KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Lõpparuanne ELi toiduainete rahastamisvahendi rakendamise kohta

Lühendite loetelu

AFSI AGIR Sahel AU-IBAR CSP/RSP DEVCO EAF EL FAO FSTP IFAD MFF NGO NSA PSNP SHARE SWD ÜRO UNHLTF UNRWA WB WFP || L’Aquila toiduga kindlustatuse algatus (L’Aquila Food Security Initiative) Saheli vastupanuvõime algatuse ülemaailmne liit (Alliance Globale pour l’Initiative Résilience) Aafrika Liidu Aafrika Loomsete Ressursside Büroo (African Union Interafrican Bureau for Animal Resources) riigi/piirkonna strateegiadokument (Country/Regional Strategy Paper) arengu ja koostöö peadirektoraat – EuropeAid Euroopa Arengufond Euroopa Liit ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon toiduga kindlustatuse temaatiline programm (Food Security Thematic Programme) Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond mitmeaastane finantsraamistik (Multi-annual financial framework) valitsusväline organisatsioon (Non-Governmental Organisation) valitsusväline osaleja (Non-State actor) tootmise miinimumtaseme tagamise turvavõrgu programm (Productive Safety Net Programme) Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamine (Supporting Horn of Africa Resilience) komisjoni talituste töödokument (Staff Working Document) Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ÜRO kõrgetasemeline töökond (United Nations High-Level Task Force) ÜRO Abi- ja Tööorganisatsioon (United Nations Relief and Works Agency) Maailmapank (The World Bank) Maailma Toiduprogramm (World Food Programme)

1.           Sissejuhatus

2008. aastal muutus toiduhindade pikaajaline langustendents ja põhitoiduainete hinnad tõusid järsult. Selle tagajärjel tabas nälg rohkem kui 100 miljonit inimest arengumaades. Kõrged ja muutlikud toiduhinnad halvendasid eeskätt kõige haavatavamate inimeste toiduga kindlustamatuse olukorda ning põhjustasid mitmes riigis toidukriisist tingitud rahutusi.

2008. aasta juulis toimunud G8 tippkohtumisel teatas komisjon oma kavatusest luua ühe miljardi euro suurune toiduainete rahastamisvahend ulatuslikuks reageerimiseks toiduhindade kriisile. ELi olemasolevate vahendite[1] kaudu toimuvat reaktsiooni oligi vaja tõhustada, et tulla toime sellisest majandusvapustusest tulenevate vajadustega. 16. detsembril 2008 loodi toiduainete rahastamisvahend (rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades).

ELi toiduainete rahastamisvahendi näol oli tegemist esimese suure rahalise reaktsiooniga toidukriisile ning see aitas tugevdada rahvusvahelist koordineerimist ÜROs ja G8s. Enamjaolt täiendas toiduainete rahastamisvahend komisjoni 3,9 miljardi dollari suurust toetust L’Aquila toiduga kindlustatuse algatusele (AFSI). 2009. aasta juulis G8 juhtide käivitatud AFSI maht on 22 miljardit dollarit, millega kolme aasta jooksul toetatakse säästvat põllumajandust ja toiduga kindlustatust arengumaades. Nende kohustuste järelmeetmena käivitas EL hiljuti kaks uut algatust Aafrika Sarve ja Sahelit tabanud ulatuslikele toidukriisidele reageerimiseks (SHARE[2] ja AGIR[3] Sahel). Peale selle on komisjon vastu võtnud uue poliitilise raamistiku, et tugevdada kõige haavatavamate inimeste ja kogukondade vastupanuvõimet tulevastele kriisidele[4].

Kolme aastat (2009–2011) hõlmanud ELi toiduainete rahastamisvahend oli peamiselt suunatud hädaabi ja keskpika kuni pikaajalise arengukoostöö vahele jäävale ajavahemikule. Selle eesmärgid olid järgmised:

· soodustada põllumajanduse tootlikkuse suurendamist sihtriikides ja -piirkondades;

· leevendada toiduainete hindade tugevast kõikumisest kohalikele elanikele tulenevaid negatiivseid mõjusid kooskõlas üldise toiduga kindlustatuse eesmärkidega, sealhulgas toitumisvajadusi käsitlevate ÜRO standarditega, ja

· tugevdada tootmisvõimsust ja põllumajandussektori juhtimist, et suurendada meetmete jätkusuutlikkust.

Võttes arvesse kõnealuseid eesmärke, olid toiduainete rahastamisvahendist toetuse saamiseks abikõlblikud kolme liiki meetmed: meetmed põllumajandusliku tooraine ja teenuste kättesaadavuse parandamiseks, turvavõrgumeetmed ja muud riigi vajadustel põhinevad väiksema ulatusega meetmed, mille eesmärk oli suurendada tootmist.

Käesolevas aruandes on esitatud teavet mitmesuguste võetud rakendusmeetmete, tulemuste ja tõenäolise mõju ning peamiste saadud kogemuste kohta, aga ka soovitused ELi praeguste ja edaspidiste toiduga kindlustatuse programmide parandamiseks.

