SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

· Põhjused ja eesmärgid

Jätkuv finants- ja majanduskriis avaldab üha suuremat survet riikide rahalistele vahenditele, kuna liikmesriigid on sunnitud oma eelarvet vähendama. Seetõttu on eriti oluline tagada, et üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” tulemusena loodud nelja fondi (edaspidi „fondid”) raames vastu võetud programmide rakendamine kulgeks tõrgeteta, kuna need võimaldavad suunata majandusse rahalisi vahendeid.

Nende programmide rakendamist takistavad siiski sageli eelarvepiirangutest tingitud likviidsusraskused. Pikaajalise kriisi korral raskused süvenevad, sest eelarvepiirangud sunnivad tihti kulusid märkimisväärselt kärpima. Eriti tuntav on see probleem praegu kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriikides, kes on saanud rahalist abi Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM), Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) või kahepoolsete laenude kaudu (euroala riigid) või maksebilansi mehhanismi (euroala välised liikmesriigid) programmi kaudu. Praeguseks on kuus riiki – sealhulgas Kreeka, kes on saanud kahepoolsete laenude kaudu rahalist abi ka enne ESFMi loomist – taotlenud eri toetusmehhanismide kaudu rahalist abi ja leppinud komisjoniga kokku makromajanduslikus kohandamisprogrammis. Kuus abi saanud riiki on Ungari, Rumeenia ja Läti (maksebilansi mehhanismi kaudu) ning Portugal, Kreeka ja Iirimaa (EFSMi / EFSFi / kahepoolsete laenude kaudu). Tuleks märkida, et Ungari puhul lõppes kohandamisprogramm 2010. aastal ja Läti puhul 2012. aasta alguses.

Tagamaks, et finantstoetusmehhanismist abi saavad liikmesriigid (ja teised liikmesriigid, kes võivad tulevikus sellist abi vajada) jätkavad fondide raames vastu võetud programmide rakendamist ja maksavad projektide jaoks vahendeid välja, sisaldab ettepanek sätteid, mis võimaldavad komisjonil suurendada nende liikmesriikide puhul liidu kaasrahastamise määra nii kaua, kuni nad saavad mis tahes rahastamisvahendi kaudu ühest kindlaksmääratud toetusmehhanismidest rahalist abi. Sellega tagatakse liikmesriikidele rahalised lisavahendid ja tehakse neile programmide rakendamise jätkamine lihtsamaks.

· Üldine taust

Mõnes liikmesriigis süvenev finantskriis mõjutab kahtlemata oluliselt reaalmajandust, muu hulgas seetõttu, et võlad on suured ja valitsustel on keeruline jätkusuutlikel tingimustel turult raha laenata.

Komisjon on väga aktiivselt esitanud ettepanekuid selle kohta, kuidas oleks kõige parem reageerida praegusele finantskriisile ja selle sotsiaal-majanduslikele tagajärgedele. Praeguseks on vastu võetud kolm ettepanekut, mis ta selles valdkonnas on teinud. Esimese ettepanekuga muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, selleks et suurendada praegu vahe- ja lõppmaksete puhul liidu panusele kehtestatud piirmäära kümme protsendipunkti (määrus (EL) nr 1311/2011, 13. detsember 2011). Teise ettepanekuga muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta, selleks et suurendada fondi panuse määra lähenemiseesmärgi alusel abikõlblike piirkondade, äärepoolseimate piirkondade ja väiksemate Egeuse mere saarte puhul kuni 95 %ni ning muude piirkondade puhul kuni 85 %ni (määrus (EL) nr 1312/2011, 19. detsember 2011). Kolmanda ettepanekuga muudetakse määrust (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta, võimaldades suurendada praegu vahe- ja lõppmaksete puhul liidu panusele kehtestatud ülemmäära kümme protsendipunkti (määrus (EL) nr 387/2012, 19. aprill 2012).

· Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta otsuse nr 574/2007/EÜ (millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Välispiirifond aastateks 2007–2013) artiklis 16 on sätestatud, et liidu kaasrahastamise määr ei ületa toetatavate meetmete puhul põhimõtteliselt 50 %. Artiklis 16 on siiski sätestatud, et Ühtekuuluvusfondist toetust saavate liikmesriikide puhul või strateegilistes suunistes kindlaks määratud konkreetseid prioriteete käsitlevate meetmete puhul võib liidu kaasrahastamise määra suurendada kuni 75 %ni.

· Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega

Ettepanek on kooskõlas muude ettepanekute ja algatustega, mis Euroopa Komisjon on vastusena finantskriisile vastu võtnud.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

· Konsulteerimine huvitatud isikutega

Väliste sidusrühmadega ei ole konsulteeritud.

· Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Välisekspertide arvamusi ei olnud vaja kasutada.

· Mõjuanalüüs

Ettepanek võimaldab komisjonil kohaldada ühest kindlaksmääratud toetusmehhanismidest abi saavate liikmesriikide suhtes kõrgemaid kaasrahastamismäärasid.

Lisaeelarvet ei ole vaja, sest fondidest riikidele ja programmidele 2007.–2013. aasta programmiperioodil eraldatav iga-aastane summa ei muutu.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

· Ettepaneku kokkuvõte

Ettepaneku eesmärk on muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 574/2007/EÜ artiklit 16, et Välispiirifondi programmide suhtes kohaldatavat liidu kaasrahastamise määra oleks võimalik suurendada 20 protsendipunkti nende liikmesriikide puhul, kes saavad abi ühest kindlaksmääratud toetusmehhanismidest.

Ettepaneku kohaselt võib liikmesriik pärast seda, kui talle on otsustatud anda rahalist abi ühest kindlaksmääratud toetusmehhanismidest, esitada komisjonile aastaprogrammi kavandi või muudetud aastaprogrammi kavandi, milles on kohaldatud liidu kaasrahastamise suurendatud määra.

Selleks et liikmesriigil oleks õigus kohaldada liidu kaasrahastamise suurendatud määra, peab liikmesriik aastaprogrammi kavandi või muudetud aastaprogrammi kavandi esitamise ajal saama abi ühest kindlaksmääratud toetusmehhanismidest. Kui teatava aastaprogrammiga seotud meedet on juba liidu kaasrahastamise suurendatud määra alusel kaasrahastatud, tehakse seda kuni aastaprogrammi abikõlblikkusperioodi lõpuni, olenemata sellest, kas liikmesriik saab endiselt abi ühest kindlaksmääratud toetusmehhanismist.

· Õiguslik alus

Ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta otsus nr 574/2007/EÜ, millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Välispiirifond aastateks 2007–2013. Komisjoni ja liikmesriikide koostöös toimuva eelarve täitmise põhimõttest lähtudes sisaldab kõnealune otsus programmitöö korda ning programmijuhtimise (sh finantsjuhtimise), järelevalve, finantskontrolli ja projektide hindamise korda.

· Subsidiaarsuse põhimõte

Ettepanek on subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas, kuivõrd selle eesmärk on anda fondide kaudu suuremat toetust teatavatele liikmesriikidele, kes on sattunud tõsistesse raskustesse, nagu majandusliku ja finantsstabiilsuse puudumine, kelle eelarvepuudujääk ja võlakoormus suurenevad ning kelle majanduskasv aeglustub, seda nii siseriiklike struktuuriprobleemide kui ka rahvusvahelise majandus- ja rahanduskeskkonna tõttu. Seepärast on vaja Euroopa Liidu tasandil luua ajutine mehhanism, mis võimaldab Euroopa Liidul fondide kaudu hüvitada tõendatud kulud, kasutades suuremat kaasrahastamismäära.

· Proportsionaalsuse põhimõte

Ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

Ettepanek on proportsionaalne, sest sellega püütakse oluliselt suurendada fondide toetust liikmesriikidele, kes on sattunud nendest olenematute erandlike juhtumite tulemusena raskustesse või keda sellised raskused tõsiselt ähvardavad ja kes vastavad nõukogu määruse (EL) nr 407/2010 (millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism) tingimustele, liikmesriikidele, kes saavad samadel põhjustel rahalist abi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist või Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kaudu, või liikmesriikidele, kes on maksebilansiraskustes või keda sellised raskused tõsiselt ähvardavad ja kes vastavad nõukogu määruse (EÜ) nr 332/2002 tingimustele. Selliste liikmesriikide hulka kuulub ka Kreeka, kes sai rahalist abi erikokkuleppe kaudu, mis sõlmiti kreeditoridevahelise lepingu ja euroala laenukorralduse lepingu alusel väljaspool nimetatud toetusmehhanisme.

· Vahendi valik

Kavandatud õigusakt: otsus.

Muud vahendid ei oleks asjakohased järgmis(t)el põhjus(t)el.

