KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Seitsmes aruanne asulareovee puhastamise direktiivi (91/271/EMÜ) rakendamise kohta /* COM/2013/0574 final */
SISUKORD 1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 2 2........... Üldine vastavushindamine................................................................................................ 3 2.1........ Kogumissüsteemid.......................................................................................................... 3 2.2........ Reovee bioloogiline puhastus........................................................................................... 4 2.3........ Põhjalikum puhastus....................................................................................................... 4 2.4........ Suurlinnad / suured heiteallikad........................................................................................ 7 2.5........ Tundlikud alad................................................................................................................ 7 3........... Nõuetele vastavuse arengutendentsid............................................................................... 7 4........... Reostuse vähenemine minevikus ja
tulevikus.................................................................... 8 5........... Kaasrahastamise positiivne mõju..................................................................................... 9 6........... Varasemad vastavusmeetmed....................................................................................... 10 7........... „Uus kava” vastavuse edendamiseks............................................................................. 10 8........... Kokkuvõtted ja tulevikuperspektiiv............................................................................... 11 1. Sissejuhatus Asulareovee puhastamise direktiiv[1] (edaspidi „direktiiv”) on üks peamisi veepoliitika vahendeid Euroopas. Selle
eesmärk on kaitsta keskkonda asulatest (suur- ja väikelinnadest) pärit
asulareovee ning põllumajanduslikust toidutööstusest (nt piima-, liha-,
õlletootmine jne) pärit biolaguneva tööstusreovee ärajuhtimisest (veekogusse
heitmisest) tuleneva kahju eest. Direktiiviga sätestatakse reovee kogumise
nõuded ja reguleeritakse reovee ärajuhtimist – selleks täpsustatakse puhastamise
miinimumnõuded ning peamiste saasteainete (orgaanilise aine sisaldus ja
toitained) heite ülempiirid[2]. ELi veepoliitika raamdirektiivi[3] ja
merestrateegia raamdirektiivi[4] keskkonnaeesmärkide täitmine eeldab direktiivi täielikku rakendamist. Direktiivi rakendamise on muutnud keeruliseks eelkõige
finants- ja planeerimisküsimused, mis kaasnevad selliste suuremahuliste
taristuinvesteeringutega nagu kanalisatsioon ja puhastusseadmed. Mittetäielik
rakendamine võib tuua kaasa orgaanilise reostuse jõgedes ja järvedes ning ka
ülemäärase toitainekoormuse akumuleerumise (eutrofeerumine),[5] mis mõjutab eelkõige järvi ning eriti tundlikku ranniku- ja merevett.
Hiljutise veepoliitika raamdirektiivi rakendusaruande[6] järgi
avaldas punktallikast pärit reostus jätkuvalt olulist survet 22 %-le ELi
veekogudest. Eutrofeerumine oli endiselt suuremaid ohustajaid umbes 30 %-s
veekogudest 17 liikmesriigis. Puhastamata või ebapiisavalt puhastatud reovee heitel
on nendes probleemides oluline osa. Reoveesaaste võib samuti kiirendada loodusliku
mitmekesisuse vähenemist ja halvendada joogiveevarusid või suplusvett, mis võib
omakorda seada ohtu inimeste tervise. Inimeste tervist ohustavad näiteks – eelkõige
piiratud veevarude puhul – vee kaudu levivate haiguste puhangud, saastunud
suplusveest (orgaaniline reostus, toitainete üleküllusega kaasnevast vetikate
vohamisest tingitud reostus) saadud haigused või saastunud mereandide tarbimine
jne. Nende mõjudega võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed samuti sellistele
majandussektoritele nagu turism või karbikasvatus[7]. Liikmesriikide rakendusmeetmed on juba oluliselt parandanud
reovee puhastamist. Selle tulemusena on Euroopa vee kvaliteet paari viimase
aastakümne jooksul oluliselt paranenud ning saasteainete mõju kahanenud[8]. Samas ei saa direktiivi lõplikult rakendatuks lugeda ning reostus
tekitab endiselt probleeme. Komisjoni ettepanekus seitsmenda keskkonnaalase
tegevusprogrammi kohta[9]
ja uues Euroopa veevarude kaitsmise kavas[10] tõdetakse, et kõnealune
direktiiv on oluline, ja rõhutatakse, et selle edukaks rakendamiseks tuleb meetmeid
tõhustada. Käesolevas direktiivi rakendamise seitsmendas aruandes
kirjeldatakse aastate 2009/2010 lõpuks tehtud edusamme. Aruandes esitatakse ka
direktiivi nõuetele vastavuse arengu tendentsid ning esitletakse uut „vastavuse
edendamise” kava ja samme avalikkuse teavitamise ja avaliku aruandluse poole.
