SISUKORD

1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 3

2........... Taust.............................................................................................................................. 3

2.1........ SKP ja tööhõive vähenemine.......................................................................................... 3

2.2........ Riigi ja piirkondliku rahanduse olukorra halvenemine........................................................ 4

2.3........ Majanduslangus mõjutas kõige rängemini ehitus- ja tootmissektorit................................... 4

2.4........ Ekspordi taastumine........................................................................................................ 5

2.5........ Välismaiste otseinvesteeringute vähenemine..................................................................... 6

2.6........ Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski suurenemine.............................................................. 7

3........... Piirkondlik mõju........................................................................................................... 10

3.1........ SKP ja tööhõive kriisi esimesel kolmel aastal................................................................. 11

3.2........ Töötuse suurenemine eelkõige lõunapoolsetes piirkondades........................................... 12

3.3........ Rände aeglustumine...................................................................................................... 12

4........... Mõju linnapiirkondadele................................................................................................ 13

4.1........ Suurlinnapiirkondades on kombineeritud vastupanuvõime ja haavatavus......................... 13

4.2........ Kriis linnades................................................................................................................ 14

5........... Ühtekuuluvuspoliitika ja kriis......................................................................................... 16

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kaheksas eduaruanne

Kriisi piirkondlik ja linnamõõde

1.           Sissejuhatus

2014. aastal algab ühtekuuluvuspoliitika programmiperiood viimase viiekümne aasta kõige suurema majanduslanguse järelmõju tingimustes. Kriisi tagajärjel pöördus regionaalset SKPd elaniku kohta ja töötust käsitlev lähenemisprotsess ELis vastupidises suunas. Nüüd tuleb tagada kiire naasmine tugeva kasvu teele, eelkõige vähem arenenud piirkondades ja linnades.

Selleks et toetada eesseisvaid programmi üle peetavaid läbirääkimisi, tuuakse käesolevas aruandes esile kriisist põhjustatud muudatused, mis mõjutavad uute programmide sisu ja prioriteete. Aruandes esitatakse esmalt taust ja antakse ülevaade riiklikul tasandil toimunud peamistest arengutest. Seejärel vaadeldakse kriisi mõju piirkondadele ja linnadele ning kasvavaid erinevusi. Lisaks antakse ülevaade selle kohta, kuidas muutunud majanduskeskkond mõjutab tulevasi ühtekuuluvusprogramme, ning rõhutatakse vajadust tugeva temaatilise suunitluse järele.

Käesolevale aruandele eelnes 2011. aastal avaldatud seitsmes eduaruanne ning selle järel avaldatakse 2014. aastal kuues ühtekuuluvusaruanne. Kuuendas ühtekuuluvusaruandes käsitletakse ka selliseid küsimusi nagu innovatsioon, kliima ja keskkond, mida käesoleva aruandega ei ole võimalik hõlmata.

2.           Taust

2.1.        SKP ja tööhõive vähenemine

Majanduslangus algas ELis 2008. aasta teises kvartalis ja see kestis viis kvartalit. Pärast majanduslangust on SKP üldine kasv olnud aeglane. 2011. aasta viimases kvartalis ning 2012. aasta kahes esimeses ja viimases kvartalis ELi SKP vähenes taas. Kui SKP väheneb ka 2013. aasta esimeses kvartalis, on tegemist n-ö kolme põhjaga (triple-dip) majanduslangusega.

Aastatel 2007–2011 oli kriisi üldine mõju SKP-le ja tööhõivele kõige suurem kolmes Balti riigis, Iirimaal, Kreekas ja Hispaanias (vt komisjoni talituste töödokument, joonis 1). Balti riikides ja Iirimaal algas 2010. või 2011. aastal taas kasvuperiood ning prognooside kohaselt jätkub kasv kuni 2014. aastani.

Hispaania ja Kreeka seevastu ei ole püsivat kasvu uuesti saavutanud. Hispaanias täheldati kasvu 2011. aastal, kuid 2012. aastal riigi SKP vähenes. Kreeka puhul näitavad esialgsed SKP kasvu määrad majanduslanguse jätkumist ja süvenemist. 2011. ja 2012. aastal vähenes riigi SKP ligikaudu 7 % ning see võib hakata suurenema alles 2014. aastal.

Peale selle seisis Küpros 2012. aastal silmitsi finantskriisiga, mille tulemusena vähenesid järsult SKP ja tööhõive. Selle protsessi jätkumist prognoositakse kuni 2014. aastani.

Üheksas liikmesriigis seevastu toimus suhteliselt väike majanduslangus või kõigest kasvu aeglustumine, nagu see oli Poola puhul.

2.2.        Riigi ja piirkondliku rahanduse olukorra halvenemine

Majandus- ja finantskriisi tulemusena on valitsemissektori võlg olulisel määral suurenenud neljal viisil (vt teabeleht 1). Esiteks toetasid mitmete riikide valitsused finantssektorit pankade rekapitaliseerimise ja varade ülekandmisega. Teiseks, majandustegevuse aeglustumine vähendas maksutulu ja suurendas sotsiaalkulutusi (nt töötushüvitisi). Kolmandaks võtsid valitsused vastu stimuleerivad meetmed nõudluse suurendamiseks. Neljandaks, väike SKP kasv suurendas ka võla suhet SKPsse.

