SISUKORD

ROHELINE RAAMAT keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta...... 2

1........... Plastijäätmed – suurenev probleem.................................................................................. 3

2........... Plastijäätmeid käsitlevad õigusaktid Euroopas.................................................................. 5

3........... Plastijäätmete käitlus ja ressursitõhusus............................................................................ 7

4........... Rahvusvaheline mõõde.................................................................................................... 8

5........... Poliitikavõimalused plastijäätmete käitluse parandamiseks Euroopas................................. 9

5.1........ Jäätmehierarhia kasutamine plastijäätmete käitlemisel....................................................... 9

5.2........ Sihttasemed, plasti ringlussevõtt ja vabatahtlikud algatused............................................. 10

5.3........ Tarbijahoiakute mõjutamine.......................................................................................... 12

5.4........ Keskkonnasõbralikum plast.......................................................................................... 12

5.5........ Plasti ja plasttoodete püsivus......................................................................................... 13

5.6........ Biolaguneva plasti ja bioplasti edendamine..................................................................... 15

5.7........ ELi algatused mereprahi (sh plastijäätmete) vähendamiseks............................................ 17

5.8........ Rahvusvahelised meetmed............................................................................................. 18

ROHELINE RAAMAT

keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta

Käesoleva rohelise raamatu eesmärk on algatada üldarutelu selle üle, kuidas võiks lahendada selliseid plastijäätmetega seotud probleeme avaliku sektori poliitikas, mida ELi jäätmealastes õigusaktides ei ole praegu konkreetselt käsitletud. Rohelise raamatu järelmeetmed on 2014. aastal lõppeva jäätmealaste õigusaktide põhjalikuma läbivaatamise lahutamatu osa. Läbivaatamine hõlmab taaskasutamise ja prügilasse ladestamise kehtivaid sihtarve ning viie erinevaid jäätmevooge käsitleva direktiivi järelhindamist.

Plasti iseärasused tingivad erilisi jäätmekäitlusprobleeme. Plast on suhteliselt odav, mitmekülgne ja tal on palju tööstuslikke rakendusi, mistõttu on selle kasutus viimasel sajandil plahvatuslikult suurenenud ja see suundumus ilmselt ka jätkub. Samas on plast väga vastupidav materjal, mis peab vastu kauem, kui sellest valmistatud tooted. Seetõttu tekib kogu maailmas järjest rohkem plastijäätmeid. Plasti vastupidavuse tõttu valmistab probleeme ka reguleerimata kõrvaldamine, sest plast võib keskkonda kauaks püsima jääda. Vajadust jätkata tööd plasti merekeskkonda sattumise ja sellise sattumise mõju vähendamiseks rõhutati eriti Rio+20 tippkohtumisel.

Parem plastijäätmete käitlus ei tähenda üksnes probleeme, vaid ka võimalusi. Kuigi plast on täielikult ringlussevõetav materjal, võetakse praegu ringlusse vaid väike osa plastijäätmetest. Ulatuslikum ringlussevõtt aitaks saavutada 2011. aastal vastuvõetud ressursitõhusa Euroopa tegevuskava[1] eesmärke ning vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja toormaterjalide ja fossiilkütuste importi. Asjakohaste plasti ringlussevõtu meetmete abil saaks ühtlasi suurendada konkurentsivõimet ning luua uusi majandustegevusi ja töökohti.

Käesolev roheline raamat võimaldab uuesti hinnata tervise- ja keskkonnariski, mis tuleneb jäätmeteks muutunud toodetes sisalduvast plastist. Selleks käsitletakse nende toodete keskkonnahoidlikku disaini nii funktsionaalsuse kui ka keemilise koostise aspektist. Lisaks juhatab roheline raamat sisse mõttevahetuse selle üle, kuidas teha lõpp plastijäätmete ja mereprahi kontrollimata kõrvaldamisele. Samuti peaks see aitama edasi arendada arutelu olelusringi mõju (st alates toormaterjali hankimisest kuni kasutusaja lõpuni) arvessevõtmise üle plasttoodete maksumuses.

Komisjon algatab selle konsultatsiooni, et koguda fakte, hinnata, mis on kaalul, ning koguda kokku kõigi huvitatud sidusrühmade seisukohad selle mitmemõõtmelise nähtuse kohta.

Märkuseid oodatakse dokumendi kõigi või osade aspektide kohta. Konkreetsed küsimused on esitatud iga poliitikavõimalust käsitleva punkti järel.

Liikmesriikidel, Euroopa Parlamendil, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ning muudel huvitatud isikutel palutakse esitada oma seisukohti käesolevas rohelises raamatus tehtud ettepanekute kohta. Seisukohad tuleks saata komisjonile hiljemalt 7. juuniks 2013 adressil http://ec.europa.eu/environment/consultations/plastic_waste_en.htm.

Juhime tähelepanu, et enamik käesolevas dokumendis sisalduvatest viidetest põhinevad EUROSTATi ja Euroopa Keskkonnaameti ametlikul statistikal.

1.           Plastijäätmed – suurenev probleem

Plasti tootmine

Plast on suhteliselt uus materjal, mida hakati tööstuslikult tootma alles 1907. aastal[2]. Nüüdseks sisaldavad seda paljud tööstuslikud ja tarbijakaubad ning tänapäeva elu on võimatu selleta ette kujutada. Samas muudavad plasti kasulikud omadused – vastupidavus, kergus ja madal hind – raskeks selle kõrvaldamise[3].

Maailmas suurenes plasti tootmine 1,5 miljonilt tonnilt (Mt) aastas 1950. aastal 245 miljoni tonnini 2008. aastal, millest 60 Mt toodeti Euroopas[4]. Viimasel kümnel aastal toodeti sama palju plasti kui kogu 20. sajandil[5]. Hinnanguliselt viiakse (senise olukorra jätkumise korral) ELi turule 2020. aastal 66,5 Mt plasti[6] ja maailmas võib plasti toodang 2050. aastaks kolmekordistuda[7].

Plastijäätmed

Hinnangute kohaselt tekkis Euroopa Liidus (EL 27) 2008. aastal umbes 25 Mt plastijäätmeid. Sellest 12,1 Mt (48,7 %) ladestati prügilatesse ja 12,8 Mt (51,3 %) võeti taaskasutusse[8]. Vaid 5,3 Mt (21,3 %) võeti ringlusse[9]. Kuigi ühe 2015. aastani ulatuva prognoosi kohaselt suureneb mehhaaniline ringlussevõtt kokku 30 % (5,3 miljonilt tonnilt 6,9 miljoni tonnini), jäävad prügilasse ladestamine ja põletamine koos energiakasutusega[10] eeldatavasti peamisteks jäätmekäsitlusviisideks[11].

Plasti tootmine suureneb koos SKPga,[12] mis toob ühtlasi kaasa plastijäätmete tekke üldise suurenemise 5,7 miljoni tonni võrra (23 %) aastatel 2008–2015[13]. See on suures osas põhjustatud pakendamissektori 24 %-lisest kasvust ja on osa plastijäätmete katkematust suurenemisest Euroopas. Kui tootedisaini ja jäätmekäitlusmeetmeid ei täiustata, suureneb ELis koos tootmisega ka plastijäätmete kogus.

ELis täheldatud suundumused on tõenäoliselt veelgi tugevamad kiire majanduskasvuga riikides, nagu India, Hiina, Brasiilia ja Indoneesia, ning arenguriikides. Prognooside kohaselt suureneb maailma rahvaarv igal kümnendil 790 miljoni inimese võrra ja võib 2050. aastal ületada 9 miljardit, millest umbes 2 miljardit moodustab uus keskklass[14]. Ilmselt suureneb selle tõttu kogu maailmas ka nõudlus plasti järele ja plastijäätmete kogus.

Plastitööstus

Plastitööstus on Euroopa majanduses tähtsal kohal, andes tööd kokku umbes 1,45 miljonile inimesele rohkem kui 59 000 äriühingus ja tekitades ligikaudu 300 miljardi euro suurust käivet aastas. Tootmissektoris on 167 000 ja ümbertöötlemissektoris 1,23 miljonit töökohta (EL 27, 2005–2011, ESTAT), neist enamik väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes[15].

Jäätmekäitlussektoris on kõige rohkem töövõimalusi elektri- ja elektroonikaseadmete romude ja plastijäätmete kogumise ja sortimise valdkonnas, kus iga tuhande tonni töödeldud materjali kohta on kokku vastavalt 40 ja 15,6 töökohta. Ainuüksi plasti ringlussevõtt võimaldaks EL 27 riikides luua 162 018 töökohta, kui 2020. aastaks võetaks ringlusse 70 % plastist[16].

Plasti kasutatakse peamiselt pakendites odava ühekordse tootena, mis ei ole enamasti korduskasutatav või korduskasutamiseks ette nähtud. Plasti ümbertöötlemise turu suurima osa moodustavad plastpakendid (40,1 %), millele järgneb ehitussektor (20,4 %). Plastitööstuses oodatakse pikaajalist üleilmset kasvu umbes 4 % aastas, mis on hoopis suurem eeldatavast üleilmsest SKP kasvust[17]. Euroopa on endiselt plasttoodete netoeksportija (2009. aastal eksporditi väärtuses 13 miljardit eurot), kuid Hiina toodang on alates 2008. aastast jõudnud samasugusele tasemele[18].

