11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/78

1.1

Konsultatiivne teatis on osa laiemast arutelust selle üle, kuidas Euroopa Liit saaks säilitada kriitilise tähtsusega toorainete varud kulutõhusal ja keskkonnahoidlikul viisil nii töötlemiseks kui ka loomade ja inimelu toetamiseks üha rohkem rahvastatud ja konkureerivas globaliseerunud maailmas. Teatises esitatakse asjalik, tasakaalustatud ja piisav kokkuvõte olukorrast toiduainete tootmiseks ja muudeks elulisteks rakendusteks vajaminevate fosforipõhiste toodete impordis ja kasutuses.

1.2

Komisjon esitab 11 küsimust, millele Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee annab vastused ja konkreetsed soovitused. Komitee võtab teadmiseks Euroopa fosfori säästva kasutamise platvormi panuse ja Euroopa innovatsioonipartnerluse töö tõenäolise panuse põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse valdkonnas. Komitee kiidab need algatused heaks ja loodab, et nende tööd kasutatakse hästi.

1.3

Komitee kiidab heaks selle käsitluse, mis komisjoni sõnul ei ole tingimata mõeldud konkreetse õigusakti loomiseks. Õigete küsimuste esitamine ja õigete andmete olemasolu tagamine, aitamaks teistel teha teadlikumaid otsuseid, võib olla siinkohal otstarbekam. Leida tuleb head tavad, mida teistele tutvustada, et neid järgitaks.

1.4

See võib tähendada, et uutele tehnoloogiatele antakse lühiajalist turutoetust ja vajaduse korral antakse hädavajalikeks peetavate muutuste jaoks pikaajalist regulatiivset toetust. Abiks oleksid fosfori haldamise ja ringlussevõtu eesmärgid. Rakendamine liikmesriikide tasandil tuleks jätta neile, kes on asjaga tihedamalt seotud.

2.1

Fosfor on eluks vajalik element. Seda saab lõputult ringlusse võtta, aga seda ei saa asendada. Fosfor on maakoores laialt levinud, aga töödeldava fosforiidi varud on koondunud vaid üksikutesse riikidesse, mis kõik peale ühe (Soome) asuvad väljaspool Euroopa Liitu.

2.2

Jäätmed, sh taimedelt, loomadelt ja inimestelt pärinev reoveesete, sisaldavad kõik fosforit. Eri määral võetakse need uuesti ringlusse põllumajanduslikuks kasutuseks, et soodustada jäätmete kõrvaldamist ja väetada põllukultuure. Mõnes piirkonnas on fosforit liiga palju ja seda nähakse probleemina, mis viib veekvaliteedi halvenemiseni ja eutrofeerumiseni (taimkatte kasv liigsete toitainete tõttu). Teistes piirkondades on fosfori puudus ja seal ei suudeta jõuda suure saagikuseni. Inimeste ja loomade kontsentratsiooni muutmine võib neid probleeme süvendada.

2.3

Eelpool nimetatud probleemidele ja võimalustele pöörati fosforiidi kasutamise esimese 50 aasta jooksul vähe tähelepanu. Varud näisid piisavad, hinnad olid stabiilsed ja madalad, põllukultuuride saagikus ja loomakasvatuse tootlikkus üha tõusis. 2008. aastal muutus see järsult. Hiina nägi oma riigis võimalikku fosforinappust ja kehtestas ekspordimaksu. Maailmaturu hinnad tõusid jõuliselt ja mõjutasid toiduhindu. Tõstatati võimalus, et fosforitootmine on juba jõudnud haripunkti.

2.4

Kaks aastat hiljem hinnati maailma varud ümber, mille kohaselt need suurenesid kümnekordselt, ja probleemid näisid haihtuvat, kuigi kahtlused tegeliku olukorra suhtes süvenesid. Igal juhul oli aeg hakata esitama tõsiseid küsimusi.