Selle tulemusena suurenes hüppeliselt ELi valitsemissektori võla suhe SKPsse ajavahemikul alates 2008. aasta esimesest kvartalist kuni 2012. aasta neljanda kvartalini – 59 %-lt 85 %-le. Riikide tasandil oli kasv kõige suurem Iirimaal (90 protsendipunkti), Portugalis (56 protsendipunkti) ning Kreekas ja Hispaanias (mõlemas riigis 49 protsendipunkti). Nendel liikmesriikidel, kes ostsid välja raskustes olevaid panku, võib pankade ülejäänud vara müümisega õnnestuda oma võlga vähendada, kuid selle vara väärtus on endiselt ebaselge.

Suur valitsemissektori võlg võib tekitada küsimusi seoses valitsuse suutlikkusega teenindada oma võlga pikas perspektiivis. See võib tuua kaasa kõrgemad intressimäärad ja suuremad maksed. Võla teenindamiseks vajalikud kõrgemad maksud võivad majanduskasvu pidurdada.

Ajavahemikul 2011–2013 tegelesid paljud liikmesriigid eelarve konsolideerimisega, eelkõige kulude kärpimise kaudu (-1,5 % ELi SKPst 2011. aastal võrrelduna 2010. aastaga). Kärped puudutasid paljusid kasvu soodustavaid kulutusi. Selle tagajärjel on avaliku sektori investeeringute (kapitali kogumahutus põhivarasse) suhe SKPsse 18 liikmesriigis 2013. aastal väiksem, kui see oli 2011. aastal. Need kärped võivad mõjutada majanduskasvu keskpikas perspektiivis.

Riigivõla olukord ei ole kõigis riikides ühesugune. Eesti riigivõlg moodustab ainult 10 % riigi SKPst. Üksnes 13 liikmesriigis moodustab riigivõlg alla 60 % nende SKPst. Nendeks riikideks on kolm Põhjamaa liikmesriiki, Luksemburg ja üheksa Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriiki kümnest. Kriis mõjutab piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kahel moel. Esiteks on kriisi tulemusena vähenenud maksutulu ja on tehtud maksukärpeid majanduskasvu elavdamiseks. Teiseks, kriis on suurendanud kohalikku nõudlust avaliku sektori teenuste ja sotsiaalkaitse järele, mis on omakorda põhjustanud avaliku sektori kulude suurenemise.

Eelarve konsolideerimine survestab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste eelarveid. Nende sotsiaalkulutuste tase on endiselt kõrgem ning samas peavad nad kulusid vähendama ja tulusid suurendama. Nende finantsraskused võivad mõjutada avaliku sektori teenuste osutamist.

Majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine peaks tagama, et piirkondlike ja kohalike omavalitsuste võla suurenemine ei nulliks ära keskvalitsuse võla vähenemist. Selline koordineeritud võla vähendamine peaks samuti tagama, et säilitatakse majanduskasvu soodustavad avaliku sektori investeeringud, sealhulgas need, mida kaasrahastatakse ühtekuuluvuspoliitika raames.

2.3.        Majanduslangus mõjutas kõige rängemini ehitus- ja tootmissektorit

Kuigi kriis sai alguse finants- ja kindlustussektoris, oli selle sektori antava kogulisandväärtuse ja tööhõive osakaal ELis 2011. aastal ligikaudu sama suur kui 2007. aastal. Kuid kuues kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriigis vähenes aastatel 2007–2011 tööhõive selles sektoris 1 % aastas ja kogulisandväärtus 1,8 % aastas (vt komisjoni talituste töödokument, joonis 2).

Ajavahemikul 2007–2011 vähenes nii kogulisandväärtus kui ka tööhõive liidu ehitussektoris 3 % aastas. Kuues riigis, kus majanduslanguse mõju oli kõige suurem, oli vähenemine lausa 10–20 % aastas tööhõive puhul ja 6–20 % aastas kogulisandväärtuse puhul.

Selline ehitussektoris aset leidnud järsk vähenemine on seotud kinnisvaramulli lõhkemisega ja sellest tulenenud kinnisvarahindade langusega mitmes liikmesriigis. Aastatel 2007–2012 langesid kinnisvarahinnad Iirimaal,[1] Lätis ja Eestis 30–50 % (vt teabeleht 2). Portugalis on hinnad seni langenud 9 %. Eurostati andmetel täheldati Kreekas aastatel 2007–2010 mõõdukat hinnatõusu, kuid muude allikate[2] kohaselt hakkasid hinnad alates 2010. aastast langema. Üldiselt ei saa välistada languse jätkumist.