Lisaks käesolevale aruandele on koostatud ka lisa tabelitega[11] ja üksikasjalikum tehniline
aruanne[12]. Esitatud andmete ja käesoleva aruande avaldamise vahelised lüngad
tulenevad sellest, kuidas andmete vahetus komisjoni ja liikmesriikide vahel oli
varem korraldatud. Seepärast pakuvad komisjoni talitused välja uue lähenemisviisi
ka vastavust käsitlevale teabele ning kutsuvad liikmesriike üles esitama
riiklikul tasandil ajakohasemat teavet elektroonilisel kujul (vt punkt 7). 2. Üldine
vastavushindamine Vastavushindamise eesmärk on analüüsida direktiivi nõuetele
vastavust liikmesriikide esitatud teabe alusel. Vastavushindamine põhineb Euroopa
Keskkonnaameti ReportNet’is[13]
avaldatud suunistel ja metoodikal. Aruandega hõlmatud asulate ja veepuhastitega
seonduv reoveetaristuteave asub Euroopa veeteabesüsteemi WISE andmebaasis
Waterbase[14]. Seekordset direktiivi rakendamise aruandlust võib pidada
edukaks. Esimest korda andsid aruandesse teavet 27 liikmesriiki ja nad tegid
seda ka üldjoontes õigel ajal. Aruanne hõlmab peaaegu 24 000 enam kui 2 000
elanikuga väike- ja suurlinna (milles kokku tekitatakse reostust 615 miljoni
elaniku ehk nn inimekvivalendi[15] kohta). Peaaegu 18 000 väike- ja suurlinna (ehk 81 %
reostuskoormusest) asuvad neis 15 liikmesriigis, kes ühinesid ELiga enne 2004.
aastat (EL 15). Ülejäänud asuvad 12 liikmesriigis, kes ühinesid ELiga
2004. ja 2007. aastal (EL 12). Vastavust hinnati 26 liikmesriigi puhul,
kuna Rumeenia jaoks polnud 2010. aastaks ükski ühinemislepingus sätestatud
vastavustähtaeg veel möödunud. Horvaatia astus Euroopa Liitu 1. juulil 2013 ja
seepärast ei pidanud ta aruannet esitama. Mitme teise 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriigi
täiendavad vastavustähtajad möödusid käesoleva aruande aruandlusperioodil.
Samas pidid mitmed nende väike- ja suurlinnad saavutama vastavuse 2010. aastaks
või ka hilisemaks tähtajaks ning seetõttu ei ole neid käesolevas aruandes
hinnatud. Rakendamisanalüüsi peamised tulemused on esitatud allpool
(liikmesriigiti on andmed esitatud lisa tabelis 1, kust leiab ka üksikasjalikku
teavet aastatel 2004 ja 2007 ELiga ühinenud 12 liikmesriigi möödunud tähtaegade
kohta). 2.1. Kogumissüsteemid Enamik ELi liikmesriike kogub reovett väga tõhusalt –
keskmine vastavusmäär on tõusnud 94 %-ni (92 %-lt). Umbes 15 liikmesriigis ulatub vastavus isegi 100 %-ni. Kõik
liikmesriigid on kas püsinud varasemate tulemuste juures või on neid
parandanud. Küll aga on liikmesriikide seas veel selliseid riike, kus reovett
ei koguta üldse või kogutakse osaliselt. Viie liikmesriigi (BG, CY, EE, LV, SI)
vastavusmäär jäi aastatel 2009/2010 ikka veel alla 30 %. 2.2. Reovee
bioloogiline puhastus Aastatel 2009/2010 puhastati vastavalt direktiivi nõuetele bioloogiliselt
82 % ELi reoveest, mis on neli protsendipunkti rohkem kui eelmises aruandes.
Nelja liikmesriigi vastavusmäär küündis 100 %-ni ning veel kuue oma 97 %-ni
ja kõrgemale. Samas on rühma EL 12 vastavusmäärad teistest väga maas –
vaid 39 % nende riikide reoveest sai nõuetekohaselt bioloogiliselt
puhastatud. Neist riikidest vaid CZ, HU, LT ja SK vastavusmäärad ulatusid
vahemikku 80–100 %. 2.3. Põhjalikum
puhastus Selle reoveepuhastamisviisiga, mida nimetatakse ka
süvapuhastuseks, täiendatakse vajaduse korral bioloogilist puhastust ning
peamiselt eemaldatakse selle abil toitaineid eutrofeerumise tõrjumisel või
vähendatakse bakterioloogilist reostust, mis võib ohustada inimeste tervist
(näiteks joogivee võtmise piirkondades või suplusvees)[16]. Üldine vastavusmäär oli 77 %.