Plastijäätmed keskkonnas

Keskkonnas, eriti merekeskkonnas, võivad plastijäätmed püsida sadu aastaid[19]. Ranniku- ja merekeskkonnale ning veeorganismidele tekitab kahju kümme miljonit tonni (peamiselt plastist) prügi, mis jõuab igal aastal maailma ookeanidesse ja meredesse ja muudab need maailma suurimaks prügilaks. Atlandi ja Vaikses ookeanis olevaid prügilaike hinnatakse 100 miljoni tonni suuruseks, millest umbes 80 % on plast. Mereliigid võivad plastiprahti kinni jääda või seda alla neelata[20]. See, kui plastist püügivahendid, mis on kaotatud või hüljatud, edasi kala püüavad (ghost fishing)[21], põhjustab suurt majanduskulu ja keskkonnakahju. Sissetungivad liigid läbivad plastiprahi abil ookeanides pikki vahemaid. Enamik plastiprahti vajub lõpuks merepõhja[22].

Plast ei ole inertne. Tavaline plast sisaldab palju erinevaid ja mõnikord suurel määral keemilisi lisandeid, mis võivad kahjustada sisesekretsioonisüsteemi, olla kantserogeensed või esile kutsuda muid toksilisi reaktsioone ning võivad põhimõtteliselt kanduda ka keskkonda, olgugi et väikeses koguses[23]. Püsivad orgaanilised saasteained, nagu pestitsiidid (nt diklorodifenüültrikloroetaan ehk DDT) ja polüklooritud bifenüülid (PCB)[24] võivad kinnituda ümbritsevast veest plastitükkide külge, mis võivad olla kahjulikud,[25] ja jõuda plasti alla neelanud mereloomade kaudu toiduahelasse (Trooja hobuse efekt)[26]. Need püsivad orgaanilised saasteained ei lagune looduslikult väga kergesti, vaid kogunevad kehakoesse ja neil võib olla kantserogeenne, mutageenne või muu tervisemõju[27].

Väikesed ja peened plastiosakesed (nn mikroplastid) tekivad aastatepikkuse fotolagunemise ja mehaanilise kulumise tagajärjel ning on eriti murettekitavad. Neid on kõikjal, isegi kõige kõrvalisemates kohtades,[28] ja mõnikord sisaldub neid vees rohkemgi kui planktonit. Kui mereloomad selliseid väikeseid ja peeni osakesi ja neis sisalduvaid keemilisi lisandeid suurtes kogustes alla neelavad, võivad need röövlooma-saaklooma suhte kaudu suure tõenäosusega saastata ka toiduahelat.

Puudulik jäätmekäitlus maismaal, eeskätt vaid vähene plastijäätmete taaskasutamine, suurendab mere plastiga reostumist, millest on maailmas saamas üks suurimaid keskkonnaprobleeme[29]. Ekspertide hinnangul jõuab ligikaudu 80 % plastijäätmetest merre maalt[30].

Meres oleva plastiprahi peamised maalt lähtuvad allikad on valinguvee otselase, kanalisatsiooni ülevool, turismist tulenev praht, jäätmete ebaseaduslik ladestamine,[31] tööstustegevus, nõuetele mittevastav transport, kosmeetikatooted, sünteetilised liivapritsivahendid ning riietepesust tulenevad polüester- ja akrüülkiud[32]. Plastkuulikesi leidub enamikus maailma ookeanides, ka mittetööstuslikes piirkondades, nagu Vaikse ookeani edelaosa[33].

2.           Plastijäätmeid käsitlevad õigusaktid Euroopas

Jäätmealased õigusaktid

Plastijäätmeid ei ole vaatamata nende suurenevale keskkonnamõjule ELi õigusaktides konkreetselt käsitletud. Vaid pakendidirektiiviga 94/62/EÜ on kehtestatud plastpakendite ringlussevõtu sihttase. Jäätmete raamdirektiiviga 2008/98/EÜ on kehtestatud üldine majapidamisjäätmete ringlussevõtu sihttase, mis hõlmab muude materjalide hulgas ka plastijäätmeid. Asjakohased on siiski veel jäätmete raamdirektiivi teatavad muud aspektid. Näiteks sätestati selles direktiivis jäätmekäitluse ühe põhiprintsiibina tootja laiendatud vastutus. Samuti sätestati selles jäätmehierarhia, milles jäätmete taaskasutamisele (sh jäätmete energiakasutusele) ja kõrvaldamisele eelistatakse jäätmetekke vältimist ning jäätmete korduskasutamist ja ringlussevõttu. Õigusnõuete ja tegelike jäätmekäitlustavade vahel on aga suur lõhe.

Jäätmete raamdirektiivi kohaselt peab komisjon oma eesmärgid läbi vaatama ja vajaduse korral kaaluma sihttasemete kehtestamist ka teiste jäätmevoogude jaoks. Lisaks peab komisjon läbi vaatama prügiladirektiivi eesmärgid biolagunevate jäätmete ladestamise vähendamise kohta ning mitme pakendijäätmete kategooria ringlussevõtu ja taaskasutamise sihttasemed, mis on sätestatud pakendeid ja pakendijäätmeid käsitlevas direktiivis 94/62/EÜ.

Komisjon on otsustanud kehtivad jäätmealased õigusaktid ja erinevad sihttasemed põhjalikult läbi vaadata ja viia selle töö lõpule 2014. aastal. Kõnealuse läbivaatamise käigus toimub ka viie erinevaid jäätmevooge käsitleva direktiivi[34] järelhindamine (sobivuskontroll), mille käigus hinnatakse nende direktiivide tulemuslikkust, tõhusust, sidusust ja asjakohasust. Käesoleva rohelise raamatu järelmeetmed on selle jäätmealaste õigusaktide põhjaliku läbivaatamise lahutamatu osa.

Kemikaale käsitlevad õigusaktid

Kemikaalimäärus REACH (EÜ) nr 1907/2006 puudutab teataval määral plasti ringlussevõttu. Kuigi see määrus sisaldab erisätteid,[35] mis hõlbustavad ringlussevõetud materjalide turuleviimist, võib lisandite kasutamine plastis teatavatel juhtudel takistada kõnealuse määruse nõuete täitmist, kui asjaomaseid lisandeid ei ole lubatud uutes toodetes kasutada. Teatavad kemikaalimääruse vahendid on asjakohased ka plasti ressursitõhususe, sh selle ringlussevõtu võimaluste, ja plasti keskkonda sattumisega seotud riskide seisukohast. Teatavate plastidega seotud ohtude vähendamise põhivahendid on eelkõige piirangud. Autoriseerimise abil on võimalik järk-järgult asendada ELis toodetud plasti kõige problemaatilisemad lisandid.

Ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva määruse 1272/2008/EÜ abil tehakse kindlaks ohtlikud kemikaalid ja teavitatakse kasutajaid sellistest ohtudest pakendimärgistusel olevate standardsümbolite ja -lausete ning ohutuskaartide kaudu. See teave on äärmiselt tähtis ohutuma plasti tootmise soodustamiseks Euroopas ja seepärast ka oluline plasti suuremaks ringlussevõtuks Euroopas.

Plastijäätmete keskkonda sattumise oht oleks palju väiksem, kui kehtivaid Euroopa jäätmealaseid õigusakte rakendataks nõuetekohaselt. Paljudes liikmesriikides on prügilatesse ladestamine endiselt peamine plastijäätmete kõrvaldamise viis[36]. Jäätmete ebaseaduslikku ladestamist ei ole ikka veel täielikult välja juuritud ja paljud prügilad on ebaseaduslikud või neid ei hallata korralikult[37]. Veelgi murettekitavam on selliste kodumajapidamiste arv, mis ei osale üheski olmejäätmete kogumise süsteemis.[38] Sellises olukorras ei ole plastijäätmed kontrolli all ja suureneb tõenäosus, et kerge plast jõuab veekogudesse ja seejärel ka merre.

Jäätmealaste õigusaktide rakendamine

Jäätmealaste õigusaktide nõuete täitmisega saab soodustada majanduskasvu ja töökohtade loomist. Ühe hiljutise uuringu kohaselt oleks jäätmeid käsitlevate ELi õigusaktide täieliku rakendamisega võimalik säästa aastas 72 miljardit eurot, suurendada ELi jäätmekäitlus- ja ringlussevõtusektori aastakäivet 42 miljardi euro võrra ning luua 2020. aastaks üle 400 000 uue töökoha[39].

Kuna plastijäätmeid käsitatakse tavajäätmetena, võib neid jäätmesaadetiste määruse sätetega kooskõlas välja viia OECD-välistesse riikidesse, eeldusel et sihtriik sellist sissetoomist ei keela. ELi liikmesriikidest väljaviidud plastijäätmete üldkogus suurenes aastatel 1999–2011 viis korda. Enamik sellistest jäätmetest viidi Aasiasse[40].

Kui jäätmesaadetiste määruse täitmist piisavalt ei tagata, saadetakse suurtes kogustes jäätmeid ebaseaduslikult EList välja[41]. Üks kõige sagedasemaid sedasi väljaviidavate jäätmete liike on elektroonikaromud, mis sisaldavad palju plasti. Selline väljaviimine suurendab eelkõige puudulike jäätmekäitlussüsteemidega riikides keskkonnakoormust. Ebaseaduslik plastijäätmete vedu tähendab ka võimalike ressursside suurt kadu ja kaotatud ringlussevõtuvõimalusi Euroopas.

Komisjon avaldas hiljuti teatise,[42] milles rõhutas vajadust parandada liikmesriigi, piirkonna ja kohaliku tasandi reageerimisvõimet keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel. Teatises tunnistati, et olukorda on võimalik parandada, kui ajakohastatakse kehtivat kontrolli- ja järelevalveraamistikku.

