KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93) rakendamise kohta /* COM/2013/077 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008.
aasta määruse (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja
turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks
määrus (EMÜ) nr 339/93) rakendamise kohta (EMPs kohaldatav tekst) 1. Sissejuhatus Aruandes antakse ülevaade määruse (EÜ) nr 765/2008
(millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete
turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93) (ka „määrus”)
rakendamise kohta. Määrust kohaldatakse 1. jaanuarist 2010. Selle peamine
eesmärk on tagada, et liidu õigusaktidega hõlmatud ühtsel turul olevad tooted
vastaksid nende suhtes kehtestatud nõuetele, mis tagavad tervise ja ohutuse
ning muude üldiste huvide kõrge kaitsetaseme. Selle jaoks on määrusega
kehtestatud akrediteerimise ja turujärelevalve raamistik. Aruanne koostati koostöös liikmesriikidega
standardimise ja vastavushindamispoliitikaga tegeleva kõrgemate ametnike rühma
(SOGS) ning ajutise turujärelevalverühma (SOGS-MSG) raames. Samuti hinnatakse
käesolevas aruandes ELi poliitika ja õigusaktide nõudeid silmas pidades liidu
rahastatavate vastavushindamis-, akrediteerimis- ja turujärelevalvealaste
tegevuste olulisust. 2. Akrediteerimine 2.1. Riiklikud
akrediteerimisasutused Määrusega (EÜ) nr 765/2008 kehtestati esimest
korda akrediteerimise õiguslik raamistik. Seda kohaldatakse nii vabatahtlikes
kui ka reguleeritud valdkondades. Raamistiku eesmärk on tugevdada
akrediteerimist kui vastavushindamissüsteemi viimast kontrollitasandit ja
suurendada usaldust vastavushindamise tulemuste vastu, vastates seega nii turu
kui ka riigiasutuste vajadustele. Määrusega on riiklike akrediteerimisasutuste jaoks
kehtestatud mitmed üldised põhimõtted ja nõuded[1].
Need nõuded on kooskõlas asjaomastes ISO/IEC rahvusvahelistes standardites
sätestatud üldtunnustatud nõuetega, kuigi mõned nõuded võivad tunduda rangemad
ja ulatuda kaugemale kui standardites sätestatud. See on nii nõuete puhul,
mille kohaselt liikmesriigis on vaid üks akrediteerimisasutus, akrediteerimine
on riigiasutuse tegevus, akrediteerimine on mitteäriline ja mittetulunduslik
tegevus ning akrediteerimisasutused ei konkureeri vastavushindamisasutuste ega
üksteisega. Määruse nõuetele vastamiseks tuli liikmesriikidel
oma riiklikke akrediteerimissüsteeme erineval määral muuta. Kui mõnel
liikmesriigil oli vaja teha vaid väiksemaid muudatusi, siis teised pidid oma
akrediteerimissüsteemi põhjalikult ümber kujundama. Mõnel juhul oli vaja mitu
akrediteerimisasutust liita. Kõik liikmesriigid ning EFTA riigid ja Türgi on
asutanud riiklikud akrediteerimisasutused[2]. Ümberstruktureerimise ja määrusega kohandamise
protsess on nüüdseks suures osas lõpule viidud, konsolideerimine kestab veel
ning mõnel juhul tuleb riiklikke akrediteerimisasutusi riigisiseses kontekstis
veel tugevdada. 2.2. Piiriülene akrediteerimine Määrusega on ette nähtud, et
vastavushindamisasutusi tuleb akrediteerida samas liikmesriigis, kus need on
asutatud. Kuid on kolm olukorda, mille puhul võib vastavushindamisasutusi
akrediteerida mujal. (1)
Esimesel juhul ei ole asjaomane liikmesriik
asutanud akrediteerimisasutust. (2)
Teisel juhul ei akrediteeri riiklik
akrediteerimisasutus seda toimingut, mille akrediteerimist taotletakse. (3)
Kolmandal juhul ei ole riiklik akrediteerimisasutus
läbinud edukalt vastastikust hindamist. Esimest juhtumit ei ole senini esinenud, kuna
kõigis liikmesriikides on riiklik akrediteerimisasutus asutatud. Teine ja
kolmas juhtum esinevad sagedamini, kuna mitte kõik riiklikud
akrediteerimisasutused ei tee kõiki toiminguid. Kuigi piiriülese akrediteerimise sätted on üsna
selgesõnalised, on viimastel aastatel järjest olulisemaks muutunud mitmes
asukohas tegutsevate rahvusvaheliste vastavushindamisasutuste küsimus ning
allhanked. Komisjon on üksmeelselt liikmesriikidega vastu võtnud põhimõttelise
dokumendi, milles selgitatakse, kuidas akrediteerimisasutused peaksid sellises
olukorras tegutsema, eesmärgiga vältida mitmekordset akrediteerimist[3]. Euroopa akrediteerimiskoostöö
organisatsioon (EA) (vt. punkti akrediteerimise infrastruktuuri kohta) on välja
andnud juhised, kuidas neid põhimõtteid ellu viia. Mõned väiksemad muudatused
põhimõtete rakendamises võivad veel olla vajalikud, kui on saadud juba kogemusi
nende juhiste rakendamisel. 2.3. Vastastikune hindamine Vastastikune hindamine on arvatavasti kõige
olulisem vahend, millega tagatakse, et Euroopa akrediteerimissüsteem vastab
talle pandud ootustele Euroopa vastavushindamissüsteemi kvaliteedi tagamisel.
Vastastikuse hindamise edukas läbimine on akrediteerimistunnistuste
vastastikuse tunnustamise eeltingimus. Seetõttu on riiklike akrediteerimisasutuste range
vastastikune hindamine väga oluline määruse korralikuks rakendamiseks. Sellega
tagatakse riiklike akrediteerimisasutuste töö kvaliteedi pidev kontroll ning
samas on see õppimisprotsessiks nii neile, keda hinnatakse kui ka hindajatele
endile. Just vastastikune hindamine on see, mis tõstab akrediteerimise esile ja
muudab selle ainulaadseks võrreldes muude hindamismeetoditega
vastavushindamisasutuste pädevuse ja tegevuse hindamiseks. Järgmine eesmärk on
veelgi tugevdada vastastikuse hindamise protsessi, suurendada koolitatud ja
kogenud vastastikuse hindamise läbiviijate kättesaadavust ning ühtlustada
veelgi meetodeid, eriti reguleeritud sektoris. 2.4. Euroopa akrediteerimise
infrastruktuur Nagu määruses on sätestatud, tunnustas komisjon
Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni (edaspidi „EA”) Euroopa
akrediteerimisinfrastruktuurina[4].
