KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Euroopa kõrgharidus maailmas /* COM/2013/0499 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Euroopa kõrgharidus maailmas 1. EUROOPA JA ÜLEMAAILMNE KONKURENTS
TALENTIDE LEIDMISEKS Globaliseerumine ja tehnoloogia areng muudavad
radikaalselt kõrghariduse maastikku. Eelduste kohaselt kasvab nõudlus
kõrghariduse järele järgmise 20 aasta jooksul plahvatuslikult: praeguse
99 miljoni üliõpilase asemel prognoositakse 2030. aastaks
414 miljonit[1]
üliõpilast maailmas, kusjuures viimastel aastatel on ülekaalukalt suurimat
kasvu näidanud Hiina, kellele järgnevad Brasiilia ja India. Suur teadmistejanu
ja sotsiaalne liikuvus tärkava turumajandusega riikides muudavad kõrghariduse
kättesaadavaks sadadele miljonitele inimestele üle kogu maailma. Ka tehnoloogia ja üliõpilaste ootused
muutuvad. Üliõpilased loodavad üha enam valida, mida nad õpivad, kuidas nad
õpivad ja millal nad õpivad, tuginedes oma individuaalsetele vajadustele ja
huvidele. Nad on valmis tegema seda oma päritoluriigis, välismaal, interneti
vahendusel pakutavate kursuste kaudu või kasutades kõiki neid võimalusi
ühendavaid segaõppevorme. Haridus, eelkõige kõrgharidus, on strateegia
„Euroopa 2020” keskmes ja toetab Euroopa püüdlust saada targaks,
jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduseks. Sellel on väga oluline roll üksikisiku
ja ühiskonna arengu seisukohast ning tulenevalt hariduse mõjust innovatsioonile
ja teadusuuringutele luuakse selle abil kvalifitseeritud inimkapitali, mida
teadmistepõhised majandused vajavad majanduskasvu ja heaolu tagamiseks. Euroopa
kõrgharidussüsteemide ajakohastamist[2]
ja hariduse ümbermõtestamist[3]
käsitlevatele hiljutistele algatustele tuginedes ning vastuseks nõukogu
11. mai 2010. aasta järeldustele kõrghariduse rahvusvahelistumise
kohta[4] tahetakse käesoleva soovitusega aidata kaasa strateegia
„Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele, aidates liikmesriikidel ja
kõrgharidusasutustel[5]
töötada välja strateegilised partnerlused, mis võimaldavad Euroopal ülemaailmsete
probleemidega tulemuslikumalt toime tulla. Koostöö ELi tasandil ja laiemas Euroopa
raamistikus on juba hõlbustanud suurema võrreldavuse ja ühilduvuse ning vahetuste
arendamist Euroopa kõrgharidusruumi kuuluvate kõrgharidusasutuste ja asjaomaste
süsteemide vahel. Bologna protsess, sellised programmid nagu Erasmus, Tempus,
Erasmus Mundus ja Marie Curie ning sellised läbipaistvuse tagamise
vahendid nagu Euroopa ainepunktisüsteem (ECTS) ja Euroopa
kvalifikatsiooniraamistik (EQF) on aidanud ELi riiklikel kõrgharidussüsteemidel
muutuda Euroopa-siseselt olulisel määral rahvusvahelisemaks. Rahvusvahelistumine
on siiski veel arenev ülemaailmse mõõtmega nähtus: lisaks ELi sisese koostöö ja
liikuvuse küsimustele, mida käsitleti teatises kõrgharidussüsteemide
ajakohastamise kohta, analüüsitakse käesolevas teatises vastastikku kasulikke
võimalusi, mida pakub laiem rahvusvaheline kontekst. Samuti edendatakse
käesoleva teatisega vajaduse korral Euroopa protsesside ja vahendite
ülemaailmset kasutamist. Euroopa on liikuvuses osalevate õppijate jaoks
endiselt atraktiivne – Euroopa valib õppetöö sihtkohaks stabiilselt umbes
45 %[6]
rahvusvahelises liikuvuses osalevatest üliõpilastest, kelle hulk kasvab
aastakümne lõpuks eelduste kohaselt praeguselt 4 miljonilt 7 miljonile.
Kuid kui Euroopa kõrgharidusasutused tahavad jätkuvalt olla peamine õppetöö sihtkoht
olenemata Aasia, Lähis-Ida ja Ladina-Ameerika pakutavast aina suurenevast
konkurentsist, peavad nad tegutsema läbimõeldult, et lõigata kasu Euroopa
mainest väga kvaliteetse kõrghariduse pakkujana. Nad peavad suurendama oma
atraktiivsust, aktiivselt edendama üliõpilaste ja töötajate rahvusvahelist
liikuvust, tagama maailmatasemel innovatiivsed õppekavad ning tipptasemel
õpetamise ja teadustöövõimalused ning tegema koostööd ja looma strateegilised
partnerlused teiste kõrgharidusasutustega, valitsusasutustega, erasektoriga ja
kodanikuühiskonnaga kogu maailmas. Peale selle peavad nad andma suurema panuse
majanduskasvu, soodustades innovatsiooni ja tagades, et kõrgharidus vastab
tööturu vajadustele[7].
Digitaalne õpe, eelkõige avatud veebipõhiste masskursuste suurem pakkumine, tekitab
samuti uusi stiimuleid strateegiliste partnerluste loomiseks haridusasutuste
vahel ning pakub ka uusi võimalusi selliste potentsiaalsete üliõpilasteni
jõudmiseks, kes ei saa reisida või tööst ajutiselt kõrvale jääda, kuid kes
tahavad saada osa kõrghariduspakkumistest väljaspool oma riiki. Liikmesriigid
peavad neid jõupingutusi toetama, luues soodsad tingimused kõrghariduse
rahvusvahelistumisele nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil ning
tegeledes liikuvust takistavate allesjäänud õiguslike ja haldusprobleemidega. Maailma majandused püüdlevad suurema konkurentsivõime
poole, mistõttu ei ole tipptalentide loomine ja ligimeelitamine kaugeltki enam ainult
mõne üksiku riigi või maailmas tunnustatud kõrgharidusasutuse eesmärk. Paljud
kõrgharidusasutused on võtnud ülesandeks parandada oma kursuste kvaliteeti ning
meelitada ligi parimaid üliõpilasi ja hoida neid enda juures. Kõrghariduse
rahvusvahelistumine aitab meie õppijaid – olenemata sellest, kas nad suunduvad välismaale
või jäävad Euroopasse – valmistada ette eluks globaliseerunud maailmas,
suurendades nende kogemusi ja teadmisi, tööalast konkurentsivõimet,
tööviljakust ja teenimissuutlikkust. Lisaks, nagu rõhutati teatises „ELis
tehtava rahvusvahelise teadus- ja innovatsioonikoostöö parandamine ja
keskendamine”,[8]
on selline globaalne liikumine avanud kõrgharidusasutustele uusi võimalusi
teadus- ja innovatsioonitegevusega seotud strateegiliste partnerluste
edendamiseks. Käesoleva teatise 2. jaos määratakse kindlaks
peamised prioriteetsed valdkonnad nende kõrgharidusasutuste ja liikmesriikide
jaoks, kes soovivad rahvusvahelistumist intensiivistada. 3. jaos kirjeldatakse ELi võetavaid erimeetmeid, mis annavad
lisaväärtust nimetatud rahvusvahelistumise alaste jõupingutuste toetamisel. 4.
