SISUKORD

1........... Õigusraamistik................................................................................................................ 3

2........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 3

3........... Suhkru importimise uued tingimused................................................................................ 4

4........... Suhkruimpordis toimunud muutused................................................................................ 4

4.1........ Imporditavad suhkrukogused.......................................................................................... 5

4.2........ Imporditava suhkru päritolu............................................................................................. 5

4.3........ Toorsuhkru ja valge suhkru impordi võrdlus..................................................................... 5

5........... Muutused suhkrutarnetes ja -hinnas................................................................................. 5

6........... Vajalikud turumeetmed................................................................................................... 7

7........... Järeldused...................................................................................................................... 7

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Vähim arenenud riikidest ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidest ELi toimuva suhkruimpordi areng

Komisjoni määruse (EÜ) nr 828/2009 artikli 5 lõikes 3 osutatud komisjoni aruanne

1.           Õigusraamistik

Nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1528/2007 (millega teatavatest Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riikide rühma riikidest pärit toodete suhtes kohaldatakse korda, mis on sätestatud lepingutes, millega või mille tulemusel luuakse majanduspartnerlus – turulepääsu määrus) artiklis 9 sätestatakse, et ajavahemikus 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2015 võib peatada suhkru importimise AKV riikidest, mis ei kuulu vähim arenenud riikide hulka, kui samaaegselt ületab suhkru import kõikidest AKV riikidest 3,5 miljonit tonni ning vähim arenenud riikide hulka mittekuuluvatest AKV riikidest 1,6 miljonit tonni turustusaasta kohta. Nimetatud kogused on jagatud tootmispiirkondade vahel, mis tagab igale majanduspartnerluslepingu piirkonnale minimaalse turulepääsu. Seda nimetatakse üleminekuaja kaitsemehhanismiks.

Üleminekuaja kaitsemehhanismi kohta on üksikasjalik teave esitatud komisjoni 10. septembri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 828/2009, milles sätestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad tariifirubriiki 1701 kuuluvate suhkrutoodete impordi ja rafineerimise jaoks sooduslepingute alusel turustusaastatel 2009/2010–2014/2015, artiklis 5 ja IV lisas. Artikli 5 lõikes 3 sätestatakse, et komisjon esitab aruande suhkru kaitsemehhanismi toimimise kohta üleminekuajal. Aruandes võetakse arvesse käesoleva määruse I lisas osutatud suhkrukaubavoogusid AKV riikidest ning vähim arenenud riikidest.

2.           Sissejuhatus

EL reformis 2006. aastal suhkruturukorraldust, et suurendada ELi suhkrutööstuse konkurentsivõimet ja turule orienteeritust. Reformi põhielemendid olid järgmised: ELi toetushindade järkjärguline vähendamine 36 % ulatuses nii ELi tootjate kui ka soodustingimustel eksportivate AKV riikide ja vähim arenenud riikide jaoks ning ELi kvoodikohase suhkru tootmise vähendamine. 2006. aasta suhkruturukorralduse reformis võeti arvesse AKV riikide ning vähim arenenud riikide suhkrutootjate eelisjuurdepääsu.

Reformi käigus hinnati, et impordi poolel võivad olulist rolli mängida nn vahetustehingulised[1] kaubavood sooduspartneritelt (AKV riigid ja vähim arenenud riigid), eeldusel et valge suhkru maailmaturuhind on 200 dollarit tonni kohta ning vahetuskurss 1,3 dollarit euro kohta. Nende eelduste kohaselt võib erinevus ELi suhkruhinna ja maailmaturuhinna või AKV riikide ja vähim arenenud riikide hinna vahel ajendada mõnda neist riikidest vahetustehingute abil eksportima ELi nii palju kohalikku toodangut kui võimalik.

Vahetustehingud sõltuvad maailmaturu- ja ELi hindade vahest, veokuludest ja importijate suutlikkusest korraldada kõnealust keerulist süsteemi. Reformi käigus leiti, et vahetustehingulise kaubavoo võimalik maksimaalne maht on 3,5 miljonit tonni, mis vastab AKV riikide ja vähim arenenud riikide tootmisvõimsusele.