3.           Plastijäätmete käitlus ja ressursitõhusus

Plasti säästvamalt tootes ja plastijäätmeid tõhusamalt käideldes (eriti rohkem ringlusse võttes) on võimalik ressursitõhusust märkimisväärselt parandada. Ühtlasi väheneks toormaterjalide import ja kasvuhoonegaaside heide. Ressursside sääst oleks suur. Plasti toodetakse pea eranditult naftast ja praegu kulub plasti tootmiseks umbes 8 % maailma naftatoodangust, millest 4 % läheb toormaterjaliks ja 3–4 % tootmiseks kasutatava energia saamiseks[43].

Ressursitõhususe seisukohast on eriti tähtis vältida plastijäätmete prügilatesse ladestamist. Selline ladestamine on ilmne ressursiraiskamine, millest tuleks hoiduda ning eelistada ringlussevõttu või siis jäätmete energiakasutust. Mitmes liikmesriigis ladestatakse aga ikka veel suur osa plastijäätmetest prügilatesse, sest puuduvad sobivad alternatiivid ja tõhusaks osutunud majandushoobasid ei kasutata piisavalt.

Säästvama plastitootmise ajendiks võiks olla vajadus kaitsta loodusvarasid ja suurendada ressursitõhusust. Ideaaljuhul peaksid kõik plasttooted olema täielikult ringlussevõetavad ja seda mõistliku hinnaga.

Ringlussevõtt algab juba toote disainimise etapis. Seepärast võib toote disainimisest saada üks olulisi vahendeid, mille kaudu rakendada äsja vastuvõetud ressursitõhususe tegevuskava[44].

Vähene ringlussevõtt ja plastijäätmete väljaviimine kolmandatesse riikidesse ümbertöötlemiseks tähendab Euroopale suurt taastumatute ressursside ja töökohtade kadu. Plasti ringlussevõtu võimalusi ei ole ikka veel küllaldaselt ära kasutatud. Näiteks tehti Iirimaa jäätmeressursside turu arengu kavas kindlaks, et (muu hulgas) plast on materjal, mida oleks võimalik Iirimaal kõige rohkem ringlusse võtta[45]. Plasti saaks hoopis rohkem ringlusse võtta ka Saksamaal, kus praegu põletatakse 60 % plastijäätmetest[46].

Ühes hiljutises uuringus leiti, et plasti ringlussevõtt ja materjalisääst aitavad kõige paremini vähendada kliimamuutuste, eluta ressursside ammendumise ja magevee ökotoksilisuse mõju. Keskkonnamõju vähendamisele aitaks kõige rohkem kaasa suurem materjalitootlikkus plasti valmistamisel. Leiti, et plast koos biomassi ja metallidega on materjalid, mille kaudu saaks kõige paremini vähendada kasvuhoonegaaside heidet[47].

4.           Rahvusvaheline mõõde

Plast on kogu maailmas põhiline merereostaja. Plastijäätmed liiguvad üle riigipiiride ja meres oleva plastiprahi vastu tulemuslikult võitlemiseks on vaja rahvusvahelisi meetmeid. Seda tunnistati selgesõnaliselt ka 2012. aasta juunis toimunud ÜRO säästva arengu konverentsil ehk Rio+20 tippkohtumisel.

Hiljutised ÜRO resolutsioonid, üleilmsed keskkonnalepped ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused on toonud küsimuse rahvusvahelise tähelepanu alla. ÜRO Keskkonnaprogrammi ning USA riikliku ookeani ja atmosfääri administratsiooni (NOAA)[48] korraldatud viies rahvusvaheline mereprahi konverents, mis toimus Honolulus märtsis 2011, võiks olla esimene samm üleilmse strateegia ja tegevuskavade loomisel meres oleva plastiprahi vähendamiseks. Konverentsil leiti, et puudulikud jäätmekäitlussüsteemid paljudes kohtades maailmas on tõsine probleem, sest peamiselt just nende tõttu jõuavad maismaal tekkinud plastijäätmed merekeskkonda. Jäätmekäitlussuutlikkuse suurendamiseks tuleb rohkem tööd teha[49].

Püsivate orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsioon on plasti jaoks tähtis põhjusel, et sellega piiratakse kaubanduslike leegiaeglustite, nt penta- ja oktabromodifenüüleetri (BDE) kasutamist. Samuti keelatakse konventsiooniga püsivaid orgaanilisi saasteaineid, nt teatavaid broomitud leegiaeglusteid sisaldavate materjalide ringlussevõtt.

Mereprahiprobleemi saab lahendada ka piirkondlike merekonventsioonidega, nagu Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon (OSPAR), Barcelona konventsioon, Helsingi konventsioon (HELCOM) ja Musta mere kaitse konventsioon. Näiteks võtsid Barcelona konventsiooni osalised 2012. aastal toimunud konverentsil vastu poliitikadokumendi ja sellega seotud strateegiaraamistiku mereprahi ohjamise kohta. Liikmesriigid saaksid piirkondlike merekokkulepete raames meetmeid võttes paremini täita merestrateegia raamdirektiivist tulenevaid kohustusi, et saavutada või säilitada mereakvatooriumis hiljemalt aastaks 2020 hea keskkonnaseisund.

5.           Poliitikavõimalused plastijäätmete käitluse parandamiseks Euroopas

Juba jäätmedirektiivis 2008/98/EÜ hakati jäätmekäitlust käsitlema uutmoodi. Nii sätestati selles tootja laiendatud vastutuse põhimõte (artikkel 8) ning kirjeldati tugevaid ja innovatiivseid säästva tootmise tõukejõude, võttes arvesse toodete kogu olelusringi. Liikmesriikidel soovitatakse võtta õiguslikke või muid meetmeid jäätmetekke paremaks vältimiseks ning jäätmete korduskasutuse, ringlussevõtu ja muu taaskasutamise suurendamiseks. Tootjaid tuleks kannustada looma kasutusea lõppu jõudnud toodete vastuvõtu kohti. Nad võivad osaleda jäätmekäitluses ja võtta selles valdkonnas finantskohustusi. Lisaks võivad nad anda üldsusele teavet selle kohta, kuivõrd teatav toode on korduskasutatav ja ringlussevõetav. Võtta võiks asjakohaseid meetmeid, et soodustada toodete sellist disaini, mille kaudu väheneks nende keskkonnamõju ning jäätmeteke tootmis- ja kasutusetapis. Sellised meetmed võivad tõugata arendama, tootma ja turustama tooteid, mis sobivad korduvaks kasutuseks, on tehniliselt vastupidavad ning mida saab keskkonnale ohutult kasutuselt kõrvaldada.

Käesolevas osas esitatud poliitikameetmetes kasutatakse olelusringipõhist lähenemist, kus lähtepunktiks on plasti disainimine. On ilmne, et plasti ja plasttoodete disain on säästvuse seisukohast väga tähtis ja sellest sõltuvad plasti olelusringi hilisemad etapid. Näiteks sõltub plasti ringlussevõtt suures osas plastimaterjalide koostisest ja plasttoodete disainist.

5.1.        Jäätmehierarhia kasutamine plastijäätmete käitlemisel

Plastijäätmete ringlussevõtt on põhimõtteliselt parem lahendus kui nende energiakasutus või prügilasse ladestamine. Olelusringi seisukohast ei pruugi kõik plastijäätmed küll ringlussevõtuks sobida, kuid samas puuduvad tehnilised põhjused plasti ladestamiseks prügilatesse selle ringlussevõtu või sellest energia tootmise asemel. Plastijäätmete prügilatesse ladestamise võiks järk-järgult lõpetada või keelata prügiladirektiivi 1999/31/EÜ muutmise kaudu. Mõlemat varianti kasutatakse juba biojäätmete (järkjärguline lõpetamine) ning rehvide, vedelike ja lõhkematerjalide (keeld) puhul.

Liikmesriikides, kus prügilatesse ladestamise määr on alla 5 %, nt Saksamaa, Madalmaad, Rootsi, Taani, Belgia ja Austria, taaskasutatakse (sh võetakse ringlusse) 80–100 % plastijäätmetest. Kõigis neis riikides on võetud prügilasse ladestamise keelamisega võrreldavaid meetmeid, mille tulemusel hoitakse ära põlevjäätmete viimine prügilatesse. Enamikus väiksema taaskasutusega liikmesriikides selliseid meetmeid ei võeta ja jäätmeid võetakse prügilates vastu prügilamaksude/tasude alusel, mis võivad kohati olla vaid 7 eurot tonni eest.

On aga liikmesriike, kus vaatamata suurele taaskasutamisele ja prügilasse ladestamise keelamisele on plasti ringlussevõtu määr tagasihoidlik – keskmiselt ligikaudu 28 %[50]. Praegust plasti ringlussevõtu ja plastijäätmetest energiatootmise suhet saaks parandada eraldi kogumise, sortimise ja materjali taaskasutamise meetmetega. Prügilasse ladestamise keeld, mis tooks automaatselt kaasa jäätmete energiakasutuse ülekaalu ringlussevõtu ees, ei oleks kooskõlas jäätmehierarhia põhimõttega. Võiks kaaluda, kuidas saaks kasutada majandushoobasid nii, et jäätmevoo puhul järgitaks jäätmehierarhiat ja välditaks jäätmete suunamist energiatootmiseks.

ELis ladestatakse prügilatesse keskmiselt peaaegu pool kogu plastist, millest enamik on pakendid. Seda kõrget määra saab seletada sellega, et paljudes liikmesriikides puuduvad tihtipeale jäätmete eraldi kogumise süsteemid ja muud alternatiivid[51]. Prügilasse ladestatud plastist ei saa materjali taaskasutada ega energiat toota ja seega ei ole selline ladestamine sugugi ressursitõhus. Ühes uuringus Euroopa jäätmetekke prognooside kohta aastani 2035 hinnati jõuliste poliitikameetmete võtmist ringlussevõtu suurendamiseks ning leiti, et plast on materjal, mille kaudu saab kõige rohkem vähendada jäätmete keskkonnamõju[52].