Samas torkasid põhjalikuma puhastuse nõude rakendamise hilinemisega silma rühma
EL 12 liikmesriigid, kus nõuetekohaselt puhastatakse vaid 14 %
reoveest. Positiivne oli aga see, et nelja riigi puhul oli vastavusmäär tõusnud
100 %-ni. Joonis 1. Liikmesriikide rühmade
EL 27, EL 15 ja EL 12 tulemused direktiivi artikli 3 (kogumine;
rohelised tulbad), artikli 4 (bioloogiline puhastus; roosad tulbad) ja artikli
5 (põhjalikum puhastus; sinised tulbad) nõuete täitmisel. Esitatud on
liikmesriikide suuruse järgi kaalutud keskmised väärtused. Joonisel 1 on esitatud tulemused rühmade EL 27, EL 15
ja EL 12 tasandil[17].
Rühmas EL 15 on väärtused üldiselt kõrged ja sellistes
riikides nagu Saksamaa, Madalmaad ja Austria on need isegi väga kõrged. Rühma EL 12
tulemused on suhteliselt nõrgad, eriti just põhjalikuma puhastuse alal. Väärtused EL 27 tasandil on samuti kõrged ja küllaltki
sarnased EL 15 näitajatega (kuigi pisut madalamad) järgmistel põhjustel: a) EL 15 riikide reovee kogumise ja töötlemise
näitajad on suhteliselt asjakohasemad. EL 15 riikides on kõik vastavuse
saavutamise tähtajad möödas ning vastavusnõudega hõlmatud reovee hulk on seega
suur; seepärast on ka vastavusmäärad kõrged. b) EL 12 riikide reovee kogumise ja töötlemise
näitajad on vähem asjakohased, sest need kajastavad nende riikide väike- ja
suurlinnade vaid selle osa vastavust, milles vastavuse saavutamise tähtaeg
möödus aastatel 2009/2010. Joonis 2. Iga liikmesriigi
tulemused direktiivi artikli 3 (kogumine; rohelised tulbad), artikli 4 (bioloogiline
puhastus; roosad tulbad) ja artikli 5 (põhjalikum puhastus; sinised tulbad)
nõuete täitmisel. Riigid on järjestatud artikli 5 nõuete täitmise järgi,
alustades nõrgimate tulemustega riikidest. Slovakkia (artikkel 5) ja Rumeenia
(artiklid 3, 4 ja 5) puhul on nõuetele vastavuse asemel kajastatud mõistet „olemasolevad
rajatised”, kuna nende artiklite tähtajad polnud aruandlusaastaks veel möödunud
(nõuetele vastavuse näitajaid ei nõutud, kuid liikmesriigid saatsid teavet
kogutud ja puhastatud reovee kohta). Küprosel ja Lätis oli vastavuse
saavutamise määr 0 %, kuna kogumissüsteemid ja töötlemiskäitised ei olnud aruandlusaastal
(2009) veel täielikult töökorras, kuid pärast seda on olukord palju paranenud
ja viimastel andmetel on vastavusmäärad palju kõrgemad. Joonisel 2 esitatud riikide tulemused kajastavad 2009.
aasta või hiljemalt 2010. aasta andmeid ja olukorda. Komisjoni talitused on
teadlikud, et mitmes eriti just madala vastavusmääraga liikmesriigis on hiljem
tehtud olulisi edusamme ja et praegused vastavusmäärad on paljudel juhtudel (oluliselt)
kõrgemad (eelkõige Küprosel ja Lätis). 2.4. Suurlinnad
/ suured heiteallikad Käesolev aruanne hõlmab 585 suurlinna, millest igaühes tekib
150 000 (või enam) inimekvivalenti reovett. Ainuüksi nende suurlinnade poolt
tekitatud reostuskoormus moodustab 45 % kogutavast üldkoormusest. 91 %
nende 585 suurlinna reostuskoormusest puhastatakse põhjalikumalt (parimal
võimalikul viisil). Võrreldes eelmise aruandega on see samm paremuse poole,
kuna siis puhastati selliselt vaid 77 % vastavast reostuskoormusest. Eri suurlinnade / suurte heiteallikate vastavusaste
on siiski küllaltki erinev. Näiteks ELi liikmesriikide 27 pealinnast vaid 11[18] võisid end 2010. aastal kuulutada
täielikult kooskõlas olevaks isegi kõige põhjalikumate puhastusnõuetega, kui
need on seal kohaldatavad (vt üksikasjalikud andmed ELi pealinnade kohta, tabel
2 ja kommentaarid lisas). 2.5. Tundlikud
alad Võrreldes eelmise aruandega on suurenenud tundlikuks alaks kuulutatud
või peetav ELi territoorium – 2010. aastaks ulatus see peaaegu 75 %-ni.