Seejärel sõlmis komisjon EAga lepingu, milles määrati kindlaks EA täpsed
ülesanded, rahastamiseeskirjad ja järelevalvesätted. 2009. aasta aprillis kirjutasid komisjon, EFTA,
liikmesriigid ja EA alla üldistele koostöösuunistele, mis rõhutab nende poliitilist
kohustust teha tihedat koostööd määruse akrediteerimispeatüki edukal
rakendamisel[5].
Sellega väljendavad nad ühist arusaama sellest, kui tähtis on akrediteerimine
Euroopa majandusele ja samuti selle toetav roll mitme Euroopa tegevuspõhimõtte
ja vastavate õigusaktide jaoks. Koostöösuunistes on sätestatud akrediteerimise
konkreetsed poliitilised eesmärgid, et see täidaks määruses püstitatud
eesmärgi. 2010. aasta juunis kirjutasid komisjon ja EA alla
partnerluse raamlepingu aastateks 2010–2014. Selle lepingu kohaselt antakse
EAle rahalist toetust määrusega ettenähtud ülesannete täimiseks ja juhistes
täpsustatud eesmärkide saavutamiseks. ELi rahalist toetust antakse järgmiste EA
tegevuste jaoks: vastastikuse hindamissüsteemiga seotud tehniline töö, teabe
edastamine huvitatud isikutele ja asutuse osalemine akrediteerimise valdkonna
rahvusvaheliste organisatsioonide töös, kaastööde koostamine ja ajakohastamine
juhiste jaoks, mis käsitlevad selliseid valdkondi nagu akrediteerimine,
komisjoni teavitamine vastavushindamisasutustest, vastavushindamine ja
turujärelevalve, tegevus kolmandate riikide abistamisel[6]. Partnerluse raamlepingus on kokku lepitud võimalus
anda aastane tegevustoetus EA ja selle sekretariaadi jooksva töö jaoks. Aruande
kirjutamise ajaks on EA-le jooksvate ülesannete täitmiseks välja makstud kaks
aastast toetust summas 375 000€, mis on umbes 40 % EA kogu eelarvest.
Sellega toetati vastastikuse hindamissüsteemiga
seotud tegevust ja selle haldamist. 2010–2011 tehti selle süsteemi raames 32
hindamist, mille hulgas olid riiklike akrediteerimisasutuste eelhindamised,
esmased hindamised, ümberhindamised ja erakorralised hindamised ning kaheksa
koolitust. Samuti on käivitatud üldine vastastikuse hindamissüsteemi
täiustamise protsess, mille käigus on esitatud mitmeid ettepanekuid, mis on
praegu arutlusel. Lisaks on EA horisontaalne ühtlustuskomitee, labor
ning sertifitseerimise ja kontrolli komiteed edendanud ühist arusaama
akrediteerimise läbiviimisest ning toetanud akrediteerimist asjaomastes reguleeritud
sektorites. Selle tulemusena on välja antud mitmeid juhenddokumente[7]. Samuti on EA aktiivselt taganud komisjoni
teenistustele tehnilist kompetentsust akrediteerimise lisamiseks õigusaktide
eelnõudesse või kehtivate valdkondlike õigusaktide rakendamiseks[8]. Lisaks on EA oma nõuandekogu kaudu teinud koostööd
huvirühmadega ja täitnud oma kohustust osaleda rahvusvahelistes
akrediteerimisorganisatsioonides ILAC/IAF, osaledes nende vastastikuse
hindamise protsessis ja erinevates töögruppides. EA on ka tugevdanud suhteid
kolmandate riikidega, võttes EFTA ja kandidaatriikide riiklikke
akrediteerimisasutusi vastu täieõiguslikeks liikmeteks ning kirjutades alla
assotsieerimislepingutele Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide riiklike
akrediteerimisasutustega. EA-l on praegu 35 täieõiguslikku liiget ja 13
toetajaliiget[9].
Lisaks iga-aastasele toetusele on EAga sõlmitud
partnerluse raamlepingus ette nähtud ka toetuste võimalus konkreetsete
projektide jaoks. Senini ei ole seda võimalust kasutatud. Koostöö EAga on olnud kokkuvõttes väga viljakas.
On tehtud märkimisväärseid jõupingutusi, et kohaneda akrediteerimise jaoks
muutunud olukorraga, mis tuleneb määruse jõustumisest ja sellega seoses EA
uuest rollist Euroopa akrediteerimise infrastruktuurina. Seniseid saavutusi
tuleks edasi kindlustada, et jätkuvalt tugevdada akrediteerimise tähtsust
Euroopa vastavushindamissüsteemi viimase kontrollitasandina. Kuna
akrediteerimist kasutatakse järjest enam ELi õigusaktide tarbeks, võib sellega
kaasneda EA-le kättesaadavate ressursside ja rahalise toetuse ülevaatamine. 2.5. Akrediteerimine teavitamise
toetamiseks Määruses on väga selgelt öeldud, et konkreetse
õigusakti kohase teavitamise eesmärgil eelistatakse vastavushindamisasutuste
tehnilise pädevuse tõendamisel akrediteerimist, mis on lõppkokkuvõttes
tunnustus asutuse võimekusele hinnata toote vastavust asjaomase määruse või
direktiivi nõuetele. Akrediteerimise eeliseks on läbipaistvus ja
standarditel põhinev tegevus ning vastastikuse hindamise protsess tagab
võrreldava kvaliteeditaseme hoidmise. Teavituste korral, mis ei põhine
akrediteerimisel, ei ole see nii. Seetõttu on komisjon üksmeelselt
liikmesriikidega andnud välja juhised selle kohta, milline teave peab sisalduma
akrediteerimata esitatud teavituses[10].