3.1.1

Fosforiit on fosfori põhiallikas. Fosfori abil suurendatakse saagikust ja loomakasvatuse tootlikkust ning selle kaudu toidetakse ära üha rohkem elanikke. Teadaolevad varud on koondunud üksikutesse riikidesse. Eeldatavalt ekspordivad fosforit ainult riigid, kes toodavad märkimisväärselt üle oma vajaduse. Arvatakse, et kaubeldakse ainult väikese osaga (16 %) kaevandatud mahust (Rosemarin & Jensen, European Sustainable Phosphorus Conference, märts 2013). Mitmeid tarnijariike peetakse poliitiliselt haavatavaks. Turg ei ole täiesti läbipaistev ega toimi täiuslikult. Euroopa Liit ei suuda end ise fosforiga varustada ja on kaotanud töökohti, sest lõpptoodete (väetised ja fosforipõhised kemikaalid) tootmine on üle kandunud tarnijariikidesse.

3.1.2

Sellele küsimusele saab vastata ainult ülemaailmsel tasandil. Kui üks suure rahvaarvuga ja/või rikas nõudlusriik leiab, et ohus on tooraine, sh toiduainete tarne, siis on ohus kõik impordist sõltuvad riigid või piirkonnad. See kehtib ka toorainest toodetavate kaupade puhul. Igas uuringus tuleb seda arvesse võtta, eelkõige seal, kus tootmismustrid on muutunud ja esmane nõudlus asub nüüd väljaspool ELi.

3.1.3

Vastus esimesele küsimusele on selgelt jaatav. Eesmärk on leida kulutõhusaid viise sõltumatuse suurendamiseks fosforiga varustatuse valdkonnas. Pärast 2008. aasta 700 % hinnatõusu toimunud areng ostutus oluliseks. Kuigi hinnad on sellest ajast langenud, on teadlikkus olemasolevatest ohtudest soodustanud investeerimist kogu tarneahelas. Sama tähtis on suurendada teadlikkust keskkonnamõjudest kõigis tarneahela etappides ja mõista, kuidas seda kulutõhusal viisil miinimumini viia. Komisjoni toetus teadusuuringutele ja sidusrühmade kaasamisele Euroopa innovatsioonipartnerluse ja Euroopa fosfori säästva kasutamise platvormi kaudu on hädavajalik.

3.1.4

Teadaolevatest varudest 75 % asuvad Marokos ja Lääne-Saharas (Rosemarin & Jensen, European Sustainable Phosphorus Conference, märts 2013). Maailmakaubanduses domineerib ekspordiriigina Maroko. Teiste ELi tarnivate riikide hulgas on Tuneesia ja Süüria. Venemaa on fosforiidi ja selle lõpptoodete suurtarnija. Suuri koguseid ekspordivad Jordaania ja Egiptus. Põhjused naaberriikidega sõlmitud ja muude kahepoolsete lepingute toetamiseks on ilmselged.

3.1.5

Komitee on seda teemat põhjalikult arutanud hiljutises arvamuses „Euroopa Liidu jaoks oluliste impordiartiklite tagamine ELi praeguse kaubanduspoliitika ja sellega seotud poliitikavaldkondade abil”, (1) mis võeti vastu 2013. aasta oktoobris. On ilmne, et ELi institutsioonid peavad liikmesriikide nimel järgima ühtset, koostööpõhist, terviklikku, andmetele toetuvat, õigeaegset, poliitiliselt teadlikku ja taktikaliselt teostatavat lähenemisviisi.

3.2.1

Komitee toetab seda, et komisjon kasutab praeguseid, 2010. aasta järgseid andmeid pakkumise kohta – ja üldises plaanis ka nõudluse kohta. Samas tuleb kõiki andmeid vaadelda esialgsete, mitte täpsetena. Pidades silmas, et teadaolevad varud moodustavad vähem kui 1 miljondiku (ppm) kogu fosforist maakoores, on komitee arvates äärmiselt ebatõenäoline, et kogu kasutuskõlblike varude hulk on avastatud. Veelgi vähem tõenäoline on see, et kaevandamis- ja avastamistehnoloogia ei arene edasi. Nõudlust saab vähendada, jätkates fosfori eemaldamist detergentidest ja kasutades väetiseid tõhusamalt või vähendades elanike lihatarbimist või stabiliseerides elanikkonna kasvu.