Komisjon on uurinud õigusraamistiku pakutavat tegevusruumi ja peab saadud kogemustele tuginedes vajalikuks teha ettepanek muuta asjaomast otsust. Muutmise eesmärk on lihtsustada meetmete kaasrahastamist, et kiirendada nende rakendamist ja seega investeeringute mõju reaalmajandusele.

4.           MÕJU EELARVELE

Mõju kulukohustuste assigneeringutele puudub, kuna programmiperioodiks 2007–2013 ettenähtud aastaprogrammides sätestatud fondide toetuse ülemmäära ei ole kavas muuta.

Ettepanek näitab Euroopa Komisjoni valmisolekut toetada liikmesriikide püüdlusi finantskriisiga toimetulekuks. Muudatustega antakse asjaomastele liikmesriikidele projektide rakendamiseks ja majanduse taastumise toetamiseks vajalikud rahalised vahendid.

2012/0253 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

millega muudetakse otsust nr 574/2007/EÜ, et suurendada Välispiirifondi kaasrahastamise määra teatavate liikmesriikide puhul, kes on finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või kellel on oht sattuda sellistesse raskustesse

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 77 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)       Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta otsusega nr 574/2007/EÜ[1] on loodud üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Välispiirifond aastateks 2007–2013 ning nähtud ette erinevad liidu kaasrahastamise määrad fondist toetatavatele meetmetele.

(2)       Enneolematu ulatusega ülemaailmne finantskriis ja majanduslangus on oluliselt pärssinud mitme liikmesriigi majanduskasvu ja kahjustanud finantsstabiilsust ning seega järsult halvendanud nende finants-, majandus- ja sotsiaaltingimusi. Teatavad liikmesriigid on sattunud tõsistesse raskustesse või neid ähvardavad tõsised raskused, nagu probleemid majandusliku ja finantsstabiilsusega, mis suurendavad eelarvepuudujääki ja võlakoormust ning seavad ohtu majanduskasvu; sellist olukorda süvendab omakorda rahvusvaheline majandus- ja rahanduskeskkond.

(3)       Kuigi kriisi negatiivse mõju tasakaalustamiseks on juba võetud olulisi meetmeid, on finantskriisi mõju reaalmajandusele, tööturule ja kogu ühiskonnale ikkagi suur. Surve liikmesriikide finantsvahenditele on kasvamas ja tuleks võtta täiendavaid meetmeid selle surve kiireks leevendamiseks liidu vahendite maksimaalse ja optimaalse kasutamise kaudu.

(4)       Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 332/2002, millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem,[2] on sätestatud, et nõukogu annab keskmise tähtajaga rahalist abi, kui liikmesriik, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, on suurtes maksebilansiraskustes või teda ähvardab tõsine oht sellistesse raskustesse sattuda.

(5)       Nõukogu otsusega 2009/459/EÜ[3] anti sellist rahalist abi Rumeeniale.

(6)       9. mail 2010 võttis nõukogu vastu ulatusliku meetmete paketi, mis hõlmas a) nõukogu määrust, millega luuakse aluslepingu artikli 122 lõikel 2 põhinev Euroopa finantsstabiilsusmehhanism,[4] ning b) Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi, et anda nii kogu euroala kui ka selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks finantsabi nendele euroala liikmesriikidele, kes on raskustes või kellel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad nendest olenematud erandlikud juhtumid.

(7)       Nõukogu rakendusotsustega 2011/77/EL[5] ja 2011/344/EL[6] anti Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi kaudu finantsabi vastavalt Iirimaale ja Portugalile. Nimetatud riigid on samuti saanud rahalisi vahendeid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist.

(8)       8. mail 2010 sõlmiti Kreeka jaoks kreeditoridevaheline leping ja laenukorralduse leping, mis jõustusid 11. mail 2010. 12. märtsil 2012 katkestasid euroala 17 liikmesriigi rahandusministrid esimese abiprogrammi ja kiitsid heaks teise Kreekale suunatud finantsabi programmi. Teise programmi rahastamisvahendina otsustati kasutada Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi, millest makstakse välja ka ülejäänud osa euroala panusest esimesse programmi.

(9)       2. veebruaril 2012 kirjutasid euroala 17 liikmesriigi rahandusministrid alla Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingule. Asutamislepingule kirjutati alla pärast Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta otsuse 2011/199/EL (millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro)[7] vastuvõtmist ja asutamislepingu kohaselt saab Euroopa stabiilsusmehhanismist alates selle jõustumisest 2012. aasta keskel peamine vahend finantsabi andmiseks euroala liikmesriikidele. Seepärast tuleks ka käesolevas otsuses Euroopa stabiilsusmehhanismi arvesse võtta.