Ala kasvas kõige enam Prantsusmaal ja Kreekas. Teave ELi liikmesriikide
tundlike alade kohta on esitatud Euroopa veeteabesüsteemi WISE kaartidel[19]. 3. Nõuetele vastavuse
arengutendentsid Kui hinnata kõikide liikmesriikide liikumist täieliku
vastavuse saavutamise suunas, tuleb eristada rühma EL 15 riike ning 2004.
ja 2007. aastal ühinenud riike. Vastavusnõuded on regulaarselt muutunud
peamiselt laienemiste ja direktiivi kohaldamise astmeliste üleminekuperioodide
lõppemise tõttu. Kõik rühma EL 15 tähtajad möödusid 2005. aasta 31.
detsembriks, kuid rühma EL 12 tähtajad on veel saabumas ning kõige viimane
neist möödub 2018. aastal. Kuni 2004. aastani on olemas andmed vaid rühma EL 15
liikmesriikide kohta. Seega saadi kõigi 27 liikmesriigi edenemist asuda mõõtma
alles alates viiendast aruandest (2005/2006). Kui koondada kokku kõik
varasemates komisjoni aruannetes avaldatud tulemused, joonistub ilmekalt välja
vastavusmäära kasv. Siin on vaid üks erand: määra langemine viienda ja kuuenda
aruande võrdluses oli tingitud sellest, et mitmed nõrgemate
rakendamistulemustega liikmesriigid ei saatnud viiendasse aruandesse
(2005/2006) lülitamiseks vajalikku teavet. Sellest hoolimata on positiivne see,
et kuuenda (2007/2008) ja seitsmenda (2009/2010) aruande võrdluses on määr
tõusnud, kuna rühma EL 12 liikmesriikidel on tekkinud
vastavuskohustused/-tähtajad esmakordselt, kuid see ei ole langetanud üldiselt
positiivseid üldtulemusi. Joonis 3. Vastavusmäär aastate
lõikes. Joonis kajastab kogumise, bioloogilise puhastuse ja põhjalikuma
puhastuse nõuetele vastavuse arengut erinevate rakendusaruannete järgi (alates
teisest aruandest) vastavatel aruandlusaastatel (1998 kuni 2009/2010). Kõik
aruanded ei sisaldanud kõiki andmeid; puuduvaid väärtusi ei saa joonisel
kajastada ning see põhjustab arengutendentsi joone katkemist. 4. Reostuse vähenemine minevikus
ja tulevikus Komisjon on hinnanud ka kõnealuse direktiivi rakendamise tulemusel
toimunud reostuse vähenemist ning lähiaastate eeldatavat vähenemist täieliku
rakendamise korral. Seda hinnati projekti FATE[20]
käigus (projektis käsitleti saasteainete säilimise ja mõjude hindamist maismaa-
ja veeökosüsteemides). Aastatel 2011/2012 avaldas komisjoni
Teadusuuringute Ühiskeskus kaks aruannet,[21]
milles käsitles ELi eri poliitikadokumentide (sealhulgas veepoliitika
raamdirektiivi, nitraadidirektiivi ja asulareovee puhastamise direktiivi)
kontekstis reostuskoormust ja selle vähenemist minevikus (1985–2005) ning
eeldatavat koormust ja selle vähenemist tulevikus (kuni 2020. aastani, kui
võrdlusaastaks on 2005. aasta). Seoses varasema toitainete vähendamisega õnnestus asulareovee
puhastamise direktiiviga piirata punktallikast pärit toitainete heidet ning
seega vähendada saasteainete sissevoolu Euroopa pinnaveekogudesse. Seda
kirjeldatakse ühes eespool nimetatud Teadusuuringute Ühiskeskuse aruandes
pealkirjaga „Long term nutrient loads entering the European Seas” (Euroopa
meredesse jõudnud toitainekogused pikema aja jooksul). Kui selles aruandes
võrreldi hinnangulisi merre jõudnud toitainekoguseid 2005. aastal ja 1991.