Küsimused:

(1) Kas plasti saab kehtivas jäätmekäitluse õigusraamistikus nõuetekohaselt käsitleda või tuleb kehtivaid õigusakte kohandada?

(2) Kuidas tuleks meetmeid plasti ringlussevõtu suurendamiseks kõige paremini kavandada, et need aitaksid suurendada konkurentsivõimet ja majanduskasvu?

(3) Kas prügilaid käsitlevates õigusaktides sätestatud jäätmekäitlusnõuete täielik ja tõhus rakendamine vähendaks plastijäätmete prügilasse ladestamist piisavalt?

(4) Milliste meetmetega saaks asjakohaselt ja tõhusalt edendada plasti kordus- ja taaskasutust selle prügilasse ladestamise asemel? Kas plasti prügilasse ladestamise keelamine oleks proportsionaalne lahendus või kas prügilasse ladestamise vältimiseks piisaks prügilamaksude ja sihttasemete kehtestamisest?

(5) Milliseid täiendavaid meetmeid tuleks võtta, et plastijäätmete taaskasutamine jäätmehierarhias tõuseks ning seega suureneks mehhaaniline ringlussevõtt ja väheneks jäätmete energiakasutus? Kas energiakasutusmaks oleks kasulik meede?

(6) Kas Euroopas tuleks edendada kõigi plastijäätmete ukselt-uksele kogumist ja kehtestada ühtlasi maks jäätmejääkide äraviskamise eest või tuleks need meetmed kohustuslikuks teha?

5.2.        Sihttasemed, plasti ringlussevõtt ja vabatahtlikud algatused

Sihttasemed ja plastijäätmete eksport

Kui kõik tahkete olmejäätmete, ehitus- ja lammutusprahi, romusõidukite, pakendite, patareide ning elektroonikaromude ringlussevõtu sihttasemed saavutatakse, oleks aastas võimalik ringlusse võtta ligikaudu 16 Mt plastijäätmeid. See arv näitab, et kogu plastijäätmetest (24,9 Mt) ligikaudu 9 Mt on sellised, mille jaoks ei ole eraldi kehtestatud kohustuslikku kordus-/taaskasutuse sihttaset. See puudutab peamiselt mööblis ja muudes seadmetes kui elektri- ja elektroonikaseadmed sisalduvat plasti[53]. Pakendidirektiiv on ainus ELi õigusakt, millega kehtestatakse plastpakenditele konkreetne ringlussevõtu sihttase. Võiks kaaluda konkreetsete plastjäätmete ringlussevõtu sihttasemete kehtestamist ka muudele kui plastpakendi jäätmetele.

Euroopa Keskkonnaameti järelduste[54] kohaselt on võimalik, et Euroopa jäätmealastes õigusaktides sätestatud ringlussevõtu sihttasemed on kiirendanud ringlussevõetavate jäätmete tarnimist. See asjaolu, ning samuti kõrge hind, mida kiiresti kasvava majandusega Aasia riigid plastijäätmete eest maksavad, on selliste jäätmete eksporti Aasiasse kümne aasta jooksul märkimisväärselt suurendanud. See iseenesest ei ole taunitav, kuid keskkonnale oleks parem, kui plastijäätmed võetaks ringlusse Euroopas. Samuti tuleks EList mujale riikidesse eksporditud plastijäätmed võtta ringlusse sellistes ringlussevõtukohtades, mille suhtes kohaldatavad normid on vähemalt sama ranged kui ELis. Kui eksporditud plastijäätmed jõuavad nõuetele mittevastavatesse ringlussevõtukohtadesse, või need kõrvaldatakse, võib see olla vastuolus ressursside kaitset käsitleva keskkonnaeesmärgiga, mis on sätestatud jäätmepoliitika raamdirektiivis.

(7) Kas plastijäätmete ringlussevõtu suurendamiseks on vaja konkreetseid ringlussevõtu sihttasemeid? Milliseid muid meetmeid võiks võtta?

(8) Kas on vaja võtta meetmeid, et vältida kolmandatesse riikidesse eksporditud plastijäätmete ringlussevõttu või ladestamist nõuetele mittevastavates kohtades?

Vabatahtlikud meetmed

Vabatahtliku tegevusega saaks plastijäätmete keskkonda sattumist vähendada ning aidata viia ressursikasutus miinimumini. Kõige kergemini saaks lahendada probleemid, mis on seotud plastist pakendijäätmetega, mis moodustavad 63 % kõigist plastijäätmetest. Kasu võiks olla keskkonnahoidliku pakendamise suuniste väljatöötamisest tootjate ja jaemüüjate jaoks. Selline algatus võiks hõlmata järgmist: näitajate kehtestamine pakendite keskkonnasõbralikkuse mõõtmiseks, parima võimaliku tehnika väljatöötamine plastpakendite tootjatele, sõltumatu märgistamissüsteemi loomine, et mõõta mõju, mida üksiktarbija keskkonnale avaldab, teavituskampaaniad tarbija teadmiste suurendamiseks plastijäätmetega seotud ohtudest ja selliste jäätmete kõrvaldamisest ning plastijäätmete eraldi kogumise korraldamine. Juba käimasolevad algatused, nagu Euroopa jaemüügifoorum, EUROPEN, PET bottle-platvorm ja Vinyl 2010+, võiks ühendada, et muuta plasti tootmine ja kõrvaldamine keskkonnahoidlikumaks. Sarnaseid süsteeme võiks luua ka põllumajanduses mujal kui pakendites kasutatava plasti jäätmete kogumiseks ja taaskasutamiseks. Selliseid jäätmeid on kerge ringlusse võtta, kuna nende keemiline koostis on ühesugune. Eeskujuks võiks tuua Ühendkuningriigi sellealase programmi „Agricultural Waste Plastics Collection and Recovery Programme”[55]. Sarnaseid algatusi võiks luua elektroonikaromude ja romusõidukite jaoks, milles sisalduva plasti osakaal Euroopa plastijäätmetes on 10 %. Plastijäätmete vähendamisel on endisest suurem tähtsus sellel, et tootjad investeeriksid tootedisaini parandamisse. Seda rõhutatakse jäätmepoliitika raamdirektiivi artiklis 8. Tootmise vabatahtlik kohandamine varajases etapis võib anda paremaid tulemusi kui õigusaktidega pealesurutud muudatused.

(9) Milliste muude vabatahtlike meetmetega – eelkõige tootjate ja jaemüüjate poolel – saaks sobival ja tõhusal viisil parandada ressursikasutust plasttoodete olelusringis?

5.3.        Tarbijahoiakute mõjutamine

Plasti väärtustamine

Plasti peetakse materjaliks, millel endal ei ole väärtust. Selline arusaam soodustab prügi teket. Kõik plastid on kõrgtehnoloogilised ja komplekssed materjalid, mida tarbijad peaksid korduskasutuse ja ringlussevõtu suurendamiseks väärtustama.

Mõne plasttoote (nt PET pudelid) puhul saab rakendada pandisüsteemi, mis motiveeriks tarbijat viima kasutuskõlbmatuks muutunud toote kogumispunkti, et saada selle eest raha tagasi. Selline süsteem ei vähendaks konkurentsi ega looks monopole. Teatavate plasttoodete suhtes oleks kasulik kohaldada selliseid uusi ettevõtlusmudeleid nagu rendisüsteemid, kus toote omanikuks jääb tootja. Sellega tagatakse, et hiljem toode kogutakse ja töödeldakse keskkonnahoidlikul viisil.

Küsimused:

(10) Kas teatavate plasttoote kategooriate jaoks võiks välja töötada pandi- või rendisüsteeme? Kui jah, siis kuidas saaks vältida negatiivset mõju konkurentsile?

Tarbijate teadlikkuse suurendamine ostuotsuste tegemisel

Teadlikul tarbijal võib olla määrav tähtsus plasti ja plasttoodete säästva tootmise edendamisel ning ressursitõhususe suurendamisel. Tarbijahoiakute mõjutamiseks oleks vaja selget, lihtsat ja ülevaatlikku teavet, kust tarbija saaks teada tootes sisalduva plasti ning selle võimalike kahjulike lisandite ja värvainete kohta, kuidas need mõjutavad toote ringlussevõetavust ning milliseid ettevaatusabinõusid tuleks toote kasutamisel rakendada.

See teave võiks sisaldada ka keskkonnatoime näitajaid, nagu plasttoodete ringlussevõetavus, kompostitavus ja ressursitõhusus. Teatavate plasttoodete puhul võib lisaks olla asjakohane teave ringlussevõetava sisu, ringlussevõetavuse ja parandatavuse kohta.

Lisaks olemasolevatele süsteemidele võiks tarbijatele pakkuda täielikku teavet plasti liigi ja selle ringlussevõetavuse kohta, et tarbija saaks plasttoote ostmisel teha teadliku valiku. Lihtne ja tõhus ringlussevõetavus võiks kajastuda toote hinnas ning seda võiks kasutada turundusstrateegiana. Ökoloogilisel jalajäljel või ökomärgistel põhinev teave aitaks samuti lihtsustada teadlike valikute tegemist seoses toote keskkonnamõjuga kogu olelusringi vältel.