Ajavahemikul 2007–2011 tabas tootmissektorit üle 2 % suurune vähenemine aastas. Kuues liikmesriigis, kus kriisi mõju oli kõige suurem, oli aastane keskmine langus ligikaudu 5 %. Kogulisandväärtuse vähenemine oli mõõdukam, moodustades 0,9 %. Kogulisandväärtuse muutused olid ekstreemsemad, kusjuures selle ajavahemiku jooksul vähenes näitaja kõige rohkem Kreekas (6 %) ja Soomes (5 %) ning suurenes kõige rohkem Slovakkias (8 %) ja Iirimaal (4 %) (vt komisjoni talituste töödokument, joonis 3). Tootmise mahu vähenemine oli tihedalt seotud kaubanduse mahu vähenemisega.

2.4.        Ekspordi taastumine

Kriisi alguses muutus laenuraha raskesti kättesaadavaks, mistõttu vähenesid investeeringud ja tarbimine. See vähendas kaupadega kauplemist ja tingis majanduslanguse kiire levimise oluliste kaubanduspartneriteni. See omakorda põhjustas sissetulekute ja/või töökohtade arvu täiendavat vähenemist. Kuigi 2004. aastal toimunud laienemine hoogustas ELi kaubavahetust, kaasnes kriisiga järsk langus (vt joonis 1).

Joonis 1. ELi kauplemismahu muutus aastatel 2000–2011

2008. aastal eksport endiselt kasvas, kuigi kasv oli palju aeglasem. Impordimahu kasv oli seevastu nullilähedane. 2009. aastal vähenes nii eksport kui ka import 15 % 2005. aasta näitajatega võrreldavale tasemele.

Kõige rohkem vähenes import Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides (vt teabeleht 3). Enamikus riikides, mis ühinesid ELiga pärast 2004. aastat, valitses enne kriisi suure majanduskasvu periood, mida vedasid investeeringud ja tarbimine.

Lääne-Euroopa liikmesriikides vähenes eksport rohkem kui import, sest vähemalt esialgu oli kriisi mõju sisetarbimisele ja investeeringutele väiksem. Ülemaailmne nõudluse vähenemine põhjustas ekspordi vähenemise. Selle tulemusena vähenes ka tootmine tootmissektoris. Eksport kosus õnneks kiiresti ja 2010. aastal jõudsid ekspordimahud 2007. aasta tasemele. Ekspordimahtude järsk vähenemine annab tööjõuturul siiski veel jätkuvalt tunda.

2.5.        Välismaiste otseinvesteeringute vähenemine

Kriisi tulemusena vähenesid välismaised otseinvesteeringud kiires tempos. Paljud välisinvestorid suunasid vabad ressursid tagasi emaettevõtjatesse. Pärast ELiga ühinemist oli Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikidel lihtsam saada juurdepääsu välismaistele otseinvesteeringutele tänu ühtsele turule ja ELi acquis’ ülevõtmisele. Välismaised otseinvesteeringud võivad kaasa aidata tõhususe kasvule, innovatiivsete tehnoloogiate siirdele ja tootlikkuse kasvule neis riikides, kuhu investeeringud suunatakse. Sellepärast on välismaiste otseinvesteeringute vool suur tähtsus vähem arenenud liikmesriikides töökohtade loomise ja majanduse moderniseerimise seisukohalt.

Aastatel 2004–2007 kasvasid kiiresti välismaiste otseinvesteeringute vood teistest liikmesriikidest ja väljastpoolt liitu. Ajavahemikul 2004–2007 välismaiste otseinvesteeringute vood neljakordistusid (vt joonis 2). Välismaiste otseinvesteeringute vood kahanesid 2008. ja 2009. aastal, kui ülemaailmne laenuolukord halvenes. 2010. aastal jõuti madalseisu, mis oli võrdne 2004. aasta tasemega. 2011. aastal need investeeringute vood taas suurenesid.

Välismaiste otseinvesteeringute vood ei kajasta välismaiste otseinvesteeringute jäägi mahtu. Aastatel 2004–2007 suurenesid välismaiste otseinvesteeringute jäägi mahud peaaegu 60 %. See kasv on püsinud. 2011. aastaks olid välismaiste otseinvesteeringute jäägi mahud üle kahe korra suuremad kui 2004. aastal.

Mõnes ELi riigis on välismaised otseinvesteeringud peamine kapitali ja investeeringute allikas. Näiteks, aastatel 2005–2007 jäi Bulgaarias, Maltal, Belgias ja Eestis keskmine välismaiste otseinvesteeringute suhe SKPsse vahemikku 15–23 %. Kriisi tagajärjel vähenesid välismaiste otseinvesteeringute vood kiiresti kümnes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigis. Ajavahemikel 2005–2007 ja 2008–2010 vähenesid need 1,5–6 % nende riikide SKPst. Erandiks oli Bulgaaria, kus nimetatud investeeringute vood vähenesid 12 % riigi SKPst (vt teabeleht 4).

Joonis 2. Välismaised otseinvesteeringud ELis aastatel 2004–2011

2.6.        Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski suurenemine

ELi tasandil suurendas kriis vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riskis elavate inimeste arvu. Aastatel 2009–2011 suurenes nende osakaal ühe protsendipunkti võrra. Kõik kolm näitajat (vaesusriski määr, suur materiaalne puudus ja väga madal tööhõive), eelkõige väga madal tööhõive, liiguvad tõusvas joones (vt Joonis 3). See mõju avaldub suuremal määral tõenäoliselt tulevikus, sest kriis ei ole möödas ja mõju ilmnemiseks on vaja aega.

