SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

Põhjused ja eesmärgid

Käesolev ettepanek, võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, on koostatud silmas pidades liidu prioriteeti jõustada tõhusalt kaubanduseeskirjadest tulenevaid õigusi. See eesmärk püstitati komisjoni teatises „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika”[1] ning kiideti heaks 21. detsembri 2010. aastal esitatud nõukogu järeldustes[2].

Liidul puudub praegu õigusraamistik[3] rahvusvaheliste kaubanduskokkulepetega saavutatud õiguste jõustamiseks. Käesoleva ettepanekuga soovitakse olukorda parandada.

Üldine taust

Liidule võidakse teha ettepanek, et liit võtaks ühepoolseid meetmeid jõustamaks ja kaitsmaks oma õigusi ning huve, mis on saavutatud rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete sõlmimise raames. Nii on see Maailma Kaubandusorganisatsiooni vaidluste lahendamise korra puhul ja ka kahepoolsete või piirkondlike vaidluste lahendamise mehhanismide puhul. Samalaadne olukord on rahvusvaheliste kokkulepete raames kehtestatud kaubanduse kaitsemeetmete ja niinimetatud taaskehtestatavate kohustustega. Kõiki neid meetmeid on vaja kiiresti rakendada, kui tahta, et need meetmed toimiksid tõhusa ja usaldusväärse vahendina eeskirjadele vastamise tagamisel ja liidu asjakohastes rahvusvahelistes kohustustes sätestatud tähtaegadest kinnipidamisel. Selleks tuleb Lissaboni lepingus sätestatud struktuuride kohaselt teha otsuseid kiiresti, tõhusalt ja paindlikult.

Enne Lissaboni lepingu jõustumist käsitles liit jõustamisküsimusi ad hoc põhimõttel, kasutades määrusi, mille komisjoni ettepanekul võttis vastu nõukogu vastavalt varem kehtinud artiklile 133. Teisest küljest, pärast Lissaboni lepingu jõustumist on nõukogu ja Euroopa Parlament seadusandliku tavamenetluse kohaselt kaasseadusandjad meetmete puhul, millega määratletakse ühise kaubanduspoliitika rakendamise raamistik (ELi toimimise lepingu artikkel 207). Rahvusvaheliste kaubanduskokkulepetega kehtestatud õiguste jõustamine on tüüpiline täidesaatev funktsioon, mille puhul võib vaja olla vastu võtta ja rakendada meetmeid väga rangete tähtaegadega. Nõukogu ja Euroopa Parlamendi huvides oleks kehtestada selge ja prognoositav raamistik mis tahes selliste õigusaktide vastuvõtmiseks.

ELi toimimise lepingu jõustumise eelne praktika näitab ilmekalt, kui vajalikud on menetlused, mis võimaldavad kiiret ja tõhusat otsustamist liidu õiguste jõustamise eesmärgil.

– WTO vaidluste lahendamise juhtum „US-Foreign Sales Corporation”. Selle juhtumiga seoses 8. detsembril 2003. aastal vastu võetud nõukogu määrus (EÜ) nr 2193/2003, millega suurendati teatava USAst pärit impordi suhtes kehtivaid tollimakse, võeti vastu 8 kuud pärast komisjoni ettepaneku vastuvõtmist. Selle meetme peatamiseks nõukogu 15. mai 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 728/2006 läks komisjoni ettepaneku vastuvõtmisest alates aega kolm päeva.

– WTO vaidluste lahendamise juhtum „US-Byrd”. Selle juhtumiga seoses 25 aprillil 2005. aastal vastu võetud nõukogu määrus (EÜ) nr 673/2005, millega suurendati teatavate USAst pärit toodete suhtes kehtivaid tollimakse, võeti vastu umbes 2 kuud pärast komisjoni ettepaneku vastuvõtmist.

– WTO vaidluste lahendamise juhtum „US-wheat gluten”. Selle juhtumiga seoses 14. augustil 1998. aastal vastu võetud nõukogu määrus (EÜ) nr 1804/98 jättis ELile õiguse (kooskõlas WTO kaitsemeetmete lepingu artikliga 8) tasakaalustada USA kehtestatud kaitsemeetmete kahjulik mõju. Määruse vastuvõtmiseni kulus komisjoni ettepaneku tegemise järel aega üks kuu.

– „US-Steel” juhtumi puhul võttis nõukogu 13. juuni 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1031/2002 (kaitsemeetmeid tasakaalustavate meetmete kohta) kehtestamine aega kaks kuud. Tasakaalustavate meetmete kehtetuks tunnistamine sama juhtumiga seoses võttis aega vaid neli päeva.

Kuni puudub nõuetekohane kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamise õiguslik raamistik eespool kirjeldatud juhtumitega sarnastes olukordades, oleks vaja kehtestada seadusandlik tavamenetlus meetmete võtmiseks teatavates olukordades. Keskmiselt kulub õigusakti vastuvõtmiseks aega 15 kuni 31 kuud, see on aeg, mis võib mõjutada liidu suutlikkust oma õigusi rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes selleks ettenähtud aja jooksul tõhusalt rakendada.

Käesolev määruse eelnõu tuleneb kaalutlusest, et a) rahvusvaheliste kokkulepetega saavutatud liidu õiguste jõustamiseks vajalike kaubanduspoliitiliste meetmete vastuvõtmine on tüüpiline täidesaatev funktsioon, mida tuleb rakendada ühtsete eeskirjade raames, b) nõuetekohase õigusliku raamistiku puudumisel võib ohtu sattuda liidu suutlikkus oma õigusi tõhusalt jõustada, c) liidu otsustusprotsessi ajalise raamistiku suhtelise pikkuse ja rahvusvaheliste kaubanduskokkulepetega saavutatud õiguste jõustamise ajalise raamistiku vahel on potentsiaalne konflikt.