Küsimus:

(11) Millist teavet oleks tarbijale vaja, et ta saaks plasttoote ostmisel ressursitõhususe suurendamisele otseselt kaasa aidata?

5.4.        Keskkonnasõbralikum plast

Lihtsat ja majanduslikult tasuvat „hällist hällini” ringlussevõttu toetav plastidisain[56]

Oluline element keskkonnahoidlikuma plastitootmise edendamisel on plastidisain. Kuigi põhiplaste (polümeerid) on suhteliselt vähe, kasutatakse plastitootmisel rohkesti lisandeid, mis võivad takistada plasti ringlussevõttu või soodustada ringlussevõttu vähemväärtuslike toodete valmistamiseks „hällist hällini” põhimõttest lähtuva ringlussevõtu asemel.

Ohtlike ainete vähendamine plastis suurendaks selle ringlussevõetavust. Ohtlike ainete järkjärguline kasutuselt kõrvaldamine nii uutes kui ka ringlussevõetud toodetes vähendaks ka selliste toodete kasutamisega seotud riske. Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava kohaselt peaksid kõik asjaomased eriti ohtlikud ained olema kantud 2020. aastaks kemikaalimääruse REACH kandidaatainete loetellu ning see hõlmaks ka plastis kasutatavaid lisandeid.

Samuti on oluline, et tootjad annavad ringlussevõtjatele piisavalt teavet. Ringlussevõtu kvaliteedi parandamiseks võiks koostada selged ohutuskaardid ümbertöötlejate poolt kasutatavate plastkuulikeste kohta. Samuti oleks kasu märgistamisest ja teabe lisamisest ümbertöötlejatele toodud plasti keemilise koostise kohta (sh kõik lisandid).

Küsimus:

(12) Kuidas tuleks plasti keemilist koostist muuta selle ringlussevõetavuse parandamiseks?

(13) Kuidas saaks teha teabe plasti keemilise koostise kohta kättesaadavaks kõigile jäätmete ringlussevõtuahelas osalejatele?

Uued innovaatiliste materjalidega seotud probleemid

Uued riskid võivad tekkida seoses nanomaterjalide ja muude innovaatiliste materjalide kasutamisega näiteks polüetüleentereftalaadist (PET)[57] tehtud pudelites või pakendites üldiselt, toidu pakendamisega gaasikeskkonda või nanosensorite kasutamisega toidu riknemise kindlakstegemiseks[58]. EL hindab üksikute nanomaterjalidega seotud riske üksikjuhtumite põhjal. Võimalikke keskkonna- ja terviseriske on aga väheste keskkonna- ja toksikoloogiaalaste andmete tõttu keeruline hinnata. Praegu kehtiv Euroopa üldine nanomaterjalide määratlus võib aidata selliseid andmeid paremini tekitada ja koguda[59].

Muret tekitab ka toormikroplasti suurenev kasutamine. Mõnedesse tarbijatoodetesse (nt koorivad kreemid ja dušigeelid) lisavad tootjad looduslike koorivate osakeste asemel mikroplasti. Sellised osakesed võivad jõuda merre, kuna veepuhastussüsteemidel puuduvad seadmed sellise materjali kinnipüüdmiseks.

Küsimus:

(14) Kuidas saaks kõige paremini lahendada probleeme, mis on seotud mikroplasti ja nanomaterjalide kasutamisega toodetes ja tööstusprotsessides?

5.5.        Plasti ja plasttoodete püsivus

Paljud plastijäätmete käitlemisega seotud probleemid nagu selliste jäätmete suurenev kogus ja meres leiduvad plastijäätmed tulenevad sellest, et plastmaterjalid on äärmiselt püsivad ning peavad vastu tavaliselt kauem kui tooted, mis neid sisaldavad. Probleemid on veelgi teravamad, kui plasttooted on spetsiaalselt disainitud ühekordseks kasutamiseks või lühikese kasutuseaga tooteks või on nende kasutusiga tahtlikult lühendatud.

Toote pikemat kasutusiga, korduskasutust ja parandamist võimaldav disain

Plastkaupade keskkonnahoidliku tootmise ja tarbimise tagamiseks ning taastumatute loodusressursside kaitsmiseks tuleks plastkaubad disainida nii, et nad peaksid võimalikult kaua vastu. Seda takistavad mitu negatiivset asjaolu nagu toote planeeritud või tehniline vananemine[60] ning selline tootedisain, mis muudab plasttoote parandamise majanduslikult mittetasuvaks või koguni tehniliselt võimatuks.

Mõned plasttooted, nagu elektri- ja elektroonikaseadmed, on sageli disainitud nii, et nende korduskasutamine ei ole võimalik. Tootedisain on üks turundusvahend ning seepärast kasutatakse sageli iga väikest tehnilist uuendust täiesti uue toote turustamiseks, selle asemel et disainida tooteid nii, et vananenud komponentide asendamine innovaatiliste komponentidega oleks odav ja lihtne. Näiteks on tavaline, et tarbijale müüakse täiesti uus plastist sülearvuti, kuigi vana arvuti parandamiseks piisaks keskseadme kiibi väljavahetamisest.

Sellist disaini, millega tahtlikult muudetakse võimatuks plasttoote parandamine, tuleks vältida[61]. Tuleks uurida võimalust töötada välja plasttoodete korduskasutatavust ja parandatavust käsitlevad nõuded või suunised. Juba on alustatud toodete korduskasutatavuse mõõtmise metoodika väljatöötamist[62]. Ühe lahendusena võiks välja töötada ökodisainieeskirjad ning kehtestada konkreetsed kriteeriumid toote korduskasutatavuse, vastupidavuse, parandatavuse ja moodulkonstruktsiooni kohta, mis on juba ette nähtud jäätmete raamdirektiivi artikli 9 lõikega 1.

(15) Kas plastijäätmete vähendamiseks tuleks tootedisaini meetmetega käsitleda toodete planeeritud vananemise probleemi ning püüda edendada korduskasutatavust ja mooduldisaini?

(16) Kas uutest ökodisainieeskirjadest võiks olla abi plasttoodete korduskasutatavuse ja vastupidavuse suurendamisel?

Ühekordsed ja lühikese kasutuseaga plasttooted

Olelusringi hindamise ja toote ökoloogilist jalajälge[63] käsitleva analüüsi põhjal tuleks jäätmetekke vältimiseks ja ressursitõhususe suurendamiseks võtta meetmeid lühikese kasutuseaga ja ühekordselt kasutatavate toodete (nt kilekotid) leviku takistamiseks.

Tarbijatoodetega kaasa antavad odavad plastist nipsasjakesed, meelelahutustooted, lühikese kasutuseaga mänguasjad ja muud sarnased tootekategooriad on laialt saadaval hinnaga, mis ei kajasta täielikult nendega seotud keskkonnakulusid, sh jäätmekäitlust. Sama kehtib ka kilekottide ja muude ühekordselt kasutatavate toodete kohta.

Kilekotid on kaasaegse tarbimisühiskonna sümbol. Need on kerged, praktilised ja väärtusetud, mistõttu visatakse need pärast ühekordset kasutamist sageli ära. Kilekottide mõju keskkonnale on aga märkimisväärne. 2010. aastal oli ELi turul 95,5 miljardit kilekotti (1,42 Mt), millest enamik (92 %) olid mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Veelgi rohkem tekitab muret asjaolu, et kilekotid suurendavad jäätmehulka merekeskkonnas ning avaldavad samasugust kahjulikku mõju nagu muud plastijäätmed. Näiteks Toskaana kaldalt traaleritega kogutud jäätmetest 73 % olid kilekotid[64]. Sellel teemal 2011. aasta suvel peetud avaliku arutelu jätkumeetmena hindab Euroopa Komisjon (eraldi algatusena) ühekordsete kilekottide hulga vähendamise võimalusi.

Keskkonnamõju näitajatel põhinevate turupõhiste vahendite väljatöötamine võib olla üks võimalus, millega vähendada lühikese kasutuseaga ja ühekordsete plasttoodete tootmist ja tarbimist. Siin lähtutaks saastaja-maksab-põhimõttest.

Üldisemal tasandil võivad tekkida hinnamoonutused ja hinnad võivad sattuda vastuollu keskkonnahoidlike põhimõtetega[65]. Süsteem, mis kajastaks tegelikke keskkonnakulusid alates tooraine kaevandamisest kuni tootmise, levitamise ja kõrvaldamiseni, innustaks säästvamalt tootma ja tasakaalustaks turutõrkeid. Olukorda peaksid aitama parandada ka keskkonnahoidlikud riigihanked ja finantsvahendid (nt keskkonnamaksud).

Küsimused:

(17) Kas tuleks kasutusele võtta turupõhised vahendid, et kajastada täpsemalt tegelikke keskkonnakulusid alates plasti tootmisest kuni lõpliku kõrvaldamiseni?

(18) Kuidas oleks lühikese kasutuseaga ja ühekordsetest toodetest tekkivate plastijäätmetega seotud probleeme kõige parem lahendada?

5.6.        Biolaguneva plasti ja bioplasti edendamine

Biolagunev plast

Sageli nähakse ühe plastijäätmete vältimise võimalusena biolagunevast plastist[66] tooteid ning huvi selliste toodete vastu üha suureneb. Kuigi bioplastist toodete turuosa on seni veel väike, toodetakse biolagunevat plasti tööstuslikul tasemel ning prognoositakse, et tootmine suureneb Euroopas 0,23 megatonnist 2007. aastal 0,93 megatonnini 2011. aastal[67].