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riski mõjutas kriis kõige rohkem nendes kuues liikmesriigis, mis kriisi tõttu kõige rohkem kannatasid, kuid ka Itaalias ja Bulgaarias oli mõju märkimisväärne. Mitmes suures liikmesriigis, näiteks Saksamaal ja Ühendkuningriigis, täheldati vaesuse ja tõrjutuse riski väikest suurenemist või isegi mõningast vähenemist, nagu see oli näiteks Poolas ja Rumeenias.

Joonis 3. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ELis aastatel 2005–2011

Kriisi alguses kogesid paljud inimesed sissetulekute vähenemist tulenevalt töökoha kaotusest või töötundide ja töötasu vähendamisest. Kuues kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriigis vähenes reaalne korrigeeritud kasutada olev kogusissetulek pärast kriisi märkimisväärselt (vt joonis 4).

Balti riikides kasvas kodumajapidamiste reaalne korrigeeritud kasutada olev sissetulek elaniku kohta kiiresti ajavahemikul 2005–2008, misjärel see järsult vähenes. Lätis kahanes kasutada olev sissetulek 2009. aastal ligikaudu viiendiku võrra. Alates 2010. aastast on kasutada olev sissetulek taas suurenenud kõigis kolmes liikmesriigis, kuid üheski ei ole saavutatud kriisieelset taset.

Kreekas, Hispaanias ja Iirimaal, kus kasutada oleva sissetuleku tasemed on palju kõrgemad kui Balti riikides, on pilt kirjum. Hispaanias ja Iirimaal hakkas kriisi mõju avalduma alles 2009. aastal. Sellest ajast alates on mõlemad riigid kaotanud umbes 8 % oma kasutada olevast sissetulekust ja langenud uuesti 2005. aasta tasemele. Kreekas algas kasutada oleva sissetuleku vähenemine vähehaaval juba 2007. aastal. 2009. ja 2010. aastal pöördus see väga järsult langusele. Selle tulemusena jäi Kreeka kasutada olev sissetulek 2011. aastal tublisti allapoole 2005. aasta taset.

Mediaansissetuleku vähenemise ja sellest tulenevalt ka vaesuspiiri alanemise tõttu võib sageli täheldada vaesusriski määra vähenemist majanduslanguse ajal. Käesolevas osas kasutatakse nimetatud mõju vältimiseks vaesuspiiri näitajat, mis on fikseeritud 2005. aasta tasemel.

Joonis 4. Reaalne korrigeeritud kasutada olev kogusissetulek elaniku kohta aastatel 2005–2011

Iirimaal suurenes vaesusriskis elavate inimeste osakaal võrreldes 2005. aasta tasemega 10 %‑lt 2008. aastal 15 %-le 2010. aastal (vt Joonis 5). Hispaanias moodustas selliste inimeste osakaal 20 % ja Kreekas 23 %. Kuna ajavahemiku 2005–2011 alguses kasvas Balti riikides sissetulek märkimisväärselt, suurenes vaesusriski määr neis riikides 2005. aasta tasemega võrreldes kriisijärgselt üksnes vähesel määral – 10 % või alla selle – ning ei saavutanud kriisieelseid tasemeid.

Joonis 5. Vaesusriski määr ajavahemikul 2006–2011 võrreldes 2005. aasta tasemega

Vaesusriskis elavate inimeste osakaal 2005. aasta tasemega võrreldes suurenes mõningal määral Belgias, Ungaris, Saksamaal, Luksemburgis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis. ELi ülejäänud osades see näitaja vähenes või püsis muutumatuna.

Kriisijärgselt suurenes nende 0–59aastaste elanike osakaal, kes elavad väga madala tööhõivega leibkonnas, kuid see näitaja jäi ELi tasandil siiski allapoole 2006. aasta taset. Kuues kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriigis suurenes nende inimeste osakaal siiski 4–9 protsendipunkti aastatel 2007–2011 (vt Joonis 6).

Joonis 6. Väga madala tööhõive määr aastatel 2005–2011

Aastatel 2005–2010 vähenes suurt materiaalset puudust kannatavate inimeste (s.t inimesed, kes ei saa endale võimaldada nelja põhielementi üheksast) osakaal elanikkonnas ELi tasandil 11 %-lt 8 %-le. Kõige suurem on nende inimeste osakaal Rumeenias ja Bulgaarias ning 2010. aastal õnnestus neil riikidel vähendada suurt materiaalset puudust kannatavate inimeste osakaalu vastavalt 31 %-le ja 35 %-le. 2011. aastal see näitaja ELi tasandil siiski jälle suurenes.

Ajavahemikul 2008–2011 kasvas suurt materiaalset puudust kannatavate elanike osatähtsus kõige rohkem Lätis[3] (12 protsendipunkti), Leedus (6 protsendipunkti), Ungaris (5 protsendipunkti) ja Kreekas (4 protsendipunkti). 2010. aastal suurenes see osakaal Iirimaal 2 protsendipunkti ja jõudis 7,5 %-ni, mis on sissetulekute taset arvestades suur kasv. Hispaanias, kus sissetulekute tase on veidi madalam, oli see määr kõigest 4 %. Poolas vähenes suurt materiaalset puudust kannatavate inimeste osakaal märkimisväärselt, nimelt 18 %-lt 2008. aastal 13 %-le 2011. aastal.