Kuna akrediteerimata teavitustega ei kaasne alati nõuetekohased dokumendid ning
liikmesriikidel ja komisjonil on pikem aeg vastuväidete esitamiseks, siis võib
teavitamisprotsess sellistel juhtudel olla üsna veniv ja vaevaline. Akrediteerimine teavitamise eesmärgil erineb
liikmesriigiti ja valdkonniti. Mõnes liikmesriigis on akrediteerimine
teavitamise eesmärgil kohustuslik, kuid teistes võidakse kasutada väga
erinevaid meetodeid. 2009. aasta lõpuks, enne määruse jõustumist, oli 2249
teavitusest 1089 akrediteerimata ja 1118 akrediteeritud, kuid 2012. juuniks oli
esitatud 3106 teavitust, millest 861 olid akrediteerimata ja 2196
akrediteeritud. Seega on akrediteerimine edukalt muutumas teavitamise
toetamisel järjest olulisemaks. Seetõttu on vajalik tihedam suhtlus riiklike
asutuste ja akrediteerimisasutuse vahel. 2.6. Juhenddokumendid Komisjon on üksmeelselt liikmesriikidega andnud
välja juhenddokumendid, mis on sätestatud kaasnevas komisjoni töödokumendis. 2.7. Väljakutsed Kuigi määrusega on akrediteerimise jaoks kehtestatud
põhjalik õiguslik raamistik, on tulevaste aastate peamiseks väljakutseks
määruse akrediteerimispeatüki rakendamisel akrediteerimissüsteemi kindlustamine
ja tugevdamine ning teadlikkuse tõstmine ja parem arusaamine akrediteerimisest
tulenevast kasust. Selleks on lisaks mitmetele akrediteerimisega seotud
juriidilistele küsimustele vaja veelgi tugevdada vastastikuse hindamise
süsteemi, et see oleks peamiseks vahendiks sertifikaatide jätkuva kvaliteedi
tagamiseks kogu ELis. Lisaks tuleb teavitamise eesmärgil tehtavale
akrediteerimisele pöörata rohkem tähelepanu ja kasutada seda süstemaatilisemalt
ELis õigusaktides juhtudel, kus on ette nähtud vastavushindamine ja
vastavushindamisasutuste määramine. Selleks võib olla ka vajalik, et komisjon
ja EA töötaksid välja valdkondlikud akrediteerimisskeemid tagamaks, et
vastavushindamisasutused vastaksid erinõuetega valdkondades liidu
ühtlustamisõigusaktides nõutavale pädevustasemele[11]. 3. Liidu turujärelevalve raamistik toodete
jaoks Selles osas võetakse kokku olukord määruse (EÜ) nr
765/2008 nende sätete rakendamisel, mis käsitlevad ühtsel turul ringlevate
ühtlustatud toodete turujärelevalve raamistiku loomist. See peatükk täiendab
teavet, mis on esitatud tarbekaupade ohutuse määrust ja turujärelevalve määrust
käsitlevate komisjoni ettepanekutega kaasnevas mõjuhinnangus. 3.1. Nõuded turujärelevalve
korraldamiseks liikmesriikides Määrusega on sätestatud konkreetsed nõuded
turujärelevalve korraldamiseks liikmesriikides alates 2010. aastast. Enamik
liikmesriike on parandanud oma haldussüsteeme ja kehtestanud konkreetsed
lahendused nende nõuete täitmise tagamiseks. Liikmesriikide vastuseid määruse
rakendamise kohta esitatud küsimustikule võib kokku võtta järgmiselt[12]. ·
Asutuste vastutusala ja nimi. Kuna enamikus liikmesriikides oli asjaomaste riiklike õigusaktidega
juba kehtestatud turujärelevalve menetlused, oli neil määruse rakendamiseks
vaja teha vaid väikesi muudatusi (näiteks luua programm turujärelevalve
tugevdamiseks). ·
Turujärelevalveastuste vaheline side ja
koordineerimine erineb liikmesriigiti. Mõnikord
põhinevad sidekanalid mitteametlikul kokkuleppel või toimub side
turujärelevalvet koordineeriva asutuse kaudu, läbi uue õigusraamistiku
rakendamise eest vastutava töörühma või läbi turujärelevalvekomitee. ·
Kaebustega tegelemise menetlus. Juba enne määruse jõustumist oli enamikus liikmesriikides kehtestatud
süsteem kaebuste jaoks. Kuigi neid süsteeme ajakohastatakse korrapäraselt,
märkis suurem osa liikmesriike, et neid saab veelgi paremaks muuta. ·
Õnnetusjuhtumite ja tervisekahjustuste jälgimise
menetlus. Mõnede liikmesriikide arvates on vaja
parandada õnnetuste andmete süsteemi ning see võiks põhineda praegusel ELi
õnnetuste andmebaasil. ·
Turujärelevalveasutuste volituste tugevdamine. Asutuste volitused vastasid enamjaolt määruse nõuetele ja
liikmesriigid tegid vaid väiksemaid muudatusi. Mõned liikmesriigid pidid
määruse nõuetele vastamiseks muutma kehtivaid riiklikke õigusakte. ·
Turujärelevalveasutuste rahaliste ja
inimressursside tugevdamine. Eelarvepiirangute tõttu
vähendati enamikus liikmesriikides turujärelevalve jaoks ette nähtud rahalisi
ja inimressursse. Ainult mõnes liikmesriigis ei peetud kuni siiani suuremaid
muudatusi vajalikuks. ·
Trahvid ettevõtjatele.
Trahvid nõudeid mittetäitvatele ettevõtjatele olid olemas juba enne määruse
jõustumist, kuid turujärelevalveasutuste uute pädevuste tõttu tuli neid
teatavates liikmesriikides veidi muuta. 2010. aasta alguses teavitasid kõik liikmesriigid,
Island ja Türgi komisjoni oma turujärelevalveasutustest ja nende pädevusvaldkondadest,
nagu määruses on nõutud[13].
Need teavitused annavad hea ülevaate ülesannete ja vastutuse jaotamisest
ühtlustatud kaupade turujärelevalve valdkonnas, sealhulgas asjakohased
kontaktandmed. Teavitused on avaldatud komisjoni veebisaidil[14] ja aitavad kindlasti kaasa ELi
riiklike turujärelevalveasutuste läbipaistvusele. 3.2. Riiklikud turujärelevalve
programmid Määruse kohaselt[15]
peavad liikmesriigid kehtestama oma turujärelevalve programmid ning rakendama
ja ajakohastama neid. Samuti peavad nad edastama kõnealused programmid teistele
liikmesriikidele ja komisjonile ning tegema need avalikkusele interneti teel
kättesaadavaks. Nende programmide eesmärk on anda teistele asutustele ning
kodanikele teada, kuidas turujärelevalve toimib, millistes valdkondades, millal
ja kus seda tehakse. Seega sisaldavad riiklikud programmid teavet
turujärelevalve üldise korralduse kohta riiklikul tasandil (nt
koordineerimismehhanismid erinevate asutuste vahel, neile eraldatud ressursid,
töömeetodid jne) ning konkreetsete sekkumisvaldkondade kohta (nt
tootekategooriad, ohukategooriad, kasutajate tüübid jne). Suurem osa liikmesriike on 2010., 2011. ja 2012.