3.2.2

Arvestades paljusid muutuvaid tegureid ja ebakindlust tegelike varude suhtes, on raske uskuda, et Huberti kõver ja fosforitootmise haripunkti jõudmise ennustused võiksid olla head vahendid lühiajalisteks prognoosideks.

3.2.3

Komitee toetab tehnilist ja finantskoostööd tarneriikidega, et leida uusi varusid, vähendada kaevandamise, turustamise ja töötlemise keskkonnamõju, ehitada vajalikku taristut, sh raudteid ja sadamaid, ning suurendada kohaliku töötlemise mahtu suurema lisaväärtusega väetisetoodete tootmiseks.

3.2.4

See aga ei mõjuta ELi fosforipoliitika põhieesmärke – suurendada ELi sõltumatust fosforiga varustatuse alal ja leevendada ülekasutuse mõju. Kulutõhusate tavade ja poliitikameetmete väljatöötamiseks on hädavajalik tagada paremad andmed fosfori liikumise voogude kohta ELis, eelkõige suureneva nõudlusega liikmesriikides. Sellest sõltuvad edusammud jätkusuutliku toiduga kindlustatuse saavutamisel.

3.3.1

Ülemaailmsed andmed eelkõige varude kohta tulevad USA geoloogilisest uuringust (United States Geological Survey), millesse annavad panuse organisatsioon International Fertilizer Development Center ja muud organisatsioonid, nagu Australian Joint Ore Resources Committee. Arvestades viimaste aastate sündmusi, võib vaid loota, et nende andmed muutuvad täpsemaks. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonil on suur huvi usaldusväärsete andmete vastu. EL võiks selles vallas oma jõupingutused koondada, mh selleks, et vähendada suure tarbimisega (eelkõige Aasia) riikide nõudlust ja toetada kõigi tarneriikide varude uuesti hindamist.

3.3.2

Samuti on hädavajalik tagada paremad andmed nõudlusevoogude kohta ja luua võimalused nii pakkumise kui ka nõudluse optimeerimiseks Euroopas. Euroopa fosfori säästva kasutamise platvorm pakub selleks kõige paremat võimalust. Jätkuvalt on vaja teabepõhist ajakohastatud panust kõigilt sidusrühmadelt, sh organisatsioonilt Fertilisers Europe.

3.4.1

Fosfaadimaardlad sisaldavad eri mikrokogustes metalle, sh kaadmiumi, uraani ja kroomi. Neid on võimalik eemaldada toidu- ja tehnilise kasutuse jaoks, aga protsessid on kallid ja tekitavad jäätmeid. Tüüpiline setteline maardla sisaldab 25–150 mg kaadmiumi kg P205 kohta. Tardkivimi maardlad (Soomes, Venemaal ja Lõuna-Aafrikas) sisaldavad umbes 10 mg kaadmiumi kg P205 kohta. ELi imporditav fosforiit on üldiselt vähese kaadmiumisisaldusega, aga pikaajaline kasutamine võib viia kaadmiumisisalduse suurenemiseni pinnases, taimedes ja loomades, mistõttu võib see kujutada endast riski inimtervisele. Kaadmiumiärastus suurendab ELi põllumajandustootjate kulusid, vähendades nende konkurentsivõimet imporditud põllukultuuride suhtes, millele sellised piirangud ei kehti. Loomadelt ja inimestelt pärit jäätmete fosfaadi kaadmiumisisaldus on väike, aga see võib olla eri viisidel saastunud. Seetõttu on hädavajalik määrata kõigi saastajate puhul nende ohutu määr.