Üksikasjalikum analüüs vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse näitajate muutuse, sealhulgas vaesuse sügavuse muutuse kohta on esitatud tööhõivet ja sotsiaalseid arenguid käsitleva 2012. aasta aruande[4] 2. peatükis.

3.           Piirkondlik mõju

Kriisiga lõppes pikk periood, mille jooksul vähenesid piirkondlikud erinevused seoses SKPga elaniku kohta ja töötusega. Aastatel 2000–2008 vähenesid piirkondlikud erinevused SKPs elaniku kohta igal aastal (vt Joonis 7). 2009. aastal vähenemine seiskus ning 2010. ja 2011. aastal erinevused suurenesid.

Joonis 7. Piirkondlik lähenemine ja kriis

Piirkondlikud töötuse määrad lähenesid ajavahemikul 2001–2007, kuid seejärel erinevused suurenesid igal aastal alates 2007. aastast kuni 2012. aastani. Ka EL 15 riikides suurenesid erinevused alates 2007. aastast nii seoses SKPga elaniku kohta kui ka piirkondliku töötusega.

3.1.        SKP ja tööhõive kriisi esimesel kolmel aastal

Ajavahemikul 2007–2010 vähenes SKP kahes kolmandikus piirkondadest kuni 6 % aastas. Kümne piirkonna hulka, kus SKP vähenes aastatel 2007–2010 kõige kiiremas tempos, kuuluvad kolm Balti riiki ja seitsme eri liikmesriigi seitse piirkonda (vt teabeleht 5). Neis piirkondades vähenes SKP üle 3 % aastas. Ükski Hispaania või Kreeka piirkond ei kuulu nende piirkondade hulka. Hispaania ei ole esikümne hulgas, sest riigi SKP vähenemine ei olnud nii suur kui tööhõive vähenemine. Kreeka ei ole esikümne hulgas sellepärast, et suuremal jaolt toimus SKP vähenemine pärast 2010. aastat. 2012. aastal algas Küprosel tööhõive ja SKP vähenemine, mis jätkub eeldatavasti kuni 2014. aastani.

Mitmes liikmesriigis, sealhulgas Bulgaarias, Saksamaal, Slovakkias ja Poolas on kasv suurim pealinnapiirkonnas.

Poolte piirkondade kogutööhõive kahanes samaaegselt. Balti riikides, kolmes Hispaania piirkonnas, kahes Iirimaa piirkonnas ja ühes Bulgaaria piirkonnas vähenes tööhõive üle 4 % aastas (vt teabeleht 5). Kreekas vähenes tööhõive alles pärast 2010. aastat, mistõttu ei ole Kreeka kriisist kõige enam mõjutatud piirkondade hulgas.

Üldiselt on piirkondliku SKP ja tööhõive muutuse vaheline seos nendel aastatel nõrk, sest toodangu vähenemine avaldab tööhõivele mõju alles mõne aja pärast. Lisaks olid mitmed poliitikameetmed suunatud vahetult (osaajalise) tööhõive säilitamisele kriisi ajal.

3.2.        Töötuse suurenemine eelkõige lõunapoolsetes piirkondades

ELi tasandil suurenes töötuse määr aastatel 2008–2012 7 %-lt 10 %-le. Töötuse määr kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriikides siiski kahekordistus või isegi kolmekordistus, suurenedes üle 8 protsendipunkti viies liikmesriigis ja kuni 17 protsendipunkti Hispaanias (vt teabeleht 6). Viies selle näitajaga seoses kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriigis jäi töötuse määr vahemikku 12 %-st Küprosel kuni 25 %-ni Hispaanias[5].

Töötuse suurenes märkimisväärselt ka Lätis, Eestis, Sloveenias, Slovakkias ja Taanis. Seevastu Saksamaal töötuse määr hoopis vähenes ning Luksemburgis, Maltal, Belgias ja Austrias jäi see peaaegu muutumatuks.

Üldiselt võib öelda, et aastatel 2008–2010 leidis suurenemine aset rohkem kui neljas ELi piirkonnas viiest. Enamikus neist oli suurenemine sellel ajavahemikul kõige suurem. Rohkem kui kolmandikus neist piirkondadest on suudetud töötuse määra pärast 2010. aastat vähendada.

Kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavas esitatud soovitustega võttis mitu liikmesriiki meetmed, mille abil ennetada töökohtade arvu ülemäärast vähenemist ning suurendada hüvitiste maksmise ulatust ja kestust.

Noorte töötus suurenes ELi tasandil 16 %-lt 2008. aastal 21 %-le 2011. aastal (vt teabeleht 7). 52 piirkonnas oli töötu iga kolmas majanduslikult aktiivne noor. Neist piirkondadest 11 piirkonnas, mis asuvad peamiselt Hispaanias ja Kreekas, oli töötu iga teine selline noor. Ka 15–24aastaste hulgas on suurenenud mittetöötavate ja mitteõppivate inimeste (NEET-noorte) osakaal: aastatel 2008–2011 suurenesid NEET-noorte määrad peaaegu neljas piirkonnas viiest, seda eelkõige Rumeenias, Kreekas ja Ühendkuningriigis (vt teabeleht 8).