3.           Suhkru importimise uued tingimused

2009/10. turustusaasta oli esimene importimise tervikliku uue õigusraamistiku rakendamise aasta. Alates 1. oktoobrist 2009 muutus AKV riikide impordi sooduskord suhkruprotokolliga ühinenud AKV riikidele jaotatud kogustest majanduspartnerluslepingute (EPA) ja algatuse „Kõik peale relvade” (EBA) sihtriikidega sõlmitud lepingute alusel tolli- ja kvoodivabaks impordiks, mis laiendas märkimisväärselt AKV riikide ja vähim arenenud riikide turulepääsu. Suhkru eksport vähim arenenud riikidest ELi liberaliseeriti täies ulatuses ning vähim arenenud partnerlusriikide hulka mittekuuluvatest AKV riikidest imporditava suhkru suhtes kohaldati üksnes mahul põhinevat kaitsemeedet.

2009/2010. turustusaastal AKV riikide ja vähim arenenud riikide eksport ELi pisut vähenes, kuid alates 2010/2011. turustusaastast aitas EL kaasa ekspordi järkjärgulisele, ent pidevale kasvule. Maailmaturuhinnad on viimase kolme aasta jooksul olnud eriti kõrged ning ELi turg seetõttu vähem atraktiivne; samuti kasutavad AKV riigid ja vähim arenenud riigid kõrgeid kohaliku, piirkondliku ja maailmaturu hindu ära. 2011. aastal eksportisid AKV riigid ja vähim arenenud riigid ülemaailmselt 3,2 miljonit tonni suhkrut, millest 1,9 miljonit tonni eksporditi ELi. Lisaks on AKV riikide ja vähim arenenud riikide toodangu ja ekspordi kasv mõningase viivituse tõttu käimasolevates investeeringutes olnud oodatust väiksem.

Peale selle tegid mõned AKV riigid 2008. aastal strateegilise otsuse suurendada valge suhkru eksporti. Selline arengusuund koos AKV riikides ja vähim arenenud riikides kasvava tarbimisega on vähendanud ELi ekspordiks saadaoleva toorsuhkru koguseid.

2011. aastal tarbiti AKV riikides ja vähim arenenud riikides suhkrut 7,3 miljonit tonni. Võrreldes 2004. aastal tarbitud 5,1 miljoni tonniga tähendab see nimetatud vahemikus toimunud 41 % kasvu.

Täpsema teabe saamiseks vt lisa V tabel.

4.           Suhkruimpordis toimunud muutused

Pärast 2006. aasta suhkrureformi muutus EL suhkru netoeksportijast suhkru netoimportijaks.

4.1.        Imporditud suhkrukogused

Ajavahemikus 2001/02–2005/06 oli suhkru keskmine koguimport ELi 2,1 miljonit tonni, millest 1,6 miljonit tonni imporditi AKV riikidest ja vähim arenenud riikidest.

Alates 2006/07. turustusaastast hakkasid kolmandatest riikidest pärit suhkru koguveod märkimisväärselt kasvama ning 2010/11. turustusaasta jooksul kasvas suhkru import juba enneolematu 3,7 miljoni tonnini (+77 % võrreldes ajavahemikuga 2001/02–2005/06), mis kujutas endast kõigi aegade suurimat mahtu. Samal ajal jõudis suhkru soodusimport AKV riikidest ja vähim arenenud riikidest 1,8 miljoni tonni tasemeni (+16 % võrreldes ajavahemikuga 2001/02–2005/06).

2011/12. turustusaastal oli suhkru koguimport ELi veidi väiksem kui sellele eelnenud turustusaastal: 3,6 miljonit tonni (–3 %). Seevastu suhkru soodusimport AKV riikidest ja vähim arenenud riikidest kasvas jätkuvalt, saavutades uue rekordtaseme 1,84 miljonit tonni (+1,9 % võrreldes varasema turustusaastaga). Seega on suhkru soodusimport alates 2006. aasta reformist pidevalt kasvanud, kuigi mitte sellisel määral, nagu eeldati kõige optimistlikuma stsenaariumi alusel, sealhulgas vahetustehingud.

Impordi kohta vt lähemalt I lisa.

4.2.        Imporditava suhkru päritolu

Kõnealune kasvutrend kehtis eelkõige järgmiste AKV riikide ning vähim arenenud riikide puhul: Mosambiik, Svaasimaa, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Laos ja Kambodža.

Praeguste andmete põhjal tundub, et kõige lootustandvam vähim arenenud riik suhkrutootmise ja ELi eksportimise edasiseks laiendamiseks on Mosambiik.

Impordi kohta vt lähemalt II, III ja IV lisa.

