme aastaringset arengut ja varroa püsimist.

Tehnilise abi meetmeid kasutab enamik liikmesriike. Võttes arvesse mittekutseliste mesinike arvu ja muutusi sektoris, tuleb pidevalt tegeleda teabe levitamisega. Nii mesindussektori kui ka liikmesriikide arvates avaldavad tehnilise abi meetmed tootmisele väga soodsat mõju. 2011. ja 2012. aastal kasutasid seda meedet enim Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Saksamaa, Tšehhi Vabariik, Poola ja Hispaania. Siinjuures tegid liikmesriigid kahe mesindusprogrammi lõikes tehnilise abi kulutusi erinevalt: 2010. aastal ei kasutanud Madalmaad, Bulgaaria ja Rumeenia seda meedet üldse, kuid 2011. ja 2012. aastal hakkasid Bulgaaria ja Rumeenia seda kasutama. Poola suurendas tehnilise abi kulutusi kuus korda 2010. aasta ja ajavahemiku 2011–2012 võrdluses. Hispaania peaaegu kahekordistas oma kulutusi 2010. aasta ja ajavahemiku 2011–2012 võrdluses.

Mesilaste rändpidamise ratsionaliseerimise meetmed on toetatavatest meetmetest jätkuvalt kolmandal kohal, hõlmates 16–20 % kulutustest. Seda meedet kasutavad peamiselt väga liigirikka ja pika õitsemisajaga taimestikuga Lõuna-Euroopa riigid, nagu Kreeka, Hispaania ja Rumeenia. Muud liikmesriigid, näiteks Saksamaa, toetavad rändpidamist, kuna see on tolmeldamise jaoks oluline.

Tähtsuselt neljandal kohal olid tarude arvukuse suurendamise meetmed. 2010. aastal kulutati sellele meetmele 19 % vahenditest ning 2012. aastal vähenes meetme osakaal 16 %-le. Meedet rakendatakse peamiselt Rumeenias, Bulgaarias ja Poolas. Mesinikeorganisatsioonid, kes osalevad ka programmide väljatöötamises, on nendest meetmetest väga huvitatud, et korvata mesilasperede hukkumist ja sülemite hinnatõusu. Sellest hoolimata on mesindussektor arvamusel, et tarude arvukuse suurendamise toetamine on teatud määral vaid lühiajaline lahendus ning et mesilaste suremuse põhjusi tuleks põhjalikumalt uurida ja sellele vastavalt ka reageerida.

Tähtsuselt viiendal kohal olid rakendusuuringute meetmed (4–6 % kulutustest). Jätkuvalt on kõige suurema eelarveosa rakendusuuringutele pühendanud liikmesriik Prantsusmaa (2012. aastal umbes 1,4 miljonit eurot), kelle eraldatud summa moodustas liidu tasandil sellele meetmele ette nähtud summast üle poole. Näiteks teostati Prantsusmaal rakendusuuringute meetme abil uuring ühe neonikotinoidse süsteemse pestitsiidi mõjust meemesilastele[8].

Kõige vähem tegid liikmesriigid kulutusi meeanalüüsidele ja nende osakaal langes. 2010. aastal moodustasid meeanalüüsid 6 % kulutustest, 2011. aastal langes nende osakaal 4 %-le ja 2012. aastal 3 %-le. 2007. aastast 2009. aastani meeanalüüsidele enim kulutanud riikide seas olnud Hispaania kahandas oma kulutusi 2010. aastal ning uuesti ka 2011. ja 2012. aastal. Ka Poola kahandas 2011. aastal kulutusi, samas kui Bulgaaria suurendas 2011. ja 2012. aastal meeanalüüside kulutusi võrreldes 2010. aastaga. Need kõikumised võivad olla tingitud sellest, et kui laborite võrgustik on juba loodud, kahanevad ka kulutused. Tuleb märkida, et laborianalüüside toetamist hindavad eriti kõrgelt mee pakendajad ja turustajad, kuna see võimaldab mesinikel seda kulu arvesse võtta.

5.           MESINDUSSEKTORILE SUUNATUD MEETMETE HINDAMINE

2012. aastal tellis komisjon väliskonsultandilt mesindussektorile suunatud meetmete hindamise.

Uuringus hinnati järgmist:

– kui palju mõjutasid mesindusprogrammide kuus meedet mee tootmist, turustamist ja kaubandust ning elusmesilaste pidamist ja kaubandust;

– kui palju soodustasid need meetmed majandustegevust ja suurendasid kutseliste mesinike sissetulekut;

– kui palju aitasid need meetmed kaasa mee hinna stabiilsusele.

Uuring valmis 2013. aasta juulis.

Uuringus järeldati, et riiklikud mesindusprogrammid on aidanud kaasa meetoodangu stabiliseerimisele ELis olukorras, kus tootmiskulud suurenevad, mesilaste ellujäämine on ohustatud ja kolmandatest riikidest imporditav mesi pakub ägedat konkurentsi.