Käesolevale aruandele on lisatud komisjoni talituste töödokument, milles on üksikasjalikumalt kirjeldatud võetud meetmeid ja nende lühiajalist mõju[5].

2.           Kavandamine ja rakendamine

2009. aasta märtsis esitas komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule toiduainete rahastamisvahendi rakendamise üldise kava, mis sisaldas sihtriikide nimekirja ning ülevaadet rakendamiseks abikõlblike üksuste vahel ette nähtud tasakaalust. Selle kohaselt oli rahaliste vahendite esialgne jaotus järgmine: i) 920 miljonit eurot kavatseti eraldada soovituslike kriteeriumite põhjal välja valitud 50 riigile; ii) 60 miljonit eurot kavatseti kasutada piirkondliku tasandi meetmeteks Aafrikas ja iii) 20 miljonit eurot jäeti toetusmeetmeteks.

2010. aasta maiks olid vahendid täielikult eraldatud. Kiire heakskiitmisprotsess saavutati suuresti tänu komisjoni loodud töökonnale, kiirmenetluste kasutamisele ning Euroopa Parlamendi paindlikkusele, kes nõustus kasutama oma kontrolliõiguse teostamiseks lühendatud ajavahemikke.

Kui valdav osa meetmetest rakendati kavandatult, siis tehti rakendamise käigus üldisesse kavasse ka mitu muudatust, mis hõlmasid 5,2 % ELi toiduainete rahastamisvahendi väärtusest[6]. Rakendamine ei olnud võimalik Komooridel ning üksikute riikide puhul eraldisi kas vähendati (nt Madagaskar, Guinea, São Tomé ja Príncipe) või suurendati (nt Sambia). Eelarvetoetuse programme ei olnud võimalik algselt kavandatud viisil rakendada,[7] teiselt poolt kasvas esialgsete kavadega võrreldes valitsusväliste organisatsioonide ja ELi liikmesriikide ametite kaudu suunatud toetus.

Suurem osa tegevusi lõppes 2011. aastal. Üksikud meetmed viidi aga lõpule alles 2012. aasta esimesel poolel[8]. 31. detsembriks 2010 oli ELi toiduainete rahastamisvahend lepingutega hõlmatud:[9] sõlmitud oli 179 lepingut 232 projekti kohta. Eelarvetoetuse valdkonna tegevust ning projekte rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega, samuti toetusmeetmeid, on keskselt hallanud arengu ja koostöö peadirektoraat – EuropeAid, samas kui projektid valitsusväliste organisatsioonide ja liikmesriikide ametitega anti 2010. aasta jaanuaris haldamiseks üle ELi delegatsioonidele. Komisjon on 983,7 miljoni euro suuruse kogusumma peaaegu 100 % ulatuses välja maksnud (välja arvatud toetusmeetmete puhul). Selline kõrge määr saavutati tänu kiirmenetluste kasutamisele, põhjalikule järelevalvele ja ümberjaotamise paindlikkusele.

Määruses nähti maksimaalselt 2 % ELi toiduainete rahastamisvahendist (st maksimaalselt 20 miljonit eurot) ette toetusmeetmeteks, sealhulgas ELi delegatsioonide ajutiste töötajate palkamiseks, järelevalveks, auditeerimiseks, hindamiseks, uuringuteks, konverentsideks ja tehniliseks abiks. Lõpuks kasutati sel eesmärgil 17,3 miljonit eurot. Lisaks toetusmeetmete kasutamisele paigutas komisjon algatuse käivitamiseks ümber kümme ametikohta peakorteri tasandil.

3.           Järelevalve, auditeerimine ja hindamine

Toiduainete rahastamisvahendi üle on teostatud põhjalikku järelevalvet: 176 projekti (rohkem kui 75 % toiduainete rahastamisvahendi projektidest) on jälgitud tulemustele orienteeritud seiresüsteemi abil ja väliseksperdid on koostanud 236 järelevalvearuannet, mida on analüüsinud komisjoni töötajad Brüsselis ja ELi delegatsioonides ning mida on enamikul juhtudel jagatud nii rakendamises osalevate partnerite kui ka kohalike ametiasutustega.

Projektidele antud hinnangud on olnud väga head: 70 % projektidest sai hindeks „väga hea ja hea”, 23 % toimis „probleemidega” ja üksnes 7 % puhul on nimetatud „suuri raskusi”[10]. Need hinded on sarnased 2011. aastal tulemustele orienteeritud seiresüsteemi alusel hinnatud ELi projektide üldistele keskmistele tulemustele[11]. Projektide hilisemas rakendamisetapis korraldati sageli ka teistkordselt kontrolli, mille eesmärk oli mõõta tulemuste saavutamisel tehtud edusamme ja kontrollida soovituste täitmist.