aastal komisjonile edastanud oma riiklikud (üldised ja valdkondlikud)
programmid ja vajalikud parandused (vt tabel 1). Komisjon avaldas 2012. aastal
oma veebisaidil liikmesriikidelt, Islandilt ja Türgilt saadud kõige uuemate
riiklike programmide mittekonfidentsiaalse originaali ja nende tõlked[16]. Liikmesriikide jõupingutusi võib hinnata üldiselt
väga positiivseks, hoolimata asjaolust, et mõned riigid on pööranud rohkem
tähelepanu turujärelevalve üldist korraldust käsitlevale teabele, samas kui
teised on eelistanud teavet valdkondlike tegevuste kohta, nii et saadud teave
ei ole alati täielikult võrreldav. Selgitused selle kohta, kuidas liikmesriigid
on korraldanud koostöö ja koordineerimise erinevate asutuste vahel ja tolliga,
võiksid olla täpsemad. Komisjon aitas liikmesriike määruse kõnealuste
sätete rakendamisel eelkõige sellega, et pakkus välja ühtse vormi valdkondlike
programmide jaoks. See lihtsustab märgatavalt riikliku teabe võrreldavust
konkreetse toote või õigusakti valdkonnas ning võimaldab
turujärelevalveasutustel kavandada piiriülest koostööd ühiste huvide
valdkonnas. Tabel 1: Riiklikud turujärelevalve programmid – seis aastatel
2010–2012 Riik || Programmi liik[17] || 2010 || 2011 || 2012 Austria || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Belgia || Üldine * || x || x || x Bulgaaria || Üldine * || x || x || x Küpros || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Tšehhi Vabariik || Valdkondlik || x || x || x Taani || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Eesti || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Soome || Valdkondlik || x || x || x Prantsusmaa || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Saksamaa || Üldine * || x || x || x Kreeka || Üldine || x || x || x Ungari || Valdkondlik || x || x || x Iirimaa || Üldine * || x || x || x Itaalia || Üldine || x || x || x Läti || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Leedu || Valdkondlik || x || x || x Luksemburg || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Malta || Valdkondlik || x || x || x Madalmaad || Valdkondlik || x || x || x Poola || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Portugal || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Rumeenia || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Slovakkia || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Sloveenia || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Hispaania || Valdkondlik || -- || x[18] || x Rootsi || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Ühendkuningriik || Üldine ja valdkondlik || x || x || x Island || Üldine || x || x || x Türgi || Üldine || x || x || x * Programm hõlmab ka
mõningast teavet konkreetsete valdkondade kohta, kuid see ei ole detailne. 3.3. Tõsist ohtu kujutavad tooted Määrusega on liikmesriikidele pandud üldine
kohustus tagada, et tooted, mis võivad kahjustada kasutajate (tarbijate või
töötajate) tervist või ohutust või mis ei vasta ELi ühtlustamisõigusaktides
sätestatud tootenõuetele, kõrvaldatakse turult, keelatakse või nende
kättesaadavust piiratakse[19].
Lisaks on sätestatud, et kui asjakohase riskihindamise alusel on tuvastatud, et
tooted kujutavad endast tõsist ohtu, peavad liikmesriigid kiire teabevahetuse
süsteemi RAPEX kaudu komisjoni viivitamatult teavitama võetud meetmetest[20]. RAPEXi süsteemile osutamine määruses tunnustab
sellise teabevahetusmehhanismi olulisust ühtse turu järelevalve jaoks ning
selle mehhanismi seost konkreetsete toodetega seotud määrustega. RAPEXi
süsteemile osutamine on avaldanud mõju sellele, et RAPEXi teate saatmise
kohustus on laienenud kõigile ELi ühtlustamisõigusaktidega reguleeritavatele
kaupadele, sealhulgas professionaalselt kasutatavatele toodetele (nt
tööstusseadmed) ja toodetele, mis võivad kahjustada muid üldisi huve kui
tervist ja ohutust (nt keskkonda, julgeolekut, äritehingute ausust jne). Selline laienemine on eelkõige kaasa aidanud
töötajate[21]
ja keskkonna[22]
kaitsele, kuigi uute teadete arv on määruse rakendamise esimese kahe aasta
jooksul olnud üsna piiratud. Peale üldise tooteohutuse direktiivi kohaselt
esitatud RAPEXi teadete sai komisjon 2010. aastal kakskümmend määruse (EÜ) nr
765/2008 alusel tehtud teavitust (seitse neist olid seotud tõsise ohuga); 2011.
aastal sai komisjon kakskümmend viis sellist teavitust (17 neist olid seotud
tõsise ohuga)[23].
Ühtekokku üheksa liikmesriiki edastasid teavitusi professionaalsete kaupade ja
toodete kohta, mis võivad kahjustada muid üldisi huve kui tervist ja ohutust. Viimasel ajal on saadud teavituste hulk
suurenenud; 2012. aastal valideeris komisjon kokku 37 teavitust, millest 31
olid seotud tõsise ohuga. Ka lisandus veel üks teavitusi edastav liikmesriik.