3.3.        Rände aeglustumine

Aastatel 2004–2008 suurenes väljaspool oma kodakondsusriiki elavate residentide arv EL 27‑s 1,5 miljoni inimese võrra aastas. Selle tulemusena suurenes vastav osa EL 27 koguelanikkonnas 5,1 %-lt 6,2 %-le. Aastatel 2009–2011 vähenes aastane kasv 0,9 miljonile, mille tulemusena suurenes osakaal 2011. aastal 6,7 %-le.

Ajavahemikul 2004–2008 täheldati Iirimaal, Hispaanias ja Küprosel välisriigi kodanike – peamiselt 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikide kodanike – osakaalu suurenemist nende elanikkonnas üle 4 protsendipunkti. Selle aja jooksul registreeriti ka Itaalias, Portugalis, Luksemburgis ja Ühendkuningriigis välisriigi kodanike osatähtsuse märkimisväärne suurenemine.

Kriisi suurim mõju rändele avaldus piirkondades, kus kriisieelsel perioodil leidis aset võõrtöötajate suurim sissevool. Rände aeglustumine oli kõige suurem Hispaanias, Iirimaal, Küprosel ja mõnes Ühendkuningriigi ja Itaalia piirkonnas (vt teabeleht 9), kuid ränne püsis positiivne. Paljudes Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja-Itaalia piirkondades täheldati endiselt kõige kõrgemaid positiivse netorände tasemeid.

Kriisi tulemusena hoogustus väljaränne Leedust ja Lätist. Poola piirialadel muutus negatiivne netoränne vähem negatiivseks ja pealinnapiirkonnas positiivne netoränne suurenes. Rumeenias vähenes negatiivne netoränne tagasirände tõttu Hispaaniast. Kuna kriis kestab, võivad piirkondliku töötuse määrade ja piirkondlike palkade erinevuse suurenemine rännet täiendavalt mõjutada.

Tööhõive kiire vähenemine ehitus- ja tööstussektoris aitas kaasa netorände vähenemisele Hispaania piirkondades ja Põhja-Itaalias. Netoränne kaldus rohkem vähenema nendes piirkondades, kus teistest liikmesriikidest pärit rändajate osakaal oli suur.

4.           Mõju linnapiirkondadele

Linnapiirkondadele avalduva mõju hindamiseks kasutatakse käesolevas aruandes kahetasandilist ruumilist käsitlust: suurlinnapiirkonnad ja linnad.

1. Suurlinnapiirkonnad on NUTS 3. tasandi piirkonnad, mis hõlmavad üle 250 000 elanikuga linnastuid. See käsitlus võimaldab SKP ja tööhõive muutuste tõlgendamist linnapiirkondade tasandil.

2. Linnad on määratletud piirkondlikul tasandil ja see jaotus hõlmab peamisi linnu ELis. Selline lähenemisviis võimaldab juurdepääsu tööhõivet ja vaesust käsitlevatele andmetele, mis on kokku liidetud kõikide riigi linnade põhjal.

4.1.        Suurlinnapiirkondades on kombineeritud vastupanuvõime ja haavatavus

Aastatel 2007–2010 suurenes kahes kolmandikus liikmesriikidest[6] suurlinnapiirkondade keskmine SKP elaniku kohta ostujõu standardi järgi võrreldes riigi kui tervikuga (vt komisjoni talituste töödokument, joonis 4). Kaheteistkümnes liikmesriigis, kus registreeriti SKP kasv elaniku kohta võrreldes ELi näitajaga, olid suurlinnapiirkondade näitajad ülejäänud riigi näitajatest paremad. Kaheksas liikmesriigis nendest kaheteistkümnest, kus SKP elaniku kohta vähenes võrreldes ELi näitajaga, vähenes SKP elaniku kohta suurlinnapiirkondades kiiremini kui riigis tervikuna.

Selline muster, mille kohaselt on SKP kasv kiirem kasvava majandusega riikides ja vähenemine on kiirem enamikus kahaneva majandusega riikides, võib tähendada, et linnapiirkondades on majandus volatiilsem ning tõusudele ja mõõnadele vastuvõtlikum.

Olenemata suurlinnapiirkondade üldiselt tugevatest majandusnäitajatest, vähenes aastatel 2007–2010 kolmes suurlinnapiirkonnas viiest SKP elaniku kohta võrreldes riigi tasemega. Väiksemad suurlinnapiirkonnad kannatasid kõige suurema languse käes, sest nendest piirkondadest 74 % puhul toimus vähenemine riigi tasemega võrreldes. Ka muudes suurlinnapiirkondades peale pealinnapiirkonna leidis 54 % puhul aset vähenemine. Ainult pealinnapiirkondades olid näitajad paremad, sest nendes piirkondades toimus vähenemine ainult 30 % puhul.