3.4.2

Komitee kutsub seega komisjoni üles jätkama kõiki käimasolevaid uuringuid ja need lõpule viima, tegema vajaduse korral uusi riskihinnanguid ja esitama vastavad soovitused, eelkõige olemasolevate kaadmiumiärastustehnoloogiate, kulude ja eri tootmisviisides rakendatavuse kohta.

3.4.3

Komitee tõdeb, et põllumajandusliku tootmise viisid on sageli kohalikud ja võivad tunduda ebatäpsed. Tehnilised nõuanded ja head tavad arenevad jätkuvalt, ent neid ei pruugita alati korralikult levitada. Tugeva finantsstiimuli puutumisel kipuvad muutused tulema aeglaselt. Segaväetiste (N, P ja K) müügis ja kasutuses ei võeta arvesse vajadusi, mis võivad põlluti erineda. Nagu muudes valdkondades, on ka siin pidevõpe ülioluline.

3.4.4

Seega on nüüd äärmiselt tähtis liikuda täppispõllumajanduse poole, pöörates rohkem tähelepanu kohalikele vajadustele, võimalustele ja ainete keskkonda viimise mudelitele, et hõlmata nii looduslikud kui ka sünteetilised väetised. Seejuures on muutuste läbiviimise julgustamiseks vaja stiimuleid. ELi teadusuuringute ja põllumajanduse eest vastutavatel peadirektoraatidel on selles protsessis võtmeroll.

3.5.1

Fosfor on stabiilne mitteradioaktiivne element, mistõttu saab seda lõputult ringlusse ja korduskasutusse võtta. Seda ei ole atmosfääris märkimisväärsel määral, aga see võib kaduda mullaerosiooni või vee ülekandumise tõttu, jõudes üldjuhul lõpuks merepõhja. Puhastuse arendamise raames uuritakse siseveekogudest pärit fosfori eraldamist. Ent fosfori eraldamine korduvkasutuse eesmärgil vajab edasist tähelepanu.

3.5.2

Säästev kasutus nõuab fosforiringe analüüsi kaevandamise, põllumajandustootmise, tarbija ja merre jõudmise vaatenurgast. Mineraalide kaevandamine võtab suurtes kogustes energiat ja vett, sageli piirkondades, kus neist puudu on. Transport ja töötlemine neelavad süsivesinikke ja tekitavad kasvuhoonegaase. Praegu on raisatakse palju: ainult 15 % kaevandatud fosforist jõuab toitu, mida me sööme (Rosemarini & Jenseni (European Sustainable Phosphorus Conference, märts 2013) andmetel 20–25 %; Euroopa fosfori säästva kasutamise platvormilt saadud andmetel ainult 15 %). Selle kasutus on aga igasuguseks eluks hädatarvilik. Seda protsessi on võimalik optimeerida, aga mitte asendada.

3.5.3

Teistes valdkondades kui toiduainete puhul on fosfori kasutamine erinev. Kodus kasutatavaid detergente saab toota ilma fosfaatideta, seega on fosfori kasutust suurel määral vähendatud. Palju suurem oht on üleminek põllukultuuride kasvatamiselt biokütuste tootmisele. Energiakulu ja kasu tuleb kõigil etappidel paremini määratleda. Komitee on uurinud teatud sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid. Nüüd on viivitamata vaja ulatuslikku fosforiringe, sh fosforikasutuse analüüsi, mille tulemusel tuleb vajaduse korral poliitikameetmeid muuta.

3.5.4

Igal juhul tuleb teha jõupingutusi, et vähendada primaarallikatest pärineva fosfori (ELi imporditavad uued kogused) tarbimist ning suurendada orgaaniliste ainete (toiduained, tootmisjäätmed ja kompost) korduskasutust ja praegu jäätmetena vaadeldavate fosforirikaste materjalide (loomade ja inimeste väljaheide, heitvesi ja reoveesete) ohutut ringlussevõttu. Töötlemisel tekkivate kõrvalsaaduste jaoks tuleb välja töötada kasutusvõimalused.