On oodata, et need arvud aja jooksul suurenevad, kuna liikmesriigid muutuvad
professionaalsete toodete valdkonnas proaktiivsemaks ja kohandavad oma tavasid
RAPEXi laiema haardega. Komisjonilt on määruse rakendamine nõudnud
mõningaid pingutusi, et koordineerida vajalikku kompetentsust uute teadete
hindamiseks ning kohandada töömeetodeid süsteemi laiema haardega. Uue RAPEXi
teadete IT-platvormi GRAS-RAPEX[24]
valmimine oli suur edasiminek uute teadete käsitlemisel. 3.4. Sobiv riskihindamismeetod Määruse rakendamise raames, mida teostati läbi
SOGS-rühma, asutas komisjon 2011. aastal liikmesriikide ekspertidest koosneva
riskihindamistöökonna. Töökonna ülesanne oli leida sobiv meetod riski
hindamiseks kõigi toiduks mittekasutatavate toodete puhul ja kõigi ohtude
puhul, mis jäävad ühtlustamisõigusaktide reguleerimisalasse. Olemasolevates
RAPEXi suunistes[25]
on juba ette nähtud riskihindamismeetod tarbekaupadele, mis on liikmesriikide
jaoks kindlasti oluliseks juhiseks. Töökonnal paluti hinnata: i) kas
olemasoleva metoodikaga, mis peamiselt keskendub ühtlustamata toodetele, oleks
võimalik võtta arvesse ühtlustatud kaupadele õigusaktides kehtestatud nõudeid;
ii) kuidas käsitleda vajadust hinnata riski muudele üldistele huvidele kui
tervis ja ohutus. Projekti lõpus jõudis riskihindamistöökond
otsusele, et RAPEXi suunistes ettenähtud metoodika on heaks aluseks, kuid
parandada tuleks selle sobivust ühtlustatud valdkonna jaoks, lisades sellesse
selged viited toodete olulistele nõuetele ja asjakohastele ühtlustatud
standarditele. Lisaks tuleks kohandada metoodika väljendusviisi laiemate
üldiste huvide jaoks, keskendudes mõistele „kahju”, mitte „vigastus”[26]. 3.5. Üldine abistav infosüsteem -
ICSMS Määruse kohaselt peab komisjon välja töötama
turujärelevalvetoimingute ja programmidega seotud küsimuste üldise
arhiveerimis- ja teabevahetussüsteemi ja haldama seda[27]. Komisjoni eksperdid uurisid võimalikke
alternatiive (omandada olemasolev programm, arendada välja uus programm jne)
ning jõudsid järeldusele, et kõige asjakohasem lahendus on omandada programm
ICSMS (Information and Communication System for Market Surveillance –
turujärelevalve teabe- ja sidesüsteem), mis on ainus omataoline juba toimiv
teabesüsteem. Sellel hetkel kasutas 12 ELi/EFTA liikmesriiki (Austria, Belgia,
Eesti, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Šveits
ja Ühendkuningriik) seda süsteemi turujärelevalveasutuste sidevahendina teabe
edastamiseks konkreetseid tooteid käsitlevate uurimuste kohta ju muudeks
sarnasteks tegevusteks. 2011. aasta novembris sõlmis komisjon kokkuleppe
ICSMS-AISBLga (ICSMSi kasutavate ELi/EFTA liikmesriikide
turujärelevalveasutuste ühendus) ja LUBWga (Baden-Württembergi
keskkonnaministeeriumi alluvuses olev keskkonna mõõtmisega tegelev agentuur,
mis on ICSMSi füüsiline haldaja) ICSMSi ostmise kohta 1 940 940 euro
eest. Lepingu kohaselt võtsid ICSMS-AISBL ja LUBW kohustused: –
kanda komisjonile üle ICSMSi intellektuaalomandi
õigused; –
integreerida liikmesriigid, mis veel ei ole ICSMSi
liikmed, ja teha koolitusi uute ICSMSi liikmesriikide kasutajatele. Esimesed
koolitused toimusid 2012. aasta mais-juunis; –
anda tehnilist tuge ja abi kõigile ICSMSi
kasutajatele (sealhulgas kasutajatugi); –
hallata ICSMSi igapäevaselt ning tagada teenuse
kvaliteet; –
kanda komisjonile üle ICSMSiga seotud oskusteave. ICSMS, mis toetub internetile, annab turujärelevalveasutustele
võimaluse laiaulatuslikuks teabevahetuseks. Süsteem võimaldab kasutajate vahel
kiiresti ja tulemuslikult jagada katsetulemusi, toote identifitseerimisandmeid,
fotosid, teavet ettevõtja kohta, riskihindamisi, sealhulgas ohuandmeid, teavet
õnnetuste kohta ning järelevalveasutuste poolt võetud meetmeid. ICSMS koosneb sisemisest ja avalikust
kasutusalast. Sisemine kasutusala on ette nähtud turujärelevalveasutuste jaoks.
Seda saavad kasutada ka tolliasutused ja ELi ametnikud. Siin on kogu kättesaadav
teave (toote kirjeldus, katsetulemused, võetud meetmed jne). Avalik kasutusala
on ette nähtud tarbijate ja ettevõtjate jaoks. Avalikkusele kättesaadavas
teabes on esitatud ainult andmed, mis viitavad tootele ja selle nõuetele
mittevastavusele, kuid seal ei ole sisedokumente (nt turujärelevalveasutuse ja
tootja/importija vahelist kirjavahetust). ICSMSi on kogutud juba üle 47 500 toote
katsetulemused ja selles on loetletud üle 650 turujärelevalveasutuse EMP
riikides rohkem kui 45 direktiivi jaoks. Kasutajakontode arv on 3 600.
ICSMSis võivad sisemised ja avalikud kasutajad teha konkreetseid otsinguid.
Otsingut saab teha näiteks üksikute toodete kaupa või terve tooterühma
katsetulemuste kaupa. Võib saada katsetulemusi konkreetsete riikide toodete kohta.