4.3.        Toorsuhkru ja valge suhkru impordi võrdlus

Eelmise suhkruprotokolliga oli lubatud üksnes riigile eraldatud suhkrukogus, peamiselt rafineeritav toorsuhkur. Seega oli suhkruturukorralduse reformi üks olulisemaid uusi elemente võimalus importida valget suhkrut. Mõned AKV riigid, eelkõige Mauritius, on kõrgema lisandväärtuse saamiseks tõepoolest suurendanud valge suhkru eksporti võrreldes toorsuhkru ekspordiga.

2011/12. turustusaastal tõusis toorsuhkru importimine ELi uuele rekordilisele tasemele, st 2,7 miljoni tonnini, mis moodustab 76 % imporditud kogumahust.

Impordi kohta vt lähemalt I lisa.

5.           Muutused suhkrutarnetes ja -hinnas

Muutused tarnetes

Turustusaastatel 2006/07 ja 2007/08 oli ELi suhkruturg ülevarustatud ning EL pidi kvoodisuhkru turult kõrvaldama. Kõnealune ülejäägiolukord turul kestis kuni 2008/09. turustusaasta alguseni. Alates 2009/10. turustusaastast muutus ELi suhkruturg ülevarustatud turust tasakaalustatumaks turuks. Kuigi AKV riikide ja vähim arenenud riikide avatud juurdepääsuga loodi ELi ettevõtjatele uusi võimalusi suhkru ostmiseks, surus see ka ELi suhkru hindu alla. Siiski on mõned ELi importijad nimetatud arengusuuna ja kasvava maailmaturuhinna tõttu kogenud raskusi tarnevajadustega seotud lepingute sõlmimisel. 2011. kalendriaasta jooksul selgus, et ELi suhkruturg ei ole mitte ülevarustatud turg, vaid pigem kokkusurutud turg. Seetõttu toimusid 2011/12. turustusaastal kõnealuses uues majanduskeskkonnas läbirääkimised suhkru hinna üle ning suhkrutootjatel õnnestus läbirääkimistel saavutada ELi turu tarbeks palju kõrgem suhkruhind.

Hinnamuutused

Üleminekuperioodil ajavahemikus juuli 2006 – september 2009 vähenes valge suhkru ELi-sisene hind 12 %, langedes 630 eurolt 555 eurole tonni kohta.

Ajavahemikus oktoober 2009 – veebruar 2010 imporditi suhkrut eeldatud koguses vastavalt majanduspartnerluslepingute ja EBA järelevalvesüsteemile. Selle tulemusena langes 2009. aasta septembri ELi-sisene hind 555 eurolt 2009. aasta novembris 493 eurole tonni kohta (–11 %), vaatamata maailmaturuhinna ajutisele tõusule, mis 2010. aasta veebruaris saavutas 522 euroga tonni kohta viimase 30 aasta lõikes rekordilise taseme.

Järgnenud kuude jooksul hakkas maailmaturuhind langema ning järsk langus leidis aset 2010. aasta veebruari ja mai vahel, kui hind langes 522 eurolt 376 eurole tonni kohta (–28 %). Selle aja jooksul püsis ELi siseturuhind stabiilselt 475 euro juures tonni kohta.

Sellegipoolest tõusis maailmaturuhind 2010. aasta teisel poolaastal järsult, ületades ajavahemikus september 2010 – jaanuar 2011 ELi hinda: 2010. aasta detsembris oli valge suhkru hind maailmaturul palju kõrgem kui ELis ehk 628 eurot võrreldes 486 euroga tonni kohta.

2011. aasta esimesel poolaastal liikusid EL ja maailmaturg vastupidises suunas ning 2011. aasta maiks oli maailmaturuhind ajendatuna külluslikust pakkumisest maailmaturul langenud 628 eurolt 400 eurole tonni kohta. ELi hind tõusis sama perioodi jooksul 486 eurolt 536 euroni tonni kohta.