aastal Euroopa ulatuses, selgus, et merre jõudnud lämmastiku kogumaht oli
kahanenud 9 % ning fosfori üldkogus oli kahanenud umbes 15 % ning
seda peamiselt tänu punktallikate heite kahanemisele. Samuti tõdeti aruandes,
et Põhjameres ja Läänemeres oli saasteainekoguste vähenemine seotud peamiselt
punktallikate vähenemisega tänu põhjaliku reoveepuhastuse rakendamisele. Mis puutub tulevikutendentsidesse tavapärase tegevuse jätkumise korral
(eeldusel, et ei rakendata mingisuguseid toitainetõrje meetmeid), siis oli
kõnealuse aruande üks peamisi järeldusi, et sellise stsenaariumi puhul
suureneks maapealsetest allikatest pärit toitainete heide 2020. aastaks. Kui
aga eeldada asulareovee puhastamise direktiivi täielikku rakendamist,
saavutataks punktallikast pärit heite märkimisväärne kahanemine. Küll aga võib mõnes
Euroopa piirkonnas rakendamisega kaasneda ka punktallikast pärit kogumata heite
(esialgne) kasv, seda eriti Alam-Doonau vesikonnas, kuna ilma äravoolusüsteemita
väikestes linnastutes seatakse sisse paremini korraldatud kogumine ja
ärajuhtimine, mille tulemusena tekivad uued punktallikad, mida praegu ei ole. Kuigi
see võib kahandada Musta mere puhul toitainete vähendamise tõhusust, parandaks
see siiski keskkonna olukorda tänu näiteks põhjavee reostamise vähendamisele,
mida selles konkreetses uuringus ei hinnatud. Käesoleva
rakendusaruande koostamisel arvutati eraldi välja
saasteainekoormus, mis on tekkinud väike- ja suurlinnade reovee sellest osast,
mis ei vasta direktiivi nõuetele (hinnati „vastavuseni jäänud vahemikku”).
Arvesse ei võetud neid väike- ja suurlinnu, mille puhul vastavus ei olnud
kohustuslik (s.o ühinemislepingutes sätestatud tähtajad ei olnud veel möödunud
2009. ega 2010. aastal, mis oli liikmesriikide jaoks viimane aruandlusaasta). Hindamine
näitas, et direktiivi nõuetele mitte vastavast asulareoveest
tekkis kokku umbes 603 kt/a[22]
lämmastikku, 78 kt/a fosforit ja 3 900 kt/a orgaanilist kogureostust[23]. Kui võrrelda
eespool esitatud näitajaid Euroopa meredesse aastas jõudva toitainete (lämmastik
ja fosfor) hinnangulise üldkogusega, mis on esitatud Teadusuuringute
Ühiskeskuse aruandes „Long term nutrient loads entering the European Seas”,
ilmneb, et direktiivi nõuetele mitte vastavast reoveest tekkinud lämmastik
moodustab kuni 15 % merre jõudva lämmastiku kogumahust. Fosfori puhul on
see osakaal veelgi suurem, ulatudes 35 %-ni fosfori kogumahust. Sellised
määrad tõendavad, et direktiiv tuleks kõikjal ELis täielikult rakendada. Kõnealuse Teadusuuringute Ühiskeskuse aruande
üldjärelduses tõdetakse, et „toitainete punktallikate reovee puhastamine on
kõige tõhusam vahend selleks, et vähendada toitainete jõudmist Euroopa
meredesse. Küll aga on selle teostatavus suhteliselt ebatõenäoline ning
punktallikast pärit toitainekoguste edasine vähendamine tekitaks suuri kulusid.” 5. Kaasrahastamise
positiivne mõju Direktiivi rakendamiseks saab taotleda abi ELi
fondidest, eelkõige Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Regionaalarengu Fondist
(ERF), mis aitavad mahajäänud või struktuursetes raskustes olevatel
piirkondadel säästlikult areneda. Liikmesriigid ja piirkonnad on saanud mitme
programmitöö perioodi raames neist fondidest olulist toetust investeerimiseks reoveepuhastustaristu
ülesehitamisse. Käesoleval programmitöö perioodil 2007–2013 planeeriti reoveega
seonduva tegevuse ja taristu investeeringuid rahaliselt toetada umbes 14,3
miljardi euroga 21 liikmesriigis. Eelkõige just uued liikmesriigid, kuid mitte
ainult nemad, eraldasid suurima osa oma rahastusest reoveepuhastuse tarbeks.
