6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/63

1.1

2011. aasta aprillis palus nõukogu Euroopa Komisjonil selgitada Läänemere piirkonna strateegia ning Doonau piirkonna strateegia väljatöötamisel kehtivaid põhimõtteid, hinnata nende lisandväärtust ning esitada nõukogule ja Euroopa Parlamendile tulemused 2013. aasta juuniks. 2012. aasta detsembris palus Euroopa Ülemkogu komisjonil hindamistulemustest lähtuvalt koostada 2014. aasta lõpuks Euroopa Liidu Aadria ja Joonia piirkonna strateegia.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas komisjoni taotlusel eespool määratletud raamistikus arvamuse, mis käsitleb aruannet makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kohta.

1.3

Komitee käesolev arvamus ei laiene seega Atlandi ookeani ranniku (1) ja Vahemere piirkonna (2) makropiirkondlike strateegiate ettevalmistamisele ja komitee esitatud soovitustele.

2.1

Komitee nõustub aruandes tehtud olulisemate järeldustega.

2.1.1

Alt üles lähenemisviisil põhineva makropiirkonna põhimõtte rakendamine võib olla reaalne lahendus piirkondade probleemidele. Euroopa seni kahe katselise makroregiooni puhul rakendatud põhimõtted on osutunud suurepärasteks vahenditeks, mille abil suurendada ühiskondlikku, majanduslikku ning piirkondlikku ühtekuuluvust ja lähenemist.

2.1.2

Makropiirkondlik lähenemine võib olla poliitilises, keskkonna ning sotsiaal-majanduslikus mõttes hea vahend Euroopa riikide ja/või piirkondade vahelise koostöö tugevdamiseks, samuti pehmendamaks natsionalistlikke püüdlusi suurema ühiskondliku konsensuse, vastastikuse austuse ja respekteerimise taotlemise kaudu ning aitamaks huviringkondadele Euroopa lisandväärtuse pakkumise abil kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele.

2.1.3

Makropiirkondlikud strateegiad võivad olla head vahendid kommunikatsiooniprobleemide ületamisel ja avalikkuse teavitamisel. Asjaomastes omavalitsusüksustes ja piirkondades elavaid inimesi ning ettevõtjaid tuleb teavitada juba käimasolevatest programmidest ja projektidest.

2.1.4

Ühise strateegilise mõtlemise kujundamine mõlemas makropiirkonnas, loodud institutsioonidevahelised suhted ning loominguline kavandamine on head näited makropiirkondliku võrdväärse koostöö, s.o Euroopa poliitika uue tunnusjoone esimestest edusammudest. Uued projektid ja algatused ning saavutatud edusammud, mis ulatuvad kaugemale ühistegevuse tundest, õigustavad sotsiaal-majanduslike osalejate ühiseid pingutusi piirkondades.

2.1.5

Komitee nõustub aruandesesitatud olulisemate kogemustega:

2.2

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et makropiirkondlik koostöö on osa Euroopa demokraatia ja altpoolt tulevate algatuste tugevdamisest. Tegu on positiivse katalüsaatoriga, mis kaitseb ning täiendab ELi põhiväärtusi.

2.3

Komitee tunnistab aruande metoodika põhjalikkust ning laiaulatusliku uuringu põhjendatust, pidades iseäranis silmas väljakujunemisjärgus metoodikat makropiirkondlike strateegiate analüüsimiseks ja asjaomaste statistiliste näitajate puudumist.

2.4

Komitee tervitab nõukogu 2012. aasta juuni järeldustes sõnastatut, mille kohaselt tuleb pürgida ELi siseturu laiendamise ning konkurentsivõime suurendamise poole. On kahetsusväärne, et lisaks üldpõhimõtetele – integratsioon, kooskõlastamine, koostöö, mitmetasandiline valitsemine ja partnerlus – ei ole nõukogul pakkuda olulisi täiendavaid vahendeid makropiirkondlike strateegiate elluviimiseks.

2.5

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et asjatundjate arvates on peamine probleem kooskõla puudumine detsentraliseeritud poliitilise tahte ja rahastamise vahel.