Meetmed aitasid ohjeldada tootmiskulude järsku kasvu (eelkõige varroaravi ja tarude arvukuse suurendamise puhul) ning piirasid seega nende kulude mõju mesinike sissetulekule. Kõik kuus meedet täiendavad üksteist; iga eraldiseisva meetme mõju hinnanguid tuleks hoolikalt tõlgendada ning arvestada tuleks meetmete omavahelisi seoseid.

Mesindustegevus muutus tootlikumaks tänu sektori struktuursele parandamisele tehnilise abi, rändpidamise ratsionaliseerimise, varroatoositõrje, mesinduse kaasajastamise ja mehhaniseerimise, koolituste ja teabejagamise kaudu.

Meetmed võimaldasid toetada kvaliteetse ELi mee tootmist ning samas tagada, et ka odavam toodang püsiks konkurentsivõimelisena. ELis toodetud mee kõrge kvaliteet ja lisandväärtus korvab suure vahe EList eksporditava ja kolmandatest riikidest imporditava mee keskmiste ühikuväärtuste vahel.

Lisaks on meetmetel olnud kaudne positiivne mõju nii maaelu arengule kui ka keskkonnale. Kulude kahandamise, struktuursete parenduste ja mesinike sissetulekute toetamise kaudu on meetmed aidanud maapiirkondades mesindusega jätkata, mis on väga oluline tolmeldamise ja seega üldisemalt põllumajanduse jaoks. Meetmed soodustasid ka säästvamate mesindusmeetodite kasutamist, seda eelkõige varroatoositõrjes.

Lõpuks toodi uuringus välja, et mesindussektor, meetööstus ja liikmesriigid on kõik ühel nõul selles, et riiklikud mesindusprogrammid on väga kasulikud vahendid sektori toetamiseks.

Samas jõuti uuringus ka järeldusele, et olemasolevaid meetmeid saaks veelgi paremini ära kasutada, et propageerida mett, suurendada mesinikevahelist koostööd, parandada rakendusuuringute projektide tutvustamist ja mitmekesistada mesinike sissetulekuallikaid kõrge väärtusega mesindustoodete, nagu mesilaspiima, õietolmu ja taruvaigu arendamise kaudu.

Sektori vajadusi ja liikmesriikide erinevusi arvesse võttes soovitas ekspert, et ka liit võiks mesindusprogramme selgemalt suunata, kuna praegu valitakse konkreetsed meetmed riiklikul või isegi piirkondlikul tasandil. Rohkem tuleks omavahel siduda ka liidu teadusprogramme ja riiklikke rakendusuuringuid, et alus- ja rakendusuuringud oleksid paremini kooskõlas ja et vältida võimalikke kattuvusi.

6.           LIIKMESRIIKIDE JA SEKTORI ETTEPANEKUD

Komisjon palus käesoleva aruande koostamiseks 2012. aasta oktoobris liikmesriikidel ja sektori esindajatel avaldada arvamust mesindusprogrammide kohta.

Nagu selgus hindamisuuringust, olid liikmesriigid üldiselt programmide juhtimisega rahul ja soovisid nende jätkumist, kuna nende arvates on kõnealused meetmed mesindusele ja meetootmisele suureks abiks.

Liikmesriigid tegid meetmete korrigeerimiseks järgmisi ettepanekuid.

- Saksamaa ja Luksemburg soovitasid ühitada mesindusaasta kalendriaastaga. Hetkel kestab mesindusprogrammi majandusaasta 16. oktoobrist järgmise aasta 15. oktoobrini (määruse (EÜ) nr 917/2004 artikli 2 lõige 2), samas kui kaasrahastamiskõlblikud meetmed peavad olema täielikult lõpule viidud vastava aasta 31. augustiks (määruse (EÜ) nr 917/2004 artikli 2 lõige 3). Nii on keeruline rahastada tegevusi, mida viiakse ellu septembrikuus ja oktoobri esimeses pooles. Komisjon kavatseb seda korrigeerida 2014.–2016. aasta mesindusprogrammide puhul ja teha ettepaneku määruses (EÜ) nr 917/2004 sätestatud meetmete rakendamise ajavahemike muutmiseks, et mesindusmeetmeid saaks rakendada aastaringselt.

- Saksamaa soovis lihtsustada haldus- ja kontrollimeetmeid, kuna nõutavad kontrollitegevused näivad ebaproportsionaalsed. Programmide järelevalve ja hindamise eest vastutavad liikmesriigid. Määruse (EÜ) nr 917/2004 kohaselt peavad liikmesriigid teatama kõnealustest meetmetest kindlaks tähtajaks, kuid liikmesriikidele on jäetud palju paindlikkust kontrollide teostamiseks üldise subsidiaarsus- ja riskihindamispõhimõtte alusel. 2014.–2016. aasta mesindusprogrammide puhul lihtsustatakse komisjoni teavitamist ning teavitusi hakatakse sisestama otse põllumajandusturu korralduse ja järelevalve infosüsteemi.