3.5.5

Eelpool kirjeldatu saavutamiseks tuleb määratleda sobivad vahendid ja samuti vahendid seadusandjate, tarnijate, põllumajandustootjate, jaemüüjate ja nende klientide harimiseks, et nad võtaksid omaks sobivad uued tooted ja tavad. Käimas on töö kaubanduslikult elujõuliste lahenduste leidmiseks. Euroopa fosfori säästva kasutamise platvorm ja teised organisatsioonid teevad komisjoniga tihedat koostööd, et need ellu viidaks.

3.5.6

Komisjon ja teised ELi institutsioonid, ametid ja nõuandvad organid peaksid jätkuvalt määratlema, millised õigusaktid tuleb kogemuste või muutuvate välisvajaduste valgel läbi vaadata või milliseid paremini rakendada. Terve jäätmete käsitlus tuleb uuesti läbi mõelda, mida juba ka tehakse. Nagu teatises märgitud, on praegune käsitlus killustunud ja kasutu ning takistab korduskasutuse ja ringlussevõtu soovitud tulemuste saavutamist.

3.6.1

Komisjon peaks soodustama teadusuuringuid seal, kus on teada soovitav tulemus, aga turupõhised kaubanduslikud stiimulid ei ole selged (nt seetõttu, et suhteliselt odav primaarallikatest pärinev fosfor on jätkuvalt saadaval), või kus tõenäoliselt on lahendamata huvikonflikte (nt ringlussevõetud fosfaatväetiste kvaliteedistandardid võrreldes primaarallikatest pärit fosfaatväetiste kvaliteedistandarditega) või kui liikmesriikide tavad ELis erinevad suurel määral (nt praeguse fosfaadikasutuse ja tarbimismudelite osas) või kui selge koostoime ei ole hõlpsasti saavutatav (nt loomsete või muude fosforirikaste jäätmete ülejäägi viimine liikmesriikidesse, kus neid on puudu).

3.6.2

Samuti tuleb arvesse võtta vajadust parema teabevahetuse järele asjaomaste sektorite vahel, erinevusi kohaldatavates õigusaktides ning killustunud ja mõnikord vastuolulisi vastutusvaldkondi komisjonis ja teistes reguleerivates asutustes.

3.7.1

Kahjuks on vastus eitav. Ilmselgelt on vaja usaldusväärset, vähem killustunud ja täiuslikumat teavet teiste saasteainete, nende allikate ja taimedes sidumise kohta, sh raskete (ja kergemate) metallide, ravimite ja metaboliitide, patogeenide, seotud toitainete, kättesaadavuse, ainete keskkonda viimise mudelite, põllumajanduse üldise tõhususe, ringlussevõtu tehnoloogiate, keskkonnamõju jne kohta.

3.7.2

Statistilised andmed, kui need olemas on, oleks hea algus. Haridus, omanikutunne ja muutuste aktsepteerimine on väga tähtsad. Partnerlus komisjoni ja selliste organisatsioonide nagu Euroopa fosfori säästva kasutamise platvorm vahel näib olevat kõige soodsam viis selle saavutamiseks.

3.8.1

Strateegia „Euroopa 2020” raames on käivitatud viis Euroopa innovatsioonipartnerlust. Neist kolm – põllumajanduse tootlikkuse, vee ja toormaterjalide valdkonnas – mõjutavad põllumajandussektorit üldiselt ja fosforikasutust eriliselt. Sama kehtib, kuigi väiksemal määral, ülejäänud kahe algatuse (arukad linnad ning aktiivsena ja tervena vananemine) kohta. Uue lahendamist vajava probleemina võiks fosfori käsitlus olla eeskujuks teistele valdkondadele.