Peale selle esitasid rakendamises osalevad partnerid korrapäraseid eduaruandeid ja spetsiaalsed lõpparuanded;[12] partnereid külastati ka kohapeal ning nendega korraldati korrapäraseid kooskõlastuskohtumisi. Kogu järelevalve käigus saadud teave on koondatud interaktiivse vahendina välja töötatud üldisesse juhtimise tulemustabelisse, mida komisjon ja ELi delegatsioonid kasutasid järelevalveteabe reaalajas ajakohastamiseks.

Sõltumatuid hindamisi korraldati kolmel tasandil: i) projekti tasandil rahvusvaheliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja liikmesriikide ametite rakendatud projektide puhul, ii) rakendamises osalevate partnerite tasandil (nt FAO[13], AU-IBAR) ja iii) ELi toiduainete rahastamisvahendi üldtasandil[14]. ELi toiduainete rahastamisvahendi lõpphindamine teostati 2011.–2012. aastal komisjoni hindamismetoodika põhjal. Hinnangus jõuti järeldusele, et komisjoni tegevus toiduainete rahastamisvahendi rakendamisel oli tõhus ja tulemuslik, meetmed olid asjakohased ja projektidel oli abisaajatele selgelt positiivne mõju. Pikema rakendamisaja ning piiratuma geograafilise ulatuse korral oleks mõju aga võinud olla veelgi suurem. Peale selle avaldas Euroopa Kontrollikoda hiljuti eriaruande Sahara-taguses Aafrikas toiduga kindlustatuse tagamiseks antava ELi toetuse mõjususe kohta, milles muu hulgas soovitatakse ELil uurida võimalust luua püsiv rahastamisvahend, millega reageerida võimalike tulevaste toidukriiside tagajärgedele arengumaades[15].

4.           Tulemused ja tõenäoline mõju

Lühikesest kestusest hoolimata jõuti toiduainete rahastamisvahendiga rohkem kui 59 miljoni otsese abisaajani ning selle ülekanduv mõju avaldus 93 miljonile kaudsele abisaajale, kellest enamik olid haavatavad väiketootjad ja nende pered[16]. Meetmed olid vastavuses partnerriikide poliitika ja prioriteetidega ning neid rakendati kooskõlastatult, täiendavalt ja järjepidevalt selliste ELi toiduga kindlustatuse vahenditega nagu toiduga kindlustatuse temaatiline programm ning ELi liikmesriikide ja teiste rahastajate programmid.

Rohkem kui 65 % meetmete puhul laiendati käimasolevat tegevust, kasutades võimaluse ja vajaduse korral täiendavaid rahalisi vahendeid olemasolevate rakendusstruktuuride kaudu. See võimaldas kiirelt reageerida ja sobis toiduainete rahastamisvahendi lühiajalise kestusega. Kuna tegemist oli osaga ÜRO kõrgetasemelise töökonna koordineeritud rahvusvahelisest reaktsioonist toiduhindade kriisile, kasutati peaaegu 60 % vahendeid ÜRO asutuste kaudu.

See võimaldas aegsat ja kohandatud reageerimist tänu nende asutuste ulatuslikule kohalolekule, mis tegi toiduainete rahastamisvahendi riikide tasandil hästi nähtavaks. Toiduainete rahastamisvahendil oli tähtis osa ka komisjoni ja ÜRO Roomas paiknevate asutuste[17] vahelise partnerluse tugevdamisel, mille tagajärjel kirjutati lõpuks alla kavatsuste deklaratsioonile luua toiduga kindlustatuse ja toitumise valdkonnas programmilise koostöö raamistik[18]. Meetmeid on rakendanud ka üle 425 valitsusvälise osaleja, kellest enamik olid kohalikud ja riigipõhised osalejad. Rohkem kui kahe kolmandikuga neist sõlmisid lepingu ÜRO asutused, samas kui konkursikutse alusel tegutseva 124 osalejaga sõlmis lepingu komisjon.

Allpool on tutvustatud toiduainete rahastamisvahendi meetmete peamisi saavutusi, tulemusi ja lühiajalist mõju kõigi kolme määruses kindlaks tehtud meetmete liigi puhul.

4.1.        Meetmed põllumajandusliku tooraine ja teenuste kättesaadavuse parandamiseks

Suurem osa toiduainete rahastamisvahendi meetmeid (62 %) oli suunatud väiketootjate põllumajandusliku tootmise ja/või tooraine kättesaadavuse parandamisele. Põllumajandusliku tooraine jagamine moodustas FAO ja valitsusväliste organisatsioonide rakendatud projektide suurima elemendi. Sihtrühma kuulunud põllumajandustootjatele jagati 124 600 tonni sertifitseeritud ja parandatud kvaliteediga seemet ning 950 000 tonni väetist. Selle valdkonna puhul oli põhiprobleem kalendrist tulenevate põllumajanduslike vajaduste täitmine vaatamata siduvatele hankemenetlustele ja piiratud kättesaadavusele kohalikul turul. Nagu rakendamises osalevad partnerid teatasid, kasvas põllumajanduslik tootmine mitmesuguste projektide tulemusel keskmiselt 50 % (jäädes vahemikku 20–100%) ja leibkondade iga-aastane sissetulek keskmiselt peaaegu 290 eurot (jäädes vahemikku 40–2 100 eurot).