2011/12. turustusaasta alguses oli väljavaade muutunud. Oli selge, et AKV riikidele ning vähim arenenud riikidele majanduspartnerluslepingu ja EBA lepinguga antud impordisoodustused ei tekitanud ülemääraseid impordivoogusid. Varasemad ootused, et ELi suhkruturg ujutatakse AKV riikidest ning vähim arenenud riikidest pärit suhkruga üle, ei osutunud realistlikuks ning väljavaade oli selline, et import AKV riikidest ning vähim arenenud riikidest ei suuda täita ELi (kvoodipõhise) tootmise ja nõudluse vahelist tühimikku. Selle tulemusena tõusis ELi suhkruhind maailmaturuhinnast märgatavalt kõrgemale ja ületas isegi 2006. aasta reformi rakendamise eelse taseme, liikudes vastupidises suunas alates 2011. aasta algusest kestnud maailmaturuhindade pidevale langusele. Seega tõusis ELi hind 2012. aastal järjepidevalt, jõudes 2013. aasta jaanuariks kõrge tasemeni – 738 euroni tonni kohta.

Täpsema teabe saamiseks vt VIII lisa graafikut.

6.           Vajalikud turumeetmed

Paradoksaalselt tuli komisjonil viimaste turustusaastate jooksul üleminekuaja kaitsemehhanismi kohaldamise asemel leida võimalusi täiendavate suhkrukoguste lubamiseks ELi turule, et täita toiduks kasutatava suhkru tarne puudujääki ELi suhkruturul (st ELi kvooditurg). ELil on valida kahe tarneallika vahel:

· kvoodivälise suhkru lubamine siseturule

· täiendava impordi lubamine.

2010/11. turustusaastal tarniti ELi turule 1,35 miljonit tonni täiendavas koguses suhkrut, millest:

· 500 000 tonni kvoodivälist suhkrut (ja 26 000 tonni isoglükoosi) lasti turule nulltariifiga;

· 500 000 tonni täiendavas koguses suhkrut imporditi tollimaksuta tariifikvoodiga;

· 350 000 tonni lubati turule pakkumustena vähendatud tollimaksumääraga.

2011/12. turustusaastal tarniti ELi turule 1 miljonit tonni täiendavas koguses suhkrut, millest:

· 400 000 tonni kvoodivälist suhkrut (ja 21 000 tonni isoglükoosi) lasti turule tariifiga 85 eurot tonni kohta;

· 250 000 tonni kvoodivälist suhkrut (ja 13 000 tonni isoglükoosi) lasti turule tariifiga 211 eurot tonni kohta;

· 399 000 tonni suhkrut imporditi vähendatud tollimaksumääraga (sealhulgas 15 000 tonni valget suhkrut).

7.           Järeldused

2006. aasta reformi raames prognoositi, et väga erilistel tingimustel võidakse ELi suhkruturg ujutada üle vähim arenenud riikidest pärit suhkruga. Selle eelduseks oli kaks tingimust: 1) suur vahe ELi hinna ja maailmaturuhinna vahel ning 2) suutlikkus korraldada keerulist kauplemise süsteemi, mis tekitab olukorra, kus suhkrut tootvad vähim arenenud riigid ekspordivad kohalikku toodangut ning impordivad sarnase koguse maailmaturult, et rahuldada riigisiseseid vajadusi.

Pärast impordi liberaliseerimist 2009. aastal on sellise keerulise kauplemissüsteemi korraldamine õnnestunud väga vähestel riikidel. Siiski on suhkru import nimetatud paikadest saavutanud rekordtaseme, kuigi mitte sellises mahus, mis oleks 2009/2010.–2011/2012. turustusaastal ajendanud rakendama kaitsemeetmeid.

Kuni 2014/15. turustusaasta lõpuni peaks AKV riikide ning vähim arenenud riikide suhkruimpordi maksimaalmäär jääma vahemikku 2,1–2,2 miljonit tonni. Seetõttu on väga ebatõenäoline, et kaitsemeetmeid nende kohaldamisperioodi jooksul rakendatakse.

I LISA

II LISA

III LISA

IV LISA

V LISA

VI LISA

VII LISA

VIII LISA

Suhkru ELi ja maailmaturuhinnad

[1]               Nendes hinnangutes rõhutati, et kõnealuse süsteemi (st kogu algatuse „Kõik peale relvade” (Everything But Arms – EBA) sihtriikides toodetud suhkur tuleb eksportida ELi ning EBA riigid peavad oma tarbeks vajalikku suhkrut ostma maailmaturult) korraldamise keerukuse tõttu „võivad suurt rolli mängida vahetustehingulised kaubavood, mille mahu osas on endiselt palju ebakindlust”. Komisjoni talituste töödokument „Reforming the European Union’s sugar policy” („Euroopa Liidu suhkrupoliitika reformimine”), SEK(2005) 0808 (lõplik), lk 9.