Enamikus liikmesriikides suutis suurlinnapiirkondade tööhõive[7] aastatel 2007–2010 kriisi mõjule rohkem vastu panna kui tööhõive nendest piirkondadest välja jäävates piirkondades (vt komisjoni talituste töödokument, joonis 5). Ainult Soomes, Kreekas, Ungaris ja Lätis vähenes suurlinnapiirkondadest välja jäävate piirkondade tööhõive aeglasemalt kui suurlinnapiirkondades.

Sarnaselt sellele, kuidas muutus SKP elaniku kohta, ei kogenud mitte kõik suurlinnapiirkonnad suuremat tööhõive määra muutust kui nende riik üldiselt. Ainult pooltes suurlinnapiirkondades vähenes tööhõive määr vähem (või kasvas see määr kiiremas tempos) kui asjaomase riigi suurlinnapiirkondadest välja jäävates piirkondades. Pisut rohkem kui pooltes suurlinnapiirkondades peale pealinnapiirkonna oli vähenemine riigi vastava näitajaga võrreldes kiirem. Veidi vähem kui pooltes väiksemates suurlinnapiirkondades olid näitajad riigi näitajatest paremad. Pealinnapiirkondade näitajad olid märgatavalt paremad: üheksa pealinnapiirkonna puhul kümnest olid tööhõivenäitajad paremad. Üheksas pealinnapiirkonnas tööhõive isegi kasvas, olenemata riikliku tööhõive määra vähenemisest.

Ühendkuningriigis ja Hispaanias olid umbes poolte suurlinnapiirkondade tööhõivetulemused kehvemad kui suurlinnapiirkondadest välja jäävatel piirkondadel. Kreekas ja Ungaris olid peaaegu kõigi suurlinnapiirkondade näitajad kehvemad. Enamikus liikmesriikides olid siiski kõigil suurlinnapiirkondadel või enamikul neist tööhõivetulemused paremad kui suurlinnapiirkondadest välja jäävatel piirkondadel. Eriti ilmne oli see Poola, Slovakkia, Tšehhi Vabariigi, Rumeenia ja Bulgaaria puhul.

Kriisi esimesel kolmel aastal tõestas enamik suurlinnapiirkondi, eelkõige pealinnapiirkonnad, oma vastupidavust. Muudes suurlinnapiirkondades peale pealinnapiirkonna olid tulemused kehvemad. Väiksemad suurlinnapiirkonnad osutusid üsna haavatavateks, sest enamik neist jäid võrreldes suurlinnapiirkondadest välja jäävate piirkondadega maha seoses muutustega SKPs elaniku kohta ja tööhõivemääras.

4.2.        Kriis linnades

Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on koondunud linnadesse, seda eelkõige Loode-Euroopas. Kriis on seda koondumist veelgi suurendanud. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riskis elavate inimeste määr suurenes ELi linnades 1 protsendipunkti, võrreldes 0,5 protsendipunkti suuruse suurenemisega linnadest väljaspool (vt Joonis 8).

Joonis 8. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski muutus aastatel 2008–2011

2011. aastal ohustas vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk EL 15 linnades elavaid inimesi suuremal määral kui neid, kes elasid linnadest väljaspool (vt Joonis 9). Ka kõnealuse riski kolm riskikomponenti olid linnades suuremad kui mujal. EL 12-s näib olukord olevat vastupidine. Linnades elavate inimeste vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk on palju väiksem.

Joonis 9. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk linnades 2011. aastal

18 liikmesriigis esineb suurt materiaalset puudust rohkem linnades. 15 liikmesriigis on väga madal tööhõive rohkem levinud linnades (vt teabeleht 10). Vaesusrisk on linnades suurem 10 liikmesriigis.

On mõnevõrra vastuoluline, et linnades, kus on suur töökohtade kontsentratsioon, on väga madala tööhõivega leibkondade osakaal suur. See võib olla tingitud oskuste tööturu nõudlusele mittevastavusest, ebakindlatest töösuhetest või üheliikmeliste leibkondade suuremast osatähtsusest linnades. See võib samuti olla seotud asjaoluga, et linnades on suurem väljaspool ELi sündinud residentide osatähtsus.

EL 15 liikmesriikidest 11 riigis[8] elasid väljaspool ELi sündinud inimesed suurema tõenäosusega väga madala tööhõivega leibkondades. 2010. aastal oli väljaspool ELi sündinud inimeste väga madala tööhõive määr vähemalt kuus protsendipunkti kõrgem kui oma sünniriigis elavate inimeste puhul. Paljud ELi mittekuuluvates riikides sündinud isikud seisavad tööturule sisenemisel silmitsi mitmete takistustega, näiteks kohaliku keele mittevaldamine, oskuste puudumine, olemasolevate kvalifikatsioonide mittetunnustamine ja diskrimineerimine.

Nagu ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse puhul, kaldub enamarenenud liikmesriikides olema linnades madalam tööhõive määr ja kõrgem töötuse määr kui väikelinnades, eeslinnades ja maapiirkondades (vt Joonis 10), kusjuures vähem arenenud riikides on olukord vastupidine. Kriis ei ole seda mudelit muutnud.