jaos esitatakse edasised sammud. 2. KÕRGHARIDUSASUTUSTE JA LIIKMESRIIKIDE
PEAMISED PRIORITEEDID: PÕHJALIKE RAHVUSVAHELISTUMISE STRATEEGIATE KOOSTAMINE Mitmel liikmesriigil ja paljudel
kõrgharidusasutustel on juba olemas kõrghariduse rahvusvahelistumise
strateegiad,[9]
kuid need on sageli keskendatud peamiselt üliõpilaste liikuvusele. Rahvusvaheline
akadeemiline koostöö on sageli endiselt killustatud, põhineb akadeemikute või
uurimisrühmade individuaalsetel algatusel ja ei ole tingimata seotud
õppeasutuse või riikliku strateegiaga. Tõhus strateegia peaks hõlmama ka rahvusvaheliste
õppekavade väljatöötamist, strateegiliste partnerluste arendamist, uute viiside
leidmist sisu edasiandmiseks ja vastastikuse täiendavuse tagamist
väliskoostööd, rahvusvahelist arengut, rännet, kaubandust, tööhõivet,
piirkondlikku arengut, teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitleva üldisema
riikliku poliitikaga. Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni (EUA) hiljutine uuring
näitab, et enamiku kõrgharidusasutuste arvates avaldavad riiklikud ja
õppeasutuste rahvusvahelistumise strateegiad positiivset mõju nende
rahvusvahelistumise alasele tegevusele[10]. Põhjaliku rahvusvahelistumise strateegia
väljatöötamine tähendab eelkõige kõrgharidusasutuse, selle üliõpilaste,
teadlaste ja töötajate ning teadusuuringute, innovatsiooni ja kõrgharidusega
seotud kõigi tegevuste jaoks kehtestatud riiklike süsteemide paigutamist
globaalsesse süsteemi kooskõlas asjaomase kõrgharidusasutuse individuaalse
profiili ja tööturu kasvavate vajaduste ning riigi majandusstrateegiaga. Selle
jaoks ei ole universaalset lähenemisviisi ning liikmesriigid peaksid
kujundama oma riiklikud strateegiad eesmärgiga arendada oma tugevusi,
suurendada oma rahvusvahelist nähtavust ja muutuda atraktiivseks talentide jaoks,
võttes arvesse kindlaksmääratud riikliku ja kultuuridevahelise suhtlemise oskuste
nappust ja pidades silmas nende arenguriikidest partnerite vajadust teadmiste
ja teadusuuringute järele. Kõrgharidusasutuste ja liikmesriikide jaoks välja
pakutud peamisi prioriteete tuleks seega käsitada võimalike meetmete
komplektina, mida nad peaksid omavahel kombineerima põhjaliku strateegia raames
vastavalt oma vajadustele. Põhjalik
rahvusvahelistumise strateegia peaks hõlmama põhivaldkondi, mis on rühmitatud
järgmisse kolme kategooriasse: üliõpilaste ja
töötajate rahvusvaheline liikuvus, õppekavade ja digitaalse õppe rahvusvahelistumine
ja parandamine ning strateegiline koostöö, strateegilised partnerlused ja
suutlikkuse suurendamine. Neid kategooriaid tuleks vaadelda kui põhjaliku
strateegia seotud, mitte eraldiseisvaid elemente. 2.1. Üliõpilaste ja töötajate
rahvusvahelise liikuvuse edendamine Üliõpilaste kraadiõppega seotud rahvusvaheline
liikuvus on kõige levinum ja tõenäoliselt endiselt kõige jõulisem kõrghariduse
rahvusvahelistumise ajend, kuid selle maht ja vorm on märgatavalt muutumas ning
mõnel juhul on sellest saanud kõrgharidusasutuste jaoks elutähtis
sissetulekuallikas. Igal aastal suureneb välismaale suunduvate üliõpilaste arv
7 %, kusjuures arvukalt üliõpilasi on pärit Hiinast, Indiast ja Korea
Vabariigist. Kuigi OECD riigid rahuldavad 77 % kogunõudlusest ja Aasiast
on praegu pärit 52 % kõigist rahvusvahelises liikuvuses ja kraadiõppes osalevatest
üliõpilastest, kasvab kiiresti nende liikuvuses osalevate üliõpilaste osakaal,
kes otsustavad õppida Austraalias, Uus-Meremaal ja Venemaal. Samas on endiselt
atraktiivseks piirkonnaks Põhja-Ameerika (Ameerika Ühendriigid ja Kanada), kuhu
suundub 21 % liikuvuses osalevatest üliõpilastest. Lähteriigid on üha
rohkem muutumas ka õppetöö sihtriikideks. Hiina ei ole enam pelgalt kõige
tähtsam lähteriik – juba praegu suundub sinna õppima 7 % rahvusvahelises liikuvuses
osalevatest üliõpilastest maailmas. ELi suunatud liikuvuse üldist mahtu
hinnates võib järeldada, et 63 % väljastpoolt Euroopa kõrgharidusruumi
pärit üliõpilastest[11]
suunduvad kolme ELi liikmesriiki – Ühendkuningriiki, Prantsusmaale ja
Saksamaale. Suureneb ainepunktide omandamisega seotud
liikuvus oma koduriigis toimuva kraadiõppe raames – Euroopas liikuvuskavade
kaudu, Ameerika Ühendriikides välismaal õppimise programmide kaudu ning sarnaseid
kavu töötatakse välja ja laiendatakse ka mujal maailmas. Seda liiki liikuvus
aitab olulisel määral kaasa kõrghariduse rahvusvahelistumisele. Liikuvuse suureneva mahu tõttu peaks
läbipaistvus ja mujal läbitud õpingute tunnustamine olema peamine prioriteet.
Liikuvuse kvaliteediraamistike väljatöötamiseks ELis juba tehtud jõupingutused
ja üldisem Bologna protsess tähendavad, et Euroopa on selles valdkonnas kõige
eesrindlikum piirkond maailmas. Erasmuse kõrgharidushartas[12] esitatakse aluspõhimõtted ja
miinimumnõuded, mida kõrgharidusasutus peab järgima Erasmuse
liikuvuskava rakendamisel lisaks diplomilisa ja ECTSi kasutamisele, kusjuures
kõik on potentsiaalselt ülemaailmselt atraktiivsed. Jõuliselt tuleks soodustada
ka omandatud ainepunktide ülemaailmset tunnustamist eesmärgiga parandada
läbipaistvust ja õpitulemuste piiriülest kaasaskantavust. Liikuvus ei ole seotud ainult üliõpilastega:
töötajate liikuvus toob mitmekordset kasu nii õppeasutusele kui ka inimesele
endale. See on vahend, mille abil omandada uusi pädevusi, keeli ja
õpetamismeetodeid ning selle abil luuakse rahvusvahelisi võrgustikke. Kõrgharidusasutused
peaksid motiveerima töötajaid suurendama oma rahvusvahelist kogemust ning tunnustama
töötajaid asjakohaselt nende tööalasel hindamisel. Õppeasutuse strateegiasse
lisatud stiimulitel ja tunnustustel on väga tähtis roll töötajate eduka
liikuvuse tagamisel. Liikuvust, eelkõige ainepunktide omandamisega
seotud liikuvust tuleks kasutada kui mõjusat stiimulit Euroopa kõrghariduse
kvaliteedi parandamiseks. Kõrgharidusasutused peaksid arendama paremaid
teenuseid, mille abil saata üliõpilasi ja teadlasi välismaale ning võtta vastu
rahvusvahelisi üliõpilasi ja teadlasi. Muu hulgas tuleks arendada individuaalset
karjäärinõustamist ja tuge eesmärgiga hõlbustada kohanemist asjaomase linna,
piirkonna või riigiga, pakkudes vajaduse korral keeleõpet. Kõrgharidusasutused
peaksid võrdlema oma õppekavasid samalaadsete õppeasutuste õppekavadega ja
täiustama oma kavasid, et parandada õpetamise kvaliteeti ning tugevdada
õppeasutuse juhtimist ja haldamist. Programmi raames toimuv rahvusvaheline