Guatemalas parandasid FAO ja Maailma Toiduprogramm üheskoos 14 000 väiketootja põllumajanduslikku tootlikkust ja turustustegevust. Alta Verapazis kasvas põllumajandustootjate maisitoodang keskmiselt 2,1 tonnilt hektari kohta keskmiselt 3,5 tonnini hektari kohta. Kuna mõni tootja viis oma korralduse heale tasemele ja täitis rahvusvahelised kvaliteedinormid, suutsid leibkonnad saavutada keskmiselt 20 % toodangu ülejäägi.

Toodangut suurendasid ka loomapidajatele suunatud projektid, mille raames anti neile kokku 834 000 looma (kariloomad, kitsed, sead ja kanad). Tootlikkuse seisukohast saavutati oluline mõju tänu põllumajandusliku tootmise mehhaniseerituse suurendamisele (näiteks Sambias edendas raskete atrade asemel kergemate külviseadmete kasutamine soolist võrdõiguslikkust, sest istutamine ja rohimine on traditsiooniliselt naiste töö) ja suremuse vähendamisele loomade vaktsineerimise abil.

AU-IBAR rakendas 28 Sahara-taguses Aafrika riigis projekte „Vaktsiinid unarusse jäänud loomahaiguste kontrollimiseks Aafrikas” (VACNADA). Nelja loomade nakkushaiguse vastu vaktsineeriti kokku 44,6 miljonit looma, mille tagajärjel vähenes järsult nende haiguste esinemine sihtpiirkondades. Vaktsineerimise teel saavutatud suurem immuunsus võimaldas loomapidajatel (eriti väiketootjatel, kelle jaoks vaktsineerimine ei ole taskukohane) hoida oma karjad alles, müüa ülejääk ning katta sellest majapidamis- ja ettenägematuid kulusid.

Projektiga parandati ka tootmisvõimsust (mõnel juhul 100 %) ning valitud vaktsiinide kvaliteeti, tarnides varustust ja ajakohastades vaktsiine tootvate laborite vahendeid, mida täiendasid koolitused veterinaarteenuste osutamise suutlikkuse suurendamiseks.

Enamiku projektide puhul on seemnete/väetiste ja loomade jagamisega kaasnenud tööriistade, vaktsiinide ja põllumajandusmasinate jagamine. Abisaajad on saanud üle 88 000 masina ja saagikoristusjärgse rajatise. Eelkõige põllumajandustoodete turustajate kaudu loodud partnerlused erasektoriga toetasid lisaks tooraine kättesaadavuse ja ringlusse laskmise parandamisele ka kohaliku majanduse edendamist. Mitu projekti oli seotud tootmise mitmekesistamisega (nt aiandus Bangladeshis, väikeloomade kasvatamine Tansaanias, kalatiigid, jahubanaanide või köögiviljade keskmise suurusega tootmine Haitil), mis tagas abisaajatele juurdepääsu mitmekülgsemale toidule. Peale selle tõhustati projektidega turu jaoks tootmist, pakkudes varem toetustest elanud leibkondadele väikest rahalist sissetulekut.

Etioopias rakendatud projektiga „Self Help Africa” suurendati 17 500 leibkonna jaoks põllumajanduslikku tootmist 35 %, jagades neile 606 tonni parandatud kvaliteediga seemet, 29 tonni loomasööta, 278 000 loomade ravimit (antibiootikumid ja antihelmintikumid), masinaid (seemnepuhastid, niisutuspumbad, meiereiseadmed) ning ehitades 16 seemnehoidlat. Abisaajate iga-aastane sissetulek on kasvanud vahemikus ligikaudu 290–1500 eurot.

Tegevus hõlmas ka suutlikkuse suurendamist põllumajanduse tootlikkuse jätkusuutliku kasvu toetamiseks. Suutlikkuse suurendamine oli seotud mitmesuguste meetmetega, mis hõlmasid põllumajandustootjatele põllumajandus- ja niisutustehnikaid käsitleva koolituse pakkumist; samuti suurendati kohalike põllumajandustootjate rühmade ja tootjate ühistute suutlikkust. Koolitused ei olnud suunatud mitte üksnes põllumajandustootjatele, vaid ka valitsusametnikele ja teistele sidusrühmadele. Mitmesugusest koolitustegevusest sai kasu peaaegu 2,5 miljonit abisaajat. Kasulikuks nõuannete esitamise kanaliks osutusid sellised nõustamismetoodikad nagu põllumajandustootjate välikoolitused ja maaelu edendajate kasutamine, mille kaudu tutvustati põllumajandusettevõtetes kohapeal säästva tootmise tõhustamist, häid põllumajandustavasid, keskkonda säästvat põllumajandust, mullaviljakuse säilitamist, väikesemahulist niisutamist, põllukultuuride mitmekesistamist jne.