Samuti saab leida teavet toodete kohta, mis on reguleeritud teatavate
direktiividega, samuti teavet kaitseklauslitega teadete ja RAPEXi teadete
kohta, teavet tootjatele, importijatele ja vahendajatele. Konfidentsiaalsus on
kaitstud juurdepääsu autoriseerimise süsteemiga. Iga turujärelevalveasutus saab sisestada andmeid
toodete kohta, mida on uuritud, kuid mida andmebaasis veel ei ole, ning saab
lisada märkusi andmebaasis juba olevate toodete andmefaili, s.o tagasisidet
turujärelevalveasutuse tegevuse kohta seoses uuritud toodetega. Lisaks on
olemas võimalus kanda vastutus toote eest ühelt asutuselt üle teisele, nn
teatepulga üleandmine, ning seda kasutatakse laialdaselt. ICSMSi lepingut on praegu veel vara hinnata, kuna
leping sõlmiti 2011. aasta novembris ja süsteemi levitamine neisse ELi
riikidesse, mis ei olnud varem selle liikmed, on alles alanud. Arvestades
ICSMSi võimalusi, on leping siiski kasulik nii komisjonile kui ka kõigile
asjaomastele huvirühmadele (riigiasutused, tootjad, kodanikud). Määrusega kehtestatud
üldine abistav infosüsteem peab olema poliitiline vahend, mis lihtsustab
turujärelevalvet kogu Euroopa Liidus, eelkõige seeläbi, et suurendab riikide
tasandil tehtud uuringute tulemuslikkust ja sidusust. ICSMSi kasutavate ekspertide sõnul annab
teabevahetus katsetulemuste ja uuringute kohta turujärelevalveasutustele
järgmised eelised: –
kiire sekkumine: teavet ohtlike toodete kohta saab
edastada kohe ja saab võtta kohesed meetmed; –
tõrje: ettevõtjate seas olevad „mustad lambad”
avastatakse kiiremini ja neid karistatakse tõhusamalt; –
töö dubleerimise vältimine: ühe
turujärelevalveasutuse katsetulemused saavad otsekohe kättesaadavaks kõigile
teistele liikmesriikidele; –
võimalus koostada statistikat sektori, toote jne
alusel; –
kaetud on kõik toodete nõuetele mittevastavusega
seotud küsimused. Lisaks on ICSMS kasulik platvorm Euroopa
turujärelevalvepoliitika rakendamiseks, kuna ta on aluseks järgnevale: –
kahtlaste toodete vastaste laiulatuslike
turulesekkumiste koordineerimine; –
parimate tavade täiustamine, üldise teabe ja
kogemuste vahetamine; –
turujärelevalve ühtse käsitluse vastuvõtmine eri
riikides (sellega hoitakse ära konkurentsimoonutused); –
ELi turujärelevalveteavet sisaldava entsüklopeedia
kättesaadavus; –
kodanikele mõeldud teave nõuetele mittevastavate
toodete kohta ja pädevate asutuste kontaktandmed[28]. 3.6. Halduskoostöö toetamine Määrusega (EÜ) nr 765/2008 on komisjonile antud
õiguslik alus anda liikmesriikidele finantsabi ja toetust seoses
turujärelevalvealase halduskoostöö (ADCO) rühmade tegevustega[29]. Turujärelevalvealase halduskoostöö rühmade peamine
eesmärk on tagada direktiivide tehniliste sätete korrektne ja ühetaoline
kohaldamine (sertifitseerimismenetlused) ning seada sellega piirid
liikmesriikide piirangutele nõuetele vastavaks tunnistatud toodete turule
laskmisel. Praegusel hetkel tegutseb 20 ADCO rühma. Neil on
umbes 40 koosolekut aastas, kus kaetakse sellised valdkonnad nagu ehitus,
mänguasjade ohutus, müra, pürotehnika, raadio- ja telekommunikatsioonivõrgu
lõppseadmed, elektromagnetiline ühilduvus, madalpingeseadmed,
meditsiiniseadmed, plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatav varustus ja
kaitsesüsteemid, surveseadmed ja transporditavad surveseadmed, masinad, liftid,
köisraudteed, isikukaitsevahendid, ökodisain, energiamärgistus, mõõteseadmed ja
mitteautomaatkaalud ning väikelaevad. Koosolekutel osalevad riiklikud
turujärelevalveasutused, kes on ka koosolekutel eesistujateks. Ka komisjon on
rühmades esindatud. On tähele pandud, et ADCO rühmade koosolekutel
osalemine erineb sektoriti. Peamine põhjus väheseks osalemiseks mitmes rühmas
on rahaliste vahendite puudus, et katta esindajate reisi- ja majutuskulud.
Teisest küljest ei taotle mõned turujärelevalveasutused rühma eesistujaks
olemist, kuna neil puuduvad rahalised vahendid koosolekute korraldamiseks. 4. ELi turule sisenevate toodete
kontrollimine Määruses (EÜ) nr 765/2008 on sätestatud ka
õigusraamistik välispiiri kontrolli jaoks[30].
Nende sätete üldine eesmärk on tagada, et liikmesriigid oleksid kehtestanud
asjakohased mehhanismid kontrollimaks, et kolmandatest riikidest ELi turule
sisenevad tooted vastaksid liidu õigusaktides sätestatud nõuetele. Sel
eesmärgil on määruses sätestatud peamised põhimõtted välispiiri kontrolli
korraldamise kohta, toodete vabasse ringlusse lubamise või selle keelamise
kohta ning kõigi asjaga seotud ametiasutuste koostöö kohta nende kahe ülesande
täitmisel. Need sätted tulenevad nõukogu määrusest (EMÜ) nr 339/93,[31] mis tunnistati kehtetuks
määrusega (EÜ) nr 765/2008. 4.1. Rakendamine liikmesriikides Liikmesriigid on rakendanud piirikontrolli sätteid
järgmiselt: ·
nad on tõhusa piirkontrolli arendamiseks
kehtestanud ühtse kontaktpunkti; ·
nad on eraldanud piirkontrolli jaoks rahalisi
vahendeid; ·
nad on töötanud välja põhimõtted, kuidas
piirikontrolli teostada; ·
nad on laiendanud piirkontrolli, et katta rohkem
piiriületuskohti; ·
nad on taganud piirikontrolli sihipärasuse ja
selle, et kaubavahetuse lihtsustamine ei kannaks kahju; ·
nad on sõlminud koostöö tugevdamiseks
piirikontrolli valdkonnas kirjalikke kokkuleppeid tolli- ja turujärelevalveasutuste
vahel; ·
nad on parandanud koostööd tolli- ja
turujärelevalveasutuste vahel (nt parandanud teabevahetust, tugevdanud koostööd
kolmandate riikide turujärelevalveasutustega); ·
nad on aidanud tollikontrolli tegevaid
tolliametnikke; ·
nad on teinud riskianalüüse või aidanud kaasa nende
tegemisel; ·
nad on ühtlustanud tollimeetmeid; ·
nad on koolitanud tolliametnikke. 4.2. Komisjoni suunised Määruse (EÜ) nr 765/2008 rakendamise