Aruandlusaastatel 2009/2010 oli kategooriale „reovesi” eraldatud vahendite
kumulatiivne kogumaht 2009. aastal 3,5 miljardit eurot ja 2010. aastal 9,7
miljardit eurot. Liikmesriikidest eraldasid kumulatiivselt enim vahendeid Poola
(3,3 miljardit eurot), Rumeenia (1,2 miljardit eurot) ja Ungari (0,6 miljardit
eurot). ELi rahastuse tähtsale osale vaatamata
rõhutati ELi mageveepoliitika toimivuskontrollis, et valdav osa ELi
veepoliitika rakendamise vahenditest peab tulema liikmesriikidelt endilt. Uuring,
millega hõlmati 22 liikmesriiki,[24]
näitas, et neis liikmesriikides on ikka veel puudu rahalisi vahendeid direktiivi
nõuetele vastavuse saavutamiseks tulevikus. Ebapiisava rahastamise peamine põhjus on see,
et enamik liikmesriike on rakendanud aeglaselt ja ebapiisavalt veepoliitika
raamdirektiiviga ette nähtud põhimõtteid, et veekasutajad katavad kulud ja et
saastaja maksab. Sellise veehinna kujundamise poliitika edendamiseks on
komisjon välja pakkunud mõned eeltingimused, sealhulgas veepoliitika raamdirektiivi
veehinna kujundamise nõuete järgimise tingimuse, mida liikmesriigid peavad
täitma, kui nad soovivad uuel rahastamisperioodil (2014–2020) saada ELi
ühtekuuluvuspoliitika raames rahastust veesektori projektidele. 6. Varasemad
vastavusmeetmed Komisjon on üritanud nõuetele vastavust tagada pideva
dialoogi ning vajaduse korral ka rikkumismenetluste algatamise abil; mõni
selline menetlus algatati juba 1997. aastal. Praegu on avatud veel umbes 20
kollektiivset horisontaaljuhtumit[25] rühma EL 15
kuuluva 10 liikmesriigi vastu. Äsjase ELi mageveepoliitika toimivuskontrolli[26] raames toimunud poliitikahindamine näitas, et rakendamist kiirendavad
rikkumismenetlused on muutnud direktiivi rakendamist tõhusamaks. Kuigi ELi
tasandi jõustamismeetmete läbiviimine on suhteliselt pikaldane ja aeganõudev
protsess, on enamik juhtumeid lahendatud kohtueelse menetluse faasis. Mõned edukad näited on Prantsusmaa (1998. ja 2000. aastal
algatatud juhtumid, kus direktiivi ei täitnud 682 väikelinna) ja Belgia (1998.
aastal algatatud juhtum, kus algselt ei täitnud direktiivi 175 väike- ja suurlinna).
Mõlemal juhul järgivad peaaegu kõik eespool osutatud väike- ja suurlinnad praeguseks
direktiivi nõudeid. Ka Itaalias ei täitnud menetluse algatamise ajal 1998.
aastal direktiivi 475 väike- ja suurlinna; kohtuotsuse väljakuulutamise ajal ei
täitnud endiselt direktiivi vaid 110 neist linnadest. Lisaks neile kolmele
riigile on pärast eelmist aruandmist pooleliolevate rikkumismenetlustega
riikide seas teinud enim edusamme Hispaania ja Kreeka, eriti just
puhastamisnõuete täitmise alal. 7. „Uus kava”
vastavuse edendamiseks Innustavatest edusammudest hoolimata on rakendamises ikka
veel suuri puudujääke, eriti 2004. aastal ja hiljem ELiga ühinenud riikide
seas. Nüüdseks on selgumas, et kui ELi, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil
ei rakendata tõhusamaid meetmeid, hilineb rakendamine uutes liikmesriikides
sama palju või isegi rohkem kui EL 15 liikmesriikides. On ebatõenäoline,
et vajalike edusammude tegemiseks piisab ainult rikkumismenetlustest. Võttes
arvesse praegust kriisi ja riiklike eelarvete üha suuremaid piiranguid, on
komisjon jõudnud arvamusele, et kõnealune direktiiv on sobiv kandidaat katsealgatuseks,
milles järgitakse nõuetele vastavust ja rakendamist edendavat „uut kava”. See „uus kava” on esitatud seitsmenda keskkonnaalase