- Saksamaa tegi ettepaneku toetada täiendavaid mesilaste pidamise, mesilaste tervise parandamise, varroatoosikahju korvamise, mee turustamise ja meetaimestikuga seotud meetmeid. Kõiki neid meetmeid saab teatud määral toetada juba praeguste mesindusprogrammide raames. EL rahastab täiendavaid mesilaste tervise parandamise erimeetmeid[9] väljaspool mesindusprogramme.

- Tehnilise abiga seoses soovis Saksamaa, et mesindustarvete abikõlblikkust kirjeldataks selgemalt, näiteks komisjoni loeteluna abikõlblikest kaupadest. Komisjoni arvates vähendaks kaupade fikseeritud loetelu paindlikkust, mis on vajalik seetõttu, et sektoris kasutatakse liikmesriigiti erinevaid tarbeid. Lisaks saab mesinike investeeringuid rahastada ka maaelu arengu programmide raames, mis sisaldavad põllumajandusettevõtete moderniseerimise ja uuendamise meetmeid.

Leedu tegi ettepaneku toetada väikemesinikke meevurritamiseks ja kärgede tegemiseks vajalike tarvete uuendamisel. Neid tegevusi saab juba toetada tehnilise abi meetme raames.

Komisjon ei saanud 2012. aasta oktoobris esitatud üleskutse peale sektorilt ühtegi kirjalikku kommentaari. Küll aga konsulteeris sektoriga ulatuslikult välishindaja, kes teostas neljas liikmesriigis[10] juhtumiuuringud ja küsitles sektorit nii otse kui ka Interneti teel ning jõudis järeldusele, et mesinikud ja mesinike ühendused hindasid meetmetega antavat toetust kõrgelt, kuna see võimaldas surve alla sattunud sektoril tootmiskulusid vähendada. Küll aga tõid mesinikud ja mesinike ühendused välja, et varroa tõrjumiseks on vaja välja töötada tõhusamaid ravimeid ja piirata nende maksumust. Samuti märkisid nad, et kuigi tarude arvukuse suurendamise meede võimaldab mesilasperede hukkumise kahjusid osaliselt korvata, on tegemist vaid lühiajalise lahendusega, ning et mesilaste suremuse põhjuseid tuleks uurida ja neile vastavalt reageerida.

7.           KOKKUVÕTE

Riiklike mesindusprogrammide eesmärk on parandada mee tootmist ja turustamist Euroopa Liidus. Programmidega toetatakse kõigis liikmeriikides vahetult mesindussektorit, mis on toodangu mõttes väike, kuid tolmeldamise seisukohast põllumajandusele hädavajalik sektor.

Nii liikmesriikide kui ka ettevõtjate arvates on riiklikud mesindusprogrammid mesindussektorile kasu toonud. Meetmed võimaldavad ELil jätkata kvaliteetse mee tootmist, hoolimata keerulisest olukorrast, kus tootmiskulud suurenevad, mesilaste ellujäämine on ohustatud ja kolmandatest riikidest imporditav mesi pakub ägedat konkurentsi.

Võttes arvesse käesolevas aruandes esitatud teavet ja mesindusmeetmete hindamise tulemusi, ei kavatse komisjon muuta määruses (EÜ) nr 1234/2007 esitatud abikõlblike mesindusmeetmete loetelu. Küll aga teeb komisjon ettepaneku muuta rakendusmäärust (EÜ) nr 917/2004 nii, et mesindusmeetmeid saaks rakendada ja rahastada aastaringselt, ning et parandada nende haldamist.

Lisaks kavatseb komisjon paremini koordineerida riiklikke rakendusuuringute projekte ja liidu teadusprojekte, et nende tulemused leiaksid parima võimaliku kasutuse ja et need jõuaksid paremini mesindussektorini.

Lõpetuseks kavatseb komisjon muuta olemasolevaid meetmeid veelgi tõhusamaks, otsides võimalikke seoseid mesindusmeetmete ja maaelu arengu programmide vahel. See võib hõlmata maaelu arengu meetmeid, nagu näiteks toetust noortele mesinikele põllumajandusettevõtete loomiseks ja moderniseerimiseks, ja ka põllumajanduse keskkonnameetmeid meetaimede meemesilastele kättesaadavamaks muutmiseks.

[1]               ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

[2]               http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2010:0267:FIN:EN:PDF.

[3]               ELT L 163, 30.4.2004, lk 83.

[4]               http://ec.europa.eu/agriculture/evaluation/market-and-income-reports/index_en.htm.

[5]               http://wcmcom-ec-europa-eu-wip.wcm3vue.cec.eu.int:8080/agriculture/honey/index_en.htm.

[6]               EÜT L 10, 12.1.2002, lk 47.

[7]               http://ec.europa.eu/food/animal/liveanimals/bees/eu_ref_lab_bee_health_en.htm.

[8]               „A common pesticide decreases foraging success and survival in honey bees”, Sciencexpress/http://sciencemag.org/content/early/recent/, 29. märts 2012, lk 1/ 10.1126/science.1215039.

[9]               http://ec.europa.eu/food/animal/liveanimals/bees/bee_health_en.htm.

[10]             Hispaania, Saksamaa, Ungari ja Kreeka.