Eelneva taustal tehakse käesolevas määruse eelnõus ettepanek luua ühtne õiguslik raamistik, millega jõustada liidu õigusi rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete raames ja mis on kooskõlas Lissaboni lepinguga. Määruses tehakse ettepanek anda komisjonile volitused võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 kohaselt vastu rakenduslikke õigusakte käesolevas määruse eelnõus sätestatud kohaldamisala piires, teatavas ulatuses ning üksikasjalikult sätestatud kriteeriumide kohaselt. Määruse kohaldamisalasse kuuluvad rakenduslike õigusaktide vastuvõtmine, peatamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine seoses:

a)           liidu õiguste jõustamisega siduvate mitmepoolsete ja kahepoolsete vaidluste lahendamise eeskirjade kohaselt;

b)           tasakaalustavate meetmetega mitmepoolsete ja kahepoolsete kaitsemeetmete kohaldamist reguleerivate eeskirjade kohaselt;

c)           tasakaalustavate meetmetega juhtudel, kui kolmas riik muudab GATT 1994 artikli XXVIII kohaseid kontsessioone.

Käesoleva määruse eelnõu kohaselt võib komisjon vastu võtta järgmisi kaubanduspoliitilisi meetmeid: tollimaksud, import- või eksportkauba koguselised piirangud ning riigihangetega seotud meetmed. Selline lähenemisviis põhineb aastate jooksul kaubanduspoliitiliste meetmete vastuvõtmise käigus saadud kogemustel ning peegeldab asjaolu, et meetmed valitud valdkondades on praktilised ja üldjuhul tõhusad. Liidu õiguse praeguses arenguetapis, eelkõige silmas pidades teenuseid ja intellektuaalomandit käsitlevaid riiklikke õigusakte ning nende sektorite eripärast tulenevat meetmete tõhususe piiratust, on komisjoni volituste seisukohast asjakohane keskenduda muudele kaubanduspoliitika valdkondadele. Tuleb märkida, et nn sektoriülene vastumeetmete kehtestamine (st kontsessioonide või muude kohustuste peatamine sektoris, mis on erinev sellest, milles rikkumine tuvastati) on WTO eeskirjade kohaselt üldjuhul võimalik ja et liidu sõlmitud vabakaubanduskokkulepetes ei seata sektoriüleste vastumeetmete kehtestamisele mingeid piiranguid. Kui selgub, et liidul on vaja kehtestada kaubanduspoliitilisi meetmeid valdkonnas, mis ei ole kaetud käesoleva määruse eelnõuga, sealhulgas teenuskaubanduse või intellektuaalomandiõigustega seotud kaubanduse suhtes, võiks komisjon teha õigusakti ettepanekuid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 alusel või kohaldada muid menetlusi.

Läbivaatamisklauslis on sätestatud, et komisjon peab hindama käesoleva määruse toimimist kolm aastat pärast seda, kui määruse eelnõu rakendamise tulemusena on võetud vastu esimene rakenduslik õigusakt. Komisjon koostab aruande ja kui asjaolud nõuavad, võib teha ettepaneku asjakohaste meetmete võtmiseks eesmärgiga suurendada määruse tõhusust. Selles kontekstis võib kaaluda määrusega kehtestatavate kaubanduspoliitiliste meetmete valikut, näiteks kas lisaks kaupadele tuleks käsitleda teenuskaubandust ja intellektuaalomandiõigusi.

Mis puutub riigihangetesse, mis tehakse WTO riigihankelepingu tingimustest lähtuvalt, siis nii praegu kehtivas versioonis kui ka läbivaadatud versioonis on sätestatud, et kui üks WTO riigihankelepingus osaleja ei suuda oma kohustusi täita, võib teine lepinguosaline kontsessioonid või muud kohustused peatada üksnes hangetega seotud turuosas. Seda arvestades on kavandatud määruse eelnõus oluline ette näha võimalus vastu võtta kaubanduspoliitilisi meetmeid riigihanke valdkonnas, sest siis on liidul võimalik tõhusalt jõustada oma õigusi liidu riigihanke valdkonnas, mis on kaetud rahvusvaheliste kohustustega. Paralleelselt WTO vaidluste lahendamise süsteemiga, mida on mitmel korral kasutatud WTO riigihankelepingu rikkumisest tulenevate olukordade lahendamiseks, on hangetega seotud kohustuste jõustamismeetmeid tõenäoliselt vaja rakendada kahepoolsete lepingute kontekstis, kuna liidu hiljuti sõlmitud kahepoolsed kaubanduskokkulepped sisaldavad täismahulisi vaidluste lahendamise mehhanisme. Liidul on kogemusi, kuidas rakendada kaubanduspoliitilisi meetmeid, millega piiratakse vajaduse korral kolmandate riikide juurdepääsu liidu riigihangete turule[4]. Riigihangete omapära tõttu, eelkõige kuna eksisteerib haldusmenetlus, millega reguleeritakse juurdepääsu konkreetsete konkursikutsete puhul, on võimalik ette näha meetmeid nii kaupade kui ka teenuste hangetega seoses. Käesoleva määruse eelnõu kohased kaubanduspoliitilised meetmed oleksid ulatuselt võrdsed peatatud hankekohustustega, st neid kohaldataks teatavate üksuste suhtes ja ainult teataval määral. Lõpetuseks tuleks märkida, et käesolev ettepanek on seotud komisjoni esitatud ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihangete siseturule (KOM(2012) 124, 21. märts 2012). Viimati nimetatud ettepaneku eesmärk on suurendada liidu mõju läbirääkimistel ELi kaupade, teenuste ja tarnijate juurdepääsu üle kolmandate riikide riigihanketurgudele. Nimetatud ettepanekus keskendutakse kolmandatest riikidest pärit selliste kaupade ja teenuste juurdepääsule liidu riigihangete turule, mille suhtes ei ole võetud turulepääsukohustusi olemasolevate riigihankeid hõlmavate rahvusvaheliste kokkulepetega . Käesolevas ettepanekus käsitletakse aga selliste kokkulepete jõustamist horisontaalselt: see täiendab riigihangete rahvusvaheliste aspektide reguleerimist seeläbi, et esitatakse raamistik eeskirjadest, mis võimaldavad jõustada rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete riigihankesätteid.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE TULEMUSED JA MÕJU HINDAMINE

Käesoleva ettepaneku ettevalmistamise käigus saadeti kaks mitteametlikku dokumenti (vastavalt 19. septembril 2011 ja 11. novembril 2011) nõukogu kaubanduspoliitika komiteele ja Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjonile. Liikmesriikide esindajatega konsulteeriti kahel tehnilisel koosolekul, mis toimusid 27. septembril ja 28. novembril 2011.