Sambias kasvas toidu tootmine tänu põllumajandusliku tooraine paremale kättesaadavusele ning keskkonda säästva põllumajanduse põhimõtete edendamisele. Põllumajandustootjate välikoolituse nõustamispäevade jooksul andsid 400 piirkondlikku põllumajandusnõustajat keskkonda säästva põllumajanduse alaseid teadmisi edasi 28 juhtivale põllumajandustootjale, kes omakorda koolitasid igaüks välja 15 osalevat põllumajandustootjat. Sel viisil jõuti ligi 180 000 põllumajandustootjani.

Keskkonda säästvate põllumajandustavade levitamise tulemusel suurenes maisi tootmine keskmiselt 30 %, 2 tonnilt hektari kohta 2,6 tonnini hektari kohta. Lisaks toiduainete rahastamisvahendi kaudu projekti suunatud 16,9 miljoni euro suurusele summale kavandatakse panustada veel 11,1 miljonit eurot (mida rahastatakse Euroopa Arengufondist), et keskkonda säästvaid põllumajandusmeetodeid riigis veelgi laiemalt levitada.

4.2.        Turvavõrgumeetmed ja toitumisalased meetmed

Turvavõrgu tüüpi meetmed, milleks eraldati kokku ligikaudu 138 miljonit eurot, võimaldasid abisaajatel toime tulla kõrgete toiduhindadega eelkõige töö eest sularahas/toidus tasumise projektide ja kupongisüsteemide kaudu. Maapiirkondade (ja mõnikord ka linnapiirkondade) vaesed elanikud on saanud kasu turvavõrgumeetmetest (nt tootmise miinimumtaseme tagamise turvavõrgu programm Etioopias) ning töö eest sularahas või toidus tasumise projektidest (nt Sierra Leones, Pakistanis). Turvavõrgumeetmeid rakendasid sularaha või toidu jagamises kogemusi omavad partnerid, näiteks Maailmapank, ÜRO Abi- ja Tööorganisatsioon ja Maailma Toiduprogramm, aga ka valitsusvälised organisatsioonid, kes kasutasid veerandi nende kaudu suunatud summast töö eest sularahas tasumiseks (57 miljonit eurot).

Enamikul juhtudel on sellisest tegevusest saadav lisasissetulek aidanud abisaajatel toime tulla toiduhindade kriisiga, aga mõnel juhul ka neid toiduainete rahastamisvahendi rakendamise ajal tabanud loodusõnnetustega (põuad, üleujutused). Peale selle suurendati sellega kõige vaesemate elanike vastupanuvõimet ning hoiti ära nende tootmisvahendite (loomad, väikemasinad) müümine, tänu millele leibkonnad suutsid pärast kriisi oma olukorda parandada.

Bangladeshis sai töö eest toidus ja sularahas tasumise kavadest kasu 607 000 inimest tänu sellele, et kehvematel perioodidel pakuti 121 000 marginaalsele või maata põllumajandustöötajale lühiajalist tööd; ehitatud ja taastatud on 989 üleujutustele vastupidavat põllumajandusega seotud rajatist, mis hõlmavad tõkketamme, juurdepääsuteid, maapinna ja taimelavade tõstmist ning niisutusseadmeid ja millega kaitstakse 1,7 miljonit inimest.

Väga konkreetsetel juhtudel jagati kõige haavatavamatele inimestele ka toitu, kas siis tasuna töö eest või isegi toiduabina. Näiteks ÜRO Abi- ja Tööorganisatsioon jagas 34 500 tonni toitu okupeeritud Palestiina aladel ja Maailma Toiduprogramm jagas 96 600 tonni toitu riikides, mille mõnes piirkonnas esines suur toidupuudus (nt Pakistan, Bangladesh ja Guatemala).

Rohkem kui kolmandik projektidest (37 %) hõlmas toitumisalaseid meetmeid. Toiduainete rahastamisvahendi abil parandati kõige haavatavamate inimeste, eeskätt laste toitumisalast olukorda. Mitu meedet olid spetsiaalselt suunatud alla kuue aasta vanustele lastele ning rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele, et leevendada toiduhindade kriisi mõju. Näiteks Nigeris, Malis ja Libeerias on jagatud üle 25 000 tonni täisväärtuslikke toiduaineid, samas kui 141 000 abisaajale, enamjaolt emadele, meditsiinitöötajatele ja parameedikutele, pakuti toitumise parandamise võimalusi käsitlevat koolitust.

Malis sai enam kui 11 miljonit 6–59 kuu vanust last A-vitamiini lisandit; Nigeris sai 1 300 000 last kasu emadele suunatud alatoitumise vältimisega seotud teavitamise ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu. Guatemalas said 100 000 last vanuses 6–36 kuud ning 50 000 rasedat ja rinnaga toitvat naist täiendavaid toiduportsjoneid, samas kui 8 000 elatuspõllumajandusega tegelevat põllumajandustootjat said toiduportsjoneid koolitustegevuses osalemise eest.

