Soovitus:

NÕUKOGU SOOVITUS,

milles käsitletakse Itaalia 2013. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse nõukogu arvamus Itaalia stabiilsusprogrammi (2012–2017) kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 2 ja artikli 148 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta,[1] eriti selle artikli 5 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta,[2] eriti selle artikli 6 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni soovitust[3],

võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone[4],

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu järeldusi,

võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust,

olles konsulteerinud majandus- ja rahanduskomiteega

ning arvestades järgmist:

(1)       Euroopa Ülemkogu nõustus 26. märtsil 2010 komisjoni ettepanekuga käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia „Euroopa 2020”, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)       Nõukogu võttis 13. juulil 2010 komisjoni ettepanekute põhjal vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta;[5] mõlemat dokumenti koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)       29. juunil 2012 võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe, millega luuaks sidus raamistik riiklikul, ELi ja euroala tasandil, kasutades selleks kõiki võimalikke hoobasid, vahendeid ja poliitikaid. Nad otsustasid, milliseid meetmeid võtta liikmesriikide tasandil, rõhutades eelkõige kindlat kavatsust saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke ja rakendada riigipõhiseid soovitusi.

(4)       Nõukogu võttis 6. juulil 2012 vastu soovituse Itaalia 2012. aasta riikliku reformikava kohta ja esitas arvamuse Itaalia ajakohastatud stabiilsusprogrammi (2011-2015) kohta.

(5)       28. novembril 2012 võttis komisjon vastu iga-aastase majanduskasvu analüüsi,[6] mis tähistab majanduspoliitika koordineerimise 2013. aasta Euroopa poolaasta algust. Samuti võttis komisjon 28. novembril 2012 määruse (EL) nr 1176/2011 alusel vastu häiremehhanismi aruande[7], milles nimetati Itaaliat ühe liikmesriigina, kelle olukorda tuleb põhjalikult analüüsida.

(6)       Euroopa Ülemkogu kiitis 14. märtsil 2013 heaks finantsstabiilsuse tagamise ja eelarve konsolideerimise prioriteedid ning majanduskasvu hoogustamise meetmed. Ülemkogu toonitas vajadust jätkata diferentseeritud ja majanduskasvu soodustavat eelarve konsolideerimist, taastada tavapärased majandusele laenu andmise tingimused, edendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet, tegelda töötuse probleemiga ja majanduskriisi sotsiaalsete tagajärgedega ning moderniseerida avalikku haldust.

(7)       10. aprillil 2013 avaldas komisjon määruse (EL) nr 1176/2011 artikli 5 alusel Itaalia suhtes läbi viidud põhjaliku analüüsi[8] tulemused. Komisjoni analüüsi põhjal võib järeldada, et Itaalias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, millega seoses tuleb võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Itaalia makromajanduslik tasakaalustamatus väljendub jätkuvalt peamiselt välise konkurentsivõime vähenemises ning avaliku sektori kõrges võlatasemes tagasihoidliku majanduskasvu tingimustes.

(8)       Itaalia esitas 11. aprillil 2013 oma stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2012–2017 ja 2013. aasta riikliku reformikava. Sellele järgnevalt väljendas 28. aprillil ametisse nimetatud uus valitsus oma kavatsust tugevdada struktuursete reformide tegevuskava ja kinnitas samaaegselt stabiilsusprogrammis esitatud eelarve-eesmärke. 17. mail võeti vastu dekreetseadus, mis hõlmab kinnisvara maksustamist käsitlevaid uusi sätteid ja töötasu täiendamise süsteemi laiendamist tööturul alahõivatud töötajatele. Selleks et võtta arvesse kõnealuste dokumentide ja valitsuse võetud uute meetmete omavahelisi seoseid, hinnati neid ühel ja samal ajal.