Liidu õiguste tõhusa ja efektiivse jõustamise eesmärk leidis laialdase toetuse.

Käesoleva ettepaneku mõju hindamist ei tehtud, sest käesoleval algatusel puudub otsene majanduslik-, sotsiaal- ja keskkonnamõju ning meetme olemus (juhtumipõhine lähenemine) ei võimalda iga juhtumi suhtes eelhinnangut läbi viia.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Ülevaade

Liidul puudub ühtne õigusraamistik jõustamaks rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete raames kehtestatud liidu õigusi. Käesoleva algatuse eesmärk on parandada seda olukorda ettepanekuga luua õiguslik vahend, mis võimaldab liidul jõustada ning kaitsta oma õigusi kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega. Ettepaneku eesmärk on nende õiguste tõhus ja kiire rakendamine liidu huvide kaitsmisest lähtuvalt. Seega tehakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 kohaselt ettepanek anda komisjonile volitused võtta vastu, peatada, muuta või kehtetuks tunnistada rakenduslikke õigusakte, millega jõustatakse liidu õigusi Lissaboni lepingu ülesehituse raames, st vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 291.

Liidult võidakse WTO ja kahepoolsete vaidluste lahendamise eeskirjade, samuti mitmepoolsete ja kahepoolsete kaitsemeetmete raames nõuda ühepoolsete meetmete võtmist oma õiguste ja huvide kaitseks. Vaidluste lahendamise eeskirjade jõustamisel või tasakaalustavate meetmete kehtestamisel tuleb tegutseda suhteliselt kiiresti, et säiliks kooskõla asjakohaste kaubanduseeskirjadega ning selleks, et võetavad meetmed toimiksid tõhusalt vastavuse tagamisel.

Määrus tuleb vastu võtta liidu tasandil. Ühine kaubanduspoliitika on liidu ainupädevuses.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 207.

Määruse struktuur

Määruse eelnõu eesmärk on sätestada eeskirjad ja menetlused, millega tagatakse liidu suutlikkus kaitsta tõhusalt oma õigusi kontsessioonide peatamisel või tühistamisel olukorras, kus kolmas riik on rikkunud rahvusvahelisi kaubanduseeskirju ja kus liidu soov on rahuldava lahenduse saavutamine. Samuti on eesmärgiks sätestada eeskirjad ja menetlused kontsessioonide või muude kohustuste tasakaalustamiseks liidu ja kolmandate riikide vahelistes kaubandussuhetes olukorras, kus liidust pärit toodete suhtes kehtivaid impordinõudeid on muudetud.

Määruse eelnõu kohaldamisala, mis on sätestatud artiklis 3, hõlmab järgnevaid olukordi:

a)           kui WTO vaidluste lahendamise käsitusleppe raames toimunud kaubandusvaidluses on tehtud otsus, mille kohaselt tohib liit peatada kontsessioonid või muud kohustused, mis on kehtestatud mitmepoolsete kokkulepetega, mida hõlmab WTO vaidluste lahendamise käsituslepe.

WTOs on kontsessioonide ja muude kohustuste peatamine reguleeritud WTO vaidluste lahendamise käsitusleppe artikli 22 lõikega 3; keelatud subsiidiumide puhul kohaldatakse subsiidiumide ja tasakaalustavate tollimaksude koodeksi[5] artiklit 4.10 ja nn vaidlustatavate subsiidiumide puhul selle koodeksi artiklit 7.9;

b)           kui rahvusvahelise kaubanduskokkuleppest, sealhulgas piirkondlikust või kahepoolsest kokkuleppest tulenevas kaubandusvaidluses on jõutud otsusele, mille kohaselt liidul on õigus selliste kokkulepetega kehtestatud kontsessioonid või muud kohustused peatada.

Sellistes liidu sõlmitud rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes on sätestatud vaidluste lahendamise eeskirjad, mis annavad lepinguosalistele õiguse jõustada oma õigusi vastavalt asjakohases kokkuleppes sätestatud eeskirjadele;

c)           kui on vaja tasakaalustada kontsessioone või muid kohustusi tulenevalt kolmanda riigi kaitsemeetme kohaldamisest kas vastavalt WTO kaitsemeetmete lepingu artiklile 8 või liidu piirkondlikes või kahepoolsetes kokkulepetes sisalduvate kaitsemeetmete eeskirjade sätetele.

WTO kaitsemeetmete lepingu artiklis 8 (mida kohaldatakse üksnes kaupade suhtes[6]) on sätestatud, et kaitsemeetmete kohaldamisel peavad liikmed üldjuhul pakkuma kaubavahetusel kompensatsioonimehhanisme neile riikidele, kelle jaoks on kaitsemeetmetel negatiivne mõju (seda tehakse konsultatsioonide alusel, mis tuleb läbi viia enne kaitsemeetmete kohaldamist või enne nende laiendamist ja vastavalt WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 12 lõikele 3). Juhul, kui kokkulepet ei saavutata, siis võib kahju kannatav eksportiv liige võtta iseseisvalt tasakaalustavaid meetmeid hiljemalt 90 päeva pärast seda, kui meetmeid kohaldama hakati. Õigus võtta teatava kaitsemeetmeid kohaldava liikme suhtes tasakaalustavaid meetmeid on a) kas kolm aastat peale meetmete kehtima hakkamist või b) niipea, kui WTO vaidluste lahendamise organ on leidnud, et meetmed on WTO lepinguga vastuolus (WTO kaitsemeetmete lepingu artiklis 8 sätestatud kolme aasta pikkune tähtajapikendus ei kehti, kui meetme aluseks on impordi suhteline kasv). Samuti võidakse tasakaalustavaid meetmeid võtta piirkondliku või kahepoolse vabakaubanduslepingu kohaste kaitsemeetmete kohaldamise järgselt[7].