Joonis 10. Tööhõive ja töötus linnades ja muudes piirkondades aastatel 2008–2011

5.           Ühtekuuluvuspoliitika ja kriis

Käesolevas aruandes esitatakse mõned põhiküsimused, mida tuleks käsitleda ajavahemikku 2014–2020 hõlmavate ühtekuuluvusprogrammide raames.

Kriis raskendas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist väiksemate tööhõive määrade ning suurenenud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tõttu. Peale selle, kasvavad piirkondlikud erinevused takistavad Euroopa Liidu ja ühtekuuluvuspoliitika ühe põhieesmärgi saavutamist.

Kuigi mõni liikmesriik, näiteks Saksamaa ja Poola, on pääsenud kriisist suhteliselt puutumatuna, peab enamik riike tulema toime rohkemate probleemide ja väiksemate riigi ressurssidega. Need probleemid hõlmavad paljude liikmesriikide, kui mitte enamiku jaoks järgmist:

· SKP ja tööhõive tasemed ei ole veel jõudnud kriisieelsele tasemele;

· töötuse, vaesuse ja tõrjutuse tasemed on tõusnud;

· kodumajapidamiste sissetulekud on vähenenud ning see pidurdab tarbimist ja importi;

· riigivõla tase on enneolematult kõrge ja eksisteerib vajadus eelarve konsolideerimise järele.

Aruandest selgub, et probleemide tõsidus on Euroopa piires väga erinev. Selle põhjal jõutakse järeldusele, et tulevaste ühtekuuluvusprogrammide ülesehituses tuleks neid erinevusi arvesse võtta, et maksimeerida mõju ja tegeleda probleemidega seal, kus need on kõige teravamad.

Seda arvesse võttes tuleb tulevaste ühtekuuluvusprogrammide puhul pöörata erilist rõhku majanduskasvu ja töökohtade loomist soodustavatele investeeringutele. Töötuse määra on võimalik vähendada vaid majanduse stabiilse ja tugeva taastumise kaudu.

Sel põhjusel teeb komisjon ettepaneku suunata ressursid üksikutele olulistele valdkondadele, näiteks tööhõivele (eelkõige noorte tööhõivele), haridusele ja koolitusele, sotsiaalsele kaasamisele, innovatsioonile ja VKEdele, energiatõhususele ja vähese CO2-heitega majandusele, ning on valmis kaasama teemaderingi ka IKT taristud ja digitaalajastu majanduskasvu meetmed.

Vähem arenenud riikide jaoks on suureks majanduskasvu ajendiks eksport ja välismaised otseinvesteeringud, mis aitavad luua töökohti ning soodustavad teadmus- ja tehnoloogiasiiret. VKEd on ühtekuuluvuspoliitika üks peamine sihtrühm ning neile avaldab halvenev ärikeskkond eriti suurt mõju. Väikese sisenõudluse taustal aitab suurem kaupade ja teenuste eksport majanduskasvu elavdada. Investeeringud innovatsiooni ja aruka spetsialiseerumise strateegiasse võivad parandada selle sektori näitajaid.

Ehitussektoris jätkuvad raskused, mis on seotud panganduskriisi tagajärgedega, mis omakorda tulenevad piiratud juurepääsust laenuvõimalustele, eluasemehindade mulli lõhkemisest ning kodumajapidamiste kasutada oleva sissetuleku ja sissetulekuga kindlustatuse vähenemisest. Hoonete energiatõhususse investeerimine võib aidata taastada mõned selles sektoris kaotatud töökohad.

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk ELis suurenes ja võib jätkuvalt suureneda tulenevalt asjaolust, et vaesusele ja tõrjutusele avaldub kriisi mõju viivitusega.

Eelarve konsolideerimine suurendab veelgi ühtekuuluvuspoliitika tähtsust avaliku sektori investeeringute olulise allikana ajavahemikul 2014–2020. Tegelikult moodustavad ühtekuuluvuspoliitika raames antavad rahalised vahendid praegu juba üle poole paljude vähem arenenud liikmesriikide ja piirkondade avaliku sektori investeeringutest. Komisjon kutsub liikmesriikide ja piirkondi tungivalt üles alustama viivitamatult uute programmide ettevalmistamist, et ei kaotataks aega selle tagamisel, et majandustegevuse aktiivsuse elavdamiseks ja sotsiaalse kaasamise toetamiseks vajalike projektidega saaks teha algust järgmise aasta alguses.

[1]               2007–2010.

[2]               Ajakirja „The Economist” eluaseme hinnaindeks.

[3]               Osa sellest suurenemisest võib olla põhjustatud lüngast andmeseerias.

[4]               http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=7315.

[5]               Üksikasjalikum analüüs on esitatud tööhõivet ja sotsiaalseid arenguid käsitlevas 2012. aasta aruandes Employment and Social Developments in Europe Report 2012, http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=7315.

[6]               Analüüs ei hõlma Luksemburgi, Maltat ja Küprost.

[7]               Analüüs ei hõlma Luksemburgi, Maltat, Küprost ja Itaaliat.

[8]               Ainsad erandid olid Itaalia, Kreeka, Portugal ja Luksemburg.