(9)       Nõukogu määruse (EÜ) nr 1466/97 alusel 2013.–2017. aasta stabiilsusprogrammile antud hinnangu põhjal on nõukogu seisukohal, et programmi eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on 2014. aasta puhul optimistlik (võrreldes komisjoni 2013. aasta kevadise prognoosiga). See on usutav alates 2015. aastast, kuid seda vaid eeldusel, et vastu võetud struktuurireformid rakendatakse täielikult, mis on aga jätkuvalt probleemiks. Uus valitsus kinnitas programmis kirjeldatud eelarvestrateegia ja parlament kiitis selle heaks. Eelarvestrateegia eesmärk on hoida kogu programmiperioodi vältel puudujääk alla 3 % SKPst, saavutada 2013. aastal keskpika perioodi eesmärk ja vähendada võla suhet SKPsse alates 2014. aastast. Programmis kinnitatakse keskpika perioodi eesmärki, milleks on struktuurselt tasakaalus eelarvepositsioon, mis on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga. 2012. aastal viidi puudujääk 3 %-ni SKPst ning 3. mail avaldatud komisjoni 2013. aasta kevadprognoosi kohaselt jääb see aastatel 2013−2014 alla kontrollväärtuse. Arvatakse, et Itaalia valitsuse 17. mail vastu võetud õigusaktil ei ole märkimisväärset mõju puudujäägile, kui seda järjekindlalt rakendatakse. Struktuurne eelarvepositsioon paranes aastatel 2009−2012 kokku 2,7 protsendipunkti võrra SKPst, ning kui eeldada, et poliitika ei muutu, peaks struktuurne eelarvepositsioon protsendina SKPst paranema veel ühe protsendipunkti võrra 2013. aastal (ulatudes -0,5 %-ni) ning seejärel 2014. aastal vaid veidi halvenema. Struktuurne esmane eelarvepositsioon peaks aastal 2014 olema ligikaudu 5 % SKPst. Aastaks 2013 prognoositav struktuuriline kohandamine on asjakohane, põhinedes ka kulude analüüsil (arvestamata kaalutlusõiguse alusel võetud tulumeetmeid). Seevastu 2014. aastal näitab see kõrvalekallet keskpika perioodi eesmärgi saavutamisele suunatud kohandamiskavast. Programmis prognoositakse, et valitsemissektori võla suhe saavutab 2013. aastal tipptaseme ning hakkab seejärel langema muu hulgas ka tänu erastamistuludele, mis ulatuvad ühe protsendipunktini SKPst aastas. Prognooside kohaselt aga kasvab võla suhe SKPsse endiselt ja selle põhjuseks on muu hulgas kommertsvõla tasumine. See kasv on ligikaudu 2,5 protsendipunkti aastatel 2013−2014, aga neis prognoosides ei arvestata erastamisest saadavat tulu, kuna üksikasjad ei ole veel täpsustatud. 2013. aastast alates on Itaalias kolmeaastane üleminekuperiood seoses võlakriteeriumi täitmisega ning stabiilsusprogrammis sisalduv võlasuundumus tagab piisavad edusammud kriteeriumi täitmise suunas. Programmis esitatud puudujääki ja võlga käsitlevad prognoosid aga tuginevad eelarvemeetmete ja vastu võetud struktuurireformide täielikule rakendamisele. Need meetmed on määrava tähtsusega, et suurendada turgude usaldust ning edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist.

(10)     Ehkki eelarve jätkusuutlikkuse edendamiseks ja majanduskasvu ergutamiseks on vastu võetud olulisi reforme, on endiselt probleeme nende rakendamisega, samuti tuleks võtta täiendavaid meetmeid. Mitmed kavandatud olulised meetmed on veel heaks kiitmata või on asjaomased õigusaktid vastu võtmata ning on oht, et nende kohaldamist ei jälgita kõigil valitsemistasanditel järjepidevalt. Avaliku halduse tõhusus seoses õigus- ja menetlusraamistiku, valitsemise kvaliteedi ja haldussuutlikkusega on endiselt väga väike ning see mõjutab reformide rakendamist ja ettevõtluskeskkonda.