4.3.        Muud väiksema ulatusega meetmed, mille eesmärk on suurendada põllumajanduslikku tootmist

Paljud projektid hõlmasid muid tootmise parandamisele suunatud elemente, millega pöörati tähelepanu näiteks saagikoristusele järgnevatele kadudele, vee kättesaadavusele ja säilitamisele või turule pääsemisele. Kokku taastati või niisutati 315 350 hektarit põllumajandusmaad ning remonditi või ehitati 13 656 tammi, veepaisu ja mikrotammi ning üle 10 600 km teid (peamiselt juurdeveoteid). Muud väiksema ulatusega meetmed olid seotud mikrokrediidi andmise ning seemnekeskuste ja uurimisrajatiste ehitamisega.

Põhja-Afganistanis osales 4 880 peret taristu- ja veevaldkonna programmis, mille puhul töö eest tasuti sularahas ja mille käigus ehitati ja taastati 107 km teid ja 1 057 km niisutuskanaleid ning tehti põllumajanduslikult kasutatavaks 3 164 hektarit maad, parandades seeläbi põllumajanduse tootlikkust ning juurdepääsu küladele ja turgudele, eriti talvel. Selle tulemusel sai taastatud ja vastselt ehitatud taristust ja üleujutuste eest kaitse tagamiseks võetud meetmetest kasu 218 000 inimest ning 6 500 pere jaoks on nüüd kättesaadav ohutu joogivesi.

Muu tegevus hõlmas mitmesuguseid valdkondi, sealhulgas kalandust (Kambodža, Filipiinid, Guinea (Conakry), Mosambiik), põllumajandust linnakeskkonnas (Kenya), poliitilise raamistiku toetamist (Nepal), seemnete paljundamist (Burkina Faso, Niger, Nepal, Mosambiik) või keskkonda säästvat põllumajandust (Sambia).

Toiduainete rahastamisvahend avaldas positiivset mõju rohkem kui 59 miljonile otsesele abisaajale, tõhustades väikeste põllumajandustootjate jätkusuutlikku põllumajanduslikku tootmist, vähendades saagikoristusele järgnevaid kadusid ja hõlbustades turule pääsemist. Meetmetega parandati väiketootjate maa, loomade ja vee majandamise suutlikkust, mis võimaldas neil suurendada ja mitmekesistada oma sissetulekuallikaid. Ühtlasi aitas toiduainete rahastamisvahend parandada toidu kättesaadavust ning tugevdada kõige haavatavamate inimeste, eeskätt naiste ja laste toidu- ja toitumisalast olukorda.

5.           PEAMISED SAADUD KOGEMUSED JA SOOVITUSED

Saadud kogemused

1.           EL tõestas oma suutlikkust luua ja tõhusalt rakendada 1 miljardi euro suurune toiduainete rahastamisvahend. Selle jõulise sammuga asetas EL end säästliku põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse valdkonna rahastajate esirinda. Sellest ajast on EL olnud suurim rahastaja toiduga kindlustatuse valdkonnas, mis L’Aquila toiduga kindlustatuse algatuse ning G8 toiduainetega kindlustatuse uue liidu algatuse kaudu on jätkuvalt üks rahvusvahelise tegevuskava prioriteet.

2.           Toiduainete rahastamisvahendi edukas rakendamine tulenes suuresti selle kiirest loomisest, ulatusest ja eelkõige selle reageerimisvõimest. Keskne roll oli asjaolul, et komisjon ja ÜRO moodustasid kaks sihtotstarbelist töökonda asjakohaste töökogemuste ja eriteadmiste kasutamiseks.

3.           Põhieesmärk oli kiirelt reageerida toiduhindade kriisi tagajärgedele, mitte niivõrd selle põhjustele. Toiduainete rahastamisvahendiga parandati aga ka vaeste inimeste ja kogukondade valmisolekut toime tulla järgmiste kriisidega, mis oli väga kasulik, sest mitut Sahara-taguse Aafrika riiki on sellest ajast saadik uuesti tabanud toidukriisid, tingituna mitmest omavahel seotud tegurist, sealhulgas vaesus, kliimaga seotud ohud, kõrged ja kõikuvad toiduhinnad, surve loodusvaradele (sealhulgas sobimatud maa valdamise süsteemid), kiire demograafiline kasv, nõrk valitsemine ja poliitiline ebastabiilsus. Sellised tegurid avaldavad kõige sagedamini ja kõige suuremat mõju just kõige haavatavamatele inimestele, eriti Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas.

4.           Kuna toiduainete rahastamisvahendi puhul keskenduti põllumajandusliku tootmise tõhustamisele, tõi see kaasa tootlikkuse kasvu kohalikul tasandil. Kõnealused meetmed ei kõrvalda aga partnerriikide vajadust tugevdada oma pikaajalist toetust säästlikule põllumajandusele ja toiduga kindlustatusele.