Liidus praegu kehtivad õigusaktid, millega rakendatakse mitme- või kahepoolseid kaitsemeetmeid, ei reguleeri neid aspekte ei WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 8 ega ka asjakohaste vabakaubanduslepingute eeskirjadega seoses, pigem on neis õigusaktides kehtestatud menetlused kaitsemeetmete kohaldamiseks liidus. Mis tahes tasakaalustavad meetmed kuuluvad põhimõtteliselt seadusandliku tavamenetluse alla, välja arvatud juhul, kui nende suhtes kohaldatakse käesolevat õigusraamistikku;

d)           juhtudel, kui WTO liige muudab kontsessioone 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT 1994) artikli XXVIII kohaselt ning kompensatsioonimehhanisme ei ole kokku lepitud.

Kui teine WTO liige muudab GATTi artikli XXVIII kohaselt kontsessioone ja juhul kui läbirääkimis- või tarneõigusi omavate liikmetega ei ole saavutatud kokkulepet, siis lepinguosaline, kes teeb ettepaneku kontsessioone muuta, võib seda ka teha. Sel juhul on vastavat õigust omavatel liikmetel[8] tasakaalustavate meetmete kehtestamise õigus kuue kuu jooksul pärast seda, kui kontsessiooni muudeti. Kui päevast, mil lepinguosalised on saanud kätte kirjaliku teate kontsessiooni tühistamisest, on möödas 30 päeva, tühistatakse nende tasakaalustavate meetmetega kontsessioon; need meetmed on sisuliselt samaväärsed kontsessioonidega, mis lepiti kokku esialgsel läbirääkimistel lepinguosalisega, kes muudab või tühistab kontsessiooni. Seniajani ei ole liit GATT 1994 artikli XXVIII kohaseid kontsessioone tühistanud. Kuid kui selline võimalus tekiks, võetaks selline kaubandust tasakaalustav meede (juhtudel, kui teine WTO liige on muutnud kontsessiooni GATT 1994 artikli XXVIII kohaselt) suhteliselt lühikese tähtaja jooksul (mitte hiljem kui kuus kuud pärast seda, kui liige muudab või tühistab oma kontsessiooni). Tõhus otsustamismenetlus tasakaalustavate meetmete rakendamiseks võimaldaks liidul oma partnerite silmis suurema usaldusväärsusega alustada läbirääkimisi uute kohustuste üle, ja võib mõjutada kompensatsioonimehhanisme käsitlevate läbirääkimiste kulgu liidu kasuks.

Määrus ei piira kaubanduspoliitiliste meetmete võtmist muu menetluse korras, näiteks kui tegemist on kaubanduspoliitiliste meetmetega teenustesektoris või intellektuaalomandiõiguste valdkonnas, mis võetakse mitmepoolsete, piirkondlike, kahepoolsete vaidluste lahendamise otsuste alusel.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 291 on sätestatud, et kui meede on vajalik liidu õiguste jõustamiseks eespool nimetatud asjaoludel, peab komisjon võtma vastu rakendusakti kontrollimenetluse kohaselt (artikkel 4 „Liidu õiguste rakendamine”). Rakendusaktides järgitakse reeglit, et vastumeetme tase ei tohi ületada olematuks muutmise või vähendamise määra, see on üldjuhul kahjulik mõju, mida kolmanda riigi meede (mida asjakohases kokkuleppes kirjeldatakse) liidule tekitab (artikkel 2 „Mõisted”). Komisjoni võetava rakendusakti kohaldamisala määratlemisel tuleks lisaks avalikele konsultatsioonidele ja liidu üldhuvidele silmas pidada mitmesuguseid kriteeriume, näiteks meetme tõhusus selle tagamisel, et kolmandad riigid täidaksid rahvusvahelisi kaubanduseeskirju; meetme potentsiaal aidata liidus paiknevaid ettevõtjaid, kelle jaoks kolmanda riigi meede on kahjulik; alternatiivsete tarneallikate kättesaadavus vaatlusaluse toote puhul, et vältida või muuta võimalikult väikseks negatiivne mõju teise etapi tööstuse või lõpptarbijate jaoks liidus; mis tahes konkreetne kriteerium, mis võib olla kehtestatud rahvusvahelise kaubanduskokkuleppega seoses artiklis 3 ettenähtud olukordadega.

Kaubandusmeetmeid, mida võidakse rakendusmeetmega kehtestada, on kahte liiki, nimelt meetmed, milles käsitletakse kauba importi või eksporti ja riigihangetega seotud meetmed.

Importi ja eksporti käsitlevad meetmed hõlmavad tariifikontsessioonide peatamist ja uute tollimaksude kehtestamist või kehtivate tollimaksude suurendamist; samuti koguseliste piirangute kehtestamist või piiranguga hõlmatud koguste suurendamist impordi või ekspordi puhul, seda tehakse kvootide kehtestamise, impordi- või ekspordilitsentside väljastamise või muude vahenditega.

WTO riigihankelepingus on sätestatud, et sellest lepingust tuleneva mis tahes vaidluse korral ei peatata kontsessioone või muid kohustusi, mis tulenevad mõnest muust WTO lepinguga kaetud kokkuleppest. Seepärast on väga oluline kavandatud määruses ette näha riigihankeid käsitlevate kaubanduspoliitiliste meetmete võimalik vastuvõtmine, et liidul oleks võimalik juriidilisi õigusi tõhusalt jõustada. Riigihangete omapära tõttu, eelkõige kuna eksisteerib haldusmenetlus, millega reguleeritakse juurdepääsu konkreetsetele konkursikutsetele, on võimalik ette näha riigihankemeetmetes tingimused nii kaupade kui ka teenuste osas.

Seega kuulub võimalike kaubanduspoliitiliste meetmete hulka ka pakkujate välistamine riigihankemenetluses, kus pakkumise koguväärtusest üle 50% moodustavad kolmandast riigist pärit kaubad või teenused.. Lisaks välistamisele võib kehtestada kohustusliku hinnatrahvi selle pakkumuse osa suhtes, mille moodustavad asjaomasest kolmandast riigist pärit kaubad ja teenused (artikkel 5 „Kaubanduspoliitilised meetmed”).