lihtsustamiseks koostas komisjon koos liikmesriikidega suunised impordikontrolli
kohta toodete ohutuse ja nõuetele vastavuse valdkonnas[32]. Need suunised on tolli- ja
turujärelevalveasutustele töövahendiks, mis aitavad neil parandada
koostöömeetodeid ja head haldustava. Samal ajal keskendutakse suunistes
praktilistele probleemidele, mis tekivad tollil tooteohutuse ja nõuetele
vastavuse kontrollimisel. Suunised koosnevad üld- ja eriosast. Üldosa on
vajalik, et mõista asjaomaseid kohaldatavaid ELi õigusakte ja eelkõige ohutus-
ja vastavuskontrolli ning asjaomaste riiklike asutuste vahelise koostööga
seotud kohustusi. Suuniste eriosa sisaldab praktilisi vahendeid
tolliametnikele, nagu infolehed ja üksikute tooterühmade kontrollnimekirjad,
mille eesmärk on kontrollimist lihtsustada. Komisjon koordineerib liikmesriikide tööd juhiste
levitamiseks ja riiklikul tasandil kasutamiseks. Samuti on komisjon hõivatud
laiaulatusliku riikide külastuse programmiga, mille käigus soovitakse anda
riigiametnikele võimalikult mitmekülgseid juhiseid ja vastata nende
konkreetsetele küsimustele. Kõiki nimetatud algatusi rahastatakse programmi
„Toll 2013” kaudu[33]. 5. CE-märgis ja vastavushindamine Komisjon on viimastel aastatel tähele pannud, et
ettevõtjate, eriti VKEde seas puudub arusaamine CE-märgise tähendusest. Sel
põhjusel on määruses (EÜ) nr 765/2008 sätestatud üldised põhimõtted, millele
CE-märgis toetub. Sellega seoses võttis komisjon Euroopa Parlamendi ettepanekul
ja määruse rakendamise osana endale ülesande korraldada CE-märgist käsitlev
teabekampaania, mis oli suunatud eelkõige ettevõtjatele (keskendudes VKEdele),
kuid ka riigiasutustele ja tarbijatele. 5.1. CE-märgise teabekampaania CE-märgise teabekampaania eesmärk oli tõsta
huvirühmade teadlikkust CE-märgise kohta. Kampaaniat rahastati 2009. aastal
ettevõtluse ja uuendustegevuse programmi kaudu ja selle kogumaksumus oli 2
miljonit eurot. Kampaania algas 2010. aasta esimeses kvartalis ning see kestis
kuni 2012. aasta märtsini. Kampaania tulemusena: –
loodi kõigis ELi/EFTA keeltes spetsiaalne
CE-märgise veebisait, mis on keskne koht CE-märgise kohta teabe saamiseks
((http://ec.europa.eu/enterprise/policies/single-market-goods/cemarking/); –
arendati välja teabestend kaubandusmessidel
osalemiseks[34];
korraldati koolitusseminare kõigis ELi/EFTA liikmesriikides (Šveitsi ja
Liechtensteini jaoks oli ühine seminar); –
trükiti voldikuid ja brošüüre kõigis ELi/EFTA
keeltes professionaalseks kasutamiseks ja tarbijatele; toodeti kaks videot ja
reklaammaterjali; trükiti teabelehti kõigis ELi/EFTA keeltes, milles kirjeldati
CE-märgise olukorda erinevates sektorites, ning avaldati erinevaid artikleid
erialases meedias. Tundub, et kampaania täitis oma ülesanded.
Kampaania edukust näitavad tagasiside seminaridelt ja messidelt (suur osalejate
arv[35]
ja nende positiivsed kirjalikud hinnangud), suur nõudlus teabematerjalide järele[36] ning suur huvi trüki- ja
internetimeedia[37]
vastu. Lisaks näitab suurem osa huvirühmade poolt
CE-märgise kohta esitatud küsimustest seda, et huvirühmad on nüüd CE-märgise
tähendusest rohkem teadlikud ning tunnevad paremini oma õigusi ja kohustusi.
Kampaania jooksul on suurenenud huvirühmadelt komisjonile saadetavate kirjalike
küsimuste arv. Küsimused ise on muutunud keerukamateks, mis näitab, et
CE-märgise kohta teatakse rohkem kui enne. Lisaks vähendavad veebisaidil
esitatud juhised võimalike vigade ja arusaamatuste võimalust. 5.2. Juhised valdkondlikule
seadusandjale ja muudele huvirühmadele CE-märgise õige kasutamine eeldab head arusaamist
eri toodete suhtes kohaldatavatest vastavushindamismenetlustest. Selleks, et
aidata seadusandjatel, riigiasutustel, akrediteerimisasutustel,
vastavushindamisasutustel, ettevõtjatel ja muudel huvirühmadel valida õige
vastavushindamismenetlus, on komisjon andnud järgmistes metoodilistes
dokumentides konkreetsed juhised. ·
Dokumendis SOGS-N593 EN või CERTIF 2009-03 „Orientations
for selecting and implementing the modules of Decision 768/2008 and SMEs
specificities in the area of conformity assessment” („Suunitlused otsuse
768/2008 moodulite valimiseks ja rakendamiseks ning VKEde eripärad
vastavushindamise valdkonnas”) antakse seadusandjale juhiseid
vastavushindamismooduli valimiseks otsuses nr 768/2008/EÜ esitatud valikust.
Lisaks antakse selle juhiseid vastavushindamist tegevatele teavitatud
asutustele. Kooskõlas parema seadusloome eesmärkidega peavad valdkondlikud seadusandjad
võtma arvesse toote keerukust, selles valdkonnas tegutseva ettevõtja suurust
(nt VKEd), kõnealust tehnoloogiat, ohtu üldistele huvidele ning seda, kas
tegemist on masstootmise või seeriaviisilise tootmisega. Sarnaselt peavad
teavitatud asutused vältima ettevõtjate tarbetut koormamist, säilitades siiski
avalike huvide kaitse nõuetekohase kõrge taseme. ·
Dokument SOGS-N594 EN või CERTIF 2009-04
„Introduction to conformity assessment of the New Legislative Framework as laid
down in Decision 768/2008” („Sissejuhatus otsuses 768/2008 sätestatud uue
õigusraamistiku vastavushindamisse”) on suunatud vastavushindamisvaldkonda
sisenejatele (seadusandja, teavitatud asutused, tootjad). Selles selgitatakse,
mis on vastavushindamine, ning kirjeldatakse selle mehhanisme ja osa toote
tarneahelas. Lisaks selgitatakse selles osalevate huvirühmade osa ning
analüüsitakse üksikasjalikult otsuses 768/2008 määratletud
vastavushindamismenetlusi. ·
Dokument SOGS N612 EN või CERTIF 2009–08 „Using
Harmonised Standards to assess the competence of Conformity Assessment Bodies
in the context of the New Legislative Framework” („Ühtlustatud standardite