2.6

Jätkusuutlikkuse (vt meremajandus ja keskkonnasõbralikkus) ning taristu arendamise esmatähtsus on makropiirkondliku mõtlemise loomulik tagajärg. See annab Euroopale lisandväärtust.

2.7

Euroopa lisandväärtuse otsest suurenemist on praegu ja lühikeses perspektiivis oodata majandustegevuse, s.t SKP ja tööhõive suurenemise kaudu.

2.8

Komitee on arvamusel, et „kolme ei” reegel on aegunud: keskpika tähtajaga finantsraamistiku vahendid on aastateks 2014–2020 olemas, elluviimise hõlbustamiseks on loomisel halduslik institutsiooniline süsteem ning ühisstrateegia sisaldab vajalikke regulatsioone. Innovatsiooni tugevdamise, VKEde toetamise, võrgustike moodustamise ja tööhõive suurendamise huvides tuleb toetuspoliitika hinnangutes näidata üles paremat arusaamist makropiirkondlike strateegiate „kolmest jah-ist” tulenevatest muudatustest.

2.9

Makropiirkondlik strateegia peab Euroopa programmiperioodil 2014–2020 olema prioriteet, hõlmates partnerluslepingutesse ning rakenduskavadesse (ERF, ESF, EAFRD, EMKF) nn uue piirkondliku koostöö mudeli, mis keskendub kogukonna juhitavale makropiirkondlikule arengule, mida iseloomustavad järgmised omadused:

2.10

Kogukonna juhitud makropiirkondlik areng:

2.11

Komitee võib omal algatusel kaaluda põhjaliku analüüsi koostamist makropiirkondlike strateegiate tulevase tähtsuse kohta Euroopas ning esitab ettepaneku selle kohta, kuidas selliseid strateegiaid kohandada, et jõuda arvamiseks ühtsete Euroopa arengutavadeni.

3.1

Aruandes märgitakse, et nii ELi Läänemere piirkonna kui ka Doonau piirkonna strateegia rakendamise aruannete kohaselt võimaldasid makropiirkondlikud strateegiad arendada uusi projekte ning kiirendasid juba olemasolevate, mitmeid riike hõlmavate projektide elluviimist. Strateegiad on antud piirkondades soodustanud võrgustike ning ka ühisalgatuste teket. Juhtprojektid võivad olla ühtaegu nii makropiirkondade liikumapanev jõud kui ka nende näidisprojektid.

3.1.1

ELi Läänemere piirkonna strateegia kui esimene näitlik makropiirkondlik strateegia kolme peamise eesmärgi ja 15 prioriteediga piiritles kindlalt juba esimese sammuna need alad, mis võiksid olla piirkondade koostöö peaeesmärk ning samas head abivahendid ELi poliitika ja horisontaalsete meetmete elluviimisel.

3.1.2

Meresektori arendamine, piirkondlike sidemete tugevdamine, investeeringud inimkonna tulevikku ning majanduskasvu on need sihtvaldkonnad, mis on juba praegu on andnud panuse teisteks lähenemisviisideks makropiirkondade edasisel arendamisel.

3.2

ELi Doonau piirkonna strateegia kui teine vastu võetud makropiirkondlik strateegia nelja peamise eesmärgi ja 11 prioriteediga koondas ühelt poolt hästi piirkondliku mõtlemise ja ühistegevuse valdkonnad ning teisalt täiendas neid veelgi.

3.2.1

Sarnaselt ELi Läänemere piirkonna strateegia teemaderingile domineerivad selles keskkonna ja taristuga seotud prioriteedid (piirkondade liitmine, keskkonnakaitse, piirkondade tugevdamine), ent sotsiaal-majanduslikku heaolu tugevdavates soovitustes ning projektides kajastub poliitiline kavatsus saavutada kooskõla strateegiaga „Euroopa 2020”.

3.3

Komitee tervitab mitmes uuringus ELi püüdeid kasutada olemasolevaid ressursse võimalikult tõhusalt ja tulemuslikult. Selleks on vajalik vahendite ühtlustamine ja ühistegevuse tugevdamine. Loomulik nõue on kaasata ressursse väljastpoolt. Ka selles valdkonnas on makropiirkondade algatused andnud uusi tulemusi. (Aruandes tuuakse näiteks Baden-Württemberg ja riskikapitali koordineerimine.)