üliõpilasvahetus loob stiimuli välisriikide diplomite tunnustamiseks. Liikuvus
avaldab seega mõju mitte ainult inimeste arengule ja tööalasele
konkurentsivõimele, vaid ka õppeasutustele. Samal ajal tuleb pidada väga
tähtsaks tihedaid kohalikke sidemeid ülikoolide ja majanduse vahel, et
ülikoolide teadus- ja hariduspotentsiaali oleks võimalik kasutada innovatsiooni
ja majanduskasvu edendamiseks. Kolmandate riikide kodanike sisserännet
käsitlevate eeskirjadega tuleks toetada kõrgharidusasutuste
jõupingutusi oma rahvusvahelise nähtavuse suurendamisel ning mitte seada
nende eeskirjadega liikuvusele takistusi, mis kahjustavad Euroopa kuvandit
välismaal. Vajalike viisade ja/või lubade saamiseks kuluv aeg ning sellega
seotud kulud, samuti märkimisväärsed erinevused ELi riikide tavades, võivad vähendada
ELi atraktiivsust õppe- või teadustöö sihtkohana. Hiljutisest Euroopa
ränderaamistikku käsitlevast uuringust „Immigration of International Students
to the EU”[13]
nähtub, et kuigi liikmesriigid on hõlbustanud kolmandate riikide kodanikest
üliõpilaste lubamist ELi vastavalt direktiivile 2004/114/EÜ, võivad
nad siiski seista silmitsi riiklikest õigusnormidest ja/või tavadest tulenevate
raskustega. Komisjon esitas hiljuti ettepaneku[14] sõnastada uuesti direktiivid 2005/71/EÜ
ja 2004/114/EÜ, milles käsitletakse ELi mittekuuluvate riikide kodanike
teadusuuringute, õpingute jms eesmärgil riiki lubamise ja riigis elamise
tingimusi ning seonduvaid õiguseid. Kõnealuse ettepanekuga loodetakse muuta ELi
mittekuuluvate riikide kodanikest üliõpilaste jaoks lihtsamaks ja
atraktiivsemaks ELi sisenemine ja ELis viibimine kauem kui 90 päeva. Ettepanekuga
nähakse muu hulgas riigiasutustele ette selged tähtajad, mille jooksul nad
peavad tegema otsuse taotluse kohta, tagatakse üliõpilastele suuremad
võimalused tööturule juurdepääsuks nende riigis viibimise ajal ning
hõlbustatakse ELi sisest liikuvust. Kõrgharidusasutuste ja liikmesriikide peamised prioriteedid seoses liikuvusega on järgmised: – keskendada rahvusvahelistumise strateegiad rohkem üliõpilaste, teadlaste ja töötajate liikuvusele, mida toetatakse kvaliteediraamistikuga, sealhulgas juhiste ja nõustamisteenustega; – seada koos ELi mittekuuluvate riikidega sisse kahepoolsed liikuvuskavad, mis hõlmavad laia teemaderingi ja on vajaduse korral suunatud valdkondadele, kus valitseb oskuste nappus; – toetada rahvusvahelises liikuvuses osalevate üliõpilaste, teadlaste ja töötajate poolt välisriigis omandatud pädevuste õiglast ja ametlikku tunnustamist, sealhulgas läbipaistvuse ja võrreldavuse tagamise vahendite paremat kasutamist ning suurema tähelepanu pööramist õpitulemustele; – võtta vastu, võtta üle ja rakendada õigeaegselt kavandatav uuesti sõnastatud direktiiv, millega ühendatakse direktiivid 2005/71/EÜ ja 2004/114/EÜ. 2.2. Kõrghariduse riigisisese rahvusvahelistumise
ja digitaalse õppe edendamine Nii töötajate kui ka õppijate rahvusvahelise
liikuvuse asjakohase taseme ja mustri kindlaksmääramine peaks olema kõigi
rahvusvahelistumise strateegiate osa. Rahvusvahelistumine ei tohiks siiski tuua
kasu ainult neile vähestele mis tahes kõrgharidusasutuse üliõpilastele ja
töötajatele, kes viibivad teatava aja välismaal. Tõenditest nähtub,[15] et nii ELi liikmesriikide kui
ka üksikute kõrgharidusasutuste jaoks on suurimad kõrghariduse rahvusvahelistumise
poliitikaga seonduvad prioriteedid endiselt üliõpilaste väljapoole suunatud
liikuvus, üliõpilasvahetused ja rahvusvaheliste üliõpilaste ligitõmbamine. Liikuvusega
on alati hõlmatud siiski suhteliselt väike osa üliõpilas- ja töötajaskonnast. Kõrghariduspoliitika
peab üha rohkem olema keskendatud ülemaailmse mõõtme integreerimisele kõigi
õppekavade ning õpetamis- ja õppimisprotsesside ülesehitusse ja sisusse
(mõnikord nimetatakse seda „riigisiseseks rahvusvahelistumiseks”). Selle
eesmärk on tagada, et enamik õppijaid, st 80–90 %, kes ei osale kraadiõppega
või ainepunktide omandamisega seotud rahvusvahelises liikuvuses, saab
sellegipoolest omandada rahvusvahelised oskused, mis on vajalikud globaliseerunud
maailmas. Rahvusvaheliselt meelestatud ja välisriigi õppejõudude/teadlaste
kohalolu ülikoolilinnakus lisaks välisüliõpilastele on üks võimalus, kuidas liikuvuses
mitteosalevad üliõpilased saavad puutuda kokku rahvusvaheliste
lähenemisviisidega. See võimaldab parandada kõrgharidusasutuste tulemuslikkust
ja nende pakutava hariduse kvaliteeti, soodustades õppematerjalide vahetamist
ja üha sagedamini hõlbustades virtuaalsete ülikoolilinnakute, õppevara ja
koostöö tõhusat kasutamist. Valdkondlikud ja valdkondadevahelised võrgustikud
võivad olla töötajate vahetamise ja õppekava rahvusvahelistumise vahendid. Rahvusvahelise mõõtme lisamine õppekavadesse
rõhutab keelte tähtsust. Ühelt poolt on inglise keele valdamine de facto iga
õppijatele, õpetajatele ja õppeasutustele suunatud rahvusvahelistumise
strateegia osa ning mõned liikmesriigid on oma strateegia raames sisse seadnud
või sisse seadmas sihtotstarbelisi inglise keele kursusi (eelkõige magistriõppe
puhul) eesmärgiga tõmmata ligi talente, kes vastasel korral Euroopasse ei
tuleks. Teiselt
poolt on mitmekeelsus Euroopa hinnaline vara: rahvusvahelised üliõpilased hindavad seda kõrgelt[16] ja mitmekeelsust tuleks
soodustada nii õpetamises kui ka teadustöös kogu kõrghariduse õppekava raames. Muude Euroopa keelte oskus
suurendab karjäärivõimalusi ja määrab osaliselt kindlaks, kas kvalifitseeritud ülikoolilõpetajad
või teadlased otsustavad pärast lõpetamist jääda Euroopasse, nagu rõhutasid
programmi Erasmus Mundus ühise kraadiõppe üliõpilased, kes on pärit
väljastpoolt ELi ja kes suunduvad liikuvuse raames vähemalt kahte Euroopa
riiki. Selleks et
realiseerida oma potentsiaal integreeruda edukalt vastuvõtvasse riiki, vajavad
liikuvuses osalevad üliõpilased, teadlased ja õppejõud spetsiaalset keeleõppealast
tuge, sealhulgas võimalust õppida kohalikku keelt või kohalikke keeli olenemata
sellest, kas tegemist on kursuse või teadusrühma töökeele või -keeltega. Digitaalne õpe ja IKT üha laiaulatuslikum
kasutamine võivad avardada juurdepääsu Euroopa kõrgharidusasutustele ning muuta
õppekava avatuks kogu maailmast pärit teadmistele, õppematerjalidele ja
õpetamismeetoditele, edendades uusi ainevaldkondade ja teaduskondade vaheliste partnerluste,
sünergiate ja vahetuste vorme, mida oleks vastasel korral raske luua. Tehnoloogia