3.8.2

Loodud on kõrgetasemeline juhatus ja kokku on lepitud strateegilises rakenduskavas. Edu saavutatakse siis, kui sidusrühmad tegutsevad ühiselt ja kui on esindatud ja aktiivselt kaasatud kõik sidusrühmad. Keskendutakse meetmetele, mida on võimalik ellu viia ELis, hõlmates üldiselt põllumajandustootmise ja tarbija tasandi, nii et see ei hõlma mõnda eelnimetatud teemat.

3.8.3

Komitee nõustub strateegilise rakenduskava väga ulatusliku ja tervikliku sisuga, ent märgib, et puuduvad selgelt määratletud prioriteedid, mehhanismid juriidiliste vaidluste lahendamiseks ja rakendamise ajakava. Selles ei arutata eriti valdkondi, kus ELi või liikmesriikide poliitika (kas toetada või mitte toetada või üldse lubada teatud tegevusi, millega soovitakse saavutada muid eesmärke) on viinud majanduslikult jätkusuutmatute või ebasoovitavate tulemusteni ELis või väljaspool.

3.8.4

Komitee loodab, et Euroopa innovatsioonipartnerlus saavutab eesmärgid aegsasti, sest see oleks kasulik fosfori valdkonna jaoks. Arutada tuleks mh toitainete kasutamist, väetise tõhusust, ringlussevõttu, saasteainete taset, sõnniku ja muude orgaaniliste jäätmete käitlemist, transporti ja kasutust. See peaks toetama Euroopa fosfori säästva kasutamise platvormi tööprogrammi. On selge, et need kaks peaksid toimima omavahelises koostoimes.

3.9.1

Jäätmete otsesed omanikud käsitlevad jäätmeid kui midagi, millel puudub väärtus või mille väärtus on negatiivne. Kui väärtus on määratud, muutub see tooteks, millega saab kaubelda. Tõeliselt tõhusas protsessis väärtustataks ja kasutataks kõiki väljundeid. Globaliseerumine on muutnud selle analüüsimise keerukamaks, aga selle lahendamise vajaduse veelgi pakilisemaks. Nüüd tuleb vaadelda taimede, loomade ja inimeste nii vedelete kui tahkete jäätmete voogusid kaubanduslike võimalustena, mitte kulukate probleemidena.

3.9.2

Seda on lihtsam öelda kui teha. Vaja on teadusuuringuid ja uut tehnoloogiat. Eeskirju tuleb kohandada, et tagada nende suurem selgus ja sisuline kindlus piiriüleseks ja riigisiseseks tegevuseks. Majanduslikud stiimulid tuleb esitada selgelt. Kõige tõenäolisemalt on töödeldud või muu sõnniku ja sünteetiliste väetiste valdkonnas edukad kohalikud lahendused. Konkreetsete probleemide lahendamiseks, investeeringute heaks kasutamiseks ja keskkonnamõju vähendamiseks võib välja töötada kogukondlikke või piirkondlikke projekte.

3.9.3

Euroopa innovatsioonipartnerluse ja Euroopa fosfori säästva kasutamise platvormi sidusrühmadel on võtmeroll, et viia globaalsed lahendused kokku tegelike võimalustega põllumajandusettevõtte, kohalikul või piirkondlikul tasandil. Liikmesriigid ja muud kodanikuühiskonna osalejad peavad olema täiel määral kaasatud.

3.10.1

Parim viis toidujäätmete vähendamiseks on tagada, et toit jagatakse söömiseks toidu vajajatele, pidades silmas tasakaalustatud ja tervislikku toitumist. Läbi tuleb vaadata märgistamist reguleerivad õigusaktid ja jaemüügi tavad kvaliteedi (kuju, välimus, suurus võrreldes maitse või toitainesisaldusega), portsjonite suuruse, „parim enne” kuupäeva või viimase müügikuupäeva ja müümata toidu kõrvaldamise osas. Kaubanduslikud hulgitarbijad (toidu töötlejad, toitlustusettevõtted, restoranid) peaksid tavapärastel ärilistel põhjustel viima jäätmete koguse miinimumini ning neilt tuleks nõuda kõigi otseselt kasutamiskõlbmatute jäätmete kompostimist. Julgustada tuleks kogu tööstust hõlmavaid algatusi, millesse kaasatakse ka jaemüüjad. Koduseid toidujäätmeid saab ja tulebki vähendada tõhusate ostmisharjumuste ja õigeaegse kasutuse abil, mis on suuresti tarbijate harimise küsimus. Jäätmete kompostimine kodumajapidamistes on võimalik maal, aga suurtes linnades vähemal määral.