tegevusprogrammi ettepanekus ja Euroopa veevarude
kaitsmise kavas. Seitsmenda keskkonnaalase
tegevusprogrammi neljas prioriteetne eesmärk „maksimeerida
liidu keskkonnaalastest õigusaktidest saadavat kasu”
sisaldab konkreetsete meetmete ettepanekuid,[27] eelkõige
järgmisi: ·
luua riiklikul tasandil süsteem, et aktiivselt
levitada teavet selle kohta, kuidas ELi keskkonnaalaseid õigusakte
rakendatakse; lisaks anda ELi tasandil ülevaade üksikute liikmesriikide
tulemuste kohta (nn struktureeritud rakendamis- ja teabevõrgustik); ·
sõlmida rakendamise partnerluslepingud
liikmesriikide ja komisjoni vahel. Veevarude kaitsmise kava üks eesmärke on „suurendada reoveepuhastuse nõuetele vastavust pikaajaliste
investeeringute kavandamise, sh ELi fondide ja Euroopa Investeerimispanga
laenude kasutamise ja rakenduskavade kaudu aastaks 2018”. Praktilise poole
pealt öeldi kavas välja, et komisjon kavatseb teha liikmesriikidega koostööd
2014. aastaks rakenduskavade koostamisel, mis võib toimuda rakendamise
partnerluslepingute kaudu. Komisjoni talitused alustasid 2012. aasta detsembris töötoa
formaadis[28]
nende meetmete väljatöötamist ning töö kulgu hakatakse regulaarselt kajastama. 8. Kokkuvõtted
ja tulevikuperspektiiv Peaaegu 20 aastat pärast asulareovee puhastamise direktiivi
vastuvõtmist oli 2010. aastaks tehtud olulisi edusamme täieliku rakendamise
suunas. Rühmas EL 15 on bioloogilise puhastuse keskmine vastavusmäär 88 %
ning kogumissüsteemide ja põhjalikuma puhastuse määrad on veelgi kõrgemad
(vastavalt 97 % ja 90 %). Esirinnas olevad Austria, Saksamaa ja
Holland rakendavad direktiivi peaaegu täielikult ning mitmed teised riigid on
sellele väga lähedal. Nende jaoks on kõige olulisem hooldada ja uuendada
olemasolevat taristut. Lisaks on pärast 2010. aastat tehtud täiendavaid
investeeringuid neis rühma EL 15 liikmesriikides, kus nõuetele vastavuse
saavutamine on jäänud hiljaks; tegutsemist on kiirendanud ka komisjoni
rikkumismenetlused. Kui jõupingutused jätkuvad ka lähiaastatel, võivad need 15
liikmesriiki jõuda (peaaegu) täieliku rakendamiseni 2015. või 2016. aastaks.
Siis täitub 10 aastat direktiivi algversiooni rakendamise viimase tähtaja möödumisest. Teistsugune olukord valitseb 2004. aastal ja hiljem ELiga ühinenud
liikmesriikides. Neil on veel pikk maa sihini, kuna nende kogumissüsteemide
keskmine vastavusmäär on 72 % ning bioloogilise ja põhjalikuma puhastuse
määrad vastavalt 39 % ja 14 %. Kui jõupingutusi ei suurendata igal
tasandil, on oodata samasugust või suuremat hilinemist kui EL 15 liikmesriikide
puhul, mis tähendaks, et mahajäänud rakendajad saavutaksid direktiivi nõuetele
vastavuse alles 2028. aastaks. Teine mureallikas on mitme suurlinna vähene vastavus nõuetele.
Näiteks ELi liikmesriikide 27 pealinnast vaid 11 pealinnas on olemas kogumis-
ja puhastussüsteemid, mis vastavad enam kui 20 aasta tagustele tehnilistele
standarditele. Kuna need suured heited on suure reostuskoormusega, põhjustab
see jätkuvalt suurt keskkonnareostust. Käesolevas seitsmendas rakendusaruandes on esimest korda
üksikasjalikult hinnatud 27 liikmesriigi nõuetele vastavust. Euroopa
veeteabesüsteemi WISE aruandlustaristu sobib selleks hästi. Protsessi on täiustatud
ning andmete töötlemise ja hindamise ajakava märgatavalt lühendatud. Siiski on
mõnes liikmesriigis veel ruumi järelevalve- ja aruandlussüsteemi parandamiseks.