kaudu saavutatud suurem avatus ja juurdepääs parandavad konkurentsi ja
läbipaistvust ning võimaldavad kõrgharidusasutustel kohandada oma
õpetamismeetodeid ja õppematerjale nende üliõpilaste vajadustele, kes asuvad
tööle globaliseerunud tööturu tingimustes. Selle tulemuseks on märgatav muutus iga
kõrgharidusasutuse ärimudelis, luues võimaluse täiesti uute sihtrühmade (nt
väljaspool ülikoolilinnakut asuvad rahvusvahelised õppijad; inimesed, kes
osalevad ühel kursusel, mitte ei läbi tervet programmi; eri vanuserühmad) ja
uute teenuste (nt õppejõudude pakutav õpiabi; hindamine; tunnistuste väljaandmine)
tekkeks. See muudab õppeasutuste sotsiaalset rolli teadmiste ja innovatsiooni
pakkujatena ning arengu soodustajatena, sundides kõrgharidusasutusi mõtestama
ümber oma ühiskondlikku vastutust kohalikul, riiklikul ja piirkondlikul
tasandil, sealhulgas ülesannet suurendada suutlikkust maailma tärkava turumajandusega
riikides ja arenguriikides. Euroopas asuvad ühed tunnustatumad
kaugõppeülikoolid, mis pakuvad kaug- ja segaõpet ning muid
mittetraditsioonilisi õpetamisviise. Avatud haridusvahendite,[17] eelkõige avatud õppevara[18] ja avatud veebipõhiste
masskursuste pakkumine on viimastel aastatel kiiresti levinud ja arenenud –
need vahendid on muutunud märkimisväärselt keerukamaks ning paranenud on nende korraldus[19]. Kuigi veebipõhised kursused ja veebipõhine
kraadiõpe ei ole uus nähtus, võib veebipõhise hariduse ja digitaalsete
õppematerjalide pakkumises toimuv plahvatuslik kasv, samuti teatavate avatud
veebipõhiste masskursuste raames hindamise, valideerimise ja nende tulemusel
antavate akadeemiliste punktide pakkumise levik (kasvav suundumus eelkõige kõrgharidusasutuste
puhul, mis asuvad sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja Austraalia)
kõrgharidust põhjalikult muuta. Digitaalse õppe uued
suundumused ja avatud veebipõhiste masskursuste esilekerkimine peaksid andma
kõrgharidusasutustele tõuke vaadata läbi oma kulude struktuurid ja tõenäoliselt
ka oma missioonid ning luua ülemaailmseid partnerlusi eesmärgiga parandada sisu
ja õpikogemuse kvaliteeti segaõppe abil. Euroopa peab võtma liidrirolli ülemaailmsetes
jõupingutustes, mille eesmärk on kasutada ära digitaalse õppe potentsiaal – sealhulgas
IKT kättesaadavus, avatud haridusvahendite kasutamine ja avatud veebipõhiste
masskursuste pakkumine – ning ületada süsteemsed takistused, mis eksisteerivad
veel kvaliteedi tagamise, üliõpilaste hindamise ja tunnustamise ning
rahastamise valdkonnas. Kõnealust potentsiaali ja takistusi käsitletakse
tulevases komisjoni algatuses. Kõrgharidusasutuste ja liikmesriikide peamised prioriteedid seoses riigisisese rahvusvahelistumise ja digitaalse õppega on järgmised: – saada kasu kõrgharidusasutuste töötajate rahvusvahelistest kogemustest ja pädevustest, seades eesmärgiks rahvusvahelise õppekava koostamise, mis toob kasu nii liikuvuses mitteosalevatele kui ka selles osalevatele õppijatele; – suurendada üliõpilastele, teadlastele ja töötajatele pakutavaid võimalusi arendada oma keeleoskust – eelkõige kohaliku keele tundide võimaldamisega neile, kes osalevad inglise keeles õpetatavatel kursustel – eesmärgiga maksimeerida Euroopa keelelisest mitmekesisusest saadavat kasu; – arendada rahvusvahelise koostöö võimalusi veebipõhise õppe kaudu ning laiendada IKT ja avatud haridusvahendite kasutamist uute õpetamisviiside rakendamiseks, et laiendada juurdepääsu kõrgharidusele, tagada õppekava rahvusvahelistumine ja rajada teed uutele partnerluse vormidele. 2.3. Strateegilise koostöö, strateegiliste
partnerluste ja suutlikkuse suurendamise tugevdamine Uued arengusuunad, mille näiteks on õppeasutuste
filiaalid ja veebipõhine kõrgharidus, ning uue teadmusvõimsuse esilekerkimine muudavad
koostöö ja konkurentsi tasakaalu rahvusvahelistumist käsitlevates
strateegiates. Rahvusvahelise kõrghariduse majanduslik
tähtsus kasvab kiiresti. Mõned riigid, sealhulgas sellised populaarsed sihtkohad nagu
Ühendkuningriik, Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Austraalia, pööravad suurt
tähelepanu kõrgharidusele kui teenusele, mis kujutab endast märkimisväärset tuluallikat
(2010. aastal oli selle väärtuseks Ühendkuningriigis 8,25 miljardit
Inglise naela ning Austraalias 15,5 miljardit Austraalia dollarit). Mõnes ELi liikmesriigis, näiteks Madalmaades,
Rootsis ja Taanis, on ELi mittekuuluvatest riikidest pärit õppijatele
kehtestatud suured õppemaksud, mida õppeasutused kasutavad tulude
suurendamiseks. See võimaldab neil näiteks pakkuda sihtotstarbelisi stipendiume
tärkava turumajandusega riikidest ja arenguriikidest pärit õppijatele. Teised
liikmesriigid seevastu on oma kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia osana
teinud selge poliitilise otsuse hoida kolmandate riikide kodanike õppemaksud
madalana või jätta need kehtestamata eesmärgiga meelitada ligi rohkem
rahvusvahelisi üliõpilasi. Rahvusvahelised üliõpilased avaldavad
positiivset mõju vastuvõtva riigi majandusele olenemata sellest, kas nad peavad
tasuma õppemaksu või mitte. Madalmaade valitsus viis 2012. aastal läbi
uuringu,[20]
mille tulemusel ilmnes, et kui riiki jääks tööle ka ainult 2,5 %
rahvusvahelistest ülikoolilõpetajatest, avaldaks see pikaajalist positiivset
mõju riigi rahandusele, korvates tehtud investeeringu mitmekordselt. Euroopa kõrgharidussüsteemid pakuvad mitmeid
konkurentsieeliseid, mida tuleks ära kasutada. Sellisteks eelisteks on näiteks
usaldusväärne ja edukas varasem kogemus ühiste ja topelt-teaduskraadide
andmisel, doktorikoolid, tööstusdoktorantuurid ja hiljutine Euroopa
Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT)[21]
teadmis- ja innovaatikakogukondade arendamine ülemaailmse tähtsusega
valdkondades. Rahvusvahelistumine eeldab siiski tihedamat koostööd, mille jaoks
tuleks luua uued kõrghariduskeskused teistel mandritel. Euroopa kõrgharidusasutused peaksid
positsioneerima ennast vastavalt sellele, millised on nende tugevad küljed
hariduse, teadusuuringute või innovatsiooni vallas, ning looma partnerlusi nii
Euroopas kui ka väljaspool Euroopat eesmärgiga
tugevdada ja täiendada oma individuaalset profiili ühiste projektide ja ühise
teadustegevuse kaudu, selliste veebipõhiste kursuste kaudu, milles on ühendatud
traditsioonilised ja uued õpetamis- ja levitamiskanalid, sealhulgas luues
ühiseid ülikoolilinnakuid või õppeasutuste filiaale kolmandates riikides. Juba