3.10.2

Biolagunevate jäätmete eraldi kogumine lahus aiajäätmetest on üldiselt üsna piiratud ja sõltub olemasolevast eelarvest ja prioriteetidest. Kõige selle kompostimine, mida ei saa tarbida, hoiab fosfori toiduahelas ja parandab mullakvaliteeti, kus seda vaja on. Tähelepanu tuleb pöörata väärtuse suurendamisele, mitte vaid jäätmete kõrvaldamisele.

3.11.1

Väikeste kodurakenduste jaoks on juba olemas lahendused, peamiselt liigse fosfori probleemide lahendamiseks kaugetes piirkondades, sest need viivad sealsete mageveekogude eutrofeerumiseni. Samas on need kulukad ja neid ei näi olevat kerge kohandada tiheda asustusega linnakogukondadele. Sageli määrab võimalikud lahendused ära linna suurus.

3.11.2

Linna reovee äravoolu reguleerivad eeskirjad, mis käsitlevad heitvee kvaliteeti, mitte konkreetsete komponentide võimalikku väärtust. See valdkond tuleks kiiremas korras läbi vaadata. Olemasolevate reovee äravoolu süsteemide uuendamine võib olla kulukas. Palju loogilisem oleks luua kavad uuteks investeeringuteks, mille kaudu suurendatakse väärtust süsteemi käitajate jaoks. Reoveesette kasutamisel maapinnal tuleks keskenduda saagikuse optimeerimisele, mitte niivõrd kõrvaldamispiirangute järgimisele.

3.11.3

Toidu kasutamise rakendustele, sh põllukultuuri kasvatamine, on vaja uusi standardeid, et neid kasutada sünteetiliste (mille kvaliteeti ja toimimist on kergem kontrollida) väetiste kõrval. Muudes kui toidu valdkonna rakendustes (pargid, golfiväljakud, linna- ja tööstusmaastik, keskkonna tervendamine, metsandus, erosiooni vältimine, merekaitse jne) on lahenduste leidmine lihtsam.

3.11.4

Jätkuvalt on vaja sihipäraseid teadusuuringuid ja arendustegevust uute kulutõhusate tehnoloogiate väljaarendamiseks. Sellest on kasu kõigile, kui seda julgustatakse, rahastatakse ja tutvustatakse ELi tasandil ning kui sellele lisaks tuvastatakse olemasolevad head tavad ja neid levitatakse. Edukate tehnoloogiate abil luuakse töökohti ja avatakse turge. Toidu tootmise, turustamise, kasutamise ja jäätmehalduse tõhustamine aitab vähendada tarbijate kulusid ning aitab saavutada energia ja kliimamuutuste valdkonna teisi eesmärke.

3.11.5

Takistused edasise arengu ees tuleks kõrvaldada. Välja tuleks töötada jäätmeteks olemise lakkamise ühtlustatud kriteeriumid ja jäätmete määratluse ja kontrolli uus käsitlus. Kemikaalide, pinnase ja vee kvaliteedi, väetiste ja toidu kasutuse ja jäätmete kõrvaldamise raamdirektiivid (REACH) tuleb läbi vaadata, et tagada nende eesmärkide asjakohasus, piisavus ja kooskõla tänase ELi prioriteetidega praeguses globaliseerunud maailmas, kus me elame. Äärmiselt oluline on nõuetekohane ja proportsionaalne rakendamine liikmesriikide ja kohalikul tasandil. Komitee on valmis selles protsessis toetust pakkuma.