(11)     Ettevõtluskeskkonna parandamiseks on vaja lõpule viia tsiviilõigussüsteemi reform, mis hõlmab kohtukorralduse kiiret läbivaatamist ning juhtumite menetlemiseks kuluva aja, lahendamata kohtuasjade ja kohtuvaidluste suure arvu vähendamist. Konstitutsioonikohtu 2012. aasta oktoobri vahendusmenetlust käsitlevat otsust järgides on vaja meetmeid, et edendada vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide kasutamist. Tõsine probleem on korruptsioon, millest tulenevaid kulusid hinnatakse 4 % SKPst ja mis häirib oluliselt majanduse elavnemise võimalusi. 2012. aasta novembri korruptsioonivastane seadus vajab järelmeetmeid ning korruptsioonivastase võitluse tõhusust saaks veelgi parandada, eelkõige pikendades hagi aegumise tähtaegu, mis praegu on lühikesed.

(12)     Seni kohaldatud eelarve konsolideerimise ambitsioonikat strateegiat on täiendatud 2012. aasta aprillis põhiseadusesse lisatud tasakaalus eelarve reegeliga ning meetmetega avaliku sektori kulude tõhususe ja kvaliteedi parandamiseks. Siiski on rakendamisel esinevad lüngad piiranud võetud meetmete täielikku tulemuslikkust, eelkõige seoses avaliku sektori tööhõive tõhususe ja provintside arvu vähendamisega. Ühtekuuluvusmeetme kava rakendamine võimaldas kiirendada struktuurifondide kasutamist ja need nende kaudu eraldatud summa oli ligikaudu 12,1 miljardit eurot kolmel järjestikusel etapil. Siiski jätab rahaliste vahendite parem haldamine eelkõige Lõuna-Itaalias suuresti soovida ning see annab põhjust tunda muret 2014−2020 programmiperioodi pärast. Itaalial on seega piisavalt tegutsemisruumi avaliku sektori kulutuste tõhususe suurendamiseks.

(13)     Pankadel on tavapäraselt oluline roll Itaalia majandustegevuse toetamisel, eelkõige väikeettevõtjatele antavate laenude kaudu . Nende suutlikkus selle rolli täitmisel on aga pikaajalise majanduslanguse tõttu nõrgenenud. Suurenenud krediidirisk koos viivislaenude suure ja kasvava hulgaga on laenuandmist vähendanud ja süvendab pankade madalat kasumlikkust. Sellele olukorrale reageerimiseks hindab Itaalia Pank praegu langenud väärtusega laenude tagatiste asjakohasust kohapealsete kontrollkäikudega. Itaalia pankade üldjuhtimise teatud aspektid võivad piirata pankade finantsvahenduse tulemuslikkust. Pangaväliste rahastamiskanalite (eelkõige omakapitali kaudu rahastamine) kasutamise soodustamiseks ja innovatsioonivõime edendamiseks on võetud küll meetmeid, aga nende ulatus jääb piiratuks ja need ei ole veel täielikult rakendunud. Äritehingute puhul hilinenud maksmist käsitleva ELi direktiivi ülevõtmine ja kuhjunud kommertsvõla kavandatud tasumine aitab kaasa ettevõtete likviidsuse parandamisele.

(14)     2012. aasta juunis võeti vastu ulatuslik tööturu reform, et vähendada tööturu jäikust ja killustatust. Reform tuleb lõpule viia, võttes vastu menetluses olevad rakendusaktid, ja jälgida tähelepanelikult selle kohapealset konkreetset elluviimist. Samuti ei ole riiklikud tööturuasutused integreeritud veel töötushüvitisi maksva asutusega, et toetada tõhusate aktiveerimisstrateegiate rakendamist. Ajavahemikul 2011−2013 koostasid sotsiaalpartnerid uue palgakujundamise raamistiku, mida toetavad maksustiimulid, et viia palgad senisest paremini vastavusse tootlikkuse ja kohaliku tööturu tingimustega. Seda raamistikku tuleks tõhusalt rakendada ja seda järk-järgult rakendamise tulemuste jälgimise alusel kohandada.