Liidu õiguste rakendamiseks kehtestatavate asjakohaste kaubanduspoliitiliste meetmete vastuvõtmisel, peatamisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel tuleks kasutada kontrollimenetlust (artikkel 4 „Liidu õiguste rakendamine” ja artikkel 7 „Meetmete peatamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine”). Vältimaks lisastruktuuride levikut peaks komisjoni rakendusaktide vastuvõtmise käigus abistama määrusega (EÜ) nr 3286/94 loodud komitee (kaubandustõkete määrusega loodud nõuandekomitee).

4.           MÕJU EELARVELE

Puudub.

Kavandatud määruses on ette nähtud vahend liidu õiguste rakendamiseks ja vastutuse jagamiseks kõigi institutsioonide vahel.

2012/0359 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

milles käsitletakse liidu õiguste rakendamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artiklit 207,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)       Liit on sõlminud hulgaliselt mitmepoolseid, piirkondlikke ja kahepoolseid rahvusvahelisi kaubanduskokkuleppeid, millega on kehtestatud õigused ja kohustused lepinguosaliste vastastikuseks hüvanguks.

(2)       On oluline, et liidul oleksid asjakohased vahendid liidu õiguste tõhusaks rakendamiseks rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete raames, et liit saaks kaitsta oma majandushuve. Siin peetakse eelkõige silmas olukordi, kus kolmandad riigid kehtestavad kaubandust piiravaid meetmeid, mis vähendavad liidu ettevõtjate kasumit, mida nad võiksid saada rahvusvahelistest kaubanduskokkulepetest tulenevalt. Liit peaks suutma sõlmitud rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes sätestatud menetluste ja tähtaegadega seoses kiiresti ja paindlikult reageerida. Seega peaks liit vastu võtma õigusakti, milles sätestatakse raamistik liidu õiguste rakendamiseks teatavates konkreetsetes olukordades.

(3)       WTO vaidluste lahendamise mehhanismi ja muude, sealhulgas vastavate piirkondlike ja kahepoolsete mehhanismide eesmärk on leida positiivne lahendus mis tahes vaidlusele, mis on üles kerkinud liidu ja kokkuleppe sõlminud teise lepinguosalise või lepinguosaliste vahel. Nende vaidluste lahendamise eeskirjade kohaselt peaks liit aga peatama kontsessioonid või muud kohustused, kui muud väljavaated vaidluses positiivse lahenduse leidmisel ei ole osutunud edukaks. Sellistel juhtudel on liidu meetmete eesmärk panna asjaomane kolmas riik täitma asjakohaseid rahvusvahelisi kaubanduseeskirju, et taastuks olukord, kus kasu saadakse vastastikku.

(4)       WTO kaitsemeetmete lepingu kohaselt peab WTO liige, kes on teinud ettepaneku kaitsemeetme kohaldamiseks või kes soovib laiendada kaitsemeetmeid, püüdma säilitada kontsessioone ja muid kohustusi sisuliselt samaväärsel tasemel tema ja selliste eksportivate liikmete vahel, keda selline kaitsemeede võiks kahjustada. Samu eeskirju kohaldatakse ka teiste liidu sõlmitud rahvusvaheliste (sealhulgas nii piirkondlikke kui ka kahepoolsete) kaubanduskokkulepete puhul. Liit peaks võtma tasakaalustavaid meetmeid peatades kontsessioonid või muud kohustused juhtudel, kus asjaomane kolmas riik on teinud ebarahuldavaid kohandusi. Sellistel juhtudel on liidu meetmete eesmärk panna kolmandad riigid võtma kaubandusmeetmeid, mille läbi taastataks olukord, kus kasu saadakse vastastikku.

(5)       GATT 1994 artiklis XXVIII ja sellega seonduvas WTO vaidluste lahendamise käsitusleppes sätestatakse kontsessioonide muutmine või tühistamine WTO liikmetele kehtestatud tariifide kaotamise ajakava alusel. WTO liikmed, keda selline muutmine mõjutab, võivad teatud tingimustel sisuliselt samaväärsed kontsessioonid tühistada. Kui ei ole kokku lepitud kompensatsioonimehhanisme, peaks liit sel juhul võtma tasakaalustavad meetmed. Liidu meetmete eesmärk oleks panna kolmas riik täitma kaubandust edendavaid meetmeid.

(6)       Liidul peaks olema võimalus jõustada oma õigusi riigihangete valdkonnas. Siin peetakse silmas asjaolu, et WTO riigihankelepingus on sätestatud, et mis tahes sellest lepingust tuleneva vaidluse korral ei peatata kontsessioone või muid kohustusi, mis on kehtestatud mis tahes muu WTO lepinguga kaetud kokkuleppega.

(7)       Määruses tuleks keskenduda neile meetmetele, kus liidul on kogemusi nende meetme väljatöötamise ja kohaldamise alal. Võimalust laiendada määruse kohaldamisala teenuste sektorile ja intellektuaalomandi õigustele tuleks nende valdkondade omapära silmas pidades mõistliku aja jooksul hinnata.

(8)       Liidu õiguste jõustamisel tuleks kauba päritolu määratleda vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik[9]. Kui tegemist on liidu õiguste jõustamisega riigihanke valdkonda käsitleva vaidluse lahendamise järgselt, siis tuleks teenuse päritolu määratleda teenust osutava füüsilise või juriidilise isiku päritolu alusel.

(9)       Komisjon peaks hindama käesoleva määruse toimimist hiljemalt kolm aastat pärast selle määruse rakendamise tulemusena kehtestatud esimese õigusakti vastuvõtmist, hindamisel tuleks vaadelda määruse tõhusust ja vajadusel esitada parandusettepanekuid.

(10)     Käesoleva määruse kohased rakendusaktid tuleks vastu võtta määruses sätestatud konkreetsete asjakohasuse kriteeriumide alusel.

(11)     Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrust (EÜ) nr 3286/94, millega kehtestatakse ühenduse meetmed ühise kaubanduspoliitika vallas, et tagada rahvusvahelistest kaubanduseeskirjadest, eeskätt Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all kehtestatud eeskirjadest tulenevate ühenduse õiguste kasutamine (tuntud ka kui kaubandustõkete määrus), tuleks muuta, et kajastada käesoleva määruse vastuvõtmist kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamisega seoses.