3.4

Nii kahes käsitletavas strateegias kui komitee senistes omaalgatuslikes arvamustes eeskätt Vahemere piirkonna ja Atlandi ookeani ranniku piirkonna makropiirkondliku strateegia kohta toodi esile, kui tähtis on poliitiline ja majanduskoostöö kolmandate riikidega, ning juhiti tähelepanu võimalustele, sh arvukate julgeolekupoliitiliste riskide vähendamine ja ebaseadusliku sisserändega seotud probleemide lahendamine.

3.5

Komitee juhib iseäranis tähelepanu ettevalmistamisel ja läbirääkimisel olevate partnerluslepingute otsustavale tähtsusele. Tuleb nõuda makropiirkondlike seoste olemasolu, asjakohast koordineerimist sotsiaalpartneritega, asjaomastesse rakenduskavadesse võetud ettepanekute ja projektide valdkonnaülest kooskõlastamist riikide ja piirkondade vahel ning sotsiaal- ja majandusvaldkonna ning kodanikuühiskonna sidusrühmade aktiivset osalemist.

4.1

Komitee on seisukohal, et siin esitatud põhimõtete edasine laiendamine ja süvendamine on vajalik ja võimalik.

4.2

Oleks vale käsitleda makropiirkondi üksnes geograafilise nähtusena, silmas tuleb pidada ka keerulisi ühiskondlikke, majanduslikke ja ajaloolisi seoseid.

4.3

„Ühiste väljakutsete” ja „tõhustatud koostöö” kui ühtekuuluvuseesmärkide sõnastamine vähendab võimalust tõlgendada makropiirkonda funktsionaalselt üle selle piiride ja mõju üleeuroopalisele arengu- ja ühtekuuluvusprotsessile.

4.4

Aruandes ei ole seoses makropiirkondadega määratletud mõistet „Euroopa lisandväärtus”. Komitee on seisukohal, et makropiirkondlike strateegiate puhul ei saa lisandväärtus olla midagi muud kui niisugune väärtus, mida kas piirkonnad/liikmesriigid üksi luua ei suuda või siis suudavad vaid suuremate investeeringute või väiksema tõhususe hinnaga.

4.5

Omal ajal oli „kolme ei” põhimõte mõistetav, kuid nüüd tähendab see üheselt tõenäoliselt Euroopa lisandväärtusest loobumist ajal, mil majanduse taastumine on alles habrastel alustel ja vajab toetamist.

4.6

Makropiirkondlike strateegiate suhtes valitseb praegu Euroopas seisukoht, et konkreetsete piirkondade olemasolevaid vahendeid ja ressursse on asjakohase koostöö ja koordineerimise korral võimalik osalevate liikmesriikide ja piirkondade territooriumil tõhusamalt kasutada (komisjon jääb siinkohal tagasihoidlikuks). See suurendab makropiirkondlikul tasandil loodud Euroopa lisandväärtust.

4.7

Komitee peab tõenäoliseks, et makropiirkondlikult tasandil on võimalik luua suuremat Euroopa lisandväärtust, kui töötada välja täiendavaid vahendeid, parandada õiguslikku ja institutsioonilist suutlikkust ja pakkuda täiendavaid ressursse.

4.8

Kui hindame Euroopa Liidu arengustsenaariume aastani 2020 ja teatavaid neis esitatud üleeuroopalise tähtsusega algatusi, näiteks Euroopa ühendamise rahastu, nende eesmärke ja eraldatud rahalisi vahendeid, tuleb Euroopa vahenditest tehtud investeeringute ja nende abil saavutatud arengute korral igal tasandil Euroopa lisandväärtuse kohta aru pärida.

4.9

Niisuguste vahendite laiendamine makropiirkondlikul tasandil on strateegia „Euroopa 2020” elluviimise vältimatu eeltingimus.

4.10

Komitee on seisukohal, et poliitilise, institutsioonilise, juriidilise ja finantsraamistiku laiendamine lisaks Euroopa lisandväärtuse kontrollimisele võimaldaks:

4.11

Komitee on seisukohal, et arengule orienteeritud poliitilise valitsemistava tugevdamisel makropiirkondlike strateegiate mõjuvaldkondades on oluline Euroopa lisandväärtust ning võib eeldada, et pidevalt kasvavat ja kahanevat poliitilist pinget föderalistide ja natsionalistide vahel, mida Euroopa Liidu senises ajaloos on esinenud lainetena, on võimalik tasakaalustada vahepealse koordineerimis- ja koostöötasandi tugevdamisega.