(10)     Euroopa Ülemkogu väljendas 23. ja 24. juuni 2011. aasta järeldustes heameelt komisjoni kavatsuse üle tõhustada Kreeka laenuprogrammi ja liidu fondide koostoimet, toetades jõupingutusi, et suurendada Kreeka suutlikkust liidu vahendeid majanduskasvu ja tööhõive edendamise eesmärgil ära kasutada, keskendudes konkurentsivõime parandamisele ja töökohtade loomisele. Peale selle väljendati järeldustes heameelt selle üle, et komisjon koostab koos liikmesriikidega terviklikku programmi Kreekale antava tehnilise abi kohta, ning toetati seda algatust. Käesoleva muudatusega otsuses nr 574/2007/EÜ toetatakse neid koostoime saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi.

(11)     Erandlikke asjaolusid arvestades muudeti määrusega (EL) nr 1311/2011 määrust nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, et võimaldada suurendada struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi suhtes kohaldatavat kaasrahastamise määra liikmesriikide puhul, kes on tõsistes finantsstabiilsusega seotud raskustes[8]. Sarnane lähenemisviis on nende liikmesriikide suhtes kasutusele võetud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi puhul, muutes määrusega (EL) nr 1312/2011[9] määrust (EÜ) nr 1698/2005, ja Euroopa Kalandusfondi puhul, muutes määrusega (EL) nr 387/2012[10] nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006. Kõnealuseid liikmesriike tuleks samuti toetada üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames aastateks 2007–2013 loodud nelja fondi (Välispiirifond, Euroopa Tagasipöördumisfond, Euroopa Pagulasfond ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, edaspidi „fondid”) puhul.

(12)     Fondid on peamine vahend liikmesriikide abistamiseks selliste oluliste ülesannete täitmisel rände, varjupaiga ja välispiiride valdkonnas nagu ELi tervikliku sisserändepoliitika väljatöötamine eesmärgiga tõhustada liidu konkurentsivõimet ja sotsiaalset sidusust ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine.

(13)     Selleks et lihtsustada Euroopa Liidu rahastamise juhtimist rände, varjupaiga ja välispiiride valdkonnas ning parandada liikmesriikidele nende aastaprogrammide elluviimiseks fondidest ette nähtud rahastamise kättesaadavust, on vaja ajutiselt ja ilma programmiperioodi 2014–2020 mõjutamata suurendada fondide puhul kehtivat liidu kaasrahastamise määra kakskümmend protsendipunkti liikmesriikide puhul, kes on tõsistes finantsstabiilsusega seotud raskustes. Selle tulemusena väheneb samavõrra liikmesriikidelt nõutav kaasrahastamine, kuid neile igaks aastaks eraldatavad vahendid jäävad vastavalt alusaktile samaks. Liidu suurenenud kaasrahastamise määrast tulenevate muutuste kajastamiseks tuleb muuta käimasolevaid aastaprogramme.

(14)     Kui liikmesriik soovib, et tema suhtes kohaldataks suurendatud kaasrahastamise määra, peaks ta komisjonile esitama sellesisulise kirjaliku taotluse koos aastaprogrammi kavandi või muudetud aastaprogrammi kavandiga. Taotluses peaks liikmesriik viitama ka asjaomasele nõukogu otsusele või muule otsusele, mille kohaselt on liikmesriigil õigus liidu suurendatud kaasrahastamise määrale.

(15)     Rahvusvahelisi finantsturge mõjutav enneolematu ulatusega kriis ja majanduslangus on tõsiselt kahjustanud mitme liikmesriigi finantsstabiilsust. Kuna majandusele tervikuna avalduva mõju ohjamiseks tuleb reageerida kiiresti, peaks käesolev otsus jõustuma võimalikult kiiresti.

(16)     Seetõttu tuleks otsust nr 574/2007/EÜ vastavalt muuta. Viiteid otsuse nr 574/2007/EÜ artiklile 16 või selles osutatud liidu toetuse määrale tuleks tõlgendada viidetena muudetud artiklile 16 ja selles osutatud liidu toetuse määrale, mida võib olla suurendatud.

(17)     Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev otsus endast Schengeni acquis' edasiarendust, mis kuulub nõukogu 17. mai 1999. aasta otsuse 1999/437/EÜ (Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta nende kahe riigi ühinemiseks Schengeni acquis' sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega)[11] artikli 1 punktides A ja B osutatud valdkondadesse.