Tarbijad võivad terminit „biolagunev” vääriti mõista. Tarbijad võivad arvata, et biolaguneva toote all mõeldakse toodet, mida saab kodus kompostida. Enamikku biolagunevat plasti saab aga lagundada üksnes väga spetsiifilistel tingimustel ehk tööstuslikes kompostimiskäitistes, kus on püsivalt kõrge temperatuur ja niiskus, ning need tooted ei sobi kodus kompostimiseks ega lagune piisavalt kiiresti, kui need ära visata[68]. Võib-olla tuleks teha selge vahe kodus kompostitava ja tööstuslikult kompostitava plasti vahel ning tarbijale selgitada, millised on sobivad plasti kõrvaldamise viisid. Sellise arusaamatuse tõttu ei pruugi tarbijad plastijäätmetesse piisavalt hoolikalt suhtuda, kuna nad arvavad, et biolaguneva toote märgistust kandvad tooted lagunevad looduslikes tingimustes lühikese aja jooksul.

Biolagunevusega on seotud ka küsimusi, mida tuleks lähemalt uurida. Näiteks plasti lagunemisest, mida põhjustab oksüdeeriv aine (tavaliselt metalli sool) hapniku, kuumuse ja ultraviolettvalgusega kokkupuutel, tekivad väga väikesed plastitükid, mille omadused on samasugused nagu suurematel plastitükkidel. Oksüdantide toimel lagunenud plasti jääkide mõju ei pruugi olla selge[69]. Oksüdantide toimel lagunev plast võib suurendada merekeskkonda sattuva mikroplasti kogust ning sellega suureneb märkimisväärselt oht, et loomad plastitükke alla neelavad[70]. Oksüdantide olemasolu plastijäätmevoogudes võib muuta plasti ringlussevõtu keerulisemaks[71]. Tuleks hinnata, kas termini „biolagunev” kasutamine on sellisel juhul üldse lubatav.

Teiseks tuleks küsida, mil määral aitab biolagunev plast vähendada merekeskkonna plastireostust. Plasti lagunemine merekeskkonnas sõltub paljudest teguritest, näiteks toote liik, vajalike mikroorganismide piisav olemasolu, veetemperatuur ja toote tihedus. Ettevõtte Plastral Fidene katsetest selgus, et tärklist sisaldav PCL[72] laguneb Austraalia vetes 20–30 nädalaga, kompostimisel aga 20–30 päevaga[73]. Lisaks ei pruugi paljud biolagunevad plastid mereliikide soolestikus laguneda ning kahjustavad neid jätkuvalt.

Biolaguneva plasti kiiret läbimurret turul takistavad mitu asjaolu. Kui biolaguneva plasti funktsionaalsetes omadustes tehnilist arengut ei toimu, ei pruugi see sobida teatavat liiki pakendite jaoks, näiteks värske toidu pakendamiseks[74]. Kui ollakse harjunud kasutama naftapõhist plasti, võib olemasolevate tootmisahelate kohandamine biolaguneva plastiga kalliks osutuda[75]. On vaja veel täpsemalt uurida, kuidas biolagunev plast veekeskkonda ja komposti toksilisust täpselt mõjutab[76]. Olemasolevad jäätmekäitlussüsteemid ei ole veel suutelised biolagunevat plasti tavalisest plastist piisavalt eraldama, mis võib ohustada ringlussevõtuprotsesse. Tehniline kohandamine võib suurendada kahe plastiliigi eraldamise kulusid, kuna selleks on tõenäoliselt vaja keerukamaid seadmeid.

Biolaguneva plasti kompostimise valdkonnas tuleks investeerida sellistesse kompostimiskäitistesse, kus tagatakse piisav eeltöötlus ja nõuetekohane kompostimisprotsess.

(19) Milliseks otstarbeks tuleks biolaguneva plasti kasutamist edendada ja millistel tingimustel?

(20) Kas õigusnorme tuleks muuta rangemaks ning teha selgelt vahet looduslikult kompostitava ja tehniliselt biolagundatava plasti vahel? Kas sellise vahetegemise kohta teabe esitamine peaks olema kohustuslik?

(21) Kas oksüdantide toimel laguneva plasti kasutamine eeldaks teatavaid meetmeid, millega muuta ringlussevõtuprotsess ohutumaks? Kui jah, siis millisel tasandil tuleks need meetmed võtta?

Bioplast

Turul moodustab üle 99 % endiselt naftapõhine plast,[77] kuid taastuvressurssidest toodetud bioplasti[78] osakaal on suurenemas. Olemasolevad bioplastid on tavaliselt tehtud maisi-, riisi-, suhkruroo- või kartulitärklisest.

Euroopa Standardikomitee (CEN) on selgelt määratlenud, mida tähendab eesliide „bio-”[79]. Tarbijaid tuleks siiski selgelt teavitada, et eesliide „bio-” viitab ressursi päritolule, mitte kasutuskõlbmatuks muutunud toote käitlemise võimalustele. Praegu on enamik biolagunevast plastist bioplast, kuid biolagunevat plasti saab toota ka naftapõhisest plastist või nafta- ja bioplasti segust. Lisaks ei ole mõned biopolümeerid, nagu bioetanoolist toodetud polüetüleen (PE), biolagunevad. Konkurents toidutootmisega, mille üle on seoses biokütustega juba põhjalikke arutelusid peetud, on bioplastide valdkonna jaoks murettekitav küsimus ning selle üle on palju vaieldud. Kui bioplasti tootmine märkimisväärselt suureneb ja jõuab tavalise plasti tootmisega samale tasemele, võib see kahjulikult mõjuda bioplasti valmistamiseks kasutatavate põllukultuuride kasvatamisele. See võib avaldada negatiivset mõju arenguriikidele ja üleminekujärgus majandusega riikidele. Näiteks on tõdetud, et 2008. aasta maisihindade tõus ja USAs etanooli tootmise suurenemine olid omavahel seotud[80]. Selle tulemusena võib juhtuda, et maakasutus suureneb ja toormehinnad tõusevad. Samuti võib hävida bioloogiline mitmekesisus, kuna kesad ja metsad muudetakse põldudeks, mis suurendab vee ja väetiste kasutamist põllumajanduses. Selliseid probleeme ei kaasneks bioplastiga, mis on valmistatud põllumajandusjäätmetest ja põllukultuuride kõrvalsaadustest või soolase vee vetikatest.

Küsimus:

(22) Kuidas tuleks bioplasti arvesse võtta plastijäätmete käitlemisel ja ressursside kaitsmisel? Kas bioplasti kasutamist tuleks edendada?

5.7.        ELi algatused mereprahi (sh plastijäätmete) vähendamiseks

Merestrateegia raamdirektiivi 2008/56/EÜ eesmärk on saavutada hea keskkonnaseisund kõikides ELi merevetes aastaks 2020. Direktiivi kohaselt on merepraht üks teguritest, mida tuleb arvesse võtta hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramisel („mereprahi omadused ja kogus ei kahjusta ranniku- ja merekeskkonda”). Merepraht koosneb igat liiki jäätmetest. Kuid uuringud on näidanud, et suurem osa meredest ja ookeanidest leitud jäätmetest on plast.

2010. aastal töötas komisjon välja kriteeriumid, mille alusel liikmesriigid saavad merestrateegia raamdirektiivi kohaselt hinnata merede keskkonnaseisundit[81]. Mitu kriteeriumit on seotud mereprahiga. Mereprahti käsitlev töörühm on koostanud merestrateegia raamdirektiivi nõuete kohaselt ülevaate olemasolevate andmete ja mereprahi seire meetodite kohta. Selles rõhutatakse probleemi tõsidust ja vajadust teha kiiresti täiendavaid koordineeritud teadusuuringuid, et tagada ühtne lähenemisviis seirele ja probleemide lahendamisele. Töörühm jätkab muu hulgas tööd seire ühtlustamiseks, kulude prognoosimiseks ning mereprahi põhjustatud kahju hindamiseks[82].

Paralleelselt on komisjon alustanud dialoogi sidusrühmadega (plastitootjad, ringlussevõtjad, jaemüüjad, pakenditööstus, sadama- ja laevandusasutused, vabaühendused), et töötada välja partnerlused ja vabatahtlikud meetmed mereprahi vähendamiseks. Lisaks on käimas mitu projekti ja algatust, mille eesmärk on täpsemalt välja selgitada mereprahi allikad ja mõju ning leida võimalikke lahendusi. Ülevaade kõigi seda probleemi käsitlevate algatuste ja võimalike meetmete kohta on esitatud komisjoni talituste töödokumendis (SWD (2012) 365).

Peamine eeltingimus selleks, et plastijäätmed ei jõuaks merekeskkonda, on jäätmepoliitika tõhus rakendamine. Toimuvad arutelud selliste eesmärkide kehtestamise üle, mille abil saaks juhtida meetmeid ja seirata nende tõhusust (nt Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPAR) alasel 2010. aasta ministrite kohtumisel vastuvõetud deklaratsiooni lõplik versioon). Merestrateegia direktiivi kohase aruandluse ning käimasolevate projektide tulemuste põhjal püütakse 2013. aastal ELi jaoks välja töötada alusstsenaarium, mille põhjal saaks kehtestada võrdlusalused, vahe-eesmärgid ja sihttasemed meetmete toetamiseks.