5.           Suhteliselt lühikesest rakendamisajast tingituna oli programmide eesmärkide saavutamine mõnikord probleemne. Tugevdada tuleb lühiajaliste ja keskpikkade kuni pikaajaliste meetmete omavahelist kooskõlastamist, nagu on juba tehtud SHARE ja AGIR Saheli puhul.

6.           Peale selle olid toiduainete rahastamisvahendi meetmed suunatud peamiselt toidu kättesaadavusele ja sellele juurdepääsule. Kui toidu kättesaadavus on suur probleem, siis täisväärtusliku toidu kättesaadavus on paljudes partnerriikides veelgi tõsisem mure. Suuremat tähelepanu oleks võinud pöörata emade ja laste alatoitumusele.

7.           2012. aastal on Aafrika Sarve ja Sahel piirkonnas toidukriiside tõttu kannatanud peaaegu 30 miljonit inimest, mis rõhutab ELi vajadust säilitada oma suutlikkus kiiresti reageerida. Vastavalt Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa Parlamendi soovitustele teeb komisjon kindlaks selleks kõige sobilikumad võimalused, lähtudes finantsmääruse ja finantsraamistiku muudatustest.

Soovitused

EL peaks suurendama oma abi jätkusuutliku põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse valdkonnas. Ajavahemiku 2014–2020 geograafiliste programmide koostamise raamistikus tuleks teha järgmist.

1.           Poliitilises dialoogis partnerriikidega peaks EL keskenduma säästlikule põllumajandusele ja toiduga kindlustatusele ning veelgi enam toetama partnerriikide poliitikat ja prioriteete toidukriise soodustavate alusteguritega toimetulemisel.

2.           ELi abi puhul tuleks pöörata eritähelepanu toiduga kindlustamata riikidele. Täiel määral tuleks kasutada toiduga kindlustatuse struktureeritud hindamist, mille komisjon on sel eesmärgil välja töötanud.

3.           Toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse valdkonnas antava ELi abi keskne eesmärk on parandada nende inimeste, kogukondade ja partnerriikide vastupanuvõimet, kelle puhul risk on kõige suurem. Sellise vastupanuvõimele suunatud lähenemise raamistikus peaks EL ulatuslikumalt toetama haavatavuse vähendamist, suurendades partnerriikide suutlikkust vältida tulevasi vapustusi ja nendeks ette valmistuda ning toimuvatele kriisidele reageerida. Täpsemalt tähendab see katastroofiriski juhtimisega seotud tegevuse tõhustamist, eelkõige katastroofialdistes partnerriikides.

4.           Toiduainete rahastamisvahendi rakendamisest, aga ka SHARE ja AGIR Saheli algatuste käivitamisest saadud kogemuste põhjal peaks EL toidukriisi käes kannatavate partnerriikide toetamiseks kasutama olemasolevaid vahendeid ja hiljuti tekkinud võimalust luua struktuurse lähenemise edendamiseks usaldusfonde.

5.           ELi reaktsioon toidukriisidele kavandatakse vastavalt kriisi laadile ja selle kontekstile, kasutades võimaluse korral olemasolevaid riiklikke ja piirkondlikke struktuure ja olemasolevat suutlikkust. Sellise lähenemisviisi puhul pööratakse suurt tähelepanu isevastutusele, võttes arvesse ühelt poolt toiduga kindlustatuse ning teiselt poolt valitsemise, riigi ebakindluse ja rahu kindlustamise omavahelist seotust, eelkõige ebastabiilsetes riikides ja pideva toiduga kindlustamatuse kontekstis.

6.           JÄRELDUS JA EDASISED MEETMED

Toiduainete rahastamisvahendi kaudu, millega oluliselt hõlbustati ÜRO koordineeritud reaktsiooni, suutis EL kiiresti ja tõhusalt vastata 2007/2008. aasta toiduhindade kriisi tagajärgedele. Ühe miljardi euro suuruse toiduainete rahastamisvahendiga on otseselt aidatud 59 miljonit inimest 49 arenguriigis.

Selle kaudu on suudetud toetada väikeste põllumajandustootjate tootlikkust, suurendades nii toodangut kui ka sissetulekuid. Turvavõrgumeetmed on leevendanud toiduhindade tõusu mõju elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele. Muude meetmetega on laiemalt toetatud põllumajanduse tootmisbaasi. Sellest seisukohast on toiduainete rahastamisvahendiga saavutatud märkimisväärseid tulemusi jätkusuutliku põllumajandusliku tootmise suurendamisel, saagikoristusele järgnevate kadude vähendamisel ja turule pääsemise hõlbustamisel.

Samuti on toiduainete rahastamisvahend aidanud seada põllumajanduse jätkusuutliku arengu ja toiduga kindlustatuse ülemaailmses arengukavas prioriteetsele kohale. See on soodustanud pidevat rahvusvahelist tähelepanu sellistel foorumitel nagu maailma toiduga kindlustatuse komitee, G8 ja G20, rõhutades põllumajandusliku tootmise ja tootlikkuse jätkusuutliku suurendamise vajadust ning aidates üleilmse turuteabe parandamise teel tugevdada ülemaailmseid juhtimismehhanisme[19].