4.12

Komitee on arvamusel, et makropiirkondade niisugune funktsionaalne tõlgendamine on võimalik. Euroopa huvides olevad piiriülesed arendused ja muud meetmed edendavad selle raames uute võrgustike abil liidu arengut ja seeläbi ühtekuuluvust.

4.13

Komitee soovitab teha poliitilisel tasandil edusamme makropiirkondade käsitlemisel. Põhimõtteliselt otsustab nõukogu altpoolt tulevate algatuste toetamise ning kõikide institutsioonide allapoole suunatud ja täiendava abi üle. Senise kogemuse põhjal võivad üldiselt kõne alla tulla järgmised valdkonnad (funktsioonid):

4.14

Makropiirkondlikud strateegiad võivad olla suurepärased vahendid linnadevahelise piiriülese koostöö, tehnoloogiakeskuste edasise võrgustumise ja innovatsiooni kiirema arengu jaoks.

4.15

Enamik neist on valdkonnad, kus on õigustatud eelkõige altpoolt tulevad integratsioonialgatused ja kus riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude roll võib oluliselt kasvada. Aruanne ei hõlma majanduslike ja ühiskondlike sidusrühmade osaluse ja konsultatsioonide tähtsust.

5.1

Komitee nõustub, et makropiirkondlikes strateegiates osalejad peavad seda käsitama oma valitsuse horisontaalse vastutusena.

5.2

Komitee on seisukohal, et haldusülesandeid tuleb vähendada miinimumini ning Euroopa Komisjonil tuleb avalikkuse kaasamiseks välja töötada ning kasutusele võtta uued meetodid, näiteks e-demokraatia vahendid. Osaluse suurendamine on oluline nii ettevalmistusetapis kui ka rakendamisel.

5.3

Õige on põhimõte hõlmata makropiirkondlikud eesmärgid kõikidesse partnerluslepingutesse ja rakenduskavadesse.

5.4

Euroopa Komisjon peaks toetama heade tavade kasutamist olemasolevate programmivahendite puhul ning samuti veel ettevalmistamisel või arutusel olevate piirkondade puhul.

5.5

Komitee leiab, et haldusvaldkonna suutlikkuse puudujääke on võimalik kõrvaldada üksnes juhul, kui on võimalik tõendada, et see toimub vahendite tõhusa kasutamise eesmärgil.

5.6

Komitee peab vajalikuks kehtestada edusammude jälgimiseks realistlikud mõõdikud ja näitajad, kuid selleks on vaja Euroopa Komisjoni ja teiste Euroopa institutsioonide mitmetasandilist aktiivset osalust eelkõige lisandväärtuse näitajate väljatöötamisel, arvestades selle aspektiderohkust.

5.7

Komitee tervitab seni edukalt arendatud alt üles lähenemisviisi tugevdamist, kuid soovib majandus-, keskkonna-, sotsiaal- ja kohalike partnerite intensiivsemat kaasamist ning horisontaalsete suhete loomist hiljuti loodud makropiirkondadega.

5.8

Komitee arvates tuleks kiirendada strateegiate haldamise süsteemide rakendamist, seades nende eripära säilitamise kõrval eesmärgiks ka nende laiendamise.

5.9

Komitee teeb ettepaneku kaaluda uute haldusvormide väljatöötamisel Euroopa Komisjoni toetust ka niisugusele alternatiivile, mille tulemuseks oleks makropiirkondlik ja arengule orienteeritud nn keskastme juhtimine Euroopa Liidu territooriumil.

5.10

Makropiirkondlikel algatustel on põhimõtteliselt kaks mõõdet: riigiülene ning Euroopa tasand. Komitee on seisukohal, et seni oli eesmärk üksnes riikidevaheline ühistegevus ning koordineeritud koostöö. Oleks vägagi tervitatav, kui ühistegevuses püütaks luua Euroopa mõõde ja sellega kaasneks Euroopa lisandväärtuse loomine, mis on aruandes üks olulisemaid tõdemusi.