olemasolevad teadusvõrgustikud peaksid olema hüppelauaks, mille abil luua uusi
õpetamispartnerlusi, ning kauaaegsed hariduspartnerlused peaksid toetama uusi
teadusprojekte. Tõenditest nähtub, et ühiste ja
topelt-teaduskraadide programmid on mõjusad vahendid, mille abil edendada
kvaliteedi tagamist ja kvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist, talentide
ligitõmbamist ja partnerluste süvendamist ning suurendada ülikoolilõpetajate
rahvusvahelist kogemust, kultuuridevahelist pädevust ja tööalast
konkurentsivõimet. Seepärast peaksid EL ja liikmesriigid pakkuma tugevat
stiimulit eesmärgiga parandada ühiste ja topelt-teaduskraadide programmide rolli
Euroopa kõrgharidusasutuste rahvusvahelistumise strateegiates, tuginedes seejuures
ligi 700 Euroopa ja kolmandate riikide kõrgharidusasutuse kogemusele, kes
on juba saanud kasu programmi Erasmus Mundus raames pakutavatest ühiste
ja topelt-teaduskraadide programmidest. Kaks konkreetset takistust raskendavad
Euroopa kõrgharidusasutustel ühiseid programme läbi viia, kusjuures mõlemad
takistused on seotud akadeemilise ja haldusküljega ning neid tuleb käsitleda
järgmiste meetmete abil: institutsionaalsed eeskirjad
(akrediteerimismenetlused, hindamissüsteemid, eksameid ja teadustöid käsitlevad
eeskirjad, vastuvõtukorrad või õppemaksueeskirjad) ning riiklikud õigusaktid
(eelkõige need, mis on seotud ühiste teaduskraadide pakkumisega). Rahvusvahelised strateegilised
partnerlused, milles osalevad võrdselt nii ettevõtjad kui ka kõrgharidussektor,
on väga olulised selleks, et piiriülese innovatsiooni abil käsitleda
ülemaailmseid probleeme. Eelkõige on see nii tärkava turumajandusega riikides,
kus Euroopa peab arendama tasakaalustatud koostööd tippkeskustega eesmärgiga
tagada jõulisem ja pidev kohalolu. Partnerlused, mille eesmärk on edendada
ettevõtlust ja innovatsiooni, luues innovatiivseid lähenemisviise ning arendades
õppijate ettevõtlusoskusi ja ettevõtlikku suhtumist, toovad kasu nii Euroopa
konkurentsivõimele kui ka partnerriikidele. Eriline potentsiaal peitub
taskukohase ja kaasava innovatsiooni edendamises, mis võib aidata tärkava turumajandusega
riikidel lahendada nende ühiskondlikke kitsaskohti ja ühtlasi edendada Euroopa
ettevõtjate turulepääsu, kaubandust ja investeeringuid. Koostöö arenguriikidega ja nende
kõrgharidusasutustega peaks olema rahvusvahelistumise strateegiate osa ning innovatsioonipartnerluse mudelitega tuleks tugevdada nii
põhja-lõuna kui ka lõuna-lõuna suunal tehtavat koostööd, mis toimub näiteks ühisprogrammide
ning õppijate ja töötajate liikuvuse kaudu. On hulgaliselt tõendeid,[22] mis näitavad, et kõrgharidus
on peamine tegur, mis aitab tagada majandusarenguks vajalikud teadmised
töökohtade loomise, parema valitsemistava, suurema ettevõtluse ja põlvkondadevahelise
liikuvuse ning tugevama kodanikuühiskonna kaudu. Euroopa kõrgharidusasutused
tunnistavad, et neil on oluline roll tärkava turumajandusega ja arengupiirkondade
moderniseerimisalaste jõupingutuste toetamisel maailmas ning samuti selliste
ülemaailmsete probleemide lahendamisele kaasaaitamisel nagu kliimamuutused või rahvaste
ja riikide arengutasemete erinevuste vähendamine. Sarnaselt toetab enamik
liikmesriike koostöö- ja suutlikkuse suurendamise programme, mida täiendatakse
ELi meetmetega selles valdkonnas. Üliõpilased, töötajad ja teadlased, kes
töötavad või õpivad Euroopa vastuvõtvates kõrgharidusasutustes, on sageli
koostöö vahendajad oma koduriigi õppeasutustes ja päritoluriikides, eesmärgiga töötada
välja, koordineerida ja ellu viia rahvusvahelisi koostööprojekte. Lisaks konkreetsetele tavapärastele
suutlikkuse suurendamise meetmetele on ka liikuvusel endal ja eelkõige
ainepunktide omandamisega seotud liikuvusel suur potentsiaal parandada
kõrghariduse kvaliteeti arenguriikides, kiirendades rahvusvahelistumise
strateegiate väljatöötamist ning läbipaistvuse tagamise ja tunnustamise
vahendite kasutamist ning aidates õppeasutustel töötada välja paremad teenused
üliõpilaste või teadlaste välisriiki saatmiseks ja välisriikide üliõpilaste või
teadlaste vastuvõtmiseks ning aidates edendada välisriikide diplomite
tunnustamist. Nagu rõhutati projekti „Access to Success”[23] raames, ei tunnustata
kõrgharidusasutuste missioonides arengukoostööd alati piisavalt. Euroopa
kõrgharidusasutuste osalemine kolmandate riikide suutlikkuse suurendamises võib
samas siiski olla Euroopa õppeasutuste jaoks akadeemiliselt rahuldust pakkuv ja
olla osa nende ühiskondlikust vastutusest. Koostöö kõige rohkem abi vajavate
riikide, näiteks konfliktijärgses olukorras olevate riikide
kõrgharidusasutustega ja partnerluste sisseseadmine halvemini varustatud
õppeasutustega pakub Euroopa kõrgharidusasutustele võimaluse anda suur panus
konkreetse piirkonna arengusse ja seeläbi luua asjaomase piirkonnaga
pikaajaline strateegiline side. Kiiresti arenevas maailmas muutuvad võimalused
kiiresti ning tänastest arenguriikidest saavad homme tärkava turumajandusega
riigid. Kõrgharidusasutuste ja liikmesriikide peamised prioriteedid seoses partnerlustega on järgmised: – tugevdada kõrghariduse ja teadustöö suutlikkust käsitleda ülemaailmseid probleeme, luues innovatsioonile suunatud rahvusvahelisi partnerlusi ja liite; – tegeleda allesjäänud takistustega, mis segavad ühiste ja topelt-teaduskraadide programmide arendamist ja rakendamist nii õppeasutuse kui ka riigi tasandil, ning parandada kvaliteedi tagamist ja piiriülest tunnustamist käsitlevaid sätteid; – pakkuda ettevõtlusele suunatud ja innovatiivseid õppekavasid, mis hõlmavad ülekantavaid oskusi, ning luua rahvusvahelisi koolitusvõimalusi, tehes koostööd ELi siseste ja väliste tööandjatega; – tagada kooskõla rahvusvahelistumise strateegiate ja ELi arengukoostöö poliitikate vahel, võttes arvesse võrdsuse ja partnerriigi isevastutuse põhimõtet, kasutada kolmandatest riikidest pärit üliõpilasi, teadlasi ja töötajaid nende riikide kõrgharidusasutustega tehtava koostöö vahendajatena. 3. ELi PANUS KÕRGHARIDUSE
RAHVUSVAHELISTUMISSE Liikmesriigid ja nende kõrgharidusasutused
vastutavad oma kõrgharidussüsteemide reformimise ja rahvusvahelistumise
strateegiate toetamise eest. ELi lisaväärtus on – koostöös liikmesriikidega ja
austades täiel määral kõrgharidusasutuste sõltumatust – pakkuda eelkõige
strateegia „Euroopa 2020” ja programmi Erasmus+ kaudu mitmeaastase
finantsraamistiku 2014–2020[24]