(15)     Jätkuvalt suurenes noorte töötus ja nende noorte inimeste osakaal, kes ei ole hõivatud töö, õppetegevuse ega koolitusega, ulatudes 2012. aasta lõpus vastavalt 37 %-ni ja 21,1 %-ni. Nii kolmanda taseme hariduse omandamise kui ka kolmanda taseme haridusega noorte tööhõive määra poolest on Itaalia ELis viimasel kohal. See viitab sellele, et noorte oskused ei ole tööturul asjakohased. Koolist väljalangenute arv on hoolimata mõningasest vähenemisest endiselt suur. Seega tõstatub haridussüsteemi tulemuslikkuse küsimus. Õpetajaamet on siinkohal keskse tähtsusega, seda iseloomustab praegu ühese karjääri võimalus ning see pakub piiratud väljavaateid ametialaseks arenguks. Naiste osalemine tööturul on väike ning naiste ja meeste tööhõive erinevus on ELi üks suuremaid. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk ning eelkõige suur materiaalne puudus suurenevad märkimisväärselt, samal ajal kui sotsiaalkaitsesüsteemil on üha suuremaid raskusi, et vastata sotsiaalsetele vajadustele, kuna tegeletakse peamiselt pensionikulutustega ning sotsiaalsiirded (välja arvatud pensionid) ei ole piisavalt suunatud vaesusega võitlemisele ja sotsiaalse kaasatuse edendamisele.

(16)     Maksusüsteemi struktuur on jätkuvalt keeruline ja see koormab tugevalt tööjõudu ja kapitali. Pärast 2010.−2011. aasta jõupingutusi on täiendavad meetmed maksukoormuse nihutamiseks tootmisega seotud teguritelt tarbimisele, omandile ja keskkonnale olnud piiratumad. Lisameetmeid on vaja maksusüsteemi lihtsustamiseks, maksukulude ühtlustamiseks, omandimaksude vastavusse viimiseks turuväärtustega, maksukuulekuse suurendamiseks ja maksudest kõrvalehoidumise vähendamiseks. Kuni katastriväärtuste läbivaatamiseni on kinnisvara maksustamise kavandatud reformi eesmärk õiglasem maksustamine, võttes arvesse stabiilsusprogrammis sätestatud eelarvestrateegia piiranguid. Varimajanduse ja deklareerimata töö osakaalu vähendamine aitab parandada riigi rahandust ning sel on positiivne mõju võrdsusele. Käibemaksuvabastuste või vähendatud maksumäära ja otseste maksukulude läbivaatamine võib vajada ka kohandusi sotsiaalsiirete osas, et selle jaotuslik mõju oleks võimalikult väike.

(17)     Märkimisväärseid jõupingutusi on tehtud teenustesektori liberaliseerimisel. Reguleeritud kutsealasid käsitleva reformiga tuleks aga minna veelgi kaugemale, et kaotada olemasolevad piirangud, ning kõnealuse reformi keskseid põhimõtteid tuleks kaitsta võimalike, eelkõige õiguselukutsete reformist tulenevate tagasilöökide eest. Konstitutsioonikohtu 2012. aasta juuli otsust järgides on samuti oluline võtta meetmeid, et avada kohaliku tasandi avalikud teenused konkurentsile.