Sellest on tingitud mõned nõrgad rakendustulemused või eri aruannete andmete
vasturääkivus. Seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi ettepanekus ja Euroopa veevarude kaitsmise kavas rõhutatakse asulareovee
kogumise ja puhastamise olulisust. Komisjon teatas neis uutes
poliitikaalgatustes, et ta kavatseb suurendada oma toetust liikmesriikidele
rakendamise alal, edendades vastavuse saavutamiseks „uut kava”. 2012. aasta detsembris algatasidki komisjoni talitused „uue kava” meetmed,
mille eesmärk on innustada liikmesriike koostama rakenduskavad või kohandama neid
hiljemalt aastaks 2014. [1] Direktiiv 91/271/EMÜ, EÜT L 135,
30.5.1991. [2] Lisateave direktiivi
reguleerimisala, eesmärkide ja sätete kohta: http://ec.europa.eu/environment/water/water-urbanwaste/index_en.html. [3] Direktiiv 2000/60/EÜ, EÜT L 327,
22.12.2000. [4] Direktiiv 2008/56/EÜ, ELT L 164,
25.6.2008. [5] Eutrofeerumine — vee rikastumine
toitainetega, eriti lämmastiku- ja/või fosforiühenditega, mis kiirendab
vetikate ja taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu ning häirib seetõttu
soovimatult vees esinevate organismide tasakaalu ja rikub sama vee kvaliteeti. [6] Lisateave: http://ec.europa.eu/environment/water/water-framework/implrep2007/index_en.htm#third. [7] Lisateave: EEA (2010). The
European Environment – State and Outlook 2010 – Freshwater Quality. [8] Lisateave: EEA (2012). European
Waters-assessment of status and pressures. [9] COM (2012)
710 (final). Lisateave: http://ec.europa.eu/environment/newprg/pdf/7EAP_Proposal/et.pdf. [10] COM (2012)
673 (final). Lisateave: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2012:0673:FIN:ET:PDF. [11] SWD (2013) 298. [12] Seitsmes tehniline teabe hindamine
nõukogu 21. mai 1991. aasta asulareovee puhastamist käsitleva direktiivi
91/271/EMÜ rakendamise kohta, muudetud komisjoni 27. veebruari 1998. aasta
direktiiviga 98/15/EÜ. (31. detsembri 2009. aasta või 31. detsembri 2010. aasta
seisuga.) Koostanud komisjoni konsultant Umweltbundesamt GmbH (Austria). [13] Lisateave: http://rod.eionet.europa.eu/obligations/613. [14] http://www.eea.europa.eu/data-and-maps/data/waterbase-uwwtd-urban-waste-water-treatment-directive-3. [15] Terminit inimekvivalent ehk ie
kasutatakse direktiivis ning see hõlmab peamiselt küla/linna elanike ning
teiste allikate, nagu mittealaliste elanike (turistide) ja põllumajanduslike
toidutööstuste poolt tekitatud orgaanilist reostust. [16] Lisaks nähakse
süvapuhastustehnoloogiates (nt osoneerimine, kloorimine, UV-tehnoloogia, membraanitehnoloogia,
liivafiltrid) üht kõige suurema potentsiaaliga vahendit veekeskkonda juhitavate
mikrosaasteainete (uued saasteained, kaasa arvatud farmaatsiatooted, iskliku
hügieeni ja kosmeetika tooted, muud tööstuslikud kemikaalid) tõrjumisel. [17] Tabel 1 (vt
lisa) kajastab tulemusi liikmesriikide kaupa ning rühmade EL 27,
EL 15 ja EL 12 tasandil, kus riigid on järjestatud vastavusvahemike
järgi. [18] Amsterdam,
Ateena, Berliin,
Bratislava, Kopenhaagen, Helsingi, Madrid, Pariis, Stockholm, Viin, Vilnius. [19] http://www.eea.europa.eu/themes/water/interactive/soe-wfd/urban-waste-water-treatment-directive-viewer. [20] http://fate.jrc.ec.europa.eu/rational/home. [21] http://bookshop.europa.eu/en/scenario-analysis-of-pollutants-loads-to-european-regional-seas-for-the-year-2020-pbLBNA25159/ ja http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/111111111/15938/1/lbna24726enc.pdf. [22] Kilotonni/aastas. [23] Põhineb
keemilisel hapnikutarbel (KHT). [24] COWI 2010. Compliance Costs of the Urban Wastewater
Treatment Directive. Final report http://ec.europa.eu/environment/water/water-urbanwaste/info/pdf/Cost%20of%20UWWTD-Final%20report_2010.pdf. [25] Loetelu (avaldamise hetke seisuga)
kõige asjakohasematest rikkumisjuhtumitest ja kohtuotsustest alates aastatest
2009/2010 on esitatud aruande lisas (vastavalt tabelid 3 ja 4). [26] Komisjoni talituste töödokument
(2012)
393. [27] Lisateave asulareovee katsemeetme
kohta on esitatud mõjuhindamise (komisjoni
talituste töödokument (2012) 397 final) VI lisas
(lk 102). [28] https://circabc.europa.eu/w/browse/340cea09-390f-4c11-8e99-712c519c21e4.