raames rahvusvahelistumise strateegiatele suuremat poliitilist toetust ja
finantsstiimuleid. Ajavahemikuks 2014–2020 ette nähtud
programm Erasmus+ pakub märkimisväärset ELi tasandi investeeringut
rahvusvahelistumise strateegiate peamistes valdkondades, milleks on rahvusvaheline
liikuvus, ühised teaduskraadid ja rahvusvahelised koostööpartnerlused,
sealhulgas suutlikkuse suurendamine ja töötajate arendamine maailma tärkava
turumajandusega ja arengupiirkondades. Programmiga Erasmus+
kaotatakse väliste vahendite integreerimise teel olemasolevate eri kõrgharidusprogrammide
praegune killustatus ning programmi eesmärk on suurendada ELi meetmete
nähtavust, sidusust ja atraktiivsust. Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm
„Horisont 2020” ja selle haridusele orienteeritud komponendid – teadlaste
liikuvuse alased Marie Skłodowska-Curie nimelised meetmed ning Euroopa Innovatsiooni-
ja Tehnoloogiainstituut (EIT) – tugevdavad Euroopa rolli ja kuvandit väga
kvaliteetse ja sotsiaalselt vastutustundliku kõrghariduse pakkujana ning nende
kaudu eraldatakse rohkem rahalisi vahendeid strateegiliselt nii kolmandate riikide
õppijate, teadlaste ja töötajate ELi suunalisele liikuvusele kui ka ELi liikmesriikide
õppijate, teadlaste ja töötajate liikuvusele kolmandatesse riikidesse. Marie
Skłodowska-Curie nimeliste meetmete puhul valitakse ligikaudu 20 %
kõigist Marie Skłodowska-Curie stipendiaatidest väljastpoolt Euroopat ning
nende meetmetega edendatakse liikuvusperioodide abil teadusuuringute alaseid
sidemeid kogu maailma partneritega. Selleks et aidata ELi rahastamise abil kaasa ajavahemikku 2014–2020 hõlmavate rahvusvahelistumise strateegiate elluviimisele, teeb komisjon järgmist: – annab uue programmi Erasmus+ kaudu suuremat rahalist toetust kolmandatesse riikidesse suunatud ja neist riikidest pärit liikuvusele, mis hõlmab kuni 135 000 õppijat ja töötajat, ning võimaldab kuni 15 000 kolmandate riikide teadlasel alustada või jätkata oma karjääri Euroopas programmi „Horisont 2020” osaks olevate Marie Skłodowska-Curie nimeliste meetmete kaudu; – toetab rahvusvahelisi kõrgharidusasutuste konsortsiume eesmärgiga arendada programmi Erasmus+ ja Marie Skłodowska-Curie nimeliste meetmete kaudu vastavalt ühiseid magistri- ja doktoriõppe programme ning pakub nendes osalemiseks kõrgetasemelisi stipendiume kuni 60 000 ülikoolilõpetajale; – toetab strateegilisi koostöö- ja innovatsioonipartnerlusi, sealhulgas kuni 1000 suutlikkuse suurendamise partnerlust ELi ja kolmandate riikide kõrgharidusasutuste vahel. ELi panusega keskendutakse kahele allpool
kirjeldatud poliitikaeesmärgile, milleks on Euroopa kõrghariduse atraktiivsuse
suurendamine kvaliteedi ja läbipaistvuse parandamise abil ning innovatsiooni ja
arengu alase ülemaailmse koostöö suurendamine partnerluste, dialoogi ja
suutlikkuse suurendamise kaudu. 3.1. Euroopa kõrghariduse
atraktiivsuse suurendamine kvaliteedi ja läbipaistvuse parandamise abil Välisriigis antud kvalifikatsioonide
tunnustamise parandamiseks jätkab EL
kõrghariduspoliitika teemal rahvusvahelise dialoogi pidamist peamiste
partnerriikide ja piirkondadega kogu maailmas. EL soodustab Euroopa standardite
ja vahendite – näiteks Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku, projekti „Euroopa
haridusstruktuuride kohandamine”, Euroopa ainepunktisüsteemi (ECTS),
diplomilisa, akadeemilise tunnustamise riiklike teabekeskuste (NARIC)
võrgustiku ja Erasmuse kõrgharidusharta – paremat mõistmist eesmärgiga
parandada nende Euroopa vahendite kasutamist ja potentsiaali ülemaailmsete
standarditena. Samal ajal peaks EL tugevdama poliitilist dialoogi ning
parandama teadmisi partnerriikide haridussüsteemide ja -vahendite kohta,
sealhulgas valitsustevahelise Bologna protsessi kaudu, eesmärgiga töötada välja
Euroopa oma standardid ja vahendid. Selleks et rahvusvahelistumine parandaks
kõrghariduse kvaliteeti, on vaja teha tihedamat koostööd maailma teiste
piirkondade vastavate süsteemidega kvaliteedi tagamise küsimuses, käsitledes
liikuvuses osalevatele õppijatele pakutavate teenuste kvaliteeti, nende kursuste
akadeemilise sisu kvaliteedi tagamist ning ühisprojektide ja -programmide
kvaliteedi tagamist. Tihedamat koostööd tuleks teha ka kraadiõppe
akrediteerimismenetluste küsimuses. Võttes arvesse ülikoolide paremusjärjestuste
kasvavat tähtsust ning nende mõju brändimisele ja sellest tulenevalt ka
üliõpilaste otsustele õppetöö sihtkoha valikul, toetab komisjon läbipaistvuse
tagamise vahendi väljatöötamist, mis pakuks alternatiivi tavapärastele paremusjärjestussüsteemidele
ja täiendaks neid süsteeme, mis on peamiselt keskendatud teadusuuringutele. Uue
kasutajakeskse mitmemõõtmelise ja rahvusvahelise kõrgharidusasutuste
paremusjärjestuse süsteemi U-Multirank esimesed tulemused avaldatakse
2014. aasta alguses. Alates 2016.–2017. õppeaastast haldab
paremusjärjestust sõltumatu organisatsioon. Uus paremusjärjestust käsitlev
lähenemisviis kajastab Euroopa kõrgharidusasutuste mitmekesisust seoses nende profiilide,
õpetamise ja teadustöö alaste tugevuste ja spetsialiseerumistega ning võimaldab
kolmandate riikide kõrgharidusasutuste osalemist võrdsetel alustel. Paremusjärjestuse süsteem U-Multirank
võimaldab kõrgharidusasutustel positsioneerida ennast mitme näitaja, näiteks
oma rahvusvahelise profiili alusel, ning määrata kindlaks neid täiendavad
mõttekaaslastest koostööpartnerid. See võimaldab poliitikakujundajatel,
kõrgharidusasutustel ja üliõpilastel seada üksikuid õppeasutusi või programme
paremusjärjestusse vastavalt sellele, mis on nende jaoks kõige tähtsam. Euroopa
kõrgharidusasutuste profiilide läbipaistvuse suurendamisega hõlbustab süsteem
vajaduste kokkusobitamist potentsiaalsete õppijate või teadlaste jaoks ja aitab
sellega suurendada rohkemate Euroopa kõrgharidusasutuste atraktiivsust. Selleks et Euroopa saaks olla jätkuvalt väga
atraktiivne sihtkoht rahvusvahelises liikuvuses osalevate üliõpilaste jaoks
olenemata uute piirkondlike kõrghariduskeskuste esilekerkimisest, peaks ta tegema
suuremaid jõupingutusi, et edendada ülemaailmset teadlikkust Euroopa
kõrghariduse kõrgest kvaliteedist ning rikkalikust kultuurilisest ja
keelelisest mitmekesisusest. ELi tasandil läbi viidud rahvusvahelised
teavitamis- ja reklaamikampaaniad on seni korraldatud traditsioonilisi
meetodeid kasutades, näiteks osaledes rahvusvahelistel üliõpilasmessidel