Teatavate piirkondlike merekonventsioonide raames töötatakse välja mereprahti käsitlevad tegevuskavad. Veebruaris 2012 kinnitati strateegia mereprahi vähendamiseks Vahemeres[83]. Kirde-Atlandi piirkonnas hakatakse merendusalase tegevuskava rakendamise kõrval koguma mereprahti konventsiooniga hõlmatud piirkondades senisest suuremas ulatuses. ELi tasandil on lisaks mitmeid muid algatusi, sealhulgas poliitikasuundi, milles võetakse mereprahi mõju senisest rohkem arvesse. Üks neist on näiteks sadamates olevaid jäätmete vastuvõtmise seadmeid käsitleva direktiivi läbivaatamine (täielik ülevaade on esitatud komisjoni talituste töödokumendis). ELi jäätmepoliitikaga on juba ette nähtud palju sätteid, mis nende täieliku rakendamise korral vähendaksid märkimisväärselt mereprahiga seotud probleeme. Käesolevas rohelises raamatus on esitatud mitu täiendavat poliitikavõimalust, mille abil saaks mereprahti vähendada. Väljaspool seda rohelist raamatut on aga palju muid meetmeid, mida tuleks võtta. Näiteks tuleks läbi viia käitumisuuringud, et paremini mõista, kuidas saaks tarbija teadlikkust kõige paremini suurendada.

Ühe tarbijate teadlikkuse suurendamise meetmena on mitmes liikmesriigis, piirkonnas ja kogukonnas korraldatud rannakoristuskampaaniaid. Selliseid algatusi on palju ning neid korraldatakse eri tasanditel ja aegadel, kuid neid (sh teadlikkuse tõstmise kampaaniaid) ei kooskõlastata ELi tasandil.

Küsimused:

(23) Milliste muude kui käesolevas rohelises raamatus kirjeldatud meetmetega saaks mereprahti vähendada? Kas teatavaid mereprahi vähendamise meetmeid tuleks kooskõlastada ELi tasandil (nt hakata teadlikkuse suurendamiseks korraldama Euroopa rannikualade koristamise päeva)?

(24) Komisjon teeb uues keskkonnaalases meetmeprogrammis ettepaneku kehtestada ELis mereprahi vähendamise kvantitatiivne sihttase. Kuidas annab sellise sihttaseme kehtestamine lisaväärtust üldistele plastijäätmete vähendamise meetmetele? Kuidas tuleks selline sihttase välja töötada?

5.8.        Rahvusvahelised meetmed

Baseli konventsiooni artikli 4 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et ohtlike ja muude jäätmete keskkonnahoidlikuks käitlemiseks on kasutusel nõuetekohased jäätmekäitluskohad, mis paiknevad võimaluse korral osalise territooriumil hoolimata jäätmete kõrvaldamise kohast. Seda üldnõuet kohaldatakse ka plastijäätmete suhtes.

Baseli konventsiooni osaliste 10. konverentsil 2011. aastal vastuvõetud uus ajavahemiku 2012–2021 strateegiline raamistik hõlmab strateegilise eesmärgina jäätmete keskkonnahoidlikku käitlemist jäätmetekke vältimise ja vähendamise valdkonnas. Konventsiooniosaliste konverentsil otsustati teha tehniliste ekspertide rühmale ülesandeks töötada välja rahvusvaheline raamistik jäätmete keskkonnahoidlikuks käitlemiseks[84].

2010. aastal jäätmekäitluse valdkonnas loodud üleilmse partnerlusega UNEP IETC[85] püütakse rahvusvahelisel tasandil edendada terviklikku lähenemisviisi jäätmekäitlusele. Partnerlus toimib platvormina, mille kaudu suurendatakse rahvusvahelist koostööd sidusrühmade vahel. Väljatöötamisel on töökavad sellistes rahaliselt toetatavates prioriteetsetes valdkondades nagu tahkete jäätmete käitlemine, merepraht ja jäätmete vähendamine. Kõik need valdkonnad on plastijäätmete rahvusvahelise käitlemise seisukohast äärmiselt olulised. Võiks kaaluda eraldi prioriteetse valdkonna loomist plastijäätmete käsitlemiseks.

Meetmeid plastijäätmete käitlemise parandamiseks ja praeguste probleemide lahendamiseks võivad toetada ELi uue naabruspoliitika ja ühinemiseelsed meetmed. Näiteks naaberriikide kaasamine Vahemere lõunakalda piirkonnas ja Musta mere äärsetes riikides on väga oluline selleks, et puhastada Vahemeri ja Must meri plastijäätmetest ning saavutada seal hea keskkonnaseisund[86].

Merekeskkonda reostavad plastijäätmed on samuti teema, mida tuleks käsitleda kahepoolsetes ja piirkondlikes aruteludes, foorumites, tegevuskavades jne. Lisaks on vaja need poliitikaraamistikud ja meetmed ühendada ÜRO Keskkonnaprogrammi kohaselt võetavateks meetmeteks, nagu Vahemere piirkonna tegevuskava, et tõhustada Barcelona konventsiooni rakendamist ja vähendada miinimumini plastijäätmete mõju merekeskkonnale.

Rio+20 tippkohtumine andis võimaluse käsitleda mereprahiga seotud küsimusi üleilmsel tasandil. Tippkohtumise lõppdokumendis tõdetakse jõupingutuste jätkamise vajadust, et vähendada merereostust, muu hulgas mitmest merelt ja maalt lähtuvast allikast (sh laevatamine ja äravool maismaalt) pärit mereprahti, eelkõige plastijäätmeid, ning sellise reostuse mõju. Võeti konkreetne kohustus rakendada 2025. aastaks teadusandmetel põhinevad meetmed mereprahi märkimisväärseks vähendamiseks, et vältida kahju tekitamist rannikualadele ja merekeskkonnale.

Küsimused:

(25) Kas EL peaks uue naabruspoliitika raames pöörama plastijäätmete vähendamisele rohkem tähelepanu, eelkõige selleks, et vähendada plastijäätmeid Vahemeres ja Mustas meres?

(26) Kuidas saaks EL edendada tõhusamalt rahvusvahelisi meetmeid, et parandada plastijäätmete käitlemist kogu maailmas?

[1]               KOM(2011) 571 (lõplik).

[2]               Gerhard Pretting/Werner Boote Plastic Planet, Ornage Press, Freiburg 2010, lk.8.

[3]               Komisjoni veebisaidil Science for Environment Policy avaldatud põhjalik aruanne Plastic Waste: Ecological and Human Health Impacts, november 2011, lk 1.

[4]               (BIOIS) Plastic waste in the Environment, lõpparuanne, Euroopa Komisjon, november 2010, http://ec.europa.eu/environment/waste/studies/pdf/plastics.pdf.

[5]               KPMG International (2010), „The future of the chemical industry”.

[6]               Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 163.

[7]               Wurpel, G.,Van den Akker, J., Pors J., Ten Wolde Plastics do not belong in the ocean. Towards a roadmap for a clean North Sea,. IMSA Amsterdam (2011), lk. 39.

[8]               Liikmesriikide statistika hõlmab üldjuhul vaid plastpakendeid. Võib eeldada, et tegelik plastijäätmete kogus on suurem. Vt FORWAST, 2010, Policy recommendations, lk. 43. (http://forwast.brgm.fr/Documents/Deliverables/Forwast_D63.pdf).

[9]               (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 73.

[10]             Jäätmedirektiivi 2008/98/EÜ II lisa koodi R1 taaskasutamistoiming.

[11]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 123.

[12]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 122 jj.

[13]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 123.

[14]             WBCSD, Vision 2050, http://www.wbcsd.org/templates/TemplateWBCSD5/layout.asp?type=p&MenuId=MTYxNg&doOpe.

[15]             Plastics Europe, aruanne Plastics – the Facts 2012, lk 5.

[16]             Friends of the Earth, 2010. aasta septembri aruanne More jobs, less waste, lk 16 ja 31.

[17]             Plastics Europe, loc.cit, lk 5.

[18]             Plastics Europe, loc.cit, lk 12.

[19]             Wurpel, G jt, loc.cit, lk 13.

[20]             ÜRO Keskkonnaprogramm, 2009, Marine Litter: A global challenge, (http://www.unep.org/pdf/unep_marine_litter-a_global_challenge.pdf).

[21]             Nähtus, mille korral ulbivad vees mahajäetud kalavõrgutükid ja neisse jääb kinni palju kalu.

[22]             Suurte linnade ja avamerekanjonite läheduses võib plastiprahi tihedus olla kuni 100 000 tükki ruutkilomeetri kohta. Vt Wurpel, G jt loc.cit, lk-d 32 ja 35.

[23]             Enamik lisandeid on täiteained ja tugevdajad, plastifikaatorid, värvained, stabilisaatorid, töötlemise abiained, leegiaeglustid, peroksiidid ja antistaatikuid, millest igaühte kuulub terve kemikaalide rühm.

[24]             Mato, Y., Isobe, T., Takada, H., Kanehiro, H., Ohtake, C. and Kaminuma, T. (2001) Plastic resin pellets as a transport medium for toxic chemicals in the marine environment, Environmental Science and Technology 35(2): 318–324.

[25]             Rios, L.M., Moore, C. and P.R. Jones (2007) Persistent organic pollutants carried by synthetic polymers in the ocean environment, Marine Pollution Bulletin 54: 1230–1237.

[26]             Rios, L.M., Jones, P.R., Moore, C. and U. Narayan (2010) Quantification of persistent organic pollutants adsorbed on plastic debris from the Northern Pacific Gyres „Eastern Garbage Patch”, ajakirjas Journal of Environment Monitoring vastu võetud.

[27]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment loc.cit, lk 117.

[28]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 114.

[29]             ÜRO Keskkonnaprogrammi aastaraamat Emerging issues in global environment, Nairobi (2011); GESAMP (2010, IMO/FAO/UNESCO-IOC/UNIDO/WMO/IAEA/UN/UNEP, merekeskkonna kaitse teaduslike aspektide alaste ekspertide ühisrühm): Bowmer, T. and Kershaw, P.J., 2010 (Eds.) Proceedings of the GESAMP International Workshop on plastic particles as a vector in transporting persistent, bio-accumulating and toxic substances in the oceans, GESAMP Rep. Stud. nr 82, 68 lehekülge, lk 8.