Kuigi toiduainete rahastamisvahendi eesmärgid suudeti suures ulatuses täita, tuleb toiduga kindlustamatuse lahendamiseks teha veelgi enam tööd, eelkõige väikeste sissetulekutega katastroofialdistes riikides. Toiduainete rahastamisvahendi raames saadud kogemustele tuginedes tuleks tugevdada ELi toetust põllumajanduse jätkusuutlikule arengule ja toiduga kindlustatusele kui kesksele koostöövaldkonnale riikidega, kus esineb pidevat toiduga kindlustamatust.

Ajavahemiku 2014–2020 ühiste programmide koostamise raamistikus on ELi delegatsioonidele antud konkreetsed juhised tagada, et säästliku põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse prioriteetidele pööratakse tähelepanu, eelkõige toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse struktureeritud hinnangute põhjal välja valitud 52 partnerriigis. Kõnealused prioriteedid peaksid kajastuma ELi delegatsioonide peetavas poliitilises dialoogis, milles rõhutatakse pikaajalist mõju ja isevastutust,[20] eelkõige pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohast.

Sellega seoses peaks EL keskenduma toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse valdkonnas kõige halvemas olukorras olevatele riikidele, kasutades pikas perspektiivis struktuurse haavatavuse vähendamiseks tõhusaimaid olemasolevaid rahastamisvahendeid ning soodustades kõige vaesemate leibkondade, riikide ja piirkondade vastupanuvõimet tulevastele toidukriisidele, olenemata selliste kriiside laadist.

[1]               Haavatavate riikide jaoks mõeldud FLEX-mehhanism (500 miljonit eurot), Euroopa Arengufondi B-assigneeringud (185,9 miljonit eurot), toiduga kindlustatuse temaatiline programm (50 miljonit eurot) ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat (210 miljonit eurot).

[2]               Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamine (Supporting Horn of Africa Resilience – SHARE).

[3]               AGIR – Saheli vastupanuvõime algatuse ülemaailmne liit.

[4]               COM(2012) 586.

[5]               Komisjoni talituste töödokument (2013) 107.

[6]               Komisjoni talituste töödokument (2013) 107.

[7]               Eelarvetoetuse programmid olid kavandatust ebaolulisemad Komooridel, Madagaskaril, Nigeris, Etioopias ja Sambias.

[8]               Komisjon lubas väga väikest arvu projekte pikendada kuni 31. detsembrini 2012 tingituna vahendite ümbersuunamisest hästi toimivale projektile (Sambia) või keerulistest asjaoludest (Mali, Jeemen, Afganistan ja Kõrgõzstan).

[9]               Välja arvatud 5,8 miljonit eurot Sambia puhul, mille suhtes sõlmiti leping 2011. aastal.

[10]             Tulemustele orienteeritud seire lõpparuanne on kättesaadav arengu ja koostöö peadirektoraadi – EuropeAid veebisaidil.

[11]             2012. aasta aruanne Euroopa Liidu arengu- ja välisabipoliitika ning selle rakendamise kohta 2011. aastal, SWD(2012) 242 (final).

[12]             Aruannetel põhinevad koondandmed on esitatud punktis 4 „Tulemused ja tõenäoline mõju”.

[13]             „European Union Food Facility. Foundations for future action. FAO Initial Review of Selected Projects”, http://www.fao.org/fileadmin/user_upload/ISFP/EuFF_web.pdf.

[14]             Lõpphinnang toiduainete rahastamisvahendile: http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/intervention-areas/ruraldev/food_intro_en.htm.

[15]             Eriaruanne nr 1 „Euroopa Liidu arenguabi mõjusus toiduga kindlustatuse tagamiseks Sahara-taguses Aafrikas”, 2012, Euroopa Kontrollikoda.

[16]             See arv ei hõlma eelarvetoetuse meetmeid ega piirkondlike organisatsioonide tegevust.

[17]             FAO, Maailma Toiduprogramm ja Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond.

[18]             Kavatsuste deklaratsiooni „Programmiline koostöö toiduga kindlustatuse ja toitumise valdkonnas” allkirjastasid komisjon ning FAO, Maailma Toiduprogramm ja Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fond 27. juunil 2011.

[19]             Näiteks on G20 toiduhindade volatiilsust ja põllumajandust käsitleva tegevuskava raames 2011. aasta juunis käivitatud põllumajandusturu infosüsteemi eesmärk parandada ülemaailmse turu läbipaistvust ja seda käsitlevat teavet ning tugevdada poliitika kooskõlastamist, http://www.amis-outlook.org.

[20]             Kooskõlas abi tõhusust käsitlevas Pariisi deklaratsioonis, Accra tegevuskavas ja ELi tööjaotusealases tegevusjuhendis sisalduvate põhimõtetega.