(18)     Käimas on küll võrgutööstuste reformimine, et avada turule juurdepääs ja suurendada infrastruktuuri võimsust, kuid olulised probleemid püsivad endiselt. Gaasivõrgu eraldamine peaks jõudma lõpule 2013. aasta septembris ning 2013. aasta märtsiks tuleb rakendada energiavajadusi käsitlev riiklik strateegia. Telekommunikatsiooni avamine konkurentsile on järgmine potentsiaalne tegevusvaldkond. Maanteede, lennujaamade, sadamate ja raudteede eest vastutav uus transpordiamet on veel loomata. Kõnealune amet peaks olema sõltumatu, sellel peaksid olema toimimiseks vajalikud vahendid ja volitused rakendada sanktsioone. Samuti on suureks probleemiks riigisisese ja piiriülese infrastruktuuriga seotud puudujäägid (sh erinevused riigi põhja- ja lõunaosa vahel), mille tulemuseks on kõrged energiahinnad, lairibaühenduste väike levik ja transpordi kitsaskohad.

(19)     Komisjon hindas Euroopa poolaasta raames põhjalikult Itaalia majanduspoliitikat. Hinnati stabiilsusprogrammi ja riiklikku reformikava ning esitati põhjalik analüüs. Hindamisel on arvesse võetud nende dokumentide asjakohasust Itaalia eelarve- ja sotsiaal-majanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast, aga ka nende vastavust ELi eeskirjadele ja juhistele, pidades silmas vajadust tugevdada ELi üldist majandusjuhtimist, lisades tulevastesse riiklikesse otsustesse ELi tasandi panuse. Euroopa poolaasta raames koostatud komisjoni soovitused kajastuvad soovitustes 1–6.

(20)     Võttes arvesse kõnealust hinnangut, on nõukogu Itaalia stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ja tema arvamus[9] selle kohta kajastub eelkõige soovituses 1.

(21)     Võttes arvesse komisjoni põhjalikku analüüsi ja kõnealust hindamist, on nõukogu läbi vaadanud riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammi. Määruse (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta) artikli 6 alusel tehtud nõukogu soovitused kajastuvad allpool esitatud soovitustes 1−6.

(22)     Komisjon on Euroopa poolaasta raames hinnanud põhjalikult ka kogu euroala majanduspoliitikat. Sellele tuginedes on nõukogu esitanud konkreetsed soovitused liikmesriikidele, kelle vääringuks on euro. Ka Itaalia peaks tagama kõnealuste soovituste täieliku ja õigeaegse rakendamise,

SOOVITAB Itaalial võtta ajavahemikus 2013–2014 järgmisi meetmeid:

1.           Tagada, et eelarvepuudujääk jääb 2013. aastal alla 3 % SKPst, rakendades selleks täielikult vastu võetud meetmed. Jätkata struktuurilist kohandamist sobivas tempos majanduskasvu soodustava eelarve konsolideerimise kaudu, et saavutada ja säilitada keskpika perioodi eesmärk alates 2014. aastast. Saavutada kavandatud esmane struktuurne ülejääk, et püsivalt vähendada kõrget võla suhet SKPsse (prognoositavalt 132,2 % SKPst 2014. aastal). Jätkata avaliku sektori kulude püsivat tõhustamist ja kvaliteedi parandamist, rakendades täielikult 2012. aastal vastu võetud meetmed ja vaadates kõikidel valitsemistasanditel kulud korrapäraselt läbi.

2.           Tagada käimasolevate reformide õigeaegne elluviimine, võttes kiiresti vastu vajalikud õigusaktid, millele järgneb nende kohaldamine kõigil valitsustasanditel ja kõigi asjaomaste sidusrühmade poolt, ning jälgida nende mõju. Suurendada avaliku halduse tõhusust ja parandada eri valitsustasandite vahelist koordineerimist. Lihtsustada haldus- ja regulatiivraamistikku kodanike ja ettevõtjate jaoks ning vähendada juhtumite menetlemiseks kuluvat aega ja kohtuvaidluste suurt hulka tsiviilõigussüsteemis, edendades sealhulgas vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi. Tugevdada korruptsiooni tõkestamise eesmärgil õigusraamistikku, vaadates sealhulgas läbi aegumistähtaegade eeskirjad. Võtta vastu struktuurimeetmed, et parandada ELi rahaliste vahendite haldamist Itaalia lõunapiirkondades, pidades silmas 2014.−2020. aasta programmiperioodi.