(12)     Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes[10].

(13)     Et kaitsta liidu huve, peaks komisjon vastu võtma koheselt kohaldatavad rakendusaktid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud vajadusega võtta kaubanduspoliitilisi meetmeid asjaomase kolmanda riigi käitumisega seoses, kui selleks on olemas tungiv kiireloomuline vajadus,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Eesmärk

Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad ja menetlused, millega tagatakse, et liit rakendab tõhusalt oma õigusi peatada või tühistada rahvusvahelistest kaubanduskokkulepetest tulenevaid kontsessioone või muid kohustusi eesmärgiga:

a)           reageerida olukorras, kus kolmas riik on rahvusvahelisi kaubanduseeskirju rikkudes kahjustanud liidu huve, ja saavutada seejuures rahuldav lahendus;

b)           tasakaalustada kontsessioone või muid kohustusi liidu ja kolmandate riikide vahelistes kaubandussuhetes olukorras, kus liidust pärit toodete suhtes kehtivaid impordinõudeid on muudetud.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)           „riik” – mistahes riik või omaette tolliterritoorium;

b)           „kontsessioonid või muud kohustused” – soodustariifid või mistahes muud hüvitised, mida liit on kohustunud rahvusvahelise kaubanduskokkuleppe alusel kohaldama kaubavahetuses kolmanda riigiga, kes osaleb selles kokkuleppes;

c)           „olematuks muutmise või vähendamise määr” – tase, mil määral liidu huvid rahvusvahelise kaubanduskokkuleppe raames on kahjustada saanud. Kui asjakohases kokkuleppes ei ole teisiti sätestatud, siis hõlmab see mistahes kahjulikku majanduslikku mõju, mis tuleneb kolmanda riigi meetmest;

d)           „kohustuslik hinnatrahv” – riigihankemenetluse raames lepingut sõlmiva ametiasutuse või üksuse kohustus (välja arvatud teatavatel erandjuhtudel) suurendada teatavatest kolmandatest riikidest pärit teenuste ja/või kaupade lepingu sõlmimise menetluse käigus pakutud hinda.

Artikkel 3

Kohaldamisala

1.           Käesolevat määrust kohaldatakse:

a)      kui WTO vaidluste lahendamise käsitusleppe raames toimunud kaubandusvaidluses on tehtud otsus, mille kohaselt liit tohib peatada kontsessioonid või muud kohustused, mis on kehtestatud mitmepoolsete kokkulepetega, mida hõlmab WTO vaidluste lahendamise käsituslepe;

b)      kui rahvusvahelisest kaubanduskokkuleppest, sealhulgas piirkondlikust või kahepoolsest kokkuleppest tulenevas kaubandusvaidluses on tehtud otsus, mille kohaselt liidul on õigus selliste kokkulepetega kehtestatud kontsessioonid või muud kohustused peatada;

c)      kui on vaja tasakaalustada kontsessioone või muid kohustusi tulenevalt kolmanda riigi kaitsemeetme kohaldamisest vastavalt WTO kaitsemeetmete lepingu artiklile 8 või muude liidu sõlmitud rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes, sealhulgas piirkondlikes või kahepoolsetes kokkulepetes sisalduvate kaitsemeetmete eeskirjade sätetele;

d)      juhtudel, kui WTO liige muudab kontsessioone 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXVIII kohaselt ning kompensatsioonimehhanisme ei ole kokku lepitud.

2.           Käesolev määrus ei piira kaubanduspoliitiliste meetmete võtmist muude asjakohaste menetluste korras, juhul kui artiklis 5 sätestatud meetmeid ei saa kohaldada või kui nende meetmete kohaldamise tulemus oleks ebapiisav või vähe tõhus olukordades, mida on kirjeldatud lõikes 1.

Artikkel 4

Liidu õiguste rakendamine

1.           Kui on vaja võtta meetmeid liidu huvide kaitseks artikli 3 lõikes 1 osutatud juhtudel, võtab komisjon vastu rakendusakti, millega nähakse ette asjakohased kaubanduspoliitilised meetmed. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.           Vastavalt esimesele lõikele vastu võetud rakendusaktid peavad vastama järgmistele tingimustele:

a)      kui kontsessioonid või muud kohustused on peatatud WTO vaidluste lahendamise käsitusleppe kohases kaubandusvaidluses tehtud otsuse tulemusena, ei tohi peatatud kontsessioonide või muude kohustuste tase ületada WTO vaidluste lahendamise organi poolt lubatud taset;

b)      kui kontsessioonid või muud kohustused on peatatud kahepoolse või piirkondliku kokkuleppe kohases rahvusvahelises vaidluste lahendamise menetluses saavutatud lahenduse tulemusena, ei tohi peatatud kontsessioonide või muude kohustuste tase ületada kolmanda riigi meetmega kaasnevat olematuks muutmise või vähendamise määra, mille on juhtumiga seoses kindlaks teinud komisjon või mis on selgunud vahekohtumenetluse käigus;

c)      kui kontsessioone või muid kohustusi tasakaalustatakse rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes sätestatud kaitsemeetmete raames, peavad liidu meetmed olema sisuliselt samaväärsed nende kontsessioonide ja muude kohustuste suhtes kohaldatud kaitsemeetme kahjustava tasemega, seda vastavalt WTO kaitsemeetmete lepingu tingimustele või piirkondlikes või kahepoolsetes kaubanduskokkulepetes sätestatud kaitsemeetmetele, mille kohaselt vastavat kaitsemeedet kohaldati;

d)      kui kolmanda riigiga peetavas kaubavahetuses tühistatakse kontsessioonid kooskõlas GATT 1994 artikliga XXVIII ja seonduva WTO vaidluste lahendamise käsitusleppega, peavad need kontsessioonid olema sisuliselt samaväärsed asjaomase kolmanda riigi poolt muudetud või tühistatud kontsessioonidega, seda vastavalt GATT 1994 artiklis XXVIII ja seonduvas WTO vaidluste lahendamise käsitusleppes kehtestatud tingimustega.