kasutamine vastavushindamisasutuste pädevuse hindamiseks uue õigusraamistiku
kontekstis”) on suunatud peamiselt akrediteerimisasutustele ja selles
kirjeldatakse, milliseid Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ühtlustatud
standardeid peavad vastavushindamisasutused iga vastavushindamismooduli puhul
täitma selleks, et neid konkreetse mooduli puhul teavitataks. Need dokumendid on kättesaadavad komisjoni
veebisaidil[38]. [1] Vt määruse artiklid 4, 6 ja 8. [2] Nende kontaktid on komisjoni veebisaidil aadressil: http://ec.europa.eu/enterprise/newapproach/nando/index.cfm?fuseaction=ab.main
[3] CERTIF 2009-06 Rev. 6.0 Cross Border Accreditation
Activities (Vt kaasasolevat komisjoni talituste töödokumenti). [4] Vt määruse artikkel 14. [5] Üldised suunised Euroopa akrediteerimiskoostöö
organisatsiooni ja Euroopa Komisjoni, Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni ja
riiklike pädevate asutuste vahelise koostöö jaoks, ELT 2009/C 116/04:
http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2009:116:0006:0011:ET:PDF [6] Vt määruse artikkel 32. [7] http://www.european-accreditation.org/content/publications/pub.htm [8] EA tegevus ei piirdu ainult ettevõtluse ja tööstuse
peadirektoraadiga, vaid ulatub ka teistesse peadirektoraatidesse (teiste hulgas
järgmistesse: DG SANCO, DG AGRI, DG ENV, DG MOVE, DG CLIMA). Parimaks näiteks
võiks olla koostöö uue Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise akrediteerimise
ja kontrolli määruse alal, mille puhul EA tegi tihedat koostööd DG ENTRi ja DG
CLIMAga, et leida kõnealuse õigusakti vajadustele sobiv lahendus. (Komisjoni
21. juuni 2012. aasta määrus (EL) nr 600/2012, milles käsitletakse
kasvuhoonegaaside heite- ja tonnkilomeetriaruannete tõendamist ja tõendajate
akrediteerimist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile
2003/87/EÜ, EMPs kohaldatav tekst). [9] http://www.european-accreditation.org/content/ea/members.htm [10] CERTIF 2010-08 Rev.1 Notification without Accreditation
(määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 5 lõige 2). [11] Vt määruse artikli 13 lõige 3. [12] Vastuste täielik ülevaade on esitatud kaasas olevas
komisjoni talituste töödokumendis. [13] Vt artikkel 17. [14] http://ec.europa.eu/enterprise/policies/single-market-goods/regulatory-policies-common-rules-for-products/market-surveillance-authorities/index_en.htm. [15] Vt artikli 18 lõige 5. [16] http://ec.europa.eu/enterprise/policies/single-market-goods/regulatory-policies-common-rules-for-products/national-market-surveillance-programmes/index_en.htm [17] Tabelis kajastub eelkõige 2012. aastal järgitud
lähenemisviis. [18] Ainult piiratud hulga toodete kohta [19] Vt artikkel 16. [20] Vt artiklid 20 ja 22. RAPEX on kiirhoiatussüsteem, mis on
asutatud üldise tooteohutuse direktiivi artikli 12 alusel. [21] Näiteks võib tuua teate põllumajanduses kasutatava
söödasegisti kohta, mis põhjustas teavitanud riigis surmajuhtumi ning mis ei
vastanud masinaid käsitleva direktiivi 2006/42/EÜ nõuetele; teise näitena võib
tuua teated mitmete ohtlike professionaalsete tööriistade kohta, mis ei
vastanud madalas pingevahemikus kasutatavaid elektriseadmeid käsitleva direktiivi
2006/95/EÜ nõuetele. [22] Näiteks teated mitmete isikukaitsevahendite ning
mänguasjade pakendite kohta, mille kaadmiumisisaldus ületas REACH-määruses (EÜ)
nr 1907/2006 lubatud taseme, ning teated ilutulestike kohta, mis sisaldasid
püsivaid orgaanilisi saasteaineid. [23] Üksikasjalikumat teavet nende teadete kohta (teavitanud
liikmesriigid, tooteliigid jne) saab RAPEXi 2010. ja 2011. aasta aruannete
peatükist 2.3: http://ec.europa.eu/consumers/safety/rapex/key_docs_en.htm. [24] GRAS-RAPEX asendas rakenduse RAPEX-REIS 29. mail 2012.
Uuel IT-platvormil on arenenumad funktsioonid, mille hulgas on ka rippmenüüd,
mis võivaldavad RAPEXi kontaktpunktidel üles laadida teavet professionaalsete toodete
ja muude kui tervise- ja ohutusega seotud riskide kohta. [25] Vastu võetud komisjoni 16. detsembri 2009. aasta otsusega
2010/15/EL, ELT L 22, 26.1.2010, lk. 1,
http://ec.europa.eu/consumers/safety/rapex/docs/rapex_guid_26012010_et.pdf. [26] Dokument SOGS-MSG N031Rev1 või CERTIF 2012-01 Rev1. [27] Vt määruse artikkel 23. [28] Vt artikli 19 lõige 2. [29] Vt artikli 32 lõige 1 punkt e. [30] Vt artiklid 27, 28 ja 29. [31] Nõukogu 8. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 339/93
kolmandatest riikidest imporditud toodete tooteohutuse eeskirjadele vastavuse
kontrolli kohta (EÜT L 40, 17.2.1993, lk 1). [32] http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/common/publications/info_docs/
customs/product_safety/guidelines_et.pdf. [33] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta otsus nr 624/2007/EÜ, millega
kehtestatakse ühenduse tollialane tegevusprogramm. [34] Osaletud on järgmistel messidel: Hannoveri mess 2010
(aprill 2010), Paris Hopital Expo (mai 2010), London CEDIA EXPO (juuni 2010),
Berlin IFA (september 2010), Madrid Orto Pro Care (september-oktoober 2010),
Krakow Eurotool (oktoober 2010), Nürnbergi rahvusvaheline mänguasjamess
(veebruar 2011), Milaano mess (jaanuar 2011), Hannoveri Cebit (märts 2011),
Brno (Tšehhi Vabariik) Amper (märts-aprill 2011), Hannoveri mess (aprill 2011).
[35] Seminare külastas umbes kaks tuhat osalejat huvirühmadest.
Mõnel messil külastas kampaaniastendi üle kahe tuhande inimese ning üle
kahesaja külastaja arendas stendi personaliga tõsisemat vestlust. [36] Jagatud on 60 000 voldikut ja brošüüri. [37] Üle 140 meediaväljavõtte/publikatsiooni ajakirjades,
uudiskirjades ja erialastel veebisaitidel. [38] http://ec.europa.eu/enterprise/policies/single-market-goods/documents/certif_doc_en.htm.