[30]             ÜRO Keskkonnaprogramm (2005) Marine litter, an analytical overview (http://www.unep.org/regionalseas/marinelitter/publications/docs/anl_oview.pdf).

[31]             Liffman, M. and Boogaerts, L. (1997) Linkages between land-based sources of pollution and marine debris, väljaandes Marine Debris: sources, impacts, and solutions, lk 359–366.

[32]             Browne, M.A., Crump, P., Niven, S.J., Teuten, E., Tonkin, A., Galloway, T., Thompson, R. (2011) Accumulation of microplastics on shorelines worldwide: sources and sinks. Environ Sci Technol, 45(21), 9175–9179.

[33]                    Derraik, J.G.B (2002) The pollution of the marine environment by plastic debris: a review väljaandes Marine Pollution Bulletin 44:842–852.

[34]             Patareide ja akude direktiiv 2006/66/EÜ, ELT L 266, 26.9.2006, lk 1–14; romusõidukite direktiiv 2000/53/EÜ, ELT L 269, 21.10.2000, lk 34; pakendite ja pakendijäätmete direktiiv 94/62/EÜ, ELT L 365, 31.12.1994, lk 10–23; polüklooritud bifenüülide ja polüklooritud terfenüülide (PCB/PCT) direktiiv 96/59/EÜ, ELT L 243, 24.9.1996, lk 31–35; reoveesetete direktiiv 86/278/EMÜ, ELT L 181, 4.7.1986, lk 6–12.

[35]             Eelkõige artikli 2 lõike 7 punkt d.

[36]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit, lk 74.

[37]             „Follow-up study on the implementation of Directive 1999/31/EC on the landfill of waste in EU-25”, konsultatsioonifirma COWI, juuni 2007, lk 79.

[38]             COWI uuring, loc.cit, lk 5. Teatavates EL 10 riikides on selliste kodumajapidamiste osa 50 %.

[39]             (BIOIS) Implementing EU waste legislation for green growth, lõpparuanne (2011), lk-d 11–13 ja 88.

[40]             Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 7/2012, Kopenhaagen 2012, Movements of waste across the EU’s internal and external borders, lk 20.

[41]             BiPRO/Umweltbundesamt Services to support the IMPEL network in connection with joint enforcement actions on waste shipment inspections and to co-ordinate such actions, lõpparuanne, 15. juuli 2009.

[42]             „Rohkem kasu ELi keskkonnameetmetest: usalduse suurendamine teadmisi ja reageerimisvõimet täiustades”, KOM(2012) 95 (lõplik), 7. märts 2012.

[43]             Hopewell, J., Dvorak, R. & Kosior, E. (2009) „Plastics recycling: challenges and opportunities”, Philosophical transactions of the Royal Society nr 364: 2115–2126.

[44]             Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, KOM(2011) 571 (lõplik); lisatud komisjoni talituste töödokumentidega saab tutvuda aadressil http://ec.europa.eu/environment/resource_efficiency/pdf/com2011_571.pdf.

[45]             (BIOIS) Implementing EU waste legislation for green growth, lõpparuanne, lk 187.

[46]             trend:research: Der Markt für das Recycling von Kunststoffen in Mitteleuropa. Marktentwicklung, technische Machbarkeit und ökologischer Nutzen, Bremen, 2011.

[47]             (BIOIS) Analysis of the Key Contributions to Resource Efficiency, lõpparuanne (2011), lk 101.

[48]             National Oceanic and Atmospheric Administration.

[49]             GESAMP (2010) Rep. Stud. nr 82, 68 lehekülge, loc.cit, lk 31

[50]             CONSULTIC Marketing & Industrieberatungs GmbH, Kunststoffabfälle und Recycling in Deutschland und Europa, Alzenau 2012.

[51]             BiPRO Organisation of awareness raising events concerning the implementation of Directive 1999/31/EC on the landfill of waste, lõpparuanne, 30. mai 2007, lk 17.

[52]             FORWAST, 2010, Policy recommendations, loc.cit.

[53]             (BIOIS)(2011), Study on coherence of waste legislation, loc.cit., lk 30.

[54]             Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 7/2012, Movements of waste across the EU’s internal and external borders, Kopenhaagen 2012, lk 21.

[55]             Põllumajanduses kasutatavat muud kui pakendiplasti sisaldavad pallinöör, taimede külmakatted, kasvuhoonekile, katteloorid, multšikile ja pallikiled. Vt www.defra.gov.uk/corporate/consult/agri-plastics/index.htm.

[56]             Plastijäätmeid ja nende ringlussevõttu käsitletakse ettevalmistatavas avaliku ja erasektori partnerluses SPIRE (Sustainable Process Industry). Üksikasjalikumat teavet saab veebilehelt: http://www.suschem.org/documents/document/20120124124146-sustainable_process_industry_1209c(1).pdf.

[57]             Centre for Technology Assessment. Dinner is served! Nanotechnology in the kitchen and in the shopping basket – Abstract of the TA-SWISS study “Nanotechnology in the food sector”. 2009: www.ta-swiss.ch/a/nano_nafo/KF_Nano_im_Lebensmittelbereich.pdf.

[58]                    Busch L. Nanotechnologies, food, and agriculture: next big thing or flash in the pan? Agric Hum Values. 2008; 25:215–218; Sozer N., Kokini JL. Nanotechnology and its applications in the food sector. Trends Biotechnol. 2009;27(2): 82–9.

[59]                    Komisjoni soovitus, 18. oktoober 2011, nanomaterjali määratluse kohta (2011/696/EL); http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:275:0038:0040:ET:PDF.

[60]             Planeeritud vananemine on äristrateegia, mille kohaselt on toote vananemine (toote vananemine – toode ei ole enam moes või kasutatav) ette planeeritud ja tootesse nö sisse programmeeritud selle väljatöötamisest alates. Vt: Slade, G., Made to Break: Technology and Obsolescence in America, Harvard University Press, 2006.

[61]             Väga paljud elektriseadmed (nt mobiiltelefoni laadijad) on hermeetiliselt suletud ning neid ei ole võimalik seetõttu avada ega parandada.

[62]             Sellega tegelevad Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon ja Euroopa Komisjoni talitused. Vt Teadusuuringute Ühiskeskuse uuring ja aruanded: Integration of resource efficiency and waste management criteria in European product policies. http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/projects#d.

[63]             Vt http://ec.europa.eu/environment/eussd/product_footprint.htm.

[64]             ARPA, ARPAT, DAPHNE II (2011), L’impatto della plastica e dei sacchetti sull’ambiente marino.

[65]             OECD, Environmentally harmful subsidies: challenges for reform, 2005.

[66]             Biolaguneva plasti all mõeldakse plasti, mille võivad lagundada elusorganismid, eelkõige mikroorganismid, veeks, CO2-ks, metaaniks (CH4) ning mittemürgisteks jääkideks (st biomass).

[67]             (BIOIS) (2012), Options to improve the biodegradability requirements in the packaging Directive, lk 30.

[68]             (BIOIS) (2012), Options to improve…, loc.cit., lk 21, 34.

[69]             (BIOIS) (2012), Options to improve…, loc.cit., lk 15, 16, 23, 37.

[70]             Gregory,M.R., & Andrady, A.L.(2003) Plastics in the marine environment, vt: A.L.Andrady (Ed.), Plastics in the Environment, Hoboken, N.J.:Wiley-Interscience, lk 379–402.

[71]             STAP (2011). Marine Debris as a Global Environmental Problem. Global Environmental Facility, Washington, DC. 2011, lk 21.

[72]             Polükaprolaktoon (PCL).

[73]             Nolan-ITUPty, Ltd, 2002, Report on Biodegradable Plastics – Developments and Environmental Impacts.

[74]             (BIOIS) Plastic waste in the Environment, loc.cit., lk 61.

[75]             (BIOIS) (2012), Options to improve…, loc.cit., lk 47, 48.

[76]             Vt täpsemalt: (BIOIS) (2012), Options to improve…, loc.cit., lk 43.

[77]             EUROPEN, 2011, Packaging and Packaging Waste Statistics in Europe: 1998-2008.

[78]             Plastic waste in the Environment, loc.cit., lk 13.

[79]             ftp://ftp.cen.eu/CEN/Sectors/List/bio_basedproducts/BTWG209finalreport.pdf

[80]             Fortenbery, Randall T. ja Park, Hwanil (2008). The Effect of Ethanol Production on the U.S. National Corn Price, Staff Paper Series, University of Wisconsin-Madison.

[81]             2010/477/EL, 1. september 2010.

[82]             Teadusuuringute Ühiskeskus, Marine Litter – Technical Recommendations for the Implementation of MSFD Requirements, EUR 25009 EN, Luksemburg 2011.

[83]             http://www.mepielan-bulletin.gr/default.aspx?pid=18&CategoryId=10&ArticleId=95&Article= MEDITERRANEAN-SEA---The-COP-17-of-the-Barcelona-Convention-Adopts-the-Paris-Declaration.

[84]             UNEP/CHW.10/CRP.25. 20. oktoober 2011.

[85]             http://www.unep.or.jp/Ietc/SPC/activities/GPWM/GPWMFrameworkDocumentv.11282011.pdf.

[86]             Türgis ladestatakse 56 % tahketest olmejäätmetest nõuetele mittevastavatesse prügilatesse.