3.           Vastavalt lõikele 1 võetud kaubanduspoliitilised meetmed määratakse kindlaks järgmiste kriteeriumide alusel ja võttes arvesse olemasolevat teavet ning liidu üldhuve:

a)      meetme tõhusus selle tagamisel, et kolmandad riigid täidaksid rahvusvahelisi kaubanduseeskirju;

b)      meetme potentsiaal aidata liidus paiknevaid ettevõtjaid, kelle jaoks kolmanda riigi meetmed on kahjulikud;

c)      alternatiivsete tarneallikate kättesaadavus vaatlusaluse toote puhul, et vältida või muuta võimalikult väikseks negatiivne mõju teise etapi tööstuse või lõpptarbijate jaoks liidus;

d)      mistahes konkreetne kriteerium, mis võib olla kehtestatud rahvusvahelise kaubanduskokkuleppega seoses artiklis 3 ettenähtud olukordadega.

Artikkel 5

Kaubanduspoliitilised meetmed

Ilma et see piiraks mis tahes rahvusvahelise kokkuleppe, milles liit on lepinguosaline, kohaldamist, on kaubanduspoliitilised meetmed, mida kehtestataks artikli 4 lõike 1 kohase rakendusaktiga:

a)           soodustariifide peatamine ja uute tollimaksude kehtestamine või olemasolevate tollimaksude suurendamine, sealhulgas tollimaksude taaskehtestamine enamsoodustusrežiimi alusel kohaldataval tasemel või tollimaksude kehtestamine enamsoodustusrežiimi alusel kohaldatavast tasemest kõrgemal tasemel või mistahes lisamaksu kehtestamine kaupade impordi ja ekspordi puhul;

b)           koguseliste piirangute kehtestamine või piiranguga hõlmatud koguste suurendamine kaupade impordi või ekspordi puhul, seda kas kvootide kehtestamise, impordi- või ekspordilitsentside väljastamise või muude meetmete vahendusel;

c)           riigihanke valdkonnaga seonduv kontsessioonide peatamine kasutades selleks:

i)       pakkujate välistamist riigihankemenetluses, kus pakkumise koguväärtusest üle 50% moodustavad asjaomasest kolmandast riigist pärit kaubad või teenused ja/või

ii)       kohustusliku hinnatrahvi kehtestamist pakkumuse osa suhtes mille moodustavad asjaomasest kolmandast riigist pärit kaubad ja teenused.

Artikkel 6

Päritolueeskirjad

1.           Kauba päritolu määratakse kindlaks vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik[11].

2.           Teenuse päritolu määratakse kindlaks seda osutava füüsilise või juriidilise isiku päritolu alusel. Teenuse osutaja päritoluriigiks loetakse:

a)      füüsiliste isikute puhul riik, mille kodanik ta on või kus tal on alaline elamisõigus;

b)      juriidiliste isikute puhul üks järgmistest:

i)        kui teenust osutatakse muul viisil kui liidus ärilise kohaloleku kaudu, siis riik, kus ja mille õigusaktide alusel on juriidiline isik moodustatud või muul viisil korraldatud ning mille territooriumil kõnealune juriidiline isik tegeleb olulise äritegevusega;

ii)       kui teenust osutatakse liidus ärilise kohaloleku kaudu, siis liikmesriik, kus juriidiline isik on asutatud ja mille territooriumil ta tegeleb olulise äritegevusega nii, et tal on asjaomase liikmesriigi majandusega otsene ja toimiv seos.

Punkti ii kohaldamisel, kui juriidiline isik ei tegele olulise äritegevusega nii, et tal oleks otsene ja toimiv seos asjaomase liikmesriigi majandusega, siis selliste füüsiliste või juriidiliste isikute päritoluriik, kes omavad või kontrollivad teenust osutavat juriidilist isikut.

Teenust osutav juriidiline isik on asjaomasest riigist pärit isikute „omandis”, kui kõnealusest riigist pärit isikud omavad üle 50 % selle omakapitalist, ning asjaomasest riigist pärit isikute poolt „kontrollitav”, kui kõnealustel isikutel on volitused nimetada suurem osa tema juhtkonnast või teisiti juriidiliselt juhtida tema tegevust.

Artikkel 7

Meetmete peatamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine

1.           Kui artikli 4 lõike 1 kohaselt vastuvõetud rakendusakti tulemusena on asjaomane kolmas riik nõus pakkuma liidule rahuldavat kompensatsiooni juhtudel, millele osutatakse artikli 3 lõike 1 punktides a ja b, võib komisjon kompensatsiooniperioodiks kõnealuse rakendamisakti kohaldamise peatada. Otsus peatamise kohta tehakse kooskõlas artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.           Komisjon tunnistab artikli 4 lõike 1 kohaselt vastuvõetud rakendusakt kehtetuks, kui ilmneb mistahes järgnevalt kirjeldatud olukord:

a)      kui kolmas riik, kelle puhul vaidluste lahendamise menetluse käigus leiti, et tema kehtestatud meetmed on vastuolus rahvusvaheliste kaubanduseeskirjadega, hakkab neid eeskirju täitma või juhul kui mõnel muul viisil jõutakse vastastikku rahuldava lahenduseni;

b)      kontsessioonide või muude kohustuste tasakaalustamise korral, kui seda tehakse kolmanda riigi võetud kaitsemeetmele reageerimiseks olukorras, kus kaitsemeede tühistatakse, kus kaitsemeede aegub või juhul kui asjaomane kolmas riik nõustub pakkuma liidule rahuldavat kompensatsiooni pärast seda, kui artikli 4 lõike 1 kohane rakendusakt on vastu võetud;

c)      kui WTO liige muudab kontsessioone, milles on kokku lepitud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikli XXVIII raames, siis kui asjaomane kolmas riik nõustub pakkuma liidule rahuldavat kompensatsiooni pärast seda, kui artikli 4 lõike 1 kohane rakendusakt on vastu võetud.