(18)     Šveitsi puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides A ja B osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (sõlmida Euroopa Ühenduse nimel nimetatud leping)[12] artikliga 3.

(19)     Liechtensteini puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahel allakirjutatud protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides A ja B osutatud valdkondadesse, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes otsuse 2011/350/EL (protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta)[13] artikliga 3.

(20)     Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli kohaselt Taani ei osale, kui nõukogu võtab vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise kohaseid meetmeid, välja arvatud „meetmed, mis määravad kindlaks kolmandad riigid, kelle kodanikel peab olema viisa liikmesriikide välispiiride ületamiseks, või ühtse viisavormiga seotud meetmed”. Käesolev otsus rajaneb Schengeni acquis'l ning Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artikli 4 kohaselt otsustab Taani kuue kuu jooksul pärast seda, kui nõukogu on teinud otsuse ettepaneku või algatuse kohta, mis käsitleb Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise sätete põhjal, kas ta rakendab selle otsuse oma riigi õiguses või mitte.

(21)     Käesolev otsus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta otsusele 2000/365/EÜ Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes ja nõukogu hilisemale 22. detsembri 2004. aasta otsusele 2004/926/EÜ Schengeni acquis’ osade jõustamise kohta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis. Seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva otsuse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(22)     Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsusele 2002/192/EÜ Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis' sätetes. Seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Otsuse nr 574/2007/EÜ artikli 16 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.        Liidu toetus projektidele ei või artikli 4 alusel liikmesriikide rakendatavate meetmete korral ületada 50 % konkreetse meetme kogumaksumusest.

Artiklis 20 osutatud strateegilistes suunistes kindlaks määratud konkreetseid prioriteete käsitlevate projektide puhul võib seda osakaalu suurendada kuni 75 %-ni.

Ühtekuuluvusfondist vahendeid saavate liikmesriikide puhul suurendatakse liidu toetust kuni 75 %-ni.

Liidu toetust võib lisaks suurendada 20 protsendipunkti juhul, kui liikmesriik vastab käesoleva otsuse artikli 23 lõike 3 kohase aastaprogrammi kavandi või komisjoni otsuse 2008/456/EÜ* artikli 23 kohase muudetud aastaprogrammi kavandi esitamise ajal ühele järgmistest tingimustest:

a)      ta saab keskmise tähtajaga rahalist abi kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 332/2002**;

b)      ta saab finantsabi kooskõlas nõukogu määrusega (EL) nr 407/2010*** või teiselt euroala liikmesriigilt enne kõnealuse määruse jõustumist;

c)      ta saab finantsabi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi asutamist käsitleva valitsustevahelise lepingu või Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu alusel.

Asjaomane liikmesriik esitab komisjonile kirjaliku taotluse koos aastaprogrammi kavandi või muudetud aastaprogrammi kavandiga, kinnitades, et ta vastab ühele neljanda lõigu punktis a, b või c nimetatud tingimustest.

Projekti kaasrahastamist suurendatud määraga võib jätkata kogu projektiga seotud aastaprogrammi rakendamise jooksul, olenemata sellest, kas liikmesriik vastab endiselt ühele neljanda lõigu punktis a, b või c nimetatud tingimustest.

________

*          ELT L 167, 27.6.2008, lk 1.

**        EÜT L 53, 23.2.2002, lk 1.

***      ELT L 118, 12.5.2010, lk 1.”

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

[1]               ELT L 144, 6.6.2007, lk 22.

[2]               EÜT L 53, 23.2.2002, lk 1.

[3]               ELT L 150, 13.6.2009, lk 8. Otsust on viimati muudetud nõukogu otsusega 2010/183/EL (ELT L 83, 30.3.2010, lk 19).

[4]               ELT L 118, 12.5.2010, lk 1.

[5]               ELT L 30, 4.2.2011, lk 34.

[6]               ELT L 159, 17.6.2011, lk 88.

[7]               ELT L 91, 6.4.2011, lk 1.

[8]               ELT L 337, 20.12.2011, lk 5.

[9]               ELT L 339, 21.12.2011, lk 1.

[10]             ELT L 129, 16.5.2012, lk 7.

[11]             EÜT L 176, 10.7.1999, lk 31.

[12]             ELT L 53, 27.2.2008, lk 1.

[13]             ELT L 160, 18.6.2011, lk 19.