loosungi „Study in Europe” all, veebisaitide ja kommunikatsioonivahendite
„Study in Europe” ja „Destination Europe”[25]
kaudu ning korraldades mitmeid Euroopa kõrgharidusmesse Aasias ja
Ladina-Ameerikas ning programmi Erasmus Mundus raamesse kuuluvate
tegevuste kaudu. Komisjon teeb koostööd riiklike reklaamiagentuuride ja
sidusrühmadega eesmärgiga täiendada riiklikke jõupingutusi seoses õppimis-
ja rahastamisvõimalustest teavitamise ja nende edendamisega –
seda eriti liikmesriikides, kus on vähem rahvusvahelisi üliõpilasi – ning
edendab kõrghariduse Euroopa mõõdet väljaspool Euroopat ELi delegatsioonide
ning liikmesriikide saatkondade juures tegutsevate haridus- ja teadusnõunike
abiga. Enamik ELi liikmesriike on seadnud sisse
ingliskeelsed nn ühe akna teenust pakkuvad veebisaidid, mille kaudu
antakse liikuvuses osalevatele õppijatele või teadlastele teavet ja abi. Õppimis-
või töövõimalusi ja rahastamisvõimalusi avaldavaid riiklikke veebisaite, nagu
on näiteks Soomes ja Madalmaades,[26]
täiendatakse Euroopa tasandil. Lisaks portaalile EURAXESS,[27] kus loetletakse vabad töökohad
ja esitatakse lingid eri teenistustele, mis pakuvad praktilist teavet eri
riikides elamise kohta, nõuandeid seoses sisserändega ja teavet
sotsiaalkindlustuse kohta, jätkab komisjon selliste kõrgharidusportaalide[28] rahastamist, mille abil
edendatakse Euroopa haridus- ja stipendiumipakkumisi kõigis valdkondades. ELi
sisserändeportaal[29]
jagab kolmandate riikide kodanikest üliõpilastele nende vajadustele kohandatud
teavet sisserändemenetluste kohta nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Innovatiivseid
meetodeid kasutatakse tulemuslikult, näiteks üliõpilas- ja vilistlasühenduste
kaudu, kes tegutsevad ELi kõrghariduse saadikute ja edendajatena. Digitaalse
kirjaoskusega sihtrühmani jõudmiseks kasutatakse uut meediat. Rahvusvaheliste haridusprogrammide vilistlaste
võrgustikke tuleks kasutada kui väärtuslikku nn pehme diplomaatia
vahendit eesmärgiga mõjutada ja kaasata uusi sihtrühmi selliselt, et edendada
üksikute ELi liikmesriikide või ELi huve, ning komisjon teeb koostöös
liikmesriikidega kindlaks parimad tavad. Komisjon: – edendab kvalifikatsioonide, ainepunktide ja registreerimissüsteemide võrreldavust rahvusvahelise koostöö ja dialoogi kaudu; – parandab 2013. aasta lõpuks liikuvuse kvaliteeti tugevdatud Erasmuse kõrgharidusharta kaudu, sealhulgas kõrgharidusasutustele mõeldud enesehindamise ja järelevalve suunistega; – edendab uue mitmemõõtmelise ja rahvusvahelise kõrgharidusasutuste paremusjärjestuse süsteemi U-Multirank rakendamist eesmärgiga parandada kõrgharidusasutuste läbipaistvust, võrreldavust ja võrdlusanalüüsi; – toetab koostööd riiklike reklaamiagentuuride ja vilistlasühendustega, jagades teavet ja koordineerides ühiseid meetmeid eesmärgiga turustada Euroopat kui väga kvaliteetset õppe- ja teadustöö sihtkohta (nt üliõpilasmessidel osalemise ja ühiste reklaamivahendite väljatöötamise kaudu). 3.2. Innovatsiooni ja arengu alase
ülemaailmse koostöö suurendamine Ühise ja topelt-teaduskraadi programmid on ELi rahvusvahelise koostöö eriti edukas aspekt. Need põhinevad
õpetamise, õppimise ja teadustöö kvaliteedi parandamise rahvusvahelistel
võrgustikel[30].
Programmi Erasmus+ raames toetatakse ühiseid magistriprogramme ja
suurendatakse nende arvu. Need ühisprogrammid, millega täiendatakse EIT
teadmis- ja innovaatikakogukondade magistri- ja doktoriõppe programme,
tagavad suurepärase kvaliteediga koolituse, mille raames pööratakse suurt
tähelepanu tulevaste tööandjate nõutavatele oskustele. Parandatakse
innovatsiooni ja rahvusvahelisi vahetusi kõrgharidusasutuste ja äriringkondade
partnerite vahel ning õppijad ja teadlased saavad võimaluse töötada teises
riigis ja omandada kogemusi nii akadeemilises kui ka erasektoris. Marie
Skłodowska-Curie nimelised meetmed, mis hõlmavad ühisdoktorantuure,
innovatiivseid koolitusvõrke ja Euroopa tööstusdoktorantuure, aitavad omakorda kõrgharidusasutustel
edendada teadustööpõhiseid sidemeid partneritega kogu maailmas ning tugevdada
teadmiste kolmnurka kõrghariduse, äriringkondade ja teadusuuringute vahel. Samamoodi edendatakse innovatsiooni ja
tugevdatakse sidemeid tööandjate ja osalevate kõrgharidusasutuste vahel programmi
Erasmus+ kohaste teadmusühendustega, muu hulgas ka
rahvusvahelisel tasandil. Poliitiline dialoog kujutab endast süsteemidevahelist teabevahetust kolmandate riikide või
piirkondadega ühiste probleemide teemal. Euroopa poolel juhib seda komisjon
ning sellel on erinevad eesmärgid sõltuvalt asjaomasest rahvusvahelisest
partnerist. Poliitilist dialoogi kui koostöö ja nn pehme diplomaatia
paindlikku vahendit tuleks tõhustada. Sel eesmärgil edendab komisjon
vastastikust õppimist, mõlemapoolset suutlikkuse suurendamist ja heade tavade
vahetamist nende dialoogide raames, sealhulgas peamiste sidusrühmade osalusel,
ja aitab partneritel paremini ära kasutada uute ELi programmide raames
pakutavaid võimalusi selliseks teabevahetuseks. Rahvusvaheliste partneritega
kõrghariduse valdkonnas peetav poliitiline dialoog peaks olema kooskõlas ELi
välisprioriteetidega ning see peaks toimuma selliste olemasolevate
koostööraamistike nagu laienemisstrateegia ja Euroopa naabruspoliitika (näiteks
idapartnerluse) raames või tärkava turumajandusega riikidega või
tööstusriikidega sõlmitud eri (mitut sektorit hõlmavate) partnerluskokkulepete,
näiteks ELi ja Hiina vahelise kõrgetasemelise inimestevahelise dialoogi ning
ELi ja Brasiilia strateegilise partnerluse osaks oleva haridus- ja
koolitusdialoogi ning ELi ja Venemaa ühiste ruumide raames[31]. Rahvusvahelised suutlikkuse suurendamise
partnerlused on olulised, et toetada ELi mittekuuluvaid
riike nende kõrgharidussüsteemide kvaliteedi parandamisel ning nende moderniseerimise
ja rahvusvahelistumise alaste jõupingutuste tegemisel, valmistada ette pinnas
tulevaseks akadeemiliseks ja teaduskoostööks, käsitleda piiriüleseid küsimusi
ning saada rohkem teadmisi kohalike turgude kohta. Komisjon tugevdab tõenditel põhinevat
poliitika kujundamist rahvusvahelise hariduse valdkonnas ning tagab, et
poliitika põhineks tipptasemel teadmistel kõrghariduse piiriülese pakkumise
kohta. Eelkõige on vaja parandada andmete kogumist rahvusvaheliste õppijate,
teadlaste ja töötajate liikuvusvoogude ning rahvusvahelise akadeemilise koostöö