Otsus peatamise kohta tehakse kooskõlas artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.           Kui käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud kaubanduspoliitilisi meetmeid on vaja kohandada võttes arvesse artikli 4 lõikes 2 sätestatud tingimusi ja artikli 4 lõikes 3 sätestatud kriteeriume, võib komisjon teha asjakohaseid muudatusi kooskõlas artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.           Nõuetekohaselt põhjendatud tungivalt kiireloomulistel juhtudel, mis on seotud kolmanda riigi asjaomase meetme kehtetuks tunnistamisega või sellise meetme muutmisega, võtab komisjon viivitamata vastu kohaldatavad rakendusaktid, millega artikli 4 lõike 1 kohaselt vastuvõetud rakendusakt peatatakse, muudetakse või tunnistatakse kehtetuks vastavalt käesolevas artiklis sätestatule ja artikli 8 lõikes 3 osutatud menetluse kohaselt.

Artikkel 8

Komiteemenetlus

1.           Komisjoni abistab nõukogu määruse (EÜ) nr 3286/94 alusel asutatud komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 artikli 3 tähenduses.

2.           Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.           Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes kõnealuse määruse artikliga 5.

Artikkel 9

Teabe kogumine

1.           Käesoleva määruse kohaldamisel kogub komisjon teavet ja arvamusi liidu majandushuvide kohta konkreetsete toodete või sektoritega seoses, avaldades selleks teateid Euroopa Liidu Teatajas või kasutades muid sobivaid üldkasutatavaid kommunikatsioonivahendeid.

2.           Käesoleva määruse alusel saadud teavet kasutatakse ainult selleks, milleks seda nõuti.

3.           Komisjon, nõukogu, Euroopa Parlament, liikmesriigid ega nende ametnikud ei avalda teabe andja eriloata käesoleva määruse alusel saadud mis tahes konfidentsiaalset teavet.

4.           Teabe andja võib taotleda, et edastatud teavet käsitataks konfidentsiaalsena. Neil juhtudel tuleb taotlusele lisada mittekonfidentsiaalse kokkuvõte teabest või põhjendus, miks teavet ei saa kokkuvõtlikult esitada.

5.           Kui selgub, et konfidentsiaalsusetaotlus ei ole põhjendatud, ning kui teabe andja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldsõnalises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib kõnealuse teabe jätta arvesse võtmata.

6.           Lõiked 2 kuni 5 ei takista liidu ametiasutustel üldise teabe avalikustamist. Sellise avaldamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste poolte õigustatud huvi, et ei avaldataks nende ärisaladusi.

Artikkel 10

Läbivaatamine

Hiljemalt kolm aastat pärast esimese käesoleva määruse kohase rakendusakti vastuvõtmist peab komisjon määruse rakendamise läbi vaatama ja Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande esitama.

Artikkel 11

Muudatused teistes õigusaktides

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3286/94 artikli 13 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„Teinud otsuse kooskõlas artikli 12 lõikega 2, peab liit tegema otsuse kaubanduspoliitiliste meetmete suhtes, mis tuleb võtta vastavalt artikli 11 lõike 2 punktile c või vastavalt artiklile 12, peab ta tegutsema viivitamata ja kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 207 ning vajaduse korral vastavalt määrusele nr XX/XX või mõne muu kohaldatava menetluse kohaselt.”

Artikkel 12

Käesolev määrus jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

[1]               Vt KOM (2010)612 (lõplik), 9.11.2010, 4. osa.

[2]               Vt nõukogu järeldused ELi kaubanduspoliitika kohta, 21.12.2010, 8. punkt.

[3]               Siiani on EL alati reageerinud juhtumipõhiselt (nt komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, mis põhineb varem kehtinud artiklil 133).

[4]               Vt nõukogu määrus (EMÜ) nr 1461/93, mis käsitleb Ameerika Ühendriikide pakkujate juurdepääsu riigihankelepingutele nõukogu määrus (EÜ) nr 1836/95 määruse (EMÜ) nr 1461/93 (mis käsitleb Ameerika Ühendriikide pakkujate juurdepääsu riigihankelepingutele) lisa täiendamise kohta.

[5]               Teatud olukordades annab selle koodeksi artikkel 4.10 kaebuse esitanud liikmele loa võtta asjakohased vastumeetmed.

[6]               WTO kaitsemeetmete lepingut ja vabakaubanduslepingutes sätestatud kaitsemeetmeid kohaldatakse üksnes kaubavahetuse puhul. WTO liikmetel on alles vaja kokku leppida kiireloomulistes kaitsemeetmetes teenuste puhul, mille osas on mitmepoolseteks läbirääkimisteks antud volitused teenustekaubanduse üldlepingu (GATSi) artikli X kohaselt.

[7]               Vt näiteks ELi ja Korea vahelise vabakaubanduslepingu artikli 3 lõiget 4: „1. Kahepoolset kaitsemeedet kohaldav lepinguosaline konsulteerib teise lepinguosalisega, et vastastikku kokku leppida asjakohane kaubandust liberaliseeriv kompensatsioon kontsessioonide näol, millel on sisuliselt samasugune mõju kaubandusele või mis on võrdväärsed kaitsemeetme tagajärjel eeldatavasti rakendatavate täiendavate tollimaksudega. Lepinguosaline võimaldab korraldada selliseid konsultatsioone hiljemalt 30 päeva jooksul pärast kahepoolse kaitsemeetme kohaldamist. 2. Kui lõike 1 kohase konsulteerimise käigus ei jõuta kaubandust liberaliseeriva kompensatsiooni suhtes kokkuleppele 30 päeva jooksul pärast konsulteerimise algust, võib lepinguosaline, kelle kaupade suhtes rakendatakse kaitsemeedet, peatada sisuliselt samaväärsete kontsessioonide kohaldamise kaitsemeedet kohaldava lepinguosalise suhtes. 3. Lõikes 2 osutatud peatamisõigust ei rakendata esimese 24 kuu jooksul, mil kahepoolne kaitsemeede kehtib, tingimusel et kaitsemeede on kooskõlas käesolevas lepingus sätestatud tingimustega.“

[8]               Tingimusel, et need liikmed omavad „esialgset läbirääkimisõigust”, „põhimõttelist tarnehuvi” või „olulist huvi”.

[9]               EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

[10]             ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

[11]             EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.