3.           Edendada pangandussektoris juhtimistavasid, mis parandavad tõhusust ja tootlikkust, et toetada seeläbi tootmistegevusele suunatavaid krediidivoogusid. Jätkata käimasolevat tööd varade kvaliteedi läbivaatamisel kogu pangandussektoris ja lihtsustada pankade bilansis olevate viivislaenude probleemi lahendamist. Soodustada kapitaliturgude arengut, et mitmekesistada rahastamisvõimalusi ja parandada ettevõtete juurdepääsu rahastamisele (eelkõige omakapital), nii et seeläbi suureneks ettevõtete innovatsioonivõime ja paraneks nende areng.

4.           Tagada tööturgu ja palkade kujundamise käsitlevate reformide tõhus rakendamine, et viia palgad senisest paremini vastavusse tootlikkusega. Võtta täiendavaid meetmeid eelkõige naiste ja noorte tööturul osalemise suurendamiseks, näiteks noortegarantii rakendamise kaudu. Edendada kutseharidust ja -koolitust, tagada riiklike tööturuasutuste suurem tõhusus ning parandada kolmanda taseme õppuritele suunatud karjääri- ja nõustamisteenuste kvaliteeti. Vähendada rahalisi tegureid, mis motiveerivad leibkonna teist palgasaajat mitte töötama, ning parandada hoiu- ja kooliväliste teenuste pakkumist. Suurendada jõupingutusi, et vältida koolist väljalangemist, ning parandada koolide kvaliteeti ja tulemusi, reformides ka õpetajate kutsealaseid ja karjäärivõimalusi. Tagada sotsiaalsiirete tõhusus, sealhulgas hüvitiste parema suunamise kaudu, ning eelkõige madala sissetulekuga ja lastega leibkondade jaoks.

5.           Nihutada eelarveneutraalsel viisil maksukoormus tööjõult ja kapitalilt tarbimisele, omandile ja keskkonnale. Vaadata selleks läbi käibemaksuvabastuste, vähendatud maksumäärade ja otseste maksukulude ulatus ning reformida katastrisüsteemi, et viia korduvad kinnisvaramaksud vastavusse turuväärtustega. Jätkata võitlust maksudest kõrvalehoidumise vastu, parandada maksukohustuste täitmist ning võtta otsustavaid meetmeid võitlemiseks varimajanduse ja deklareerimata tööga.

6.           Tagada teenustesektori avamist käsitlevate meetmete nõuetekohane rakendamine. Kaotada kutseteenustel lasuvad olemasolevad piirangud ning edendada turule juurdepääsu kohaliku tasandi avalike teenuste osutamisel, näiteks olukordades, kus tuleks edendada riigihangete kasutamist (kontsessioonide asemel). Jätkata võetud meetmete kohaldamist, et parandada turulepääsu tingimusi võrgutööstuste puhul, võttes prioriteetse sammuna ette transpordiameti loomise. Ajakohastada infrastruktuuri võimsus, keskendudes elektrivõrkudele, ühendvedudele ja kiirele lairibaühendusele telekommunikatsiooni valdkonnas, seades eesmärgiks ka põhja- ja lõunaosa vaheliste erinevuste kaotamine.

Brüssel,

                                                                       Nõukogu nimel

                                                                       eesistuja

[1]               EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1.

[2]               ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.

[3]               COM(2013) 362 (final).

[4]               P7_TA(2013)0052 ja P7_TA(2013)0053.

[5]               Nõukogu otsus 2013/208/EL, 22. aprill 2013.

[6]               COM(2012) 750 (final).

[7]               COM(2012) 751 (final).

[8]               SWD(2013) 118 (final).

[9]               Vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikele 2.