kohta. Samuti tuleb tähelepanelikult jälgida uute koostöövahendite, näiteks avatud
haridusvahendite toimimist, et asjakohaselt hinnata nende mõju õppijatele ja
õppe pakkujatele. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb komisjon koostööd riikide
ametiasutuste ja rahvusvaheliste asutustega, et määrata kindlaks teadmiste
lüngad ja täita need teadusuuringute, statistiliste andmete kogumise ja
analüüsimise ning nii ELi kui ka ELi väliste kõnealuse valdkonna ekspertidega
peetava dialoogi abil. Komisjon: – peab kahe- ja mitmepoolset poliitilist dialoogi peamiste rahvusvaheliste partneritega; – edendab Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituuti ning selle teadmis- ja innovaatikakogukondi, et toetada kõrgharidusalast rahvusvahelist koostööd ja innovatsiooni ühiskonna ees seisvate probleemidega tegelemiseks koostoimes ELi ja liikmesriikide muude teadus- ja innovatsioonialaste tegevustega; – tugevdab tõenditel põhinevat poliitika kujundamist rahvusvahelise hariduse valdkonnas teadusuuringute, statistiliste andmete kogumise ja analüüsimise ning ekspertidega peetava dialoogi kaudu; – esitab 2013. aasta sügisel algatuse digitaalse õppe edendamiseks ning IKT ja avatud haridusvahendite paremaks kasutamiseks hariduses. 4. EDASISED SAMMUD Käesoleva soovituse eesmärk on aidata kaasa
strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele, aidates
liikmesriikidel ja kõrgharidusasutustel töötada välja strateegiad ja
partnerlused, mis võimaldavad Euroopal ülemaailmseid probleeme tulemuslikumalt käsitleda. Põhjalikud rahvusvahelistumise strateegiad
saavad olla edukad ainult siis, kui need on koostatud koostöö tulemusena. Nende
ettepanekute sõnastamisel on komisjon pidanud mitteametlikke konsultatsioone
paljude eri sidusrühmadega, sealhulgas peamiste organisatsioonidega, kes
esindavad kõrgharidusasutusi, tööandjaid, üliõpilaste ja vilistlaste
võrgustikke, valdkonna ekspertidega ning ELi ja kolmandate riikide
haridusministeeriumide esindajatega. Komisjon jätkab suhtlemist nende
sidusrühmadega ja kaasab edaspidi Euroopa Parlamendi, teised Euroopa
institutsioonid ja ELi liikmesriigid, et edendada seda algatust, ning kaasab ka
Bologna protsessi jälgimise rühma eesmärgiga rakendada kavandatavad meetmed. Käesoleva teatise iga punkti lõpus esitatud
poliitikasuuniste ja meetmete väljatöötamine ning nendega seoses järelmeetmete
võtmine tagatakse programmide Erasmus+ ja „Horisont 2020” kohaste
vahendite rakendamisega, ühise aruandlusega hariduse ja koolituse valdkonna
üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku kohta (ET 2020),
strateegias „Euroopa 2020” sisalduvate valitsemist käsitlevate sätete ning
iga-aastase ELi hariduse ja koolituse valdkonna ülevaate abil ning Bologna
protsessi ja peamiste rahvusvaheliste sidusrühmadega peetava poliitilise dialoogi
kaudu. [1] www.oecd.org/edu/highereducationandadultlearning/highereducationto2030vol1demography.htm. [2] KOM(2011) 567 (lõplik). [3] COM(2012) 669 (final). [4] http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:135:0012:0014:ET:PDF. [5] See määratlus hõlmab igat liiki kõrgharidusasutusi,
sh rakenduskõrgkoole, tehnoloogiainstituute, grandes ecoles’e,
ärikoole, tehnilisi õppeasutusi, tehnikaülikoole, kolledžeid, kutsekõrgkoole,
polütehnikume, akadeemiaid jne. [6] UNESCO Statistikainstituut. [7] Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja
taastumiseks; COM(2012) 582 (final). [8] COM(2012) 497 (final). [9] ec.europa.eu/education/external-relation-programmes/doc/mapping_en.pdf. [10] http://www.eua.be/Libraries/Publications_homepage_list/EUA_International_Survey.sflb.ashx. [11] Euroopa kõrgharidusruum 2012. aastal: Bologna
protsessi rakendamise aruanne, lk 154. [12] ec.europa.eu/education/erasmus/euc_en.htm. [13] http://www.emnbelgium.be/sites/default/files/publications/0_immigration_of_international_
students_to_the_eu_sr_10april2013_finalpublic_0.pdf. [14] http://europa.eu/rapid/press-release_IP-13-275_et.htm?locale=et. [15] www.iau-aiu.net/content/global-surveys. [16] ec.europa.eu/dgs/education_culture/evalreports/education/2012/mundus_en.pdf. [17] Avatud haridusvahendid on mis tahes liiki õppematerjalid,
mis on avalikud või mis tuuakse turule avatud litsentsiga. Nende avatud
materjalide laad tähendab, et igaühel on õigus neid seaduslikult ja vabalt
kopeerida, kasutada, kohandada ja jagada. Avatud õppematerjalid hõlmavad
õpikuid, õppekavasid, ainekavasid, loengukonspekte, ülesandeid, teste,
projekte, audio- ja videomaterjale ning animatsioone. [18] Avatud õppevara on kõrgharidusasutuse tasandi kvaliteetse õppematerjali
tasuta ja avatud digitaalne publikatsioon. See on jagatud kursusteks ning
hõlmab sageli kursuse kavandamist käsitlevaid materjale ja hindamisvahendeid
ning samuti temaatilist sisu. Avatud õppevara on avatud litsentsiga ning
kõigile igal ajal interneti vahendusel kättesaadav. [19] Nt www.coursera.org; www.udacity.com;
www.edx.org. [20] www.rijksoverheid.nl/documenten-en-publicaties/rapporten/2012/05/16/de-economische-effecten-van-internationalisering-in-het-hoger-onderwijs.html. [21] Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT) on
Euroopa Liidu asutus, mis loodi 2008. aasta märtsis eesmärgiga suurendada
Euroopa jätkusuutlikku majanduskasvu ja konkurentsivõimet, tugevdades ELi
innovatsioonisuutlikkust. [22] http://chet.org.za/papers/higher-education-and-economic-development-review-literature. [23] http://www.accesstosuccess-africa.eu/images/finalconference/eua_whitepaper_eng_web.pdf. [24] Alates 2011. aasta keskpaigast esitas Euroopa
Komisjon oma ettepanekud eelarvetsüklit 2014–2020 hõlmava uue mitmeaastase
finantsraamistiku kohta. [25] http://ec.europa.eu/research/iscp/index.cfm?pg=destinationEurope. [26] www.studyinfinland.fi;
www.studyinholland.nl. [27] ec.europa.eu/euraxess,
sealhulgas Euroopa ja kolmandate riikide teadlaste jaoks Ameerika
Ühendriikides, Hiinas, Jaapanis, Indias, ASEANi riikides ja Brasiilias sisse
seatud EURAXESS LINKS-võrgustikud eesmärgiga propageerida Euroopat
teadlaste jaoks atraktiivse sihtkohana. [28] Nt ec.europa.eu/education/study-in-europe;
www.study-info.eu;
www.distancelearningportal.eu. [29] http://ec.europa.eu/immigration/. [30] www.iie.org/en/Research-and-Publications/Publications-and-Reports/IIE-Bookstore/Joint-Degree-Survey-Report-2009. [31] ec.europa.eu/education/external-relation-programmes/doc/china/joint12_en.pdf.