5.11

Komitee arvamuse kohaselt on võimalik Euroopa mõõtme ja piisava toetusega makropiirkondlike ühistegevuste abil saavutada liidu poliitika usaldusväärsuse suurenemine ja ühiskonnaelus osalemise tugevdamisega anda arengule uus hoog.

5.12

Taas kerkib küsimus, kas poliitilistele kohustustele, mis võetakse liidu tasandil ning mida tuleb täita kohalikul tasandil, ei saa lisada niisuguseid makropiirkondlikke kohustusi, mida tuleks täita Euroopa tasandil. Sellele viitab ka komisjoni antud tihedama koostöö lubadus.

5.13

Euroopa Komisjon on õigesti tõdenud, et makropiirkondliku strateegia ja merestrateegia lähenemisviisid annavad vastuse sarnastele pürgimustele, aga see kajastab hästi komisjonisisest lõhet, strateegiate osade liigendusest tingitud ohtusid. Merestrateegia osi ei ole võimalik käsitleda makropiirkondlikena, kui merede või ookeanide ranniku taristu, linnastumise, tootmise või humaanne komponent ei ole seotud tootmise ja kaitse aspektist oluliste ülesannetega võimekuse ja meredest või ookeanidest tulenevate ohtude vallas.

5.14

Tingimusteta tuleb nõustuda aruande niisuguste järeldustega, mille kohaselt on olemas täiendavad kasutamata võimalused. Niisugune arvamus, et meetmete laiendamine ja tugevdamine on võimalik „ilma komisjoni kaasamiseta, või siis ulatuslikumalt riikidevahelisel programmil” põhinedes, ei ole vastuvõetav.

5.14.1

See on hinnangu ainus punkt, kus öeldakse selgelt, et Euroopa Komisjon ei taha osaleda ega võtta rolli makropiirkondlike strateegiate väljatöötamises ja rakendamises, kuigi komisjoni sõnul on mitmeid paradigmasid võimalik lihtsustada ja muuta. Ent ei ole antud vastust, millised need on.

5.15

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama makropiirkondlike strateegiate arendamisel ja rakendamisel keskses rollis tegutsemist. Samuti kutsub komitee nõukogu üles andma komisjonile vajalikud vahendid ja ressursid, mis võimaldavad komisjonil seda rolli asjaomasel viisil täita.

5.16

Riikidevahelise programmi olemus viitab sellele, et ka kolme „ei” puhul võivad Euroopa lisandväärtust andvad programmid saada teatud toetust. Niisugused programmid hõlmavad näiteks keskkonnanormide paremat täitmist, suuremaid sihtinvesteeringuid liidu võrgustamisse või innovatsiooni võimaldavat kriitilist massi.

5.17

Ühtegi mõtet ei ole sõnastatud selle kohta, kuidas Euroopa lisandväärtust kasutada ja hinnata, millises vormis tulemusi rakendada ja millised on edasised stiimulid.

5.18

Üllatavalt lühidalt sõnastatud järeldused vajavad komitee arvates olulist täiendamist, et vastata pealkirjas püstitatud ootustele. Loomulikult on juhtrolli küsimus oluline, kuna Euroopa Liidul tuleb lõpuks otsustada juhtrolliga seonduvad üldised küsimused.

5.19

Makropiirkondlik lähenemine võib olla poliitilises, keskkonna ning sotsiaal-majanduslikus mõttes hea vahend Euroopa riikide ja/või piirkondade vahelise koostöö tugevdamiseks, samuti pehmendamaks natsionalistlikke püüdlusi ühiskondliku konsensuse, vastastikuse austuse ja respekteerimise taotlemise kaudu ning aitamaks huviringkondadele Euroopa lisandväärtuse pakkumise abil kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele.

5.20

Makropiirkondlikud strateegiad võivad olla head vahendid kommunikatsiooniprobleemide ületamisel ja avalikkuse teavitamisel. Asjaomastes omavalitsusüksustes ja piirkondades elavaid inimesi ning ettevõtjaid tuleb teavitada juba käimasolevatest programmidest ja projektidest.